…aga siis ikka ei hakanud. Ehk siis eile mõnda aega peale seda ülevaatust juhtus nii, et käia oli suht võimatu, selline surve hakkas sinna alla pihta. Selline terav luude või närvivalu, ma ei teagi. Noh, nagu ikka – nagu keegi inimene oleks sul sees, üsna serva lähedal.
Õhtapoole hakkas eralduma limakorki ja tekkisid ka toonused. Lausa päris tihedalt, kuigi valutud, aga ikkagi. Läksin juba elevile, et nooniiii, hakkaski LÕPUKS midagi pihta, halleluuja! Mis siis ikka, mõtlesin, et kuna peale sünnitust sada aastat vanni ei saa, et lähen ligunen siis nats.
Peale seda oli KÕIK kadunud. Ei toonusepoega ka.
Hommikul ärgates oli kõht mega toonuses ja alaseljas päevadelaadsed valud. Just nagu Mari ja Lende sünnipäevade hommikul. Jätsime veel lapsed aiast koju, et saaks veel nendega koos neljakesti aega veeta ja ma kutsusin koristaja, et mitte oma viimast päeva beebivabana koristamisele raisata. Kuigi jah, ma koristasin rotipuuri ja tigude terrat, aga muus osas oli mul peas selline idüll, et veedame lastega täiega aega ja kaunistame glasuuriga piparkooke (Mari sai just unicornide vormid) ja meisterdame ja siis õhtuks lähen mina haiglasse ja saan lapse ja homme keskpäeval oleme me kodus tagasi, mis on kenasti endiselt korras ja siis toome lapsed vanaemade juurest koju ja tutvustame neile Martat.
Tegelikkuses kadusid kõik toonused ja sümptomid see hetk, kui ma ennast voodist püsti ajasin. Tegelt ka, mul pole päeva peale pmst üldse toonuseid, seljavalu või üldse miskit olnud. Null!
Marta vist tõesti tahab mulle näidata, et iga rasedus on erinev, sest tänase täistiksumisega on möödas ka mu tähtaeg. Mu esimene üle tähtaja minek, halleluuja. Asi, mida ma ütlesin, et KINDLASTI ei juhtu. Kas ma nüüd saan lapse, kes aina nutab ja saab gaasid ja ma saan lõpuks teada, et mis need magamata ööd on? Parem oleks, et mitte…
Siin ma siis ühesõnaga istun. Ikka veel rase, null märgiga, et oleks sünnitama minek lähedal. Nojah, ITK’s olla perepalatid enivei täis ?
Pesin täna tigusid ja kaalusin ka. Alles olid 96g, nüüd juba 21 grammi juurde võtnud, tublid lapsed ikka. Aga haige asi juhtus ka, üks tigu pressis ennast sinna auku… mis kraanikaussidel on noh. Mitte põhjas, aga seal seinas. Ja oli juba poolt kerepidi sees, välja tulla ei tahtnud. Mul juba jooksis film silme ees, kuidas ta läheb üleni sisse, koda jääb välja, ta ei saa ümber pöörata ja sureb sinna sisse ära. VÕI me hakkame teda välja sikutama ja teeme ta kogemata kaktki…. Õõõõõh! Aga õnneks veeega niisutades saime ta tasakesti välja sikutatud. Enam neid sinna üksi ei jäta – teod pidid AEGLASED olema ju? 😀
Käisin täna lugeja vihje peale Magistrali sõbralt-sõbrale poes, et seal olla minu tugitooliga sarnane isend. Oligi! Ma ise lootsin, et ringikõndimine midagi aktiveerib, aga ei essugi. St, päris nii öelda ei saa, sest ma sain ju selle väikse diivani ? Ühe tugitooli sain ka, mis on NIIII mugav, aga mida mul pole reaalselt mittte kuskile panna. Istub praegu teine esikus ja ootab, kuni ma välja mõtlen, mis temaga teha…
Tahtsime lima teha, aga apteegist ostetud läätsevedelik ei töötanud, lima ei tulnud välja 🙁 Pean ikka prillipoest seda head vedelikku ostma, mida eelmine kordki. Saime niisama mingi pläusti tehtud.
Edasi kolis Mari vanni, kus ta mässas habemeajamisvahu ja seebivärvidega.Päris äge meisterdusvärk lastele, ma olen näinud, et niimoodi saab paberile ka lahedaid pilte, aga mul olid toad nii korras, et ma TÄNA ei tahtnud väga läbustada lasta. Ehk mõni teinekord.
Ja praegu – Mari on jälle lõvi. Lende tuiab niisama ringi ja passime siin üheskoos sooja kamina ees. Mõnus!
Ma niisama as we speak. Riided selga ei mahu ja esik on täis tugitooli, mis majja ei mahu. Mitte mahutumine for the win!
Kommentaarid puuduvad