Nüüd on pihta hakanud selline rist ja viletsus, et ilmselgelt ei taha see väike laps mu sees olla ja otsustas rabeleda kuni ta välja lastakse. Eriti agar oma põgenemist planeerima on ta öösiti, takistades mul oma iluund saamast.
Kardo rääkis mulle, kuidas ta ühel ööl ennast pööras ja kuulis, kuidas ma vaevatuna mõmisen. Kuna mul tekki peal ei olnud (ei tea, kas olin ise maha ajanud, või on Kardo tekiröövel) siis ta nägi, kuidas mu kõht imevigureid tegi, Pole ime, et ma mõmisesin, kui tulnukad mu kõhu kaudu ennast välja kaevata üritavad, eksole.
Eile õhtul avastasin ma, et ma ei saa külje peal magada, sest siis pidas see väike neiu vajalikuks mind millegagi (käte-jalgade-pea-haamriga) selle külje peale peksta, millel ma laman. Seega pidin olema ainult selili ja siis oli ka selline tunne, nagu ma oleks kuskil tulnukafilmis, sest kõht lihtsalt elas oma elu.
Täna hommikul olen ma nii toredalt varajane, sest Kardo siblis siin ringi enne tööle minekut ja kohe, kui ma silmad avasin, hälisesin ma vaikselt: “Appi, keegi elab mu sees!”. Jälle käis seal suuremat sorti koeravõitlus. Või lapse liigutused, kes teab.
Igatahes tundub mulle, et laps on siiski pärinud Kardo hiiglaslikkuse geenid ja minu pistiitamise geenid ja nüüd saab ta seal sees omaette pihku kihistada, et nõnda palju pulli teeb.
Oled oled naljanina, kallikene, rahune nüüd natuke maha ja maga ka vahelduseks. Ole inimene!
EDIT: Ja siis ma kulutasin arutul hulgal minuteid oma elust selle proffesionaalse ja dramaatilise video tegemiseks. Nagu näha, siis poole video pealt hakkab käsi nii värisema, et pillan telefoni ka maha 😀
[youtube http://www.youtube.com/watch?v=WPcGm-ZgMSo&w=560&h=315]
1 Kommentaar
Ma ei saanud rasedana parema külje peal magada, kuna mu noorhärra tegi tantsu mulle. Vasakul küljel lasi veel olla 🙂 seepärast ka raseduse ajal ristisin ta siputiseks :p tegelikult siiani mu poja on suur rahmeldis. Praegu ka issiga selili võistlevad kumb siputab jalgadega kiiremini :p