kiirelt furminaatorist

Minu Furminaator on siis selline ja ma sain ta sjuukse kodulehega ühendust võttes nagu Minulemmikule.ee. Nädalaga oli kamm kohal ja oiii, kuidas ma ründasin sellega Kurge. Vaadake, see ei ole oma kujult üldse nagu tavaline kassihari ja natukene kisub nende karvu rohkem, kui tavaline kamm. Seega nõuab see osadel kassidel kindlasti harjumist. Kuna aga Kurele kammimine väga meeldib, sain ma esimese kammimisega temast välja… hunniku karva.

Kurg rahulolevalt enda karvapalliga. Joosep sellesse nii rahulikult ei suhtunud ja üritas seda korduvalt rünnata, kuni lõpuks väsis.

Kamm vedeles maas, Kurg läks ja pani käpa peale ja heitis rahulikult magama. Noh, ehk keegi laseb muidu rotti?

See ei ole küll furminaatoriga kammitud, sest siis mul seda veel ei olnud, aga ma tahtsin teile lihtsalt näidata, mismoodi Kurg mõnuleb, kui keegi teda kammida suvatseb. Ikka TÄIEGA!

Mmm… Kammimine.

Nii mõnus on lihtsalt, can’t help it!

Miks sa lõpetasid?!

Ja kuigi ma seda eriti palju proovida ei ole jõudnud, siis karvu on tõesti korteris natuke vähem. Ja kui Kurg sülle võtta, siis ma ei pea enam pool tundi nägu sügama, sest ta karvad mulle näkku langenud on. Mitte, et ta enam ÜLDSE karva ei ajaks, aga kohe kui ma näen, et ta kuskil lebotab, siis ma ikka natukene proovin teda kammida.

Muuseas andsin kammi ka Kardo emale proovida, tal on ju kolm kassi – Roosi, Tups ja Kati. Esimesed kaks on valge pika karvaga. Neile vist eriti ei meeldinud, aga eks kass peab kammimisega harjunud ka olema, või vähemalt peab talle meeldima inimpuudutus.

Aga ok. vähemalt on nüüd sellest kirjutatud. Eks ma proovin Jossist ja tema hunnikust sama dramaatilist pilti saada kunagi.

Nüüd vaja tööle minna!