Rasedusest, üldiselt

Ma mõtlesin, et tegelikult pole ma üsna kaua kirjeldanud, et mis siin rasedusmaailmas siis praegu toimub, peale igavese rabelemise. Aga enne meenutaksin ma hoopis möödunud rasedust, et endal ka kunagi hea vaadata oleks.

1. kuu (1-8 ndl) – Seda ma eriti ei mäleta, sest ma enamuse sellest kuust isegi ei teadnud, et ma rase olen. Tegelikult meenus mulle selline asi, et ma tööl kunagi kurtsin, et suus on imelik metalli maitse. Hiljem googeldasin ja selgus, et see on üks raseduse esimesi tunnusmärke.

2. kuu (9-12 ndl) – Kõige kohutavam aeg vist. Ma olin nii segaduses ja paanikas ja ühtlasi hakkas mul VÄGA paha olla. Lisame siis sellele minu hingelise ebastabiilsuse ja siis ma jõudsingi punkti, kus ma VIHKASIN Kardot niii kohutavalt, kui üldse saab kedagi vihata. Ma pole enam kindel, miks, sest iga kord kui keegi seda küsis, läksin nii närvi ja vihkasin küsijat kah pealekauba. Ma arvasin küll, et mulle on rasedushullus peale tulnud ja proovisin jälle googlist abi leida. Otsisin “rasedushullus” ja lootsin, et see on reaalne asi ja asi pole otseselt minus ega Kardos. Aga näed, ei leidnud ma siis sittagi. Loodan, et nüüd keegi, kellel hetkel sama mure on, saab siit mingitki lohutust.

See tõepoolest läheb üle, ei sa ei ole enda meest lõplikult vihkama hakanud ja sa ei märka ta kõiki vigu esimest korda elus. See kõik lihtsalt… vaibub 😀 Aga enne tuleb see vast lihtsalt üle elada, kui annab. Või siis oli asi ainult minus ja teised elavad selle teise kuu õnnelikult üle, kes teab.

Tissid olid mul ka üsna valusad ja nagu öeldud, süda paha, aga muud vist eriti midagi ei olnud?

3. kuu (13-16 ndl) – Hingeliselt rahunesin maha ja ootasin täiega, et südamepaha ka üle läheks. Ei läinud. Pidevalt oli uni ja nälg ja süda paha ja üldse, vinguda andis küll, nagu ma blogis ka kirjutasin. Ma mäletan, et ma kartsin seda, et minus ei tule iial ematundeid. Või ei tule nii tugevaid kui teistel. Üldse tahtsin, et kõik oleks TÄPSELT nagu teistel, eriti kui ma mingisuguseid foorumeid vms lugesin. Ühtlasi hakkasin ma juba siis täiega ootama, et ma tema liigutusi ka tundma hakkaks. Ja siis ma ootasin, et mul ikka see PÄRIS kõht ette tuleks.

Süda oli kuidagi rohkem rahul, kui kolm kuud täis sai. Et nüüd on kuidagi PÄRIS!

4. kuu (17-20 ndl) – Mäletan, et nina oli jumala tihti kinni ja selline väike nohu oli konstanselt. Liigutused, mis juba eelmine kuu tunda andsid, läksid tugevamaks ja veel rohkem PÄRIS see värk oli. Siis sai Kardo ka esimest korda läbi kõhu seda imeasja tunda ja üldse nii armas ja cute tundus kõik. Või noh, eks ta oli ka.

Meeleolu oli juba ammu tsill, aina rohkem harjusin selle raseduseteemaga ja aina rohkem sain oma soovi – suurt kõhtu. Ikka tasa ja targu, burks, burksi haaval.

5. kuu (21-24 ndl) – Enam polnud üldse süda paha! Halleluuja ja lõpuks ometi, nii kaua olin oodanud seda. Tissid hakkasid jälle valutama, vahepeal see kadus nagu ära. Nüüd on tissid pmst 2 korvi suuremad ja kaetud üleni siniste veresoontega, niii et ma olen nagu mingi amazonase hiiglasnaine vms.

Laps taob aina rohkem ja intensiivsemalt. Eriti, kui palav on. Või külm on.

6. kuu (24- 28 ndl) – Pikemaid maid kõndida ei anna, st annaks, aga tuleb AEGLASELT võtta ja vahepeal seisma jääda, sest muidu hakkab kõhus pistma. Vahepeal on selline tunne, et mu sisemus ei mahu mu sisse ära. Eriti kui ma olen selili ja üritan ennast kuskile poole pöörata – väga keeruline.

Ma hirmuga mõtlen, et ega see vist enam paremaks minna ei saa, läheb see kõht ka suuremaks ja hakkab aina rohkem ebamugav. Mõnikord ma lausa põrkun kõhuga asjade vastu, sest ma ei saa aru, et ma sinna ära ei mahu 😀

Ahja, keegi küsis mu käest, et kas mu jalad ka paiste läinud on. Ma vastasin kohe ei ja hakkasin alles siis mõtlema, et miks siis mu jalad üleni plaastreid täis on. Ehk siis KÕIK jalanõud hõõruvad 😀 Ehk siis vist on ikka jalad natsa paistes kaa. See tuletab meelde, et peaks jalamassaaži nõudma koheselt!

See ka, et vahepeal on hirmus suured energiapuhangud ja siis lihtsalt kaob energia täielikult, saab ainult lamada ja kudrutada.

Aga muidu on hea olla, peale selle, et mingi neiu mu sees laamendab.