Nagu te teate, siis kõik olid hirmus mures, kuidas ma lennukiga lennatud saan. Sain täitsa inimlikult. Mul oli vaja üle elada kaks lendu, esimene siit Riiga ja teine Riiast Simferoopolisse. Esimene võttis ainult 40 minutit aega, seega oli see umbes nagu trolliga õismäelt kesklinna sõit.
Enne kui lennuk sõitma hakkas, mõtlesin ma lendamisest. Mult küsiti enne korduvalt, et kas mul lennuhirm ka on. Hirmu lendamise ees mul pole, aga iga kord kui ma lennukisse istun, tabab mind selline ootamatu paanika üksijäämise ees. See on mul vist sellest ajast saati olnud, kui ma Aussi lendasin. Pärast seda oli alati lennukisse istudes selline… teadmatuse ja üksinduse tunne ja see tuli mulle ka seekord peale. Õnneks läks kiiresti üle, sest ma ju teadsin, et ma ei lähe kuskile üksindusse või teadmatusesse, vaid hoopis oma kalli peikaga suvitama.
Muidu ma olen elus ikka palju lennukiga lennanud. Kõige esimene oli vist kunagi lennureis Rootsi, siis tuli Simferoopol, siis Amsterdam, siis London, siis Malaisia, siis Austraalia. Tagasi tuli ka aussist lennata. Ja siis Tenerife ja nüüd jällegist Ukraina. Ah, kes seda mäletab, ehk on neid lendamisi veel olnud?
Ja kuigi MINA olin enne lennanud, siis väike Mari ei olnud ja tema jaoks oli see täitsa esimene lennureis, mis sai nüüd jäädvustatud:
Kuigi Mari pidas ennast kenasti üleval mõlema lennu ajal, oli vist teine, kahe tunnine lend, meile mõlemale tunduvalt ebameeldivam.
Esiteks ma VIHKAN lennukite kuiva õhku, see on lihtsalt nii ebameeldiv ja mul hakkab alati nina vett jooksma. Teiseks enne Ukraina lendu jäi meie lennuk tunni hiljaks, mis oli niigi ebameeldiv ootamine. Muidugi lasti mind lennujaamas igas järjekorras kenasti ette ja kui ma olin esitanud oma lendamist lubavad paberid(mida küsiti VÄGA MITU korda) siis sain ma lennukisse.
Seal istusin ma kahe venelasest baaba vahel, kes mõlemad kabuhirmus kartsid lendamist. Seega veetsid nad 2h halisedes, risti ette lüües, nutta tihkudes ja hüsteeriliselt värisedes, kui lennuk maandus ja tõusis. Kui ma vahepeal soovisin vetsu minna, siis see tädi, kes selle jaoks püsti pidi tõusma, põhimõtteliselt ROOMAS mööda istmeid ja maad, et mitte lennukis SEISTA. See ei tundunud talle turvaline. Kuna ma kartsin, et kahe tunni jooksul on ehk veel vaja pissida, vahetasin ma temaga lihtsalt kohad ära.
Veel oli terve lennuk täis väikelapsi, kes röökisid, laamendasid, nutsid ja hüsteeritsesid. Vähemalt kaks neist sittusid ennast täis ja terve lennuk täitus minutite jooksul õndsa lapsekakahaisuga. Oh õnne. Ja et see kombo veel parem oleks, oli üks stjuuardess otsustanud endale peale valada pool pudelit Chanel No 5. Oh seda MÕNUSAT lennureisi 😀
Mari rapsis natukene rohkem iga kord kui maanduma ja õhku tõusma hakkasime, umbes nagu need usklikud baabad. Aga ma ei pane talle seda pahaks, ikkagi ta esimene kord :))
4 kommentaari
Njaaa mugav see rasedana lendamine tõesti ei ole, eriti kui käsipagasit mööda lennuki ja lennujaama treppe vedama peab. Ise lendasin 33 nädalat rasedana Accrast – Tallinna, (6 tundi õhus, 5 tundi maas, 3 tundi õhus) ja mingil arulagedal põhjusel olin nn kogu oma elamise käsipagasisse toppinud. (Hiljem selgus et kohvri nn cabinet size oli Estonian Airi jaoks ikka suurevõitu. KLMis polnud probleemi). Paberit küsiti vaid Accras – sest siis suveriided ja kõht paistis välja. Kui Hollandis dressika peale tõmbasin polnud enam mingit väljapaistvat kõhtu ja arstipaber ei huvitanud enam kedagi. Hiljem tagasi lennates olin targem ja võtsin käsipagasisse vaid läpaka ja lapse (1.5kuud selleks hetkeks) Aga, selle eest, et abikaasa minuga ei edasi ega tagasisõiduks ühineda ei saanud vihkasin teda küll siis südamepõhjani. Igasugu tolvaneid , kes sünnitama hakkavat/äsja sünnitanud EU kodakondset abikaasat ja Eestis sündinud poega ei pidanud piisavalt heaks argumendiks Perekonnaliikme viisa taotluse juurde põlgan siiamaani.
mis Su ambitsioon on?
Lahedad sukad!
Kust need pärit on, kui küsida tohib?:)
Kõtu on ka illllgelt armas!
sukad on siidisukk.ee leheküljelt pärit 🙂