Lõpuks võtsin ennast täna kokku ja hakkasin kassimaja edasi ehitama. Ma oleks kindlasti veel jokutanud, aga Sander lubas külla appi tulla ja seetõttu pidin ka mina ükskord lõpetama selle palja perssega mööda korterit ringi jooksmise ja tegudele asuma.
Panin siis püksid jalga ja kukkusin meisterdama, kuni minuga ühines Sander, kes usinalt mind abistas. No ütleme nii, et Reeda sugused perfektsionistid me ei ole, aga hakkama saime. Ma ei tea, mitu meetrit mu käenahka sinna puu külge nüüd kuuma liimiga sai, aga omajagu kindlasti. Mis siin ikka, ilusad asjad nõuavad ohvreid ja VALMIS SEE SINDRINAHK ON! Kurg sobib sinna peale kui valatud
Ega Sander ainult kassimaja ehitama tulnud, tal olid muud üllad eesmärgid ka. Nimelt halastas Liis lõpuks mu peale ja andis mulle kummuti. Halle freaking luuja oskan ma vaid selle peale kosta. Ja noh, tänud ka muidugi! See tuli kuidagi Nõmmelt siia transportida, seega laenasime kasuisa autot ja Sander tassis selle mehelikult Õikale. Daamilikult aitas teda üles kandmisel Petra, kes sellest eriti vaimustuses ei olnud, et peab orjatööd tegema, aga kuidas siis mina nõnda intiimses olukorras kummutit tassima peaks, AH?
Ühesõnaga, mul on nüüd kummut kah! Selle omastas kohe Joosep ära ja vaene Kurg on hetkel hädas, sest ta tahaks sahtleid lahti teha, aga ei jõua 🙁
Pärast rasket tööd lootsime endid premeerida sushiga. Ma olin kunagi ostnud endale Minuvalik.ee’st Satori Sushi voucheri, mida ma olin kaks korda varem ka üritanud lunastada. Mõlemad korrad öeldi mulle väga tugevas aktsendis: “Njet, njet, tjäna sushi ei saa, mjeil palju klient!” Teine kord lisati, et teisipäeval või kolmapäeval on see õnnis hetk, kus ka mina võin endale sushit koju tellida. No selge. Kuna on teisipäev ja päev läbi rasket tööd tehtud, tellisime me umbes kell pool neli sushi ära. Poole seitsmeks.
Esiteks võttis vastu paduvenelasest naisterahvas, kes ei saanud sõnagi aru, mida ma soovin ja otsis paaniliselt kedagi, kes riigikeelt kõneleks. Üks kena meesterahvas tõesti seda kunsti valdas ja pani mu soovi koos aadressiga kirja. Mainis veel, et võib minna pool tundi kauem, et kas see on okei. Ütlesin, et on ja lootsin hiljemalt kell 7 kahe suupoolega sushit süüa.
Sittagi.
Veidi poolt kaheksat helistasin siis esmakordselt neile ja ütlesin, et ilgelt vahva oleks süüa ka saada. Mees vabandas ette-taha ja lubas kullerile helistada, ning koheselt minuga uuesti ühendust võtta. Umbes 7.45 helistasin mina uuesti, mees ütles, et kuller on all. Selge.
7.50 helistasin taas ja küsisin, et kas kuller on ehk mu maja ette hinge heitnud, või mida ta täpsemalt mu maja ees teeb, et mina küll ei näe kedagi ja keegi polnud ka alt kella lasknud. Lubas uuesti kullerile helistada.
Kell 8: “Kjuller on kohe seal! Aga mis teie aadress oli?”
Ütlesin mehele uuesti enda aadressi. Pärast lühikest vestlust kulleriga väitis viimane, et on pool tundi mu maja ees seisnud ja kella lasknud, aga iga kord võtab vastu mingi venelane, kes ei taha miskipärast sushit. NO TULE JUMAL APPI?! Miks ta siis seda vaest venelast aina pommitas oma kella laskmisega? POOL TUNDI? Kas ta lootis, et pärast kümnendat tilinat muutuv vihane sushit vihkav mees äkitselt minuks? Miks ta ise oma ülemusele ei helistanud ja öelnud, et siin ei asu ühtegi suhsilembelist eite, et ehk on mingi probleem? Ei. Kuller “seisis pool tundi maja ees ja muudkui lasi kella korterile 28.” Jah…
No siis selgus, et kuller oli siiski aadressiga eksinud, lausa 17 maja jagu! Ja selle 17 maja vahemaa läbimiseks läks tal veel 20 minutit, mille jooksul suutsin ma veelkord helistada sinna kuradi Satori Sushisse, et nentida neile, et ma ikka veel endiselt nälgin.
Mul hakkas sellest mehest juba kahju. Ta lubas mulle, et hommepäev vahetavad nemad kulllerit ja tema ei saa aru, milles on probleem ja üldse mis toimub ja läks nii kurvahäälseks, et kartsin, et mees puhkeb teisel pool toru nutma. Ja siis helises alt kell! SUSHI SAABUS! Ainult kaks tundi hiljem! Halleluuja!
Üles tulid kaks noort – üks nagla välimusega noormees ja miskipärast oli temaga kaasas ta pruta. Ma mainisin, et olen sushit kõigest kaks tundi oodanud ja ma loodan siiralt, et nad ei eelda, et ma maksan neile viis eurot selle eest, et ma NÄLGIMA PEAN! Ma olen RASE NAINE! Ma ei taha sekunditki nälgida!
Nagla poiss vaatas mulle otsa ja sirutas käe välja.
“Viis juuro!”
Ütlesin, et palun kontakteerugu oma juhatajaga, mille peale poiss ütles hoopis: “See on siis kõik…” ja lahkus kurvalt.
Aga sushi, vot see oli hea 😀 Ei teagi, kas see TUNDUS hea, sest ma olin nälgas, aga nüüd on alles vaid viimased tükid Kardot ootamas.
Tule mulle jumal appi, mis päev!
Edit: Unustasin mainida, et kui juba kummut siin oli, siis tahtsin sinna titeriideid laduda, aga ei osanud neid kuidagi sorteerida ja hoopis panin kokku haiglakoti (eriti ei osanud), aga seda näitan teile homme 🙁
3 kommentaari
Issand jumal, ma naersin herneks end.. 😀
Ma natuke niipalju targutan ,et see haiglakott on tegelikult üsna oluline. Ja kõik teavad seda. Aga omad kogemused näitasid ,et mõtled küll KOGU AEG, et vat nüüd panen kokku teise aga IKKA unustad. Ja siis ühel hetkel on kiiruse peale minek ja…
Idee järgi peaks vist olema siuke süsteem ,et paned sinna kotti kõik selle mille puhul leiad ,et see raudpolt kindlalt peab su enda oma olema. Mina lasin titeriideid ka hiljem tuua sest minu laps oli selline kirp, kes ennast haigla riietest lihtsalt pidevalt välja vingerdas.
Ahjaa…ja mingi meelelahutuslik/ajaviite moment peaks ka kaasas olema, sest kui sa perepalatit ei võta siis võid vabalt jagada ruumi kahe umbkeelse venelasega 😀 Ja kui sa seal just oma mõnda ajakirjanduslikku projekti läbi viia ei kavatse siis….haiglas on booooooring….
Vaene nagla, nüüd tööst ka ilma 🙁