Käisime täna lastega mingis ägedas basseinikompleksis hullamas ja tagasi tulles istusin rampväsinuna diivanile ja tegin seda, mida ma ikka tavaliselt netis teen – vaatan porri. Okei, naliii, blogisid loen ikka. Lugesin siis need tavalisemad läbi, mida ikka sirvib ja no reaalselt hakkas kummitama see laul “if I could turn back time“, sest kui ma oleks suutnud aega tagasi keerata, siis ma oleksin enne nende postituste avamist endal silmad peast välja torganud ja tänasida lollusi mitte lugenud. Uskumatu ikka, mis “probleemid” inimestel on ja mis juttu suust välja aetakse. Ja seda ütlen MINA, mõttetute probleemide ja lolli jutu etalon 😀
Kuna ma aga ei viitsi sinna vestlusesse siiski laskuda, siis laskun hoopis muusse teemasse ja selleks on korteris vs majas elamine. Ma olen terve elu elanud korteris. Noh, seda nii kaua, kuni ma kolisin männikule majja. Minu jaoks ei olnud absoluutselt vahet, kas ma elan korteris või majas. Kui me õikal elasime ja Kardo mõnikord ohkas, et majas on ikka parem, siis ma ei saanud aru, et miks. Mis vahet seal on? Mõlemad on ju eluruumid, sinu omad. Mõned on väiksemad, mõned suuremad, aga laias laastus jäin ikkagi segadusse. Miks ma peaks maja eelistama?
Nüüd ma olen üle kahe aasta majas elanud ja no tõesõna ei taha enam korteris elada. Never! Me oleme siin Tenerfel viis nädalat korteris elanud ja ütleme nii, et see ei ole eriline meelakkumine. Niimoodi ajutiselt, et ma tean, et see pole mu kodu, on täitsa elatav, aga püsivalt niimoodi olla, oh juudas, kui keeruline.
Esiteks, KÕIK on läbi kosta. Siin muidugi veel eriti, sest osad aknad pole päris aknad, vaid nagu klaasist ventiilide moodi augud. Ehk siis vahepeal kui keegi koridoris räägib, on tunne, et keegi on meie kodus sees. Eestis oli ka ikkagi korteris elades see, et kuulsid, kuidas naabrid vett lasevad ja kõnnivad ja mingi… köhivad. Mõndadel on ju veel eriti hullud naabrid ka, kes iga krabina peale kurjustada või politseid kutsuda armastavad. Ela siis sellistega onju.
Korteris on ka see miinus, et sinu elukvaliteet sõltubki suuresti naabritest. Mul üks sõbranna elas paneelika üürikas ja tal olid kogu aeg prussakad, mis siis, et tal pidevalt see tõrjeinimene käis. Lihtsalt naabrid endale ei kutsunud ja laias laastus oleks võinud ka tema mitte kutsuda, sest kui su kõrval ja üleval ja all on prussakaid täis kodud, siis tulevad nad varem või hiljem sinule ka külla. Wohhoo.
Ja majades on ju oma aed! Mõnus on oma aias ilusaid lilli kasvatavada või lastele mänguväljak püsti panna ja koeralgi hea ringi joosta ja..,
Samas ma olen kuulnud, et korteris on selle võrra mugavam elada, et ise ei pea väga vaeva nägema. Prügi eest vastutab korteriühistu, õues mässama (riisuma ja lund lükkama) ei pea, koridorigi ei pea vist tänapäeval ise pesema. Majas on need tööd muidugi kõik su enda õlul.
Kas teie elate korteris või majas? Aga kui valida saaks, kummas siis elaks? Miks?
66 kommentaari
Me ostsime 3 aastat tagasi vana talumaja, mida jôudumööda üritame korda saada aga põhikohana on meie koduks praegu veel pisike 2 toaline korter. Nüüd lôpuks otsustasimegi korteri müüki panna, sest iga vaba hetke veedame niikuinii majas ja tunneme, et tänaseks päevaks on korteri seinad ikka üle môistuse ahistavad. Olen suurema osa oma elust niikuinii majas elanud ja alati teadnud, et tahan seda ka oma lastele vôimaldada ? Samas ei saa salata…majas on tööd ja tegemist kordades rohkem aga see on seda väärt! Eriti mônusad on need hetked kui kôik on korras, kutsud sôbrad külla, naudid ise ja näed, et ka teised naudivad.
Juba 5 a elan oma majas. Enne seda aatstakese korteris ja enne seda veel maal oma majas ? ei oska elu korteris taga igatseda. Ainuke igatsus on et oma maja kyll aga tahaks ikkagi maale veel elama. Siis oleks tàitsa vabadus. Hetkel igas ilmakaares naabrid no nii làhedal ja yks neist veel soliidne naistetahvas oma mehega, kus naine kogub meie aia ààrde kyll aga enda poolele koera junne. Paneb kyll kilekotti aga ikka haisevad ja tuul lomulikult minu suunas ? ei ole ta veel selle peale tulnud et paneks ehk kotikesega prygikonteinerisse ? aga muidu enam-vàhem rahul kuna ikkagi oma maja ja ei ole mingeid laene sellega kaasas. ?
Elan ise korteris kus ei kostu mitte kedagi. Kôige kôrgemal oleme ja ei ühti mitte ühtegi seina naabritega. Mônikord on lausa nii vaikne et hirmus hakkab.
Aga unistame oma majast. Olen nokerdaja ja tahan nii oma aeda ja hoovi. Ja olen suur päevitaja, kortermaja ees ei päevita ju. Ja autole garaaziboksi! Kopp ees hommikuti auto puhastamisest talvel.
Kuna ma olen oma 23 eluaastal jooksul palju kolinud siis elanud vastavalt nii: 7a korteris-8a majas-2a korteris-1a ridaelamus-5a 4-s erinevas korteris-viimased 8 kuud majas elanud 😀 Korterisse tagasi ei tahaks väga, muidu isegi meeldiks mulle ridaelamus elada.
Esimesed 14 aastat oma elust elasin suures majas, kuid siis kolisime teise linna ja korterisse.
Nüüd täiskasvanuna soetasime paar kuud tagasi elukaaslasega oma kodu- korteri. Tahtsime küll maja, kuna see oleks ikka privaatsem kuid kuna raha vähe siis otsustasime korteri kasuks väikses alevikus, linnast väljas 🙂
Õnneks meil on samad unistused mehega- elada linnast väljas, maal, oma majas.
Kunagi teeme unistuse teoks ?
Elan uues, hästi soojustatud, madalate kommunaalidega kortermajas. Naabrid õnneks vastikud pole, midagi läbi ei kosta jne. Samas, kui võimalus avaneks, koliksin sekundiga majja. Tudengina lihtsalt hetkel sellist asja lubada ei saa. Maja eelistaksin ikka ja ainult selle pärast, et üle kõige sooviksin oma aeda, kus taimi kasvatada, suvel päevitada, pesu kuivatada jne. Kui ikka olla titest saadik majas elanud, ei oska kuidagi enam teisiti.
Majas! Elasin 15 aastaseni majas ja lõpuks korterisse elama sattudes oli väga harjumatu ja ebamugav. Hetkel elame ka üürikorteris. Sa jätsid mainimata, kui tüütu on kõrgele korrusele korterisse ronida ja sinna lapsevankrit, kotte tassida.
Praegusel perioodil ma unistan üldse ratastega majas elamisest ja ringi reisimisest. Võimalikult vähe asju- vähe koristada, jõuab tegeleda sellega mis meeldib ja üüri ei pea maksma.
Mina eelistan ka privaatsuse tõttu just maja. Huvi pärast küsin, sest jäin mõtlema- kui soe seal Tenerifel üldse õhtu paiku on?
Olneb õhtust. Mõni õhtu saab t-särgiga hakkama, teisel õhtul oleks pusa peale vaja.
Elan nüüd kolm 6 aastat juba korteris, kuid tegelikult tahaks maja!!! Igaljuhul maja sest korteris oled Nagu 4 seina vahel kinni!!! Mingit vabadust pole!!! Kui tahad oue minna siis pead mitu korrust alla minema ja siis oled kuskil liiklus keskel aga maal kus oma vanemate juures olen on Nii mõnus lähen oue ja lasen lapsed vabalt õue!!! Ootan aega kui tekib voimalus oma majale!!! Korter on küll ostetud aga maja tahaks ka osta!! ? (Korter nüüd kui kinnisvara!)
Öeldakse et igas kortermajas elab vähemalt üks hull kes teiste elu keeruliseks ajab.
Mu Õde elab ilusas 4 korteriga uues majas, valge aed ümber ja igal lapike muru ning terrass ka. Tundub ideaalne aga ka selles majas on üks ” valge-juut ” kel on vaja aina iga juuksekarv lõhki ja lapsikut kiusu ajada. Need on paratamatud eluokka. Samamoodi võib sulle sattuda omamaja naabriks miskit tõusik või killer või muidu haige inimene.
Olen kogu lapsepõlve elanud talumajas. Läksin peale keskkooli mehele ja elame koos nüüd korteris. Niii tahaks maja aga hetkel finantsolukord ei luba veel.
Olen terve elu korteris elanud ja nüüd kolisime majja. Ma ei saa üldse sellest aru, kui inimesed kiitlevad täieliku privaatsuse üle, läheduse pole naabreid. Mind see nii häirib. Eriti pimedal ajal mida on meil ju pool aastat. Vaatad aknast välja ja mitte midagi ei näe. Vb paar tulukest on kuskil kaugel. Nii vastiks ja üksildane tunne. Oled omas suures majas (koos lapsega) ja akna taga on lihtsalt kottpime. Korterist välja vaadates nägin, et ikka elu käib. Inimesed tulid poest ja siis jooksid bussi peale (mõnikord sõitis buss nina eest minema), kauplused ehitud jõulutuledega, lapsed tulevad koolist, jalutatakse koertega. Kui laps oli mul beebieas siis me istusimegi akna taga ja vaatasime valgusfoore, suuri busse ja jalutavaid inimesi. Oled oma turvalises kodus aga aknast näed kuidas elu käib. Siin majas näed kogaueg neid samu puid ja põõsaid. Niiet.. veelkord, ma ei saa aru inimestest, kes kiidavad, et nad elavad üksi metsa sees.
Teiseks. Laste mänguväljakud. Jah, meil on hoovis suur liumägi ja kiiged aga linnas sa jalutad mänguväljakule(põnev) ja saad mängida teiste lastega. Kaua sa ikka viitsid üks oma hoovis liugu lasta.(meil on üks laps). Koos teiste lastega oleks ikka lahedam. Vot neid kahte asja ma igatsen. Muidu on majas ikka parem 🙂
Eks ta oleneb asjaoludest,
kas oled lasteta elu alustav noor,
kas sul on tervist lehti riisuda, puid tassida jne.
Samuti sinu või su pere vajadustest ja elukorraldustest. Kui koju jõutakse harva või vaid uneajaks siis pigem oleks mõistlik elada korteris. Mina elasin suurema osa oma iseseisvast elust paljudes korterites ja neist enamikes oli see probleem, et isver kui külm mul oli. Kevadel läksin sõna otseses mõttes õue sooja! Ja selle külmetamise juures tuli täierauaga selle olematu “kütte” eest maksta . Oi kui tigedaks see tegi. Naabritega mul küll vedas. Seega majas elada on juba seepärast suur eelis, et teed nii palju sooja kui vajad või millal tahad. Nõuka ajal võeti igal suvel soe vesi ka ära. Ma ei tea kuidas sellega nüüd on vist parem. Oma majas on muidugi tore õue murule astuda ja aia-ilu ja mõnu luua ja nautida. Kõige tüütumad on lume rohked talved. Viimased on küll lumeta olnud. Rahaliselt on ka suur võit. 280 € puid aastaks on kogu kütte kulu, vesi ja elekter sõltub suuresti elanike arvust. Net on küll eramus kallim. Suviti läheb veidi bensu niitmiseks. Maja seisukorrast olenevad jälle muud remondi kulud. Mul neid veel pole. ON teine suht uus ja hästi soojustatud. Igatahes olen väga rahul selle pingutusega omale maja ehitada.
Aga näiteks sõbrannal elas tema korteri peal üks hullunud Diskopere. Nood olid sunnitud korterit vahetama ja lahkuma eelmisest kodust majaelanike kaebuste tõttu, nii ütles politsei – et nad on meile vanad tuttavad. Tümps oli nii räige et isegi järgmise trepikoja rahvas kaebas.
Mida olen märganud et noorpered elavad liig tihti kitsal pinnal, neil aastail kui on kõige suurem vajadus suurema pinna ja õue järele. Pingutavad ja töötavad mitmel kohal selle nimel ja kui see lõpuks õnnestub lendavad lapsed pesast omaelu peale ja “vanakesed” jäävad kahekesi oma suurde “lossi”
See on teema, milles inimesed ei peaks oma kallist saavutusest kümne küünega kinni hoidma kui elamine on liig suur või kulukas ühele – kahele. Usun et uuem, noorem põlvkond on ses osas targem.
Olen ise ka läbielanud selle sünnikodu müügi ja tean, et see ei ole emotsionaalselt lihtne , isegi kui see on vaid korter suures majas. Aga see on vaid tunne sinus enne otsust. Mälestused tulevad ju kaasa ja kodutunde lood sa alati ise, ükskõik kus või mis tingimustes elad. Kõik on su oma mõtetest sõltuv.
Majas, 100% sellepärast, et ei kosta läbi, kuidas naabrid tülitsevad/köhivad/ajalehte keeravad. Lisaks muidugi aed, aga ma pole eriline aednik, seega selles osas oleks lihtsalt muruplats, kus saaks grillida jms. 😀
Elasin kuni 11-aastaseni vanematega 3-toalises paneelmaja korteris ja siis ostsid vanemad linna äärde uuselamurajooni maja. Peale maja ostu tekkisid kodus aga pinged ja vanemad muutusid omavahel nagu võõraks. Igasugune majandamine aias ja kes riisub ja kes niidab ja kes roogib lund. Mulle seal majas ei meeldinud ikka absoluutselt lapsena elada. Igatsesin väga seda, et saaks minna sõpradele akna alla karjuma ja majadevahelistel mänguväljakutel mängida. Kui sain 16 siis viskasid vanematevahelised tülid ja ema vingumine nii üle, et võtsin oma kuus asja ja kolisin kuti juurde. Kutt elas ema, vanaema, venna ja onuga suures majas :D. Meil oli oma tuba seal ja tundus alguses nagu lill oleks elu. Ja siis hakkas jälle pihta see niitmise ja lume rookimise saaga 😀 Ei tea ei meeldi see jamps ikka. Nüüd olen elanud 2 aastat üksinda enda korteris. Suvel alles kolisin täiesti uude majja uude korterisse ja no ausalt. Nii mõnus rahulik on. Naabreid ei kuule üldse, v.a. kui nad puurivad. Toad on mõnusad soojad ja küttearved on olematud. Ei ole mingeid vinguvaid vanamuttidest naabreid ka 😀 Korteris on ikka palju parem :D.
Korteris on see pluss, et soe on 😀 majas tihti külm ja elektriarved suured. Samas majas on mõnus see, et tee mis tahad, kedagi ei koti.
Mind kotib väga, et mu eramajas elav naaber ei suvatse oma koera õpetada, vaid jätab ta kodust lahkudes (töötab öövahetuses) aeda, kus see röögib lakkamatult hommikuni kuni tropp koju tagasi tuleb. Ja vot ma olen see haige naaber, kes on kutsunud nii palju politseid, mupot, loomakaitset ja võib-olla kedagi veel, et magada saaks. Üldiselt nüüd saan ka, aga see sõda kestis ikka paar aastat, ma pakun. Mutiga rääkimine aitab ainult nii palju, et jään oma närvirakkudest ilma, lihtsam on politseisse avaldus kirjutada.
Elanud olen 17a majas ja nüüd 2a korteris ja no vaatame vaikselt maja omale uuesti 😀 ma vihkan naabreid ma olen see keda kell pool kaksteist ehitamine tigedaks ajab või kui kell üheksa muusika mängib kuskil valjult nagu ma tahan magada haud vaikuses lisakd naabrid prõmmivad uksi siis koer koguaeg haugub.ja mingid naabrid teevad toas suitsu siis mu wc haiseb selle järgi nagu reaalselt hakka kasvõi köögis kraanikausis pissil käima
Mulle just hulllult meeldib korteri elu! ? elan ise hetkel aussis ja saime just majast korterisse, niiii hea!! ? tahaks ka su Austraalia seiklusi lugeda (blogiposti idee)
Olen maalt pärit ja seal esimesed 20 eluaastat elanud. Nüüd 10 korteris. Ei meeldi, üldse ei meeldi. Ma annaks kõik, et elada maal. Kahjuks napib vahendeid selle soetamiseks. Õnneks saame maal käia ja olla nii palju, kui elu lubab. Vanemad ootavad suurima rõõmuga. Ma olen tõeline korilane. Mulle meeldib metsas käia ja isegi kui kõik varud on korjatud, siis ikka on ju vaja. Mets ja loodus on minu puhkus ja hingerahu. Maal on vabadus. Lastele tee hommikul uks lahti ja õhtul kutsu tuppa. Tahan neile õpetada kõike seda, mida isegi lapsena õppisin. Tundma loodust, loomi. Õpetatada tööharjumust. Õpetada kõigest sellest lugu pidama ja hoolima, hoolitsema. Mulle meeldib lund rookida, aia eest hoolitseda, sauna kütta, puid tassida. Hommikul tuld pliidi alla teha ja siis praksuva pliidi juures kohvi juua.
Majas on ruumi! On panipaiku. Korter on mul 64 ruutu, aga planeering on jama. Kuidagi ei mahu. Ruumi pole. Nii mõnegi ostu olen ostmata jätnud, sest ei mahu. Nt mõni köögitehnika.
Korteris pole midagi teha. Tõesti pole. Koristad ära, teed söögi, tegeled lastega ja siis istudki oma peed laiaks.
Vot. Ma oleks nõus minema majja kus algselt asub wc õues ja tööd rohkem, kui küll. Tööd ma ei karda.
Ostsime ka pangalaenu abil korteri, viiendale korrusele.. Ma pole osanud oma majast unistada, aga kui neid kommentaare loen, siis lükkaks vist kohe korteri müüki.. Seinad on tõesti paberist ja kui keegi trepikojas kõnnib, siis nagu maa väriseks.. Niikui esimene õhtu kevadel sisse kolisime, kell oli kuskil 21.50 õhtul ja elukaaslane pani väikest kummutit kokku ja juba ESIMESEL õhtul tulid alt naabrid ukse taha õiendama, et kas magada ka saab ve.. Ja kell polnud isegi veel öörahus.. Ikka terve öö olin masenduses, et kas selline hakkabki nüüd elu olema 🙁 Mis siis veel, kui laps sünnib? Iga nutmise peale kutsutakse pollarid või. Igatahes jah, sitt, mis sitt see korterielu, privaatsust pole ja mussi ei saa mõnusalt kuulata (mulle nimelt meeldib hea muusikasüsteem ja valjusti kena bassiga vahel kuulata, katsu sa siis seda korteris teha) . Aa, ükskord ma ei julgenud õhtul kell 10 isegi miksrit kasutada 😀
Mul identne esimese õhtu juhtum naabritega. Samas hiljem olen varahommikuti jm blenderdanud küllaga ja sellega ei ole probleemi olnud, kuigi tean hästi, et see võib kosta mujale puurimisena.
Mina elasin viimsis korteris(vanemas korteris mitte uutes) enne kui mehega minu maale vanavanemate majja kolisime. Meil vist lihtsalt vedas majanaabritega. Kõik olid väga toredad ja vaiksed. ?
Vanavanemate majas olen alati unistanud elada juba väiksest peale ja mul on hea meel, et see mul täiskasvanuna õnnestus ?
Kas ma olen ainus, kes ei taha oma maja? Neid kommentaare lugedes hakkasin mõtlema, et ehk olen kiiksuga. Okei, tegelikult olengi 😀 Aga olen ka arvamusel, et kõik oleneb inimesest. Olen terve elu elanud korteris. Maal, alevikus, 3 korruseline maja. 3 toaline korter nagu ikka need enamus korterid on. Kaks magamistuba, suurtuba, söök, WC ja vannituba. Selle aja jooksul olen, siis “üritanud” mehele minna. Tema elas oma majas. Üldse ei meeldinud” Käisin tal tihti külas kuna meil oli kaugsuhe. Lisaks selle aja sees olen elanud paar aastat sõbranna juures kooliaeg. Tal ka oma maja. No samuti ei meeldinud! Siis olen veetnud mõned suved veel ühes majakeses, no tehke mis tahate, ei meeldi. Seega, üürisin linna omale korteri. Jah. Seinad on natukene läbikostvad, kuid minule korter sobib. Ja oma maja ma kindlasti ei tahaks. St, majja ma kolida ei tahaks. Mulle meeldib üksindus ja rahu. Olgu, korteris ehk seda niipalju ei ole kui oma majas oleks 😀 Kuid kui on oma maja, siis minu arvamus on, et peab olema lillepeenar. Võib-olla on see minu kiiks. Aga kuna mul aegajalt käivad hooti tujud, kus ma ei taha kuu aega midagi teha, siis… Mida ma neist lilledest sinna istutan. Ehk siis. Kõik oleneb inimesest. Mina olen 100% korteri inimene. Kuid ma ei saa välistada ( St, ma eitohiks välistada, sest ma ei tea mis elu ette toob), et minust ei saa kunagi maja inimest. Kuigi ma selles väga kahtlen.
Ah, eks see tegelt nii ole, et kõik oleneb olukorrast ja korterist ja majast ka. Kui ma oleksin üksik ja vallaline, siis ma ei elaks never majas, korteris oleks nagu julgem 😀
Sul on vist väga kõvad probleemid “M”
To Mallu:Õelad inimesed loevadki imelike asju välja.
Ise olen oma poole elu elanud korteris,siis arvasin,et jube tore,kuniks kolisin mingiaeg majja.Nüüd olen otsapidi jälle korteris ja ei jõua ära oodata, millal meie oma maja valmis saab ja saaks jälle majas elada .
Oma privaatsus ja aed on ikka üle kõige .
Et siis saite poolmuidu Kardo vanematelt maja ja nüüd on hea uusrikkuri moodi kiidelda ? Jeesus anna abi.
Kust sa mingit kiitlemist välja loed üldse? Väga kummaline viis mu postitust lugeda.
Sa vajaksid küll Jeesuse abi aga kas ta seda sulle pakukski ! Õelatele Vaevalt , saadab hoopis õppetunni et ise järeldusi teeksid.
Olen üles kasvanud kortermajas, kus meil on oma aed ja hoov autodele, seega ringi kõõluda on ikka omajagu saadud. Aga hing on väiksest peale oma majja igatsenud ja praegu vanematekodu lähistel üürikas elades ka ikka mõtleme ideaalis maja peale. Samas kui osta, siis esialgu oleks korterit kindlam saada, samas kui jällegi pealinnas kaugemale vaadata, siis saaks Tallinna 2-toalise korteri hinnaga juba 4-toalise maja kuskile Rakveres 😀 Rakvere väga meeldis, jäi kohe südame külge, aga eks elame-näeme, kus me siis paikseks jääme tulevikus. Püsiv töökoht tuleb ka ju saavutada, et endale sellist lõbu lubada. Elada siis näiteks Tallinnast väljas, eemal kaugest närvilisest ja mürarikkast Tallinnast ja oma kodu kuskil merekaldal. Vot see oleks idüll 🙂
Minu ainuke kogemus korteriga, oli Frankfurdi kesklinna kuues korrus ilma liftita majas… mõnus koht oli kesklinnas, aga treppide pärast ei ole enam nõus kunagi nii kõrgel elama 😀
Nüüd elame eesti metsas, ühe kordses majas ja oleme igati rahul 🙂
Elan korteris ja rahul oma eluga. Eks see ju ikka oleneb ka sellest kus ja missuguses majas korter asub. Elan alevikus ja majas kus ainult neli korterit ja elatakse ka ainult kahes korteris. Korter on suur(90 ruutmeetrit). Naabrinaisega on õnneks kah vedanud, mõistlik inimene. Oma lehed riisume ise, lume lukkame ise ja ka trepikoja koristame ise. Maja taga piisavalt ruumi grillimiseks ja niisama istumiseks, ka lillepeenrad olemas. Elu nagu lill 🙂
Ma olen sündinud ja kasvanud majas. Väiksena rääkisin alati, et suureks saades kolin Tallinna paneelika üheksandale korrusele elama. Siis saan liftiga sõita ja ei pea ahju kütma, hoovi riisuma, lund rookima ja peenraid rohima. Suureks saades pole ma muidugi kordagi Tallinna kolida tahtnud.
Kui mu poeg väike oli, siis kolisin korterisse elama. Ja algul mulle väga meeldis. Kuid peagi sündis mul teine laps ja mitu aastat linna mänguväljakutel aega veetmist viskas tõelise kopa ette. Kolm aastat elasime korteris. Oma majja kolides tundus oma aias olev mänguväljak ikka tõeliselt uskumatu. Nii mugav. Isegi riisuda, rohida ja lund rookida meeldib siin. Majja kolides oli algul muidugi nii nõme jälle see, et muud ei ole, kui ainult ahju kütmine ja hommikul jahedas toas ärkamine. See oli nõme. Kuid nüüd on meil pelleti katel mis ise toimetab ja meie tube soojana hoiab. No tõeline luksus. Korterisse ei sooviks ma enam kunagi kolida. Oma maja ikka nii hea.
Ja mis muidugi veel väga oluline – mul on väga toredad naabrid ja elu on lill?.
Lapsepõlves korteris kasvanud aga kõik vaheajad maal olnud. Nyyd elame päris suures majas (u 300 ruutu). Ytleme nii et pisikeste lastega on kohati väikeses korteris mugavam- nad on sul koguaeg silma all. Majas ikka ei jäta neid naljalt kuhugi yksi veel. Ohtr on kuidagi rohkem. Samas oma aed korvab kõik! Sellest tundsin kogu elu suurimat puudust 🙂
A koristajat tahaks…. siis oleks elu lilleke
Olen kasvanud talus ja elanud seal kuni täiskasvanuks saamiseni. Peale seda 7 aastat linnas korteris, millele järgnes korterielu väikeses maaasulas. Eelmise aasta suve algul kolisime majja ja lõpuks tunnen, et olen tagasi sellises kohas, kuhu kuulun. Korteris ei meeldinud mulle peale oma pereliikmete mitte miski, naabrid olid ka nõmedad. Olin õnnetu ja depressiivne, nagu vangis oleks olnud. Oma osa on ilmselt sellel, et olen üsnagi introvertne ning mul on väga suur vajadus privaatsusele.
Korteris . Elasime kunagi 6 aastat oma majas ja vihkasime seda… Eriti seda suvist peenarde hooldust. Nüüd, kui 10 aastat korterielu selja taga, siis muud ei tahakski, kui neidsamu peenraid ja seda rohelust oma maja taga ja ümber.. Kõige nõmedam meie trepikoja juures on asjaolu, et 3nda korruse vanamees arvab, et WC-s suitsetamine on täitsa OK- 5ndale jõuab see ülivastik suitsuhais väga ilusti kohale- ela siis lastega sellises kohas…Oeh- peab lototvõidule lootma, siis saab vist oma maja 😀
Terve lapsepõlve elasin korteris. Nüüd viimased 10 aastat oma perega, oma majas. Naabrid küll ümberringi, aga see ei häiri üldse. Maailma parim tunne on suvel terassile istuda, kohvi juua ja vaadata kuidas muru kasvab, ja poiss isaga jalkat mängib.
Esimesed 18 aastat elasin korteris. Kusjuures lapsena olin väga rahul ja naabreid ei mäleta, et oleks väga kuulnud. Sealt edasi elasin aastakese majas, vanemad said siis maja valmis. Edasi liikusin pealinna ülikooli ja 7 aastat korterielu oli fun, sest noh sõbrad ja vabadus jne. Kuigi jah naabreid kuulis liiga hästi. Nüüd 2,5a olen elanud oma majas ja oi kui mõnus see on. Suur aed, lastel palju ruumi mängida, linna saab ka jalutades mööda kergliiklusteed… Ühesõnaga kindlasti MAJA….
Olin korteriinimene, aga peale lapsi tahaks majja. Rohkem tööd ja suuremad kulud, selge see, aga ikka tahaks maja ja aeda. Nagu mingi klišee, aga no….
Sõbranna tütar kutsus oma lemmik poisi lasteaiast sünnipäevale. Tüdruk ja ema sõitsid poisile järele linna. (Elavad eemal) Tüdruk siis küsib emalt, et kas Martin elab majas või korteris? Ema vastas: Majas. Tütar ohkas ja lausus: No see juba läheb. 😀 Ehk oleks korteris elanud siis poleks poiss sobinud :D. Oli korraks naljakas küll. Okok, laskusin teemast kõrvale. Olen mõlemas elanud aga siiski maja on maja, oma tuba oma luba. Korter aga nagu ühiselamu, arvesta kõigi teistega. Pigem eelistaks maja kus ise teha ja nokitseda.
Hetkel põõnan üürikas aga muidu olen ikka maalt ja hobusega. Iga nädalavahetus maale vanematele külla. Lihtsalt nii hea ja rahulik on seal. Suvel eriti. Ärkad hommikul üles. Lähed hommikumantli väel õue kohvi jooma ning maasikaid või midagi head sööma. Linnas ei julge kurat vanainimeste asjagi teha sest läbi seinte on liiga hästi kuulda. Seetõttu oma maja on minu ja elukaaslase suur unistus. Koguaeg jälgin mida pakutakse
Elan üürikorteris ja unistan OMA kodust, olgu siis kasvõi korter, vähemalt oleks oma. Kuigi jah eelistaks maja, et suvel saaks grillida ja niisama tšillida oma aias, kasvatada maasikaid, istuatada puid ja põõsaid. Aga samas Tallinnast kaugele ka ei taha ja Tallinna lähedal on maja hinnad ikka nii krõbedad, et ilma lotovõiduta ei oska hetkel küll välja mõelda, kuidas maja saaks.
Olen elanud nii majas kui ka korteris, hetkel elan korteris. Kui lapsed otsustavas kunagi tulla, siis eelistaksin juba majas elada, aga hetkel olen korteriga ka väga rahul. Meil korter kesklinnas, sadama kandis, aga tänavamüra tuppa ei kostu ja läbi seinte ka praktiliselt mingit häält läbi ei tule. Isa ütleb alati, et nagu haiglas oleks, kõik nii vaikne 😀 Olen siin aasta elanud ja alles hiljuti sain teada, et kõrvalkorteris elab väike laps, polnud kordagi kuulnud kedagi. Nii et uuematel majadel ilmselt see heliprobleem on kõvasti väiksem. Lasna paneelikas elades ärkasid küll naabri norskamise peale üles 😀
Hispaanias on üldse kehv ehituskvaliteet, ilusad näevad välja, aga sellega üldiselt ka lõppeb asi. Kui ise Hispaanias 8 kuud olin, siis pool sellest ajast olid meil naabriteks prantslannade lesbipaar ja püha jeesus, need igapäevased tülid ja nutmised 😀 Kisa ja pisarad taevani, akna taga mingeid oksi lendas, sest üks tormas nuttes minema ja teine loopis oksi järgi. Õhtul istusid jälle terrassil ja oli L’amour tagasi. Mul oli väga hea meel kui nad ära kolisid 😀
ma ütlen korterite kaitseks ka midagi – tuleb lihtsalt sobiv korter leida. Ma olen läbi ja lõhki linnainimene, tahan elada südalinnas ja olen leidnud ideaalse variandi, kus elangi südalinnas väikeses kortermajas, millel oma aed, lilled, suvised kohvijoomised ja oma aia õunapuu all piknikuid ja päevitamised on kõik olemas. Naabrid on super toredad ja seintest midagi läbi ei kostu.
Majja absoluutselt ei igatse, veel enam majja, mis kuskil linnaservas või linnast väljas oleks. Eks igaühele oma.
Praegu elame korteris, plaanis lähiaastatel osta korter, kuid seda vaid investeerimise tõttu. Kui majandusliku poole peale ei mõtleks, siis ostaks koheselt maja. Seega ega unistus on ikka oma maja ja meie puhul täiesti eraldatud maja, ideaal oleks paksu metsa sees, naabrid kaugel-kaugel. Ja ilmselgelt on oma majas rohkem tööd ja tegemist, kuid minu meelest see ongi üks oma maja võlu.
olen enda lühikese eluea jooksul (22 kõigest ?) elanud viies korteris ja viimased 7? aastat vist juba majas. ütleme nii, et minust enam korteriinimest ei saa. elan tartu linnast veidi väljas, oja ääres ja paremat kohta ma ei tea. mul pole kõrval isegi mitte naabreid. ühed olid, joodikud. nüüd neid enam pole. üle jõe on üks maja, mu koer suhtleb nende koeraga aga rohkemat suhtlust pole ja keegi kuskil probleemi ei näe. suveõhtuti grillimised ja vahest mingid peod- kedagi ei huvita. ainuke miinus ongi et lumesahad ei käi nii piisavalt kui oleks vaja. aga saab ka sellega hakkama.
hetkel elan sunniviisiliselt korteris, soomes. ongi kuulda kuidas inimesed üleval aevastavad, räägivad, pesevad, vetsus häda teevad jne.. no ei, miks? mis elu see nii on? privaatsust isegi vetsus käia pole. olen veendunud et ma täiesti maa-ja majainimene.
Olen elanud nii majas kui ka korteris. Lapsena ei osanud küll mingit vahet teha.Väikelinnas oli elu parem kui suurlinnas kindlasti. Hetkel elan majas, Tallinast 25 km. Sõidad linnast välja ja tunned, kuidas pinge kaob õlgadelt.Korteris elada 2 lapsega oleks väga igav, pidevalt otsiks kus käia, mida teha. Majas on piisavalt tegemist:D Majas veel eriti, kus käib laiendus ja hoovi kujundamine järjärgult. Majas lihtsalt ei hakka igav:D Vahel igatsen seda, et korteris elades ei pea ise mitte midagi tegema, ainult maksa arved:D
Elasin majas…..nüüd korteris sest maja põles 3 aastat tagasi täiesti maatasa?Kolisime korterisse sest maja üles ehitada ei saanud, ressursse polnud. Nüüd oleme 3 aastat korteri elu elanud….mulle üüldse ei meeldi….
Hetkel elame korteris, vaikselt piilume maja poole. Ise olen maal majas kasvanud. Korterielu on kuidagi ahistav. Ise istud netis ja ega siis lastelgi suurt midagi muud teha pole kui nutiseadmes klõbistada. Nii et iga kell maja.
Korteris!!! Oleks maja, siis selle aknad oleks ju esimesel korrusel ja madalal ja igast mõrvarid võivad lihtsalt läbi akna tulla 😀 Täielik idiootsus, et uks keeratakse kolmest lukust kinni, aga aknad on ju KLAASIST! 😀 Ma ei julgeks iialgi öösel üksi kodus olla majas, eriti veel pimedas. Õudukatki ei julgeks mitte kunagi vaadata, kui majas elaks 😀
Korteris, aga tahaks majja. Ilmselt oleme päevasel ajal kõige lärmakamad portsu lastega, aga 21st pole naabritel meile midagi ette heita ja ptüi, uues kodus meil naabritele ka mitte. Kõrval elasid enne naabrid, kes reaalselt kogu aeg dushi all käisid ja siis selle otsiku ärapanemisega ka südaöösel hullult kolistasid, aga kolisid ära. Nüüd ok, aga majja tahaks, sest kui ühistul on kõigest suva, siis pole ka uus maja enam ilus ega korras.
Majas. Põhimõtteliselt metsa sees. Naabrid on läheduses aga need juba vanemad inimesed. Auto tee on tegelikult ka lähedal aga mitte põhimaantee. Supper mõnus. Varem kui auto lube polnud oli jama busside järgi kõik sättida. Eriti maaliinidel aga nüüd juba 2 aastat load ja lastega selle võrra lihtsam. Tegelikult metsas elanud nüüd alles ca 3
Enne seda 6 aastat ikka pealinna korteri.. minu jaoks jube.. Eriti kui jubedad naabrid. Aa. Ja oma kodus ei hakka kunagi igav. Kogu aeg vaja midagi teha. Korter ei polnud meie oma ja ainukesed tegevused olid a’la kino jne
Oma aias eriti lastega on nii palju teha.
Korteris elame, kuigi nii tahaks oma maja. Mulle ikkagi meeldib kui saab aias istuda ja kasvõi hommikukohvi nautida, aias tegutseda, lilled, vaadata ja möllata nendega, koerad( plaan on 2-4 võtta) tulevikus ka lapsed (See möll mis käima hakkaks oleks vist maailma toredam asi 😀 ) , nendega mängida ja mässata. Aeda saaks ehitada palju asju, mehe paneks ehitama, mõnus grillida sõprade ja tuttavatega ei peaks muretsema et keegi sul suutäisi ei loe. 😀 Korteris halb, kõvast midagi kuulata ei saa, kardad sünnipäevade ajal et ega naabrid politseid ei kutsu jne. Õnneks naabreid on vähe minu korruse peal on peale minu 1 naaber ja minu ülevalt 2 korrust tühjad ja õnneks enne kui seal keegi ka elas olid naabrid normaalsed. Muidugi oli alati kuulda kui keegi aevastas, siis tahtsin nii väga karjuda : TERVISEKS! 😀
Elan majas
Elame korteris.. ja unistame majast. Kindlasti ostame tulevikus maja!!! Meil on küll suht vedanud naabritega, aga ikkagi oma maja on oma kindlus..korter on osa ühisomandist ja sinna ei saa midagi parata. Jah, oma maja nõuab suuremat pühendumist, korrashoidmist jne..aga see on seda väärt. Mul vanaemal oma maja, saab ikka seal käia..terve lapsepõlv möödus maal vanaema majas..ohh.. nii mõnus oli.
Korteris elan. Lapsepõlv möödus maal majas loomakari ümber. Ei, loomad olid ikka õues/laudas?
Sellepärast teangi, mida tähendab majas elamine. Jah, kõik see maja eest hoolitsemine, putitamine, prügiteema oleks mu õlul, aga ikka tahan maale majja. Isegi mitte linna majja! Ja saan ka!
Praegu elan korteris, kus alumistel laps aeg-ajalt jookseb ja pesumasin mitu korda päevas kolistades peseb.
Mallukas, hakkad maja loosima??
hea meelega loosiks, kui oleks loosida 😀
Elu on toonud mu, maalapse, Tallinnasse elama. Kuus aastat erinevates korterites. Aga no ei saa maakast ikka linnainimest. Ega majas elajast korterilooma.
Oleme abikaasaga hetkel maja ostmas ja ma ei suuda ära oodata, millal siit korterist ära saan. Tahan ise otsustada kuhu mis lille panen, tahan mitte ärgata laupäeva hommikul selle peale, et kojamees kell 7 hommikul seda kahte õnnetut lumehelvest tee pealt kokku kraabib.
Tahan minna oma sauna ja sealt oma tiiki hüpata, tahan kutsuda sõbrad külla ja nendega aega veeta kasvõi hommikuni, kui ma tahan, ilma, et kellegi võõra tunnete või ööune pärast muretsema pean.
Neid asju, miks ma majas tahan elada on nii palju, et kõik ei tule meeldegi.
Maja, 100% maja!
Lapsepõlves elasin majas-hea, rahulik, kõigil privaatsust, palju lapsi elamurajoonis jne. Siis kolisin ülikooliks teise linna ja elasime sõbrannadega korteris-ülemine naaber käis terve öö kontsadega (kuigi seal elas mees?), kõrval elas tüdruk, kes kogu aeg laulis kõvasti ja valesti (ma majas saan rahulikult laulda kõvasi ja valesti niiet teiste kõrvu ei kriibi), trepikoja koristamisega oli ka kogu aeg mingi kamm).
Siis kolisime elukaaslasega kodulinna ka üürikorterisse-ulmelised naabrid jälle (ülemine naaber ainult trampis/pidutses; teised joodikud ehk kogu aeg politsei/kiirabi; kolmas mutike lihtsalt tungis meile korterisse et saaks midagi varastada), kuigi maja oli väike. Väljas suvel grillida ei saanud ja kogu aeg ootasime head maja pakkumist.
Nüüd elame oma majas paar kuud-ruumi on piisavalt nii väljas kui sees(hetkel liigselt isegi),mõnus vaikne, naabrid piisaval kaugusel, et keegi kedagi ei häiri. Ainus miinus hetkel lumelükkamine, aga ausalt kannatan ära peasi, et korterisse ei pea enam minema.
Ohh jahh…Elan praegugi korteris ja unistan,et üks päev mul on oma maja,kus lastel oma toad ja külaliste saabudes ka neile ruumi jagub! Hetke seisuga vaadates turuhindasid(Tln ünbruses),jääbki see maja unistuseks…
Elan korteris, sündinud olen majas. Muidu polnud korteris elamise vastu midagi, aga meil tekkisid alumiste naabritega lahkhelid mu väikeste laste pärast ja nüüd küll ei saa öelda, et hea siin elada oleks. Eks kuuleb jah ülemiste naabrite kõndimist ja trepikojast tulevat lärmi, aga sellega harjub ära.
Majas eelistaks elada just seepärast,et siis ei tule keegi ukse taha kolkima ja ähvardama, kui lapsed liiga hilja mööda elamist jooksevad 🙂 Neil naabritel läheb lasteaia laps 20 aegu tuttu. Pole veel selge, kas nad eeldavad siis haudvaikust sellest kellaajast, aga mul kohe kuidagi pole võimalik oma lapsi nii vara magama saada.
Terve elu korteris elanud aga nüüd sügisel ostsime maja ja ausalt, mitte kunagi enam ei taha minna tagasi korterisse! Niii hea on majas elada!
Elan majas. Naudin seda, et ei pea mõtlema, kes mida seina taga teeb. Et mul on oma aed, saan oma koera ja kiisu õue lasta.
Samas kui pole võimalik maja osta, saaksin ka korteris hakkama. Ehk polegi kõik majad paberist seintega?
Kindlasti on vanematel inimestel korteris mugavam, tõesti, ise ei pea rabelema. Aga praegu valin iga hetk maja. Aed pole küll hiiglaslik, aga ikkagi meie oma.
Maja! Ainult maja! ? korra olen ka üürikorteris elanud natuke aega, aga no sorry, kes sülitab koridoris maha, kes litsub oma nätsu lifti lakke jne… õh..
Elasin 22 aastat korteris, nüüd peaaegu 2 aastat majas ja ei koliks ka NEVER enam korteri, iial ei tea muidugi mis võib juhtuda jne aga loodan, et ei pea kunagii enam
korteris elama 🙂