Kuidas vähem muretseda?

Nagu te vist kõik aru olete saanud, ei ole ma elus kunagi suuremat sorti muretseja olnud. Nõnna on see elukene üsna kerge olnud. Kooliajal ei muretsenud ma iial, et mul võiks paremad hinded olla, ma olin rahul nendegagi, mis olid. Ema muidugi ei olnud, ehk oli tema ainuke põhjus, miks ma teinekord nende hinnete pärast stressasin, aga mina ISE ennast hinges selles kõigutatuna ei tundnud.

Ja nagu näitas Männiku saunamaja üles pimpimine, siis selliseid asju saab teha ainult pulliga pooleks ja koos hea sõbraga, kes samuti stressata ei viitsi. Mind reaalselt ei huvita pisidetailid, mulle loeb üldpilt ja see, et sinna rahuldava üldpildini jõudmiseks kuluks võimalikult vähe energiat ja vaeva.

Üllatavalt paljud on mulle kirjutanud, et neile meeldib minu julgus ja see, kuidas mind ei huvita, mida teised arvavad ja kuidas ma ei põe iga pisiasja üle – noh, et nemad ei oska nii elada, vaid hoopis muretsevad iga asja üle. Kaasaarvatud selle üle, et mida võivad teised neist arvata, kui nad julgevad oma päris arvamust avaldada.

Jällegist ei saa ma sellest aru. OMA ARVAMUST avaldada on ju imelihtne. Sa lihtsalt ütled mida sa mõtled, juhul kui sul on kõnevõime. Kui ei, siis paned kirja. MIS VAHET SEAL ON, MIDA TEISED ARVAVAD? Arvestades seda, et sedasamust blogi loeb tuhandeid inimesi, on ju kerge järeldada, et nii mõnigi loeb seda ja mõtleb, et issand jumal, mis kuradi egoistist, joodikunärakast ja pohhuistist jube naine nüüd siin seda “beebiblogi” kirjutab. Ehk jätab mulle isegi selleteemalise kommentaari.

Ega minugi süda kivist pole, kallid sõbrad 😀 Eks ma ikka loen kommentaari läbi ja hetkeks käib mu peast mõte küll läbi, et ega tal õigus pole?! Siis meenub mulle, et mul on mega pohhui, sest miks peaks mind huvitama mingi suvalise eide arvamus? Isegi kui ta mulle ukse taha seda ütlema tuleks, ei saaks ta üle trumbata viise, kuidas mu enda lihane ema on mind aastate jooksul maha teinud 😀 Ma olen KARASTATUD teie sita suhtes, kallid mahategijad. Lihtsalt karastatud!

Ma ei karda ka seda, et mõne sõbra-tuttava arvamus minust muutuks selle blogi põhjal. Need, kes mind teavad, omavad nagunii minu kohta juba mingit arvamust enivei. Ma vist olengi sellist tüüpi inimene, et kas meeldin või ei meeldi. Hah, nagu see põhimõtteliselt kehtib ju iga inimese kohta, et kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ma tõesti kellelegi ei meeldi, siis mis ma selle üle ikka muretsen, ah? Alati leidub ju neid, kellele ma meeldin. Ja võib-olla aitab mu enesekindlusele kaasa see, et mul on selle blogi kaudu nii palju lahedaid inimesi kirjutanud ja ma olen nii palju coole tuttavaid saanud, et see trumpab sajakordselt üle selle nõmeduse, mis kah teinekord kaasneb. Või siis panen läppari käest ära ja poen Kardole kaissu. Topeltkudrutamiseks võtan enne veel Mari kah ja uskuge mind, ei oleks asja enam tol hetkel, millest mul rohkem pohhui oleks, kui suvalisest kriitikast 😀

Ja kõik need head inimesed, kes kommentaarides jagavad enda kogemusi ja nõu – ausalt, ma hindan seda TÄIEGA! Ma olen alati huvitatud asjade erinevatest nurkadest ja nüanssidest ja ei taha eriti maha matta võimalust, et asjade tegemiseks on alati rohkem kui üks tee. Aga jällegist võib mõni mõelda, et küllap ma siis nüüd istun kodus ja muretsen, kui selgub, et ma olen midagi “valesti” teinud. Oh ei.

Kui tõesti tuleb välja, et ma olen teinud miskit “valesti”, siis ma a) teen uuesti ja õigesti. b) jätan selle asja “valesti”, sest mulle tundub nii õigem.

Laste puhul ongi see teema, et sa võid ju üle mõelda ja muretseda KÕIGE üle. Ma võiks mõelda igasugustele haigustele ja hällisurmadele ja sellest, kuidas kassid ta lämmatavad ja kuidas ta kindlasti puberteedieas mind vihkama hakkab, aga milleks?

Öeldakse, et parem karta kui kahetseda, aga ma ei suudaks konstantselt karta. Ma tean, et mõnel näiteks ehk tõesti laps kukub diivanilt kuidagi maha, ise vaid paaripäevane, aga näed, ikka jätan enda oma diivanile. Lihtsalt sellepärast, et ma näen väga hästi, kui palju seal ruumi on ja mis rahmeldamise faasis ta parasjagu on.

Siis tuleb teine, kes ütleb, et issand, ära võta last enda kaissu, sa võid ta ära lämmatada või hoopis ära hellitada. Ma olen esiteks vilunud kasside kõrval magaja, ilma neid lämmatamata. Teiseks jah, ma tean, kassid suudavad ise eest ära minna, aga ma pole vist ka enam kuigi sügava unega. Nagu ma ütlen, ma ärkan tavaliselt Mari puhina peale juba üles 😀 Muidugi võib nüüd öelda, et aga ma ei PRUUGI teinekord ärgata ja blaablaablaa – ma ei jõua selle üle muretseda, tegelikult kah. Las see väike kondikubu magab, kus tema väike hing ihaldab ja kuhu ma ta vastavalt väsimuseastmele panna viitsin. Ma LUBAN, et ma hoian teda elus :)))

Mille üle ma veel võiks muretseda? No näiteks selle üle, et minust on saamas tüüpiline “ennast käest ära lasknud noor ema”, kes on oma mehele umbes sama ahvatlev, kui kott väetist. Eile Mari mähet vahetades vaatasin korra peeglisse. Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt pmst seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud(mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebisitta, sest ma olin teda enne pestes korraks enda vastu toetanud.

“Vaata, kuhu ma langenud olen!” hälisesin ma siis Kardole, kes just hambaid pesema tuli. “Jah, sa oled langenud emaks olemisse,” naeris ta ja musitas mu kaela. Eks ma siis vahetasin seda mähet oksesena edasi, mis muud. Ja ei muretsenud kohe üldse mitte. Kunagi tuleb aeg, kus ma ka enam oksene poleks, I know it! 😀

Et siis sellised lood Mari ühenädalasel sünnipäeval. Mõelda vaid – naljakas, et TÄPSELT nädal tagasi olin ma megaväikestes valudes, mõtlesin, et ei tea, kas hakkangi siis sünnitama täna või mis.

Ja nüüd ma olen kõhutu (ok, more or less) ja saan vahtida sellist ilmaime:

Mis me ikka muretseme eksole. Asjad lähevad alati nagunii nõnda, nagu lähevad :))