Avastasin õudusega, et kell on juba KAHEKSA ja ma ei olegi täna bloginud. Sellist nalja pole ammu juhtunud, aga saan enda vabanduseks öelda, et täna oli meil natukene katsikulisi oodata, seega pidime koristama. Kuna alles 12 paiku ärkasime, siis oli meil ilge tuli takus ja olgem ausad, ega me siin mõnda aega kraaminud ka ei olnud – tegevust oli omajagu 😀
Me saime igasuguseid mõnnasid kingitusi, aga sellise postituse ma teen mõni muu kord, et mis saagi me kokku kraapinud oleme külalistelt. Järgmine nädalavahetus on suurem katsikupidu sõpradele kah. Kes tulla tahab, siis andke teada. Ilma kingilaadungita võite ka tulemata jätta…
NALIII!!!
Aga nüüd tänase teema juurde. Nimelt ma olen ammu tahtnud blogida ekside kingitustest. Ma võin liialdamata öelda, et mul on iga nurga peal kodus asju, mis on Sillu mulle kunagi meisterdanud, maalinud, kinkinud või teinud. Ehk siis mul on isegi seintel tema tehtud joonistusi ja mina leian, et kui need on mulle kingitud ja need on imeilusad, siis ma ei hakka ju ometi neid ÄRA VISKAMA. Kuskile karpi ja voodi alla ka ei raatsi panna, sest veelkord – nad on ju ilusad ja teevad mu kodu ilusamaks. Ja üks nendest piltidest on NII ilus, et ma mitte iial seda kuskile ära ei paneks ja ausalt loen seda üheks ilusamaks kingituseks, mida ma elus saanud olen. See on maal minu papast ja ma armastan seda.
Pilt minu vanaisast. Sain selle Sillult jõuludeks ja see on lihtsalt… Tahaks nutta – nii ilus on!
Vasakpoolne pilt minust oli Sillu kink mulle umbes siis, kui me mingi 16-aastased olime. Vahepeal on siin meie pildid Kardoga, siis see südamega Mallu on ka Sillu tehtud foto lõuendil ja lõpetuseks on seal pilt Putinist. Don’t ask, see oli kunagi meil üks inside joke.
Vasakpoolne Kure foto on Sillu tehtud ja tema kingitud mulle kah. Kätest süda – sama lugu. Kure ja Joosu pildi kinkis Kardo ja viimane pilt kassist, kes pesunööril ripub on jälle Sillu töö. Võiks öelda, et selle maja kunst tuleb kõik enamjaolt Sillult 😀
Kardo on öelnud, et teda see üldse ei häiri ega huvita, aga üks sõbranna ütles, et see on ikka väga imelik, sest mul on “uus elu” ja seetõttu peaksin ma “vana selja taha jätma”. Imelik oleks ju, kui ma põletaks maha kõik oma aastatepikkuse esimese armastuse märgid. See oli ju ka awesome osa mu elust ja kuigi ma olen praegu VEEL awesomimas osas oma elust, siis ma ei unustaks ju kõike ära.
Samuti on mul üsna suva, et Kardol on ka kingitusi mingisugustelt neidudelt minevikust. Mis vahet seal on? Ometi tean naisi, kes kriisates mehel kõik kingitused ära visata käsiks, aga ma ei näe selleks põhjust. Kingitused on ju ikka ilusad mälestused ja ma tõesti ei arva, et ma peaksin olema kade kellelgi peale minevikust. Ega need naised ilmaasjata just MINEVIKUS ei ole :))
Aga kuidas teil on? Hoiate eksidelt saadud asju ja kingitusi alles? Aga meestel lubate hoida?
47 kommentaari
Soovin lugeda postitust pärast seda postitust. “After Gibing Birth”. Palun jaga parooli! 🙂
Mul on mõned ekside kingid alles, nagu kullast kõrvarõngad ja hoiupõrsas vanematekodus ja ma tean, et mu kallimal on ka vanematekodus mingid asjad eksidelt, kuid aus olles, siis meie praeguses ühises kodus ei tahaks ma küll tema ekside asju näha ja ei hoia peale nende kõrvarõngaste ka ise muud midagi.
Haaa… mulle andis hoopis kunagi üks tagasi minu fotod, sest mõni eriti hea pilt minust endast või koos sai raamituna kingitud tähtpäevadeks. AGA – nali seisnes selles, et pildiraamid kõlbas tal aga endale jätta, samas eks ta oli muidu ka eriline koi 😀
Mul endal on eksidest üsna vähe alles. Kirjad ja muu säärase ma põletasin ära suurest solvumisest. Osad asjad andsin tagasi ka. Aga üldiselt igasugused praktilised asjad on ikkagi endiselt kasutuses. Minu elukaaslasel on eksi kingitud kaelakett kaelas. Ma ei näe põhjust, miks ma peaks talle uhkema kinkima, et ta selle välja vahetaks. Sama moodi on talle kingitud pardel ju muid vidinaid. Isegi uks roosa hambahari on maal vanemate juures sahtlis vanast ajast. Ainuke mida ma ei tolereerinud olid raamitud pildid. Need on nüüd sahtlis ja vahel koos vaatame ka neid. Ei leia põhjust, miks peaks olema kellegi peale minevikust tige või kade.. Igalühel on omad mälestused.
Ma ei tea, kas Sa neid kõiki kommentaare üldse loedki, aga Sa andsid mulle mõtte ja ma üritasin ka ühe postituse kirjutada, mis asub siin: http://k4idiiii.blogspot.com/2013/10/ekside-kingitused.html
Tegin natuke “reklaami” ka sulle. Loodan, et sellest midagi hullu pole.
Kuna ma eriti “nänni” sõber pole, pole mulle seda ka palju kingitud. Üritan alati teistele kasulikke kinke teha (no ise arvan nii aga eks ma panen ka palju puusse). Seega on enamus kinke olnud ikka kasutamse eesmärgiga, mis ma neist siis ikka ära viskan kui mul neid vaja on, Aga kõik mõmmikud ja pehmikud on ikka lapsepõlvekodus alles (enam ei teagi kes mille kinkinud on ja pisikestel sugulastel ka savi kelle kingitud mänguasjadega mängida saab…. peaasi, et saab :D). Ehete kohalt niipalju, et ma kannan ikka kõiki ehteid mis mulle kingitud on,, mitte kinkija või mõne emotsiooni pärast vaid ikka ehte enda pärast. Ja elukaaslasel ei ole ka kunagi midagi ütlemist olnud 🙂
Ma olen ulgund põletatud kirjade pärast 😀
Kõik asjad alles, ehted, pildid jne.Aga mitte nähtaval kohal.Siis oleks kolmas maailmasõda lahti ma teile ütlen.Kui ise poleks näinud siis ei usuks et võiks olemas olla niiiiii armukade inimene.Üks sõrmus muidugi on sõrmes aga see koos tema kingitud sõrmustega.Aegajalt on ka kobinat selle kohta kuulda aga kuna see liiga tähendusrikas ja ilus siis seepärast ka see sõrmes ja mitte karbis peidus.Kui pean tõesti sõrmest võtma, võtan ka tema omad.Nii kange olen küll!!!Tglt peaks keti kaela tagasi panema, ripatsi vb lihtsalt otsast võtma mis kingitud on.Mis see siis tegelikult ära pole,Mina ei keelaks omada ekside asju aga mnjh…see tlgt nii keeruline meil 😀
Vaatasin oma kodu kriitilise pilguga üle ja hakkasin mõtlema, et mida ma üldse eksidelt saanud olen?? Ega ei olegi eriti midagi saanud vist. Mõned üksikud asjad siiski on alles ka ja mõned olen ära andnud, kuid mitte selle mõttega, et eksiasjad ja neid endale ei tohi alles hoida. Ühe eksikingitud sõrmuse andsin õele, sest mul lõi mingi allergia vms välja ja sõrmed läksid paiste aeg-ajalt ja sõrmust ei saanud hästi kanda. Seega otsustasin, et miks ikka hoida ilusat sõrmust kapis peidus. Kaks suurt kaisukaru, mis eksid kinkinud on, seisid mul ikka mitu aastat kapi peal aga kuna need hakkasid ette jääma ja polnud neid kuskile panna siis andsin need ära ühele lapsega perele. Samas väiksemad kaisukarud seisavad kõrgema kapi otsas ja need mulle ette ei jää, seega ei kavatse neist ka lahti saada.:D Rohkem mul vist eksidelt saadud asju polegi.
Kunagi viskasin posu fotosid minema, oi kuidas ulgusin hiljem 😀
Mul on eksidelt kingitud kraami üksjagu alles. Pole põhjust olnud neid ära visata. Eks mudugi on loomulikkadu ka, igasugu ehete kaotamised jne. Aga kuna praegu käsil uus.pikk.igavene 😀 suhe, siis proovin need ekside kingitused oma vanemate koju jätta. Jah, kuigi mul olid ilusad ajad, ja kõik, ei leia ma , et ma peaksin need endaga alati kaasas kandma. Minu jaoks on kõige keerulisemad fotod. Igasugu musipildid ja kallipildid. Mudugi on armas vaadata et kunagi me mõtlesime, et ei lähe eales lahku. Aga praegu hoian neid pigem voodi all karbis. Tuleb soov meenutada, kui ilus-noor-ja-loll ma kunagi olin, siis võimalus selleks on olemas 🙂
Mu sõbranna psyhhist eks läks nii segi peale lahku minekut, et hakkas tüdrukult kõiksugu kraami tagasi nõidma : sünnipäevaks kingitud kett, valentini päevaks pesu, juukseklambrid, graveeringuga sõrmus jne. No mõtle ise.. “Ma tahan seda pesu ka tagasi, mis ma sulle sõbrapäevaks kinkisin..,,!!” Igati normaalne suhe oli neil 😀
Minul on eksiga seotud mälestusesemed alles ning hoian neid korralikult kasti pakituna vanematekodus kolikambris. Selles kastis on fotod, kihlasõrmus, abielusõrmus ning veel mõned otseselt lõppenud suhet meenutavad esemed. Aga näiteks eksilt sünnipäevaks saadud käekella ma sellesse kasti ei pannud, sest mul on ometi kella tarvis ja see on hea kell, kannan seda veel ka neli aastat pärast lahkuminekut iga päev ning seda vaadates eksi peale ei mõtle, sellel pole ka mingit graveeringut. Ka eksilt jõulukingiks saadud kitarr seisab mul elutoas ja aeg-ajalt tinistan seda. Ei ole ju mõtet head kitarri ära visata või ära müüa ainuüksi sellepärast, et see on eksilt saadud, kui samas oleks vaja siis kohe uus osta. Neid kastis olevaid asju hoian aga seetõttu, et kunagi 80-aastasena on ju hea nende abil oma noorust ja möödunud elu meenutada ning sellest lastele-lastelastele jutustada. Vahet pole, et see esimene lörriläinud abielu polnud nende isa ja vanaisaga, ikka on ju huvitav teada. Praeguse mehega tutvudes kandis ta oma eksilt kingiks saadud graveeringuga sõrmust. Kui mingil hetkel selle graveeringu avastasin ja sõrmuse lugu kuulsin, palusin, et ta ei kannaks seda rohkem (ei käskinud ära visata!). Ta muidugi sai aru ja pani selle silma alt ära.
Ma üldiselt ei ole asjade peale väga friik olnud ja ei ole ka mu abikaasa tõmmelnud 🙂 Üks asi oli aga küll, kui me alles tutvusime, siis tal oli ühe eks portreefoto laua peal raamis (üldse mitte viimase eksi!) ja siis ma ütlesin küll talle, et kui see foto sul ka järgmine kord laua peal on, siis ma sulle enam külla ei tule ka 😀 Noh ja rohkem ma seda fotot nägema ei ole pidanud ka 🙂 Teiste fotode suhtes ma ei erutunud, mis a la albumis olid… see oleks ka suht jabur, mul on ju omal ka ajalugu koos fotoalbumitega… aga see portree laual raami sees häiris küll hirmsasti 🙂
Laual oleks vist jah üsna weird eksi pilti hoida 😀 Hea, et altarit polnud ehitatud 😀
see tunduski mulle tiba altari moodi olevat 😀 no ja krt peale minu ei tasu küll kedagi kummarada 😀
Ma olen enamasti ise suurema osa asju minema pildunud suures vihahoos ja masenduses.. Aga mõned pildid ja paar pehmet mänguasja (mis värk nendega on?) on ikka alles. Fotod fotoalbumis ja kaisuloomad tumba sees 😀
Eks see ekside kingituste asi ole kahe otsaga asi – mingi piirini on vägagi ok aga mõnes olukorras (nagu see ketikandmine ja sõrmuselugu eespool) tahaks küll, et minema viskaks ja põletaks kõik sillad oma minevikuga, kui muudmoodi ei saa eluga edasi liikuda.
Hmmm..kui mult keegi nõuaks mingite esemete äraviskamist, siis oleks ta ise ilmselt esimene, kes läheks…Ma ei saa üldse aru, miks on imelik see kui oma eelmistesse suhetesse normaalselt suhtutakse ja normaalne see, et omaenda varasemaid valikuid vahutades vihatakse. Va muidugi juhud kui eks muutus vägivaldseks hulluks vms aga neid ilmselt nii palju pole.
Ma saadaks ka perse, kui keegi käsiks mul asju ära visata, mida ma ei taha visata :))
Kannan igapäevaselt eksi kingitud sõrmust, uuega olen suhtes juba 4,5 aastat ja ta on teadlik sellest sõrmusest. Ühtegi kingitust ära visanud pole ja ei viskaks kah 🙂
Julgen jätta oma tagasihoidliku arvamuse.
Küllap kõik eluetapid on olulised ja neist hetkedest saadud kingid/mälestusesemed ka tähtsad. Igast hetkest õpid midagi. Milleks oma elust midagi ära visata või seda teiselt nõuda. Oled saanud selle inimese oma ellu just sellisena, tänu nendele hetkedele, mis möödanikus….See ära viskmise nõue on mu meelest ebakindla inimese soov. Ja mulle tundub ka, et püütakse kohe hakata ka muutma teist inimest oma käe järgi. Tegelikult tuleb ju muuta mitte teist inimest ega ta elu, vaid oma suhtumist sellesse.
See äraviskamine või siis mitte, on iga inimese isiklik asi, seda nõuda on inetu. Kui neid asju on hoitud, siis ma ei taha uskuda, et inimese pärast, kes kinkis, et see veel on sügaval hinges (siis uut suhet poleks), vaid pigem ikka elu rikastavate toredate mälestuste pärast, et olen olnud neid toredaid hetki väärt olnud….iseasi, mis suhtest on hiljem saanud….
Mul on alles mingi peaaegu 10a taguse eksi kingitud kaisu-kass. Isegi siia Aafrikasse tarisin selle kaasa, kuigi tulime autoga ja kaasa võetud pagas oli see nn hädavajalik miinimum. Aga noh mis teha äge kass on 🙂 Ja siis veel üks lahe kübar (ühelt hilisemalt eksilt)- kuumades oludes väga praktiline. Mingeid kingitud kuldkette ja vidinaid ei ole alles – mitte, et ma neid meelega oleks ära visanud aga ma olen lihtsalt mega kaotaja 🙂
Mul sama – kõik ehted peale ühe keti olen ära kaotanud 😀
Kohe pärast lahkuminekut peitsin eksi kingitud asjad sügavale kasti ja kasti viisin keldrisse (mõned lendasid ka prügikasti). Üks käekett mis temalt sain läks ise aga kaduma, sellest on mul tõesti kahju, see oli nii ilus (ja mitte nii piinlik kui need maalid mis mulle kingiti :D).
Praeguse mehe (ja lapse isa) eksi kohta ei ole ma ise midagi väga pärima kippunud, tunnen esimest korda elus, et vist muutun liiga armukadedaks ja ei hakka sinna oma nina niipea veel toppima.
Leian, et pole mõtet minna küsima ja pärima, kui on reaalne võimalus, et ei saa enda soovitud vastust. Ma tõesti ei taha teada, et mu mehel on mingi ese oma eksilt niiiiii südamelähedane 😀
Kirjutasin mõni aeg tagasi kirja sooviga nilbe sünnituse nilbusi lugeda, kas mind jäeti välja nagu õnnetu Lea 🙁 Vaene mina 🙁
Kommentaar sai nüüd rõve, aga mõte jääb samaks parooli suhtes 🙂
Kirjuta siis veel, meelega pole ignond 🙁
Ma soovitasin abikaasale ühte raamatut, pistsin nina alla, et loe, näe, seda, see on jube hea. Tegin raamatu lahti ja tiitellehel vaatas vastu ninnunännu armastuspühendus mu esimeselt. Mina näost punane (no ei olnud meeles absoluutselt), mees sai kenasti naerda. Suht võtab kokku – olen alles hoidnud, kedagi väga ei koti ja ise osi asju ka enam ei mäleta.
Mul oleks üsna valus mõelda, et mu eks näiteks kõik mu fotod ja kingitused ära viskaks. Kinkisin oma esimesele armastusele kunagi oma talismani. Siiani vahel mõtlen, et ega ta seda ometi ära pole visanud:( Krt toogu siis tagasi kui ära tahaks visata, mulle oli see kallis.
Mina ei kanna ei oma esimese armastuse kingitud käekella.Ega teise poisi käeketti mida ta mulle kinkis.Ja nende mõlema fotod rebisin suurest kurbusest ja vihast katki.
Mulle kinkis mees sirgendaja. Mingi aeg tegime pausi ja isegi mõttesse ei tulnud selle ära viskamine, see oli lihtsalt nii hea 😀
Mul oli lihtne, mu eks põletas absoluutselt kõik tema kingitud või ostetud asjad mu silme all ära 😀 ma vaatasin rahuga pealt ja ulatasin talle kapist asju juurde 🙂
Mul on iisi – mulle pole keegi midagi kinkinud 😀
Aga ma ausalt… mul oli kunagi mees, kes oli 10 aastat abielus olnud ja siis sel ajal, kui ta maja ehitas neile, läks naine üksinda austraaliasse, et veits reisida enne, kui lapse teevad ja kui tagasi tuleb, siis on maja valmis ja nii ja siis… ja siis ta saabus sealt rasedana teisest mehes… Minumeelest on see üks nilbemaid asju, mida teisele inimesele teha. Ja kuna nad abiellusid nii noorelt ja kondid alles kasvasid, siis 10 aastat hiljem et tulnud peale lahutust mehel sõrmus enam sõrmest ära. Pidi selle juppideks laskma lõigata kuskil asutuses. ja ta ei visanud seda sõrmust ära… hea, et altarit ei ehitanud sellele. Ja see ajas küll üsna närvi mind. Mingi naine laseb su sajaga üle ja tekitab sulle eluaegse hingetrauma ja sa ikka lakud ja musitad seda sõrmust enamvähem. Mai tea, veits on kahtlane ikka.
Aga miks mitte alles hoida? Eriti kunsti. Saab seda ju vaadata teose enda pärast. Ei pea pingsalt sinna juurde mingit heietust siduma. Eriti ei ole see minu meelest probleem, kui teine pool sellega ka päri on. Kui aga oleks see pinnuks silmas, vast siis oleks targem need kuskile tallele panna. Ja noh, kui ikka eriline joobin oli, siis võib põlema ka panna 😀
Elu ju koosneb mälestustest- kas asjadest, mis juba on juhtunud, või mida sa alles lood
Hakkasin kohe mõtlema, kas mul on midagi alles…. Ja isegi on, üks mängukaru, mille üks eks lohutuseks kinkis ja teise eksi kaelakett, mida ma ei kanna. Rohkem ei meenu. Neid asju on küll palju olnud ja olen need ilmselt ära and w maha müünud just lahti saamis eesmärgil, oli ilmselt valus neid näha kodus. Ära visata ei ole keegi palunud. Pilte on mul aga päris palju, oli rohkem veel aga viha pidi ju ka kuhugi hävitama. 😀
Kuna mina läksin ära, siis jätsin maha sellised asjad, isegi sellised kingid, mis olid tema sugulaste poolt meile nagu mõlemile tehtud. Ma ei teagi miks, mitte õelusest. Ma ei tundnud et mul on neid õigus võtta ja minu põhimõte oli ikka pigem- et uude ellu puhta lehega, me just sõpradena laiali ka ei läinud. Või ega mul nagu ei olnud ka selliseid kingitusi temalt just… Selline kilakola, mitte asendamatud asjad 😀 Mehel ei tea ka et oleks mingi selline kink eelmisest elust, jättis pigem ise kõik kingiks maha ja võttis vaid koti riietega. Vahepeal talle küll eks saatis kinke, hiljem, aga no tagasi ei saatnud ja ära ei visanud 😀 Aga see on hoopis teine ja pikem teema.
Aga lapsepõlvekodus mõni mälestusese päris esimesest armastusest on mul siiani alles.
Minul olid samuti mõned kingid eksidelt, kuid mees ei tahtnud, et neid alles hoian, seega enamus on minemavisatud, aga samas, ega seal midagi erilist olnudki, mõni pisike mõmmik või kunagine armastuskiri. Ega kahju polnud midagi neist likvideerida. Ja mehel, tal pole midagi eksidelt, kuna ma ta esimene. Ja kui olekski olnud, siis oleks palunud temalgi need asjad minema visata 😀 ,
aga kui miskit erilist oleks olnud, siis päris prügikasti poole poleks vaadanud 🙂
Eks see oleneb kindlasti asjadest ka. Kui seal väga midagi ei kisa selle järgi, et oo, ma armastan sind nii väga või mingeid inistiaaalid + initsiaalid südame sees, siis on suht suva. Pildid näiteks…. Sinu puhul 😀
Mina olin ka nii dramaatiline, et kraamisin kogu tavaari suure musta koti sisse ja andsin ta ema kätte, sest teda ennast ei õnnestunud mul kätte saada. Ja tagantjärgi mõeldes ei oleks mul talle midagi öelda olnud ka, peale karvaste sihtkohtade ja muu säärase.
No minu ainuke eks on 2-kuuline füüsiline suhe, kust mul mingeid “reliikviaid” alles pole. Oma teise suhtega olen abielus.
Mehel oli enne mind paar tõsist suhet ja loogiline, et tal on ka erinevaid mälestusesemeid. Peamiselt on alles pildid, paar kingitust (raamatut) ja paar paberkirja (kusjuures neid ei saa nimetada isegi armastuskirjadeks). Mees kunagi küsis, kas mind häirib see, et tal on sellised asjad sahtlis alles. Loogish, et mul polnud. Tema põhjendas nende alleshoidmist sellega, et tegemist on tema elu oluliste etappidega ja pole põhjust ära neid visata. Ja oma ekse ta ei vihka ka.
Kokkuvõttes: kuna olen abielus kunagise abieluvastasega, kes näitab pidevalt välja, kuidas ta minust hoolib, siis ei ole mul mingit põhjust temas kahelda. No ja mul on normaalne enesehinnang ka 😀 Käsud-keelud on selliste inimeste teema, kelle enesehinnang sõltub suhte olemasolust.
Ma sain kunagi ammu-ammu kutilt pehme mängukoera kingiks. Meie suhe ei jäänud kestma ja meil oli kole lahkuminek, koera ära ei visanud, aga panin ta kasti sisse ära. Kui u 9-10 a hiljem koera võtsin ja ta kutsikana asju närida tahtis, siis andsin talle selle mängukoera. Koer mängis, näris ja rahuldas oma vajadusi selle mängukoera peal 😀 Nii õel olin.
Mul siiani eksi kingitud sõrmus käel/sõrmel ja mu meest see küll ei häiri.
Minul on ka siiani eksi kingitud sõrmus sõrmes. Ja elukaaslasega oleme sellest ka rääkinud,- teda see ei häiri. Meil on kokkulepe, et see sõrmus on mul sõrmes niikaua, kuni elukaaslane tunneb, et on õige aeg ise mulle sõrmus kinkida 😉 .
Meil härraga pole õnneks sellist teemat väga ette tulnud. Mõned esemed on tal küll eksidelt kingituseks saaduna alles kuid ma ei ole neid sundinud ära viskama. Ta ei kasuta neid ja need ei ole ka nüüd sellised mida eksponeerida. Tulevases kodus need ilmselt kohta ei leiaks, sest neid pole kuskil ka kasutada. See-eest andis ta mulle meie suhte alguses endast ühe foto, mille tema eks tegi. See on ilus pilt ja siiani mul pildiraamis 🙂
Oleneb ju kõik puhtalt kingitusest. Tühi tähi pole vast oluline aga vot nii ilusad pildid nagu sinul, neid muidugi ei viskaks! Oluline on ju olevik ja tulevik aga mitte minevik 🙂
Mina olen ka kõik ekside kingid alles hoidnud. Ehteid ma ei kanna, aga need on alles. Ja fotod, mina olen ka seda meelt, et miks neid hävitada?! Olin ka nendega mingil hetkel õnnelik ja meenutan ikka neid toredaid mälestusi. Muidugi ei heieta hullult, aga minu mees ütleb alati, et minevikust tuleb ilusad hetked alles hoida, ka siis kui need ilusad mälestused ei ole temaga seotud. Kõik mis enne on olnud teeb ju inimesest selle kes ta on praegu 🙂 Ja vaadates sinu kingitusi, siis mina hoiaks ka need raudselt alles. See maal su papast on lihtsalt amazing! 🙂
Arvan ka, et see on okei. Teatud piirini. Noh, toon näite – minu sõbranna kutt kannab ekstüdruku kingitud ketti iga päev. Koos on olnud nad 4 aastat. Okei, las kannab, eksole? AGA, minu sõbranna kinkis talle uue (ja ägedama, võibolla) keti, aga see pandi kiirelt kuskile sahtlipõhja tolmu koguma. VOT, siis ma oleks küll solvunud 😀
Mind jäeti maha teise naise pärast ajal kui mul oleks olnu tuge vaja kõige enam. Olin siis veidi dramaatiline ning saatsin eksi poolt kingitud asjad tema emale 😀 Insane!! ja ehted müüsin maha…Nüüd muidugi kolimise käigus leidsin eksi vanaemal kingituseks saadud serviisi. Algul imestasin küll, et mida ma sellega peale hakkan. See kingiti mulle kui tulevasele miniale aga panin selle ikkagi kappi ja ausalt öeldes see rõõmustab mind, et see mul on 🙂
No mu eks käskis nt mul kõik asjad ära visata, mida keegi mulle kinkinud varem oli. Kasvõi kui see oli lihtsalt sõber, kes oli maailma teises otsas. Ei lugenud üldse. 😀 Samas ta oli üks armukadedamaid inimesi kah. Ehk siis mina pidin kõik ära viskama, aga mind ei häirinud.
Sa räägiks nagu minu eksist 😀