häda ajab härja kaevu

Eile oli esimene päev üle miljoni aasta, kus ma EI BLOGINUD. Andke nüüd kallid lugejad mulle andeks, aga ma jõudsin koju alles pool üks öösel. Mõelge vaid, POOL ÜKS! Ma olin Marist lausa 12 tundi eemal, aga mis selle aja sees toimus, hakkan ma kohe jutustama.

Esiteks pidin ma minema reklaamklipivõtetele. Nii kauaks, kuni Kardo tööl oli, tuli Mari vaatama mu ema. Selle tarbeks olin ma juba üle nädala endale sügavkülma piima kogunud, nagu mingi hullumeelne. Veel enne uksest välja astumist andsin Marile süüa ja pumpasin samaaegselt. Tundsin ennast nagu Harju keskmine liinilehm.

Võtetel oli mõnus, sain ilusa meigi, ilusad riided jne. Aga asi, millest ma kohe aru sain oli see, et kui kella kolmeks ei olnud meid veel sekunditki filmitud, et kaheksaks ma küll koju ei saa, nagu lubatud. Filmisega ongi see, et KÕIK venib. Iga kaameranurk, iga valguskiireke ja juuksekarvake peab pidevalt olema täpselt õiges kohas. Ja et neid õigesse kohta saada võtab ILGELT aega. Ehk siis enamuse ajast me suht istusime ja ootasime 🙂

Tundsin ennast nagu muuvistaar jeeje!

Ühel hetkel hakkasid mu rinnad pakitsema. Mitte eriti, aga noh, natukene. Tegelesime rahumeeli oma võttega ja lobisemisega edasi, kui paart tundi hiljem tundsin, et midagi voolab. Jah. Ma hakkasin keset võtteid piima voolama.

“Kas sa oled hiljuti poeginud?” küsis minult üks mees.

Läksin vetsu ja vooderdasin oma rinnahoidjad wc-paberiga, sest ma muidugi unustasin rinnapadjad hommikul koju. Otseloomulikult eksole 😀 See aitas päris hästi, kuni enam ei aidanud.

Pidin vist kolm-neli korda WC’s läbimärgasid piimaseid pabereid vahetamas käima.

Lõpuks olin ma plahvatamas. Mu tissid ei mahtunud kleiti ära. Mantel ei läinud eest kinni. Kleit oli üleni piimane. Liigutada oli valus. Mul oli tunne, nagu mul oleks uuesti piimapais.

Ja mis mul siis üle jäi, kui minna stuudio peldikusse, tõmmata endal kleit üle pea, seista pesuväel kraanikausi kohal ja…üritada ennast lüpsta.

Jep. I said it.

Et olukord veel parem oleks, siis ei käinud ka vetsu uks korralikult lukku, aga ma ei suutnud enam seda piina taluda, seega ma PIDIN seda tegema. Endal oli kogu aeg selline casual nägu ees, et juhul kui keegi sisse astub, siis ma teesklen, et see on igati normaalne 😀

Ega see muidugi kerge olnud. Absoluutselt kõik kohad olid piima täis. Peegel, mu riided, põrand, seinad. Ühel hetkel märkasin seinal sellist silti:

Kas rinnapiim on girly?

Aga häda ajab härja kaevu ja mul ei jäänud lihtsalt mitte midagi muud üle. Oleks ma teadnud, et nii kaua läheb, siis oleks ma muidugi enda ustava pumba kaasa võtnud, aga noh, läks, kuidas läks.

Nagu ma Malluka Fb’i lehel kirjutasin, siis Kardo palus mul kindlasti tund aega enne koju tulekut teada anda, kui ma saabun. Eks mina muidugi arvasin, et Kardol on maja strippareid täis, mis muud. Tegelikult oli nii, et tulin koju ja nägin ultrakurja Jossi:

Köök oli küünaldega kaetud, laual pudel veini ja Raffaello. Ühtlasi oligi Kardo õhtusöögi teinud. Nii armas oli 🙂 Kuigi lugejad pakkusid, et kindlasi kingib Kardo mulle kihlasõrmuse. Aga teate mis?

Tegelikult kinkis ta mulle tahvli shokolaadi ja 30 päeva treeningkava 😀 Üsna vastuolulised kingitused, aga tegelikult ma ise palusin selle kava endale välja printida. Meil oktoobrikate grupis hakkab esmaspäevast 30 day AB challange, et mina ka ükskord oma voldid maha treeniks. Kes tahab minuga koos neid harjutusi teha, siis olete oodatud. Ükskõik, kas siis laivis või netiteel. Aga see selleks.

Muidugi küsisin ma Kardolt, et oot misasja, kus mu kihlasõrmus on?! “Aga sa ei öelnud mulle enda sõrmuse numbrit, kui ma küsisin,” heitis ta mulle ette. “Ma ju EI TEA enda sõrmuse numbrit, kuidas ma sulle siis seda öelda saan?”. “Ja kui sina enda sõrmuse numbrit ei tea, siis kuidas ma sulle kihlasõrmuse kinkida saan?” päris ta vastu.

Noh, tõsijutt.

Nõnda jäingi ma kihlasõrmusest ilma. Aga sain hoopis vahva õhta osaliseks, sest magama saime me alles nelja paiku, mistõttu olen täna eriti koomas.