Mult alguses küsiti jumala tihti, et noh, kas meie suhe Kardoga on kuidagi muutunud ka, nüüd kui laps majas. Alati vastasin, et ei ole eriti, sest noh, Mari ju pmst aina magas ja alguses oli Kardol see isapuhkus, nii et ta oli kogu aeg kodus ka.
Aga nüüd.
Kardo on kella kuueni tööl. Kui ta koju tuleb, siis Mari tavaliselt joriseb, siis võtab üks meist lapse ja teine teeb süüa. Kui Mari magab, siis üks koristab, teine teeb süüa. Siis üritame kiirelt süüa – tavaliselt Mari siis kohe ärkab.
Tegeleme muudkui lapsega. Käime temaga vannis. Kuulame ta jorinat. Hüppame pallil.
Paneme ta magama, istume lõpuks diivanile, et natukene kudrutada…Kui kuuleme tagatoast jorinat. Lähen mina vaatama, et mida ta tahab. Paitan teda seal nagu loll 15 minta ja hiilin elutuppa tagasi. Saame veidikene jälle olla, kui kostub vigin. Läheb Kardo.
AAAH! Teate, kus Kardo praegu on? Tagatoas. Juba mingi pool tundi. Mina tahan KA ju Kardoga koos olla. Pagana Mari, mis häda tal nüüd üksi magama jääda on, aru ma ei saa, vanasti tegi ta seda kogu aeg.
Kui meie suhe sureb, siis süüdistan ma selles ühte teatud väikelast. Nimesid nimetamata hakkab ta nimi M’iga ja lõppeb ari Johannaga.
54 kommentaari
Võid proovida Marile seda laulu lasta. Targad teadlased on sinna kokku pannud kõik rahustavad meloodiad. Et siis kui pisikesel tuduaeg tuleb, siis lasta talle seda: http://www.apartmenttherapy.com/listen-to-the-most-relaxing-song-ever-170097
Tegelikult lisan- ma ei suudaks vist üheski vanuses lapsele teha unekooli- 4-aastasega proovisin 1 õhtu(tal oli kombeks välja tulla), aga ei. Hoopis rääkisin ilusasti ja esimesed õhtud olin taas kõrval(väiksena ta ei tulnud ise välja, suuremana hakkas tulema) ja lõpuks sai ilusasti aru, et ei tulda välja toast, kui tuduaeg. Ehk siis jah, parandus- ei suudaks üheski vanuses unekooli teha lapsele.
Mina ei suudaks teha väikesele lapsele unekooli. Pole kunagi teinudki. Üksvahe, kui ta ei tahtnud titena uinuda, siis võtsin enda kaissu ja vot seal siis nuttis küll(ei lubanud voodist välja teda, ca 8 kuud oli), aga olin tema juures. Ma päris reaalselt ei kujuta ette, mis lapse baasturvalisusest saab, kui lasta tal end magama nutta, ükskõik, kas nutab või jonnib- aga mis üksindusetunne võib olla väikesel inimesel, kes nutab ja nutab ja ema ei tule? Ei ole seda teinud ja ei soovita kellelegi. Parem siis võtke ta enda juurde hoopis, las uinub teie toas, ei tasu karta režiimitust, minu lapsel polnud väiksena mingit režiimi, st. oli nii, et mina tegin lapse järgi oma asju, nüüd on 5a ja väga normaalne režiim. Võtke enda juurde, pange nt. maha teki peale ja las mässab, küll jääb tuttu, aga olge juures. Või tõesti, vaadake telekat ja las tita jääb süles tuttu(ükskord ikka jääb!)
Need on minu soovitused nii isiklikust kogemusest kui ka psühholoogiat ülikoolis ca. 10 EAP väärtuses saanud inimesena.
Ma teen ka ikka mitmeks päevaks süüa 1kg kastet ja 1kg makarone, korras 😀 tõesti proovi nii 🙂 . Aga edu, ex olegi katsetamise asi 🙂
Mul see teema, et mulle ei meeldi süüa ühte toitu kaks korda 🙁
kui mul esimene laps sündis, olin samamoodi…jooksin iga piiksu peale, kussutasin süles tuttu…hiljem kahetsesin. harjumust sisse saada on lihtsam kui ära saada. u aastaselt viisin kurssi end selle unekooli asjaga. tegin selle läbi. teiste lastega juba lihtsam. teadsin mis ja kuidas.
ja selle koristamise koha pealt. esimese lapsega esimesed paar kuud ei suutnud ma miskit teha. see kussutamine ja majandamine väsitas nii ära, et ma enamiku ajast magasin.
viimaks harisin end nõksa, kuidas teha elu nö lihtsamaks.
kõigepealt lapsele päevaplaan. millal õue, kaua õues, millal mäng ja millal lisasöögid jms asjad. lapsele on rutiini vaja.
ja koristamine-kokkamine. võtsin end kokku ja tegin seda lapse uneajal. ja kui mingil põhjusel ei jõudnud, nt magasin rohkem, siis tuli mees õhtul koju ja hoidis last seni. ja selleks et suhe kustu ei jääks, hakkasime koos jalutamas käima. pikad pikad jalutuskäigud, pikad jutuajamised, kõige teemal mis hinge näris. nüüd on meil kolm last. käime endiselt koos jalutamas. mees jookseb ja möllab kui vähegi jaksu on.
lapse kaela pole me kunagi ajanud, kui meil teineteise jaoks vähe aega on. see on lapsi kasvatades paratamatus. eriti siis kui pole maagilisi lapsehoidjaid või vanavanemaid kusagilt võtta. ise teha tuleb kõik.
mõtleme ikka, et lapsed kasvavad, muutuvad iseseisvamaks, vajavad meid vähem. siis tuleb meie aeg, tuleb lihtsalt senimaani hakkama saada.
Mul esimene laps sai iga 2h tagant rinda. Iga piiksu peale jooksin. Aastaselt hakkas laps peale rinnast võõrutamist magama terve öö. Õhtul jäi oma voodis magama nii, et tegin kas jalale või käele pai. Nüüd saab laps viie aastaseks ja ikka on nii, et kui on magama mineku aeg, siis voodisse. Poiss magas mul kaisus. Peale rinnast võõrutust magas terve öö. 1a8k vanuselt kolis oma voodisse aga käis ikka emme kaisus öösel. Sai nii 2a3k teda öösel oma voodisse viidud. Ja peale seda jäi ise magama. Mina olen arvamusel, et kui laps tahab lähedust, siis tuleb talle seda anda. Kui laps hakkab lasteaias kàima ja sina tööl, siis jààb làhedust ju vähemaks. Lähedus annab lapsele turvatunde.
Ma püüan ka lapse uneajal toimetada. Kuna mul on koerad, on igapäevane põrandapesu paratamatus. Ka söögi pean igaks õhtuks valmis tegema, kuna kaasa tuleb niigi hilja. Ei tahaks seda vähestki koosolemise aega toimetustele raisata.
Tunnistan, et ei viitsi lapsega iga päev jalutada. Panen ta lihtsalt terrassile tuduma. Vahel peavad laisad päevad olema 🙂
Ma luban, et kohe, kui Mari magama jääb, siis hakkan koristama, mitte ei moluta siin arvutis 😀
Eks ta ole 😛
mul mees käib hetkel koolis (naersime just, et tutvusringkonnas on see vanas eas 6ppimine moodi läinud 😛 ), niiet selle päevase j6udmisega pole nii kriitiline. Ja ise m6eldes – ei teinudki ju miskit nagu päeva jooksul, aga aeg on kuidagi kadunud. teg asjad saavad tehtud kyll, kui laps juhtumisi heas tujus on ja on n6us kuskil k6hutama v6i istuma omaette ja mina teen sel ajal midagi kasulikku. aga seda ei juhtu igapäev ja tellimise peale.
ja kvaliteetaeg mehe seltsis…. Carpe diem! kasuta hetke, mis antakse. on meiegi nahistamisi vastu taevast lennanud, kuna poiss ei ole lihtsalt mitte millegagi rahul. lisaks paistab, et laps tabab suurepäraselt ära, kui sa tema juurest minema kibeled ja ongi viril.
meil oli just 3.-4. kuu rahulikum, jäi ilusti magama ja magas vahel isegi 6t jutti. nyyd aga … 🙁
eks elab yle.
Hmmm, mnjah. Ma natuke mõistan mida sa tunned. Lapsega kaasnev muutus on tohutu- ei saa teha mida sa tahad ja millal tahad jne. Aga ära last küll süüdista…see on täitsa tavaline nähtus, et beebid nii käituvad.
Kui ma sünnitasin oma esimese lapse, siis ma ei viitsinud ka midagi teha. Mul võisid nõud nädalas kraanikausis seista, pesu pesin siis kui midagi polnud enam selga panna ja koristasin enam-vähem kord kuus.
Aga arvan, et peaksid ennast kokku võtma. Kui laps magab, soovitan ka sinul magada ja kui Mari on üleval, siis koristada ja toimetada ja mässata. Ja kui Kardo koju tuleb, siis on kõik asjad tehtud ja ta saab rohkem tähelepanu Sinule pöörata, meil toimis selline asi.
Nüüd on mul kolm last 4a, 2a7k ja 7k ja tihti mõtlen, et mida ma hädaldasin selle ühe lapsega, et ei jõua ja ei saa. Nüüd kolme lapsega saan kõik asjad tehtud.
Pigem on sul vist peal selline nördimus ja oled väheke tüdinenud, sest kõik päevad on ühesugused ja rutiin väsitab meeletult.
Usu, see läheb varsti mööda, kui laps hakkab isuma ja omaette mängima siis saate Kardoga kudrutada ja musitada 😀
Võtke nt üks päev nädalas, kus olete Kardoga ainult kahekesi ja Mari jätate hoidja kätte. Muidu jääb mulje, et oled Mari peale armukade, et kõik tegelevad temaga ja sina olen veidi kõrvale jäetud.
Oeh seda emadust…
Tead, iga päev mõtlen, et oh TÄNA ma teen kõik korda ja teen süüa jne. Ja enne kui ma tähelegi panen, on kell pool 6 ja ma pole midagi teinud 😀
Eks ta nii kipub olema. 😀 Aga tee süüa suure poti, mingi 3meks päevaks ja siis ainult soojendad. Ja kui palju sa üksi Mariga ikka seda korterit segamini ajad, niiet koristama ei peaks ju ka iga päev 😀
Hehee, mul on 10ne kuune rõõmupall kodus. Luban samuti iga hommik, et vot kus nüüd olen tubli naine ja kokkan ja kasin nii mis tolmab, aga siis läheb päev ikka nõnda, et õhtul avastan, et mittemidagi ei teinud:). Aga ju ma olen sellist tüüpi lihtsalt, et sean lapse ja enda esiplaanile. Hommikuse une magan lapsega kaasa, lõunase une jalutan linnas kärutades, et tagumik peris pekki ei läheks 😀 ja ülejäänud aja chillin plikaga mängides. Mees küll ei pahanda ja ise olen peris õnnelik sealjuures. Küll siis laupäeval koos mehega kraamime kõik ära:). Ja süüa teeb meil peres mees:D. ju ma olen lihtsalt üks happy naine. Ja mehenaise suhe hakkab tasahilju rööpasse minema kuskil peale 7dat kuud. Seni on loogish, et titt see peamine kunn kodus :). No ja need, kes on hiidtublid ja kõik ära jõuavad teha, well done, aga mina lihtsalt pole sellist perenaise tüüpi üldse, aga noh ega naise märksõnadeks olegi ahjupraad ja prillikivi läikega põrandad. 🙂 Rõõm ja elust rahuolu on ka tähtsad, siis tervel perel mõnusam, kui vähem vingumist.
Täna ma olin päris tubli. Koristasin kõik peale magamistoa, panin pesu kuivama, tegin süüa, käisin poes ja pangas ka! Halleluuja 😀
Übernaine , ma ütlen :D. Aga üks asi jäi veel hinge peale. Ära sa väga põe selle jorisemise pärast. Mul oli tüdruk esimesed 3 kuud puhta pöörane ja siis 2 kuud veits rahulikum, aga ikka vajas magama kiigutamist ja igasugu pulli,e t rahu majas oleks. Aga kõik loksus peale 5dat kuud paika ja ausalt öelda paremat last ei oska tahtagi. Lõbus ja nõudlik, enrgiline ja terane. Olen täiega õnnejunnis, kui teda vaatan. Täna õppis kilkamise ära ja kõrvad jooksevad juba vett,a ga jube lahe ikka. Sul on pmt rahulik laps, kui tahab kaissu, siis võta ja moos. tead see aeg on tagantjärgi nii väike ju ja õnneks pole su mees ka neander taal ja ilmselt ei jookse minma kohe, kui sul pole jaksu sekspesus ringi lipata iga õhtu ja postitantsu teha :D. Sest ausalt öelda mul hakkab juba siis judin üle keha tulema, kui ma jalutades mõne võõra lapse nuttu vankrist kuulan, kohe tahtmine minna ja sülle haarata :D. Sihuke osaliselt kanaema olen jah:D
Mnjaa, mäletan seda titenduse aega väga hästi. Iga kord kui tundus, et läheb kergemaks tekkis uus probleem 😀 See kindlasti ei lohuta, aga minu laps enne 13 kuuseks saamist polnud nõus üldse omaette mängima, koguaeg vajas tegelemist ja tähelepanu. Õnneks on mul kuldmagajast laps, kes öösiti mind väga üleval hoidnud pole ja päeval teeb karuunesid. Kindlasti aitas mind see mõistuse juures hoida, et mu laps õppis 1,5 kuuselt iseseisvalt uinumise ära, oi kui palju see elu lihtsamaks tegi 🙂
Seda ka et nii noorel lapsel ma ikkagi ei laseks üksi karjuda voodis. Sellises vanuses lapsed ju tahavadki ja vajavadki lähedust. Sellises vanuses lapsed einsaa ju aru miks neid jäeti üksi ja kui kutsuvad siis ka ei tulda. Kas just kohe jookseks kui häält teeks, aga mina ei laseks küll nii noorel lapsel üksi olla nii kui laps ei taha. Ma isegi lugesin kuskilt kus öeldi et alates 6 kuused lapsed võib jätta nii oma voodisse üksi natuke jorisema kui on uneaeg. See pidi kuidagi kehvasti mõjuma neile. Mina soovitan ka Mari kellelegi hoida anda ja siis omaette olla või käia kuskil 🙂 .
Tere Mallu, ma tean mida sa tunned mul on kodus aastane laps kes tahab ka ainult minu juures magada või siis tissi otsas. Nüüd olen nii kaugele asja saanud et ikka magab oma voodis, aga magama jääb ikka nii et jonnib mingi 30 minutit ( vahel vähem) ja öösiti ärkab ka mingi 3 – 4 korda ülesse ja nõuab mind. Aga kui ma temast välja ei tee siis jääb natukese aja pärast magama. Mul terve aasta nii olnud.
Lisaks oma voodis magama harjutamisega on meil probleem kuidas tissist lahti saada. Kui sülle võtan kisub pluusi eest ära ja nõuab “tiss,tiss” . Ehk keegi lugejatest oskab mullegi nõu anda kuidas tissist lahti saada? Päeval enam tissi ei saa aga öösel mõnikord ei jää kuidagi magama ilma tissita. Tahaks ka rahulikult öösiti magada 🙁 .
Sarkastiliselt loen neid kommentaare, et esimesed kolm kuud ja esimesed 9 kuud on raske. S*TTAGI! Mul laps 2a6k ja ikkka ei maga ja iga päev ja iga õhtu on selline võitlemine elu eest! Mehega on ka MEIE aeg olematu! Jah – paraku laps ON küll kingitus, mis aga võib suhte purustada! Enne seda klappisime ideaalselt, koos teeme asju, ka praegu armastame üksteist üle kõige, kuid kaks ja pool kuradi aastat sellist kruttimist ja jonni taluda on ka kõige vapramate jaoks liig!
Ma ei küsinud paha pärast. Mul endal ka laps ja usu mind, ta on raudselt jonnimise maailmameister. Aga tudude ajal sain ikka kõik tehtud 🙂 .
Tjah. No ma kirjutasin selle blogi ka eile hetkeajel, kui ma aina ootasin ja ootasin seda Kardot tagasi. Mõnikord jääb meie sindrinahk ka normaalselt magama 😀
Sellega on nii, et fataalne viga on juba tehtud – Mari on kaisus ja palli peal hüpitades magama uinutatud.
Mina panin oma plika alati no matter what tema enda voodisse, ükskõik kui väsinud ma ka polnud, ükskõik kui mõne minuti pärast ta jälle tissi tahta võis. Selle tulemusena magas ta juba kolmekuuselt terve öö läbi!
Kallistasin ja hellitasin teda tema ärkveloleku ajal, nii et millestki ilma ta kindlasti ei jäänud.
Kuigi tuleb tunnistada, et ma poleks osanud nii käituda, kui poleks õepoja pealt näinud, et nii võibki laps aastateks jääda emme-issi vahele magama ja seda ma ei soovinud. Samuti hakkas ta kaheselt oma üksi magama jäämise üle protestima. Paari kuu pärast saab mu tütar kolmeseks ning magab jälle enam-vähem hästi. Lõunaunne jääb ise, aga õhtul tahab, et oleksin juures. See on aga hästi lahe, sest temaga saab juba rääkida nagu suur inimene – räägib oma päevast ja siis uinub.
Üks asi meenus just veel seda kommentaari kirjutades – ma määrasin talle kindlate kellaaegadega päevarežiimi. Lapsele pidavat see rutiin olema vajalik ja tõesti, kui päevakava sassi läks, siis oli piiga ka tujukam. Abiks oli raamat nimega “NUTUTA UNI”, inglise keeles on ta ka internetis saadaval nime “SLEEP SENSE” all.
Suhte kohta nii palju, et eks ta alguses muutubki. Alguses te ju ei pidanud kellegi kolmandaga arvestama, olite ainult te kaks. Tegite mis tahtisite, millal tahtsite 🙂 Nüüd aga peate selle imelise olevusega kogu aeg arvestama. Eks ta vahel frusteeriv ole aga hommikul see väike inimene oma imearmsa naeratusega peaks selle tralli korvama? Tuleb lihtsalt üle elada see periood.
Mis aga Mari magamajäämisesse puutub, siis just praegu andke talle lähedust ja kussutage/paitage kui ta seda soovib. Öeldakse, et esimese 6 kuu jooksul lapsel harjumisi ei teki. Enda last vaadates võin nii öelda küll. Nö unekooli võtsin kasutusele umbes 6-kuuselt. Kõik sujus. Lutt suhu ja laps jäi üksinda iga kord magama. Enne aastat tegime lutivõõrutuse ja enam üksi magama ei jää 😀 Pean samas toas temaga olema ja kui ta magama on jäänud, siis võin alles lahkuda 🙂
Isver, ja ongi nii! Meil suhteliselt sama.
Ainult et kui öösel tahaks ka kaisutada, siis kuskilt hälli seest hakkaks nagu mingi radar tööle ja hakkab luti suust välja viskamine pihta. Ja ilma selleta väga magama jääda ei taha…
Mari on veel nii väike, ta ei tea ise ka mida tahab, nii väikesed ei oskagi ise uinuda, nad õpivad alles. 🙂 Ja õhtuti ongi lapsed jonnisemad. Minu kutt on 10-kuune ja ma isegi enam ei mäleta seda titemajanduse algust. Tean, et meil oli ka mehega raske, aga me saime hakkama, saate teie ka! Olete ju mõlemad lapsele toeks.
Näiteks, mul ema soovitas lapsele mingit tekikest vms lapikest põskede juurde panna, mulle toodigi katsikuks üks selline kaisulapike (mis on väga armas) ja siis ma tegin sellega talle vaikselt pai ja panin talle nina ja põskede juurde (aga hullult jälgisin, et hingata saaks). Ja lugesin seda ka, et näiteks kui sa imetad, siis pane lapike enda ja lapse juurde, et siis on piima ja sinu lõhn lapikesel juures ja lapsel turvalisem. Ma ei tea, kas mu lapsele mõjus, aga proovisin ja nagu hakkas üksi uinuma ..
Edu teile !
Lapse pärast küll nüüd suhe karile ei jookse, järelikult te ei sobigi. Ja kas siis, kui Kardo tööl on ei saa koristada ja süüa teha 🙂 ??
Ilmselgelt pead sa tulema ja võtma mu koha siin elus!
Vaidlen vastu, lapse pärast võib joosta suhe karile , kui sa seda lased !
Tuleb olla tugev ja pingutada, küll see jorisemise aeg aina väiksemaks jääb, ega meie ka seda jorisemist ei talunud eriti, aga vahest tuleb süda kõvaks teha ja kui tead, et lapsel on kõht täis ja lihtsalt ongi uneaeg, siis ootadki ja kannatad ukse taga, kuni tal uni tuleb.
Aga võib olla tal on muud teha kui sellel ajal koristada ja süüa teha kui Kardo tööl on !!!
Kõik ei peagi olema kodukanad !!!!! Kui tunned ennast mehega võrdsena, siis võikski neid asju koos teha 😛
Ma ei saanud täpselt aru, et lihtsalt lasedki imikul üksi toas nutta, sest nutuks on kaks võimalikku põhjust: kõht tühi või ei tule uni? Aga äkki valutab midagi. Näiteks Malluka Mari on vanuses, kus võivad olla tugevad kõhuvalud või ehmatas millegi peale või tunneb emast-isast puudust või mis iganes. Ma selles vanuses last (noh tegelikult mitte mingis vanuses last) ei laseks teises toas üksi nutta. Kui tahab nutta, siis ainult süles turvaliselt.
Okei selle lapse magama panemise koha pealt on mõni veidi valesti aru saanud,
et mitte jätta nüüd last röökima lihtsalt, et küll titt magama jääb lõpuks ehk kunagi.
Nutul ja nutul on vahe ! Aga kui sellel vahet ei tee, siis vist ei ole mõtet jah seda arutada.
Ma kohe naersin selle kommentaari peale 😀 Nii clueless ikka annab olla.
Ohjah…teada värk. 😀 See esimene aasta on üpriski keeruline..paneb kõik proovile. Ma mäletan ühte su postitust, kus sa rääkisid, et laps pole midagi muutnud. 😀 Siis ka mainisin, et oota veel..küll tuleb. 😀
Ja läheb veel järjest keerulisemaks. Tekivad uued oskused ja u 9kuuselt või veidi varem..hakkavad tulema ööd, kus passite 02-04 üleval, sest laps ei taha magada. 😀 Tee mis tahad, aga no ei maga. 😀
Mina kussutasin last pallil u 4.5 kuud..siis mõtlesin aitab küll. Raskeks hakkas minema ja ei viitsinud kah kussutada. Siis üks õhtu panin ta oma voodisse ja IMEkombel jäi ise tuttu. Muidugi jauras veidi aga proovisin mitte joosta. Siis mingi aeg magas kenasti oma voodis.
Ja siis juhtus see, et oma voodi ei kõlvanud..nüd on 9kuune ja esimese satsi magab oma voodis u 20.00-01.30
Siis tuleb meie aeg, Nüüd ei ole ma nii tihti õhtuti väsinud ja saab musitada ja kallistada.:P Meie suhtele pani ka beebi põntsu..nüüd proovime tihedamini aega veeta, et taastada see, mis alguses oli.:) Raske on aga noh..mis teha. Suhe ei peagi olema kerge..kuigi võiks onju. 😀
Njaaa, eks see väikelaps ole jah selline putukas, kes suhte veidi proovile paneb. Tihti endal samamoodi, tavaliselt siis,kui mees järjekordselt Soome läheb.
Ikka tahaksin siis temaga koos hommikul istuda ja seletada, aga ei, ikka nagu kiuste siis mõtleb preili, et jorisen ja hoian empsi ikka endajuures.
Panen siis tuttu ta, ja hiilin ruttu toast minema , saan paarsõna vahetada ja juba joriseb ja mina panen jälle toapoole jooksu 😀
Aha noh, mina nimetaks seda lapsevanema rõõmudeks 😀
Õnneks kasvab ta välja sellest east 🙂
+ nad kasvavad nii märkamatult kiirelt Inimesteks.. see hetk, kus omaette aeg ja seks läheb keeruliseks alles tuleb. 😀 lohutus missugune? 😛
See Teid lõpuks ainult tugevdabki, see imeline armastus Teie koos loodud Mari vastu. Praegu on jah vaid harvad hetked seda mehe-naise kvaliteetaega, aga KUNAGI Ta ausalt hakkab kauem ja iseseisvalt magama! Ja siis saate teineteist nautida sajaga! Las praegu naudib ja nõuab Pisike! 😉
See aeg läheb mööda, raske on kindlasti. Pole enam vastsündinu, kes enamuse ajast magab. Enda juurde suurde tuppa ei taha teda võtta, et ta teid näeks? Tal siis vb turvalisem tunne ja te ise saate ju kaisus diivanil olla. See on jah nagu aamen kirikus, et kui tahaks mehega kvaliteetaega, siis see kägin sealt teisest toast ka tuleb. Jaksu teile!
ei no palju õnne , last ei tohi võtta kohustusena , vaid kingitusena 😉
mida kuradit nagu?!¿
Haa! Mina just hakkasin jälle oma mehesse ära armuma ja elu on lill. Laps sai just 6-kuuseks. Õhtuti jääb ilusasti magama, siis saame paar tundi kaisutada ja musitada ja jutustada ja. Mõtlesin ka, et eiiii, äkki kõik jääbki nii ja kaob lõpuks ära aga nüüd on asjad isegi paremad kui varem. (: Mul mees käib pärast tööd õhtuti veel koolis ka, aega on veelgi vähem aga ikkagi on mõnus. Ma saan vaid öelda, et see on mööduv ja ära kaota usku.
Pidage vastu! Esimesed 3 kuud on alati k6ige raskem. Paljudel kogu esimene aasta.
See aeg tuleb TEADLIKULT vastu pidada, sest usun, et see probleem on peaaegu kõigil.
Pärast kolme kuud läheb huvitavamaks, laps hakkab keerama, roomama, istuma ja käima ja mis kõige olulisem, hakkab paremini magama.
Hiljem oleks hea, kui oleks oma hoidja, kes mõnikord paaril korral õhtul last hoidma tuleks ja teile aega annaks omaette olla ja koos kusagile minna.
Öelge endale iga päev, et see hull aeg läheb mööda ja paremad ajad on ees:)
See olukord paraneb varsti, siis kui Mari hakkab mängima. Saate Kardoga kahekesi lebotada diivanil, kui laps maas askeldab omaette. 🙂 Teine varjant on see, et te v6ite proovida selleks ajaks kui Mari magab, mingi rahuliku muusika magamistuppa hästi vaikselt mängima jätta. Meil aitas natukest aega 🙂
Saab suuremaks, läheb paremaks. Magab kogu öö, mängib omaette, kaisutab teiega diivanil. Läbi käidud tee. Tuleb tugev olla ja üle elada see aeg 🙂 Meil läks kõik paika ja nüüd ootame juba teist last! Kui tüdruk väiksem oli, jõudsime punkti, kus oli valida – alla anda ja lahku minna või hambad risti suruda ja edasi! Te olete tugevad, pidage vastu! 🙂
Meil täpselt sama teema!! 🙂
Kindlasti osad emad tahavad mind tuleriidal sellise jutu peale põlema panna, ja kindlasti kõik pole selleks suutelised(eriti vist sina, kes lapse nutu ei kannata) aga üks väga tark mees ütles et tema jättis lapse uneajal taha tuppa. Pani kõik uksed vahelt kinni, et ei kuuleks, ja jättis lapse magamistuppa und ootama. Jah, tuleb tunnistada, et laps nuttis hüsteeriliselt oma 45minutit. Aga see oli ka viimane kord, kui magama jäämisega probleeme oli. Praegu õnneks se laps elab, õnnelikult, ja trükib seda kommentaari praegu. Uskuge või ei. Aga ma olen küll selle eest oma isale tänulik. Tasub proovimist, kui närv kannatab 😉
Ma vist seda ei suudaks teha jah 😀 Veel vähemalt mitte, ta ju nii väike
Mina olen muuseas ühe ekstreemlapse ema ja tean nüüd kuuekuuse lapse kõrvalt öelda, et ma mõtlesin koguaeg seda, et ta on ju nii väike. Ja asi läks aina hullemaks. Ja nüüd on ta juba nii suur, et kõikide harjumuste võõrutamine on mitte topeltvalulik, aga sada korda valulikum…
On nii palju neid emasid, kes muudkui räägivad, et nemad ei lase oma lapsel ikka nutta ja laps on väike ja vajab ema lähedust ja kindlusttunnet ja tõepoolest see laps ei hakka alateadlikult seda kuritarvitama (nt laps ärkab kolmandal elukuul iga kahe tunni järel ja ema annab selle peale rinda, neljandaks elukuuks on see harjumus kadunud), aga minu oma muutus ajas ainult nõudlikumaks ja hullemaks. Nüüd on nii, et olen oma koju naelutatud, sest terve kodu on täis atraktsioone, mille peal laps magama kiigutada. Noh ja vanker rõdul. Ja öö otsa istub poiss rinna otsas. Vot siis pakkusin lähedust ja olin kohe lapse juures kraps kui piiks tuli…
Aga eks seda saabki kogeda nii, et TEISE lapsega oled juba targem 🙂
Ega unekooli enne 6. elukuud ei soovitata teha jah. Nii kui minu lapsel 6. kuu täis tiksus, lugesin SleepSense raamatut ja talitasin sealse tehnika järgi. Raamatust loetu hirmutas ära, kuidas inimesed mitu tundi karjuvat last taluvad, aga minu oma oli õnneks kergem eksemplar. Point oli siis selles, et paned lapse voodisse, soovid head ööd, lahkud ruumist. Hakkab nutma, lähed 5min möödudes tuppa tagasi, paned lapse pikali (kui ta veel seista ei oska, siis lihtsalt silitad, lahkud ruumist ja niimoodi 5min kaupa, kuni laps uinub. Mul kulus esimesel õhtul 30min, teisel õhtul 10min ja kolmandal õhtul ei tulnud toast piuksugi 🙂
Ütleme nii, et see on alles algus 😀 Varsti ei maga ta enam päeval 10 korda ja ei passi lihtsalt põrandal, vaid teed pättusid ja siis sa jooksed tal järgi ja siis oledki varsti üks nendest naistest: Ma tõesti ei jaksa täna, ma olen nii väinud..
Ohh usun, et see on meie kõigiga juhtunud, kellel on lapsed 😀
Kui Te mõlemad tegelete lapsega, siis ei sure see suhe kohe kindlasti lapse pärast 😛 Sureb siis, kui ainult üks osapooltest tegeleb lapsega, sest teine ei saa siis aru, kui väsitav see tegelt on ja kui raske on peale pikka päeva lapsega mängida mehele head naist. Natuke veel ja laps annab aega kudrutada küll, kui ta juba natukenegi mängib ja asjadest aru saab, siis saab kallistada ja musitada ka lapse juures olekul 🙂
Kusjuures kui ma praegu hakkan mõtlema, et kuidas meil see asi alguses oli, siis nagu eriti ei meenugi 😀
Noh tean seda, et esimesed kuuaega oli mees kodus ja siis kui Maris sai 1 kuuseks pidi ta minema sõjaväkke. Siis elasimegi Marisega nii, et ootasime kas külastus päeva, et sõita Keila lähedalt Tapale hommikul vara ja õhtul tagasi või hiljem juba issi koju tulekut nädalavahetuseks.
Maris oli vist umbes 6 kuune kui mees otsustas, et ta ei suuda enam ilma meieta elada ning tegi läbi 2 nädalase vingerpussi ja pääseski 3 kuud varem meie juurde .
Nüüd aga oleme kuidagi kohanenud, Maris muidugi magas kuni 10 elukuuni terve öö täiesti liigutamata ka. Kuid nüüd 2 aastaselt on probleeme selle magama jäämise ja üleüldse vahest ärkab ka öösel ülesse, kuid siis ta muidugi jääb ka üsna kohe magama kui tema juurde lähen.
Igal juhul päris aidata ka ei osanud nüüd aga sain vähemalt hingelt ära räägitud 😉
Teas, arvan, et selle kommentaari eest lüüakse mind maha, kuid siiski. Kas te pole proovinud, et ei tee välja ega lähe vaatama, et miks ta joriseb? Kui see on tõesti jorin, siis ta tahabki, et te seal oleksite. Lapse nuttudel on vahe, et kas jorin või hädakisa.. kui praegu iga asjapeale jooksete, siis tulevikus on see veel raskem. Laske tal natuke joriseda, joriseb ära ja jääb magama. Või siis mingi asi pange tuppa helisema. Onju need karusellid või üleskeeratavad mänguasjad :D. Te ju vajate Kardoga aega omaette ka.
Siirad vabandused, kui nüüd kõik tahavad mind maha lüüa :D.
No muidugi oleme proovinud. Tulemuseks on hüsteeriliselt nuttev laps, keda tuleb sada aastat rahustada 🙁
mina mäletan et jooksin lapse tuppa koguaeg iga piiksupeale esimesed kuuaega. aga mingi hetk avastasin et laps magab nii ilusti aga aind pimedas. siis leidsingi õhukese diivanikatte mis tõmbasin koguaeg üle voodi ja ta hakkas mul üksi ilusti magama, Natuke suuremana tuli küll jonn, aga lasingi tal lihtsalt kisada niikaua kui magama kisas end. kõik ütlesid ka et kuidas ma saan lasta lapsel jonnida. läks vist kuu või kaks mööda ja laps magas nagu ingel. panid ta voodi ta keeras selja ja jäi magama. ükskord tegin lõunaaeg lolluse kui ta magama ei läind ja tegin talle teed juua ja panid natuke mett ka. nüüd on kõik kui last magama panna tahad tee midagi magusat juua sest muidu ta karjuma mul jääbki 😀