0
Uncategorized

nimi meest ei riku?

30. detsember 2013

Minult on nii palju küsitud, et miks ometi on minu hüüdnimi Mallu(kas), kuigi mu nimi on Mariann, kus pole absoluutselt isegi mitte ühtegi L-tähte sees.

Ma pean alustama natukene kaugemalt. Näiteks enda lapsepõlvest, sest siis oli minu üks ja ainus hüüdnimi Mari. Mu ema kutsus mind teinekord kiisuks ja kaskaks(perekonnanimest) aga üldiselt olin ikka Mari mis Mari. Mu tädi kutsus teinekord mind Anniks ka, aga ta oli ka ainukene.

Põhikooli lõpuni oligi ma Mari või Mariann, kuni keskkooli esimesel aastal hakkas mu parim sõber mind lambist nalja pärast Mallariks kutsuma. Tuletis siis sellest, et mällermees-mallarmees-mallu 😀 Igati armas viis, kuidas endale hüüdnime saada. Aga näete – külge jäi. Nüüd kutsuvad mind kõik Malluks. Väljaarvatud mu perekond, kes mind endiselt Mannuks kutsuvad. Malluks ei ole mu perest mind küll keegi vist kunagi kutsunud.

Mäletan, et mu endise peika ema arvas, et mu nimi on Mall, et sellepärast on mu hüüdnimi Mallu. Aga näed, ei ole ma teps mitte Mall 🙁

Hüüdnimed on üldse naljakad asjad, sest on miljon võimalust endale hüüdnimi saada. No enamasti see on ikka inimese eesnimest mingi tuletis, aga mina kutsusin näiteks oma sõbrannat Britat aastaid Priiduks ja Petrat Pjootriks 😀 Kuidagi ühe korra tegin nalja ja nii see jäigi…

Samas olen kuulnud, et hüüdnimesid saadakse ka iseloomujoonte ja välimuse tõttu (nt Juut ja Pisike ja Rasta).

Ükskord käisime sõpradega linnas, kus kohtusime tuttavate-tuttavatega, kui ühel hetkel ütles üks poiss: “Seapea peaks ka varsti siia jõudma!”.

confused_anya-7416990

No kui ma oma peas kujutasin ette kedagi, kelle hüüdnimi võiks olla SEAPEA, siis kujutlesin ma ette mingit pikkade mustade juustega suurt kasvu meesterahvast, kellel on vähemalt nahkvest seljas.

Kohale tuli umbes 20-aastane blond neiu, umbes 160cm pikk. Küsimuse peale, et miks ta hüüdnimi ometi Seapea on, vastas ta, et ah, keegi purjus peaga hakkas kutsuma teda nii viis aastat tagasi ja nüüd ta ongi Seapea. Isegi ta isa olevat teda niimoodi kutsunud.

britney-confused_zps9eff516a-4333129

Huvitav, kuidas seapea nüüd elab? Kas teda kutsutakse ikka seapeaks? Vaene seapea…

Mari on meil olnud nii Nööbike, Nöbiina, Nöbiinutška, Könn, Könniita, Konna-Lonni, Marjuuškin jne 😀

Mis teie hüüdnimed on? Kuidas te selle saite? Ja kirsiks tordil – mis on kõige imelikum hüüdnimi, mida teie kuulnud olete?

Loe ka neid postitusi!

90 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta O.D. 20. aprill 2014 at 17:53

    Mu tädi varalahkunud abikaasa kutsus mind hüüdnimega “Väike Savisaar”. Kohutav! Ma olin väiksena, ca 1 aastasena väga pontsakas, kuna emal ei olnud piima väga pikalt ja vanaema tõi Rootsist rammusaid asendajaid ja püreesi ning kui kunagi mul sellesama vanaema prillid ette pandi, olevat ma välja näinud nagu härra Savisaar ise. Veelkord KOHUTAV!
    Aga mul endal selline nimi, et ei anna sellest väga mingit hüüdnime välja väänata. Pigem lihtsalt valed nimed, kuna mu õige nimi ei jää meelde ja sarnaneb levinumate nimedega.

  • Avatar
    Vasta Kets 14. jaanuar 2014 at 14:54

    Ägedate hüüdnimedega inimesed, keda mina tean:
    Varvas – oli kunagi jalkat mängides palli naljakalt varbaga löönud ja sellest ajast saadik ta Varbaks jäigi 😀 olime ikka mitu kuud juba tuttavad, enne kui teada sain, et ta nimi on Ragnar.
    Härg – selline kleenuke tüüp. Hüüdnime sai kunagisest Sprite reklaamist, kus sõpru irooniaga kutsuti (heheee, Iluspoiss, heheee, Härg..)
    Vampiir – sellel tegelasel on kuidagi õnnestunud oma esihammastest lahti saada. Päris valus hüüdnimi, aga teda ennast vist väga ei häiri. Ja mul pole aimu ka, mis ta nimi tegelikult on.
    Titanic – see mees on suur kui laev. või jäämägi!
    Uss – perekonnanimest Õunapuu. algul oli Õun ja Õunts, lõpuks arenes edasi Ussiks.
    Vibra – kutt sai nime hommikuste pohmavärinate järgi.

    Esimese hooga praegu rohkem meelde ei tule.. aga ise olin väiksena pereringis Pätu, kuna tegin alailma pahandust. Muidu kutsusid kõik mind lihtsalt Kertuks, aga klassiõde gümnaasiumis arvas, et mul võiks ikka hüüdnimi olla ja sellest ajast kõik sõbrad mind tema eeskujul Ketsiks kutsuvadki.

  • Avatar
    Vasta Kertu 2. jaanuar 2014 at 00:50

    Mind kutsuti algklassides Saaraks (kuskilt laulust vist võeti) ja hiljem hakkasid parimad sõbrannad mulle Kert ütlema. Teistel ei lubanud ma seda nime kasutada. Osad ütlesid Ketu ja Kiku ja Kertz ja igasugu selliseid lühendatud versioone veel… Kert olen ma oma parimate sõbrannade jaoks ikka veel. Mu kaks sõbrannat kannavad aga minu jaoks (mõned veel kutsuvad nii) sama hüüdnime – Ants. Üks on Anu ja teine Anželika.

    Oma nimekaimu kutsun mõnikord Moggyks, talle on kuskilt see nimi külge jäänud.

    Veidrate hüüdnimedega inimesi on tutvusringkonnas ikka üksjagu ja hästi palju on muidugi sellised kummalisi nimesid, mis mitte kuidagi kandja pärisnime ei reeda 😀

  • Avatar
    Vasta Loore 1. jaanuar 2014 at 21:58

    Minul endal ilusaid hüüdnimesi ei ole, aga on üks noormees, kelle nimi on Tauno, aga kutsume teda Tussuks, 🙂 Kursavenna perekonnanimi on Lehtsalu, kutsume Lehtsabaks. Ja mumeelest kõige lahedam hüüdnimi on mu kursaõel, ta pärisnimi on Mari-Liis ja kutsume Kriipsuks teda 🙂

  • Avatar
    Vasta Krissu 31. detsember 2013 at 16:04

    Mina olen eluaeg Krissu olnud (Kristi). Kusagil 7 klassis sain endale teatud iseloomu omaduste tõttu (pime viha-väga pime) hüüdnimeks Hull. Ja vaatamata sellele, et ma keskasse teise eesti otsa läksin – võtsin ise hüüdnime kaasa. Kainda cool nimi oli 🙂 Praegu erialaselt tuntakse mind ka sama nime all. Enam küll ma iseloomult hull ei ole, kuid hull tööloom (3 töökohta), seega Hull – sobib 🙂

  • Avatar
    Vasta Triinu 31. detsember 2013 at 14:08

    Ma sain oma hüüdnime Rate.ee kasutajanime järgi…nassu13 😀
    Kust see nassu tuli, ei ole enam meeles:P
    Igatahes ükskord, kui mingil koosviibimisel mind Triinuks kutsuti, hakkasid mõned sõbrad uurima ,kes see küll on. Olgugi, et olime juba aastaid suhelnud, ei teatud, et mu nimi Triinu on. Arvati et Nastja, Natalja vms :D:D

  • Avatar
    Vasta Mariliis 31. detsember 2013 at 11:52

    Minu hüüdnimi alati Mari olnud. Paar üksikut ka Liisuks kutsunud, aga seda juhtub harva. Töökaaslane kutsub Marjuškiniks ning muidu hüüdnimesid enam vist polegi. Nooremana oli jah igasuguseid veel. Aga kõige naljakamate ja imelikemate kohapealt…. kohe ei oskagi öelda. Praegu, mis meelde tulevad on, et ühte tüüpi Marti kutsutake Punniks ja tütarlast Gretet Junniks 🙂

  • Avatar
    Vasta Killu 31. detsember 2013 at 10:51

    Karolinist sai Killu minu enda idee alusel ja praeguseks kutsuvad mnd kõik peale perekonna ja ametiasutuste just nii.

  • Avatar
    Vasta Triinu 31. detsember 2013 at 10:36

    Kui ma uude töökohta tulin, siis olid siin kaks noormeest tööl ja ühte kutsuti Sardelliks ja teist Viineriks 😀 küsisin siis, et kust sellised nimed tulnud on ja öeldi, et Sardell on selline lühike poiss ja noh…kuidagi sardelli näoga ka. Ja see teine sai viineri nime, kuna ta alati käis koos Sardelliga igal pool ja on pikk ja peenike. Sardelli nimi oli populaarsem kui vinku 😀

  • Avatar
    Vasta Pihel 31. detsember 2013 at 08:54

    Titaga on mul selline lugu, et hüüdnimi muutub koos poja kasvamisega. Kahe-poole kilone vastsündinu oli tükk aega “Nuutsu” või “Nuutsukas-muutsukas”, praeguseks kümnekuune ja -kilone põnn aga Puksik. Paar vaheetappi on ka olnud (Mumm, Mõmmik jms), nimi püsib paar kuud ja siis tuleb kuskilt iseenesest uus.
    Ma ise olin lapsena Pipu, nüüd Pips. Õelapsed kutsuvad aga Pallaks (õetütar pisikesena arvas, et Pihla (omastav kääne mu nimest) kõlab nagu Palla (mis tähendas muidugi ka palli)). Kusjuures ühe tuttava mehe, kelle perenimi on Palolill, lapsed kutsuvad teda ka Pallaks. Nii et vahel on seltskonnas päris segadusseajavalt kaks Pallat.

  • Avatar
    Vasta T. 31. detsember 2013 at 08:05

    Pea terve oma elu olen isa sõpru teadnud ‘huvitavate’ nimede järgi: kaigas, kuldne, kilu, kiir, siilik, kaska, töks.. Ja list võiks jätkuda, imelik vaid ses, et ükski nimi pole ei eesnime ega perekonnanimega seoses, veel vähem sarnane.. 😀

  • Avatar
    Vasta leenu 31. detsember 2013 at 00:51

    Minu hellitus nimi on Leenu, sest koiki Helenesi kutsuti Leenideks.Lentsu mida kasutab mul ainult tadi.Helena kui.Minu nime uks taht ara unub voi Helen.

  • Avatar
    Vasta Eliise 31. detsember 2013 at 00:46

    Lullu.
    Ja kunagi mingid jorsid arvasid et nad võivad mu kohta kotlet öelda 😀 õnneks ma ei mäleta miks 😀

  • Avatar
    Vasta Kersti 31. detsember 2013 at 00:39

    Muidu minu nimest lühendeid ei tehtud kuid erinevaid variante kuidas mind kutsutud on palju. Ühe sõbrannaga kutsusime üksteist mõnda aega väärakas ja vääratus, perekonna nime järgi tuletati vaasja ja vassiliissa. Tean et tagaselja kutsuti veel surmaks, sest kandsin musta nahkjopet igal pool, ning lesbaks, sest vaesed külapoisid ei saanud kuidagi löögile.
    Ühte tuttavad tean et nimetatakse tema kõrvade pärast Potsatajaks. Põhikooli ajal nimetati ühte tüdrukut tulenevalt tema puudumatust figuurist mu**ikujuks. Põhikooli lõpuklassis oli üks klassiõde terve aasta Pink Camel.

    • Avatar
      Vasta Kersti 31. detsember 2013 at 00:42

      Ja külapeal oli üks poiss keda Tibuks kutsuti, sest ema teda kunagi nii kutsus ning üks tüüp oli Jänks(ei ole kindel kas see oli sellega seotud et tal esihambaid ei olnud või oli hüüdnimi juba varem tekkinud).

  • Avatar
    Vasta Muri 31. detsember 2013 at 00:36

    Oii mul tohutult palju imelikke hyydnimesid tuttavatel . Paks (kunagi oli,nyyd yli sportlik aga siiani kutsutakse) Jänx,Jänes (huiar kes pogenes v vingerdas jamadest välja) Joonas = Jonn voi Jj. Tuttaval oli perek. seotud sonaga Juust..nyyd Kuning = Juustukas. Härri (potteri moodi kutt) Truss on ka(ei tea miks selline) Reelikat kutsutakse siiani miisuks (rate) madis= madu

  • Avatar
    Vasta Maria 31. detsember 2013 at 00:29

    Kui ma väike olin, siis sugulane kutsus mind Kulli-Mariks (Kull siis tuleb perekonnanimest). Väikesed lapsed hüüavad Miiaks. Vanemad aga panid mulle hüüdnimeks (juba 21 aastat) Musi (eks ma ikka väiksena olin nende musi või musirullike) ning see on jäänud kogu mu suguvõsale külge. Siiani kui keegi külla tuleb või kui oleme kuskil poes/ võõras seltskonnas, siis vanemad/ vanavanemad/sugulased kutsuvad kõva häälega Musiks. Tean aga ühte täiskasvanut tuttavat, kelle hüüdnimi on Muna.

  • Avatar
    Vasta Andrea 31. detsember 2013 at 00:19

    Mind on kogu elu kutsutud Annuks. Nõme, kuna oma nimi väga meeldib. Ja kui tõesti mingi ime kombel keegi ütleb Andrea, siis on mul küll imelik seda kuulda 😀 võõraste seas mitte, aga just omade suust seda kuulda..
    Veider hüüdnimi- poja. No ei tundu kohe alguses imelik eks. Ma ütlen ka vahel oma 2-aastasele poja, aga see Poja, teda kutsuvad kõik nii. Ahjaa, tegu on mu 45 aastase isaga 😀

  • Avatar
    Vasta P. 30. detsember 2013 at 23:52

    ahjaa, sõber kes on hästi karvane. st. habe mega pikk, kutsuti algusel Peniks, aga nüüd on juba klass kõrgem nimi – Hunt!

  • Avatar
    Vasta P. 30. detsember 2013 at 23:49

    Tean 2 tüdrukut kellel on huvitavad hüüdnimed, üks on Pussu.. põhjust ei tea miks…. ja teine on Krõps, sest kui üks kutt oma naisele paki krõpsu ostsi, siis too sõi kõik käest ära 😀

    Lisaks kutsutakse mu sõbrannat Perlaks, sest talle meeldivad seebikad 😀

    • Avatar
      Vasta P. 30. detsember 2013 at 23:50

      ostis*

  • Avatar
    Vasta Getlin 30. detsember 2013 at 23:37

    Mind on kogu aeg hüütud Getuks. Isegi eksi ema ütles kogu aeg nii. Kodus olen ma aga kuidas kellegile kas Getu või isale olen Rotu… Sellest, et olen roti-aastal sündinud. Aeg-ajalt olin ka Harakas. Sest kõik mis ” sätendab” (loe: mida mul tol hetkel vaja läks enda arust) selle ma endale võtsin 🙂
    Samas minu poeg, kes on praegu 11 kuud, on olnud miljon erinevat asja. Ta nimi on Christopher Alex aga kutsutakse kogu aeg Chrissu, Kiku, Pätu, Koaalapoeg, Rotipoeg :D, nii moodi edasi. Huvitav asi on ka see et ka minu poeg oli vahepeal Konna -Lonni 😀

  • Avatar
    Vasta v 30. detsember 2013 at 23:23

    Kuna nimi lühike ja harvaesinev, siis erilisi hüüd nimesid pole olnud. Yhes valdavalt meestekollektiivis oli vaid imelik – mind kutsuti millalgi veltsiks ja kollektiivis oli lausa kaks vellot. Ajas natuke segadusse küll. Teine -druiid – kinnistus jutukaaegadest 🙂 kus pärisnime reeglina ei teatudki. Endavalitud ja aliasena siiani kasutusel

  • Avatar
    Vasta Serli 30. detsember 2013 at 23:12

    Minul oli üks klassivend, keda kutsuti Põrandaks :D, kuna lapsena mingit puuonni ehitades oli tema ainus kinnisidee sinna põrand teha vms ja teine klassivend oli Dumbo, seda oma kõrvade pärast.
    Ise olen eluaeg olnud Serli = Sertsu, Serts. Kunagi rääkisin ühele sõbrale, et ema tahtis mulle nimeks panna Söreli ja sellest tuli siis edaspidine Sörtsu, mis on ainuke minu nö vihatud hüüdnimi.

  • Avatar
    Vasta s2mmi 30. detsember 2013 at 22:42

    Kuna minu nimi on Kätlin, siis ilmselgelt on mu hüüdnimi “Kätu”. Ja seda nii perekonna kui sõprade seas. Parima sõbranna jaoks olen teab mis ajast olnud “Blondiin” ja tema on mulle samast ajast “Kohuke”. Need sis juuksevärvi ja samas ka mõtlemise poolest. Küll aga kutsus mind mu teise sõbranna ema alatasa “Miriamiks” . Ja keegi eisaanud aru, millest see tuli 😀 Nimi pole üldse ju sarnanegi. Ja mu isa ma ei tea, kas noorpõlve nimi või samas olen ka nüüd seda kuulnud, on “Kuusja”. Eesnimi on tal Kalle. Aga eeldan, et perekonnanime pärast selline variant 🙂

  • Avatar
    Vasta Kristi 30. detsember 2013 at 22:34

    Mul hüüdnimi Kutsikas. Tuli nii 4 aastat tagasi, täpselt ei teagi kuidas, aga külge ta jäi…ise olen harjunud 🙂

  • Avatar
    Vasta Hmmm 30. detsember 2013 at 22:18

    Ma tean üht poissi kelle hüüdnimi on solk 😀

  • Avatar
    Vasta Maris 30. detsember 2013 at 22:02

    Mul on näiteks sõbrad Jäme, Samakas, Kilu ja Poja. 😀

  • Avatar
    Vasta Laura 30. detsember 2013 at 21:58

    Minu Laurast sai Lauri siis kui põhikooli ingliskeele õpetaja “keel vääratas”. Ja külge see Lauri jäigi. Õnneks vahetusid sõbrad ja kadus ka nimi..
    Sõbranna laps Elisabet on Pets, sest laps meenutab iseloomult oma isa sõpra Peetrit .

  • Avatar
    Vasta V 30. detsember 2013 at 21:53

    Tean ühte meest, kelle nimi on Jüri, aga kõik kutsuvad teda Käpakeseks. Üliarmas minu arust. 😀

  • Avatar
    Vasta G 30. detsember 2013 at 21:43

    Mul on sõber, kelle nimi on Rasmus ja keda kutsutakse Igr(o)riks. Käisid sõpradega koos Ukrainas ja seal jäi külge. Ja nüüd ongi Igr või Igor. 😀

  • Avatar
    Vasta Keiju 30. detsember 2013 at 21:42

    Mind ema kutsus väiksena hiireks, kuna armastasin juustu ja kuna olin lühikest kasvu ja pisike tüdruk, siis seda enam see hüüdnimi mulle sobis. Vahel, kui tal väga hellusehetk tuleb, ütleb siiani (mis sest, et ma juba 25 olen). Aga Keu on ka öeldud. Koolis mingis vanuses kutsuti või pakiks või margariiniks, aga ausalt öeldes ei läinud see mulle korda.

    Aga seda olen mina ka täheldanud, et meesterahvaid kutsustakse tihtipeale perekonnanimega.
    Mul oli üks klassivend, kes kutsus muidugi KÕIKI klassikaaslasi perekonnanimega 🙂

  • Avatar
    Vasta Kati 30. detsember 2013 at 21:35

    Keskkoolis olin Katsa, Ema on hakanud ütlema Kats ja mina talle Emps. Minu väike Miia on meil Mjäu ja ise ta parandab et ta on Kaisubeebi, (või siis emmekaisubeebijänkujussimiia) (3a.)! Põhikooli aegne peiks kutsus mind Vingatsiks, minu esimene email oli isegi vingaz@…. , ei olnudki muzibeib vms. Suure lapse nimi on Cäthy (loe: Käti), põhinimeks siiani Kätu (ometi ei ole ju Käti raske öelda), paljud arvavadki et ta ongi päriselt Kätu või Kätlin. Õnneks meil kedagi mingite eriliselt mööda hüüdnimedega ei ole märgistatud.
    Kõige hullem/veidram hüüdnimi mida olen kuulnud on (vabandan!) Nahkmu**. Ja mitte pubekate seas, 30+ meeste seas on ühele mehele selline hellitusnimi õnnistuseks saanud. Ma ei tea miks.

  • Avatar
    Vasta Nuhvj 30. detsember 2013 at 21:30

    appi, see on mulle! Olen Birgit ja ema kutsub Liisuks, sest ta tahtis algselt seda mulle nimeks panna. ja ma olen sellega ka ise niii harjunud, et kui keegi ütleb Liisu, siis ma reageerin 😀
    Heilika-kiku ( ütles väiksena kuky asemel kiku), Herko- Joosu( jorupili joosu), Helari- Pimmi( mu pole òrna aimugiii, kus see tuli!!??). Ja kòik oleme lapselapsed ehk siis kui me kòik koos kòiki valede ninedega kutsusime, siis on nüüf suurest peast väga raske seda välja juurutada

  • Avatar
    Vasta H 30. detsember 2013 at 21:15

    Tean ka Täppi ja Perset 😛 Perse hüüdnimi ka Kakuke 😀

  • Avatar
    Vasta Triinu Liis 30. detsember 2013 at 21:12

    Oi neid on üsna palju.. Kunagi kooliajal kui kaks klassivenda koos sünnipäeva bowlingus pidasid ja enne seda kutsed laiali jagasid siis minu kutsel olid “i”’del täpid panemata jäänud. Pinginaaber hakkas naerma ja hakkaski mind trunu Lus’iks kutsuma (enamasti lihtsalt trunu). Nüüd ütlevad kõik mehe õe lapsed mulle nii, sest tal oli vaja seda edasi rääkida. Koolis kutsuti veel Tinnuks, Troomiks ja pisitriinuks.

    Kui rate.ee kunagi moes oli siis hakati kutsuma sipsikuks. Pool kalamaja hüüab mind endiselt nii 😀

    Kõige tobedam hüüdnimi mida tean sai pandud ühele klassivennale. Nimelt oli meil “kartuli gäng” kellega me õues ringi “tšillisime”.. Kõik olime kartulid ja siis üks tüüp jäi iduks millegipärast 😀

  • Avatar
    Vasta S 30. detsember 2013 at 21:12

    Mu ühte tuttavat kutsutakse Trussikuks. Meessoost. Kuidagi eeltiinekana selle nime sai ja nii ongi. Õige nimega pole mingit seost 😀

  • Avatar
    Vasta Riina Torim 30. detsember 2013 at 21:00

    Mul endal küll hüüdnime pole, aga mu sõbrannat kutsuvad kõik Kiluks. Ometigi ta nimi on Hele-Riin ja keegi isegi ei tea enam kuidas see nimi tuli. Väiksena keegi kutsus ja nüüd see truult püsinud juba pea kümme aastat 😀

  • Avatar
    Vasta Kertu 30. detsember 2013 at 20:52

    Mul on üks hea sõber Siiri, keda kutsuti ka Särtsuks ja Särakaks. Sealt arenes asi edasi: Särakas-Pärakas. Lõpuks, kui eriti norimistuju oli, hüüti teda Pärkuks…
    Klassis oli kaks Kadri, keda alguses kutsuti perekonnanime järgi ja lõpuks arendatud nendest Pets ja Luts.

    Mina ise olen see õnnelik, kellel pole väga kunagi hüüdnime olnudki 🙂

  • Avatar
    Vasta Roosasidrun 30. detsember 2013 at 20:49

    Mul oli teismeliseeas üks sõbranna, kelle hüüdnimi oli Kana. Ta sai selle samuti kuidagi täiesti poolkogemata ühel momendil, kui oli millegi peale hirmsasti tõrelenud ja keegi oli siis öelnud, et kaagutab nagu kana. Edasi unustati seik, kuid Kanaks jäi ta aastateks ning kogu tutvusringkonna jaoks. Kusjuures nimi ei olnud talle üldse solvava alatooniga ega miskit – ta lihtsalt oligi Kana. Kõikidele sõpradele.
    Eriti veider oli, kui mõnele uuele inimesele teda oli vaja tutvustada, siis kõik esmapilgul kohe üllatusid, et oot mismõttes Kana. Hiljem harjusid ka uued ja tema pärisnime teadsid vähesed.

  • Avatar
    Vasta Helen 30. detsember 2013 at 20:47

    Kui ma veel väike olin kutsus mu ema mind õde õunapuuks. Ma ei tea kust see nimi tuli, võibolla oli tingitud sellest, et olen vanem õde. 🙂

  • Avatar
    Vasta Mari-Liis 30. detsember 2013 at 20:38

    Liisu, mallu, maalu 😀

  • Avatar
    Vasta Kadri K 30. detsember 2013 at 20:34

    Noooo, ema on mind kutsunud Katsiks, Nuustikuks, Väike eeslike, delfiinike.. Igasuguseid veidraid nimesid, tulenevalt siis mu rahmeldamisest, veega pritsimisest jms. 😀 Siis sõbrad panid mulle mingil hetkel hüüdnimeks Katu, ja selleks ma põhiliselt ka jäin mitmeks aastaks. Kolides teise kohta, aga muutusin mingi imeläbi jälle Kadriks tagasi. 😀 Ja siis need veidramad hüüdnmed.. Üks sõbranna kutsub mind aastaid juba Kriis Katjuuhaks, khm. Siis põhikoolis mingil siiani teadmatul põhjusel olin ma mõnda aega trussik… jälle khm. Ja siis terve põhikooli aja olin Kidra. Mul võttis mingi 5-6 aastat vist, et aru saada, MIKS Kidra, sest pool aega kutsuti Kitarriks ja see ju ei lähe kuidagi Kadriga kokku? Lõpuks sain aru. Vahetada A ja I mu nimes ära – tadaaa! Vot nii on lood. 😀

  • Avatar
    Vasta Marianne 30. detsember 2013 at 20:31

    Suguvõsas kutsutakse Manniks. Üks tüüp pani mulle kunagi hüüdnimeks Kiiska, sest ma olevat olnud nii armas nagu kiisu ja selle nimega mind selles seltskonnas kutsutigi. Hiljem teises seltskonnas sain hüüdnimeks Kaksik, sest ühe tüübi arust olin ma oma parima sõbranna moodi. 🙂

  • Avatar
    Vasta Katrin 30. detsember 2013 at 20:27

    Mind kutsutakse muidu Katiks aga vend kutsub mind vahel Kataks. Muidu pole Katal häda midagi aga ta kutsub mind sellepärast nii, et meil oli kunagi lammas kellele taheti panna minu järgi nimi, ema ja isa tahtsid talle minu kiusamise pärast minu järgi nime panna…ei tea miks :D. Alguses tahetigi panna Kati aga ema ja isa mõtlesid, et nad nii vastikud ka pole ja siis panidki Kata. Ühe korra kui vennaga mingi tüli oli, siis ta sõimas, et ma olen ikka ilge lammas küll jne ja siis ta hakkaski mind Kataks kutsuma 😀
    Mõni ükskik muidugi kutsub mind ka Katsiks.
    Ega mulle tegelikult minu pärisnimi ei meeldigi, sest selle nimepaneku taga on üks üsna vastik lugu ja siis ma enamasti tutvustangi end kui Kati (ja muidugi kui keegi seltskonnas peaks minu pärisnime mainima, siis leidub ikka keegi, kes küsib, kes see Katrin veel on 😀 )

    • Avatar
      Vasta Sookiva 2. jaanuar 2014 at 15:21

      Siis ma polegi ainuke Katrin, kellele oma pärisnimi ei meeldi. Mu pere ja sõbrad on mind alati Katiks kutsunud ja nii ma tutvustasin ennast uutele tuttavatele ka Katina. Mõni mu väga headest sõpradest ei teadnud aastaid, et ma tegelikult olen Katrin. Aga samas mind häiris, kui õpetajad mind Katiks kutsusid, see oli kuidagi liiga familiaarne. Eriti nõme oli siis, kui üks pervo-staatusega meesõpetaja mind Katiks kutsus… täitsa häbi oli kohe. Ükskord kirjutas ta tahvli peale mingi tehte ja küsis mu käest: “Noh, Kati, mis sa arvad, mis vastus on?”. Ma nähvasin vastu, et ma ei ole Kati! Otseloomulikult üllatusin ma ise ka oma otsekohesusest ja kukkusin punastama, lootsin, et õps ei kuulnud, mis ma ütlesin. Aga kuramus kuulis küll. Edaspidi käisid tema poolt maha sellised kommentaarid nagu “Ma katsun siis meeles pidada, et ma ei tohi sind Katiks kutsida” jne… Väkk!
      Aga kui nüüd muudest hüüdnimedest rääkida, siis põhikoolis kutsuti mind Hiireajuks, Zombiks või Kollanokaks. Veits tüütu oli, et mind siukeste hüüdnimedega närvi püüti ajada, aga mul oli hea närv ja mai teinud neist eriti välja 😀

  • Avatar
    Vasta Annika 30. detsember 2013 at 20:25

    Oh hea teema. Mind on igast nimedega kutsutud. Kõige levinum oli Anni. Tööl kutsusid venelastest kaastöötajad Anja w Anjuuśa 😀 teises kohas tööl kutsuti Manjaana(mañana.), sest ma lubasin kõike asju homme teha 😛
    Aga hüüdnimsed me peres ka, õde hüüti väiksena Konnalonni(kõhna oli), vend on alati Romm old, sõbrad panid talle Batman nimeks ja see jäi külge 😀 Venna sõber on Ernes, tegelt on ta nimi Tauno.

  • Avatar
    Vasta A 30. detsember 2013 at 20:22

    Ahjaa, mu mehe klassivenna nimi oli Jaanus ja kutsuti Eviks 😀

  • Avatar
    Vasta liisur 30. detsember 2013 at 20:20

    Väike-Liis.
    Lasteaias ja koolis käies oli teine Liis ka alati minuga samas grupis, klassis. Tema oli suurem, seega mina oli Väike-Liis ja tema Suur-Liis. Isegi õpetajad kustusid nii.

  • Avatar
    Vasta Carla 30. detsember 2013 at 20:19

    Mina sain ühikas hüüdnimeks Karla. Tulenevalt siis Klarikast. Muidu olen Jossu olnud, üks väike laps pani kunagi hüüdnimeks Taadu.. sest tal ei olnud vanaisa (ju pidas mind oma vanaisaks :D)
    Siiani siis Taadu, Karla ja Klaara.

  • Avatar
    Vasta Hanna-Liisa 30. detsember 2013 at 20:18

    Päris pisikesena kutsus ema mind Kiki’ks… siiani ei tea kust see tuli. Aga muidu 99% ajast olen kõigile lihtsalt Hanna. Välja arvatud ühele seltskonnale, kus on millegi pärast kombeks naistele meeste nimesid panna ja vastupidi. Seega olin mina automaatselt Hannes, Hants, Johannes või Vanatüdruk, kuna sama seltskond käib läbi ka mu vennaga, kelle hüüdnimi on Vanapoiss 🙂 Heal lapsel ikka mitu nime… Ah jaa. Omavahel kutsub oma ees nagu ikka – musi, kallis jne. Aga kõigi teiste kuuldes hüüab ta mind üldjuhul lihtsalt Piigaks ja siiani pole veel häirima hakanud 😀

    • Avatar
      Vasta Hanna-Liisa 30. detsember 2013 at 20:19

      Edit:
      Oma mees* siis 😀

  • Avatar
    Vasta Ülle 30. detsember 2013 at 20:18

    Mina olen vahel harva Üllekas, mis siis nimest ja üsna tavaline… lapsepõlves kutsuti mind mingite ema sõbrannade poolt Petskaks ja ma vapsee ei mäleta kust see tuli aga see kadus ka kasvades õnneks 🙂 A ja siis naabrid kutsuid mind “Väike vares” – kuna olin suure kisaga ja alati kriim ja põled puru 🙂 Kodus aga klassikaline mussa praegu 🙂 Aga no üks üsan haige hüüdnimi on “Twiks” – ehk siis kahepulga snäkk – see oli kunagi Viljandis ühel tüübil, kes väidetavalt oli üks saekaatri mees ja lasi siis just need sõrmed saega maha, et jäid järgi twiksi sõrmed 😀

  • Avatar
    Vasta A 30. detsember 2013 at 20:16

    Meie meesterahvast sõbra hüüdnimi on V*tt või härra tussu. Terves tutvusringkonnas! See tuleb nimelt sellest, et ta on selline eit, et enne väljaminekut on vaja tukka ühele ja teisele poole geeliga keerutada ja kulub vähemalt 1h enne kui ta üleni geelise ja odekolonnisena nagu peldikuvärskendaja välja tuleb 😀

  • Avatar
    Vasta Kaia Kersti 30. detsember 2013 at 19:55

    No minu parim sõbrants ütleb mulle Kaido, Kaits jms, aga need on ikkagi nimest tulenevad siiski.
    Kõik ülejäänud inimesed ütlevad ikka Kaia, mitte keegi ei kutsu mind Kerstiks 🙁

    • Avatar
      Vasta Kaia Kersti 30. detsember 2013 at 20:03

      Aa, issi kutsub Kaitsuks mind 🙂

  • Avatar
    Vasta K 30. detsember 2013 at 19:51

    Kõige haigem hüüdnimi, mida ma olen kuulnud on rahnupurustaja. Ja mitte üldse kenal viisil (neiul oli väga suur lõug).

  • Avatar
    Vasta Karmen 30. detsember 2013 at 19:49

    Ema kutsus mind väiksena Piiksupiiksuks ( tuletatud Pipipikksukist siis, kuna kandsin kahte patsi kogu aeg). Muidu on terve elu mind kutsutud Kammuks, ma ei tea, kuidas see tuleb sõnast Karmen, aga kuidagi see saadud on. Ja noh, kui ma gümnaasiumisse läksin siis sain hüüdnimesid juurde, nagu näiteks Kampsun, Kamm, esialgu oli võõras, aga harjusin ära, kuigi enam ei kasuta neid keegi. 😀 😀 Ja gümnaasiumist juba tükk aega möödas ka. 😀

  • Avatar
    Vasta Mari 30. detsember 2013 at 19:48

    Mari on nii perfektne nimi, et hüüdnime pole vajagi 😀

    Mul ei ole küll iialgi ühtegi hüüdnime olnud, aga minu vanaema hüüdnimi oli Mari. Vanaema kahjuks suri kuu aega enne minu sündi, mistõttu vanaisa panigi mulle tema järgi nime, mida ma auga kannan.

    Korduvalt olen aga saanud küsimusi, et mis mu päris nimi on. Ju lihtsalt Mari on mõndade meelest natukene liiga lihtne 🙂

  • Avatar
    Vasta Katz 30. detsember 2013 at 19:47

    Minu venda kutsutakse Perseks ja ta selle kunagi ammu kui ta oma sõbraga koos jõlkus, et nad nagu särk ja perse 😀 Nüüd vend juba 23 ja ikka perseks kutsutakse vahest. Kuskil võõras seltskonnas on küll imeliks, sest alati keegi imestab et miks selline hüüdnimi.. Teine vend on Täpi sest tal tedretäpid 😀

  • Avatar
    Vasta Krissu 30. detsember 2013 at 19:43

    Üht minu tuttavat (meest) kutsutakse Meltsiks. Perekonnanimi ongi tal Melts. Aga kui ma algul seda kuulsin, arvasin kohe, et ta nimi on Meelis.

  • Avatar
    Vasta Kertu 30. detsember 2013 at 19:41

    Kunagi ütles üks klassiõde mulle Kets, see ununes kiiresti. Ja jäänud on Ketu, isegi mu kasuisa ütleb mulle vahel veel nii.
    Kõige rohkem nalja teeb mu oma parima sõbra hüüdnimi Pellu. Reaalselt on nimi tavaline Sander-Sven, aga sõbranna ütles, et ta on nii pelmeeni nägu ning ühel hetkel hakkas teine sõber kasutama lühendit Pellu. Siiani on talle see nimi külge jäänud ja paljud, kes teda näinud pole ja kuulevad esimest korda seda nime on segaduses, et kas on nüüd tüdruk või poiss see Pellu 😀

    • Avatar
      Vasta Kertu 30. detsember 2013 at 22:49

      Tuli meelde veel et mehe noorema vennaga nokkisime üksteist ja lõpuks pani ta mulle nimeks Kärts-peer, mida mu oma mees veel tükk aega pärast naeris 😀 Ma isegi ei tundnud et mind oleks sovatud kuidagi 😀

  • Avatar
    Vasta Liis 30. detsember 2013 at 19:38

    Põhikooli lõpus kutsuti mind Jürnoks 😀 No mida nime 😀 Ja Naba olin ka paar aastat. Seda sellepärast, et kui uude kooli läksin, oli mul palju kõrvarõngaauke, ninas neet, huules. Aga nabas polnud, siis kutid hakkasid mind Nabaks kutsuma.
    Aga mu vanaisal oli komme kõikidele pereliikmetele hüüdnimi panna. Me olime siis Setu, Pätakas, Hernekonn, Punnpaabu, onu Bankin, Mõdrik, Kuseritsik, Muta, Udupasun, Mann.

    • Avatar
      Vasta Ty 30. detsember 2013 at 20:13

      Kuseritsik??? 😀 haaah wtf 😀

  • Avatar
    Vasta Pilleryn 30. detsember 2013 at 19:38

    Issand, praegu sain naerda ja muigata korralikult. 😀
    Mu ema on mind alati kutsunud Käbiks või Pillurillu. Õe mees pani kildu ja ütles Käps ja nii nagu jäi ka asi külge, aga kusjuures Pilleks kutsutakse suhteliselt vähe. 😀 Ja noh, kõvemad vennad ütlesid ka Pihupille :DD

  • Avatar
    Vasta Kristhel 30. detsember 2013 at 19:37

    Mind on eluaeg Krissuks kutsutud (nimi Kristhel) Lähedasematel luban kutsuda ka Kissuks või Russuks, teistel mitte. Põhikooli ajal kutsus mu tollane sõbranna mind Biukaks, sest ma armastasin bioloogia tunde. Otseselt mingeid imelikke hüüdnimesi olnud ei ole, see-eest olen neid alati ihaldanud. Isa on mind see-eest põnnist peale Tugrikuks kutsunud – see on Mongoolia ametlik rahaühik! Ta ei teadnud isegi kus kohast ta selle võttis 😛

    Sõbrannat kutsun Ennuks (Enely) ja oma venda Mairot kutsun Potuks (tal olid põnnina need kuulsad potisoengud koguaeg) või Maaruks (suur dogilaadne koer meie vanatädi juures)

  • Avatar
    Vasta Ketelyn 30. detsember 2013 at 19:34

    Mind hüütakse Ketu või/ja Ketukas. Kõige veidramad hüüdnimed on nt.meesterahvastele on Paat,Saabas ja Tussu Taavi 😀

  • Avatar
    Vasta Liis 30. detsember 2013 at 19:33

    Mul nii kerge ja lühike nimi, et pole midagi sellest tuletada. Ainult nii, et sõbrad kutsuvad Liisuks ja vanemad/sugulased järjepidevalt Liisiks. Ja no muidugi kunagi põhikoolis olin ma klassis kõige pikem, poistest ka peajagu üle ning mingis tunnis pidime kirjutama üksteisele iseloomustavaid asju vihikusse. Üks poiss siis kirjutas, et ma olen pikk nagu Eiffeli torn ja see hüüdnimi jäi küll pikaks ajaks külge. Seniajani kokku saades meenutatakse 😀

  • Avatar
    Vasta Krissu 30. detsember 2013 at 19:33

    Ma sain kunagi oma hüüdnimeks PIGIVIGI. Ma isegi ei tea, miks. Minu meelest ütles vanem õde seda mulle ükskord ja kui mu väike sugulane mind selleks kutsuma hakkas, siis ajas küll ikka väga närvi.
    Ma olen muidugi sea-aastal sündinud, aga põrsast ma kohe mitte ei meenuta ;d
    Vb sellepärast, et tahtsin parimaid palasid siis 😀

  • Avatar
    Vasta L. 30. detsember 2013 at 19:29

    Hunnik! Ja ma siiani ei tea kust see tuli, aga ega see mind ei häirinud. Vähemalt armastasid nad mind 😀

  • Avatar
    Vasta Krissu 30. detsember 2013 at 19:27

    Ma tean üht tüdrukut, keda kutsutakse Verikäkiks või lihtsalt Käkiks..
    Suht jube tegelt, kui selline hüüdnimi, eriti veel tüdrukul.

  • Avatar
    Vasta Meelike 30. detsember 2013 at 19:26

    Veidram hüüdnimi, mida kuulnud olen, on Põnnu (n kõlab heliliselt , nagu põnnadi-põnnadi, mitte nagu Võnnu). Lapse enda nimi oli vist Martin. Ja veel tean ühte tatarlast, kelle hüüdnimi on Romka, aga eesnimi on Raul. Minu isa on ka Raul, keegi ei tule selle peale, et teda Romkaks kutsuda….

    • Avatar
      Vasta K 30. detsember 2013 at 20:00

      Me kutsusime mu venda kõhus olles ja peale sündimist umbes aastakese Põnnuks. Sel ajal tundus väga lahe ja armas nimi. Pärast tulid sujuvalt muud nimed peale ja kui teised teda hiljem eelmise nimega kutsusid, ajas kergelt närvi, sest kõlas nii imelikult.

    • Avatar
      Vasta My 30. detsember 2013 at 22:34

      Ma tean kahekümnendates Põnnu nimelist neidu. Tegelikult on Margit.

    • Avatar
      Vasta Sigrid 31. detsember 2013 at 02:35

      Mina kutsun enda poega (3 kuune) ka Põnniks ja Põnnuks. Kui ta veel kõhus oli, siis hakkasin teda niimodi kutsuma ja praegu on kuidagi külge jäänud. Enamjaolt ongi Põnn/Põnnu ja siis Poja. Harvem kasutame tema päris nime. Ma küll ei leia, et lapse puhul see imelik oleks, just armas. Küll aga tõsi, täiskasvanu kohta on see tõesti kummaline. Aga igatahes parem, kui kõik seapead jms nimed kokku.

  • Avatar
    Vasta konkreete 30. detsember 2013 at 19:26

    Mul on üks vana tuttav, kelle hüüdnimi on Kunde. Temaga sai isegi nalja vanasti, kui saatsin emale smsi, et tulen homme, olen kunde sünnipäeval ja kuidas siis vihane ema järgmine päev helistas ja küsis, et “mis kuradi kunded sul on”

    eks neid on kõvasti veel, aga kuna need hüüdnimed on võrdlemisi äratuntavad, siis ma näiteks oma peikast ja tema hüüdnime loost väga rääkima ei hakka 😀

    • Avatar
      Vasta liisur 30. detsember 2013 at 20:16

      see ajas nii naerma 😀 “mis kuradi kunded sul on”

  • Avatar
    Vasta Riina 30. detsember 2013 at 19:26

    Mind kutsuti algklassides Väikeseks Nõiaks. Ju seepärast, et olin vist kooli kõige pisem ja alati krutskeid täis. Ei löönud ma absoluutselt verest välja mitte millegi ees ning mängisin alati poistega 🙂 Vanaema kutsus mind (ja vahest siiani) Riinutška. Vennas kutsus mind Mr. Beani järgi Biiniks. Kuna mu perekonnanimi oli Murumaa, siis põhikoolis hakati muidugi seda käänama ja pöörama. Enim oli Murumuna (just ka seepärast, et olin nii krdi lühike) No ja kui keegi eriti evil tahtis olla, siis öeldi Murumunn muidugi :/
    Hetkel olen oma mehele musu ja vahest tuleb mõni emme ka sisse 🙂

  • Avatar
    Vasta Mariann 30. detsember 2013 at 19:23

    Mina olen olnud lapsest saati Mann, hiljem sai minust Mannu

  • Avatar
    Vasta Krista 30. detsember 2013 at 19:22

    Mind kutsutakse mitut moodi: Kiki, Kiks. Sellise hüüdnime pani mulla aasta vanem õde siis kui me alles allameetrised olime 🙂 sõbrad ja tuttavad kutsuvadki mind ainult hüüdnimega ja mul endal on lausa imelik ja võõras kuulata kui keegi mind päris nimega kutsub 😀 veider, aga tõsi. Isegi mu kahe poole aastane poeg kutsub mind Kiki’ks, mitte emmeks 😀

  • Avatar
    Vasta Enely 30. detsember 2013 at 19:20

    Olen titest peale poistega paremini läbi saanud kui tüdrukutega. Umbes 7 aastat tagasi arvas üks mu sõpradest, et jube imelik, kui üks tüdruk nende kambas on. Niisiis arvaski ta, et mulle sobiks suurepäraselt nimeks Enn. Sellest ajast peale kutsub isegi mu isa mind Ennuks. Esialgu oli see väga võõras ja kohati ajas kurjaks, aga nüüd olen sellega nii ära harjunud, et ei reageerigi enam, kui keegi mind Enelyks kutsub 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. detsember 2013 at 19:37

      Haha, nii hea hüüdnimi! 😀

      • Avatar
        Vasta E4 30. detsember 2013 at 20:42

        Haa, ma arvasin, et ainult minul on nii geniaalsed tuttavad, kes selliseid hüüdnimesid nagu Enn välja mõtlevad 😀 Nii tore, et ma pole ainuke naissoost Enn 😀

  • Avatar
    Vasta Tädi Mari 30. detsember 2013 at 19:18

    malli,vihma,vihmavari,jänku, muru trolliliin,
    Läbiaegade hüüdnimed,kõige rohkem kasutatakse siiani: Malli,vihma,muru 😀

  • Avatar
    Vasta helena 30. detsember 2013 at 19:15

    Seletamatutel põhjustel on lapsepõlvest saati Leenu, kui küsisin emalt miks ometi? Siis ta vastas, et noh kõik Helenad on Leenud.. No mismõttes 😀
    Aga kuna laiahaardeline suguvõsa, siis neid külastades olen ma Jelena ja Helleena :D, aga ikka ei saa aru, miks kodused mind Leenuks kutsuvad…
    Halb maik suus, koolis kui seda kuuldi hakati mind lennuks kutsuma. Oh so fine!

    • Avatar
      Vasta Helena 31. detsember 2013 at 00:06

      Minu perekonnasisene hüüdnimi ka Leenu. Mees ja lapsed nii ei kutsu. Koolis ka ei hakanud külge. Aga Leenuks sain tänu ema sõbrannale, kes tuli titte vaatama ja lausus, et miks titel nii peen nimi, see ju puhta Leenu nägu. Aga seda ma ei teadnudki, et teisi Helenasid ka Leenudeks kutsutakse.

  • Avatar
    Vasta Britt 30. detsember 2013 at 19:15

    Ma olen alati Britu olnud. Ei midagi müstilist, väga lihtsalt nimest tulenev. Üks tuttav hüüab mind küll veefilter Britaks, sest noh kunagi noorematel ja pidusematel aegadel oli üks õhtu peale mida oli mul selline pohmell, et isegi vesi ei püsinud sees ja siis ta hakkas mind veefiltriks kutsuma khm.. 😀

    Muidu olen tähele pannud, et paljusid mehi kutsutakse nende perekonnanimede järgi.

  • Avatar
    Vasta L 30. detsember 2013 at 19:14

    Peldikunägu 😀 Ja no õnneks neiu,keda nii kutsutakse,ise vast seda ei tea 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 30. detsember 2013 at 19:15

      no selline tagaselga kellegi kuidagi kutsumine on siiski mõnitus, mitte hüüdnimi 😀 aga samas, minu klassis käis kunagi tüdruk, keda tagaselga kutsuti tupeseeneks, sest ta aina sügas ennast..sealt