MARI JOHANNA

mida teha tissistreigi korral?

5. veebruar 2014

Nagu ma ütlesin, siis mina sain eile hakkama ilma RPAd andmata. Ega see kerge ei olnud, aga samas ma enne ei tulnud selle pealegi, et mida ma VEEL teha võiksin. Pakkusin ju tissi, ei tahtnud, läks hüsteeriasse. Heal juhul korra lutsutas ja siis läks jälle ülimalt vihaseks. Nüüd kopeerin teile kirja (autori loal ikka), mis mind tohutult aitas ja abistas. Just seetõttu ma eile kaks toidukorda pallil andsingi :D

“Mallu, siit tuleb nüüd üks ülipikk jutt, aga kuna ma olen padu-usklik, siis otsustasin ikkagi oma loo sulle kirjutada. Loodan, et viitsid läbi lugeda :) . Ja usklik selle poolest, et olen rinnapiima usku. Kuna mu enda esimese lapsega oli see imetamise teema algul nii keeruline, siis on mul kõik rinnapiima probleemid alati väga südamesse läinud ja tahaks nii väga kõiki oma looga kurssi viia ja loodan, et sellest on kellelegi teisele abi. Eriti kui ema ise nii väga tahaks imetada, nagu sina.

Mul on 2 last – üks nüüd juba veidi üle 2 aasta ja teine 4 -kuune. Esimene on tüdruk ning kui tema sündis, siis kuulasin täpselt mida haiglas imetamise kohta öeldi – iga 3 tunni järel ja ühest rinnast 15min ja teisest 15min. Selle ajaga saab laps kõhu täis ja kui kauem tahab, siis on piima vähe. Tegingi nii ja kohe haiglas pidin seetõttu lapsele RPA juurde andma. Ta oli lihtsalt liiga vähe rinnal ning piima ei tekkinud piisavalt.
Kodus mul RPA polnud, kuid kuna ta ikka tahtis ainult rinnal olla ja see oli ju nii-nii vale selle haigla jutu järgi, siis tõime aga poest seda võlujooki ja laps oli rahul kui seda sai. Kui ta oli nädalane, siis läksin ITK imetamisnõustamisse. Pidin sinna kohale sõitma näljase lapsega, et ta siis seal koha peal sööks. Last siis kaaluti enne ja pärast söömist, et teada saada kui palju ta kätte sai. Kuigi elan üsna lähedal, siis tähendas see seda, et ta terve tee mul karjus. Nagu ma mainisin, siis ta tahtis koguaeg rinnal olla ja seetõttu oli täiesti võimatu temaga ka lühikest sõitu ette võtta.
Esimene kord läksin siis karjuva lapsega, järgmistel kordadel sai ikka paar amspu enne kodust lahkumist. Siis sain muidugi riielda, et mis mõttega ma tulen söönud lapsega sinna neile. Igatahes käisin seal 1,5 nädalat ja mitte midagi paremaks ei muutunud. Lõpuks pandi mind pumba otsa ja kui midagi ei tulnud, siis öeldi, et “nojah ju sa oled see 1% kellel üldse piima pole”. Igaks juhuks veel kirjutati mulle mingid ülikanged iiveldusvastased rohud, mille kõrvaltoime on piima tekitamine. Et äkki ikka mõjub siis see. Eestis muide sel hetkel sellele ravimile ametlikku luba ei olnud – tarbid nö omal vastutusel. Võib-olla nüüd juba on, aga seda ma ei tea. Ei pea vist mainima kui õnnetu ja masenduses ma olin, sest minu kindel soov oli oma lapsele rinnapiima anda vähemalt aasta. Siis aga sain teada, et üks mu tuttav on imetamisnõustaja. Aga mitte ITKs, vaid Sünni ja Imetamise Eesti tugiühingus. Ei olnud mul nendesse nõustajatesse väga enam usku, aga otsustasin siiski proovida.
Kuna tal endal oli parasjagu just ka väike beebi kodus ja ei saanud minuga tegeleda, siis soovitas ta sealt mulle ühte teist väga toredat nõustajat. Helistasin talle ning ta tuli mulle koju külla, et näha kuidas meil see imetamine toimub siin koduses tavapärases õhkkonnas. Neid tablette olin jõudnud võtta 1 ning tema tungival soovitusel ma neid enam rohkem ei võtnud. Ta siis tuli meile külla ja ütles, et meil on kõik täiesti ideaalne ning mu tütar on tavaline beebi, sest beebid armastavadki üle kõige emme kaisus tissitamist.
Mis aga puutus sellesse, et piima justkui vähe oli…. Ütlesin, et pumbates ei tule mitte tilkagi. Samas kui ise näppudega pigistasin, lendas piima laias kaares. Sain teada, et üldse vähestel tuleb pumbates piima, sest lapse suu ning pumba mehhanismid on niivõrd erinevad ning pump ei tee sellist tööd nagu laps. Lisaks leppisime kokku, et igaks juhuks toon koju beebikaalu, et vaadata kas ta mul ikka ilusti juurde võtab. Ning kolmanda asjana, et sellest RPA andmisest lahti saaks, hakkasin lapsele andma rinda nii palju kui soovis.
Selle tulemusel veetsime umbes 3 päeva lihtsalt voodis pikutades – laps terve aja tissi otsas. Esimesel päeval võttis ta paarkümmend grammi alla ning hakkasin kartma, et mis toimub. See oligi selle RPA võõrutuse tulemus ning peale seda hakas ta väga kiirelt taas juurde võtma. Ehk siis ei kuulunud ma ikkagi selle lootusetu 1% hulka ning polnud vaja ka neid ravimeid. RPA-ga jätsime seega hüvasti ja laps hakkas ilusti rinnapiimaga juurde võtma. Varsti oli ta 2-kuune ja siis tekkis meil täpselt selline olukord nagu sa kirjeldad – et laps hakkab imema, aga midagi ei tule ja siis on ta tige. Selle asja nimi on tissistreik. Meil kestis see umbes kuu aega. Laps ongi tige, et mismõttes tema peab imema ja kohe ei hakkagi piim voolama. Ei tema nii ei viitsi ja hakkab riidlema :)
See oli päris kohutav aeg, sest igal õhtu kulus meil lapse magama saamiseks 2-3 tundi, sest temal oli nälg ning uni, aga samal ajal kõhtu täis süüa ei viitsinud. Niisiis – ta oli mul süles kussutades tissi otsas, pallil hüpates tissi otsas, voodis pikutades tissi otsas ja üldse kõikvõimalikku variante ette kujutades tissi otsas. Lõppude lõpuks ta siiski hakkas sööma ja jäi ka magama. Sama järsku nagu see periood oli alanud, sai see ka läbi. Lihtsalt, päeva pealt. Ja kasvas ikka samal ajal – võttis minimaalselt 600g-700g kuus juurde ja arenes oma eakaaslastest isegi kiiremini. Ja tissi tahtis ta kuni 6-kuuseks saamiseni ikka väga tihti – korra tunnis kindlasti. Mõnikord ka niisama mõnulemiseks. Lõpuks oli ta 1a ja 9kuud kui imetamise lõpetasime. Ei plaaninud küll algul nii kaua talle rinda anda, aga kuna tema tissi-armastus oli suur, siis ei raatsinud ka lõpetada.
Väikese venna tulek oli see miks me ikkagi lõpu selle asjaga tegime. Öise tissitamise oli ta juba ise ära jätnud ning ka päevastest võõrutamine ei olnud õnneks raske. Kahe lapse korraga imetamine oleks olnud minu jaoks natuke liig :D

Kui vennake sündis, siis oli mul selge, et sel korral teen nii nagu endale õige tundub. Ka tütre puhul tundsin sisimas, et ei tasuks võibolla neid haigla inimesi kuulata ning pigem teha oma sisetunde ning lapse vajaduste järgi, kuid noore ja emotsionaalse ema pea ajasid nad suht ruttu ikka segi oma jutuga. Seega oligi poiss mul algul nonstop rinnal ja piima tuli ojadena.

Kummaline on see, et mingit piimapaisu mul seejuures ei olnud. Siiani pole poiss saanud tilkagi RPA-d. Praegu nüüd on meil mõned nädalad see sama tissistreik olnud – tahab süüa, aga imeda ei taha. Kui siis lõpuks hakkab, sööb ruttu kõhu täis. Tema õnneks nii pretensioonikas ei ole kui õde oli ning piisab ainult pallil hüppamisest. Kui istun diivanile või lähme voodisse pikale ja pakun rinda, siis talle ei sobi ja ainult karjub. Siis lähen palli peale ja see väike hüppamine viib tal tähelepanu nagu mujale ning hakkabki varsti sööma. Hüppamise ajal on koguaeg tiss tal suus – vahepeal ikka joriseb ka, aga see läheb ruttu õnneks üle. Lühidalt – kes ei tööta, see ei söö! Ma ütleks, et pall on absoluutselt kõige vajalikum asi meie kodus :D .

Ma nüüd väga loodan, et sa ei võta seda minu pikka juttu targutamisena, sest seda see ei ole. Ma väga soovitan sul pöörduda SIETi nõustajate poole nagu mina tegin, sest see, et nad tulevad sulle koju, on super. Nende lähenemine on ka teistsugune. Saad rahulikus keskkonnas rääkida ja arutada oma muret. Ma ei taha seda ITK asja maha teha, sest kindlasti on ka neid kellele see sobib ja kes on salt abi saanud, aga minu meelest on see kuidagi….veits vale. Haiglas on nagu konveier ja naised istuvad seal reas oma paljaste tissidega, paljad lapsed (ainult mähkmed tohib lapsele jalga jätta) söömas. See supertore ja armas nõustaja kes meid aitas oli Merit Oiderma. Supertädi on veel ka Ülle Lember, aga kuna tema on selle organisatsiooni üks juhtfiguure, siis on tal ilmselt väga-väga kiire ja ma ei tea kui saadaval tema on. Kontaktid leiad siit: http://siet.ee/noustajad#Harjumaa .

Olge Mariga hästi, hästi vaprad ja ma niiiii südamest loodan, et saad need pudelid ja RPA kõrvale panna. Ja sellest viimasest peaksidki sa tegelikult alustama :)
Kui sa tahaksid midagi küsida, siis hea meelega vastan ;) ! “
Ma loodan, et keegi saab veel sellest mingit shnitti!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

15 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Marju 25. veebruar 2014 at 14:09

    Meil ka tissistreik läbitud ca 3 kuul. Tahtsin anda pudelit, mees ei lubanud, ütles et ega laps ennast nälga ei jäta, küll ta sööma hakkab.
    Soojalt soovitan ka Ida-Tallinna Keskhaigla imetamisnõustajaid, sain ise neilt abi ja sai ka minu onutütar nende abiga lapse rinnale.
    Lõpuks sai minu laps rinda 1 aasta ja 1 kuu.
    Öeldakse, et imetamine on “game of confidnece”. Piim ei kao reeglina niisama kuhugi kui ikka kogu aeg iga 2-3 tunni tagant imetada. Enesekindlust peab olema.
    Eriti hea on seda praegu tagantjärgi öelda, imetamise ajal põdesin ja kahtlesin ise ka.

  • Reply Vici 12. veebruar 2014 at 02:29

    Ma sünnitasin ka ITK-s ja mulle räägiti sama juttu, et 15 min. mõlemast rinnast ja peab 3 tundi vahet olema.
    Mul rinnaga toitmisel mingit probleemi väga polnud, aga eks uus asi ja tahab harjutamist saada. Kuid on üks asi, mis mulle ikka veel mingitel hetkedel meelde tuleb ja ikka suht tigedaks teeb ongi see, et peab 3 tundi vahet olema. Võimalik, et ma sain asjast valesti aru, aga nii mulle öeldi. Ja ennem ma lapsele, siis rinda ei andnud, kui see 3 tundi möödas oli. Laps karjus öösel, kui oli kaks tundi alles möödas….mina ainult kussutasin ja kussutasin ja lõpuks ta jäi ikka magama, aga tühja kõhuga. Pärast üritasin teda üles ajada, sest oli ju õige söögiaeg kätte jõudnud, aga ta ei ärganud….üritasin, mis ma üritasin. Ta magas lihtsalt nii sügavat und. Kohe, kui ta ärkas sai ta lõpuks rinda ka. Tagant järgi mõeldes, mõtlen küll, et kuidas ma sain nii loll olla…vaene laps pidi sellepärast tühja kõhuga magama jääma. Hetkel on ta juba kohe aasta ja 2 kuud ja saab ikka veel rinnapiima. Selle üle on mul hea meel !

    Üks halb olukord oli mul veel haiglas. Nimelt käidi mind siis hommikul vaatamas, et kas kõik ikka sujub ja lahklihalõiget üle vaatamas, siis mainiti veel, et kuidas ma rinnaga toitmisel veel nii algaja olen, et mul ju juba teine laps jne. See ajas küll vihale. Nimelt oli mul kaks ja pool aastat ennem seda sünnitust raseduse katkemine 23. rasedusnädalal ja see loeti sünnituseks. Kuid laps loomulikult elama ei jäänud. Jutu mõte on selles, et nad ei suuda patsiendi kohta isegi õiget informatsiooni saada. Võiks nagu ennem endale selgeks teha, kuidas asjad tegelikult on, mitte tulla valusat mälestust sellisel hetkel meelde tuletama.

  • Reply Helena 6. veebruar 2014 at 10:34

    Tubli oled:)
    Tahtsin ka sulle kirjutada, et palju on kinni meie, st emade tahtejõus ja meelekindluses. Nii nagu imetamisnõustajadki ütlevad, et vaid 1% on neid kellel pole tegelikkuses piima ja alla 5% neid, kel on seda liiga vähe. Ise olen ka kindlalt rinnapiimausku
    Minu esimene laps keeldus üldse rinnast, samas keeldus ta ka pudelist. Terve esimese kuu toitsin teda piima välja pumbates ja süstlast piima suhu tilgutades. Ei saanudki aru, et MIKS? Kõik oli olemas, rinnad, piim, imemisvõte ei olnud vale. Olin igapäevane külaline ITK imetamisnõustamises. Siis veel SIET-t polnud. Seal oli väga tore nõustaja- Ada Vahtrik. Siis ei olnud see ka liinitöö, vaid alati olin kabinetis temaga kahekesi, st kolmekesi, laps muidugi ka. Lõpuks tegid nad seal “ebainimlikke” katseid minuga, st üks hoidis last, üks hoidis rinda ja sõna otseses mõttes suruti laps jõuga rinnale, kui ta oli 1 kuune. Ja oh imede imet, temast saigi rinnalaps. Tõsi, omade mööndustega. Kuni lõpuni sõi ta ainult läbi nibukaitsme, rind paljana suus oli FUI ja ainult üks rind sobis. Peale paari kuud jändamist jätsin teie rinna kinni ja nii ma aasta otsa elasin erisuuruste rindadega ja laps toitus vaid ühest rinnast. Aastasena võõrutasin siis juba omal soovil, kuna jäin teist last ootama. Jätsin ära päevased korrad ja kolm nädalat hiljem unustas ka öise söömise. RPA-d ei saanud see laps kunagi. Aastasena siis juba lehmapiimal.
    Teise lapsega oli algus palju tõotavam, kuid nädal hiljem selgus, et billirubiinitase laes ja laps kollane. Polnud ikkagi saanud piisavalt vedelikku. Lastehaiglas siis pumpasin ja toitsin teda läbi ninasondi, sain ise rinnapõletiku, lastehaiglast läksime naistehaiglassse minu rinnapõletikku ravima, kuna oli nii hulluks läinud. Kuid kõige kiuste ei andud ma alla ja toppisin seda rinda nii kaua kuniks 1 kuustena meil sujus kõik jälle korralikult ja ka tema oli aasta rinnal, kuniks ma lihtsalt enam ei jaksanud, olles olnud 4 aastat jutti kas rase või kedagi imetanud. Kolmas seevastu oli jälle nagu esimene. Oli küll rinna otsas aga sõi ca 10gr max. Mina siis jälle pumpasin ja andsin süstlast juurde. Kahjuks sai laps 18 elupäeval infektsiooni(teadmata põhjusel hakkas coli bakter vohama) ja päädusime lastehaiglas, kus loomulikult mul nii enam last toita ei lubatud, pudelile aga ajasin sõrad vastu ja kinnitasin, et ma saan ta rinnale. Arst lõppuks andis alla ja pani talle ninasondi. Nii ma teda seal 8 päeva toitsin, kuniks ta sai aru, et see tegelikult on nõme, kui nina kaudu kõht täis topitakse ja ta otsustas ise sööma hakata. 1 kuusena väljusin haiglast terve rinna lapsega. Tänaseks on ta 100% tissikas olnud, kui olen eemal ja kodu jõuan, siis rebitakse peaaegu, et käigu pealt riideid seljast, et saaks tissi kätte. Tegu siis pea aastasega (saab 20.02 aastaseks). Hetkel siis ka käimas öise tissi võõrutus. Aastasena plaanis kas üldse lõpetada või siis jätta vaid kord hommikul ja kord õhtul.
    Igaljuhul on neil kõigil olnud ka need kolme kuused streigid, eelkõige seetõttu, et nad tahavad rohkem süüa aga on ka aru saanud, et töö tegemine sucks. Aga võrreldes esimese kuuga on see olnud siiski minu jaoks meelakkumine. Istuvadki oma piimatellimisperioodidel rohkem tissi otsas ja kõik. Samas kui esimene ei hakanudki kunagi ka lutipuelit võtma, isegi kui pakkusin talle suuremana, siis teine ja kolmas on vajadusel saanud ka lutipudelit. Hilisemas faasis see kord nädalas, kui olen eemal, enam tissist ei võõruta. Lisaks on hetkel olemas selline kallis piimapudel nagu Medela Calma, mis on jube naljaka välimusega, aga lapsel pidavat sealt veel raskem kätte olema piima saada kui rinnast, nii et see ei piavat võõrutama. Mine võta kinni aga kolmandaga ma seda vajadusel kasutasin. Olen käinud ka lapsest eemal, mehega teatris, mõned töö ülesanded jne.
    Lihtsalt üks enda kogetud tarkuse tera ongi see, et sina oled nüüd lapsevanem ja tema laps. Ära lase tal kõike ette dikteerida. Tean kui raske on oma lapse nuttu kuulata. Kuid igasugune harjutamien võtab minu kogemusel max 3 päeva ja laps on uue elukorraldusega harjunud. On siis selleks tissistreik, lutivõõrutus, õhtuse magamamineku kellaaja muutus jne.
    Kui sa nüüd samas vaimus jätkad, siis usu, et hakkad hoopsi ükspäev enesele märkamatult hoopis tissisõltlast rinnalt ära harjutama, sest kooli nad ju ei lähe rind suus:) Ja lisaks, kui sa oled nüüd mitu nädalat nii jätkanud, et ta on vaid tissikas ja siis mõni üksik kord talle äraviibides pudelit pakutakse, ei võõruta see enam rinnast . Vähemalt minu kogemusel. Pealeselle on sul varsti märkamatult käes lisatoidu andmise aeg, ehk et siis saab ära käimise ajal lapsele hoopis püreed pakkuda.
    Usu, ta on sul täpselt nii kaua rinnalaps, kui SINA seda tahad.

  • Reply Trints 6. veebruar 2014 at 08:44

    Oled tubli, et alla ei andnud!! Rinnapiim on sinu beebile parim toit ja peak saama seda kogu esimese eluaasta. Igal emal tuleb raskeid hetki ette, paljud annavad kergekäeliselt kusttoitu mis pole rinnapiima kasulikkusele isegi ligilähedane.
    SIET on tõesti tänuväärne koht kus on väga toredad nõustajad ning kes iial ei jäta hätta!

    Edu sulle ja Marile, pikka tissistaazi!

    • Reply Mallukas 6. veebruar 2014 at 09:51

      täna jookseb kolmas päev RPA’ta :)

  • Reply Sandra 5. veebruar 2014 at 15:15

    Tõepoolest hea lugemine! Olen nimelt ise ka seda usku, et piim rinnast, eriti neil, kellel esialgu seda ikka lahmab, ei kao ära. Sest on mingi tõenäosus (1%) vms! Olen ise 8 kuud rinda andnud, esimesed 7 kuud ka öösiti väga tihti, ning seetõttu ei ole mul olnud kordagi probleeme selle vähesusega. Samuti pole poeg kunagi streikinud, küll on olnud aga olukordi, kus ma mõtlen, et düüd – äkki võtaks veits vähem mult rinda?? Seega võib juhtuda, et ma ei tea, mida need emad läbi elavad, kellel see juhtub, kuid olen alati olnud arvamusel, et KINDLASTI on lahendus olemas. Kahjuks ainult info jääb paljudele emadele kaugeks ja nii juhtubki pöördumatu ja minnakse pudelitoidule…

  • Reply Krista 5. veebruar 2014 at 12:59

    Aitäh, et sa selle abistava kirja avaldasid. Esimese lapsega kadus mul enda arvates see viimanegi tilk piima ära “tänu” ITK imetamisnõustajale. Kogu tema (Just selle ühe, teised olid toredad. Millgipärast see üks võttis mind sihikule, et mind maatasa teha) suhtumine ja suhtlemine oli lihtsalt jube, eriti just esimese lapse sünnitanud naisele. Lõpuks saigi piim otsa, sest keelati tal rohkem kui 15 min rinnal olemast, kuigi ta oli nõus seal rinna otsas jumalast kaua olema. Aga no kuulasin ju neid tarkasid. Päevad läbi muud ei teinud kui pumpasin ja ikka mõnitati ka veel, kui sinna naisi ja tittesid täis imetamistuppa läksin. Praegu ootan teist last ja kõige suurem hirm ongi, kui pean sinna tagasi minema (sünnitamine on käkitegu sinna imetamisnõustajate juurde tagasi minemise kõrval minu jaoks :)… ).
    Pole üldse välistatud, et tahaksin peale sünnitamist just mõne sellise inimesega suhelda, nagu su kirja autor…

    • Reply mammu 5. veebruar 2014 at 13:32

      Oi, aitäh, nii hea nõu, nüüd poodi palli järgi. Minu beebi küll peaaegu 2näd. aga hea kui valmis olla!

  • Reply Kadri 5. veebruar 2014 at 12:38

    Kusjuures ma mõlemad lapsed ITK-s ilmale toonud ja kummagi puhul ei mäleta 15min juttu ühest ja teisest. Öeldi, et päeval üle 3 tunni vahele ei tohiks jätta söömisel kui vähegi võimalik, alguses kindlasti mitte. Kuid muidu nii tihti tissile kui laps tahab.
    Hetkel tütreke 2 nädalat vana, venna tal 2 aastat ja 1 kuu. Poisile andsin rinda 1a2kuud ja siis lõpetasin öise tissimise ära, sest ta hakkas rohkem mängima ja mind lutina kasutama ja ei olnud enam söömisest eriti huvitatud. Poiss muidu sõi esimestel kuudel ehk 8-10 min kaupa, aga kui mõelda oli ka tal mingi aeg streik tissimise suhtes (3-4 kuud). Ei tahtnud hästi juurde võtta ja perearst arvas, et kui nüüd kuu ajaga ikka juurde võtma ei hakka, siis tuleks putru vms juurde anda õhtuti. Kuid RPA ei olnud kordagi juttu.
    Mul siis tädi ja vanaema, käisid järjepidevalt rääkimas, et pane laps tissile, et tal ju kõht tühi :D (olime peale arstil käiku kuu aega välismaal mu tädil külas) käis närvidele küll, aga reaalselt läks see periood meil ikka üle ja esimene amps lisatoitu tuli poisi 6 kuu sünnipäeval. Ahjaa kui poiss vanemaks sai, siis lõpuks oligi max 5min korraga tissil. Ta ei tahtnud kauem ja nö õgis end ruttu täis :D:D:D, aga seda õgimist tegi ta suht norm vahedega 2-4h tagant.
    Praegu plika sööb kaootilisemalt. Eks ole näha kuidas edasi läheb. Praegu kui ärkvel oleku perioodid tal päeval/õhtul-vastu ööd või hommikupoole, siis ta ka iga tunni tagant tissil. Vahel 5 min korraga, vahel 20min korraga. Kusjuures nii palju kui olen elu jooksul proovinud pumbata, siis nu saan kätte ikka väga vähe piima rinnast. Samas ma tean, et seal on seda hoolega. Laps ju neelatas nö kolksudega piima :D vahel ka läkastab, sest pealejooks on nii palju suurem :) Seda siis mõlema lapse puhul. Seega kokkuvõttes olen ka rinnapiima usku :)

  • Reply Anni 5. veebruar 2014 at 12:06

    Ma pole ausalt öeldes seda 15 min juttu kuulnudki. Mulle räägiti haiglas, et laps sööb ühest rinnast korraga, et kõik kätte saada, sest rinnapiim koosneb kolmest osast, eelpiim (joogi eest), tavapiim, ja siis kolmas osa on see kõige rammusam “magustoit” (tänu millele tuleb kaalu eriti juurde)
    Ja kui imetada kahest rinnast korraga ühe toidukorra ajal, siis võib juhtuda, et laps selle rammusa osani ei jõuagi ja kaalu ei tule eriti palju juurde.

    Mul nüüd muide tuleb ka meelde oma lapse tissistreik, 3-4 kuu paiku. Ma ka usklik ja RPA mõtet ei ole mulle tulnudki, lähtusin põhimõttest, et laps ennast nälga ei jäta ja küll sööma hakkab kui kõht tühi :D Põhiline imetamine meil sellel perioodil toimus öösel või siis kui laps oli lihtsalt unine, siis ei pannud ta muud nii väga tähelegi.

    Aga loodan, et imetamine teil ikka jätkub ja Mari saab veel pikalt parimat kraami :)

  • Reply Edith 5. veebruar 2014 at 10:47

    Mulle sai suht kohe selgeks, et see 15 mintut ühest ja 15 minutit teisest + veel iga kolme tunni tagant ei sobi igale titale. Mõni tahabki kauem või vähem.. olened sellst kui aktiivselt tita seal tissi otsas tegutseb. Ega me robotid ei ole, kõik on erinevad.
    Mõlema lapsega oli mul nii, et vahest ainult 5 minutit ja siis teisest ei jõuagi anda või siis mõnikord isegi tuli tund täis :D

  • Reply Piret 5. veebruar 2014 at 10:41

    Väga suurepärane nõuanne!
    Eks selle tissitamisega ongi selline teema, et tulevad hetked kus emme peab olema 110% beebi jaoks olemas. Mina olen ka padu-usklik, kahe esimese lapsega polnud mul mingeid muresid seoses tissamisega. Kolmandaga hakkas perearst seletama, et mul piima pole, sest nii palju on tegemist teiste lastega ja pisikese jaoks aega ei jätku. Suuremad olid siis 9 ja 4. Pisike võttis tegelikult ilusti juurde, kaalukõvera miinimumi peal küll, kuid oli rahulik ja tore beebi. Nüüd 8 aastat hiljem, sama perearstiga, pole mul jällegi kindlasti piima ja tuleks ikkagi hakata RPAt juurde andma. Ja põhjus ikka see sama, et on nii palju lapsi kes emme tähelepanu vajavad ning beebi on kindlasti tagaplaanile jäetud.
    Hetkel tegeleme ka tissistreigiga, pole kõige toredam elu aga kuna ma usun endasse ja tean, et piima mul on siis streikigu niipalju kui süda ihkab, mina ei anna alla!
    Loodan, et ka teil Mariga õnnestub kõik joonele saada.

  • Reply Kaire 5. veebruar 2014 at 10:30

    Väga hea abi tõesti. Oleks mul selline aitaja olnud kui mu põnn nii väike oli. Oli ka probleeme veist, aga ma ka ei andnud alla ja muudkui surusin rinda edasi. Õnneks läks üle. Aga kellegi toetus oleks marjaks ära kulunud.
    Muidu mulle ka lastehaiglas tehti selgeks, et vähemalt iga kolme tunni tagant aga mitte rohkem. Ja siis riidlesid et esimese kolme päeva jooksul mul piim ojadena ei voola. Tuleb ikka usaldada sisetunnet, mitte niiväga arste igas küsimuses. Muidu oli ka lastehaiglas üks väga meeldiv imetamisnõustaja. Tema aga jõudis minuni vahetult enne haiglast lahkumist. Tema arvates oli juba akguses siiski kõik ok ja lapsele oleks tulnud lihtsalt aega anda.

  • Reply homm 5. veebruar 2014 at 10:27

    oli see alles romaan.. aga kuhu sai su titepostitusest hoiatav pilt?

  • Reply Sille 5. veebruar 2014 at 10:19

    Jutt väga õige, aga mina olin hädas oma kaksikute imetamisega ja sain nad tänu ITK imetamisnõustajatele mõlemad rinnale :) Ka mulle nende mõned meetodid ei meeldinud, aga eesmärk sai täidetud ja olen neile väga tänulik!