viis kuud armastust

Kallis nuubike!

Sa said täna viiekuuseks ja mina ei saa aru, kuhu see aeg lendab? Kuidas mul on juba väike inimene, kes oskab liikuda (ringiratast ja tagurpidi), kiljuda nagu kajakas, imeda oma varbaid, puristada tatti ja sööki mulle näkku, kiskuda mind juustest ja naerda nii laginal, nagu oleksin ma maailma humoorikaim inimene.

See on nii naljakas, kuidas sa tsillid selili ja oled kohe-kohe magama jäämas. Äkki viskad sa, hops, jalad üles ja naeratad üllatunult. “Need on IKKA minu küljes? JESS!” Ja siis kaob uni ära, sest need jalad on nii huvitavad! Neid saab sikutada ja suhu panna ja niisama imetleda. Mõnikord on neil veel naljakas kate peal, mida teised sokiks kutsuvad. Seda on ka tore kiskuda.

Eile tulin ma voodisse, krabasin su nohiseva pambukese kaissu ja mõtlesin, et kuidas on võimalik omada kellegi vastu nii palju armastust? Iga osa sinust on võrratu, sa oled minu jaoks lihtsalt imeline. Ühtlasi arvan ma, et sa oled kõige tublim laps universumis. Kes muu laseks oma emal ööd läbi magada, jääks ise ööunne, mängiks omaette rahulikult mängumatil peegli ees või niisama oma jalgadega?

Sinuga ei ole mitte kunagi igav. Eriti, kui sa mulle oma naljakaid nägusid teed. Ma olen päriselt teinekord pisarateni naernud. No öelge, kas see pole naljakas?

Laav juu, kallikene!