LAPSED

jubedad asjad, mida lapsed öelnud on

28. märts 2014

9gagis liikus üks pilt, kus oli kirja pandud 15 vanema meenutused enda laste kõige jubedaimatest juttudest. Ma ei jõua ära oodata, et Mari ka rääkima hakkaks, sest nagu te teate, olen mina surmkindel, et lapsed ja loomad näevad kummitusi. Seega hakkan ma Marilt pidevalt pärima, et mida ta näeb ja kellega räägib. Jämejalg vist kutsubki mind…

Aga neile, kes inglise keelt ei mõista (kui on sääraseid) tõlgin ma mõned ned jutukesed ära. Hoidke nüüd oma piip ja prillid.

  1. Kui laps oli umbes kolmeaastane, sai nende kass pojad, kes sündisid surnuna. Tütar küsis, et kas isa võiks neile kiisudele ristid teha. Hea issi hakkaski siis meisterdama, kui tütar uurima tuli, et kas ristid liiga väiksesed ei ole.
    “Mis mõttes liiga väikesed?”
    -“Kas me ei naelutagi kassipoegi ristide külge?”
    “Ei, seda ei tee me kohe kindlasti…”
    -“Aaa…”
  2. Isa pani oma 2-aastast tütart magama ja soovis talle head ööd. Tütar vastu: “Head aega!”.
    -“Ei, tuleb ikka öelda head ööd, mitte head aega,” õpetas isa.
    “Ei, seekord on see head aega…”
  3. “Mine kohemaid tagasi magama, su voodi all ei ole mitte midagi!”
    -“Nojah, nüüd on ta su selja taga.”
  4. Kolmeaastane tüdruk seisis oma vastsündinust venna kõrval ja ütles last vaadates: “Issi, see on koletis. Me peaksime ta maha matma!”.
  5. Kell oli kuus hommikul, kui üks ema ärkas selle peale üles, et ta tütar seisis tal täiesti näo ees ja sosistas: “Ma tahan kõik su naha maha koorida…”
  6. “Miks sa nutad?”
    -“Paha onu!” näitas laps näpuga pimedasse toanurka. Koheselt kukkus seal lamp riiulilt maha.
  7. 3-aastane esmakordselt oma venda süles hoides: “Ma ei tohi siis teda tulle visata?”.
  8. Väike laps kallistas ja paitas oma vanaema, kui ütles äkki: “Sa oled väga vana ja sured varsti!”. Seejärel osutas ta kellale.
  9. 5-aastane joonistas pildi mustast koletisest, ulatas selle emale ja ütles: “Ta palus mul selle joonistada. Ta tuleb sulle järele!”.

Palun, palun jagage naljakad/jubedaid/huvitavaid asju, mida teie väiksed lapsed teile öelnud on!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

69 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Mellukas 25. juuli 2019 at 14:55

    Ema ja õde ja kõik peres räägivad et kui sõitsin auto/bussiga surnuaiast mööda ütlesin näe emme loomaaed.

  • Reply maarja 17. august 2015 at 01:07

    Kell on 02.04 ja mina istun lapse voodi kõrval ja
    googeldan. Endiselt naeb kedagi voi midagi
    oositi korteris. Ja jalle jõudsin sama teemani.
    Hirmus

  • Reply S.W 29. juuli 2014 at 22:02

    mäletan veel kuidas me käisime mu vanaisa haual perega ja isa ütles mu õele (õde oli 3-4 aastane)”vanaisat ei ole enam ” ja õde ütles ” kuidas ei ole ta siin samas ju” ja näitab minu kõrvale.
    peale vanaisa surma on vanaema ja vanaisa korteris ka imelikke asju juhtund.. näiteks kui vanaema jättis harjumusest lauapeale vanaisa jaoks tee tassi ja peotäie sokolaadi komme olid need kommid kadunud igakord kui need oldi sinna pandud jne, tee tasski oli tühi jne. tass oldi isegi tagurpidi keeratud vms.

    teine lugu on siis see.. alles hiljuti.. vend jättis oma 11 kuuse poja ja 5 aastase poja mulle valvata nädalavahetuseks ja 11 kuune vennapoeg koguaeg vaatas kuskile nurkadesse ja näitas näpuga ja ütles “oiiiiiiiiiii ” see oli iga jumala kord hirmus…

  • Reply M.A 30. märts 2014 at 10:25

    Minu 7 a tytar käseb alati ruloo ööseks alla tômmata sest muidu talle tundub nagu keegi vaataks teda mäe pealt.Yhesônaga meil on kelgumägi akna all ja tytar ytleb et kui ta öösel ärkab (tahab juua vms) siis keegi lihtsalt seisab ja vaatab teda sealt.Ma ei tea kas siis valvab vôi lihtsalt vahib,aga kedagi ta seal näeb.

  • Reply i 29. märts 2014 at 08:07

    mina ei kirjuta sugulasest, tuttavast, õest-vennast.
    vaid oma pojast, tänaseks ta 10. paar kuud tagasi oli mul sünnipäev. ta soovis mulle õnne ja jäi mind ainiti vaatama. lõpuks lausus, noh, samapalju veel aastaid ees, kui juba elanud oled.
    kui me majja kolisime 7a tagasi, nägi see sama poeg oma toas koguaeg ühte poissi!! sellist poissi kes rääkis temaga, mängis, läks magama. see poiss oli tema toanurgas elanud.
    eelmine suvi nägi mu poeg teda jälle, öösel ta voodi äärel istumas ja nutmas.
    seda nn. poissi on näinud ka mu mees, mina. mitte konkreetselt inimest vaid aimatavat tegelast.
    ja me väike laps beebina paaril korral on nii nutnud, nagu hakkaks surema. surmahirm silmis, röökinud ja vaadanud ühte toa nurka. vanust oli lapsel siis 3k ja 5k. see toanurk on see sama nurk, kus pidi see poiss olema, seina taga.
    neid lugusid on veel, peaks raamtu kirjutama :-)

  • Reply Lihtsalt Melon 29. märts 2014 at 07:22

    Mulle isa rääkis, et kui ma olin väike tatikas (ma ei tea, kolmene äkki), siis ükskord sõitsime haiglast koju. Seisime siis kodus koridoris ja isa ja ema rääkisid juttu, isa sõber oli all autos. Mina siis teatasin, et onu all naerab. Vanemad ei teinud mu jutust välja, ah laps sonib oma maailma eksole. Paar minutit hiljem oli isa sõber ukse taga pisarad silmis ja rääkis kuidas ta nägi kuidas üks koer tassis autokummi ja oli siis mõelnud, et vat kui tore, et koeral ka aastavahetus hästi läinud.

    Ma terve lapsepõlv tegin igasugu säänset tsirkust ja rääkisin kummalisi asju. Kusjuures ise mäletan veel, et kõige kummalisemaid ei julgenud rääkida. Hiljem vanemana kui rääkisin emale, mida kõike ma seal korteris nägin lapsena, siis ta oli väga ehmunud.

    • Reply Kadri K 29. märts 2014 at 19:38

      Oot…. ah? Ma ei saanud mitte midagi aru esimesest poolest. :O Mis autokumm, mis pisarad?

      • Reply Anette 30. märts 2014 at 09:02

        No et isa sõber nägi autos istudes, kuidas üks koer autokummi vedas ja naeris selle peale nii, et pisarad silmis.

  • Reply E. 29. märts 2014 at 05:01

    Mul küll last pole. Aga see-eest on kass jäänud mitmeid kordi vaatama ühte punkti nagu seal oleks keegi. Üks õudsamaid kordi on see, kui ta proovis vist mööda seda kedagi üles ronida. See seik lõppes sellega, et ma istusin kortermaja välistrepil seni kuni peiks koju jõudis ( selleks kulus 1,5-2h ).

  • Reply Anni 28. märts 2014 at 22:41

    Naljakat: Väike õde (oli siis umbes kahene) käis emaga poes. Kassas oli just teismeeast välja kasvanud noormees ja mu õde näitas näpuga tema poole ja hakkas hüüdma: “Papa! Papa! Papa!” Lõpuks kui poisike oli juba punasem kui vähk, siis hakkas õde naerma ja teatas: ” Lolliti, lolliti!”
    Õudsat: See sama väike õde tuli vaikselt magava minu juurde ja kükitas maha nii, et meie ninad peaaegu puutusid. Ma ei tea kaua ta seal oli enne kui mind hakkas närima see tunne, et keegi mind vaatab. Tegin silmad lahti ja oleks äärepealt karjuma hakanud. Käskisin tal siis voodisse tagasi minna, mille peale ta hakkas ringiratast mööda korterit jooksma. See jätkus hea paar minutit, peale mida jõudis ta lõpuks oma voodisse. Hommikul ta loomulikult ei mäletanud sellest midagi. Neid seikasid oli temaga päris palju, sest ta kõndis kooli minekuni unes.
    Kusjuures mul oli umbes aasta tagasi öösel koeraga jalutades jube hirmul tunne järsku ja ma tulin nii kiiresti kui jooksmata võimalik koju. Ei saanudki aru mis seal oli või miks selline tunne tekkis, aga sellist hirmu pole ma tundnud enne ega pärast seda ööd. Olen paadunud õudukate fänn ja reeglina ei hirmu kergelt… Lisaks pole paranormaalse usku, aga näedsa.

  • Reply Kätlin 28. märts 2014 at 22:12

    The Conjuring jääb vist täna ka ära :D

    • Reply E. 28. märts 2014 at 23:32

      Mina ei suutnud seda üksinda vaadata. :D

      • Reply Claudia 16. juuli 2019 at 16:54

        Ma olen mõlemad osad üksinda ära vaadanud , kui kartsin panin käed silmade ette :D…aga tuli põles igaksjuhuks.

  • Reply Kätlyn 28. märts 2014 at 21:47

    Minu kõige hirmsam kogemus lapsega oli veidi üle aasta tagasi, eelmise aasta jaanuaris. Olime sugulastel külas ja seal oli lapsel mänguasjaks suur tarakani moodi putukas, kes patareide abil jalgu liigutas. Mul tüdruk veidi pelgas seda, panin siis selle oma käe peale, et näe pole hullu midagi. Lubas tüdruk seda endagi käe vastu hetkeks panna, aga siis käskis selle ära panna. No selge siis, paneme ära. Läks mööda 3-4 päeva. Öösel laps juba ammu magas, aga mina miski pärast olin veel internetiavarustes kõlkumas, kui tüdruk mu selja taga meeletu kisaga röökima pistis. Ma eehmatasin ennast segaseks, toas oli kottpime ja kuna arvuti valgus oli mind päris pimedaks muutnud muu suhtes, siis ei suutnud ma ka oma karjuvat last hetke pealt leida. Sain ta lõpuks oma sülle, kuid ta ikka röökis, rapsis meeletult kätega ja jäi vait. Siis vaatas sekundi jooksul mulle altkulmu otsa ja kukkus uuesti röökima(samamoodi nagu naised õudusfilmides karjuvad täiest kõrist, kui miski neid taga ajab). Ma olin sellest nii šokeeritud(kardan ka ise kohutavalt pimedat), et karjatasin ka ise hetkeks, kuid siiski üritasin teda rahustada. Tüdruk üritab läbi nutuhääle mulle selgeks teha, et tal voolab käe seest satikaid. Lõpetuseks võin öelda, et sel öösel panin ma kõik tuled kogu korteris põlema. Aga saaga jätkus. Mul tüdruk nägi igas asjas satikaid järgmised pool aastat. Isegi padjapüüri muster ajas teda nii endast välja, sest ta nägi, et seal justkui liikus midagi. Kõik pisikesed kübemed olid ka satikad. Peale kolme kuud hakkas asi tasapisi taanduma, kuni lõpuks kadus täielikult. Nüüd võib ta nälkjale ka mopsu anda :D

    Kuid kujuteldavatest sõpradest rääkides, on ka meil kodus mõnda aega onu elanud, kes ei tahtnud mu lapse sõna kuulata ja kelle ta lõpuks minema saatis. Suht creepy, aga ma suutsin ennast vaos hoida. Aint need hetked tegid südame alt külmaks, kui laps küsis minult, et näe ta seisab seal samas, kuidas sa ei näe.. ÕõõH :S

    Nüüdseks on õnneks kõik ebanormaalsed kujutised ära läinud-ptüi-ptüi-ptüi. Suvel saab ta 4-aastaseks. :)

    • Reply konkreete 28. märts 2014 at 22:22

      ma nägin ka väiksena hallukaid ja justnimelt nälkjaid, korra ka krokodilli voodi ees maas. ma polnud siis veel kunagi nälkjaid näinud ja rääkisin emale, et ilma karbita teod on pulgavoodi ääre peal. ma mäletan, et ühe korra ma jälgisin seda ja järsku tõstis see saba üles ja minu reaktsioon oli alati selline, et tõmbasin kõik voodiriided ühte voodi nurka, istusin neile otsa ja röökisin. mingeid nälkjaid tegelikult ei olnud. ja taoline viimane hallukajuhtum lõppes mul kolmeselt haiglas, sest ema avastas et mul on palavik ja selgus, et neerupõletik. ise arvan, et ju siis palavikust oli too hallukas, aga miks ma neid varem nägin, ei tea. päris selgelt omastarust nägin ja mäletan ka.

  • Reply E. 28. märts 2014 at 21:16

    Me just rääkisime töökaaslasega paar päeva tagasi ka eelmistest eludest ja kuidas osad lapsed, eriti imikud siis näevad vaime. Temal ühe poisiga sama lugu olnud. Rääkis, kuidas 3 aastane poiss istus voodi peal ja nuttis lohutamatult. Kui ema küsis, et miks sa nutad, vastas poiss, et ta ei taha tagasi vanadekodusse minna :S Lapsel käis koguaeg mingi surmajutt ja vanadekodu teema. Kuigi kodus ei ole seda teemat üles võetud, ega kedagi lähedastest ka vanadekodus ei ole. Päris kriipi. See sama väike poiss oli imikuna oma hällis pikutanud ja jälle nutab. Läks siis ema vaatama, et mis toimub ja näeb kuidas imik jälgib kedagi ema selja taga liikumas edasi ja tagasi. Seal loomulikult ei olnud füüsiliselt kedagi, aga tite silmad käisid koguaeg ja sis mingi hetk silmad peatusid..ja titt pistis röökima, nagu oleks keegi teda ema selja tagant ehmataud :/ Päris õudne ikka kui oma väikest nunnukat sellised asjad piinaksid :(

  • Reply Helin 28. märts 2014 at 21:11

    3 aastane poja mul sõitis oma rattaga mänguväljaku kõrval võssa. Jäi sinna kinni ja karjub täiest kõrist: “emme vaata, ma olen omadega täiesti putsis!”
    Mänguväljak oli muidugi tipptunnil noori lapsi ja emmesid täis, kes oma tapjapilgud kõik minule suunasid.

    Süüdistan isa. ;)

  • Reply konkreete 28. märts 2014 at 20:54

    ärge jamage, mina küll ei viitsi uuesti sündida ja elada enam :D nüüd siit loen nagu sellest polegi pääsu :D

    ma ise olla emale öelnud kunagi, et ta tissid on nagu Lucy kõrvad. Lucy oli meie spanjel :D
    ja soome sõbranna rääkis, kuidas ta laps tahtis talle midagi nunnut öelda… siis tuli joostes ja puges sülle ja ütles: “emme, emme sa oled niiiiii munnnnn!” :D sest igasugused sõnad nagu nummi ja nunnu on ju nunnud ja järelikult on munnn ka munnu ja nunnu :D

  • Reply Jana 28. märts 2014 at 20:33

    Enne oma laste sündi käisin kunagi Pärnus Veekeskuses oma õetütrega (4 aastane). Õde oli pidanud minema aga jäi haigeks ja no laps ootas. Läksin siis lapsele järgi ja küsisin et kus tema kõigerohkem minna tahab. Vastus et munnivanni. Tegu oli siis mullivanniga. Üritasin tal mõtted eemale viia et “Näe, seal on torud ja bassein” jne ja juba oligi et tahan torudesse. Läksime siis sisse, pesime, panime ujukad ja läksime sisse. Rahvast oli ikka meeletult ja läksime siis sinna lastebasseini poole kuni jõudsime mullivannini. Ja kui siis laps oma peenikese häälega hüüdis “MUNNIVANN MUNNIVANN MA TAHAN MUNNIVANNI MINNA!”. Väga mööda ei pannudki, vannis oli ainult meessoost rahvast kes lakkamatult naersid. Oh sa juudas kuidas rahvas naeris. Tirisin siva siis lapse teisele poole ja lasime torudest alla. :D

  • Reply Maire 28. märts 2014 at 20:09

    ÕNNEKS minu lapsed pole sellist asja rääkinud.
    küll aga ma ise. tegelikult mäletan ka.
    maal elasin siis. pidevalt oli mul tunne, et ma ei ole üksi. et keegi on veel. tavaliselt läksin suure hirmuga teise tuppa või hakkasin laulma. kord rääkisin sellest oma vanaemale. vanaema käskis öelda kõva häälega, olgu see hirm nii suur kui tahes: “ma tean et sa oled siin, kuid ma ei karda sind. võid nüüd ära minna!”. oligi siis ükskord, istusin oma toas, ja teate mis tunne on, kui keegi üle õla vaatab ja hingab? ja kui keegi paneb käe õlale? vot see tunne oli. ütlesin siis selle mis kästi. hetke pärast käis tuuleiil, nagu ohe, ja kõik … midagi polnud enam….hiljem emale rääkides sain teada, et mu emapoolne vana-vanaema oli sellest toas surnud. et ehk oli tema…
    peale seda ma sellist asja enam ei tundud.
    küll aga. suvel. kuulasin toas telerist mingit muusika asja, (no see kus alla tulevad tervitus sms-d ja nurgas käib musavideo), ja tegin süüa. kõik olid õues. äkki kuulsin kuidas sammud läksid väljast läbi köögi vanemate tuppa. uks kinni. uks lahti. ja sammud õue. vanaema aga rääkis et kui kindel pole, siis vaatama ei tohi minna. et surm käib. et siis on kaks varianti, et kas keegi saab surmahaiguse, või sureb keegi sellest toast. samal ööl sai isa infarkti. õnneks ei surnud.
    paar aastat enne seda oli aga nii, et keset ööd, ema kuuleb, keegi koputab. läks avama. kedagi polnud. hommikul rääkis vanaemale. tema aga ütles, et alati tuleb enne küsida, kui uksesilma pole. kui vastust pole siis tagasi oma tegemiste juurde minna. ema aga olla surma sisse lasknud. et jällegi, surmahaigus või surm. ei teagi kas õnn või mitte, kuid surma siis ei olnud. jällegi…isa töö juurest helistati, et ta viidi korraliku südame rütmihäirega haiglasse…
    kummalisel kombel on juhtunud sellised asjad siis, kui isa haigeks jääb…võibolla kui nüüd järele mõelda, siis kogu selle aja jooksul on surm talle surmahaigust toonud. kiirelt ei võta, kuid aeglaselt…

    õudne mõelda :S …

    õnneks mingil ajal läks üle. vanaema on mulle nii mõnegi asja rääkinud, mida tuleb mingis olukorras teha.

    nt unes, kui näed et surnud inimene tuleb elus lähedasele järele, siis ära lase. ja see oli aastaid peale seda juttu. vanem poeg sündis, ja ühel ööl nägin unes, et teine vanaema tuleb, et tema nüüd võtab poisi kaasa. ma muidugi unes elasin end välja ja ütlesin, et sinul pole temale õigust, polnud sa meile õige vanaema, pole sa talle ka vanavanaema. et teda ta ei saa. selle peale solvuti ja mindi minema. ÕNNEKS rohkem pole näinud nagu.
    viimastel aastatel ei ole nagu üldse…
    ei…valetan…tuli meelde.
    kord oli tunne, et ma EI TOHI minna (pidin sõbrannale külla sõitma paariks päevaks lastega), võtsin auto võtmed ja sees oli selline MEEEEELEEEETUUUUU kriipiv tunne, et ÄRA MINE!!! olin juba valmis telefoni haarama, helistan, ütlen, et ei tule. kuid vaatasin lapsi, nii õhinas minekust, näoga ukse poole et läheme nüüd. mõtlesin et ok, läheme. sees aga läks nagu õõnsaks, külmaks…miski nagu kiskus tagasi. autoga sõitsin pika maa maha, üliettevaatlikult. rahulikult. rääkisin kogu tee lastega et seda tunnet ignoreerida. kuid ei kadunud…õõnsus läks tungivamaks…
    samal päeval läksin sõbrannaga poodi, lapsed jäid hoidjale. ja kaasa helistab. tema vanaema suri veidi aega tagasi. ja siis nii nagu ma poe riiulite vahele põlvili varisesin, läks ka õõnsus. ja samal õhtul sõitsime koju tagasi. peale seda ütlen lastele alati vahetult enne minekut, et nüüd läheme. et mitte pettumust valmistada, kuna lühikese ajaga võib juhtuda palju.
    ei teagi mis tookord nii tegi. mäletan isegi et oleksin peaaegu nutma hakanud, et mitte minna…

    nüüd, mõni aasta peale vanaema surma, vanem poiss mäletab teda. kus ta elas. kõndisime kord tema viimasest elukohast mööda. poiss vaatab, ütleb, et siin elas kunagi suur vanaema (SUUUUUUR sõna otseses mõttes), siis sai ta liiga vanaks, ja otsustas surnuaea minna teiste vanade juurde. läks mulla alla ja sai lilleks.
    kust ta selle jutu võttis, seda ma ei tea. eks osaliselt sellest, et ma kord oma ema viisin surnuaeda oma venna hauale. koristama. ja poiss hakkas peaaegu nutma, sest sealt ju ei tulda tagasi. seletasin siis, et kui inimene on surnud, siis läheb ta teiste juurde, ja neid on koos hea. aga kuna nad on mulla all, siis nad ise ei saa oma kohta koristada, ja seepärast peame meie seal käima. seepeale tahtis tema ka tulla. lastele appi. et kes siis laste platse koristab? – õnneks sain ta ümber veenda, kuna ma tõesti ei tea ju, kes on laps ja kes mitte. ok, no kui mu vend suri (tropp kihutaja küla vahel), siis ta oli laps veel… :(

    aga jah…

    • Reply Maire 28. märts 2014 at 20:11

      ma tegelikult kunagi rääkisin sellest paarile tuttavale. kuid siis vaadati mind nagu viimast jobukat, kes on fantaasial lennata lasknud liigselt. seepärast ei räägigi eriti .

    • Reply Sigrid 29. märts 2014 at 08:34

      Mul oli ükskord sees jube tugev tunne, et peaks vanaema juurde minema. Kohe ja praegu peaks vanaema juurde minema. Surusin selle tunde aga maha, et noh natuke vaja veel koristada ja siis pean lasteaeda minema õetütrele järele. Õhtul isa mulle järele tuli õe juurde, sain teada et vanaema suri sel päeval. Kellaajaliselt vaatasin hiljem, et kui oleksin vanaema juurde läinud, oleks ta mu käte vahel surnud. Päris hirmus.

  • Reply Leenu 28. märts 2014 at 20:02

    Ma tavaliselt ei viitsi kommenteerida, aga kuna lugesin siin neid kriipisid versioone, siis mõtlesin, et kirjutan ühe naljaka loo elust enesest…
    Isa-ema-poeg (2,5a) istuvad diivanil ja räägivad elust olust…
    Ema: mis värvi on taevas?
    Poeg: sinine
    Isa: mis värvi on muru?
    Poeg: roheline
    Ema: mis värvi on muna?
    Poeg: valge
    Jnejne kuna sel hetkel oli suvi ja poisi vend hästi pruun, siis järgnes küsimus: mis värvi on venna jalad?
    Poeg: KÄRNAS

  • Reply G 28. märts 2014 at 19:36

    7a tüdruk, kelle vend suri salapärastel asjaoludel (pole senini selge, kas mõrv või mitte, kuigi kõik märgid mõrva näitavad) tuli üks päev ema juurde ja ütles: “Emme, venna on minu toas.” Ema küsis vastu, et mis vennal seljas on? Tüdruk vastas: “Ülikond.” Kusjuures, poiss oli matmisel söestunud, kuna oli ära põlenud ning talle pandi kotiga ülikond kirstu kaasa, aga too õde seda kirstu ei näinud.

    Teine juhtum sama tüdruku-poisiga, kui sõideti autos, 2 inimest istus ees, 2 inimest taga, tagumistel oli keskel tühi. Poisi õde (7a) ütles teisele taga istuvale tüdrukule surnuaiast mööda sõites: “Vaata, venna haud on seal.” Tüdruk vastas: “Ma tean. Venna on seal lillede all.” Väike tüdruk vastas: “Ei ole. Ta istub siin meie vahel ju.”

    Väga creepy oli endal selliseid lugusid kuulda.. Lapsed tõesti näevad ja teavad palju rohkem.

  • Reply Liisa 28. märts 2014 at 19:22

    Minu 5aastane poisslaps rääkis lasteaias kasvatajale,et ei tohi palju magusat süüa,muidu kasvavad tissid!

  • Reply merka 28. märts 2014 at 19:07

    Appii.. Kui mu laps peaks hakkama ka mingi kummitusega mängima või näeb kedagi nurgas siis ausõna lähen ise Jämejalga. Karda ise räigelt selliseid asju :D (palju filme vaadanud)
    Eelmise elu kohta las räägib kui tahab kunagi. Hetkel 1,5a. Lauseid veel ei tule ja kolle vist ei näe.. Võeh..

    Aga vahepeal muidugi on proovinud öelda tavalisi sõnu mis tulevad välja väga valesti :P

  • Reply lizzu 28. märts 2014 at 18:41

    No minul oli vastupidi :D Mu ema on natuke sensitiiv vms, igatahes, olime emaga maal vanas majas ja ema ärkas öösel üles ja nägi mingisuguseid laest alla rippuvaid helesinise niidiga ühendatud putukaid, kogu see värk helendas ka (nii on ta seda kirjeldanud) ja siis ma küsisin, et kas need peavadki seal olema. Väiksed lapsed on jah vist teistsugused. Ise muidugi sellest midagi ei mäleta.

  • Reply pille 28. märts 2014 at 18:25

    Minu laps on küll selliseid kahtlaseid asju rääkinud. Näiteks midagi onust, ma enam ei mäleta sõnastust (ja ega ta siis lauseid veel ei öelnudki), kuid igatahes sain aru, et ta nägi meie kodus onu. Tegelikult ei käinud kedagi. Juba siis kui ta veel aastane oli, vahetasin mähkmeid mähkimislaual, ise olin seljaga koridori poole. ja nii tihti ta jäi vaatama sinna koridori, täpselt nagu vaataks kellelegi otsa, ise vahel veel muigas kahtlaselt. Mul oli alati nii spuuki, koguaeg kontrollisin oma seljatagust. see on lihtsalt hästi näost näha kas ta vaatab lihtsalt kaugusesse või kedagi/midagi konkreetsemat. See tema vaatamine oli täpselt nagu inimest vaataks (koridorist paistsidki sinna tuppa ainult valged seinad). Olen paar korda seda lugu maininud kellelegi, kuid keegi pole nagu uskunud ka…

    • Reply Riina :) 28. märts 2014 at 21:29

      Sellessuhtes pole sa ainuke. Mul on olnud ka selliseid juhuseid oma poisiga. Et vaatab kuskile ja naeratab kahtalselt nagu suhtleks kellegiga. Üpris kriipi jh :/

    • Reply Aili 29. märts 2014 at 07:41

      Jaaa, mu poiss vaatab tihti tissil olles üle mu õla täpselt ja naeratab…ma ükskord oma luuludes nägin ta silmast peegeldust nagu mu taga seisiski keegi :D

  • Reply M 28. märts 2014 at 18:23

    Väiksena ema õpetas: “Näe vissid (linna inimesed ehk ei tea – lehmad vanasti hellitavalt) põllu peal vms”
    Mina vastu bussis siis kõva häälega: “Näe issid :D “

  • Reply Liis 28. märts 2014 at 17:51

    Mu ema ütles väikevennale(3):” Sinu issi on Liisi lapse vanaisa”, väikevend hakkas nutma ja ütles selle peale, et siis tal polegi isa :( :D

  • Reply Riina :) 28. märts 2014 at 17:48

    Mul poiss ei räägi veel. Thank god!
    Samas ootame pikkisilmi, millal need esimesed sõnad välja tulevad :) Simpsonite fänn nagu ta meil on, siis kujutan ette kuidas ta minu isale varsti ütleb: “Jo Homer” või “Beer!!”
    Ta vist ka vahest mingis fantaasia maailmas, sest mõnikord ta lihtsalt käib mööda tuba ringi ja naerab. Kõnnib ja naerab nagu hulluke.

    • Reply Huvitav 29. juuli 2014 at 23:24

      Looda, et on beer või midagi sellist leebet… :) Minu noorim on suurematset siis ühest 10 ja teisest 12 aastata noorem ja pisikese esimene sõna ei olnud mitte emme või issi… :) Suuremad olid just sellises eas, et kogu aeg käis poisi ja plika vahel riid ja sõimlemine…ja poiss sõimas tihti plikat mingil lollil põhjusel “pede” ks….
      Ja meie pesamuna läks ühel ilusal päeval oma suure venna ette ja vaatas talle pikalt otsa…peale pikka vaikust ta lihtsalt lampi käratas vennale “pede”…mark maani aga see oli samas karistus vennale (peale mida vend seda sõna enam ei kasutanud) ja samas mark mulle…see oli ju siiski minu lapse esimene sõna :D

  • Reply Kati 28. märts 2014 at 17:46

    Väike vend: “Kuule, kust haamrit saab? Ma tahan endale naelaga augu sisse lüüa, et mul vähem verd oleks, sest siis ma oleks kergem ja saaks kiiremini joosta.”

  • Reply Triin Paabo 28. märts 2014 at 17:27

    Ilmselt siiani piinlikuim juhtum:
    Vanem laps oli 1a2k vanune. Kui ta kukkus ja võis olla oht nutma hakkamisele, hüüatasime talle alati “Potsti”, et ta tähelepanu eemale juhtida.
    Sellel ajal olime just mehega abiellunud ja käisin KMA’s oma uutel dokumentidel järel, kuna seal läks aega ja rahvast ka palju polnud, lasin lapse ringi tatsama. Mingi aja pärast kukkus ta tagumiku peale, aga kuna ma kohe reageerida ei suutnud, tahtis poiss ise öelda “Potsti”, kuid jah, aastase lapse diktsioon pole just palrim, nii et üle kõlava KMA büroo kõlas kõval häälel “P*tsi”.
    Kuradi piinlik oli

    • Reply Riina :) 28. märts 2014 at 17:45

      :D

    • Reply Mari Liis 28. märts 2014 at 18:42

      Kui mina kahene olin ja tänaval jää peal libisesin ja kukkusin siis mina karjatasin täiesti tahtlikult selle sama sõna üle tänava. Ei tea, kus ma seda kuulnud olin, vanemad tegelikult meie ees ei ropendanud.
      Emal ka loomulikult silmad häbi täis sest laps peaks ju kodu peegel olema :D
      Nii ta siis püüdis asja siluda et “Jaa-jaa, kapuutsi paneme ka ilusti” ja kohendas mu kombekat kuni need inimesed mööda läinud olid kes kuulda võisid.

      • Reply Kail 28. märts 2014 at 19:03

        :D

    • Reply aiki 29. märts 2014 at 09:33

      :D :D :D

    • Reply Lii 31. juuli 2014 at 22:46

      :D :D no mis sa teed, kui nii juhtub, võtab veits kiruma :D :D :D

  • Reply Rintz 28. märts 2014 at 17:24

    4 aastane õepoeg rääkis ükskord,et tal on kaks isa..üks on juba surnud ja teda hüüti Pontuks :D

  • Reply jänx 28. märts 2014 at 17:23

    Need pole küll naljakad laused vms, aga..
    Mu kasuõde oma 1 aasta sünnipäeval seisis seina juures ja paitas käega seina ning nuttis. Lihtsalt, sõna otseses mõttes lambist. :D

    Teine kord ärkas keset ööd üles. Ronis kaissu mulle, ärkasin üles ja küsisin ” Mis juhtus?” siis osutas käega toa nurka ja nuttis edasi. Ei üldse polnud hirmus.

  • Reply Pille 28. märts 2014 at 17:22

    Ma olen esimene, kes oma lapse kaasa pakib ja üheotsa pileti Marsile ostab, kui mõni koll end mu põnnile ilmutab ja ma sellest teada saan. Võigas.
    “Laste eelmised elud” on kusjuures päris hea lugemine, kui kedagi reinkarnatsiooni teema paelub. Hakka või uskuma…

  • Reply Kaisa 28. märts 2014 at 17:22

    Mul endal veel laps rääkida ei oska aga tädi rääkis mulle alles loo kuidas tema tütar (4)talle aasta tagasi rääkis imelikke asju.
    Näiteks magama pannes” Emme ma ei taha teistega ühes toas magada.”
    Või siis et : Laps: miks teistel pole kaks ema ja kaks isa ?
    Ema : Sinul ju ka ei ole .
    Laps : on ju küll kuidas sa ei näe…

    Laps rääkis ka püramiididest ,mida ta polnud kunagi näinud (reisil pole nad käinud ) ja tüdruk mängis koguaeg ”teiste lastega” kuigi oli üksinda . Ühesõnaga päris õudne :D aga no õnneks ise neid lapsi ja ”teist emmet ja issit” ei näe . :)

  • Reply Aili 28. märts 2014 at 17:21

    Ma täiega ootan, et Oliver hakkaks rääkima :D

  • Reply Diana 28. märts 2014 at 17:20

    Kui mul laps oli alles 5kuine, siis temale koguaeg meeldis öelda pupupupu ja tatatata. Siis jõudsime esimest korda mehe Portugali sugulaste juurde, kõik tädid -onud seisavad lapse ümber , imetlevad ja siis üks hetk laps teeb nii : puuuuuuu-taaaaaa)) vaikus ..ja siis kõva naer) siiamaani mehega teeme nalja, et lapse esimene sõna polnud ema ega isa, vaid puta)))

  • Reply Kristiina 28. märts 2014 at 17:18

    Ma lisaks siia midagi naljakat ka oma pisi venna suust (oli 4ne siis). Käisid emaga poes, lahkudes ema ütles turvamehele: “Nägemist!”, mille peale Joosu karjus: “Jah, head aega SITT!”
    Emal oli muidugi häbi maani kuna meil peres keegi ei ropenda.

    • Reply Kail 28. märts 2014 at 19:00

      Uhh, mul tulid pisarad silma sellest, väga hea :D :D :D

    • Reply merx 28. märts 2014 at 19:43

      hahahaa :D

    • Reply Marilyn :) 28. märts 2014 at 20:56

      Hahahaaa :-D sain korraliku kõhutäie naerda ikka :-D

  • Reply Alley 28. märts 2014 at 17:18

    Mina: “Sa oled mu linnupojake.”
    Mu 3-aastane: ” Sina oled linnuema ja sul on linnu aju.”

    Siis korra rääkis, kuidas öösel, kui mina issiga magasin teises toas, oli tema toa aknast roheliste silmadegs koll sisse tulnud ja meie toas vaatamas käinud, kuidas me magame. Spooky, aga siis vaatasin history listi ie-s ja muidugi oli keegi youtube’s vaadanud multikat, kus kirjeldatud koletis figureeris.

    Ps, praegu sa tahad, et ta räägiks, aga mõne aasta pärast unistad, et ta vait oleks ükskord

  • Reply Kristi 28. märts 2014 at 17:17

    Olen ka lugenud laste eelmiste elude kohta ja väga palju huvitavat infot mäletavad nad. Sellest on raamatuid ja kidulehekülgi. Lugesin ühte pikka artiklit ka, kus üks naine pikalt rääkis oma eelmise 3 elu kohta ja otsis ka oma eelmised perekonnad üles ja lapsed eelmistest eludest. Väga huvitav teema, aga samas ka väga hirmutav.
    Ja usun, et sa ei peaks hakkama Marilt parima kas ta midagi näeb ja mäletab jne. Kui ta ise ei räägi siis ei räägi, muidu ta võib hakatagi arvama, et ta peabki midagi nägema ja see võib ta psüühika päris segi keerata.

    • Reply meow 28. märts 2014 at 17:55

      Kuidas siis ainult lastel on eelmised elud? Täiskasvanuna kaovad need ära? :D

      • Reply Anna 28. märts 2014 at 18:41

        Lapsed mäletavad, vanemaks saades ununeb selline informatsioon.

        • Reply Sigrid 29. märts 2014 at 08:10

          Ma kahtlustan tõsiselt, et mu laps oli eelmises elus mu vend. Vend suri mõned aastad tagasi. Vb kujutan endale seda lihtsalt ette aga ta on nii välimuselt, kui iseloomult ja olekult vägaväga sarnane.

          • Huvitav 29. juuli 2014 at 23:12

            Mul on sarnane lugu… Olen kasvanud lastekodus ja kui ma sealt pääsema hakkasin sain tuttavaks oma õega kes oli minust 7 aastat vanem…me saime koos olla vähe sest aasta peale seda kui sain oma õega tuttavaks ta suri… Peale tema surma oli ta ikkagi kogu aeg minuga (rääkisin tema pildiga ja mõtlesin pidevalt temale). Siis 14 aastat hiljem sündis erakorralise keisriga minu kolmas laps… viimane mida enne narkoosi kuulsin oli see, et ämmaemand kuulas loote toone ja ütles, et lapse süda ei löö…Õnneks mu laps elab ja on nüüdseks juba 12 aastane tubi terve tüdruk …aga veider on see, et kui narkoosist ärkasin tundus mulle, et minu kõrval on minu õde…ja mis on veel kriipim on see, et minu õde sündis 19 juuni ja tütar toodi ilmale 11 juuni…Minu tütar on minu õe nägu ja tema iseloomuga…Peale selle lapse sündi olen unustanud pildiga rääkimise ja tunnen vahel süümekaid, et ei tee seda enam…

  • Reply Elina 28. märts 2014 at 17:16

    Nalja pakub SEE.et minu 2,5a. laps ei oska sòna keskel öelda L-tähte & sòna alguses S-tähte,seega juhtub vahepeal.et tuleb jälle tal ns lause,et:ISSI MUNNID JA SUSSID :-) kuigi tegelt peaks vähendama see,et issi (òlle)mullid ja sussid

    • Reply elex86 28. märts 2014 at 22:15

      Minu tütar ka ei osanud L tähte öelda. Naljakas oli see, et “lill” oli “iiii”. :D Hea kohe kuulda, et kellelgil veel selline teema on :D . Muide, see L täht sai täiesti lambist selgeks tal :) .

      Aga, minul ei ole küll lapsed midagi hirmuäratavat öelnud. Õnneks. Lapsed on 8 ja 5 aastased.

      • Reply Edith 29. märts 2014 at 20:45

        meil ka oli lill iii alguses :D

  • Reply Katz 28. märts 2014 at 17:13

    Kui ma ise väike olin, siis olin nädala vanas Pärnu haiglas ja kuna lastepalatites ruumi polnud siis mind pandi mingite imelikega ühte palatisse.. Ja kui välja sain haiglast, läksime vanaema juurest läbi ja siis ma ütlesin talle et , ” Tahad vanaema ma lõikan su veenid läbi ? ” Olin siis 6a.

  • Reply Margaret 28. märts 2014 at 17:10

    Proovisin äsja ostetud pluuset selga, kui mu väike vend astub tuppa ja teatab: “Sul on naba täiesti paljas, sind lastakse maha selle eest!”.

  • Reply Kissu 28. märts 2014 at 17:09

    Okei, vahepeal tuli kommentaare juurde, aga oli mõeldud Krissule, kes kirjutas Ükskord enne magaminekut küsis laps minult: “Emme, kus Sina siis olid, kui need tankid ja sõjalennukid igalpool olid? Miks ma üksi olin?” Mina: “Eee, pole olnud sellist asja ju?” Tema: “Oli küll. Aga mingi võõras onu viis mu kaasa, mina tahtsin Sind!”

  • Reply Kissu 28. märts 2014 at 17:08

    Viimasele soovitan seda http://www.childpastlives.org/vBulletin/ on ka eesti keelne raamat ala pealkirjaga Laste eelmised elud.

  • Reply Jana 28. märts 2014 at 17:07

    Haahaaa…Jumal tänatud, et mu laps veel ei räägi, muidu ma hakkaks ka eemalt voodisse hüppama, sest et äkki keegi sirutab käe voodialt ja tõmbab mind jalast :S :D

  • Reply Merilyn 28. märts 2014 at 17:06

    Magasin, kui vend (4) ja õde (17) tuppa astusid. Vend vaikselt:”Peksame teda!”

  • Reply Anni 28. märts 2014 at 17:06

    Ma just üldse ei taha, et mu laps midagi sellist räägiks, ma kardan nii räigelt selliseid asju

  • Reply Krissu 28. märts 2014 at 17:03

    Palusin ükskord lapsel pudrukausi tühjaks süüa ja küsisin: “Kas siis, kui Sa kooli lähed, peab ka Sulle iga hommik putru tegema?”
    Ta vaatas mulle sügavalt silma ja ütles: “Kui mina kooli lähen, siis Sind enam ei ole.”
    ***
    Ükskord enne magaminekut küsis laps minult: “Emme, kus Sina siis olid, kui need tankid ja sõjalennukid igalpool olid? Miks ma üksi olin?” Mina: “Eee, pole olnud sellist asja ju?” Tema: “Oli küll. Aga mingi võõras onu viis mu kaasa, mina tahtsin Sind!”

    Neid lugusid tegelikult veel. Kõik ei tule korraga meeldegi.

  • Reply Triin 28. märts 2014 at 17:03

    Mu pisike õde, kellele meeldis 3-4 aastasena asjade üle tohutul arutleda, küsis minult: “Triinu, mis sa siis teeksid, kui sa oma trussikud bensiinijaama unustaksid? Tõesti, no mis sa teed? ” Milline maailmavalu selles küsimuses oli, sest ilmselt oli see sel hetkel tema jaoks maailma suurim probleem, et mis siis saab?!