Eile sattusin ma peaaegu tulisesse vaidlusesse. Olin juba valmis oma emotsioonidele alla vanduma ja kirjutama talle igasuguseid nõmedusi. Kui päris aus olla, siis olin ma kõik need asjad juba ära kirjutanud, kui hetkeks mõtlesin, et mida kuradit ma teen.
Miis siis, et see neiu süüdistab mind särkide tuuri panemises? Mis siis, et ta jagab minu kohta 100% valeinfot? Mis siis? Aga eile, kui ta hakkas oma väljamõeldud lugusid oma lugejatele kirjeldama mu lapsest, läks mul silme eest mustaks.
Oi, mina tean ju ka temast igasuguseid asju. Erinevalt temast, on minu lood tõsi – noh, vähemalt ta on neid ise mulle rääkinud, seega mitte mingi kuulujutt vms. Oi, kuidas ma nüüd panen talle ära.
Stopp, Mariann. “Sa oled TÄISKASVANUD INIMENE!” ütlesin ma endale ja panin arvuti kaane kinni. Ma ei tahtnud TEMA tasemele laskuda.
“Kardo, ma oleks just väga madalale langenud, aga ma otsustasin seda mitte teha.”
-“Mida?! Sa ei langenudki madalale?! Mallu, mis juhtunud on?!” hüüatas Kardo mind patsutades.
Ma ei tea, kas ma peaksin seda nüüd solvanguna võtma, või mis iganes. Paratamatus on aga see, et tõepoolest peavad paika mu ema sõnad, kuidas ei tohi inimesi usaldada ja pidada neid toredateks inimesteks, sest enamasti nad seda ei ole.
Kohutav, sest see on vastuolus kõigega, millesse ma ise usun. Et inimesed on toredad ja head. Ja et asjad, mida ma räägin, ei kasutata minu vastu ära. Et mu naljadest saadakse õigesti aru ja keegi ei võta neid tõe pähe. Et inimesed, keda ma nimetan sõpradeks, on ka mu sõbrad.
Kui ma päris aus olen, siis mul tõesti ei olegi kohutavalt palju sõpru. Mul on oma väga head sõbrad ja siis suures hunnikus tuttavaid, aga ehk olen ma ka neid “üle hinnanud”? Kes teab.
Aga ma otsustasin, et ma peaksin nüüdsest natukene adekvaatsem inimene olema. Noh, nii igaks petteks. Natu jagas Facebookis sellist asja:
Before you speak, let your words pass through three gates.
At the first gate ask yourself ‘Is it true?’
At the second gate ask, ‘Is it necessary?’
At the third gate ask, ‘Is it kind?’
Tundub ju adekvaatne.
Ma ei tea küll, kui väga ma selline olla oskan, aga proovida ikka võib.
Ps! Ma ei teadnudki, et minus selline emalõvi peidus on…
Ma ikka iga päevaga veendun selles aina rohkem, et kui inimene ise ennast hindab, endast lugu peab ja oma väärtust teab, siis seda rohkem enesekindel, väge täis naine on. Mina küll tunnen, et ma olen väge täis !
Keegi küsis mult hiljaaegu askis, et mis on minu meelest mu parim iseloomujoon ja mis on halvim. Kõige halvem ongi see osa minust, keda ma enamasti ei oska kontrollida. Kes ründab, kes ütleb kohe välja, mida ta arvab. Noh, seda olukorras, kus ma tunnen, et on tehtud liiga. Kas siis mulle või kellelegi teisele. Ma ei saa – ma PEAN proovima seda “parandada” sellega, et ma ütlen vastu, et ma teen vastu. Et teisel oleks kuidagi sama halb kui minul. Kasvõi korraks.
Pahatihti saan ma juba 10 minuti jooksul aru, et see ei olnud üldse viis, kuidas ma oleks käituma pidanud. Ega ilmaasjata öelda, et hommik on õhtust targem.
Aga minu parim iseloomuomadus on kindlasti see, et ma armastan iseennast kõigest hoolimata. Kuigi üritades neid siiski muuta, aktsepteerin ma oma vigu (mineviku, oleviku, tuleviku omi) ja mul on üsna ükskõik, kui keegi üritab mulle neid nina peale visata. Ma olen piisavalt egoistlik mõistmaks, et ju siis sellel inimesel on endal tugevad puudujäägid, mida ta minu võrratus isiksuses kadestab 🙂
31 kommentaari
“Ära mõtle, kohe ütle!” – täiesti vale reklaamlause, muide. Mul on ka see probleem, et tihti ütlen midagi, mida hiljem kahetsen. Tihti leian ennast mõttelt, et oleksin võinud keele hammaste taga hoida, või siis mõned tunnid hiljem on mul olemas palju parem stsenaarium, kuidas oleksin võinud käituda. Oh, kui ma leiaks ka sinu tugevuse endas… peab hakkama seda omadust treenima :).
Mis on selle Merje blogi, kellest siin pidevalt jutt käib? 🙂
http://merjeaus.blogspot.com/
Ei saa ütlemata jätta, et niiiiiii võrratu pilt 🙂
Ei tea jah miks temast koguaeg mingit jama räägitakse. Ma ise ei tunne Mallukat, kuid ta on juba suutnud mind 2 korda üle lasta. Esimene kord oli siis kui olin alles rase, detsembri kuu oli, ta kuulutas, et jagab tasuta asju ära. Niisiis kirjutasin et tahan nibukaitsmeid, ta vastas ja küsis minu aadressit, saatsin talle selle ning sinna paika see jäigi. Siis mõtlesin ehk tal palju kirju vms, savi. Nüüd siin hiljuti palusin temalt, et äkki keegi soovib imiku RPA-d, mul 5 kinnist purki alles, et annan niisama ära. Ta siis oli nõus need ise omale võtma, kuna laps sööb seda toitu. Jõudsime kirjavahetusega nii kaugele, et saatsin juba oma konto nr. sest postikulu eest pidi tema maksma. ´Mina loll siis ootan ja ootan kuna see raha siis arvele tuleb, et saaksin ära saata, siiamaani ootan 😀 Nõme on ikka, teine ootab, aga tal jumala savi, kirjutaks siis, et kuule ma tglt ei taha vms. Mõne inimese jaoks on see mõttetu teema, kuid asi on põhimõttes. Kui tahad end muuta, alusta pisikestest asjadest, siis inimesed hindavad sind rohkem.
Jõudu!
Kas Sa sellest tema enaga rääkinud ka oled või niisama lahmid? Alusta probleemi allikast, mitte kuskilt ei-tea-kust.
Kui ma niisama lahmiks, siis ma oleksin läinud kellegi teise blogisse teda klatsima, kuid ma kirjutan seda tema enda blogisse, ju siis ma ikka räägin tema endaga mitte kellegi teisega. Suunatud on see talle ja mitte halva pärast vaid, et õpiks oma vigadest.
oled sa konkreetselt temale kirjutanud? Sellist asja nii lahendama hakata on ka kuidagi kahtlane.
Ja kui oleksid pidev blogilugeja, siis peaksid ju ometi teadma, et ta elu pole just teab mis aeglane. Kogu aeg on tegemist, töid, kirjutamisi, laps vajab kasvatamist. Ei imesta üldse kui unustab midagi.
See Merje tundub nõks kahtlane algusest peale. Ehk soovib Mallukat laimates omale klikke saada?
Ma küll ise ei tunne teist kumbagi, kuid olen aeg ajalt ikka lugenud blogisid. Merje oma vähem, kuna selles jutus on algusest peale midagi mõtetut. Malluka omal on vähemalt pool ajast mingi point ka sees.
Last solvata, tema suunas kuulujutte levitada vms, see on ikka madaluse järgmine tase. Laps on laps, tema ei suuda end teiste eest kaitsta.
Ja kuskil siin oli komm, et Mallukas on üle võlli lasknud. Ütle 1 inimene, kes seda IIIIIAAAL teinud poleks!. 1 inimene, kes on kõigile teistele 100% meelepärane.
Visaku esimene kivi see kes on patust puhas…
Mallukas, räägi, mis juhtus, miks vihastasid teise peale? Kurda meile…
“oled sa konkreetselt temale kirjutanud? Sellist asja nii lahendama hakata on ka kuidagi kahtlane.
Ja kui oleksid pidev blogilugeja, siis peaksid ju ometi teadma, et ta elu pole just teab mis aeglane. Kogu aeg on tegemist, töid, kirjutamisi, laps vajab kasvatamist. Ei imesta üldse kui unustab midagi.”
— Seda küll jah.
Diana, ma üritasin sulle meilida, aga see tuleb tagasi. Kas sa kommid siin õige meiliga?
aga ei ole ju väga suur areng tegelikult, kui siiski kohtukeissiga hakkad ähvardama jms.
suur areng oleks see, kui käituksid nagu AE, kes lihtsalt ei tee asjadest välja ja liigub edasi. temast tõesti kiirgub seda naiselikku enesekindlust (kuigi ei ole tema suur fänn, pean siiski seda tunnistama).
tuleks käituda stiilis “las koerad hauguvad, karavan liigub edasi”, aga sina hakkad ju samamoodi tüli üles kiskuma, otsides juristi jms; sa ei suuda lasta ju sellel niisama minna. mis paneb mõtlema, et äkki siis ikkagi oli tegu tõega? valejuttudest oleks ju ka sinul ükskõik.
Areng võtabki ju aega. Ei saa eeldada, et käib mingi PAUK! ja inimene on pöördeliselt muutunud. Mallu tundub tõepoolest rahunenud olevat. See sobib sulle, Mallukas!
no lihtsalt minu arust (rõhutan sõna MINU, teistel olgu teine arvamus) on see trussikmiisu tasemele laskumine ka nagu veidi… madal?
et nii kui keegi midagi halvasti ütleb, siis kohe juriste otsima ja kohtusse? ja asi ei olnud ju selles, et valetati (mallukas ju kirjutas ise just ka oma blogis abortidest), lihtsalt avalikustati ilmselgelt liiga palju infot. selmet asjad omavahel selgeks rääkida, hakata jälle avalikult räuskama ja kohtu kaudu lahendit otsima?
liivakastitülid, ainult level kõrgem. eks siis igaüks ise otsustab, kas on tegu arengu või taandarenguga.
et ma täpsustan siis oma sõnavõttu: ega ka merje päris “puhas poiss” ei ole. mina olekski lahendust näinud sellest, et räägitakse asjad omavahel kahekesi selgeks.
milleks see pidev blogides avalikult mõnitamine ja teiste luukerede avalikkuse ette toomine?
Mina lugesin välja ainult selle, et Mallukas otsib juristi, mitte et ta kaebab Merje kohtusse. Merje ise oli see kes tuli ütlema ju avalikult. Juristi on ju mitmete asjade tarvis vaja.
Aga tegelikult ei ole see avalik musta pesu pesemine jah kõige õigem asi. Võiksid mõlemad oma liistude juurde jääda.
Kohati jääb lihtsalt mulje, et see Merje püüab Mallukast populaarsemaks saada, kuid kui see kuidagi ei õnnestu, siis võtab kõik vahendid kasutusele.
Niipalju kui ma neid mõlemaid blogisid lugenud olen, on Malluka silmaring palju avaram kui Merje oma, täiskasvanulikum on Mallukas…ok, suuvärk on vägev, kuid pool ajast on tal õigus ka olnud ju.
Wouw, kui hästi pani keegi sõnadesse seda, mida mina pole suutnud sõnadesse panna! Väga hea Mallu!
Kiidusõnad minu poolt!
Ja muide, sa näed neil uutel piltidel välja nagu kuskilt muinasjutust või fantaasiafilmist! Väga kaunis!
Tsiisas 😀 Kuidas sinu kohta alati need jutud alguse saavad? Täitsa tühjast kohast keegi otsustab mingit valetamise või vassimise teemat hakata ajama? Või purjus peaga tööl käimise juttu? Ma ei tuleks selle pealegi, et hakata kellestki lambist rääkima, et ou see tsikk käib purjus peaga tööl 😀 Täiesti ulme klatš ju.
Vb ma selline inimene, kes on niigi…omamoodi ja seetõttu on lihtne neid lugusid välja mõelda, sest noh, ma ju OLENGI selline 😀
Ee… Aga kui sa purjus peaga tööl oled (nagu sa ka oma sõnade järgi olnud oled), siis ei ole ju vaja välja mõelda lugusid sellest, kuidas sa purjus peaga tööl oled? Või?
Pärast seda postitust homo teemal, on Merje aina rohkem kummalisema mulje jätnud. Ta rääkis joogast ja vaimsusest. Ja karmast. Sellepärast ma ei saagi aru, mis värk on. Kas see on praegu mingi nali? Või mingi faas, kus ta tunneb, et võiks täiega lahmida? Askis ütles, et sõimamist ja lahmimist ei salli aga minul on mulje, et kõige suurem lahmija on just tema. Ma ei mõista, kuidas ta ise ei saa aru, et ta ju ise tõmbab kõike seda negatiivsust endale ligi. Enne ütlemist võiks tõesti mõelda, kas see on vajalik ja võiks olla heatahtlik.
Mis aga emalõvidusse puutub, siis see on tõesti võimas. Ma ei teadnudka varem, et minus on selline vägi ja et ma olen võimeline tundma sellist silmipimestavat raevu. Samal ajal tunnen, et pärast lapse saamist olen palju tasakaalukam. Ma ei põe valesti tehtud asjade pärast ja mida teised minust arvata võivad. Minu jaoks on elu pärast lapse saamist palju lihtsam. Just emotsionaalses mõttes.
Oh,see postitus tegi mul tuju praegu hoobilt paremaks ja loksutas mõned asjad paika mu tänases väga halvasti alganud päevas.Mitu tundi juba haudusin kättemaksu ja mida kõike veel aga ma tean,et see on ainult lauslollus nii madalale langeda…
Ma usun, et mingigi õiglus on veel olemas ja kõik mis sa teisele teed,tuleb sulle tagasi,seega las karma tegutseb meie eest:)
Aga miks see nii on, et on inimesi, keda “millegipärast” alati süüdistatakse vassimises, varastamises, valetamises, laimamises, sahkerdamises, reetmises jne… Nende endi sõnul alati asjatult… Ja on inimesi, keda nendes asjades ei süüdistata…
Ju siis mingi põhjus ikka on, miks Mallukal pidevalt mingid jamad on, igasuguste inimestega. Kõik on tema peale kadedad? No… Vaevalt…
Ma ise olen ka üsna otsekohene inimene ja suutnud ka paar korda elus inimestega tülli minna, aga, ausalt, mind ei ole mitte keegi kunagi süüdistanud valetamises, varastamises ja kõigis nendes muudes asjades. Ja selliseks jamast vabaks eluks on vaja ainult väga vähest – põhimõtteid, ausust enda ja teiste ees, empaatiat ja õiglustunnet.
Ju on neil mallukatel ja merjedel ja teistel draamaprintsessidel ikka see probleem, et nagu küla koerale, nii ka koer külale…
Ah…
Kui see teil elu põnevaks teeb, siis laske käia, aga üldiselt ei maksa halada, kui sõnnikut loopides ka ise sellesamusega kokku saad….
Peace!
🙂
Ma millegipärast arvan, et sinu ja mallude- merjede mastaabid on erinevad. Muidu olen ikka uskunud, et ega tühja koha pealt midagi ei teki. Aga olles ise ülimalt absurdse kuulujuttu peakangelane olnud, võin väita, et kui tahetakse, mõeldakse lugu välja ka pelgalt selle põhjal, et viibisid samal ajal poes teise isikuga. No nii prisma tüüpi poes, kus ka kaotsi läinud lähedastki raske leida.
Okei, süüdistagu Mallukat valetamises, varastamises, ringi hooramises, Bill Clintoni armukeseks olemises, aga kui hakata välja mõtlema jutte LAPSE kohta, siis ületab see igasugused piirid. Laps on PÜHA, laps on SÜÜTU hing, laps peaks olema puutumatu kõige kurja suhtes, aga kui keegi lubab endale sellise pühaduseteotuse, siis põlegu ta põrgus. Ausalt.
Võibolla mul lihtsalt ongi siiani vedanud, et mulle keegi midagi halba pole tahtnud ja mind milleski alusetult süüdistanud ei ole… Võibolla olengi ma Mallu ja Merje kõrval nii tühine ja väike inimene, kelle peale üldse keegi ei viitsi oma energiat raisatagi, et talle halba tahta… Mis iganes…
Aga kuulujuttudest… Nende inimeste, kes minu kohta mingit absurdset kuulujuttu usuks, arvamus ei läheks mulle enivei korda, sest juba see näitab, et mina inimesena neile midagi ei tähenda, kui nad minust midagi absurdset ja nõmedat usuksid…
Mina loen ainult blogisid ja mingites askides ringi hängida ei viitsi, sest see on lihtsalt nii-iiiiii ajuvaba, mis seal toimub. Minu kommentaar oli mõeldud väga üldisena, sest nii Mallu kui Merje ümber on alati mingi jama käinud, küll on probleemid selle ja teise inimesega, küll keerab neile üks, küll teine inimene s……. ja siis tasutakse loomulikult samaga.
Tõsi, hetkel on tekkinud poleemika mingi teema üle, mis väidetavalt kuskilt askist läbi käis ja ma seda teemat konkreetselt ei kommenteeriks.
Aga jah, nõus, et laps on püha ja misiganes see Merje ütles Malluka lapse kohta, siis see on muidugi andestamatu… Mul on isegi hea meel, et ma ei sattunud seda lugema, sest olen jah liiga naiivne ja usun, et inimesed on ilusad ja head, aga nii on palju parem, kui igapäevaselt veenduda selles, kui palju inimesed sappi pritsivad.
See pilt on IIMEEELINEEE
Mina küsiksin hoopis, et mida Merje sinust/sinu lapsest siis kirjutas? Nägin ka tema (või sinu? Ma ei mäleta enam..) askis, et sellest oli juttu, aga mis siis täpsemalt ikkagi oli?
Ka mul on ainult paar sõpra ja ülejäänud tuttavad. Sõbrad saavad olla need, keda sa saad usaldada ja ta ei hakka sind taga kiruma või neid asju välja lobisema. Ka mulle on elu õpetanud peale laste saamist, et ei tasu kõigile kõike rääkida. Inimesed hakkavad sind lihtsalt ära kasutama. Ja minul tuli see kõik sama moodi, et hakati lapsest taga rääkima, kuigi enne räägiti minust. Praegugi räägitakse minust taga, et lapsi teeme raha pärast ja elame prügimäel. Kodus istuvad lapsed nälgas ja oma toas kinni. Tegelikult on nii, et see, kes seda juttu räägib, on ise selline. Aga ma ei lähe seda teistele rääkima. Milleks? Mis see mulle annab? Mitte midagi. Mina elan oma elu ja kui teistel ei ole paremat teha, kui minu tagant nuhkida, et siis mingit kuulujuttu rääkida, siis andku minna. Kunagi saavad kõik, kes selle inimese jutte usuvad, teada, et see oli selle inimese välja mõeldis. Mina elan ikka oma elu nii, nagu mina tahan. Selle asemel, et nuhkida teiste järgi ma hoopis pühendan selle aja oma perele, et nendega midagi huvitavat koos teha. Ja elades riigis, kus eetlased ei ole oma kodumaal, siis näed, kuidas siit tegelikult üritatakse eestlasi välja süüa oma kuulujuttudega, kui teisel läheb paremini, kui sinul. Sellepärast ma otsingi välisriigis endale tuttavad, kes ei ole eestlased. Suhtlen nendega, kes oma kodumaal. Nende kaudu saab palju paremat infot ja õiget infot. Ma ütlen ausalt, vahel tunnen, et ma ei ole eestlane, kuna ma ei taha teistele haiget teha. Eestlase iseloomustus olekski see, et eksisteerib MINA. Mina olen parem kui sina, Mina pean saama endale vägevamad asjad kui sina, Mina pean saama sinust paremat palka jne. Mina ja Mina. Sellepärast ka lähevad paljud pered lahku, et lapse saades ollakse pere ja siis eksisteerib MEIE, mitte MINA.
Aga mina olen endaga rahul. Vahel küll põen, et miks ma pidin talle nt midagi vastu ütlema aga kui keegi tuleb sind ründama sinu lapsi halvustades, siis on raske suud kinni hoida. Siis ikka ütled midagi natukene ja lähed minema.
Nii minu teema seekord. Ma just läksin oma kauaaegse ja väga lähedase sõbranna tülli, sest ma ei suuda keelt hammaste taga hoida, Ma ütlen otse välja , mis ma arvan ega mõtle, et see teeb haiget. Vahet pole kas mul õigus või ei siiski osad asjad tuleks enda teada jätta. Avaldasin oma arvamust väga rangelt ja nüüd suhtes suur mõra sees. Oeh…suurim bitch nüüd. AGA ma õpin nüüd oma vigadest ja ürtan seda mitte enam teha . 🙂 See on väga halb iseloomu omadus mul.
Minu halvim iseloomujoon on samuti see, et ennem ütlen kui mõtlen. Seetõttu olen pahaaimamatult vahest oma sõbrannasid päris korralikult solvanud. Pärast kui mõtlema hakkan, mis ma nüüd suust välja ajasin, siis vaju häbi pärast maa alla. Parim sõbranna on sellega nii harjunud ja välja koolitatud, et ei viitsigi enam sellele tähelepanu pöörata. Ta juba teab milline kärtsmürtsparts ma olen 🙂
Mis puudutab aga minu perekonda ja eriti last, siis ei luba ma mitte kellelgi halba tema(nende) kohta öelda. Siis olen võimeline isegi sisse sõitma. Õnneks seda pole juhtunud ja loodan, et ei juhtu ka. Kuigi lapse arst ajas pistioosi, siis pärast kabinetist väljudes oli küll selline tunne, et oleks võinud vastu vahtimist anda.
Ennem oma mehega kokku saamist olin ikka korralik tulehark. Nüüd mees tasakaalustab 🙂 Ta selline…hea 🙂 Ja kindlasti laps teiseltpoolt samuti tasakaalustab minu äkilisust 🙂 Vanem ja targem 😉