Uncategorized @et

rahast

12. august 2014

Ma olen terve elu olnud paras, nagu mu vanaisa armastas mind kutsuda, priiskaja. Kui mul raha on, siis ei ole mulle mitte mingiks probleemiks osta endale/armastele inimestele ilusaid asju, viia sõpru välja sööma, tellida internetist kallist toidukraami, sõita pidevalt taksoga jne. Võib öelda, et mulle meeldib raha kulutada – elada nii, kuidas on kergem ja mugavam (noh nt sõita taksoga või süüa restoranis ja käia spas).

Samas ei ole ma sugugi kurvem, kui mul raha ei ole. Siis ma lihtsalt elangi ilma rahata ja ei tee teist nägu ka. No praegu seda “täitsa ilma rahata” aega ei ole olnud, sest Kardo on kõike muud kui priiskaja ja kuna me siin üheskoos majandame, siis ega armuline härra mindki nälga/uute ilusate asjadeta/muu nodita, mida ma tahan, jäta.

Ma kadestan tegelikult neid inimesi, kes oskavad raha hoida. Näiteks, kui mul on 15dal kuupäeval pangakontol veel 150 eurot, siis ma mõtlen: “Issand, ma küll ei pea poes kokku hoidma, mul on ju SADA VIISKÜMMEND EUROT!”. Ja laon ise õnneliku näoga korvi puupüsti täis ja kulutan poes 50 eurot. Okei, siis on mul alles sada eurot ja seda tegelikult tundub piisavalt vähe, et vaadata pangakontole ja mõelda/arvutada palju mul veel “kuu lõpuni elamiseks on”, vaid tundub just paras summa, mida enne laiaks lüüa, kui raha päris otsa saab :D

Ometi on naljakas, kuidas mõndade asjade peale ei ole mul üldse kahju raha kulutada, teiste peale aga on. Suvaline näide – sõidan taksoga kohtadesse, kuhu ma saaks väga kergelt ka bussiga – ei mõtle isegi sekundikski, et kahju oleks. Samas poes valin kahe shampooni vahel mõnikord mitu minutit ja lõpuks võtan ikka odavama, et säästa 20 senti! Mõelda vaid, 20 senti!

Tippi jätta pole kahju, annetada pole kahju, kerjustele mütsi sisse anda pole kahju (kahju on ainult, et tavaliselt mul sente/münte eriti palju pole), head toitu osta pole kahju, inimesi õnnelikuks teha pole kahju, aitamiseks raha anda pole kahju, Marile/Kardole asju osta pole iial kahju. Remondile kulutada pole ka sugugi kahju, pigem on kahju, et rohkem raha pole remondile kulutada.

Aga kahju on endale teinekord asju osta. Näiteks shoppan netipoes, siis vaatan, et “no püha jeesus, ei ole sul vaja kulutada 70 euri riietele!” ja panen akna ruttu kinni. Kahju on maksta täishinda, kui ma võiks saada alet/sootuks “kerjata” endale puhta muidu. Kahju oleks ka üle maksta enda pulmad (taaskord näide sealt fbi lehelt, et vaatasin, mis seal siis pulmade jaoks kokku ostetakse – menüüd laudade peal (krt, kana on, miks teil seda kirjapildis näha vaja on??), pulmalipud (MARIANN + KARDO = SÜDA jejejee, olen 12 ja lähen kraabin selle puu peale ka), kullast ja rubiinidest põrandakatted, et uhiuuel paaril rott peopaika tulla ei oleks jne. Ma saan aru, et see peab üks ilus päev olema, aga no, vähemalt minu jaoks on selline tilu-lilu mõttetu ja seega oleks mul sellise saasta peale kahju kulutada*.

Aga eks see ole valikute küsimus, mis on inimesele oluline ja mis mitte. Mina ostsin näiteks täna endale rattakella(4 euri ja nii ilus oli) ja tellisin ka ära Marile Amsterdamist rattatooli (111 euri koos transpordiga) ja ei pilguta silma ka. Samas ostsin poest allahinnatud pork belly liha, sest mõtlesin, et ma olen nagunii a)palju kulutanud ja b) teen selle liha täna kohe ära ja ei peagi keegi toidumürgitusse surema.

Vot sellised lood. Aga kas teie olete säästlikud või pigem priiskajad?

*Et te ei arvaks, et ma siin Briti viimast pulmaposti silmas pean, siis ütlen kohe ära, et seda lugesin ma just praegu, postituse kirjutamise ajal ja tema eelarve jutt siinkohal minu paati ei kõiguta. Kui mina ei peaks ise oma pulmade eest maksma, siis peaksin ma selle arvatavasti Austraalias erasaarel, mis on kaunistatud ükssarvikute ja paabulindudega. Niikaua aga kuni Kardo emale/minu vanematele ei meenu, et “ahjaa, ma ju ükskord toppisin selle 16 miljonit euri sügavkülma!” siis ma parem kulutan oma raha remondile, mõnusalt elamisele ja Marile.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply K 13. august 2014 at 20:35

    Mul pole vist elus kunagi nii olnud, et kuu lõpus ei pea sente lugema. Vanematel pole sissetulek kunagi eriti suur olnud, nii et olen lapsest saadik juba harjunud sellega, et kuu viimasel nädalal on külmkapis vaid hädavajalik. Ise olen ka muidugi tööl käinud ja veidike aega ka üksi elanud, aga kuna olen noor ja erilisi oskusi ja haridust veel pole, siis palk on olnud selline, et kuus ostan ehk ühe uue asja ja mõnikord ka kaltsukatest midagi, ülejääk läheb põhimõtteliselt söögile ja maksudeks. Pole selle peale kunagi tulnud, et kui ise tööl käin, siis peaksid vanemad maksma nt telefoniarvet, ikka ise. Nüüd suvel elan vanemate juures ja käin tööl ka, nii et olen saanud endale rohkem lubada, aga nt riiete puhul on minu lagi väga madal: kui midagi üle kümne euro maksab, pean ikka väga mõtlema (suuremad asjad nagu joped, saapad jne välja arvata). Mõnikord olen ostmata jätnud isegi asja, mis väga-väga meeldib, aga maksab nt 20 eurot, sest mõtlen lihtsalt, et pean ju sügisel jälle kooli minema ja üüri hakkama maksma, võiks midagi suvisest palgast alles ka jääda. Poiss-sõber ütleb küll, et osta vahel ikka endale ka midagi ilusat, aga ma ei raatsi. Samas kui temale osta midagi tahan, siis hinna peale nii väga ei mõtle. Samuti näiteks kui mõnes poes on toidupanga kärud, mõtlen alati enne sellele, mida sinna osta.
    Igatahes tean, kui raskelt meie perre raha tuleb ja kuni mul endal kindlat tööd ja normaalset palka pole, ei muutu ilmselt ka minu tarbimisharjumused. Vanemate raha eest on ikkagi veider omale niisama mingit nänni osta, ainult hädavajalikku. Eks ma loodan, et kunagi tulevad need ajad, kui saab palgast midagi kõrvale panna ja reisima minna. Ja vahel tahaks nii poes käia, et hinda ei pea vaatama. Sellist asja pole vist kahjuks kunagi olnud. Ja kuna ma nii harjunud sooduspakkumisi jälgima, siis vaevalt see kunagi väga muutub.

  • Reply Sirly 13. august 2014 at 09:54

    Mehega koos elades oli kogu sissetuleks päris hea aga kõrvale panemiseks ei jäänud midagi. Kõik asjad saigi sp järelmaksuga ostetud, et arved on ju alati tasutud ilusti aga säästa paar kuud selle asja jaoks meie peres oli võimatu.

    Nüüd olen lapsega kahekesi ja sissetulek umbes 3-4x väiksem. Kõigepealt maksan arved (on ka üks laen ja selle raha panen eraldi kuna läheb arvelt maha hilisemal kuupäeval), siis vaatan palju alles jääb ja palju oleks selle summaga päevane söögiraha. Kui leian, et on veel paar euri üle, siis osta.ee lahti ja seni aegajalt otsin kuni leian mingid riided/mänguasjad lapsele, mis on korralikud ja odavad. Odava all mõtlen hinda 0.10€.

    Priiskamine on midagi sellist, nagu tegin see kuu. Kolme erineva müüjaga oksjonit võitsin milledele kokku kulus a’la 1€ aga postikulu tuli umbes 10€.
    Nüüd ongi nii palju raha, et saan käia linnas lapsega arstil, ühe korra koolis ja saab laps kõhu ka täis. Ise vast saan ka ikka :)

  • Reply Kerttu 13. august 2014 at 08:41

    Mina olen üsna kokkuhoidlik ja mulle on väga oluline, et mul oleks pangaarvel korralik tagavara. Tunnen end kohe halvasti, kui see summa mingist teatud piirist allapoole langeb. Mõne jaoks on see äärmiselt imelik, aga meil on mehega kummalgi oma rahakott. Mina maksan korterilaenu, kommunaalid, elektri ja ka lapse asjade eest hoolitsen suuremas osas mina. Mees maksab autoliisinguid ja ostab kütuse. Toidupoes käime nii, nagu juhtub, kuigi mina saan kotitäie sööki kätte 15-20 euroga, samas kui mees suudab sama suurele kotitäiele vaevata 50 eurot kulutada (ja midagi sellist, millest süüa saaks teha, ta ikka ei osta :D). Siit ka põhjus, miks meil rahakotid eraldi on – mees on laristaja, mina mitte. Mehe põhimõte on, et kui raha otsa saab, siis saab ju juurde teenida. Mehe mõjul olen vähemalt haiglaslikust koonerlusest üle saanud ja suudan ikka enda peale ka kulutada – viimasel ajal olen nõus rohkem kulutama kosmeetikatarvete ja jalanõude peale. Riideid ostan nii kasutatu kui uuena. Viimastel aastatel oleme ka reisima hakanud, mida ma varem üldse ei raatsinud teha.

  • Reply B 13. august 2014 at 08:08

    Mul on nõnda, et kui raha on siis ostan ilusaid asju kokku, aga kui ei ole siis pole kah hullu midagi kuna mehel ikka on :D Tegelikult sellist olukorda mul veel olnud ei ole, et raha kuu lõpus otsas oleks või sente lugema peaks õnneks. Säästmise koha pealt siis nii palju, et hoian vist kokku enda riiete pealt. Pooleteistaastasele lapsele 50-eurised tossud, millest kahe kuuga välja kasvab? No problemo! Endale sama raha eest mingi riideese? Pigem ei. Kinke teha meeldib ka väga. Ja ainus asi, mille pealt ma kunagi ei säästa on toit. Kui ma mehe poodi saadan mõnikord siis tema valib selle, mis on odavam. Säästukast need kõige odavamad Alpenrose tooted jne. Mina valin alati võimalusel eestimaist, teiseks vaatan, et ei oleks säilitusaineid ja siis alles vaatan hinda. See ei tähenda, et ma kõige kallimad asjad valiks, aga toit ei ole minu jaoks midagi, mille pealt koonerdada. Üldse on meie peres vist pigem nii, et mina kvaliteedi pealt absoluutselt kokku ei hoia, pigem on mees säästlikum ja valib odavama.

  • Reply Svea 12. august 2014 at 23:17

    Olen selline kesmine kulutaja ütleks. Tööl hakkasin suviti käima alates 13 eluaastast. Mul on mingid kiiksud, mis üldiselt tähendavad rahalist väljaminekut. Nt kasutan parfüüme, mitte et see imelik peaks olema, aga tean inimesi, kes ei mõista miks ma ei või endale mingit suvalist 15 eurost peale lasta. Tõsi ostan neid sealt, kust saab odavamalt, aga juba see aasta olen endale kaks 40 eurost lõhna ostnud. Kahtlane tunne on, et need pole viimased.. :S Samuti keha- ja nähooldusvahendid ning kosmeetika on praeguseks välja vahetatud öko omade vastu, eks need teinekord ole kallimad (aga mitte alati, vahel ka odavamad), kui nii mõnegi muu brändi tooted.
    Eks nooremana läks raha kergekäelisemalt käiku, kui nüüd. Kui keska ja ülikooli ajal rahaliselt vanematest sõltusin, siis muidugi ma nii hoolsalt raha ei lugenud, samas ei laristanud ka täiesti arutult, sain aru et ka vanematel on raske (2008 kui tuli masu, läksin mina ülikooli ja vanemad jäid mõlemad tööst paarikuise vahega ilma, jumal tänatud et tasuta õppida sain). Siis tõmbasin oma kulutusi väga koomale, iga kord kui midagi vaja oli, siis tükkaega mõtlesin, et äkki saan ka ilma ja tõsi – palju kordi ka sain ja elan siiani! Vahel rakendan seni sellist põhimõtet, et kui midagi leian omale – mõne lõhna, uue riidehilbu, mingid jalanõud, mingi käekoti, mida no absoluutselt kohe on vaja, sest ma ei saa selleta (!) siis jätan ostmata. Kui asja soov või vajadus ei lähe mõne ajaga üle, siis nii mõnigi kord on see asi tulnud kätte odavamalt, kui algne hind. On see olnud siis mõne vatušeriportaali kaudu või siis on poes see alla hinnatud. Ja mis seal salata, on päris palju kordi, kui see “vajadus” või soov üle läheb, siis hiljem mõtlen, et jumal tänatud et kohe ära ei ostnud.. Raha olen alati kogunud. Seniajani panen münte ja sente aegajalt kassasse, mille sain oma ehk kaheksandaks sünnipäevaks? Tõsi nüüd rändab iga kuu ka palgast vähemalt 100 eurot kõrvale. Antud hetkel kogun konkreetse asja jaoks, kuid muidu nö mustade päevade jaoks. Nt oli eelmine sügis vaja välja vahetada sülearvuti ja see saigi tehtud kogutud raha arvelt :) Üle-eelmine kevad läks hambaarsti juures mu kuupalga jagu raha jne. Otseselt riiete või jalanõude ega toidu pealt kokku ei hoia. Loomulikult jälgin hindu ja annan omale aru, mis on väärt nende eest küsitavat raha või mitte. Jalanõude puhul on üldiselt selline 100 eurot lagi, tõsi talvesaapaid ma nii odavalt ilmselt ei saa. Ostan kvaliteetseid asju – vähemalt üritan ja seetõttu ostan ka vähem. Ma ei leia, et mingeid 35 euroseid kunstnahast saapaid iga talv ostes ma kuidagi võidus oleks – oma viimaste 1800 krooniste saabastega olen 4 talve läbi ajanud ja need on seni terved! Riideid ostan harva ja raha, mida olen nõus maksma, oleneb täiesti riietest. Teksad üldiselt saan kuni 35 euroga, eriti rohkem ei näe mõtet neile kulutada. Jope aga peab korralik olema ja neid paraku väga odavalt ei saa, kui just kuskil soodukal ei vea. Söögi osas, siis toitun tervislikult ja eks see pisut kallim tuleb, kui tavalist hakklihakastet või frikadellisuppi süüa (mitte et neil toitudel miskit viga oleks, pigem ma igatsen vahel neid! ), väljas käin harva söömas. Ka mul on hulk asju, mida tahaksin, kuid hetkel ei raatsi osta ja lükkan nende ostmist edasi ajale, kui rahaliselt parem seis on. Ilmselt ajapikku kõiki neid “väga vajalikke” asju polegi vaja enam.
    Pean ütlema, et ei mõista neid, kes enda peale ei raatsi üle paari(kümne) euro kulutada – muidugi oleneb kõik sissetulekutest ja kuludest, kuid vahel võib ju ka endale midagi lubada? Hermese käekotti ilmselgelt ostma ei hakka ju. Aga eks me kõik elame nii hästi või halvasti, kui oskame :) Kindlasti ei mõista paljud ka minu kulutusi, aga eks ta ole, kõik on erinevad.
    Sai pikk jutt, äkki keegi loeb läbi ka :D

  • Reply Kadi 12. august 2014 at 20:52

    Issver.. Ma olen täielik sendilugeja – kui kontojäägist saab kahekohaline number, siis on juba minu jaoks maailma lõpp ja tohutu katastroof. Usun, et oleksin ise oluliselt rahulikum ja mõnusam, kui ei põeks nii palju raha pärast aga kuna pole seda eriti olnud, siis ikka peab pigistama.. ja sageli (enda, mitte mehe) kõhu arvelt, sest nt. kui mõned nädalad tagasi minu esihambast suur-suur tükk keset ööd välja kukkus, siis oli vaja kiresti hambaarstile minna ning kui raha poleks kõrval olnud (lappimiseks läks ca 60 euroraha), siis oleks päris nukker lugu olnud :(

    Eks see selline hädaabi raha ole suuresti ja suuremate asjade ostmiseks kulub ka ära – nt. ei olnud mul üle aasta aja arvutit ning nüüd lõpuks sain selle korraga poest ära osta :)

  • Reply Erts 12. august 2014 at 17:28

    Ma olen ka tohutu raiskaja, peale stipipäeva (olen veel üliõpilane, seega summa ei ole ka nii suur, kui palk) on raha järgmisel nädalal 100% otsas. Ja momendil ei pea ma maksma ei üüri ega muud säärast. Ma ei taha mõeldagi, mis saama hakkab, kui oleks nagu oma elu ka vaja elada. Ja raiskan ma ka kõige muu kui kasuliku peale, täpselt nagu enamus, riideid ei raatsi osta kui just ei ole megasuurt allahindlust, aga toidupoest igasugust jama ja muud nänni, siis on big money cash.

  • Reply Printsess 12. august 2014 at 17:03

    Ma olen ka kohutav laristaja. Enamik raha kulub väljassöömisele ja viimasel ajal olen ka riideid ostma hakanud, mida ma varem eriti ei teinud. Ja kui palgapäevani on paar päeva aega, siis on mul näpud nii põhjas :D Eelmine kuu sain lambist 250 eurot lisaraha ja siis mõtlesin küll, et nüüd peaks ju ilusti hakkama saama, aga mitte ei saanud :D Sõin rohkem väljas, pidutsesin, ostsin rohkem asju ja siiani ei mõista, kuhu see raha kadus :D

    Nojah, ma töötan umbes 50 tundi kuus ka, seega on üldse ime, et ma hakkama saan, aga ma ei tahaks täiskohaga küll tööle minna :D Olen oma graafikuga nii harjunud ja nende tundide eest on palk jumala normaalne, aga ma ei oska lihtsalt majandada :D Pole kunagi osanud. Vist geenides, sest mu ema oli samasugune.

  • Reply Riina :) 12. august 2014 at 17:02

    Ei ole laristaja tüüp.
    Kui mehe palk laekub, siis kõigepealt maksan kõik arved ära ja siis alles ülejäänud käigud :) Selleks ajaks on kapid ka päris tühjad ja siis on suurem poeskäik ees. Õnneks tuleb tal palk kaks korda kuus :D Samas panen ka raha poja arve peale reservi. Kui mingi hetk näpud, saab sealt kasutada ja kuna maja üles vaja vuntsida, siis on samuti hea sealt võtta. Nüüd viimane kord saigi maja sissemaks sealt arvelt tehtud.
    Poes käies ja ka netis šopates vaatan ikka hindasid. Samas lapsele asju ostan, siis hinda väga ei vaata. Ei häbene ma ka talle kasutatud riideid ostmast, kui need on korralikud ja terved. Ta nagunii kasvab neist välja, las siis trööpab natuke aega. Vahest ilastan küll endale mõnd ilusat asja, mees ütleb, et palun osta siis. Kui hinda vaatan, siis keeran ringi ja sinna see jääbki.
    Nipetnäpet endale olen hakanud tellima. Riideid kahjuks ma omale Hiinast ei saa, sest ei vasta väga nende standartitele. Kuid olen ka saanud mõne asja, mis istub ilusti :)

  • Reply mm 12. august 2014 at 16:41

    Ma olen vägagi seinast seina rahaga. Palgapäeval kontole laekuv läheb kõigepealt maksudeks, siis vaatan palju alles jääb. Üritan iga kuu panna kõrvale umbes 150 eurot ja siis ütlengi endale, et nii nüüd elad sellega, mis on :D Riideid ei osta praktiliselt kunagi täishinnaga, ma tean, et need hinnatakse alla, no miks ma peaks? Kuid millele mulle väga meeldib raha kulutada on väljas söömas käimise peale, ma pean end vahepeal tagais hoidma, et mitte kogu palka välja söömise peale raisata :D

    Aga jah, oma palgaga saan hakkama, kõrvale saan ka pandud. Mul on vaja seda kindlus tunnet, et on varuraha, äkki tahan suuremale reisile minna või jään töötuks mõneks ajaks. Kusjuures umbes 800 euri aasta jooksul kogutud säästudest läks selle peale, et ma puhkuse ajal ei peaks lõputult jälgima, kuhu raha läheb, vaid et saaksin rahulikult reisitud, kontserditel ja pidudel käidud jne.

  • Reply Mammu 12. august 2014 at 16:41

    Enam rohkem samastuda vist ei saakski!

  • Reply Aili 12. august 2014 at 16:36

    Mina olen enda arust väga säästlik. Ilmselt mineviku-mina nii säästlik ei olnud, sest elasin ju siiski isa-ema rahadest. Nüüd kui peab oma rahakotiga arvestama, siis otsin ikka enne poodi minekut kõik soodukad välja :D Kõige vähem raatsin endale midagi osta. Üks hetk oli asi koguni nii hull, et ei raatsinud raseerijale uusi terasid osta… aga noh, siis sain aru, et olen ikka veidi liiga suur kooner :D

  • Reply Jessika 12. august 2014 at 16:34

    Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis minu moto on vist see, et kui raha on, siis tuleb seda raisata. Raha ju niikuinii tuleb ja läheb ja seda ütlen ma päris tihti, kui elukaaslane jälle minu laristamise peale silmi pööritab. Näpud kohe sügelevad, kui ei saa raisata.

  • Reply Mari 12. august 2014 at 16:21

    Pean ennast keskmiselt mõistlikuks. minu jaoks on palju.asjad tegelikult naeruväärselt kallid see aga ei tähenda et ma neid osta. tihti pole muud võimalustki.
    Hea ja korralik toit on tegelikult kallis (eks mul on ülimalt hea isuga mees ka)
    lasteriided Eestis (tegelt kõik riided). Ma just natukr aega tagasi käisin USAs ja sealsed riidehinnad – no võttis ikka kergelt lolliks shoppama. Meil on second-hand samas hinnaklassis kui mitte kohati kallim.

    Samas elu vimkade põhjal olen ka.säästma õppinud ja mingi raha on ka alati tagavaraks. et kui peaks midagi juhtuma siis mingiks ajaks on ikka.kindlus olemas.

  • Reply Siiliramo 12. august 2014 at 16:16

    Mina jälle ei saa aru, kuidas keegi raatsib kulutada takso peale raha. No mina küll ei raatsi !
    Üldse olen ma väga kokkuhoidlik inimene. Ükskõik kui palju ma ka ei teeni, siis panen alati mingi osas kõrvale. Isegi kui teenisin miinimumpalka, siis panin kõrval kontole mingi osas nö “mustadeks päevadeks”. Praegu teenin juba natukene rohkem ja panen pool palka kõrvale ning siis ulun, et mul pole raha riiete ja millegi ostmiseks. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada riiete peale palju raha. Samamoodi ei raatsi ma väljas söömas käia, sest ma tean, et oskan hästi süüa teha ning kui mõtlen, mis toiduaineid kõike saaksin restoranis kulutava summa eest osta, siis pigem teeks ikka ise. Vahel mõtlen ka, et võiksin natukene leebemalt seda asja võtta ning mitte kogu aeg olla nii ihnuskoi, kes ei raatsi millegi peale kulutada, aga vot kuradima raske on ennast muuta :D

    • Reply K 13. august 2014 at 07:06

      Loeksin justkui iseendast :D

  • Reply Maris 12. august 2014 at 16:00

    Ütleme nii, et mina ja raha pole eriti heas suhtes :D Ma nagu ei viitsi raha pärast oma pead üldse vaevata, sest see tuleb ja läheb. Kui seda on, siis kulutan ja kui pole, siis lihtsalt ei kuluta. Ma ei taha endale keelata selliseid asju nagu nt maitsev ja kvaliteetne söök, elamused ning hea väljanägemine(mis ei tähenda, et ma kutsi-mutsisid kannan). Loomulikult ma üritan alati parima hinnaga saada ja mõttetuid oste proovin vältida, aga raha pärast ennast lolliks ei muretse. Seda saab alati juurde.

  • Reply Laura 12. august 2014 at 15:48

    Issand, olen maailma suurim laristaja. Nii kui vaba raha on, konkreetselt OTSIN netist asju, mida jälle tellida saaks :D Pole nagu väga vaja, aga tahaks muudkui asju saada. Ausõna, see on ko hu tav!

  • Reply C. 12. august 2014 at 15:46

    Ma olen kohutav laristaja, raha tuleb raha läheb, kui kaardil veel 40€ siis mul ju ikkagi on, kokkuhoiu pärast ma ei jäta küll midagi ostmata, elu tuleb nautida. Kuigi jah riietele/jalanõudele ma palju kulutada ei raatsi, nt 100€ kingad ma ostaks selle asemel parem 10 paari odavaid, nagunii ma tüdinen ruttu ära ja mida rohkem seda suurem võimalus sobitada erinevate riietega. Mul sõbranna ostis hiljuti 90 euri eest tennised, mina aga mingid odavad 7eurised tenkad ja 10€ baleriinad :D mina sain nii teksastega käimiseks kui seelikuga, tema nagu oma tenniseid seelikuga ei kanna :D

    • Reply mari 14. august 2014 at 10:12

      Sul on kuu aja pärast mõlemad katki, tema käib mitu aastat.

  • Reply T 12. august 2014 at 15:46

    Mina olen selline, et endale ei raatsi ma midagi osta, mis maksab kasvõi natuke rohkem kui 5 eurot. (Erandi teen jalanõude ja teksadega, need võivad kuni 15€ olla). See on tõsiselt nõme, sest ma ei osta kunagi ära midagi, mis mulle meeldib, sest mul on kahju enda peale raha kulutada.
    Samuti ei meeldi mulle kui keegi teine raiskab enda raha minu peale, tekivad jubedad süümekad.
    Samas oma elukaaslasele asju ostes ma ei vaata tihtipeale isegi hinda.
    Elukaaslast ajab see muidugi marru, et ma tassin talle hunnikutes riideid ja jalanõusid koju ja ise nutan kapi juures, et mul midagi selga pole panna.
    Eks ta võtab siis mu jälle käekõrvale ja tirib poodi.
    Alla viie euroseid asju otsima muidugi…

  • Reply A. 12. august 2014 at 15:35

    Ma käin pm alati poes ringi, telefon käes(kalkulaator) ja arvutan ostusummat kokku. Põhilised külastuspunktid toidupoes on allahindluste letid ja sooduspakkumised. Riietest ei maksa rääkidagi, Pole NEVER kuskilt uhkest poest midagi ostnud. Kõik mu riided on pärit kaltsukatest paari euriga või neti kaudu tasuta “ühe inimese vana, teise uus”. Kingi pole mul ühtegi paari, kleit vaid üks mis on alles kutseka lõpetamisest. Mõni jalatsi paar on, need ka tasuta saadud, nüüd sandaalid vaid maksin ise. Juukseid lõikan ja värvin ka kodus. Ehk siis kuna pole pm raha ollagi, mida kulutada – siis elan võimalikult säästlikult. Vahel megaharva kui elukaaslane oma palgast lubab, siis hellitan end mõne juuksevärvi või parema toiduga.
    Eks alati võiks paremini, aga noh – ei saa kurta. Paljudel pole nii headki elu. Pulmi mul ilmselt never ei tule – pole kuskilt seda cashi võtta :D

  • Reply Mari-Liis 12. august 2014 at 15:28

    Ma ennast kokkuhoidlikuks ei pea, pigem olen siiski kulutaja. Aga mitte nii hull, et lapsed kuulõpus näljas oleksid.

    Pigem ostan vähem aga kallima ja korralikuma asja. Sellist tilu-lilu ma ei armasta :)

  • Reply Kris 12. august 2014 at 15:21

    Totaalselt kokkuhoidlik :) Kuna hetkel lapsega kodus ja elame minu emapalgast ja mehe palgast siis säästame palju,poes vaatan hindu, endale ja lapsele ostan netist riideid ehk pooldan täiesti taaskasutust . Mingit mõtetut träni ei osta , mis näeb küll ilus välja või midagi aga mittevajalik. Pulmad tulevad ka väiksed mitte suured mingite kullast sulepeadega. :) Vaesest perest pärit seega hindan raha väärtust rohkem, kui enne.

    • Reply Sandra 12. august 2014 at 15:23

      Ma ostan ka alati hinna järgi, mitte maitse või kvaliteedi järgi, vahel vaidleme mehega selle üle tugevalt, tema ostab seda, mis hea ja mida tahab, mina seda, mis odav. Vahel kakun karvad peast, kui palju üks inimene võib laristada, aga pärast jälle lepime ära. :D

      • Reply H2 12. august 2014 at 20:50

        vot söök on ilmselt ainuke asi, mille pealt mina kokku ei hoia. Mees mul alguses tahtis köike Säästu märgi tooteid osta, aga olen suutnud selle välja juurutada. Nüüd peab temagi lugu heast söögist.
        Pigem maksan ennem rohkem ja tean, et tegemist on kvaliteetse tootega, kui endale mingit jama näost sisse ajan.

  • Reply D 12. august 2014 at 15:16

    Ma olen ka paras priiskaja ja oh eii ega ma vahepeal rahanumbrit üldse ei tundnud. Olin nagu sina , ostsin kõike ja polnud kahju. Nüüd aga püüan end täiega muuta ja mitte nii laristada mõttetute asjade peale. Ostan ja kaalun vähe kas on ikka vaja. Teine asi , jätan selle asja poodi mis ma nt väga tahan ja kui järgmine kord poodi minnes on see ostetud siis ju ma ei tahtnud ikka nii väga. Aga kui alles ja ikka kripeldab siis ostan ära. Raske on end joonel hoida kuna ma tõsine laristaja vahel aga peab ,rahapuud kodus ei kasva:D.

  • Reply Mimps 12. august 2014 at 15:16

    Ma olin varasemalt täielik kulutaja. Alati oli mul raha nädal enne palgapäeva otsas, no ei osanud säästa ja arvestada. Kõik muutus sis, kui jäin rasedaks ja teadsin, et tahan peale emapalga lõppemist veel aastakese lapsega kodus olla (kasvatan last üksi). Hakkasin juba raseduse ajal pidama arvestust kulude üle ja tegin graafiku, kui palju igakuiselt säästma pean, et saaks kodusolemist pikendada. Nüüd käin juba küll uuesti tööl, aga säästan samamoodi ja pean arvestust. Uued sihid on pidevalt silme ees – reisid, laenu enneaegne tagasimakse jne. Muidugi luban endale vahetevahel ka arutut raiskamist, et tuju parandada, aga siiski mõõdukalt. PS, parim trikk raha igapäevaseks kokkuhoidmiseks on poes käimine ostunimekirjaga!

  • Reply Sandra 12. august 2014 at 15:15

    Pigem olen ma ikka väga kokkuhoidlik, sest mul pole kunagi raha olnud osta seda, mida ma tahan või poleks kuu lõpus “sente” lugenud. Pigem hurjutan meest, et kuidas ta suudab toidupoes niimoodi käia, et arve on jälle 20€, mul hakkavad silmad verd jooksma sellise summa peale. Ühe korra toidupoes! Eks kuu alguses on ikka see “meri põlvini” tunne ja laristan natuke rohkem või ostan neid, mis ammu raha taga seisavad, aga üldiselt on mul pidev paanika, et raha on otsas. Samuti järgmisesse suvesse pulmi planeerides mõtlen ratsionaalselt läbi, kuhu ja mida, enamus eelarveid ja asju on küll kõik paigas, peopaik broneeritud, pulmaisa ja fotograafiga kokkulepped tehtud, toitlustus olemas. St et eelarvesse midagi suurt enam juurde ei tule, on see nö reservraha, mida ei oska arvestada, jooksvad kulud nagu kaunistused ja kõik muu. Pulmakleidi tellin välismaalt, sest Eesti hindadele ei hakka hammas peale, see juurdehindlus on ikka metsik. Isegi Inglismaa netipoodides ja mujal on odav tellida kui meil. Samuti ma ei näe reaalset põhjust, kui mul näiteks oleks võimalik ütleme 500€ kleidile kulutada (täiesti tavaline Eesti salongihind), siis miks ma peaksin, kui ma saan välismaalt 3x odavama? Reaalselt, ma kannan seda kleiti üks kord elus üks öö/õhtu. Samas näiteks on meie pulmalill roos, kuna ma jumaldan roose, mis teadupärast on küll kõige kallim lill sisuliselt. Selle pealt ma kokku ei hoia, mis siis, et ma ei saa lubada omale grandioosseid lilleseadeid. Lähen alternatiivset teed- väike, aga tabav detail.
    Üldiselt m hoian väga kokku, aga teatud suurematel asjadel, mida ma täpselt tean, mida tahan, siis maksan nõutud hinna, et saada.

  • Reply Britt 12. august 2014 at 15:10

    Ma siis mainin igaks sajaks juhuks, et tegelikult olid pulmad meil makstud pooleks : pool Bruno vanemad ja pool meie koos minu vanematega. Aga see selleks :)

    Mis puutub muidu rahasse, siis minu käes püsib raha sama hästi, kui koera kaelas vorst ja eelistatult kulutan ma selle absoluutselt ebavajalikele asjadele. Kõik menüüd,salvrätihoidjad ja muu “saast”, millele sina ei kulutaks, minul silmad säravad ja raha lendab rahakotist.

    Samas ei suudaks mina eladeski kulutada näiteks 300.- käekotile/kingadele. Ma saan muidugi aru, et kvaliteet ja klassika, aga mu maitse muutub liiga kiirelt ja ma pigem ostan tõesti mitu odavat, kui selle ühe korraliku. Samas ma ei garanteeri, et see aastatega ei muutu. Kindlasti vanemaks saades hakkan kvaliteeti ja firmamärki ehk rohkem hindama.

    • Reply Mallukas 12. august 2014 at 15:14

      Jah, kallistele kottidele/kingadele ma ka ei kulutaks. Ma ei raatsinud endale 50 euriseid kingigi osta (mis olid 200 euri pealt alla hinnatud :D)