0
Uncategorized

Kaitstud: iga aasta sama kamm

29. august 2014

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Loe ka neid postitusi!

13 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Triin 31. august 2014 at 18:25

    Nii kahju! 🙁 Kuidas saab üks ema oma lapsele öelda, et tema tehtud kingitused ei sobi? Ja tegelikult ei ole vahet, kas see laps on 6, 16, 26 või 66 aastat vana, kole on ikka sedasi nägusid teha. Keegi ei tee kingitusi paha pärast, vaid ikka soovib ju teisele rõõmu valmistada, ja see on nii alatu, kui kingisaaja moka viltu tõmbab ja iga ihurakuga välja näitab, et talle see asi ei meeldi.

    Ma mõtlen, et mina vist ei tahaks sellisele inimesele midagi kinkida. Ehk sa ise mõtled ka sedasi mõnikord. AGA…mõelda ju võib, kuid tegelikult ei jäta sa siiski seda kingitust tegemata. Endal tuleb halb tunne. Ehk tasuks sellisele hoopis kõigest lilled ja kommikarp viia- selline sümboolne lähenemine asjale, ja pole väga kusagilt virisejal kinni hakata. ( no okei, kommid ei maitse ja lilled ei meeldi, aga…vähemalt oled midagi viinud.)

  • Avatar
    Vasta elex86 31. august 2014 at 11:32

    Minul on aga teisiti lood. Emaga sain hästi läbi, kui ta veel elas. Aga mul oli kasuisa. Ja temaga ma ei saanud sel ajal üldse läbi, kui emme veel elas. Ta oli lihtsalt selline hästi karm ja meie – lapsed, pidime mööda nööri kodus käima. Sel päeval, kui mu ema suri (olin siis 17 aastane), siis muutus kõik. Tänase päevani saan oma kasuisaga super hästi läbi. Ta on meile kallis ja meie oleme talle niisammuti.

  • Avatar
    Vasta Kati 29. august 2014 at 20:41

    Kingitud hobuse suhu ei vaadata, nii räägitakse. Ma usun et see piletilevi kinkekaart oli küll väga hea kink ja no need eelnevadki millest kirjutad. See et ta neid ei kasutanud, on tema kaotus.
    Aga kuna ta on siiski Sinu päris enda Ema, siis mingisugunegi õnnesoov sel päeval oleks vist selline ilus žest siiski. Kasvõi sms, või päris postkaart paberümbrikus ja postiga. Vähemalt ei saa ta öelda, et ta Sa ei soovinudki, ei pidanud meeleski.
    Ja aitäh parooli eest!

  • Avatar
    Vasta Helena 29. august 2014 at 17:38

    Mina ka paraku emaga eriti ei suhtle – vääääääga harva. Eelistab ka pudelit kallistada ja issi on surnud. Kingituste probleemi paraku pole, neid ma lihtsalt ei tee.

  • Avatar
    Vasta Sandra 29. august 2014 at 17:37

    Mul on ka emaga sellised… kummalised suhted. No et enne me rääkisime ja helistasime ja kõik ja puha, nüüd mingi peaaegu aasta enam mitte eriti, ma ikka alguse püüdsin, aga no mis mõttega enam. Kas on tige, et mul nüüd mees ja ei käi enam iga nädal kodus (ausalt, nii palju ei jätkuks raha ka, et iga nädalavahetus sõita) ja eks ma olen temaga ka kõike näinud, kõik tagarääkimised, mis minust on vanaemaga olnud jne jne jne. Ema, aga… Nojah. Aga Sulle ma soovitaks, et ära kingi üldse. Jah, kõlab julmalt, aga no kammoon, iga asja peale on vingumist, iga asja kohta virisemist, miski ei sobi. Ma peaks veel oma raha selle peale kulutama, et pmst sõimata saada? Thank you, sõimata saab tasuta ka. 😀

  • Avatar
    Vasta ethel 29. august 2014 at 17:29

    Vanaemanduse juurde tagasi tulles. Eks ta riski peale minek ole aga (noh kui ema juba laps sinu kingituste peale nägusid tegi) aga vanaemana äkki talle meeldiks mõnus stuudiofoto Marist raamituna või kappa paberile seinale?

  • Avatar
    Vasta ethel 29. august 2014 at 17:11

    Issand mul on nüüd laps-sinast jumalast kahju! Ok, iga kingitusega ei taba naelapea pihta aga no LAPSELE võiks ikka teha sellist nägu, et just see on kõige parem kink. Suurest sinust mul ei ole kahju. Mina ka ei sa aoma emaga hästi läbi ja see, et me ühendust ei hoia on mugav. Nüüd kus ta vanaema staatuses on, on tekkinud mingi suhtlus uuesti ja no ei ole mugav.
    Selleks perioodiks kui Eestis olen (nii eelmine kord kui ka nüüd) rendin eraldi korteri. Ok korter on samas linnas. See aasta juba tuli kommentaar, et see sõbranna, kelle ma eelmine kord endaga koos elama kutsusin (noh et ei peaks üksi passima) talle ei meeldi ja hakati kohe tingimusi esitama, millal minu sõbranna tema meelest võiks minuga koos olla selles korteris, mille eest mina maksan….!!!!! Et nagu????

    Igal juhul sobib mulle paremini see “võta üle ukse lapselaps ja aidaa!!” suhtlemine.

    Siinkohal loodan südamest, et minu emal selle blogi parooli ei ole 🙂

  • Avatar
    Vasta Väike Pärdik 29. august 2014 at 16:50

    Ma oma emaga saan tegelikult täitsa hästi läbi, aga kingitusi sellegipoolest ei oska talle teha.
    Vahepeal tegeles ta hästi pikalt line-tantsuga. Mõtlesin mina siis, et oh – kingiks talle sele cow-girl’iliku narmastega seemisnahkse tagi, maksis see roppu raha ja ajasin kambajõmmid ka kokku, et rahakott hiljem ei haigutaks laia lõuaga. Ema tõmbas selle selga küll, imetles, et nii ilus, siis võttis seljast ja tõdes – “no kuhu ma sellega lähen…” Ja sellest ajast on see tal kapis seisnud (mine tea, äkki äris maha vahepeal).
    Edaspidi olen pigem teistel lasknud kingiideed välja käia, sest ma olen üldiselt väga niru kinkide tegija, et endal hakkab ka hale juba… Viimati lasime emale lastelastest suure ühtse pildi joonistada, selle üle oli tal küll hea meel ja riputas pildi uhkelt seina peale.
    Mingeid kontserdeid-üritusi pole tulemas, kuhu ema sõbraanjega saata? Või siis proovida kätt uue spa-külastusega? Seekord kahele, kuna sa pole enam 16? 😀

  • Avatar
    Vasta A. 29. august 2014 at 16:48

    Mul ei ole päris selline olukord nagu sinul, kuid ma tean väga hästi mida sa tunned, kui kirjutasid eelviimase lõigu ( ma nüüd pajatan hästi pikalt aga saad vast aimu, et pole üksi 😀 )

    Nimelt ma sain oma emaga eluaeg hästi läbi, isa oli mul selline … karmim, ta ei kasutanud kunagi vägivalda, kuid piisas tema karmist sõnast ja ma juba kartsin teda. Lõpuks arenes asi niikaugele, et ma ei julgenudki midagi teha ega öelda. Mäletan näiteks, kui ma olin vist kuuendas klassis ja koolis oli tunnistuste jagamise aeg ning ma sattusin just sel ajal haige olema. Mu klassivend, kellele ma nähtavasti olin silma jäänud, palus klassijuhatajal minu tunnistust – et toob selle mulle koju ise ära. Ja nii ta tegigi, ilmus õhtul kui mul vanemad kodus olid LILLEKIMBUGA ja minu tunnistusega mulle ukse taha ja oh seda paanikat, kui ma kujutasin ette, kuidas mu isa kisama pistab, et ma olen veel liiga noor austajate jaoks jne. Ma vist isegi krabasin tunnistuse ja lõin nina noormehe ukse ees kinni – siiamaani on piinlik :D. Ühesõnaga vot selline oli/on mu paps. Ema aga on hoopis vastupidine. Kusagil minu 16ndal eluaastal nad lahutasid ja ema leidis endale ”toreda” alkoholi lembese elukaaslase, kellele ei meeldinud, kui mina julgesin oma arvamust avaldada ja ei olnud lambatalluke tema silmis. Ema ofc leidis, et ma eksin tohutult ja tema meheke on ju nii tore ja hooliv. Nüüdseks on asi niikaugel, et vahepeal ma ei kuulnud oma emast pea 3 aastat mitte kui midagi. Kui ta ükskord välja ilmus, oli mu esimene mõte ”Ta on veel elus”. Isaga üritasin ma ikka mitu aastat suhet nö. katkestada, kuna iga tema telefoni kõne tähendas järjekordset riidu jne. Nüüd suhtlesin temaga viimati aasta aega tagasi ja ma pean tunnistama, 90 % ajast olen ma happy, et ma neist midagi ei kuule, samas on mul päevi nagu näiteks nende või minu sünnipäev ( jah ma sain eelmine aasta 25 ja ma ei saanud kummaltki vanemalt isegi tel. kõne mitte :S ), kus mul on ikka meel päris kurb.

    Isa leiab, et minust oleks pidanud saama mõni tippjuht ja noh, ema lihtsalt hoiab eemale, kuna teab et ma ei salli teda alkoholijoobes.

    Niiet ma mõistan seda soovi, et TAHAD suhelda, kuna tegu on ikka vanemaga aga samas … I feel your pain.

    • Avatar
      Vasta Väike Pärdik 29. august 2014 at 16:58

      Tead, mu isa on väga alko-lembeline. Käib ta Soomes tööl, kodumaale tuleb kord iga kuu tagant ja siis ka veedab selle väikese nädalavahetuse diivanil vedeledes ja õlli kulistades. Olen need korrad kodus käinud, et ikka lapsed oma vanaisa ära ei unustaks, aga kui ta viimati käis ja ema teda pisut hurjutas, et ma rändan praktiliselt teisest Eesti otsast koju, et oma isa näha, siis võiks ta kasvõi paar tunnikestki kaine olla ja kui siis isa ütles talle, et ema eest ära tuleks, et tema läheb poodi joogi järgi.. siis tekkis mul lõpuks see vastik tunne, et jah, mu isa on alkohoolik, aga ei kunagi poleks ma arvanud, et see nii palju haiget teeb, kui mõistan, et teglikult isa ei hooligi muust, kui oma pudelist… Pakkisin samal päeval oma asjad ja tulin koju ära. Edaspidi üritan vältida temaga kokkupuudet, et lihtsalt ise pisut õnnelikum olla…

      • Avatar
        Vasta A. 29. august 2014 at 17:10

        See on päris karm jah, kunagi tegi see mõte – et pigem pudel, kui laps väga haiget. Nüüd on juba selline paksem nahk peale kasvatatud. Pigem on kahju, et tegelikult väga tore ja ka ilus naine – nägin küll lapsena, kuidas mehed talle järgi vaatasid on muutunud täielikuks eluheidikuks ja eluaeg oli talle väga tähtis selline vanaema roll, et tema ikka tahab lapselapsi jne jne, nüüd mu vend on juba veidi üle aasta isa ja ema ei ole last isegi kordagi näinud :S – Ükskord oli juba kokkulepitud, et davai saame kõik kokku ja näeb lapse ka ära, vend oli juba kõik valmis sättinud ja siis helistas emale, et kus täpsemalt siis kokku saame ja ofc oli too pudelit juba kallistamas käinud ja siis sai venna mõõt ka täis. Kahju …

  • Avatar
    Vasta Mari-Liis 29. august 2014 at 16:41

    Ma ei saa ka üldse oma emaga läbi ükskõik kui palju me ei pingutaks. Ma armastan teda ja olen tänulik kõige eest mis ta mulle on teinud aga sisemiselt tunnen sinuga sama muu suhtluse osas. Ma mõnikord lausa nutan õhtuti, kui oleme tülitsenud 😀 kingituste poolest soovitaks “elamusi” kinkekaartide näol ja nende valikut on oi oi kui palju – juuksur, kosmeetik jne. Ma arvan, et need sobivad iga aasta kinkida ainult vaheldustega mitte iga aasta sama 😛

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. august 2014 at 16:48

      Ma ka iga kord nutan, kui temaga mingi taidlus on 😀