perejuttu

Vaatan, et inimestele on silma jäänud see, et ma nüüd kuidagi vähem Marist või Kardost kirjutan. Tjaa, eks see nii ole, et alguses oli mul palju Marist kirjutada, sest ta tundus nii uus ja huvitav. Mitte, et ta enam huvitav ei oleks, aga kõik temaga kaasnev tundub nii loomulik, et ma ei teagi, kuidas seda kirja panna.

Naljakaks vahepalaks võin ma rääkida seda, kuidas ma Mari suurde pappkarpi seisma panin. Seisis seal natukene ja siis kössitas põhja kükitama nagu väike konnapoeg. Ma mõtlesin talle nalja teha ja ta pead õrnalt toetades keerasin kasti hästi aeglaselt kummuli, nii et ta sinna seinale(mis enne põhi oli) eriti armetult kössitama jäi ja õnnetult kägisema hakkas, sest ta ei saanud aru, mis gravitatsiooniga just juhtus ja kuidas sealt välja saada, kuigi kast oli lihtsalt pikali maas 😀 Tundun nagu maailma suurim lapsepiinaja ja ehk see teile polegi üldse naljakas, aga ma niii kõvasti naersin, sest ta ei julgenud üldse liigutada, ainult ägises seal kastipõhjas ja vaatas mulle abipaluva pilguga otsa. Eks ma siis tõmbasin ta kättpidi õrnalt välja ja terve aja oli ta kangestunud ja ilmselges segaduses.

Ärge pliis lastekaitset kutsuge, aga no nii naljakas oli lihtsalt.

Kardost…Ausalt ma kirjutaks temast rohkem asju, aga ma lihtsalt ei saa, sest a) enamik asju, mida me teeme on lihtsalt nii imelikud, et ei kannata kirjapilti b) iga kord kui ma juhtun teda siin blogis kiitma, siis tuleb keegi ja möliseb: “Jaaja, we get it, sul on hea mees, MITU KORDA ME SEDA LUGEMA PEAME?!”

Näiteks suvel olid meil ükskord külalised ja Kardo tõmbas miskipärast perverdiparuka pähe ja läks paljaste laste kõrvale basseiniveerele poseerima.

Sest et…Seda me teemegi siin oma vabal ajal…

Me vist ei liigitu sinna kategooriasse, et oleme selline filmipere, kus me kokkame koos naerdes ja jookseme käsikäes põldudel. Näiteks ÜKS romantiline hetk, mis meil olla üritas, oli pühapäeval, mil me läksime Mari ja Milviga jalutama – Mari kukil ja siga trippis kaasa, väga armas perekond eks. Ei, Kardo pidi ikka pudeli tumedat õlle kaasa võtma 😀

Ma: Kas sa ei arva, et sa rikud kogu meie “oleme tore perekond” imago ära, kui me siin kuke ja koiduga õlu käes ringi lippame?

Kardo: Miks? Me ju juba jõime hommikukohvi.

Ma: Nojah, seda küll. 

Aga üks õhtu ma tundsin küll väga eredalt seda, kui väga ma Kardoflit armastan. Nimelt on meil selline teema, et mina olen lohakas ja teen asju katki ja ajan asju mustaks ja muud sellist. Kardo seda tüüpi ei ole ja teda väga häirib, kui ma olen midagi järjekordset oma teel hävitanud.

Ühel ilusal päeval ajasin ma MEGASUURE lataka punast juuksevärvi meie värskelt lihvitud ja lakitud puitpõrandale, kust see muidugi maha ei tulnud. Ma ei teinud sellest juttu ja lihtsalt ignosin seda, kuni ükspäev Kardolt küsisin, et kas ta on seda seal maas märganud. Ta küsis vastu, et kas ma juhuslikult arvan, et ta on pimedaks jäänud, et loomulikult ta on seda metsikult suurt, erkpunast laiku maas näinud, aga ta lihtsalt leidis, et mis juba juhtunud, see juhtunud.

Ja mina olin niiiiiiii õnnelik, et ta minuga mölisema ei hakanud selle pärast, sest ma vihkan, kui inimesed minuga mölisevad. Mulle meeldib hoopis kui nalja saab. Ja Kardoga ikka saab. Kes muu leiaks, et perepildi tegemise ajal on väga normaalne mu olematu tagument paljaks kiskuda?