Uncategorized

appi, kummitused!

18. oktoober 2014

Ma olen siin blogis korduvalt enne kummitustest rääkinud. Noh, ükskord ma kuulsin kuidas kummitus mu uksele koputas. Teine kord arvasin ma, et kummitus kustutas mu tuled ära, aga tegelikult oli see ainult Kardo ja kolmas kord jagas lausa sada inimest minuga erinevaid kummituslugusid.

Põhjus, miks ma seda praegu kirjutan on see, et mul on tunne, et ma olin natuke aega tagasi ainukene isik siin ruumis, kes EI näinud kummitust! Loomulikult ei ole Kardot kodus, vaid istun siin Kure ja Mariga. See tähendab, et Mari magab ja Kurg ka magab ja mina kössitan oma läppariga ainukese lambi all, mis Marile silma ei paista ja kardan kummitusi. Nagu täiskasvanud naised ikka…

Lamasime meie siis kolmekesti voodis. Mina, Mari ja Kurg. Selles järjekorras. Mina ja Mari olime näod vastamisi, niisama pikutasime ja lamasime. Äkki kargas Kurg istuli ja jäi mu jalgade juurde vahtima.

Mõni mõis, mõtlete te nüüd, kassid ALATI vahivad suvalisi kohtasid. Okei, sama mõtlesin mina ka. Kurg muudkui vahtis ainuüksi mingit tühja kohta, kuni lõpuks hüppas voodi pealt maha ja jälgis sama kohta maast edasi.

Ma olin juba veits creeped out, kui Mari äkki samasse kohta vaatab ja HÜSTEERILISELT naerma hakkab. No täiesti lausa naerust rappudes vaatab umbes minu põlvede poole, kus pole mitte kui essugi ja naerab sama laginal, nagu siis, kui ma talle kõhu peale purinahäält teen või kuidas iganes seda kutsutakse.

Mari tõusis istuli, vaatas ikka samasse kohta ja muudkui naeratas. Mina üritasin rahu säilitada ja actida cool, juhuks kui kummitus mind kuulama peaks. “Noh Mari, mis naerad,” ütlesin ma võimalikult tuimalt, ise samal ajal 664 südamerabandust saades ja endale hinges verd kurku ropsides, sest MU VOODIS ON KUMMITUS, KES MU LAST NAERMA AJAB!!!!

Mari jätkas lalisemist ja naeratamist. Panin ta uuesti pikali, mille peale hakkas Mari nutma, ajas ennast istuli tagasi, vaatas jälle samasse punkti ja naeratas.

Lõpuks sain Mari magama ja kardan siin toas olla, appii! Asja ei teinud ka paremaks see, et ma otsisin sobivaid gife ja sattusin mingite inimeste tehtud random fotodele, kus peale olid jäänud kummitused.

APPIIII! Kardo, tule koju!

Mitte, et see oleks adekvaatne palve, arvestades, et ma olen sama üksik kui porgandiviil paksu poisi peolaual, aga need, kes eelmine kord oma kummituslugusid ei jaganud, jagage nüüd! Kes on kunagi kummitust näinud või kuulnud?!

Ps! OMG MARI NÄEB KUMMITUSI!!!!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

68 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Liisa 16. oktoober 2016 at 10:07

    Minu klassiõe kodus on kaks aeda, teises aias on ümbertõstetav maja kus pidi elama hakkama tema vanavanemad aga nad surid kolm päeva enne selle maja kohale toomist. Alati kui selle juures või sees olen tekkib tunne et seal on keegi ja et seal majas tegutsevad halvad jõud. Ükskord nägin aknast punast karvast looma.

  • Reply Eva 16. oktoober 2016 at 10:02

    Kaks aastat tagasi suri mulle väga kallis vanavanaisa kuigi me peaaegu üldse ei suhelnud kuna ta oli poolakas. Kui ta suri oli selline tunne et see ei ole tõsi ja hakkasin nutma. Pärast matuseid iga õhtu enne magamaminekut oli tunne et mu vanavanaisa on minu kapis. See kestis mõned nädalad ja siis ma teda ei näinud. Siis hakkasin mõtlema et mul ongi nii et pärast kellegi matust hakkab asju ette kujutama ja et see ei olnudki päris. Aga see aasta suri veel üks vanavanaisa ja pärast tema matuseid ma teda ei näinud.

  • Reply ku-ku-kummitus | Mallukas 13. jaanuar 2016 at 13:35

    […] kokkupuudetest kummitustega kirjutanud, aga endalegi üllatuseks avastasin lausa kolm postitust. SEE, SEE ja SEE. Ettevaatust, viimase postituse kommentaarid olid super […]

  • Reply reelike 19. veebruar 2015 at 21:44

    Tere. Räägin siis oma loo
    Olime sõbrannaga minu pool ja siis vaatasime kuidas mu kass vaatas koridorri tardunult ja siis hakkas päris creepi.

    Teine lugu on et sel samal päeval vanemaid ei olnud olime ikka seal ua vaatasime õudukat The Ring. Ja pärast lõppu oli väga pime ja siis ma pidin puid tooma vanemad ütlesid helistasid ja siis tõin keldrist ja kas se oli viirastus võim midagi aga ma nägin The ring filmi valge kleidiga naist ja oi kuidas ma jooksin. Ja öösel ärkasin siis voodi ees oli sama keda keldris nägin

  • Reply K. 20. oktoober 2014 at 08:51

    Elame mehega vanas majas ja mulle tundub, et keegi aeg-ajalt tegutseb siin.
    Paar päeva tagasi oli juhus, kui kuulsin, kuidas allkorrusel keegi kõnnib, uks käib kinni. Hiljem tulid alumised naabrid koju ja küsisid, kas me käisime all ja jätsime välisukse lahti.
    Suvel tegin süüa, laps aitas ka ja küsis “Kas me pakume sellele tädile ka süüa”. Üldse on mu laps teinud mõnikord juttu mingist tädist, küsinud, kes ta on ja kas ta on meie sugulane.
    Kellest ta räägib, ei tea… Suvel kui juhtus see söögi tegemise ajal, arvasin, et laps näeb oma vanavanema, kes kevadel suri, aga kuna ta pole vanavanaemast juttu teinud ja temale ta tädi ei ütle, siis on ilmselt keegi teine.

  • Reply Ellukas 20. oktoober 2014 at 08:49

    Mul pole õnneks kummitustega kokkupuuteid olnud. Peale isa surma nägin ma oma isa igal öösel unes ja alati oli üks ja sama unenägu. Minu mehe vanaema on kaardimoor ja tema ütles, et põletaksin kodus rohelist küünalt. See pidavat vaimud ära ajama või kodu puhastama… täpselt ei mäleta aga peale rohelise küünla põletamist pole ma enam isa unes näinud. Kui ämm kolis uude majja, siis teda katsuti vahel öösiti jalast ja tema tormas ka poodi kohe rohelist küünalt ostma ja peale seda ei ole keegi teda öösiti katsumas käinud….

    • Reply Tudruk 9. veebruar 2016 at 18:06

      Haha perv vaim siis xD

  • Reply C 20. oktoober 2014 at 07:56

    Mul oli ca kuu tagasi sarnane olukord, võtsin oma beebitüdruku ja läksin keldrisse puude järgi, keldriuks lahti, astume sisse ja tütar vahib nurka ja naerab, võtsin kiirelt oma puud ja kogu aja laps naeris, üha kõvemini ja kõvemini, hakkasimee ära minema, panin ukse kinni ja ta hakkas nutma, täpselt nagu oleks midagi ära võetud, enam teda keldrisse ei vii.

  • Reply Mh. 20. oktoober 2014 at 04:53

    Mõned kuud tagasi istusime elukaaslasega rõdul. Ja siis ma nägin, kuidas üks hele laik lendas ühe puu okste vahel. Vot ei teagi, kas ma kujutasin seda ette või oligi nii..

    Meil on kodus kaks kassi ja ma olen korduvalt näinud silmanurgast, kuidas kass või pisem koer mööda jalutab. Lähen vaatama, kõik meie kassid magavad ja elukaaslase koerast ei ole ka jälgegi.
    Nüüd hakkasin mõtlema, et mõned aastad tagasi toimus samas majas, kus me elame tulekahju ja kolm kassi ja üks koer surid vingumürgituse tõttu. Äkki nemad jalutavad ringi? Ja elukaaslasel on üldse elu jooksul jumal teab kui palju kasse olnud…seega variante palju 😀

  • Reply Brit 19. oktoober 2014 at 21:35

    Mul on ka kogemusi ikka omajagu. Kõige hullema panin juba paar aastat tagasi paraweb´i foorumisse kirja ka, kui keegi soovib lugeda:
    http://www.para-web.org/showthread.php?tid=6940

    Seal jäi mul lugu nö poolikuks, aga hiljem ikkagi vahetasime elukohta, kuna taolisi juhtumeid seal lisandus veelgi. A´la, öösiti tuli äkitselt hull kolin, vahepeal kuulsime samme, vahel olid külmalained, tehnika juras pidevalt.. Igatahes, need probleemid küll kadusid, kui kolisime uude kohta, kuid päris ausalt olen nüüd paras wuss :D. Kardan üksi olla ja pimedust ja..
    Kusjuures, nüüd just hiljuti sain teada, et ka praegu vahetuvad seal üürnikud üsna kiirelt.

  • Reply Jube 19. oktoober 2014 at 21:22

    No mul oli nii, et kui üksi kodus olin kukkus teisel korrusel pööningu luuk lahti, kuigi see oli lukku keeratud. Läksin ja panin selle siis kinni ja jooksin alla korrusele vanemaid ootama, enne seda olin mingit õudukat ka vaadanud seetõttu flippisin veel eriti ära.

  • Reply Gete-Lisett 19. oktoober 2014 at 19:38

    Minul juhtus üsna hiljuti selline ehmatav lugu, et sõitsin õhtul videviku ajal maale vanematele järgi. Veits oli paha olla, sest eelmine päev käisin peol, aga olin juba kaine ja sõita võisin. Ja siis äkki oleks ma peaaegu kraavi sõitnud, sest maa alt ilmus tee äärde heledat kleiti kandev blond naine, kes vaatas maha ja hääletas. Mina hulllut ehmusin ja vaatasin käbe peeglist tagasi, et kas see naine on hulluks läinud või üritab auto alla jääda, aga tee ääres ei olnud enam kedagi…

  • Reply Jantsu 19. oktoober 2014 at 18:20

    Seni kaua kuni asjad ei lenda ning Mari naerab ja kass lihtsalt passib, pole vaja muretseda. Tuli meelde ka selline seik, et vanatädi majas oli alati väga soe aga ükskõik kus mina või mu õde istusime oli nii külm et pane või jope selga. Ja see külm “laik” liikus alati meiega ning ainult meie tundsime seda. Mingi hetk kadus ära ning siiani ma mõtlen, et ehk siis oli meie kaitseingel kes meid kaitses 🙂

  • Reply Mia 19. oktoober 2014 at 17:29

    Ma olen kusjuures mitmest kohast lugenud, et väiksed lapsed ja kassid suudavadki kummitusi näha. Enda kass vahepeal vahtis samamoodi kuskile tühja kohta pingsalt, siis oli alati kriipi, sest mõtlesin kohe selle peale et mida ta seal näeb.
    Aga noh positiivselt võttes, kui Mari naeris ja rõõmus oli siis ju oli sõbralik kummitus sul seal 😀

  • Reply Paanika 19. oktoober 2014 at 17:28

    Laps võib tõesti kummitusi näha, hakka või isegi uskuma… Minu vanaisa (emapoolne) suri 10a enne minu sündi. Kui ma olin kolmene, olevat ma vanaisa pilti nähes öelnud “see on minu vanaisa”. Ema imestas, et kuidas ma tean, varem ei näidanud mulle keegi pilte. Ma olevat siis vastanud, et ma olen teda näinud…

  • Reply M. 19. oktoober 2014 at 16:01

    Räägin ka mõnest juhtumist:

    1. Kui ma olin alles päris väike, olevat ema ja isa tahtnud minna teatrisse ning jätsid mind vanaema juurde. Teatrist tagasi tulles jäi neile silma tänavavalgusti all istuv vanem mees. Kuna oli talv, tuiskas ja jube külm, läksid vanemad uurima, et kas mehel on ikka kõik korras. Mees rääkis kuidagi väga seosusetut juttu (nagu oleks täiesti purjus) ning tema motoorika oli häiritud, samas mingeid alkoholilõhnu polnud üldse tunda. Otsustasid siis vanemad, et helistavad siiski hädaabisse. Kuna tegemist oli ajaga, mil mobiile polnud, pidi isa jooksma telefoniputkasse, et helistada. Ema käskis sellel mehel istuda siinsamas ja lubas, et kohe tulevad tagasi. Isa siis jooksis juba ees ära, ema kõndis rahulikult järele, kuid otsustas korra tagasi vaadata ja nii kui ta keeras näoga mehe poole, oli mees kadunud. Kõige imelikum oli asja juures see, et ema jõudis võib olla mõned meetrid kõndida ja tee mis tahad, kuid mees oli kadunud nagu tina tuhka. Oleks siis veel kuskile minna, kuid kuna tegemist oli üpris lageda kohaga (majad olid kaugemal), poleks mees mitte mingit moodi jõudnud selle lühikese ajaga ära kaduda või joosta. Lisaks sellele käitus mees nagu oleks purjus ja ta ei suutnud enne püstigi tõusta.

    2. juhtum toimus samal õhtul, kui vanemad teatrist tulid ja tegelesid selle mõistatusliku mehega. Nimelt tulid nad mulle vanaema juurde järele. Kuna kell oli juba üpris palju ja ma olin juba magama jäänud, pakkus vanaema välja, et me jääks ööseks sinna. Öösel ärkas ema järsult selle peale üles, et keegi võttis ta õlgadest kinni ja tõmbas istukile. Alguses ei saanud ema aru, kuid järsku märkas, et tuba on paksult suitsu täis. Nimelt oli kuidagi kukkunud kampsun lambi peale ja kampsun oli hõõguma hakanud. Tänu sellele nn seletamatule tõmbajale, jäime me kõik ellu. Ema ja isa on aegajalt mõelnud, et mis see võis olla ja oletasid, et äkki oli seos selle nn õhku haihtuva mehega laterna all. Võib olla see, et nad tormasid sellele mehele appi, andis neile endale võimaluse – võib olla oli tegemist kaitseingliga.

    3. juhtum, mida ema mulle rääkis, toimus jällegi vanaema juures ja samas ruumis, kus kampsun läks põlema. Tol ajal mind veel sündinud polnud, kuid ema ja isa ööbisid järjekordselt seal. Järsku kuulis ema enda kõrval tugevat norskamist. Algul ema arvas, et isa norskab, kuid siis pani tähele, et isa on tema paremal käel, norskamine aga kostus teiselt poolt. Ema äratas vaikselt isa üles ja palus kuulata, kas tema ka kuuleb. Isa kuulis samuti, kuidas üle ema teisest voodi servast “keegi norskas”. Lõpuks norskamine katkes, kuid sel ööl nad vist magama ei suutnud enam jäädagi.

    4. Nüüd elan selles samas korteris, kus elas minu ema poolsed vanemad. Ise ma siin pole selliseid juhtumeid tajunud, kuid kass tekitab vahest küll kõhedust. Ta samuti aegajalt lihtsalt jääb seisma ja oma suurte silmadega võibki jääda vahtima mingit teatud kohta, vahest aga ta liigutab enda silmi või pead kaasa, selline tunne nagu keegi nähtamatu liiguks toas ringi. Olen küll hästi põhjalikult sel hetkel vaadanud, et äkki mingi putukas, aga pole silma jäänud. See veidike tekitab kõhedust, samas ma lohutan end sellega, et võib olla käib mu kallis vanaema mind aegajalt jälgimas.

    5. Kui mu isapoolne vanaema aga lahkus siit ilmast, siis maamajas toimus ka midagi imelikku. Vanaema matustest oli möödas umbes nädal. Kuna vanaisa oli vanaemaga nii ära harjunud (56 aastat koos olnud) ning vanaema oli kõik kodused tööd ise ära teinud, siis vanaisa muutus nagu lapseks, kelle eest oli vaja hoolt kanda. Otsustasin siis minna oma noormehega nädalaks vanaisale seltsi, et oleks lihtsam leinaga toime tulla. Nendel õhtutel kuulsime me pidevalt, kuidas ülevalt pööningult nagu keegi kõnniks, lohistaks jalgu. Mõtlesime, et okei, võib olla kassid või midagi. Kuid ühel öösel, kui ma magasin, ärkas mu kutt selle peale üles, et kuulis, kuidas keegi vaikselt suurest toast (suur tuba on läbikäidav) sussi sahisedes lohistab oma jalgu ning kõnnib taha magamistoa poole (tuppa, kus mina ja noormees magasime). Kuna tegemist on vana maamajaga, siis põrandad teevad samuti häält, kui puulaudadele peale astuda- seda samuti oli hästi kuulda. Kutt kuulatas veidi ja otsustas siis vaadata üle toa ukse, kas äkki vanaisa tahtis midagi, kuid toas polnud kedagi. Kuna minu noormees eriti ei usu paranormaalsusesse, üritas ta mõelda, et ju siis ta kujutas seda ette või siis ikkagi vanaisa kõndis. Kuid samal ööl, koges noormees veel midagi peale mida ta hakkas isegi pisut uskuma. Ta ärkas keset ööd üles ja vaatas, et voodi ja akna vahel seisab lühikeste hallide juustega vanema naise kujutis, öösärk seljas….lihtsalt seisis ja vaatas mu noormehe poole. Noormees pani silmad korraks kinni, tegi uuesti lahti ja mitte kedagi polnud. Hommikul rääkis kallim kogu loo ära. Ta kirjeldas mulle seda vanemat naist ja täpselt selline pisikest kasvu hallide juustega naine vastas vägagi minu vanaemale, lisaks sellele kirjeldas ta mulle öösärki, mida just minu vanaema kandis. Kuna tol hetkel olime me suhtes olnud ainult mõned kuud, siis mu noormees ei jõudnud kahjuks minu vanaemaga tutvuda ja matustel olles ei tahtnud noormees lahtise kirstu juures olla (ta pelgab surnuid millegipärast). Seega ei teadnudki ta, milline mu vanaema välja nägi ning ammugi ei saanud ta teada, mida mu vanaema tavaliselt öösel seljas kandis. Lisaks sellele, kui mu vanaema oli elus, siis ta lohistaski alati jalgu ning seda oli alati taha tuppa kuulda (vanaemal oli alati kombeks iga õhtu, kui perega maal viibisime, tulla enne magama minekut juttu puhuma). Peale seda juhtumit naljatlemegi noormehega, et ju siis tuli vanaema üle vaatama, millise mehehakatise lapselaps saanud on. 😀
    Nädalalõpus, kui minu pere jõudis ka maakoju, istusin hilisõhtul koos enda noormehe ning vennaga suures toas ning vaatasime filmi. Pööningul toimus mingi mürgel, kuid me ei teinud sellest välja, üks hetk aga oleks nagu keegi tõmmanud mööda maja välisseina käega või mingi esemega ülevalt alla, et kostus täiesti jube heli. Kuna vanaisa ja vanemad juba ammu magasid ning värav oli lukus (lisaks asub meie maja teistest majadest kaugemal, koerad samuti ei haukunud), ei saanud keegi väljas olla…ometi, keegi mingi eseme või käega tõmbas mööda palke. See heli, mis kostis, ehmatas ikka korralikult ära. Hommikul katsetasime järele, vend läks maja nurgale ja tõmbas samuti käega mööda palklaudu alla ning toas olles kostus sama heli, mis õhtulgi. Kes see oli või mis selle põhjustas, jääbki teadmatuseks.

    6. Meenus veel üks juhtum, mida rääkis mulle mu enda vanaema. Samas maakodus suri kunagi minu vanavanaema. Tol ajal oli kombeks jätta surnud inimesed tuppa lavatsi peale ning kõik külainimesed käisid mälestamas ja küünlaid põletamas. Istuti siis köögis seltskonnaga, mälestati inimest, kui järsku lihtsalt suur köögiuks (tol ajal oli veel hästi raske köögiuks, mis vajaks vähemalt kahe inimese abi) tõsteti hingede pealt maha ning pandi seina äärde. Tõstjat, kui sellist polnud aga kuskil.

  • Reply Katu 19. oktoober 2014 at 15:24

    Kui ma veel mehega koos elasin, siis oli meil ka kahtlus et kummitus tegutseb korteris. Üks õhtu, kui laps sai rahulikult magama pandud, panin mina lapse hambaharja hambaharjatopsi peale külili, ja läksin mehega juttu ajama. Veidi aja pärast kuulsin kerget kolksu ja hambahari kukkus topsi sisse (toas ei olnud mingit tuuletõmmet ega midagi, mis võinuks seda hambaharja liigutada)
    Nüüd, mu uues üürikas on minu tuba alati jõledalt külm (kõik teised toad on soojad, küte on ju sees) . Aknad on nagu ka vahetatud, ma ei tea kas ma kujutan seda ette või ma elangi ühes toas kummitusega ..
    Olen kuulnud jutte, et kui su ümber on nagu külm õhk koguaeg, pidid kummitused sellessamas ruumis elama ..
    Samuti näen ma tööl igast viirastusi, nagu keegi liiguks, aga samas ei liigu ju kedagi, kui vaatama läksin ..
    Ma vist päris hulluks läinud :/

  • Reply K. 19. oktoober 2014 at 14:07

    Peaks vist selle ära ütlema, et hetkel olen 16, ilmselt on mul meeles veidi rohkem kõhedusttektitavaid näiteid kui mõnel täiskasvanul.
    Meenub kuidas väiksena omasin kujuteldavat sõpra, väikestel lastel ikka mõni on. Tema välimust ma ei mäleta, pealegi ei tahtnud ta end alati näidata. Kuid tajusin ta kohalolu ning sellega kaasnes teatud kindlustunne. Mingis vanuses tekkis ka mu õele sõbranna, Bibi. Vanemad muidugi rääkisid lapse heast fantaasiast, aga mina uskusin Bibi tegelikku olemasolu. Jube on küll, kui kuuled oma õe suust pidevalt Bibi arvamust erinevate asjade kohta.
    Mul on paar sellist creepyvõitu “annet”.
    1) Olen tugevalt seotud Viljandiga. Tartu maanteel on üks torni ja kolmnurkse trepiga punastest tellistest maja. Ühel hetkel esines selline dialoog, 5-aastase minu ja emme vahel:
    (Sõitsime Tartusse ning silmasin autoaknast maja, sellega seoses ka küsimus.)
    M: Millal me sellele tädile jälle külla läheme?
    E: Mis tädile?
    M: Sellele, kes seal majas elab.(näitasin näpuga)
    E: Seal ei ela ühtegi tuttavat tädi.
    Hiljem selgus, et mitte keegi mu vanematest ega vanavanematest pole minuga seal majas käinud. Korra, aga olen sattunud sinna ühe väga kauge ja võõra sugulase asju, kellega me muidu absoluutselt kokku ei puutunud. Sisse astudes teadsin kohe kuhu ruumi minna ja et uks käib kerge nõksuga. Selliseid kogemusi on mul veel paari majaga olnud.
    2) Seda ei saa just otseselt selgeltnägemiseks nimetada, aga kui väiksena minu käest küsiti nõmedaid küsimusi stiilis “kummas käes on kivi?” vastasin alati õigesti, sest ma lihtsalt teadsin. Peitusemäng võis teiste laste jaoks üsna nõme olla, kui ma nad kõik kohe üles leidsin.
    Praegu mul küll enam nähtamatuid sõpru pole, aga vahel kui mõtlen mõnele surnud lähedasele tunnen füüsiliselt kerget paitust vm. Mitte kunagi pole ma üksi kodus, aga tean, et näiteks vetsus ja duši all võin käia ilma üleliigsete sõpradeta, sest minu omad on väga mõistlikud ja normaalsed.

    • Reply evelin 19. oktoober 2014 at 14:50

      Mis Sa tühja kardad.Kõigil meil pidi ju oma kaitseingel olema.Ju siis Mari oma tuli talle head und soovima.Nii väikesed lapsed veel näevad neid.Kassid ka.

  • Reply Vot 19. oktoober 2014 at 13:47

    Kardan kummitusi tohutult. Kohe kohutavalt ja nii on olnud terve mu elu. Mitte, et nad mulle miskit kurja oleksid teinud, vähemalt ei mäleta.
    Nii minu esimene kokkupuude kummitustega oli siis kui põhikoolis käisime ja sugulasega koos õhtul sauna läksime. Olime ära leilitanud ja puhtaks pestud ning läksime eesruumi, et end ära kuivatada ja riidesse panna. Naljatasime ja rääkisime juttu kui tekkis hetkeks paus. Ning see vaikus kadus jutuvadaga ja vihtlemisega mis kostus leiliruumist. Ometigi olime me me ainukesed kes saunas viibisid. Oi kui kibekiirelt jooksupealt tõmbasime püksid nii palju ülesse, et saime jooksu pandud. Välisuksest väljudes alles said püksid üle tagumendi. Elu kiiremad liigutused. Päris tükk aega ei julgenud peale seda saunas käija õhtuti. Aga kuna see oli meil ainuke pesemiskoht siis tuli seda tähest tahtmata teha ja kui jäin üksi siis tegin elu kiiremad liigutused nii et süda sees peksis.
    Kummalisi hääli: krabistamine, sammud, sahinad jne. on ikka olnud kuulda meie vanas majas. Neid nii väga ei karda- kuni magama minekuni. Ema on ikka alati rääkinud, et keegi meil kodus on nö. olemas ja et teda karta ei tule sest ei ole ta kunagi halba meile teinud. Nimelt on ta oma voodi kohal öösiti näinud hõljuvat naisterahvast heledas kleidis. Olen vist korra isegi teda näinud. Mõned korrad on olnud ka selline tunne magades nagu keegi katsuks jalga või istuks voodiäärele.
    Juba päris mitu aastat tagasi suri mulle väga väga kallis vanavanaema. Olime lapsest saadik nö. parimad sõbrad. Minu jaoks oli see raske kuigi olin üritanud end selleks ette valmistada. Nimelt oli ta väga haige ja oli tal olnud ka insult. Aga see selleks. Paar päeva peale tema matuseid kui läksin õhtul hilja vetus, elukaaslane vaatasi siis telekat meie magamistoas. Kui tualettruumi minnes olin unine ja sealt väljudes ka väheke siis hetk millal seisin köögis ja vett jõin ning silmad avasin nägin köögis laua taga istumas mu kallist vanamammat oli uni pühitud. Süda hakkas sees peksma sest see kõik tundus nii reaalne. Nii istus ja sõi ta koguaeg leivakannikat ja jõi kohvi kui meil külas käis. Kõik oli väga reaalne, kui välja arvata see, et ta oli nagu helevalgus ja mõned päevad tagasi oli ta mulda sängitatud. Meie magamistuppa sai läbi köögi ja seal samas ukse juures oli ka laud kus vanamamma istus ja sõi. Tükk aega seisin värisedes ja südame kloppimise saatel mida kõrvu oli kuulda kraanikausi juures. Üks hetk vanamamma vaatas minu poole ja kadus. Natuke seisin veel ja siis muutkui pilku laual hoides läksin suure jooksuga magamistuppa. Tõmbasin teki kurguauguni ja võtsin kaasa tugevasti kaissu. Mitu korda olen teda ka unes näinud. Üks unenägu oli veel eriti reaalne. Mille peale ärkasin nii et süda kloppis ja värisesin. Seda und nägin mõnda aega peale seda kui tema kodu oli ära müüdud. Ükskord ennem uinumist nägin kuidas mu kallis memm mu tütrekese enda hoole alla võttis. Tuli mu juurde ja sirutas käe välja ning hetk hiljem oli mu tütreke tal sules. Peale nurisünnitust nägin seda ja siis oli ka vanavanaisa seal kes läks teistpoolsusesse kui olin 4 aastane. Temagi oli mulle väga kallis.
    Ühes üürikorteris oli kohe algusest peale mul tunne, et siin on keegi. Koguaeg kui wc käisin vaatasin üle õla ja üks kui olin ei julgenud väga ringi liikuda. Ka elukaaslane kes muidu selliseid asju ei usu tõdes seda. Kuna olime ka äsja lapse kaotanud siis arvasime, et juu see on tema kuna urn oli meiega ( paljude arvates tabu aga kui lugu täpsemalt ei tea ei maksa kohe miskit öelda) . Korra ennem uinumist kui elukaaslane veel ärkvel oli ja telekat vaatas nägin koridoris üht noort naist. Peagi peale kolimist tuli elukaaslasel minna kordusõppustele. See aeg oli väga julm kartsin kõik need kaks nädalat kodus olla. Eriti kui läks pimedaks. Koguaeg oli tunne, et keegi jälgib. Meeletult kartsin, tualetti külastasin ka jooksujalu. Vahe peal päris pikalt oli vaikus ja rahu. Kuid kui õde oma koeraga meil külas käis siis koer ( chiaua ? ) jooksis koguaeg ukse vahet ja oli närviline. Ning siis hakati all korrusel remonti tegema hakkas pale. Elukaaslane mind algul ei uskunud aga kui lõpuks ka ise kuulis siis jäi uskuma. Esimest korda kui kuulsin siis arvasin, et elukaaslane juu unustas miskit maha kui tööle läks ja tuli tagasi. Kuigi kella vaadates tundus see veider. Hõikasin voodist, et mida sa otsid kuid vastust ei saanud. Elutoast oli kuulda sektsiooni sahtlite liikumist ja sahtlis sobramist. Siis hakkasid sammud liikuma, minul hirm nahavahel. Sammud tulid täpselt magamistoa ukseni ja siis kadusid. Algul oli väga hirmus aga siis harjusin ära ( olin raseduse tõttu kodune). Algul pakkus mees, et need tulevad pööningult aga kui ise ka kuulis siis tõdes, et ei ikka ei tule kuna ka pööningult tulevaid samme olime kuulnud. Korra aga ehmatasid mind need kodukäiad nii et ma ei julgenud mitu aega magama jääda ja üksi olla peale seda kui elukaaslane oli tööle läinud. Nimelt jäin magama ja siis järsku ärkasin nende samade sammude peale tulid need mul voodini krabasid mul jalast kinni ja lohistasid voodist välja kööki. Edasi ei meenu aga midagi hirmsat see oli raske oli sellest ärgata ja see kõik tundus nii reaalne. Mäletan, et terve selle “une” ma karjusin. Selles samas korteri kui peagi sündiva lapse voodi kokku panime oli vahepeal kõrvus lapse nutt ja sama nutt oli peale pojakese sündi kuigi poeg magas rahulikult.
    Järgmises üürikas oli ka paar seika sellist kummalist. Üks on eredalt meeles. Olime lapsega voodis pikali kui laps ( ei olnud veel aastanegi) vaatas magamistoa ukse juurde ja siis järsku lehvitas. Kasski vaatas sinna samma kohta. Mõned korrad olid sellised kus tundus nagu keegi jälgiks ja oli tunda külma õhu liikumist.
    Kõige viimase kogemus on mul tööjuurest kus järsku vajus uks lahti. Oli tükk aega lahti ja siis läks ise kinni ning peale seda oli järsku lahti laoruumi uks kuigi kindlalt olin ma selle sulgenud natuke aga tagasi. Samal päeval kukkus mul tööjuures kapi otsast alla kuju ja oli veel mõned pisi asjad paar päeva jooksul kuid siis kõik rahunes.
    Nüüd tuli küll üks pikk jutt aga need asjad on kõige eredamalt meeles.

    • Reply Mallukas 19. oktoober 2014 at 14:03

      Kui minu vanaema suri, kellega ma olin terve elu koos elanud, siis ma nägin teda ka korra peale ta surma meie kodus, esikus seismas, nagu ta ikka seal oma kodukitliga seisis. Nii reaalne oli see!

    • Reply Vot 19. oktoober 2014 at 14:05

      Pika jutu lõpuks lisan selle mis mul meenus just ja võib-olla on ka põhjuseks miks kardan selliseid asju. Nimelt käisin 5 klassis kui keset talve sõbrannaga kelgutama minnes leidsime raudteelt ühe surnuks külmunud naise. Oi see oli jube ja peale seda kartsin väga pikalt pimedas liikuda ja sel ajal ka kemmergus käija ( siis oli see meil väljas ja oma 200m kaugusel majast) kartsin isegi magama jääda. Koguaeg mõtlesin, et hakkab kummitama mind. Vb keegi sõpradest rääkis mulle midagi sellist. Ei mäleta enam.

  • Reply Kätlin 19. oktoober 2014 at 13:02

    Paar aastat tagasi olime emaga kahekesi kodus, vaatasime telekat, kass ja koer olid meie läheduses. Meil on digitaalne kell, mis on meil olnud sissekolimisest saadik, maja on meie ehitatud. Järsku hakkab see kell ette lugema, mis kellaaeg on. 7 aastat polnud see piuksugi teinud. Okei, olime emaga hämmeldunud ning vaatasime telekat edasi. ~10 min hiljem kukub sahvris midagi maha. Seal seisab meil suur, 2 m kõrgune külmkapp, mille sügavus on u 60 cm. Ja külmkapi otsast oli alla kukkunud seina vastas stabiilselt seisnud vetsupaberi pakk. Siis oli tõesti natuke hirmus, et mis toimub…

  • Reply Jantsu 19. oktoober 2014 at 12:15

    Mul on ka üks creepy juhtum olnud paar aastat tagasi ja üks kui ma väike olin. Nimelt läksime me tuttavate lapse 1. sünnipäeva peole mis toimus ööbimisega. Nende maja kõrval elas nende tuttav, üks 70dates vanem mees. See maja oli iidvana ning ta elas seal ainult suviti. Nimelt oli see maja kunagi kuulunud timukale, kes oli ka mõrvar ning seal samas pööningul oli ta päid maha võtnud paljudel noortel naistel. Me pidime seal majas ööbima ja ausalt, ma pole elusees nii palju kartnud. Terve öö läbi kostus ülevalt pööningult samme mis meenutasid kellegi eest ära jooksmist. Ütleme nii, et pööningule oli võimatu minna kuna sinna sai ainult väljast ja ainult redeliga ning uks oli tabalukuga kinni. Aga see polnud veel kõige hullem, kuskil kell 3 öösel kostus jubedat naise karjumist ülevalt. Vot siis jooksin ma majast välja ja magasin sõbrannaga vanemate autos.

    Teine lugu on selline ,et ma mäletan alati väiksena vanatädi majas mingit naist, ta ei rääkinud ega teinud midagi, lihtsalt oli. Vanatädi kahjuks suri 2 aastat tagasi ja me emaga läksime tütrele appi ülevalt toast asju sorteerima. Kuna mind on alati huvitanud vanaaegsed fotod siis avasin ma fotoalbumi mille ma leidsin ja pidi šhoki saama – see sama naine oli nende piltide peal ja need pildid olid aastast 1862. Näitasin emale ka, tema ütles et see naine oli vanatädi vanaema parim sõbranna, kes suri tuberkuloosi siin samas üleval korrusel.

  • Reply Orochimaru 19. oktoober 2014 at 11:09

    No meil siin Tartus maja, kus elan on umbes sajand või nii meie suguvõsale 8isapoolsele just) kuulunud. Peale vanaisa surma on ikka aeg-ajal samme kuulda olnud või noh selline eriline nagin olnud, mida mitte ükski asi teha ei saa. Käis ka kunagi mingi sensitiiv ja väitis, et mu kadunud vanaisa sõbralik vaim elab siin. Eks ta teeb vahest vempe ka- paneb asju teise kohta jne. Samas mu 2 kassi küll ei karda teda, vahest vahivad kuhugi nagu tardunult, aga sellist kurjaks minemist jne nagu poltergeisti puhul, ei ole ma täheldanud.

  • Reply Mjau 19. oktoober 2014 at 10:39

    Vanaisa matustel (olin vist 10 aastane) tahtis ema, et ma teeks viimast korda vanaisale pai, sest peale seda ma ei näe teda enam. Õde paitas, mina ei julgenud. Mõned nädalad hiljem, kui hakkasin magama jääma, tekkis tuppa järsku eikuskilt jahe õhk ja tundsin,kuidas keegi mu põske silitas.. See tundus olevat täpselt nagu mu vanaisa kare käsi. Mina ei tea, mis see tegelikult oli, aga tahan uskuda, et vanaisa tuli ja jättis ise minuga hüvasti. 🙂
    Imelik on veel see,et peale kirstule mulla peale lükkamist, tekkis tuuletusse ,kuid jahedasse märtsikuusse järsult jäine tuul, mis keerutas maasolevaid puulehti sellise hooga, et pea tuli igaks juhuks teise suunda pöörata ( ma siiamaani mäletan seda hetke.. see oleks nagu kuskilt filmist võetud).

  • Reply A. 19. oktoober 2014 at 10:02

    Täna öösel oli mul esmakordselt creepy kogemus. Kella paiku ärkasin lambist ülesse ja nägin kuidas suurestoas oleva lauaarvuti monitor sisse-välja iseenesest lülitus. Minut kuskil põles ekraani tuli ja ss kustus ja jälle põlema ja nii tükkaega. KÕIK pereliikmed magasid. :S

  • Reply Kaisa 19. oktoober 2014 at 09:44

    Mina mäletan lapsepõlvest ühte korda, kus ma ainiti ühte vana tädi vaatasin pikas mantlis keset tuba. Ma ei tea, kes see oli ja praegu täiskasvanuna mõtlen, kas oli ikka kummitus või mingi lapse fantaasia. Alles hiljuti (paar kuud tagasi) ärkasin selle peale üles, et mu koer süüa küsib, nii et ta mu jalga toksis ninaga nagu ta ikka tegi, kui keegi magas ja välja ei teinud. olin koera nädalapäevad varem magama pannud haiguse tõttu. Lihtsalt uni see polnud, sest ma füüsiliselt tundsin kuidas koer mu voodi juures toimetab, pigem siis nö luupainaja. Ei karda selliseid asju ma, sest karta tuleb elavaid, mitte surnuid.

  • Reply Helena 19. oktoober 2014 at 08:16

    Ühe koduse kummitusloo jagasin juba. Aga suvel maal üks veel. Mul keskmine poiss selline 5a valge peaga poiss. Tuleb ikka mõni öö veel, kui ülesse ärkab, kaissu. Ühel augusti ööl sii läbi une näen, pimedas, et väike valgepeaga poiss seisab mu voodi juures. Ühman siis poolunes, et tule kaissu (arvasin, et oma poeg), sellepeale ta aga sõna otseses mõtes jalutas läbi seina toast minema. Oi ma olin sekundiga üleval ja läksin oma poega vaatama, kes magas magusat und omas voodis. Rääkisin siis ämmale ka hommikul. Tema selle peale aga kostis maailma loomulikuma häälega, et tema ka seda poissi näinud. ei julenud enne rääkida, muidu noored arvavad, et vanainimne puhta segi. No vot siis, kes ja kust ta tuleb ja mis tal mureks, et tea.
    Aga väikeste laste puhul meeldib mulle uskuda, et nad näevad oma kaitseingleid 🙂

  • Reply Sandra 19. oktoober 2014 at 05:33

    Hei. Mallukas.
    Räägi parem,et kui sa rase olid. Kas sa siis nägid mingeid kahtlasi unenägusid?
    Hetkel siis olen rase ja väga väikese aja jooksul olen näinud unes täiesti tundmatud meest. Alguses on köögis. Kuulen hääli. Hõikan, küsin, et kas see on mu mees. Ei mingit vastust. Minuti pärast seisab see tundmatu mees mu voodi kõrval. Lihtsalt vahib. Ja sel hetkel olen ma täiesti võimetu. Lihtsalt ei saa sellest unest või hetkest välja.

    Kui nüüd täiesti aus olla siis ma isegi ei ole väga kindel, et see uni on. Täpselt seda sama on juhtunud paar korda veel. Ja hääled köögis on täiesti tavalised. Aga vahest ikka arutlen oma ette, et ehk see on raseduse emotsioonidest tulenev loll unenägu/luupainaja.

  • Reply Kadri 19. oktoober 2014 at 05:05

    Lapsepõlvekodus kuulsin korduvalt teiselt korruselt vanaema toast mööbli liigutamise hääli. Alati siis kui kas üksi või õega kodus olime ja kedagi teist poleks tohtinud kodus olla. Reaalselt siiski tundus, et midagi liigutatud polnud. Aga hääl kõlas täpselt nagu siis kui vanaema koristades mööblit liigutas. Ühel hommikul küsis vanaema, kes öösel tema toas käis, sest uks läks lahti, keegi nagu oleks korraks sisse tulnud, seisatanud ja siis jälle välja läinud ja ukse sulgenud. Kusjuures see uks ei käi kergelt lahti, et tuul oleks saanud seda nii avada. Vanaema ise seda ei usu ja arvab vist siiani, et me käisime niisama teda hirmutamas. Samas toas oli vanaema sõnul elanud kunagi mingi segane naine, kes hüppas sealt aknast välja, sest tema jutu järgi keegi sünnitas all kaevu juures ja ta pidi ruttu appi jooksma. See naine küll siiski vist samas majas ei surnud. Siiski inimesi, kes seal kunagi elanud on küllaltki palju ja võimalusi ilmselt mitmeid.

    Lapsena ärkasin ise tihti halvatuna üles ja tundsin justkui mingi tume kogu sikutaks mind jalast. Kartsin seda paaniliselt ja püüdsin end lahti siputada ja appi karjuda, aga kunagi ei suutnud häält teha. Sellist halvatust on vist paljud inimesed kogenud ja see pole arvatavasti vaimudega seotud, kuid kohutavalt hirmutav on see ikkagi.

  • Reply Maret A. 19. oktoober 2014 at 00:27

    Kae nalja, lugesin seda postitust parajasti, kui kuulsin ja nägin, et keegi lõksutas korteriukse kallal 🙂 Ning loomulikult olin sel hetkel üksi kodus. Pikka pidu olnud, kutsusin kohe elukaaslase koju, enne kui ma hüsteeriasse satun. See selleks, nagunii mingid nolgid tegid “nalja”.

    Aga meenus hoopis paari aastane lugu sellest ajast, kui ma veel kodus ema juures elasin. Läks tema õhtul kellegi sünnipäeval. Mina olin õe ja koeraga kodus. Sättisime end magama, kuskil südaöö ajal kuulsime, et keegi tuli trepist üles (tegu on väikese puumajaga, meie korter asub trepile kõige lähemal, seega kostab täpelt tuppa ära, kui keegi koridori peal liigub), tegi korteriukse lahti ja astus esikusse. Ootasime, mis me ootasime, aga esikus tuld põlema ei pandud ja tuppa ka keegi astunud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin vaatama. Esik oli tühi, uks lukus. Ema jõudis alles tunni jagu hiljem koju. Ja sellega see lugu veel ei lõppenud. Pool tundi peale ema koju saabumist sõitis üks auto vastu meie maja seina 🙂 Midagi hullu iseenesest ei olnud, lihtsalt vali pauk käis ja maja värises natuke : D Välisvooder vahetati välja, aga autost enam asja ei saanud. Inimesed jäid kõik muidugi terveks. Sellised lood siin Saaremaal siis.

    • Reply Maret A. 19. oktoober 2014 at 00:34

      paari aasta tagune*
      sünnipäevale*

      Ja unustasin enne mainida, et juttude järgi olevat üks meesterahvas end minu ja õe toas üles poonud :)))

  • Reply Katri-Helena 19. oktoober 2014 at 00:14

    Minul Mari ega ühtegi teist väikest last kodus ei ole ,aga kass küll. Tema käitub sageli sama moodi nagu Kurg. Näiteks magab rahulikult ning ühel hetkel ärkab ja vaatab kuskile. Siis läheb lähemale ning passib ja passib…see on kõhe. Aga ma üritan end rahustada ja mõtlen, et ju seal on mingi sääsk vms.

    Mul on kaks lugu seoses kummitusega või millegi/kellegi imelikuga. Mul oli kunagi Saksa lambakoer Diktus, kes suri ära väga kahtlastel asjaoludel (arvame, et naabrimees lõi ta maha). Ta oli väga tark ja kallis meile. Umbes 2-3 aastat pärast tema surma olin üksi kodus. Meil oli ka uus koer. Kaukaasia lambakoer Milbu Cezario. Tema aga oli kuri ning seetõttu olime teinud talle traadist jooksiku, mida mööda käis kett. Aga see traat oli aia ääres ning kodu uksest umbes 50m eemal. Meil on üpris suur maja. Olin üksi kodus, vanemad olid kellegi sünnipäeval linnast väljas. Istusin arvutis (sel ajal oli lauaarvuti) ja kass oli minuga samas toas – magas diivanil. Üks hetk kuulsin alumisel korrusel haukumist. Läksin siis toast välja (toast välja astudes on näha kohe alumisele korrusele ja treppi). Arvasin segaduses, et kas tõesti oli koer toas. Muidugi ei olnud- Cezario oli ketis ja aia ääres. Mõtlesin, et ahh- kuulsin valesti. Istusin uuesti lauataha arvutisse. Kuulsin jälle haukumist. Kui suur koer toas haugub, siis majas kuidagi kajab. Vot täpselt selline haukumine oli (mitte eemalt vms). Vot siis lõid judinad üle selja. Kell oli umbes 1 öösel. Muidugi käisin uuesti vaatamas et ega koer toas pole või et äkki mõni muu koer või mida iganes, igatahes mitte kummitus. Muidugi kedagi polnud, aga kohe kui ma sammu uksest välja astusin tundsin ukseläve juures sooja laiku. Nagu keegi oleks seal seisnud või istunud vms. Läksin isegi põlvili maha ja katsusin käe JA isegi põsega. Tõesti soe laik. Nii õudne hakkas. Helistasin sõbrannale ja ajasin ta üles. Lobisesime seni kuni mul vanemad koju tulid.

    Umbes samal ajal oli veel koeraga seotud lugu. Nimelt, meil on puuküttega maja. Et maja sooja saada peame minema keldrisse, et katelt kütta. Kui ma keldrisse läksin polnud midagi. Aga ALATI kui ma tagasi tuppa hakkasin minema tundsin nagu koer sörgiks järel. Selline lõbus jooks nagu koerad ikka käivad kannul. Aga see mõte hirmutas mind. Umbes 2-3 aastat järjes ma JOOKSIN keldrist üles. Nüüd aga enam seda pole. Ma ei tea miks. Ma ei tea üldse miks kelder, sest Diktus ei olnud kunagi käinud keldris. Samas meie oleme maja esimesed omanikud ja ise ehitatud. Seega mingite eelmiste omanike vaimudest pole juttugi.

    Praeguseks on kõik sellised asjad järele jäänud. Ei tea miks… Diktus suri 2.novembril ja 3. novembril sündis Milbu Cezario. Meile meeldis alati rääkida, et Diktuse hing läks Caezari sisse. Nüüd on mõlemad läinud kutsude paradiisi. Umbes samal ajal Caezari surmaga ( ligi 4 aastat tagasi) lõppes ka see keldris järel jooksmine. Nüüd on meil uus koer. HOOPIS teise iseloomuga, HOOPIS teise välimusega. Võib-olla sai Diktus omale taevas sõbra Cezario näol ning ei vajanud meie seltsi… vähemalt ma ise tahan mõelda enda jaoks.

  • Reply Diana 18. oktoober 2014 at 23:26

    Ma just lõpetasin mingi saate vaatamise National Geograficult..kus näitas poltergeisti värki.Ja nüüd vaatan, et Sa kirjutad “mõnusa” kummituste loo.
    Seik 1 : Ma olen päris mitmeid kordi aastate jooksul kodus kuulnud, kuidas keegi justkui kaevaks auku..noh et lükkab labida masse ja viskab mulla maha..vot selline hääl.. see tekitab siiani kõhedust.
    Seik 2: Meil ca7 aastat tagasi elas kõrval majas(no ta majas ei elanud,pigem kuuris aga maja oli lihtsalt kõik sugu koli täis + aed) üks mees(üpris vana) ja no mingiaeg suri ta ära. Ühel õhtul istusime siis sõbrannadega meil suures toas.Suuretoa aknast paistis otse naabermaja väike aken.. ja järsku paistisid seal punased silmad ja kapuutsi äär. Vot see oli nii hirmus, et me lihtsalt lõugasime üle maja..
    Seik3: Noorena nägin ka tihti oma toa laes mingisugust naisekujutist(heledal toonil)
    Ja noh selliseid uksest käimisi olen kodus ennemgi kuulnud.. Kardan siiani üksi kodus olla 😀
    Kuna maja on ehitatud vanale lamba karjamaale, siis never know.. kes siin põllal surnud on või muud hirmsat juhtunud .. Kodu kardan aga surnuaedu mitte(eriti meeldibki pimedal ajal neid külastada).Olen ikka imelik küll 😀
    A mul tuli meelde veel see, kui kunagi sõbrannaga vaatasime tema pool, 2 osa järjest The Ringi( too õudukas kus Samara kaevust välja kargab:D) Tol ajal oli see meil lemmik, päevasel ajal veel vaatasime. Ja siis käis mingi kolakas üleval.. Läksime vaatame, muidugi polnud seal miskit. Ja siis sõbranna arvas, et näitab mulle arvutis mingit “lahedat lehte”,kus oli John Lennon ja tema naise mingid lood.. ja neid said tagurpidi kuulata.. näiteks oleks Lennon abikaasa laulus öelnud justkui : I shot John Lennon.. mida hullu, see oli niii hirmus lihtsalt, ja noh seal oli teisigi lugusi,mis tekitasid kananaha ihule.. vb mõjus ka see, et olime just õudusfilmi vaadanud.. Enivei.. õhtul siis sättisin oma telefoni padja alla ja läksin magama.. kui järsku telefon helises ja kui nime vaatasin oli seal : SAMARA :O:O:O:O 😀 Ma lihtsalt hüppasin voodist püsti karjusin, äratasin sõbranna.. no ta lihtsalt naeris nii et tilgad püksis.. oli enda arust teinud põrgulikult hea nalja( ja enda nime mu telefonis Samara vastu vahetanud). prrrrr

    Vot sellised lood 😉

  • Reply Kaire 18. oktoober 2014 at 23:23

    Oh… mul on nii palju tondijutte mida ise olen tundnud ja kuulnud. Paraku ei jõua kõike kirja panna mis on elus ette tulnud(kolimised, lapsepõlvekodu, tulekahju jne). Kuid ühe eredama mälestuse lisaks ikka siia. Aastal 2011 kui mu väikevend oli veidi üle aasta vana, ronis ta kolmel päeval tooliga elutoa aknale ja näitas näpuga ühe eramaja poole lausudes: “mees on surnud!” Seal elas mu sõbranna vanaisa. 3 päeva hiljem teataski sõbranna et ta vanaisa meie kõrvalmajast suri.

    • Reply Kaire 18. oktoober 2014 at 23:46

      Aa ja muideks sinu vanaisa võib ju külastada teid ja Mari lõbustamas käia. 🙂

  • Reply Pips 18. oktoober 2014 at 23:01

    Kisub vist veidi teemast kõrvale, aga minul on kogemusi luupainajaga või kuidas iganes seda nimetada. Olen korduvalt tundnud magades väga tugevat füüsilist surumist rindkerele (esimest korda lapsena, aga korduvalt ka täiskasvanuna). Ärgata on sellest väga raske, kuigi silmi suudad korraks avada ja näed selgelt tuba. Tohutu jõuga kisub tagasi painaja küüsi, isegi kui tundub, et korraks ärkad sellest. Millegipärast on painaja käinud (vara)hommikuti ja alati olen siis olnud üksinda kodus. Õnneks viimasel ajal pole kogenud, aga küllap juhtub seda jälle.

    • Reply lily 19. oktoober 2014 at 15:29

      See on see unehalvatuse teema, päris levinud http://en.wikipedia.org/wiki/Sleep_paralysis. Tihti kaasnevad painajad ka jah.

      • Reply Pips 19. oktoober 2014 at 20:58

        Aitäh, päris huvitav lugemine ja tundub küll, et ongi olnud sellega tegemist.

  • Reply Alli 18. oktoober 2014 at 22:21

    Nii tore on just täna õhtul, kui ma ilma meheta väiksema lapsega üksi kodus olen, sellist postitust lugeda.
    Mul ei ole otseselt kummituslugu, aga natuke kriipi juhtumine ikka. Eelmisel sügisel, kui vanem laps oli neljane, käisime Elistvere loomapargis. Laps oli autos teel sinna magama jäänud. Kui kohale jõudsime, lõi silmad lahti, vaatas korra ringi ja ütles: “Aa, see on see koht, kus linnud alguses söövad ja siis issi peale kakavad.” Siis mõtles natuke ja lisas: “Ei, hoopis emme peale kakavad.”
    20 minutit hiljem lasi mingi lind mu mantlivarruka täis.

  • Reply Olga 18. oktoober 2014 at 22:11

    Ei ole hullu, mu laps seisis paar päeva tagasi keset elutuba ja vaatas suletud ukse poole, naeratas ütles tadaa ja lehvitas, natukese aja pärast tegi ukse lahti ja ütles kuku. Tonti ei karda, ju siis oli tore tont.

  • Reply Riina :) 18. oktoober 2014 at 22:04

    Loomad ja lapsed tunnevad selliseid asju.
    Elasime kunagi korraks ühes pisikeses majas. Olime magamas, kui mu kass järsku mu kõrvalt magamast kadus ja jäi keset põrandat istuma, näoga köögi ukse suunas ja kräunus. Ma alguses ei teinud välja, kuid kui ümber keerasin, et vaadata mida ta kräunub, siis oli selline hele hele vaevu nähtav kuju ukse peal. Kadus kohe, kui tule põlema panin.
    Kui poikat igal õhtul magama panen, siis samamoodi poiss lihtsalt naerab laginal. Vaatab ühte kohta ja lagistab naeru. Ma tean, et siin korteris, kus praegu elame, suri üks vanem mees ära. Ma pole sellest aind aru saanud, kas suri siin korteris v mujal, aga igatahes siin ta elas mingi aeg. Ja las ta siis käib ja lõbustab mu last 😀 Peaasi, et potid pannid köögis omale kohale jäävad.
    Abikaasa sõber elas sellises majas, kus konkreetselt potid pannid öösel lendasid. Samuti viidi tal öösel tekki pealt ära. Kaua keegi ei uskunud. Kui ühel öösel sõber ukse taga oli ja öömaja palus, sest ei suutnud magama jääda. (muidu oli selline tugev mees, ei kartnud kedagi v midagi) Kui omanikult aru päris, siis see punnis kaua aega vastu, kuni lõpuks üles tunnistas, et üks 30ndates naine end pööningul üles poos kunagi.

  • Reply A. 18. oktoober 2014 at 21:58

    Ma tänan Teid kõiki väga, ise hakkan voodis magama jääma – või noh nii ma lootsin. Nüüd ei taha kõvasti hingata ka 😀

  • Reply Hanna 18. oktoober 2014 at 21:53

    http://hannabloggeria.blogspot.com/2014/10/kas-ma-olen-ainuke-kellel-kummitab.html?m=0

    Just alles kirjutasin oma kummituslood üles. Kord on öösel keegi pilli manginud, kord on olnud sammud ukse taga.. Unenäost rääkimata, mis seda kõike veel võimendas – nägin unes, et ma olin kodus ja toad olid inimesed, keda nägin ainult mina… Ja nad ei läinud ära.
    Blogis pikemalt välja toodud 😀

  • Reply kesse? 18. oktoober 2014 at 21:46

    Kunagi noorena elasin pool aastat ühes vanad majas, kus sõna otseses mõttes tegutses vist poltergeist. Esmased kuud ei olnud midagi kuid siis hakkas peale. Alguses olid kuklase hingamised magamise ajal, külm õhkkond köetud toas, imelikud figuurid akna taga, kolistamised, asjade kukkumised kuniks kappis olnud käärid lennutati magamistoast elutuppa meie poole ja kui ka kass jube kurjaks muutus. Siis mulle aitad võtsin asjad ja kassu ja panin plagama ema juurde. Rääkisin kõigest emale ja järgmine päev katkestasin üürilepingu ja kolisin kohe ära. Isegi praegu sellest kirjutades on mul judinad peal.

    • Reply kesse? 18. oktoober 2014 at 21:49

      *vanas, *aitas,*kaissu

  • Reply Kerttu 18. oktoober 2014 at 21:43

    Minu vanaisa suri mõnda aega tagasi ja temast oli väga tore see, et ta käis minuga hüvasti jätmas – kuulsin oma peas kedagi ütlemas “See olen mina.” ja siis tundsin kuidas külm õhk mu käele laskus. Ta käis paar päeva tagasi ka ema unes, ta oli noorena peegli ees juukseid kamminud, seejärel ema poole üle õla vaadanud ja öelnud: “Mind pole teil küll vaja taga nutta, mul on siin väga hea. Ja näed, mul pole enam seda suurt kõhtu ka ees!” (Tal kogunes piss põie asemel kõhuõõnde ja see ajas kõhu suureks) Veidi kõhe on see, et ta hakkas just enne surma rääkima, kuidas ta end matta tahab lasta jne.

  • Reply A. 18. oktoober 2014 at 21:41

    Mina näiteks usun, et nad eksisteerivad. Enda kogemus selline :

    Olin mõned aastad tagasi suitsetaja ja suitsu sai tehtud küll toas aga akna peal – see selleks. Oli päris hiline aeg ja olin elukaasalasega magama sättimas. Tema jäi mõne aja pärast õndsasse unne, mina muutkui vähklesin. Üks hetk kuulsin, kuidas kõrvaltoas keegi tikutopsiga ”mängib” ja laual olevat kristallist tuhatoosi laua peal ”keerutab”. Heli oli ikka VÄGA selge ja kõlav ja no sellist tikutopsiga mängimist teisest korterist vast ei kostu. Olin silmapilkselt kabuhirmus ja higiga kaetud. See kõik kestis oma 20 sekundit. Otseloomulikult surusin end võimalikult elukaaslase vastu ja silmad nii kinni kui vähegi võimalik, nii ma seal tardunult magama jäingi. Hommikul teise tuppa minnes oli tikutops tuhatoosi kõrval. Rääkisin sellest hiljem ka mehele, kel küll silmad suureks läksid ent ega ta mind väga uskuma jäänud. Mõned aastad enne seda suri mu vanavanaema tolles toas olles voodihaige ja tulihingeline suitsetamise vihkaja. Siiani on need helid selgelt meeles ! Kes tahab eriti creeped out olla ja ma EI TEA, miks taoline asi youtubes üleval on aga sarnane heli :

    https://www.youtube.com/watch?v=WYdIidUIbAs alates 00.18

    Endal on kodus kaks kassi ja no seda random kohta vahtimist kogen ma nädalas korra ikka. Olengi aksepteerinud, et no ju vist on keegi ja panin talle nimegi – Peeter, just in case .. he would know we accept … it 😀 . Meil on näiteks panipaik, mille uks on alati kinni, kuna liialt kola jne ja mõned korrad kuus üks või teine kass lihtsalt kraabib paaniliselt seda panipaiga ust. Olen siis kassi sülle võtnud ( et ta sisse ei tormaks ) ja ukse lahti teinud, vahib paar sekundit, panen ukse kinni ja kassi maha ning rahu majas – ei ole mingit huvi selle ruumi vastu mõnda aega. Selline tunne nagu .. Peeter kõnniks sinna ruumi ja nad ei saa talle järgi vms.

    Meeldiv, et ma täna õhtul üksinda kodus olen 😀

    • Reply Mallukas 18. oktoober 2014 at 21:43

      Okei, ma hakkan nutma praegu, MIKS MA SEDA KUULASIN!!??!??!?! 😀

      • Reply A. 18. oktoober 2014 at 21:52

        Youtube on lihtsalt täis no nii random asju :S Aga jahm kusjuures peale seda pole midagi sellist juhtunud seal korteris. Hetkel elab vend oma perega seal ja tema aastane tütar pole minu teada küll lampi naeratama või nutma hakanud. Kunagi päris väiksena nägin ka oma vanavanemate majas trepi peal kedagi seismas – kodus polnud too aeg mitte kedagi peale minu ja no see hirmutas mu nii ära, et ma olin sekundiga uksest väljas ja keeldusin enne kellegi koju tulekut majja sisenemast. Toona arvasin, et keegi võõras on majja sisse murdnud vms. Seisin maja juures ja jälgisin pinksalt välisust aga keegi ei väljunud. Hiljem vanavanemad koju tulid ja neile oma loo ära rääkisin otsisid nad põhjalikult terve maja läbi aga ei miskit, ka aknad olid kõik kinni. Ma ei teagi, kuidas ma edaspidi seal majas julgesin olla.

    • Reply konkreete 19. oktoober 2014 at 18:22

      aga kassid ju tahavadki igast uksest sisse minna, mis kinni on. kui uks lahti juba, siis huvi kaob.

  • Reply Mary 18. oktoober 2014 at 21:36

    Ma olen ka väiksena suvilas kummitusi näinud ja kuulnud. Nimelt tapeti seal noor tüdruk kunagi ja mu vanavanaema vanemad surid seal. Ma ei mäleta kui vana ma olin aga nägin neid kord elutoas diivanil istumas ja magama minnes kuulsin köögis raskeid samme pikalt kõndides.. Kedagi ei olnud toas peale minu kuna kõik olid väljas grillimas. Imelik oli just see et ma ju ise ei teadnudki täpselt keda ma diivanil nägin kuna olin nii noor aga hiljem pilte tuhnides tundsin ära..

  • Reply liis 18. oktoober 2014 at 21:34

    Ma olen näinud. Lapsena ka tajunud (olin ka kellegagi rääkinud), aga enamasti ma lihtsalt kardsin olla kuskil, sest seal oli keegi. Surnuaedadesse ei taha üldse minna, juba lapsest saadik ei ole tahtnud sinna minna, lihtsalt keeldun. Kuigi vanusega on asi paremaks läinud. Kuid see aasta, pärast lähedase inimese matuseid, tulin koju ja üritasin normaalne olla, ehk panin heatujulise muusika mängima, tegin rõdu ukse lahti ja järsku kuulsin rõdul kolinat, vaatasin sinnapoole ja nägin et karp kukkus maha – aga rõdule minnes polnud seal ühtegi karpi. Ja nii on aastaid mul kodus asjad kukkunud maha kohtadest, kust ei saagi asju kukkuda. Ja ei kuku mitte riiuli ette vaid kuskile kaugemale, nagu keegi viskaks. Ja ema toas juhtuvad enamasti need asjad. Kui meil kõrvalkorteris tulekahju oli (öösel) siis ema ärkas ka selle peale, et keegi ta üles raputas. Samuti olen mehe kuju oma toas näinud. Aga alati kui hirm tekib, tuleb mõelda, et ma ei karda ja öelda, et palun mine ära. Samuti on küünla põletamine aidanud. Ja surnuaias minu arust haiseb, kuigi mu pereliikmed ei saa aru, mis haisust ma räägin.

  • Reply Pille 18. oktoober 2014 at 21:21

    Mu ema rääkis alles hiljuti midagi sel teemal. Nimelt, mu väikese õe sünnist alates on ema talle alatasa mingit ühte ja sama unelaulu laulnud. Ühel hilisõhtul, kui õde (5a) juba magas, hakkas tema magamistoast seda sama unelaulu kostma. Ema oli hämmingus, sest see polevat olnud üldse mu õe hääl. Ta läks õe tuppa ja oligi nii, et õde laulis, aga ema kirjelduse põhjal oli tegu hästi sünge häälega.
    Hommikul ta küsis mu õe käest, et “kas sa mäletad, et sa laulsid öösel?”, millele õde vastas, et “jah, mäletan küll, aga see polnud üldse mina.”

    • Reply Reet 18. oktoober 2014 at 21:33

      Issand :S väga õuden ju. Terve mu keha kattus külmavärinatega.

      Kui mul laps veel väike oli ja mahtus mähkmevahetuseks pesumasina peale, siis tihtipeale ta vaatas vannitoas ühte nurka ja naeris. Ta võis lausa 5 minutit järjest seda kohta vaadata.
      Korraks tõmbas kõhedaks küll, sest olen kuulnud, et lapsed pidid selliseid asju teatud vanuseni nägema. Aga ma ei usu, et paari kuune veel asjast aru saaks 😀 Või siis lohutan ennast sellega 😛

      Õnneks miskit muud ebanormaalset pole kodus täheldanud.

      • Reply E 19. oktoober 2014 at 15:41

        Appi mul tulid hirmust pisarad silma! 😀

        • Reply K 19. oktoober 2014 at 17:31

          Hahahah, siis on veel yks inimene minu mood, mul tekivad samamoodi pisarad kui megalt kardan 😀

          • konkreete 19. oktoober 2014 at 18:19

            jep, ma ka 😀 ulun iga hirmsama jutu peale. võin samal ajal naerda aga pisard voolavad.

  • Reply anu 18. oktoober 2014 at 21:17

    Ma kuulsin mingis vanuses tihti enne uinumist kedagi kõvasti mulle mu nime kõrva sosistamas. Väga hirmus oli.

    • Reply Mallukas 18. oktoober 2014 at 21:18

      APPII!!!! Mis vanuses??

      • Reply anu 19. oktoober 2014 at 21:38

        Umbes 8-10 võisin olla

  • Reply konkreete 18. oktoober 2014 at 21:15

    ja sa ka kirjutad neid jutte just siis, kui MINA üksi kodus olen ja ei julge nüüd teha midagi, ega olla kuidagi 😀

  • Reply kkkato 18. oktoober 2014 at 21:14

    Mul sarnane kogemus, kaks korda. Naeris ja lehvitas ja “katsus” tühjust.. päris õudne oli tol hetkel.. laps oli siis ka just aastaseks saanud.

  • Reply Maia 18. oktoober 2014 at 21:13

    Lastel ja loomadel pidigi vaimudega parem ühendus olema ja täitsa võimalik, et nad neid näevad. 🙂 Aga samas ma usun headesse vaimudesse. Kas seal võiks olla keegi sinu lähedane? Ma usun, et see lähedane soovib sulle siis head. Ja kui ta Marile nalja teeb, siis ilmselt on keegi naljakas ja heatahtlik tüüp. Kui on. Ära karda, olen mõtetes sinuga! 🙂

    • Reply Kaia 19. oktoober 2014 at 14:49

      Usun ka, et kui Mari teda ei kartnud ja naeris, siis on tegu hea vaimuga. Võta teda kui kaitseinglit või head majavaimu 🙂 Ehk ongi keegi sugulane või tuttav, kes hoiab igasugused poolearulised fännid sinust eemal 😀

  • Reply Piret 18. oktoober 2014 at 21:11

    Hah, ma vist magan täna põlevate tuledega 😀 tänks!

  • Reply Viivika 18. oktoober 2014 at 21:04

    Väikesed lapsed pidavatki nägema teatud asju 😀
    Aga mina usun ka natuke kummitustesse, sest mul ema kodus ka on kummitus 😀 Vähemalt me kõik oleme näinud kamina toas kamina peal istumas väikest poissi, eriti just õhtuti ja siis, kui tuli kaminas on 😉 ( keda tegelikult olemas pole ) 😀
    Ja üksi või noh kummitusega kodus olles on ikka juhtunud, et tuled kustuvad ise-enesest ära ja lähevad põlema 😀 Just kamina toas 😀