Mitmes blogis on tõstatatud seda juttu, et kas blogimine on töö ja kes/kuidas peaks sellise asja eest raha saama. Teate, ma lihtsalt nii väga kogu ihuga sooviks, et blogimine oleks töö, sest siis ma peaksin maha matma oma mõtted, et kuhu ma märtsist tööle lähen. Lihtsalt…oleks uhke blogija.
Nagunii suuremad blogid saavad raha mingil määral. Näiteks need, kelle blogides on need pop-up’id jne. Minu jaoks tundub mõndade suhtumine jabur, et fafa, vaadake mind, never ever mina ei pane oma blogisse reklaami, sest ma hoolin oma lugejatest ja minu blogi pole mingi odav müügikoht.
Ma ei kujuta ette, et kui mulle meeldib kellegi blogi lugeda, et ma siis lõpetaksin selle mingi paganama pop-upi pärast. Kindlasti on neid, kes on nii resoluutsed lugejad, et vihkavadki reklaami vms ja ei loegi. Jõudu ja edu minu poolt neile, kes seetõttu on mu blogi selle pärast hüljanud. Vaatajanumbrid siiski näitavad, et enamikel inimestel on suht suva ja siin blogis käiakse siiski eelkõige selle pärast, et inimestele meeldib see, mida ma kirjutan, mitte mu pop-upide peale oksendamas.
See tundub lihtsalt jabur mitte võtta ju vastu raha, mida sa saad pmst mitte millegi tegemise eest. Blogi kirjutad ju nii ehk naa, kas siis tõesti on inimestel seda raha nii palju, et need mõned sotid marjaks ära ei kulu? Või kas tõesti on inimesi, kes leiavad, et blogija EI TOHIKS saada oma rabelemiste eest see mõni sotti? Hakkab kohe füüsiliselt vastu?
Tagasi tulles selle juurde, et kas see on töö. Hmmm. Kui ma praegu meenutan, siis ma blogisin vist töö ajal umbes sama palju kui praegu, ma arvan. Aga siiski mida aeg edasi, seda rohkem see mulle töö on. Ja see teeb mind korraga õnnelikuks ja ajab närvi.
Õnnelikuks, sest mulle meeldib ju blogida. Mul ei ole ette antud kellegi poolt, et millest ma pean kirjutama või kui mitu korda päevas. Mul on vaba voli kirjutada ja teha, mida iganes mu hing ihkab. Õnnelikuks, sest minu kirjutatu teinekord lähebki inimestele korda ja ma tõesti suudan oma lugejaskonnaga aidata nii inimesi kui loomi. See teeb mind õnnelikuks. Mulle meeldib, et mul on nii palju lugejaid ja nad viitsivad oma kommentaaridega mind ja teisi aidata, et viitsivad kaasa mõelda ja rääkida. Et nad on nagu justkui mingid minu oma inimesed. Minu internetisõbrad.
Närvi ajab, et siiski on mul kohustusi. Saadetakse mingit stuffi (ma ei räägi siin praegu mitte mingist huulepulgast või silmapliiatsist), toredat stuffi, mida mul päriselt vaja on, kõik on kena, aga ma pean sellest kirjutama. Aga kui saadetakse kaks asja? Kolm asja? Kümme asja?
Mul on praegu selline joru asjadest, millest ma peaksin teile kirjutama. Ja tõesti, mulle on need asjad meeldinud ja ma tahaks neid teiega jagada, aga miskipärast kohe kui ma mõtlen, et ma ju PEAN seda tegema, tekib blokk.
Näiteks ma tellisin endale tänu iseenda pop-upile 80% soodsamaid raamatuid endale ja Marile ja tahaks neid teile näidata, sest lahedad ja toredad on, aga vot ei tee, sest ma olen endale juba kuidagi sisestanud, et ma PEAN.
Ja ma vihkaaaaaan asju, mida ma tegema pean. Muudkui pean ja pean.
Sellisel hetkel tundub mulle küll, et see blogimine on töö. Ilma, et ma peaksin mööda “kohtumisi jooksma” ja “viis tundi oma profesionaalseid pilte töötlema” enne kui ma nad blogisse lasen.
Sattusin mingi blogiposti peale, kus noormees kirjutas, et ta lõpetab blogimise, sest ta tunneb, et see võtab ta elu üle. Mul on ka mõnikord selline tunne. Mul on tunne, et mul on liiga palju asju, mida ma teha proovin ja mul on liiga palju asju õlgadele pandud. Lugejate kirjad on küll toredad ja ma tean, et jagatud mure on pool muret, aga mulle jääb ju siis võõra mure teine pool. Ja nii kogu aeg.
Ja siis ongi, et blogimisega kaasnevad mul sellised toimetused:
a) loe kirju ja kommentaare
b) vasta neile, millele meelde tuleb vastata (VASTAMINE on mulle kuidagi nii raske ja pinget tekitav, et ma mõnikord panen mõned kirjad nädalateks eraldi kausta, et mõelda, mida neile nüüd vastata. mõnikord unustan igaveseks ja inimesed solvuvad)
c) ahjaa, blogi erinevatest asjadest
d) leia lahendusi erinevatele probleemidele, millega inimesed abi paluvad
e) jebi oma reklaamartiklitega
f) korralda kingiloose
g) loosi võitjaid ja saada pakke
h) testi erinevaid asju ja ürita mitte unustada nendest kirjutamine
i) mõtle välja erinevaid asju, millest kirjutada, mida inimestele tutvustada
j) hoia ennast pidevalt tagasi, ole natukene vähem sina ise! sina ise on liiga liiga liiga too much!
k) masetse, et sa ei saa olla täitsa sina ise
l) nuta, kui keegi kirjutab, kuidas ta ema teda väiksena peksis või kuidas ta isa teda vägistas
m) tee teinekord telefoniga mõni hädine pilt ja töötle seda picmonkeys, et vähegi teiste profifotograafide hulgas (loe: pmst kõik teised blogijad) mitte väga silma paista oma sitanikerdistega.
n) talu pidevat anonüümset ja mitteanonüümset juttu enda rõvedusest, kirjaoskamatusest, labasusest, koledusest, paksusest, petvast mehest, hambutust reptiilist lapsest, sitast loomapidamisoskusest, tähelepanunäljast jne.
o) try not to cry!
Ja samal ajal pean ma kasvatama oma last ja loomi ja sättima oma kodu ja planeerima pulma ja saama sõpradega kokku ja leidma kuskilt uuesti iseennast rohkem üles ja otsima endale tööd, sest mõtle kui tuleb märts ja mul pole tööd. Ja siis mulle koidab:
KUIDAS KURAT MA OMA ELLU VEEL MINGI PÄRISTÖÖ MAHUTAKS?!
Kuhu? Mul pole siin niigi ruumi, sest mu blogi, mis “EI OLE JU TÖÖ!” võtab mult nii palju. Ta võtab mult raha, aega, energiat, emotsioone. Kõike. Ja siis eeldataksegi, et kui teistel on vaja, siis ma aitan, aga kui mul oleks vaja, siis olen rahaahne mõrd. Nagu umbes see Dora asi. Muidugi ma aitasin teda hea meelega ja andsin isegi tema opi jaoks raha, aga põhipoint on ju tegelikult see, et ma pean olema ja olengi siin olemas selle jaoks, kui kellelgi koeral on vaja opi jaoks mitu tuhat eurot ja siis ise samal ajal pihku nutma, sest mul oleks ka vaja mitu tuhat eurot, et vahetada välja üks jube ja rabe plastiksein maja välisküljes puidu vastu, aga ega ma ju selle jaoks teilt ometi raha küsi. Ja kui küsiks, siis suure tõenäosusega ei saaks 😀 Ma olen nende kerjusnaljade üle immuune. Ammu. Aga kui midagi vaja, siis ma ei ole muidugi kerjus. Siis ma olen lahke kõigiabistaja Mallukas 😀
Ja mis ma selle eest saan? Paar näkast sotti mingi näkase pop-upi eest.
Ikka tuleb keegi vinguma, et kuradi blogijad, kujutavad ette, et tulevad siin oma austatud lugejaid reklaamiga häirima, on alles ussid, ikka KÕIGE PEALT ON VAJA TEENIDA!
Nii et jah, ma ei ole suutnud välja mõelda, kuidas ma saaksin blogida teenida nii palju, et ma võiksin südamerahuga mitte enam tööle minna. Korraks mõtlesin, et paneks terve blogi parooli alla. Kõik. Mitte sõnagi ei oleks enam avalik. Lugeda saaksid need, kes kannavad mulle 1 eur kuus. Ütleme, et kui ma tahan teenida 1000 eurot kuus, siis ma peaksin eeldama, et on olemas 1000 inimest, kes on valmis mu blogi lugemise eest seda maksma. See ei tundugi väga utoopiline, eks. Noh, muidugi on neid, kes saaksid parooli ka mujalt, aga selle vastu ei saa ma ju midagi teha.
Aga siin on aga. Näiteks ei saaks ma siis enam reklaamartikleid müüa. Okei, poleks ju hullu, sest sama raha saaksin ma siis lugejate käest pmst “reklaamivabaduse eest”. Aga vot mina ise! Mina ise ka ei saaks nii palju asju, sest olgem ausad, kuidas ma ütleks firmale (random näide), et kle andke mulle palun see kirjutuslaud, ma näitan seda oma salajases blogis, millel on AUSALT palju lugejaid ja lahe sisu, ainult, et see on parooli all.
Ja muidugi see ka, et ma oleks siis ju nii palju vähem…leviv ja avalik. Ma ju OLENGI tähelepanuvajadusega inimene, see on ju loogiline. Ja kurb oleks kirjutada tuhandele inimesele, kui ma võiksin kirjutada sadadele tuhandetele (okei, see et mu blogis ühe päevaga 103 000 klikki oli juhtus ainult ühe korra, aga sellist rekordit ei oleks iial sündinud, kui inimesed poleks saanud seda avalikult jagada jne).
Huh.
Ma ei tea.
Sorri, ma lasin praegu endast kõik välja voolata, sest ma ei tea mida teha. Ma olen nagu mingi rahasaamise genereerimise masin hetkel, sest paratamatult elu nõuab seda praegu. Nutan ja genereerin.
Ja no, siis need kõik eelmised asjad ka, mida ma siin ikka teen.
Mõttetu, mitte tööna blogiv blogija, kelle 30 000 lugejat päevas võiks nüüd keegi sõna sekka öelda. Ma ei taha ju teha kellelegi liiga, ega kedagi “ära kasutada” aga no andke ideid.
41 kommentaari
Aga miks sa naistelehte tagasi ei lähe, läksid ju sealt dekreeti? Või juhtus midagi? 🙁
Ma olin Naistelehes tööl ajutise lepinguga, inimese asemel, kes ise dekreeti läks. Paraku läks ta ise nüüd vahepeal tööle tagasi 🙁
Su nimi on tuntud ja kui sul vähegi häid mõtteid tuleb, millest kirjutada, siis on ehk võimalik vabakutselisena artikleid kirjutada? Siis peavad need muidugi huvitavad ka olema, mitte lihtsalt pastakast välja imetud. Ja kuna su blogil on palju lugejaid ja ilmselgelt teeksid blogi kaudu oma artiklitele reklaami, seega siis ka väljaandele, kellele neid kirjutaksid, siis võiks sinu artiklite avaldamine väljaannetele päris hea diil olla.
Ega ma austalt öeldes sellest üldsegi ei mõelnud, et kas Sinul ka sellest midagi on või ei ole kui Sinu blogil mõni lugeja vähem on.
Kui Sa juba oled hakanud oma tegevust ja mõtteid avalikult jagama, siis paratamatult tuleb sellega leppida, et Sinu kirjutisi loevad paljud ja mitte kõik lugejad ei ole Sinu fännid. Loetakse väga erinevatel põhjustel.
Iga inimene, kes paneb välja enda loodud kunsti, avaldab raamatu, teeb filmi vms., on alati kriitikale avatud. Kunstimaailmas saavad kriitikud isegi raha selle eest, et nad kedagi maha teevad või kiidavad. Nii, et kriitika ja mittemeeldimine on üks nendest asjadest, millega tuleb õppida koos elama kui soovid ennast ja oma mõtteid müüa. Tuntuse ja armastatud olemise vahele ei saa kuidagi võrdusmärki panna.
mine tea, äkki varsti saad sa palka küsida blogi kritiseerimise eest? 😀 kui paljud netikommentaatorid oleks siis miljokad!
Sul on nii palju lugejaid, et võiksid oluliselt suuremaid summasid küsida. Kõik edukad veebilehed teenivad reklaamitulust ja blogi pole neist kehvem. Viimane aeg, et ka Eestis blogidega teenima hakatakse ja korralikult. Keegi müügiinimene võiks sulle telgitaguseid tutvustada ja aidata müüa reklaami 🙂
Täiesti nõus Krisiga.
Kui Mallukas küsiks minult raha selle blogi lugemise eest, siis mina küll ei maksaks. Unustaks selle blogi ega tunneks sellisest puududst. Praegu loen vahel uudishimust, et mis jampsi Mallukas jälle korraldanud on.
Minu meelest ei ole selles blogis midagi maailmamuutvat, ei mingit ajakirjanduses või bloginduses uut kvaliteeti loovat. Minu meelest on Malluka probleemid on rohkem hilispubeka omad, kes nagu selles arenguetapis tavaks, peab kõike kogetut eriliseks, enneolematuks ja ääretult oluliseks. Eks inimee peab endast hoolima ja ennast väärtustama, see on selge ja võib olla leiavad osad Malluka eakaaslased sarnaste kogemuste ja mõtete jagamisest endale midagi.
Kui soovitakse aga iseendaks jääda, siis tuleks sedasorti enesemüümisele kohe lõpp teha. Kui mitte, siis tuleb ennast harida, silmaringi avardada ja tööd teha. Valik on Sinu, Mallukas.
Aga kas sa siis tõesti arvad, et ma sind lugejana igatsema jääksid, kui sa vaid sellel põhjusel siin käid :)? Ma oleks pigem õnnelik, et lahti sain.
ta ei maininud kordagi ju, et ta arvab, et sa mallukas teda igatsema jääksid:D ta vastas sinu postitusele ju,et ta ei maksaks selle eest ja põhjendas miks 😀
Ja mina pmt tahtsin sellega öelda, et ma lepin sellega, et on neid, kes ei maksaks ja kes läheksid, aga neid, kes käivad siin ainult vaatamas kui loll ma olen vms, neid ma väga tagasi ei igatseks 😀
lihtsalt veel üks mõttekäik:
Juriidiliselt tuleks kindlasti alustuseks konsulteerida mõne hariduselt õigust tundva inimesega… Ideaalis võiks kogu süsteem välja näha selliselt, et parooliga on kaitstud nö intrigeerivamate pealkirjadega postitused mille lugemiseks tuleb raha maksta ja igapäevane blogi jätkab rahulikult tänases võtmes edasi.
Usutavasti on inimesed siiski piisavalt uudishimulikud… Parooli andmine võiks olla sellise süsteemi alusel, et inimesed saavad soovi korral annetada MTÜ-le vms mitte tulu tegevale jur. kehale. Ülekande selgitusse märgitakse e-maili aadress ja iga nädal või isegi iga päev saadetakse sinna tänutäheks uus parool. Summa võiks ka olla oluliselt suurem kui 1 euro, sest siis ei kiputaks seda parooli enam nii praalides jagama….
Ma rahast ja reklaamist rääkima ei hakka, tahtsin lihtsalt öelda, et APPPIIIIII kui lahedad notsud:)
Mis mõttes meil on Eestis sisuliselt üks blogija, kes võiks ennast sellega elatada? Ma tean vähemalt kümmet sellist blogijat. Kas keegi üldse teab kust saab vaadata blogide lugejate arvusid? Ma sattusin mingisuguse blog. tr peale, kus oli blogide TOP100 (ma ei tea küll, mis alusel) ja Mallukas oli seal alles kuuekümnes.
Aga eelpoolmainitud Postimees ei teeni veebis raha lugusid müües vaid reklaami müües. Ma sain Mallukast aru nii, et ta enda meelest teeb kõike juba kõige paremini, olles iseenda parim võimalik versioon ja rohkem liigutusi ta nõus tegema ei ole. Aga tahaks palju raha. Sellise suhtumisega on raske oma blogi tööle panna. Kui tahad pidada blogi kui oma sissetulekuallikat, siis pead kõvasti oma suhtumist muutma ja arenema. Mallukas on aga hetkel oma sõnutsi arengu tipus ehk võimalik on ainult tagasikäik 🙂 Aga okei, see selleks.
Reklaami saaks müüa kahel viisil. Jätkata samas vaimus provotseeriva, aegajalt kättemaksuhimulise sitaloopimisblogijana, klatši ja kõmu levitajana, kelle maine on veidi labasevõitu. Selline blogi liigitub sinna Õhtulehe-Kroonika kanti. Sellistel on palju lugejaid, kellele tänu nad saavad müüa reklaami. Jäävad samas ilma nö high end brändide reklaamist. Aga samas – põhiraha liigubki tegelikult mujal, massibrändid liigutavad kordades suuremaid summasid. Teine variant on a la Stellaarium, kõrge kvaliteediga fotod, läbimõeldud, äärmiselt poliitkorrektsed postitused, selline klantsblogimine. Võrreldav nt Anne ja Stiili vms ajakirjaga, kus tegelikult tehakse palju koostööd brändidega, tantsitakse nende pilli järgi, mitte kunagi kellelegi halvasti ei öelda ja iga loo sisse on peidetud reklaam.
Kui Sul Mallukas on tõesti lugejate arv nii suur nagu sa pidevalt vihjad, siis võta endale tööle reklaamimüüja.
Tjah, näiteks see blog.tr topis olemine on imelihtne – sa pead ise käsitsi seal oma iga uut postitust refreshima ja oledki essa. Ma kunagi viitsisin, siis loobusin. Seal topis mulle olemine küll midagi ei andnud.
Ma mitte ainult ei vihja, ma võin sulle näidata screenshoti oma statistikast ja ma olen enam kui kindel, et sa ei leia ühtki Eesti blogijat, kellel see sama kõrge oleks.
Areneda võib muidugi alati ja nagunii arenen, aga tõesti, mingit fotograafi ma küll endale blogimiseks palkama ei hakka 😀
Kuule, olen ma poole sõnagagi maininud, et palka endale fotograaf. Seda tüüpi blogijal nagu sina oled pole seda tõesti vaja. Ma ütlesin, et palka endale reklaamimüüja. Loe ikka ka, mida sulle kirjutatakse.
Aga mis seda blog.tr-i puudutab, siis mina sellega tõesti kursis ei ole. Välimuse järgi tundus mingi suht kole ja aegunud asi olevat ja seal blogiedetabeli tipus olid mingid väga kummalised blogid. Mind lihtsalt huvitas, et kas Eestis on erapooletu uuring blogide lugejate kohta nagu on veebilehtede kohta, mida Emor teeb. Ma neid google analyticsi ja statistika plugine tean küll, nende numbrid on nagu nad on 🙂 Mitte et ma ei usuks, et sul palju lugejaid on, kindlasti on 🙂 Katsu need lugejanumbrid nüüd kuidagi rahaks muuta. Võta mingi asjalik müügiinimene kampa. Või räägi mingi firmaga, kes tegeleb reklaamimüügiga erinevatesse veebiväljannetesse, selliseid ju Eestis on ometigi.
Kui meil on Eestis sisuliselt vaid üks blogija, kes võikski sellest elada, et ta blogib, siis on minu arvates täiesti loogiline, et Sa seda ära kasutad ja võtad kõik, mis võtta annab! Loomulikult tuleb see enda kasuks tööle panna, kui oled saanud sellised lugejamassid, et selle pealt on võimalik teenida. Need, kellele reklaamid ei meeldi, vaadaku endale ise mingid lahendused. Igapäevast lugemist ja meelelahutust ei saa ometi võtta iseenesestmõistetavana ja siis iniseda, et mismõttes on mingi reklaam. Täiesti uskumatu suhtumine.
Postimeest lugedes ju ei virise, et mismõttes Postimees sellega teenib, et lugejatele uudiseid kajastab? Võiks ju ometi tasuta heast tahtest seda teha?!
Ma kujutan ette, et kui Sa viis päeva ei blogiks, siis oleks terve hulk inimesi, kes karjuksid, et ou, Mallukas, kus jutud on? Mul pole midagi lugeda! Palun tee midagi! Aga keegi ei küsi, mis maksab blogi server, mis maksab see aeg, mis kulub kirjutamisele, kuidas saad oma info, et kajastada asju, mis muidu jõuavad tavakasutajale vaid paarilauselisena.
Saan aru, et sellest reklaamist on ikkagi keeruline ära elada, mis siin vilgub? Kas koostööpartnerite peale oled mõelnud? A’la siduda oma blogi mingi kindla brändiga, kes siis igakuiselt maksabki Sulle kindla summa lugejaskonna eest ning blogi on nö mitte ainult Sinu vili vaid koostööpartneri(te)ga koos. Ma ei ole päris kindel, kuidas need asjad käivad, aga ilmselt kui suuremate ettevõtetega ühendust võtad, siis need, kes asja vastu huvi tunnevad, oskavad ise välja käia võimalused ja pakkumised.
Kuidas välismaised blogid ära elavad? Ma ei usu, et see ainult üksinda reklaambänneritest tuleb.
Aga kas keegi oskab tuua näidet maailmast, kus blogija on edukalt käima pannud äri, müües oma lugusid lugejatele? Ise küll ei tea mitte ühtegi sellist. Veebis liigub raha ikkegi teistmoodi. Tänu suurele lugejate arvule müüakse reklaami. Isegi suurtel veebiväljaannetel, Eestis nt Õhtuleht, Ekspress, EPL, liigub põhiraha veebis ikkagi reklaamist. Tasulistest artiklitest teenitakse väike ja väga marginaalne summa.
Selleks, et reklaamist pappi teenida, peab aga vaeva nägema ja muidugi ka veits oma suhtumist muutma. Seda aga Mallukas teha ei soovi. Üks variant on veel mingi müügiinimesega punti lüüa ja panna ta oma blogisse reklaami müüma. Tulu teete pooleks.
loosimistest rääkides, ühe loosi oled sa ära unustanud 🙂 Imekaru pidid juba mitu päeva tagasi välja loosima 😀
Ma loosisin selle juba välja ja võitjat on teavitatud 🙂
Ahsoo, pole silma hakanud, seepärast nii kirjutasingi 🙂
vabandust Plastost* 😀
Fb’ga seostamine on ju hea mõte, et need kes maksavad saavad fb konto kaudu end audentida, nii ei ole mingit universaalset parooli mis suust-suhu leviks.
Aga ehk oled mõelnud ka sellise lahenduse peale nagu õhtulehel… helista mobiiliga sellel numbril ja saad lugeda (näiteks ühe kalendripäeva). Ma usun, et saaksid nii palju pappi, et seda free stuffi firmadelt ei vajakski enam, saaksid ise osta mis iganes tahad või siis paned osad kinniseks ainult 😉
Btw, Plastiost ei ole midagi kuulda enam? 😀
Kas sellist võimalust pole, et nt lugeja kannab paar eurot kuus sulle. Sina annaksid kõigile selle vastu erineva parooli. Ja nt kuidagi fb kontodega ühendatud. Et seda paroolijagamist poleks.
Aga miks sa ei tee endale “annetuse” nuppu nagu Daki blogis? Toetavad siis need kes tahavad ja saavad ning enda poolt valitud summaga. Sina siis kord kuus tuletad meelde et hallo mul on palgapäev, makske palka 😀 (ok see viimane oli nali, aga no umbes nii).
Kas sulle meeldis blogida rohkem nii nagu vanasti kui lugejaid oli vähem või nii nagu nüüd kus lugejaid murdu? See vastab su küsimusele kas teha blogi tasuliseks..
Keda pop-upid häirivad, leiab kahenduse nende blokeerimiseks 😉
Minu arust on reklaami müümisel ja palga maksmisel kanaksud EVs niiet..isegi kui on 3×500 kuus, siis 20% tulumaksu ja palga pealr on meeletud summad veel vaja maksta..jääbki heal juhul miinimumpalk ehk “paar sotti”. Elage reaalses maailmas inimesed.
Ühes blogis jäi nagu silma (oli vist Printsessi omas?), et teenid ühe bänneri pealt kuus 500 eur. Kui vaadata, kui palju siin bännereid on, siis peaks ju täitsa korralik sissetulek kuus tulema? 🙂 Või olen ma valesti aru saanud?
Mina oleksin sellise palgaga küll ülirahul (nt 3 x 500). Siis küll mingit lisatööd otsima ei hakkaks.
Ma sain ikka aru, et 500 kuus kokku… aga see juba on rohkem kui mõnisada euri. Kui saada kuus 500€ siis ehk ei peagi kevadel täiskohaga tööle minema, piisaks poolest kohast? Jääks aega ka rohkem kätte jne.
Paroolid on nii 1995. Kui küsid raha, tee Id-kaardi ja M-IDga autentimine. Eeldab mõningast investeeringut arendusse. Ja mitte mingil juhul ära paywalli kõiki poste. Ainult mahlasemad. Küll me maksame, ka adblocki kliendid.
Ma arvan, et väga väga paljudel inimestel on adblock vms sarnane asi olemas arvutis, seega ei näegi neid reklaame, nagu näiteks mina. Sa räägid mingitest reklaamidest, mille eest sa veel nii palju raha saad.. paar sotti on tegelt suht palju, arvestades, et ise selleks vist eriti midagi tegema ei pea?!.. aga ma pole siin kunagi mitte ühtegi näinud, sest ma ei taha neid näha ja need, kellel seda adblocki vms ei ole, ilmselt tahavad neid näha ja need, kellel ei ole, aga ei taha näha ja siis selle üle ainult vinguvad, on ikka väga lambad.
Laenuraha eest ei saanudki tervet maja korda?
Mina oleksin nõus vabalt maksma paroolipostituste eest! Kui ma 10 aastat tagasi blogimisega alustasin, siis paari aastaga olin juba kursis nende tolleaegsete poppide blogijatega, peamiselt välismaalastega. Jälgisin & mõtlesin, et minust saab kaa kunagi nii vinge blogija. Ja hakkan teenima! Aga ma ei jõudnud eesti keelest kaugemale & kodumaist blogi ma tegelikult pidada ei tahtnudki. Nüüd mõtlen uuesti selle valdkonna peale kuid ei suuda püsivust leida. Sina oled juba ulmeägeda töö ära teinud, sul on eesti mastaabis ulmearv lugejaid, poolehoidjaid (see et keegi kuskil virtsa pritsib, see on normaalne, isegi USA titemammade blogisi käiakse sõimamas & saadetakse vihaseid kirju, ka neile mammadele, kes blogivad ainult läbi roosa mulli)
Mina hoian pöidlaid püsti & lase minna, ükskõik mida sa ka välja ei mõtle, et blogiga teenida, go for it! Sa oled seda ammu juba väärt! 🙂
Minu soovitus on see, et kui tahad olla mina ise, siis ka ole. Ma loen ja imestan, kui inimesed kirjutavad, et blogis ei tohi seda ja toda teha. See ju sinu blogi ja sina oled see, kes otsustab, mida ja kuidas oma blogis teed. Aga minu arust on ka see hea, et siin ei ole igal pool neid reklaame, mida kinni klikkida. Nt telefonis pn blogide lugemine raskendatud just nende reklaamide ette hüppamise pärast.
Mina arvan, et see on igati okei, et su blogis on reklaamid ja et sul seeläbi mingigi võimalus blogimisega raha teenida on. Mitte, et mulle reklaamid meeldiks vaid mulle meeldib see, et sa saad sellest blogi pidamisest kasu (kui välja jätta emotsionaalne pool), mitte ei tegele ainult heategevusega (pean silmas seda, et see blogi on ju lugejatele tasuta meelelahutus). See, mis sa teed, mida paljud ei taha tööks nimetada, on minu arvates ikka vägagi töö, ja veel keeruline, sest kui ma lugesin seda nimekirja, mida sa reaalselt teed, siis oled sa nagu 5in1 – psühholoog, nõustaja, turunduja, kirjanik ja meelelahutaja (tegelikult on see loetelu veelgi pikem). Aga see on nii huvitav, et kui ma lugesin seda nimekirja, mida sa igapäevaselt blogiga seoses teed, siis tegelikult kajastub see kõik sinu postitustes, aga postitusi lugedes ei ole ma kunagi sellele mõelnud ning nüüd kui sa selle nimekirja välja tõid, siis mõtlesin küll, et oh jummel kui palju tööd ühel blogi pidajal ikka on. Ühesõnaga, ma arvan, et sa võiksid välja mõelda mingi süsteemi, et teeniksid blogiga piisavalt, et ei peaks selle kõrvalt “päris” tööle minema. Sest see on super, kui inimene saab oma hobiga raha teenida 🙂 Mina oleks nõus isegi maksma mingit kuu tasu selle eest. Võtan seda kui raamatu lugemist ning raamatu eest maksaksin ju samuti.
Edu sulle!
Ma juba ammu mõtlen, et mida sa mässad siin sandikopikate eest – hakka teenima! Kellele ei sobi, mingu mujale! Vaevalt neid minejaid reaalselt palju oleks. 😉 Ei ole mõtet ennast ja oma perekonda ohvriks tuua lihtsalt seetõttu, et äkki mõnele ei sobi. Võta see väike risk ja vaata, mis saama hakkab. 😉 Palju edu!!
Mallu, milleks kulutada nii palju vaeva ja energiat jalgratta leiutamisele kui see töö on juba ammuilma sinu eest ära tehtud? Blogimine on aina hoogu kogunud viimastel aastatel ning maailmas on tohutult blogisid, mille omanikud mitte ainult ei ela ära, vaid ajavad varanduse kokku. Jah, Eesti on väiksem kui Soome või Norra, kus korralikult teenivaid blogijaid on päris mitu, aga nii mõndagi oleks sul neist õppida. Näiteks see, et ükski suurim tegija ei küsi raha lugejatelt (mida sa mitu korda oled teinud voi yritanud teha), sest lugejad ongi need, tänu kellele blogi saab popiks ja tänu kellele on sinul võimalik teenida. Iga selline paroolipostitus voi siis ka avalik sisutyhi reklaampostitus peletab lugejaid. Peaksid kirjutamise tõsisemalt ette võtma ning korralikud postitused tegema. Ja tõesti, ka piltide kvaliteet on mingil määral oluline, kuid mitte kõige tähtsam. Veel soovitan olla sul valiv – ära müü end odavalt reklaami soovijatele jne. Ma usun et kui asja korralikult ette võtaksid, hakkaksid päris hästi teenima ja ka motivatsioon tuleks siis tagasi. Edu!
Vaata, asi on selles, et kui ma oleksin veel profesionaalsem, siis ma oleks ju veel vähem mina. Ma peaksin veel usinamalt otsima rahakaid koostööpartnereid, kirjutama mega poliitkorrektselt, et mitte solvata ega mustata oma koostööpartnerite mainet jne jne jne. See ei ole mina. Mul ei ole tegelikult ka sellist ärivaistu ja ma ei saa nõustuda sinuga, et ma peaksin “kätte võtma ja korralikumad postitused tegema”. Kui sa tahad poliitkorrektset reklaami, külasta näiteks Stellariumi blogi. Mina nii ei oska ega taha.
Paraku ei saanud sa mu postituse ühestki mõttest aru. Ikka lendame aga peale ja alles siis järmisel päeval loeme läbi, mida üldse öelda taheti, eks. Kes on rääkinud POLIITILISELT korrektsetest postitustest??? Selliseid sa lausa EI TOHI teha, sest sina oledki teistsugune ja seepärast sinu blogi loetaksegi. Korrektse postituse all pidasin ma silmas seda, et pühendad rohkem enda elust kirjutamisele. Rohkem sisu, vähem vahtu. Sa oskad küll. Aga paraku oli sind ennast alguses su postitustes rohkem. Viimasel ajal domineerib miski muu, mitte see, mis alguses siin blogis oli. Ei ole vaja olla professionaalne ega poliitiliselt korrektne, aga kui tahad saada raha, siis tuleb midagi selle eest ka pakkuda. Ehk siis minu meelest jääb hetkel korralikust kuupalgast puudu 1) pyhendumisest oma lugejatele ja 2) ole veidi valivam, igast s*tta pole mõtet promoda ja kyll siis tuleb rohkem lugejaid ning seega ka teenistus. Hetkel selline pole liha ega kala seis. Naiivne on ju loota, et põnevad asjad viskad parooli alla, siis vahepeal promod mingit jama, mis vaid 2% lugejatest huvitab, pilte teha ei viitsi eriti, käisid Ikeas ja ka sellest kirjutada ei viitsi… Aga sellegi poolest pappi võiks sisse tulla, onju. Ühel hetkel pead mingi valiku tegema, sest miljonit asja korraga hästi teha pole võimalik. Kui väga palju muud su elus, mis on olulisem kui blogi, on see loomulikult okei, aga mingit tõsiselt võetavat raha sel juhul ei hakka kunagi blogist ka sisse tulema.
Ma ei lenda sulle peale, ma üritasin ennast sulle selgemaks teha. Minu vaade on igatahes selline, et ma olen niigi lugejatele pühendunud (blogin vähemalt korra päevas, aitan kui vaja, jne jne). Pappi võiks loomulikult sisse tulla, aga vot täpselt selle eest, mida ma praegu teen. Ma ei palunud nõu, kuidas muutuda sinu meelest paremaks, sest ma olen just see parim versioon, mis ma olen ja olla oskan.
Ikeas käisin, aga mida ma teen pilti asjadest mis endiselt samas kotis vedelevad, ühes toas, mis on maast laeni sodi täis. Asju näeb siis, kui mul vähemalt elutuba valmis, sest enamus asjad on sinna mõeldud.
No aga saadki ju mõnisada euri oma blogi eest ja paraku olles ise turunduses tegutsev proovisingi oma arvamust väljendada, et praeguses seisus ongi see su lagi. Minu meelest ideaalne ju – iga blogija ei peagi seda elukutsena tegema. Jääb alles see tegemse rõõm ja pisike mõnesaja eurine taskuraha. 1000 eurot ja sellest summast ülespoole puhtalt kätte teenivad ikka need, kes pyhenduvad ja vaeva näevad.
1000lugejat sa ei saa 1eur eest pysivalt mitte iial.. Myyk läheb lahti, 50 inimest on piletid soetand kui juba on parool mööda foorumeid laiali. Inimesed on ju maksnud ning seega ei hoia seda keegi saladuses. Muuta sa ju siis parooli ei saa, sest 50 inimest on raha välja käinud, eks. See systeem toimis mingil määral vaid siis, kui usalduse peale mängisid. Inimesed ei jaganud parooli hirmust, et ehk muudad selle ära jälle. Kui see hirm ära kaob (st sa ei saa parooli muuta), siis levib see kulutuluna ja teenistus jääb saamata.
PS! Ma pole poole sõnagagi sinu isiku enda kohta ühtegi märkust teinud.
ok 😀
Saab ka fb konto alt sisse logimisega teha selle süsteemi, nagu kanal2-s, kui tahad filme vaadata, facebooki konto koodi nii naljalt teistega ei jaga see on siisgi sinu privaatne konto ja need kes teevaad ühe feik konto nt terve hunniku inimeste peale, nemad lihtsalt teevadgi seda 🙂 aga ma usun et kui oleks nimodi parooli all siis kaoks ajapikku inimestel huvi, pigem jah see toeta mu tegevust seal blogi nurgas ja mingi summa võiks ka tiksuda seal kõrval mida pidevalt uuendad, siis inimesed teavad kui palju sinu palgast puudu veel on.