lugu sellest kuidas me täna peaaegu ära surime

Täna on lihtsalt nii haige päev olnud, et paha hakkab. Asi algas sellega, et me pidime Milvi kella kolmeks viima loomaarsti juurde. Kuna Milvi sõitis viimati autoga eelmisel mail ja ta on nüüd nii suur, et teda autosse tõsta ei anna. Mis siis muud, kui hea kaasseaomanikult tuli laenata kaldtee. Kasuisa tõigi selle ära ja tunnike enne arsti hakkasime siis terve perega Milvarit autosse udjama.

Milvi karjus, inimesed vaatasid, meie üritasime elu eest seda jurakat autosse suruda, aga mida ei juhtu, seda ei juhtu…Pärast seda, kui me olime kõik oma liigesed välja väänanud ja higist läbimärjad, helistasin ma arstile ja ütlesin, et söögu mind või susi, aga mina seda siga arstile ei saa.

Mis siis ikka, arst palus läbi tulla, andis meile uinutava geeli ja ütles, et tunni ajaga peaks siga magama jääma ja siis saab ta ju ikka arstile tuua.

Hehe…Oli see JEE nii kerge.

Esiteks muutus Milvi küll uimaseks ja tasakaalutuks, kuid justkui sai aru, et miskit on toimumas. Nimelt aeles ta skeptiliselt mööda maja ringi, samal ajal kui ma pool põrandat tekkidega katsin, et kui kuskile vedelema jääb, siis haarame otstest kinni ja tassime autosse. Nii saigi – tassisime selle röökiva musta notsu autosse, kuhu ta esiti üsna rahulikult lamama jäi.

Seda õnne oli täpselt nii kauaks, kuni me sõitma hakkasime. KOHE kui me jõudsime suurele teele, läks Milvi hüsteeriasse, üritas ennast auto etteotsa pressida, täpselt kasuisa jalgade juurde, kus kõik pedaalid on! Reaalselt sain mingi tööriistakohvriga Milvi teed blokeerida, muidu oleks lihtsalt surnuks sõitnud kõiki meid.

Seejärjel pressis Milvi ennast istme alt minibussi tahaotsa, kus on kõik mu kasuisa tööriistad ja sittus ennast karjudes täis. Ei saaks öelda, et mul ei oleks kahju olnud. Endast. Milvist. Kõigist!!!

Ülejäänud tee mustakale möödus umbes sarnaselt – Milvi paanikas, meie üritamas mitte surra. Milvi meid hammustamas, karjumas, paanikas üritamas autouksest läbi murda ja ennast sõiduteele heites ära tappa. The usual…

Kui me mingi paganama ime läbi elusalt arstile jõudsime, astusin ma sinna sisse ja ütlesin, et ma pigem torkan enda pöidlad hästi aeglaselt endale silmaaukudesse, kui Milvit autost välja pressin, kliiniku uksest sisse udjan ja mida kõike veel, sest Milvi oli a)uimane, b)paanikas, c)enekaäärel.

Arst ütles, et tal suva, võib autos ka vaadata. Ehk siis ta oli autosse, vaatas korra Milvi silmi, ütles, et jah, siin on antibjotsi ikka vaja, tegi ühe süsti, andis kaks kaaasa, et ma need ise teeks ja asi ants. Tõmmaku me nüüd jeed.

Selles suhtes, et loomulikult ei oleks ta võinud sellele järeldusele jõuda FOTO JÄRGI, sest ilmselgelt oli tema jaoks vajalik see, et ma oma siga piinaks nii väga kui võimalik ja väga maksimaalselt.

Mis muud, hakkasime koju tulema. Kuigi Milvi püsis hädavaevu veel jalgadel, üritas ta ka tagasiteel viissada korda ennast ja meid autoõnnetuse läbi tappa. See oli lihtsalt nii tore hetk – istud seal sitahaisuses autos, iga sekund surma oodates ja pisaraid neelates, sest notsust on kahju.

Kõige rämedam hetk tuli muidugi siis, kui me maja juurde jõudsime, sest VÄLJA ei tulnud Milvi kohe mitte kuidagi. Tekki talle alla ei saanud, et välja tassida, seega pidime me füüsilist jõudu kasutades vaese sea autost VÄLJA LÜKKAMA. Jeeeeesus, kuidas ta nuttis. Ta jalad ei töötanud, ta ei saanud kõndida, ta ainult karjus, hammustas, märatses.

Kuidagi saime ta tuppa lohistatud, kus ta praegugi lamab ja surma ootab.

KÕIGE HAIGEM KOGEMUS MU ELUS!!!!! Nii et järgmine kord, kui Milvi haigeks jääb, siis ma lähen sinna vetdiagnostikakeskusesse, SEON SELLE FAKING ARSTI KINNI, TÕMBAN KOTI PÄHE ja toon endale koju, et ta Milvi korda teeks. Röökigu autos palju tahab, ma usun, et teda oleks lihtsam taltsutada kui Milvit.

Ja kogu selle jama pärast ei jõudnud ma trenni kah…