LOOMAD MILVI

lugu sellest kuidas me täna peaaegu ära surime

3. Veebruar 2015

Täna on lihtsalt nii haige päev olnud, et paha hakkab. Asi algas sellega, et me pidime Milvi kella kolmeks viima loomaarsti juurde. Kuna Milvi sõitis viimati autoga eelmisel mail ja ta on nüüd nii suur, et teda autosse tõsta ei anna. Mis siis muud, kui hea kaasseaomanikult tuli laenata kaldtee. Kasuisa tõigi selle ära ja tunnike enne arsti hakkasime siis terve perega Milvarit autosse udjama.

Milvi karjus, inimesed vaatasid, meie üritasime elu eest seda jurakat autosse suruda, aga mida ei juhtu, seda ei juhtu…Pärast seda, kui me olime kõik oma liigesed välja väänanud ja higist läbimärjad, helistasin ma arstile ja ütlesin, et söögu mind või susi, aga mina seda siga arstile ei saa.

Mis siis ikka, arst palus läbi tulla, andis meile uinutava geeli ja ütles, et tunni ajaga peaks siga magama jääma ja siis saab ta ju ikka arstile tuua.

Hehe…Oli see JEE nii kerge.

Esiteks muutus Milvi küll uimaseks ja tasakaalutuks, kuid justkui sai aru, et miskit on toimumas. Nimelt aeles ta skeptiliselt mööda maja ringi, samal ajal kui ma pool põrandat tekkidega katsin, et kui kuskile vedelema jääb, siis haarame otstest kinni ja tassime autosse. Nii saigi – tassisime selle röökiva musta notsu autosse, kuhu ta esiti üsna rahulikult lamama jäi.

Seda õnne oli täpselt nii kauaks, kuni me sõitma hakkasime. KOHE kui me jõudsime suurele teele, läks Milvi hüsteeriasse, üritas ennast auto etteotsa pressida, täpselt kasuisa jalgade juurde, kus kõik pedaalid on! Reaalselt sain mingi tööriistakohvriga Milvi teed blokeerida, muidu oleks lihtsalt surnuks sõitnud kõiki meid.

Seejärjel pressis Milvi ennast istme alt minibussi tahaotsa, kus on kõik mu kasuisa tööriistad ja sittus ennast karjudes täis. Ei saaks öelda, et mul ei oleks kahju olnud. Endast. Milvist. Kõigist!!!

Ülejäänud tee mustakale möödus umbes sarnaselt – Milvi paanikas, meie üritamas mitte surra. Milvi meid hammustamas, karjumas, paanikas üritamas autouksest läbi murda ja ennast sõiduteele heites ära tappa. The usual…

Kui me mingi paganama ime läbi elusalt arstile jõudsime, astusin ma sinna sisse ja ütlesin, et ma pigem torkan enda pöidlad hästi aeglaselt endale silmaaukudesse, kui Milvit autost välja pressin, kliiniku uksest sisse udjan ja mida kõike veel, sest Milvi oli a)uimane, b)paanikas, c)enekaäärel.

Arst ütles, et tal suva, võib autos ka vaadata. Ehk siis ta oli autosse, vaatas korra Milvi silmi, ütles, et jah, siin on antibjotsi ikka vaja, tegi ühe süsti, andis kaks kaaasa, et ma need ise teeks ja asi ants. Tõmmaku me nüüd jeed.

Selles suhtes, et loomulikult ei oleks ta võinud sellele järeldusele jõuda FOTO JÄRGI, sest ilmselgelt oli tema jaoks vajalik see, et ma oma siga piinaks nii väga kui võimalik ja väga maksimaalselt.

Mis muud, hakkasime koju tulema. Kuigi Milvi püsis hädavaevu veel jalgadel, üritas ta ka tagasiteel viissada korda ennast ja meid autoõnnetuse läbi tappa. See oli lihtsalt nii tore hetk – istud seal sitahaisuses autos, iga sekund surma oodates ja pisaraid neelates, sest notsust on kahju.

Kõige rämedam hetk tuli muidugi siis, kui me maja juurde jõudsime, sest VÄLJA ei tulnud Milvi kohe mitte kuidagi. Tekki talle alla ei saanud, et välja tassida, seega pidime me füüsilist jõudu kasutades vaese sea autost VÄLJA LÜKKAMA. Jeeeeesus, kuidas ta nuttis. Ta jalad ei töötanud, ta ei saanud kõndida, ta ainult karjus, hammustas, märatses.

Kuidagi saime ta tuppa lohistatud, kus ta praegugi lamab ja surma ootab.

KÕIGE HAIGEM KOGEMUS MU ELUS!!!!! Nii et järgmine kord, kui Milvi haigeks jääb, siis ma lähen sinna vetdiagnostikakeskusesse, SEON SELLE FAKING ARSTI KINNI, TÕMBAN KOTI PÄHE ja toon endale koju, et ta Milvi korda teeks. Röökigu autos palju tahab, ma usun, et teda oleks lihtsam taltsutada kui Milvit.

Ja kogu selle jama pärast ei jõudnud ma trenni kah…

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

22 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Mari 4. Veebruar 2015 at 12:13

    Mallu, selliseid postitusi ei tohi kirjutada päeval :D oli vaba hetk tööl, tulin su blogi lugema, ja ma pidin krambid saama, ma ei suutnud rääkida enam ega mingeid vastuseid anda, ma lihtsalt naersin ja ei saanud pidama :D

  • Reply Vaike 3. Veebruar 2015 at 23:17

    http://dr.pendin.eu/

  • Reply aile 3. Veebruar 2015 at 22:49

    Triin Tohver, Tiina Zõbin, Aili Ruul – need kolm Tallinna kandi vetarstid kes käivad kohapeal. Tõsi, nad on spetsialiseerunud hobustele, aga nt Triin saab kindlasti ka seaga hakkama ning on väga haritud ja kihvt noor arst.

  • Reply liz 3. Veebruar 2015 at 21:28

    Teinekord katke silmad kinni seal.Kas siis ämber pähe või midagi muud ja usu mind läheb tagurpidi ilusti kuhu vaja.Mees oli sigalas tööl ja seal toimis see varjant.

  • Reply Pille 3. Veebruar 2015 at 20:27

    Issand ma loen neid kommentaare ega mõista, kust otsast see kõik naljakas on :S Vaene loom, missugust hirmu ta võis tunda… :( Head paranemist ja pikk soe pai Milvile

  • Reply Merje 3. Veebruar 2015 at 20:19

    Vaene Milvikene! Sai korraliku trauma.

    P.S. Savisaar siin nurgas on nunnu :D

  • Reply ML 3. Veebruar 2015 at 20:19

    Vaene siga ja vaene sina, ma lugedes kujutasin ette, kuidas see kõik toimus, paari aasta pärast sul endal ka tõenäoliselt vähe naljakas tagasi mõelda, mitte sellest, mis Milviga toimus, vaid kogu olukorra üle üldiselt.
    Soovitan sul ka leida mõni vetarst, kes tegeleb suurte koduloomadega. Milvi pole küll tavaline siga, aga siga ikkagi ja ma pole veel kuulnud, et mõni lehm või siga kuskilt laudast linna tuleb sõidutada. Võid ju uurida ka mõnest sigalast, et kes neil seal käib ja saad ehk kontaktid. Nii suur ja paks loom võib päriselt ka infarkti saada, ega see naljaasi pole.
    Edu!

  • Reply Liinu 3. Veebruar 2015 at 20:02

    Kui veel seal tervisemuresid soovitan jüri loomakliinikut. Nemad peaks küll koduvisiite tegema. Väga mõnusad ja asjalikud arstid on. Vb ainult sigadega vähem kogemusi. Aga siis võib alati uurida suurte loomade arstide kohta. ☺

    • Reply Mallukas 3. Veebruar 2015 at 20:03

      Ma võin edaspidi proovida jah, tänud soovitamast!

  • Reply B 3. Veebruar 2015 at 19:28

    Mõelda vaid neid uudiste pealkirju, kui oleks mingi mats juhtunud. ”Pedaalidesse kukkunud uimane siga põhjustas Harjumaal avarii’

    • Reply kkk 3. Veebruar 2015 at 20:23

      Väga hea :D

    • Reply Mann 3. Veebruar 2015 at 20:25

      Ja mitte isegi ainult Harjumaal, vaid koguni Tallinnas :D

  • Reply Totu 3. Veebruar 2015 at 19:12

    Ma pean vabandama ma naersin koguaeg ütlesin endale, see ei ole naljakas jummala tõsine asi, aga ikka naersin. Nii et vabandust :/

  • Reply Hally 3. Veebruar 2015 at 19:09

    Ja mina arvasin, et mu kassi on õudne arstile viia :D See seateema oli ikka kordades hullem, tulevikus oleks vist tõepoolest mõttekam arst seani toimetada :)

  • Reply tibu 3. Veebruar 2015 at 18:55

    kuuuuule, äkki leiad mõne arsti, kes teeb koduvisiite? :)

    • Reply Maarja 3. Veebruar 2015 at 21:14

      Ta kunagi ühes blogipostis kirjutas kui raske on leida arsti, kes koduvisiite teeb

  • Reply meow 3. Veebruar 2015 at 18:50

    Vaene Milvi. Aga see viimane plaan oli hea – arstile kott pähe :D no tõesti kas on inimesel raske korra läbi tulla? Pfff. …

    • Reply zorro 3. Veebruar 2015 at 19:10

      Arst ei ole kohustatud tegema koduvisiite ja punkt. Ning ON selliseid, kes neid teevadki, nii et järgmine kord peab need leidma ja kutsuma. Foto alusel retseptiravimi väljastamine on ka keelatud. Vaevalt, et arst trahvi või litsentsist ilma soovib jääda…

  • Reply Anonüümne 3. Veebruar 2015 at 18:48

    Vabandust, aga ma lihtsalt naersin kogu jutu vältel. Sul on nii faking äge elu, noh! Ja vöhemalt said mingi osa trennist siga tassides tehtud :D

  • Reply Ma 3. Veebruar 2015 at 18:39

    Jestas, see jutt on naljakas, aga mul on notsast nii kahju! Vaene notsa, loodetavasti ta andestab Sulle.

    • Reply Mallukas 3. Veebruar 2015 at 18:40

      Ma loodan sama :((

      • Reply Ma 3. Veebruar 2015 at 21:16

        Ja ma mitte ei naernud selle olukorra ja teie piinade üle, vaid sele üle, kuidas Sa selle jutu kirja oled pannud. Kui endale teadvustada, et selle jutu taga oli reaalne olukord, siis on kurb küll. Kalli-kalli! :)