Erinevalt minu lapsepõlvest, on Mari saanud kogu aeg loomadega kasvada. Kassid teda alguses ei huvitanud üldse, nüüd tundub Kurg talle jube armas, aga ta ei jookse eest ära ega tee ka mingisugust muud nalja. Seega teda nähes Mari ainult piiksub heldinult ja tahab teda padaja kasutada. Natukene aega laseb Kurg ennast nunnutada, aga mitte eriti kaua, sest kuna Mari talle süüa ei anna, siis on ta Kurele üsna kasutu. Ütleme siis nii, et neil on selline kaugete sugulaste suhe, kus üks arvab, et teine on jube armas ja teine arvab, et esimene on jube tüütu.
Milviga olid Maril suhted sellised, et midagi huvitavat see seamürakas Mari meeles vist teha ei osanud, aga eks Mari oli ka väiksem siis. Enamasti seisnes nende sõprus selles, et Mari lasi Milvil enda käest toitu ära võtta ja vastutasuks lasi Milvil enda otsas turnida.
No ja nüüd on Mari elus Lotte, kes on tema suurim mängukaaslane. No kohe päriselt mängivad nad iga jumala päev mitu tundi. Mari viskab Lottele palli, siis vedelevad nad maas ja Lotte naksab Mari igalt poolt ja Mari muudkui naerab selle peale. Mõnikord Mari võtab midagi head, näitab seda Lottele ja jookseb siis eest ära, et Lotte teda taga ajaks. Vastutasuks annab ta Lottele kogu aeg pool oma sööki. Ühesõnaga on nad suurimad sõbrad ja kuigi Lotte on vahepeal jube tüütu, siis seda ma võin öelda, et teineteist armastavad nad väga.
Jah, mõnikord teeb emb-kumb teisele kogemata haiget, aga meelega ei tee nad seda kumbki. Mänguhoos ikka juhtub. Seetõttu ongi Mari teinekord kriibitud ja sinikaid täis, sest iga kord kui Mari lasteaiast tuleb, on Lotte nii rõõmus, et lükkab Mari kohemaid pikali ja lakub teda pealaest jalatallani. Jah, ma keelan teda küll, aga Mari on sellega juba nii harjunud, et kui koju tuleb, siis seisab kohe vastu seina, või kui näeb, et Lotte tuleb, siis viskab ise siruli maha ja ootab teda naerdes.
Kas teie peres on loomi? Kuidas lapsed nendega läbi saavad? Või kas teil oli lapsena loomi?
35 kommentaari
Minu arvamus on, et lapsed peavadki kasvama loomadega. Nimelt on mul poolõed ja vennad, kellest kõige vanem on 9 ja noorim 3
ja nad polnud kunagi loomadega koos elanud. Niipalju kui kuskil külas nägid ja siis ka kartsid. Kui mina endale oma kodu sain
käisid mul tihti külas kuni võtsin endale koera. Lapsed täiesti paanikas, kardavad teda nagu välku ning ka koer ei oska nendega
käituda. Ajab neid taga ja nö piiksutab, sest lastel alati kisa lahti kui koera näevad. Siit aga näide minu tädi lastest, kes jäävad
vanuse mõttes ka sinna vahemikku, ning kellel on loomad kodus. Nad tulevad meile, möllavad, väntsutavad vedelevad koos
koeraga – teevad kõike ja koer on neil suurim sõber, ei mingit halba käitumist koera poolt ning ka lapsed tunnetavad piire.
Mina ise elasin loomadega seni koos, kuni eraldi kolisin. Oli ikka kuidagi imelik, kui ei olnud kedagi kaisus,
sûles vôi kellegagi jutustada nii,,et oma suurte silmadega sulle otsa vaatab. Ônneks peagi kolisin enda
nûûdseks abikaasaga samasse korterisse. Siis eimolnud enam nii ûksik. Aga lastele soovisin aina mingit
looma. Kuna ûûrikatse olid lubatud ainult puurides loomad, siis sai nii hamster kui merisiga muretsetud
aga nendest ei olnud mingit rôômu. Eelmise aasta suvel vôtsime koera. Elu kohe teine. Koer on laste
parim sôber. Ta aina ootab, et lapsed kodus oleksid. Lastega kui sukk ja saabas. Kui lapsed multikaid
vaatavad, siis on diivanil nende kaisus. Ta hea meelega sôôks lastega koos aga laste söögi ajal me teda
kööki ei luba. Alguses oli ja siis hakkas lauale ronima. Koeral ikka oma kauss ja seal tema toit.
Meie koer Lotte on kolme väikse lapsega üles kasvanud,
tõeline perekoer. Meil on alati piirid paigas olnud- lastel oli
karmilt keelatud kassi- koera kiusata v väntsutada ja nemad
pole ka kunagi lastele haiget teinud, naksanud ega
küünistanud.
Mu meelest on koer oma truuduse ja tingimusteta
armastusega lapse emotsionaalse arengu jaoks hindamatu
tähtsusega.
Pole lastega eriti seotud, aga mul on kass, kes jookseb alati voodi kõrvale kui äratuskell heliseb ja siis kui üles ei ärgata hüppab
voodisse ja hakkab nägu lakkuma. 😀
Olen ka loomadega koos üles kasvanud.
Lapsena sain naabri koera poolt
puretudki – hammustas mind näkku. Aga
sellest ei tekkinud mingit draamat.
Olin ehk 3-4. Ema seletas teel
haiglasse umbes nii, et ma ju
rääkisin et koertega peab ettevaatlik
olema ja kuna nad ei saa rääkida siis
nad hammustavad kui neil halb hakkab.
Ma lihtsalt noogutasin ja koju minnes
kallistasin uuesti naabri koera
(mitte nii intensiivselt ehk). 😀
Varateismelisena sain ka hulkuva
koera poolt puretud (sel korral ma
lihtsalt jooksin kui see koer
eikusagilt välja ilmus ja mind
pures). Sellegi poolest olen hull
loomasõber ja oma lastel laseksin
kidlasti loomadega kasvada.
Olen saanud hammustada koerte ja
hamstrite ja papagoide ja jumal teab
kelle poolt veelt. Aga tükki küljest
pole veel keegi võtnud. Kusjuures
kõige suuremad armid (ehk siis ühed
ainsad) on vist jänese poolt 😀 Kui
see suvaline koer metsas välja
arvata, siis on kõigil teistel
kordadel ka mul endal süü olnud. Ja
pisikesed naksamised käivad laste ja
koerade kooskasvamise juurde. Ei jää
sealt arme ei nahale ega hingele.
Pigem õpib laps lihtsalt loomadega
suhtlema – ei karda ta ummisjalu
tulevikus loomi, oskab paremini ohte
ette näha ja nii sõbralike kui
traumeeritud loomadega hakkama saada.
Ja õnnelikud koerad (kes ei ole
pekstud ja hirmutatud ja on harjunud
oma asju ning seejuures toitu jagama)
ei ole oma pere lastele ohtlikud.
Võõrad lapsed võivad küll loomad
stressi ajada kuid siis piisab
täiskasvanu pilgust ning
juhendamisest, kuidas looma mitte
nurka ajada.
Kunagi, kui mu väike õde oli pärast sündi alles koju toodud ja hällis magas, siis meie aastane kutsa tassis vaikselt kõik oma
mänguasjad tema ette kuhja 😀 Nii nende sõprus algas. Hoidsid teineteist väga ja mängisid koos aga mingit müramist polnud, sest
koer natuke nagu hoidis distantsi ja oli ettevaatlik, eriti beebiga, aga eks ta oli päris suur ka, labrador..
Mina olen ka koerte pelgur. Koer on ikkagi loom ja nagu siin öeldi karja instinktiga ja tore kui läbi saavad, aga hoia ikka silma peal,
iial ei või teada. Loodetavasti oled rääkinud koerte treeneritega või raamatuid lugenud koerte kasvatamise ja distsiplineerimise
kohta, et kindlustada nii koera kui Mari jaoks turvalisus. Sest loomad vajavad küll hoolivust aga ka reegleid, just nagu lapsedki. Ja
ajalugu näitab, et selle viimasega on sul aegajalt probleeme.
Vaja mingi täiesti lambi koha pealt ikka mingi
kasvatusteema sisse tuua ? appi, ma loen ja
lähen nii närvi. Ma eeldan ja loodan, et kõik
need suured targad on vähemalt
lapsevanemad ja kindlasti musternäidised,
kelle kodus on kõik nii super nagu jutu järgi
tundub ?
Täheldasin ise ka seda, et osadele
vist ikka ei anna rahu ja nagu
meelega, kiuste on vaja seda igakord
mainida ja nina alla hõõruda, no
johhaidiii… 😀
Mul on kass kodus ja koer. Kassiga on okei, ta kui tuppa tuleb eks ikka laps mängib temaga, aga vot koer
on suur ja suurem kui Lotte. Talle meeldib mängida kutsikas veel, aga päris omavahel ma lapsel ja koeral
mängida ei lase laps on 2 aastat 6 kuud. Koer ka näksib mänguhoos, aga naha peale võib jääda korralik
sinikas või kriim ja kui ta hüppab kipub ta lömastama kõiki kes ette jäävad. Loomadega tuleb ettevaatlik
olla igal juhul. Üks kord võib Lotte päris valusalt kaksata ja lapse nahk on õrn ju.
No last mulli sees kasvatada pole ka hea mõte, hiljem
ei saa millegagi hakkama ja kardab kõike. Mis sina
enda lapsepõlves tegid? Vean kirja et kukkusid ja said
mitmeid kordi haiget aga see ei tekitanud mingit
traumat ju. Ma olen ka loomadega kasvanud ja
minumeelest annab see nii palju juurde. Sa saad aru et
loomad ei saa kõneleda ning üritad neid igatepidi
kaitsta.
Tõsi!
Ise kasvanud nii, et kodus 1-2 koera, hiljem oli ka
närilisi (rott, minihamstrid, deegud) . Nüüd oma laps
kasvab ka 2 koera seltsis. Ronib nende otsas ning
kallistab 🙂 ja vahel võtab ka midagi kätte, norib koera
ja jookseb eest ära. Poja esimene naer tuli ka koera
peale. Ma arvan, et loomadega koos kasvamine on
pigem positiivne.
cheapest auto rates
paypal kreditkartendaten aktualisieren
http://poteaucoffeecup.com/national-auto-insurance-albuquerque-nm.html car rental in italy insurance
Ise olen ikka mõne lemmikloomaga üles
kasvanud, pluss laudaloomad-linnud
maal. Oma lapsele tahaks ka, aga
elukoht ei võimalda. Mu meelest
korter kuskil magalas pole ikka õige
koht koera jaoks. Mina tahaksin
kassi, aga mees ei salli kasse. Ja
nii me ilma loomadeta olemegi.
Mis teil sellest notsust sai?
Meil on 2a koer ja beebi, nii et omavahel nad veel
mängida ei saa, aga üksteisest huvitu vad nad küll. Kui
koer lapsest mööda läheb, siis laps kohe naeratab. Ja
koer tahab kogu aeg teda lakkuda. Kui laps nutab, siis
koer kohe jookseb vaatama 🙂 nii et ma ootan väga
seda aega, kui beebi on suurem ja saab koeraga
mängida.
new cars free insurance
cheap car insurance in ypsilanti mi
auto kosten versicherung
See, et laps saab loomadega koos kasvada on
tore.
Väga tore, et Lotte on lapsega arvestav ja
sõbralik.
Mul on kodus laps ja koer.
Kui lased neil täiesti omapäi mängida võib
lihtsalt tekkida olukord, kus Lotte hakkab Mari
domineerima.
Sinu silmis on toidu jagamine, lapse pikali
tormamine, tema näksimine, lakkumine armas,
kuid koerte maailmas on nendel asjadel veidi
teised tähendused.
Lote on veel kutsikas, soovitan karjas liikmete
kohad paika panna, et kui Lotte lubekaks
muutub teil probleeme ei tekiks.
Kellegile(peremehele- kõigile pereliikmetele)
peab see loom alluma õppima.
Meie oma teeb sellist urinat, mis võõra hirmutab ära.
Kuid tegelikult on see selline rõõmus heli hoopis.
Omad juba teavad. Ja see näksamine…. ta teeb seda
hästi kiirelt aga ta ei näksa sind. Hambad lähevad enne
kokku ja siis puudutab sind suuga. See on nii naljakas
ja ta teeb seda mitu korda järjest ja kiirelt. Loomulikult
on ka meil mänguhoos juhtunud, et ta kogemata siiski
näksab veidi kõvemini v mina teen talle haiget kuidagi.
Aga mänguhoos ikka juhtub.
Niiet minu jaoks pole see pilt hirmutav. Näen kahte
ullikest omavahel rõõmsalt mängimas:)
Meil on kasd, kes algusest peale magab lapse voodis.
Üldjuhul saavad hästi läbi aga kuna lapse arust on
kaasi peale kriiskamine(teeb talle mingit kraaksivat
häält) naljakas siis saab kass päris tihti kisaga
“terrorit” . Hoolimata sellest ronib kass ikka tema
juurde magama. Küünistanud on ainult mänguhoos,
kui laps reaalselt vehibki mingi asjaga tema ees.
Laps tahab koguaeg musitada ja sülle saada teda 🙂
Meie majas on ka koer ja mängib mu suurema
lapsega (4) sama moodi. Õues olles.on plikal
koguaeg silm peal sest koer temast maha ei jää
🙂 ja kui näiteks plika kauemaks kui päeva ära
on on koer puhta segi ja muudkui otsib oma
mängukaaslast taga 🙂 võin vabalt öelda et
parimat sõpra lapsele kui koer vist olla ei saa 🙂
Koerad on targad, ja kui nad on harjunud juba
mängima väijese lapsega, siis “kogemata” ei hammusta
keegi tükki välja. See on umbes samatõenäoline, kui et
ise oma lapsega mürades, talle lõuga annaks vms 😀
Meil on aastane koer, umbes Lotte suurune ja
3aastane poeg, ja nemad ka ikka müravad väga tihti.
Kui poeg peaks veidi haiget saama siis läheb koer kohe
eemale ja ootab kuni poeg ise tagasi tuleks
samamoodi. Kui pojal pole tuju mängida temaga siis
ütleb lihtsalt kõva häälega EI ja koer saab aru ilusti 🙂
Kui koer on pahandust teinud, siis käib tema ka
esimesena pesas koeraga riidlemas 😀
Meil on kaks kassi ja kõikide vanaemade-vanaisade juures veel omakorda koerad-kassid 🙂 Kuna mu enda kodus on
alati loomad olnud, siis pole see muidu minu jaoks midagi erakordset aga ühel päeval sain küll aru kui palju see
tegelikult last mõjutab kui kodus on loom, kellega laps peab õppima arvestama. Mul käis külas sõbranna oma sama
vana lapsega ja see laps lihtsalt klohmis meie kasse aru saamata, et nad on elusolendid ja saavad haiget. Nad on mul
muidugi piisavalt otud ka ja oma lapse väntsutamisega harjunud, seega lasevad kõike teha aga no tõesti oli valus
vaadata, kuidas neid harjaga peksti või julmalt taga aeti ja jalast jõuga kinni hoiti kui loom kuskile minna tahtis.
Üldiselt ma võõraste laste kasvatamist ei kritiseeri ja sõna ei võta aga tookord käratasin lõpuks küll.
Pigem sõbrannas probleem kui selliseid asju lubas
teha lapsel?!! :O
Ma olen ilma loomadeta ülesse kasvanud ja ei taha ka
kunagi loomi. Loodan et mu kaks poega ka ei taha,
hetkel veel liiga väikesed, et ise midagi öelda. Mees on
koos väga paljude loomadega kasvanud, kassid,
hobused, jänesed.. ja talle sobib ka kui enam loomi ei
ole. Õnneks. Muidu ma jookseks kodust ära. Kardan
loomi, nii ettearvamatud minu jaoks :/
Jänesed ka või 😀
Minul oli lapsena koer. Kui ta vanadusse suri, siis olin
juba oma elu peal ja võtsin kassi endale. Nüüd on meil
kodus 2 kassi:) Seega laps on loomaga üles kasvanud,
ja mu meelest õpetab see ka lapsele, et tuleb oma
loomade eest hoolitseda.
Olen poolt, et võimaluse korral on lastega peredes
lemmikloom olemas.
Meie mängime ka koeraga nii et koer näksib õrnalt
sõrmi 🙂 ja kunagi pole valusasti teinud sest ta saab aru
et omale perele haiget ei tehta. Koerale te olete kogu
maailm, seega on hea et ta saab Mariga hästi läbi. Nt
kui keegi kunagi Marile liiga peaks tegema siis Lote
kaitseb last ja pereliikmeid. Olen selles 100 % kindel.
Olen mitmeid kordi mänginud lapsega taga ajamist,nii
et ajan nagu last taga ja teen mingeid hääli, ja siis on
hakanud koer mu peale haukuma või õrisema sest
arvab et ma teen midagi paha lapsele
Nii hirmus pilt… Ma ise kohutavalt kardan koeri ja sellist pilti vaadata on nii õõvastav…
Kas sa ei karda, et äkki Lotte ühel hetkel ei taju seda mängimise piiri ja hammustab korralikult tüki välja? Näksamisest tõsisema
hammustuseni on väga väike maa..
Ei karda. Alguses ta võib-olla ei tajunud seda piiri nii hästi, aga siis ta oli ise ka väiksem ja seetõttu ka nõrgem. Ja kui Mari hakkab juba virisevat häält tegema (ehk annab märku, et tal kuskilt valus vms) siis Lotte läheb ise eemale ja ootab, kuni Mari temani tuleb. Pilt võib koerapelgajale hirmus olla jah, aga tegelikult Lotte teebki nii, et Mari naksab nn “hambaotstega” 😀
Ma ise hullult kardan võõraid koeri- süda hakkab kiiremini lööma, muutun väga ettevaatlikuks ja olen valmis iga hetk
punuma pistma. Seda pilti Lotte ja Mariga vaadates ka tundsin hirmu, aga samas… Kui mul oli enda koer, siis mürgeldasime
samamoodi 😀 . Teised küsisid ainult, et kas ma ometigi ei karda või kuidas ma julgen oma kätt talle suhu toppida. Aga oma
armast karvapallikest ei kartnud. Lõbus oli hoopiski 🙂 .
Need hetked, kus koerad omavahel mängivad tunduvad veel eriti hirmsad ja selline lõrin võib ka kaasas olla nagu oleks tegu
hullema kaklusega, aga tegelikult süütu mäng, kus kõik jäävad terveks 😀 Aga jah ka inimeste puhul hakkavad niimoodi mängima.
Kutsikaeas samas peaks need piirid paika saama ja tunnetuse, et haiget ei saaks mängukaaslane.