Ühel päeval tuli mul mõte, et äkki Marile meeldiks poniga sõita. Varem on olnud nii, et Mariga ei teadnud kunagi, mis tuju tal on ja mida ta selle tujuga teha tahab. Noh, eks nagu lapsed vast ikka. Aga viimasel ajal on Mari igasuguste uute asjadega nii pealehakkaja ja nõnda näitasingi ma talle netist igasuguseid videosid lastest, kes poniga sõidavad. “Jah! Anna obu! Anna poni!” kiitis Mari takka ja tundus vägagi päri selle ideega, et võiks seda hobusesõitu proovida küll. Siis oli vaja vaid leida koht, kus seda teha saaks. Vanasti ma nagu mäletasin, et loomaaias sai poniga sõita, aga nüüd teadsid lugejad rääkida, et enam ei saa.

Mulle pakuti tegelikult nii palju erinevaid kohti, aga lõpuks jäi meie valik Vudila peale. Lihtsalt seetõttu, et täna pidi olema selle nädala kõige ilusam ilm ja sellisel juhul tahtsime teha midagi veel lõbusamat, kui ainult hobusesõit. Ma polnud enne seal käinud, aga kuna see tundus selline koht, kus oleks lõbus nii lastel, kui ka suurematel, siis võtsime kampa minu vanemad ja väikevenna, rentisime väikse bussi ja läksimegi kõik koos tripile.

Püha jeesus, kui mõnus on sellise kambaga reisida, sest meil oli lastele nüüd kolm hoidjat rohkem kui ainult oma perega reisides. Seega oli eriti mõnus seal ringi uudistada, sest kogu aeg sai ühe lastest kellegi kätte jätta, või paluda näiteks Rikit koos Mariga mingil batuudil hüpata.

Vudilast endast rääkides – see on nii äge koht! Tõepoolest igale vanusele on seal palju teha. Mult küsiti, et mis on erinevus Vembu-Tembumaaga, aga seal ma ei ole käinud. Oskaksin natukene võrrelda Lottemaaga, aga need on oma olemuselt nii erinevad, et raske on öelda, et kumb on parem või halvem. Lottemaa on pigem selline koht, kus põhirõhk on karakteritel ja sarnasusel raamatute/filmidega. Vudila on rohkem sellise aktiivse lustimise koht, kus oma tegevused tuleb ise leida, töötajad niimoodi ei suhtle, nagu Lottemaal.

Aga ei peagi! Selles suhtes, et need ongi väga erinevad värgendused. Vudilasse minekuks soovitan ma kindlasti valida yr.no’st mingi eriti hea ilmaga päev ja minna kohale hästi varakult, sest tegevust on nii kohutavalt palju, et muidu ei jõuagi kõike teha ja näha. Meie hakkasime kella 10 paiku liikuma ja jõudsime koju kell 9 õhtul ja IKKAGI jäi meil paadiga sõitmata ja mängumajas käimata. Muidugi meie puhul mängib rolli see ka, et Tallinnast sõites võtab juba sõit 2 tundi sinna ja 2 tagasi. Tartu kandi inimestel on see reis vähe mugavam.

ÜKSIKPILETID:
Lapsed 4-17 a. 17 eur
Täiskasvanu 18+ 13 eur
Lapsed 1-3 a. 7 eur
Pensionär
(k.a. invaliidsuspension)
10 eur
Lapsed kuni 1 a. sissepääs TASUTA

Pileti hind on minu meelest täitsa aus. Selles suhtes, et kui sa selle pileti ära ostad, siis sees on sulle kõik tegevused (peale hobuse) tasuta. Näiteks üritustel on need asjad, mille peal hästi kõrgele hüpata saab… Issand, mis nende asjade nimi on? No see värk noh! (vaatasin Vudila kodukalt järgi, selle nimi on sky-jump).

See on juba ainuüksi mingi viiekas. Lisa sinna juurde üks ATV sõit ja paadisõit ja ongi piletiraha juba koos. Vudilas võid neid asju aga kasvõi sada korda jutti teha, kui parasjagu järjekorda pole. Seega ei ütle mina piletihinna kohta mitte midagi, sest see on minu meelest just tore, et maksad ühe korra ära ja sees ei kasseerita sult iga nurga peal veel iga asja eest raha.

Isegi mina käisin sky-jumpimas, kui minu juurde tuli tüdruk, kes väitis, et ta on mu suur fänn ja et ta tahaks ka mu blogisse saada. No ega ma kade pole, mida te siin ikka ainult minu molu vahtima peate, natukene värsket verd igasse päeva! Ma ei tea, miks ta pildil on sellise näoga, et ma ähvardasin teda pildile tulema, aga ta tegelikult ausalt ka ise tahtis :D!

Teemast nüüd edasi rääkides  – okei, söögi eest tuleb ka maksta, aga mitte keegi ei keela enda piknikumaterjal kaasa võtta ja seal ise süüa teha. Grillid ja piknikukohad on olemas! Ma nägin, et päris paljud kasutasid seda võimalust ja sussustasid seal grillil midagi. Päris mõnus tundus! Ei mingit köögi järele ootamist! Meie siiski ei jõudnud midagi nii palju ette planeerida ja usaldasime kohalikku kalamaja, mis meile forelli kokkas! Olin enne lugejatelt kuulnud nurinat kohaliku toitlustuse üle, aga ma ei oska küll midagi otseselt halba kosta. Ma ise teen muidugi paremini kala ja eks enda tehtud söök on alati maitsvam, aga kui mässata ei viitsi, on ju hea, kui on kolm toidukohta, kust süüa saab. Grillmaja, kalamaja ja eriti kiireks ampsuks ka bistroo. Teenindajad olid noored, aga usinad ja sõbralikud! Küll aga mõtlesin ma seal, et oleks ikka võinud ise söögiasjad kaasa võtta, oleks nagu… ägedam saanud!

Ühel pool forell Vudila moodi, teisel pool lihtsalt maitseainetega maitsestatud.

Aga mis seal siis teha saab? Oh jeerum…. ma võiks loetlema jäädagi. Meie läksime sisse, Mari plagas kohe kuskile batuutidele, mis kohe sisse astudes lapsi ootavad. Seal oli neid mingi kolm tükki, kõik sellised, kus saab turnida ja hüpata ja liugu ka lasta. Siinkohal vihje vanematele, mida ma soovin, et ma ise oleks enne taibanud – Vudila võiks selle väikse nõuande lausa enda kodukale panna, juhuks kui mõni teine ema sama sooda on kui mina. Isegi, kui on soe, siis tasuks lastele selga panna pikad püksid + pikkade varrukatega pluus. Lapsed tahavad ju batuutidel käia, aga kui nad seal oma kleitidega alla vudisevad, siis on tulemuseks marraskil taguotsad ja küünarnukid. Mitte, et see lapsi  siis oluliselt heidutaks, aga hiljem ikka :D Mina needsin ennast küll maa alla, et selle peale ei tulnud.

Esimene batuut uste juures

Taustal Mari selg ees batuudil alla kukkumas :D

Minu ema lemmikuks oli see, et sai rahumeeli päikest võtta. Selle jaoks võisid sa muidugi suvalisele muruplatsile ka siruli visata, aga tegelikult oli seal palju päevitustoole ka. Mõned õues bassu ääres, osad üleval mängitoa juures, see vist neile, kes natukene pisematega seal seiklesid. Marisugust sellises toas ei kammitse, aga aastaseid umbes veel küll. Näiteks Lentsu oleks taltsutanud, aga meie püsisime ikka õues, patt oleks sellise ilmaga tuppa minna.

Lents harjutab viimased nädalad usinalt põlvili olemist.

Karts ja tema mini-me

Hommikune bassein. Veel tühi, aga juba poole tunni pärast oli täis.

Basseinides ei ole soojustatud vesi, eile oli seal näiteks 18 kraadi. Õues oli aga nii soe, et bassein oli lapsi täis ja noh, mõned suuremad eksisid ka sinna vette ära. Näiteks meie seltskonna mehed kargasid vette alles peale saunaskäiku, nii oli vesi mõnusalt karastav. Ainukesed, kes vette ei roninud, olime mina ja Lents. Perekonna nõrgad, mis seal ikka.

Hmm.. mingisugune lill!

Praegu pildilt vaatan, et see on ikka kroku saba, mitte miskit muud tal seal rippumas :D

Nagu ma ütlesin, siis tegevust on igale vanusele. Ma muidugi ei usu, et näiteks mingi alla aastaste vanemad hakkaksid üldse Vudilasse tulema ilma suuremate lasteta (või hakkaks?), aga väikestele on seal liivakasti alad, väiksemad kiigud ja liumäed täitsa olemas. 45cm sügavune lastebasseinike ka.

Natukene suurematele leidub iga nurga peal turnimist, vesirattaga saab sõita madalates basseinides (need on sellised pisikesed vesirattad), vesilugu saab lasta, batuutidel hüpata (neid on seal vist 10 erinevat kindlasti), ATVdega sõita, tasakaalunööridel turnida, torni ronida, ponidega sõita, järvel paadiga sõita, vankriga sõita, kala püüda, lasktiirus käia, mänguautomaatidega mängida ja praegu vaatan kaardilt, et kuskil oli tünnisaun ka. Ehk olen mina pime, aga seda ma ei näinud, sest sinna oleks ma raudpolt roninud!

Lende magas enamuse päevast oma bee5 sees maha. Targu oli kaasa võetud iste Marile, vahepeal soovis istuda küll.

Mari enda järjekorda ootamas, tahaks trassi peal “siuuuu” teha!

Mari lemmikasi nii Lottemaal, kui ka Vudilas – see… isssand. Mis selle asja nimi on? Traadist.. kiikvärkasi? :D Mõtlesime Kardoga, et peaks selle trassi endale aeda ka sebima!

Ühel hetkel hakkasin Mari suunama, et noh, lähme vaatame siis ponisid kah, aga ei olnud Maril mingit soovi hobusele pai teha. Siis taipasin ta endale sülle võtta (Mari,  mitte hobuse) ja siis julges Mari esimese pai ära teha ja seejärel teatas kohe, et tavai-tavai, anna hobune ja kukume ratsutama. Üks teine tüdruk aga tegi parasjagu oma tiiru ja meie pidime natukene oootama, samal ajal jälgisime üksinda jäetud poni pahandust tegemas.

Minu meelest oli see nii naljakas, kuidas see hobu seal vaikselt nakitses ja lakkus oma asju, kuni need robinal maha kukkusid. Ma oleks võinud teda küll takistada, aga no tal oma elu, mul oma elu. Also ma tegelikult kardan hobuseid ja ma ei tihanud teda seal taltsutama hakata. Selle asemel tegin hoopis kaugustest pilti, kuidas ta maist vara hävitab.

Ma muidugi arvasin, et kui Mari kord tuleb, siis ta keeldub hobuse selga istumast, aga naks, tõsteti ta sadulasse ja kohemaid tegime me väikse tiiru ära. Talle vist meeldis, sest tahtis hiljem uuesti minna, aga siis me olime jube teel loomi paitama ja ei jõudnudki enam seda teha. Ma tahtsin tegelt ise ka filmida, sest ma nägin, et mu ema skill selles kõige parem ei ole (vaata videost, kuidas mu ema pool aega oma näppu kaamera ees hoiab :D). Oh well!

Mari sai endale ratsutamiseks selle sama sadulaid sööva hobuse!

Mulle tundus, et talle meeldis küll!

Mari hobuse seljas

No ja siis vahepeal käisimegi söömas, mida ma juba rääkisin ja siis istusime me suure hobuse küljes olevasse vankrisse ja tegime väikse tiirukese, mis lõppes Vudila loomapargi osakeses.

Kõik pardale!

Sai vutikestele pai teha

Ah, mökitas seal midagi

Üks part oli endale paruka pähe tõmmanud

Kunagi sõbrannaga arutasime, et kas hobused istuvad. Täna sattusin selle lausa pildile püüdma. Kuigi tõele au andes, ta seal päris niisama jalga kõlgutades ei istunud, vaid hakkas pikali olekust püsti tõusma ja tegi sellise paarisekundilise vahe… iste :D Ühesõnaga teate nüüd teie ka, et nad MÕNIKORD istuvad.

Siin on väike video ka, mis ma kokku panin eilsest päevast. Ma ei saa aru, miks seal lõpus JÄLLE mitu mintsi tühjust on, nagu ka Lottemaa videoga juhtus, aga noh, oh well!

Vot selline äge päev meil oligi. Mul on lihtsalt kahju, et ma ei suuda seda kõike videos-pildis nii hästi edasi anda, kui tahaks. Ma ei suuda kunagi mõista, kuidas osadel inimestel on ala insta-story täis terve päeva tegevust, sest ma ei suutnud näiteks meie videosse panna kaugeltki nii palju, kui me tegelikult tegime. Lihtsalt ei saa ju kogu aeg ka kaamera/telefon käes ringi käia, vaid vahepeal tahaks lihtsalt ringi joosta, lastega turnida, batuutidel hüpata ja muid selliseid asju teha. Kahju on, et need välja jäävad, aga veel rohkem oleks kahju, kui need selle tõttu olemata jääks, sest “lapsed, emme ei saa praegu, ta teeb instasse pilte! või oodake, ma ju filmin meile koduvideot, mida teil kunagi hea vaadata on!”. Mälestused on ikka kõige lahedamad, kuigi sellised telefoniga tehtud videoklippidest kokku pandud filmikesed on ka tegelikult ägedad ja ma olen neid peale uue telefoni saamist usinalt teinud ka. Lihtsalt tasub mõelda, et kas ma ikka piisavalt ka hetkes olen, mitte ainult kaamera/telefoni tagant neid mälestusi ei loo. Mõttekoht ka mulle endale! Selle tõttu jääb teil nägemata, kuidas Mari koos onuga torudest alla laseb, kuidas me Kardo ja Mariga koos batuudil kargasime nagu segased ja mismoodi me seikluspargis turnisime. Aga vähemalt tegime!

Teile aga ilusat nädalavahetuse algust ja hea ilmaga minge ikka Vudilasse ka! Kõik, kes nädalavahetuse jooksul selles kommentaariumis kaasa räägivad, nende vahel läheb loosi üks perepilet Vudilasse (2 täiskasvanut+2 last)! Olge mõnnad!

Ps! Reaalselt avasin arvuti kell 10 ja mõtlesin, et tavai, panen paari sõnaga selle väikse Vudilatripi kirja ja tulemus on siin. Kell on 01.35 :D Ei läind vist nii lühidalt, kui ma oma peas plaanisin. Ups!

Jaga: