“Kas sulle sobib, kui ma toon sulle pannkooke jäätise ja karamellikastmega?” küsis minult täna hommikul Kardo. Milline rumal küsimus, eksole. Loomulikult tahan ma pannkooke jäätisega! Nii head olid. Ma reaalselt olen üritanud tuhat korda normaalseid pannikaid teha, aga ei oska. Edaspidi ei hakka proovimagi, las Karduffel teeb!
Siis ma istusin siin ja mõtlesin, et ma pole vist ammu siin blogis Kardot kiitmas käinud. Viimane aeg see viga parandada, sest ma olen päevas vähemalt kolm korda hämmingus, et mul sellise mehe otsa koperdada õnnestus.
Just eile rääkisime sõbraga sellest, kuidas mõned inimesed on oma suhtes õnnetud ja muutuvad selle läbi kehvemateks inimesteks. Mitte ainult oma kaaslasele, vaid ka sõpradele. Minagi olen sellises suhtes olnud, kus ma tundsin, et ma ei ole õnnelik ja see muutis mu vihaseks ja kurjaks ja õnnetuks, sest ma üritasin iga päev sundida oma kaaslast olema keegi, kes ta ei ole. Mulle jälle see ei sobinud, kes ta ON, aga lahti ka ei tahtnud lasta. Siis ma olingi selline ärrituv, viha täis, kuri inimene. Päriselt kah. Sest ma tundsin, et ma olen lõksus mingis suhtes, mis mulle piisavalt ei anna. Sellega kaasnes muidugi ka selline alaväärsuskompleks, et kas ma siis pole väärt seda, et ta oleks selline, nagu ma soovin ja igasugused muud tobedad mõtted.
Nüüd ma tean, et inimesed ei muutu. Ükskõik, kui väga nad teineteist armastavad vms, it is what it is. Seetõttu tulebki valida endale selline kaaslane, kes juba on selline, nagu sulle sobib ja kes sind õnnelikuks teeb.
Kujutate ette, et Kardo eelmised prutad (need üksikud, kes tal olnud on) on jätnud ta maha “sest sa oled liiga hea mees”. Nagu, ma pole kunagi kuulnud suuremat bullshiti! Tõsi – ma olin ise ka võlutud ühest räigest sitapeast, aga tegelikkus on see, et kui me mingi ime läbi olekski lõpuks suhtesse sattunud vms, oleks see olnud üks hirmus ja kohutav suhe. Mis rõõmu ma oleks saanud tunda mehest, kes kohtles mind nagu mingit suvalist ajaviitevahendit? Eks see ole vist mingi värk, mida enamik naisi nooruses läbi elavad, et satuvad mingi sitapea otsa, on mega armunud ja lõpuks mõistavad, et selline armumine on ajaraisk ja tuleb oma aega kulutada vaid neile, kes on su aega VÄÄRT! Ja väärt on seda vaid head mehed.
Ma soovitan kõikidel naistel korraks istuda ja mõelda, kas nad on õnnelikud oma suhtega. Kui ei, siis kas seda saaks muuta? Kas see muutumine on sinu või temaga taga? Kas te olete proovinud muutuda? Mul näiteks oli nii, et mingid hetked olin ma täiesti põhjas omadega. Ma olin nii õnnetu ja kurb. Ma tundsin, et ma saan nii vähe tähelepanu ja armastust. Minu lahendus oli a) möliseda kaaslasega, et ta nii vähe tähelepanu ja armastust annab (mis ju tegelikult lükkas teda minust veel kaugemaks), b) kassida, et ma nii munn naine, kes nii vähe armastust ära teeninud on ja üldse närvihaige inimene on, kes arvatavasti surmani üksi jääb, kui ma selle suhte peaksin lõpetama. Just selle üksi olemise hirmu ees venitasin ma seda “surnud hobust” mitu mitu kuud endaga kaasas.
Selline olukord siis, et mees ise ei olnud halb, aga kokkusobivus oli kehv. Mõni inimene tahab rohkem, teine vähem. Mõni pakub rohkem, teine vähem. Seega tuleb otsida endale sobivaim kaaslane ja uskuge mind, kuskil on mees, kes on täpselt selline, nagu Sa tahaksid. Ausalt. Kui isegi minusugune LABANE ja ropp ja räme eit suutis endale imelise mehe leida, siis mõtle, mis tõenäosus normaalsetel inimestel hea mehe leidmiseks on 😉
Ma ei tunne Kardoga mitte kunagi, et ma oleks kuidagi liiga vähe armastatud. Vastupidi – mõnikord ma tunnen, et ma olen lausa LIIGA palju armastatud 😀 Nagu ükskord Kardo võttis mu nii tugevalt üle kere kaissu, et ma ei saanud hingatagi.
“Kardoo, kao eemale, sa oled nagu mingi liibuv kirst!”
-“Aaa, ma just tahtsin sulle öelda, et ma sind armastan, aga sina kutsud mind LIIBUVAKS KIRSTUKS!”
Kardot ei huvita, et ma olen magamisment. Iga kord kui ta teleka taga magama jääb, siis ma kaagutan kõrval, et krt ärka üles ja vaata minuga koos. Samas reedel ütlesin talle, et oioi ära mine välja, kudrutame koos ja vaatame telekat ja oleme mega in love (sest ma olin suremas), selle asemel magasin alates kella poole kümnest hambad laiali ja Kardo ei kõssanud sõnagi, et ma selline salakaval mutt olen, et teda koju keelitan mind magamas vahtima 😀
Ühtlasi on hea, et Kardo oskab mind taltsutada. Mõnikord ütleb mulle, et kle kulla Mallu, sa ajad puhta sitta suust välja ja siis on selge ka, et järelikult ajangi, ega ta muidu ütleks ju! Või mõnikord ta tuletab mulle meelde, et võta ikka võtmed kaasa ja käi pissil ja mina solvun, et ega ma väike laps pole. Siis aga mõistan, et võtmed on kadunud ja pissihäda on. Selline hädine naine noh 😀
Muidugi mulle aeg-ajalt öeldakse, et Kardo on nagu 12-aastane ja teate, ma teinekord pean nõustuma. Näiteks, kas on see kokkusattumus, et Kardo puhkus just koolivaheajal on? Või ei käigi ta tegelikult tööl, vaid kaheksandas klassis? KES TEAB?!
Ja no, kas 24-aastane inimene teeks kaunitel isa-tütre fotodel niimoodi? I guess not…
Või kas täiskasvanud inimene kingiks mulle valentinipäevaks kaardi, mis oleks nagu mega pubeka poolt kirjutatud? Täna ämm tuli minu juurde, ulatas mulle selle kaardi ja ütles: “Kuna minu tissid just suuremad asjad pole, siis ma arvan, et see on sinu kaart.”. Oligi. Ma ei tea küll, kuidas see ämma tuppa sai, aga jah 😀
Samas ei ole vist mitte ükski asi siin maailmas nii suurt armastust tekitavat, kui see, kuidas ma näen, milline imeline isa Kardo meie Marile on. Õpetab, aitab, mängib, abistab, lollitab, kõdistab, vannitab, söödab, mähib, kallistab. Ja iga kord kui Mari Kardo sülle küsib ja teda kõvasti kallistab, siis mu süda lihtsalt tahaks plahvatada selle armastuse kätte, mis meil siin kodus on.
Kõik lapsed on väärt õnnelikke vanemaid, iga naine on väärt imelist meest ja iga mees on väärt imetabast naist. Meil on õnneks sellega siin kõik täitsa korras, nii et üks win siin elus vähemalt olemas!
Ja teate, mis on eriti hea – kui kodus on keegi, kes sind naerma suudab ajada. Mul neid inimesi siin mitu, aga mõnikord Kardo ajab nii kelbast suust välja, et ma tahaks lihtsalt naeru kätte ära surra. Kes mu FB’i lehte jälgib, siis te ehk nägite, mis meil siin üks õhtu toimus:
Õhtul avastasin ma, et ma olin kogemata Kardo ema hambaharja võtnud. Noh, meil on need mõlemad roosad ja…Igatahes, mõtlesin korra, et wtf ja võtsin oma hambaharja, hakkasin hambaid pesema. Rääkisin sellest Kardole ka, ise hambaid pestes.
K: Sa oleks võinud ju lihtsalt ära loputada ja enda omaga edasi pesta.
Ma: No…fucking…shit Kardo…Mida sa siis ARVASID, et ma teen? Pesen praegu tema omaga rahumeeli edasi või 😀
We are so freaking happy! Also ma nii igatsen oma punaseid juukseid 🙁
Kardo oma tavapärases olekus, mind kiusamas 🙁
Ok, ma olen nüüd seda postitust sada aastat kirjutanud ja aitab nüüd ka sellest kiitmisest, sest Mari peab lõunaunne minema ja Kardokene magab meil siin hambad laiali, seega peab unement jälle oma tööpostile asuma 😀
Öelge nüüd oma mehe kohta ka midagi ilusat!
25 kommentaari
Mul on ka selline supermees ja lastele superhea isa. Kogu see postitus oli kuidagi nii õige ja soe!
Maaaaaailma parim pannkoogi retsept – http://www.kokkama.ee/2012/07/lemmik-pannkoogiretsept-toorjuustu.html ma olen vist viimased ma ei tea mitu aastat selle lehe iga kord välja otsinud kui mul isu tuleb. Ja viimased pool aastat olen teinud banaanipannkooke, mis on nii kerged ja kiired et iga hommik võiks teha. 1banaan+1muna+suts kaneeli, banaan kahvliga püreeks, muna juurde ja siis pannil kookosrasvas väikesed,mmm!
Ja jeeeerum kuidas see Kardo mind naerma ajas praegu, neil piltidel 😀
Ma iga kord loen selliseid postitusi rõõmu ja sooja tundega südames, sest et mu mees on tõepoolest (minu jaoks) maailma parim! Ja kuigi arvan ka, et muutumine pole eriti tõenäoline, siis teineteise pärast oleme meie end küll väga-väga palju muutnud, või siis pigem kohandanud 😀 Kuigi ta enne mind ei olnud eriline romantik, siis minu pärast vot on ja jääbki olema 😀 Toob lilli, süütab küünlaid, teeb väikseid ja armsaid ja väga tähendusrikkaid kingitusi, talub mu kummalisi harjumusi, toetab mind igal hetkel ja lihtsalt kannab mind kätel (mõnikord ka sõna otseses mõttes 😀 ). Ja mina olen tema pärast muutunud tuhat korda korralikumaks – enne võisid mul ka asjad olla tooli peal meetrises hunnikus ja ei riivanud silma, nüüd on iga asi omal kohal ja kindlasti kraanikauss nõudest tühi ning tolm võetud 😀 Sportlikumaks on ta mind ka muutnud, seega on ta mulle ikka jube head mõju avaldanud 😀 Ja noh, kõigele lisaks on ta juures suurepärane see, et meil on ühised vaated tulevikule – abielu, lapsed, oma kodu jne, ning me ka räägime ja arutame neid asju. Siiani on mu kaaslased enamikus olnud sellised, et ah, elu näitab jne 😀 Enne olid nõus vasaku käe maha võtma kui tõsiselt arutama tulevikku ja rääkima tunnetest 😀
kõigile kehvas suhtes vindujatele – olin samas olukorras (küll sellevõrra õnnelikum, et oli kaugsuhe, omad korterid, omad asjad, omad sõbrad mõlemal), aga kõige ilusam päev oli see, kui lahku läksime 🙂 ma tahaks seda perioodi uuesti läbi elada või et see oleks olnud pikem.
see meeletu vabadustunne on lahkuminekuprotsessi kannatusi väärt.
Mu mees ei ole küll megaromantiline (ausalt öeldes ma ei tunnegi sest puudust), aga muus osas jagan ma sinuga sinu arvamust – mul on maailma parim mees! Ja ma ei mõista, miks mulle 20.ndate alguses igasugu s*tapead meeldisid. Ma tänan õnne, et ma viimaks mõistuse pähe võtsin…
Nii armas 🙂 Mulle on sattunud selline keskmine Eesti mees (selline, kellelt komplimente väga ei tule ja romantikat kisu ka tangidega ja lilli ostan endale ise). Tahaks jonnida ja öelda, et “ole ka rohkem Kardo”… aga no eks ta on tegelikult muidu omamoodi armas. Võiks ainult natuke rohkem pingutada.
See isa-tütre pilt on nii naljakas 😀
Mul on hoopis üks teine küsimus, ja ausalt, see on lihtsalt küsimus, mitte hinnang. Nimelt, miks sa ropendad? Ma ei ole sellest kunagi ja mitte kellegi puhul aru saanud, aga küsida pole ka julgenud. Mida see annab?
MA ei kujuta ettegi, kuidas mulle säärane kõnemaneeri külge jäänud on, küllap aastatega, ma ei tea ausalt. Ei oska vastata.
Ropendavad inimesed pidid väga kirglikud olema 😀 Ropendan mõnuga edasi 😀
Äkki sellel on tõesti mingi tõepõhi, sest mina olen näiteks paras kuivik. 🙂
MINU meelest on ropendamine selline chill asi lihtsalt. Et mina ropendan ainult nende seltskonnas, kellega ma end vabalt tunnen ja ei pea mingi pingutatult viisakas olema jne. Seltskonnas on nii ropendavaid kui mitteropendavaid inimesi ja minu meelest on esimene grupp pingevabamad, chillimad, laiema silmaringiga ja üldse huvitavamad inimesed 😀 Okei, mõistan, et see võib kõlada paradoksina, aga ma räägin siin ka vähe peenemast ropendamisest, mitte lihtsalt v*** ja t*** jm suguorganid. See päris labane ossiropendamine on ikka üldse teine asi minu meelest. Nii et jah, minu seltskonnas eraldab ropendamine tõesti kuivikud mittekuivikutest 🙂
Kuna ma ei saa miskipärast Kailile vastata, siis vastan iseendale. 🙂
Ega mul midagi suurt öelda ei olegi, tahtsin vaid lisada, et mul ei ole tulnud kunagi pingutatult viisakas olla. Ma lihtsalt ei ole harjunud ropendama, seega ei pea end ka tagasi hoidma. Igaks juhuks ütlen veel, et ka see ei ole hinnang. 🙂
Ma oleks väga kade sinu peale kui mul endal sellist meest ei oleks, aga õnneks on mul ka vist maaaaaailma kõige parem mees üldse.
Siis hea 🙂
tundub tõesti, et sul on mehega väga vedanud. huumorisoone puudumine ja üleüldine igavus on minu arvates suurim dealbreaker. olete vahvad koos, silm puhkab kohe!
mul on lõppemas/lõppes just selline suhe, kus mees on hea ja ma hoolin temast ilmselt veel kaua, aga sama jama – arvuti, arvutimängud, sõbrad on valdavalt prioriteedid. ühesõnaga, olen temalt alati tahtnud rohkem, kui ta on nõus andma. selle jandiga kaasnev südamevalu ja pidev hirm, et see suhe nüüd lõpuks otsa saab oli õudsam, kui see lõplik “nüüd aitab, enam ei saa koos olla” vestlus. seejuures algatas selle vestluse tema, mitte mina, aga isegi praeguse valutamise juures saan tegelikult aru, et keegi pidi seda ju tegema. hetkel tunnen pahadel päevadel tõesti, et ma ei olegi suurt midagi väärt ja ilmselt jäängi alatiseks üksi, ehkki tundsin end temaga kohati isegi üksidlasemana, kui vallaliselt. varade jagamine ja iseseisvalt hakkama saamine on mul küll alles ees, aga sõprade-vanemate toetus ja ka sinu postitus annavad lootust ja julgust. aitäh!
Kuule ausalt – jõudu sulle! Ma tean, et võib tunduda mingitel hetkeldel, et oled surmani üksi, aga tegelikult peale suuremat kassi tuleb just selline huvi elu vastu, hakkad väljas käima, tutvud uute inimestega ja siis kogu lõbu alles pihta hakkab :))!
Sellel viimasel pildil on raudselt mingi teine asi, kui lihtsalt Kardo sind kiusamas. Temal on püksilukk lahti ja sinul kleit üles tõstetud. No mis siin ikka palju mõelda 😀
Need põksid olid tal kaktki 😀
päris kurb, kuidas ma enda suhte ühes selle teksti osas ära tundsin.
Olen kutiga juba pea neli aastat koos olnud ja viimasel ajal me ainuke suhtlus toimub siis kui me teineteisega õiendame. Pidevalt olen mina see sitt naine, kes ainult näägutab ja hädaldab. Samas nagu kui üks kutt tuleb töölt, siis esimene asi on arvuti ja tema internetipõhised mängud ja kutid kellega ta siis suhtleb seal.
Selleks, et temaga suhelda pean ta kõrvale arvutituppa tulema ja üritama temaga rääkida samal ajal kui ta CS’is kellegi ajusid välja laseb. No mis kuradi suhtlemine see on. Ja kui ma ärritun, siis olen ma halb ning kui ma üritan talle selgeks teha, et miks ma ärritun, siis ta ei püüagi kuulata, jalutab minust eemale või paneb oma kõrvaklapid pähe ja sukeldub uuesti virtuaalmaailma.
Usu mind, olen proovinud temaga rääkida asjadest ja üritanud isegi ennast muuta ja asju aksepteerida, mida ma enne ei talunud, kuid kuskilt ikka jookseb minu taluvuse piir.
Ma tean, et see suhe on minu jaoks ennast ammendanud, kuid ma ei oska seda kuidagi ära lõpetada.
Elame koos, enamus asju, mis meil kodus on, on koos soetatud, kui me lahku läheme, siis kuidas me asjad ära jagame ja kumb välja kolib…
ma ei oska enam ja ei taha ka.
Jah, ma tean, mida sa tunned, aga mis sa ikka ennast piinad, kui sa tunned ennast õnnetuna. Usu mind, asjade jagamine ei ole üldse nii hull, kui aastaid sitas suhtes olla, mis sulle midagi ei anna!
Ma olen täpselt samasugune magamisment 😀 kohe on kisa lahti kui mees teleka ette magama jääb ja koos minuga ei vaata 😀
Ma ka! Varem olin isaga, kui koos telekat vaatasime, nüüd peiksiga. Ja kõige hullem muidugi õudukatega, kuigi neid väga enam ei vaata.
Lisaks sellele, et Kardo näeb välja nagu 13 (osad allikad ju väidavad :D), on ta käekiri selline nagu ta oleks 13 😀 Haha, no offence, lihtsalt naljakas
Ah, ta ongi üks naljakas kuju. Krt, raudselt ongi pikka kasvu 13-aastane ja ma lihtsalt ei tea 😀