söögijuttu jälle

Hoi, peaks vist vähe vabandama oma hommikuse psühhopaatse sissekande eest. Asi oli nimelt selles, et lisaks tõepoolest viimasel kahel nädalal trenni üle laskmisele oli mul hommikul kõht ilgelt tühi, midagi head süüa ei olnud (no ma mõtlen, et oleks võinud võikutki teha, aga kõik asjad kodust olid otsa saanud) ja siis ma läksin pahaseks.

Ei, ma kohe vist ei läinudki. Alles siis, kui ma suure näljaga leidsin kommikarbi ja Kardo coca-cola ja neid manustama hakkasin, siis mulle tuli jälle meelde, kuidas ma trennis käinud pole ja kuidas ma ju üle päeva luban endale mega tervislik olla. Kuna ei coca ega kommid EI ole tervislik hommikusöök, siis ma hakkasin jonnima. Selle käigus tuli mul geniaalne idee edaspidi elu veeta anorektikuna, aga paraku läks mul kõht juba paar tundi hiljem nii tühjaks, et ma loobusin. Käisime siis Kardoga poes ja ostsime hunnikutes asju kokku (ei ühtki pakki saia ega komme!) ja tulime koju. Kuna mul juba hakkas nälg silmanägemist ära võtma, siis ma ostsin endale Selkust ühe kanasalati, mille ma saaks kohe hinge alla lajatada, et siis rahus õhtusööki valmistada.

Ämm (mu kanasalatit vaadates ja hommikust vestlust meenutades): nonoh, sa ei pidanud ju enam kunagi sööma.

Ma: “Tjah, ma otsustasin siiski mitte anorektikuks hakata. Mul läks kõht nii tühjaks…”

Ämm (vana rahuna): “See oli sul nüüd küll üks hea otsus. Kohe nii hea, et jätkub pikaks ajaks!” ja kooris kartuleid edasi.

Ühesõnaga, võtsin ennast kokku ja otsustasin, et ma võin ka mitte vinguda (vähemalt mitte avalikult blogis, kus mõned peavad vajalikuks mu nõrkushetkel rääkida, kui peenikesed ja uhked daamid nemad on, mitte pekimäed nagu mina) ja lihtsalt…EI söö saia ja EI söö ööd-päevad läbi kommi ja lihtsalt LÄHEN homme trenni.

Nende maiustuste söömisega on ka see naljakas asi, et umbes kord nädalas ma ütlen Kardole, et ta jumala eest mulle koju enam magusat ei tooks. Siis aga kui ta poes on, saadan ma talle smsi, et toogu ikka Kinder buenot ja shokolaadijäätist ja sefiirikooke ka. Ja ta toob! Täna just süüdistasin tedagi, et ma ju aina ütlen, et ära too, aga tema ikka toob.

“Ma ei saa ju mitte tuua. Siis sa hakkad jonnima, et ahhaaa, ma OLENGI nii paks, et sa mulle mitte midagi ei too. Ma parem toon sulle kasvõi terve kotitäie igasugust jura ja SÖÖ. Vähemalt oled sa siis hea tujuga.” seletas ta mulle kenasti oma koju kommide tassimise põhjust.

Ühesõnaga jah. Ma rahunesin maha ja ei pea enam grandiooset plaani ennast näljutada, sest noh, not gonna happen EVER.

Seega tegin ma hoopis nii hea õhtusöögi, et kõik kiitsid. Kiitmine mulle meeldib. Näitan siis teile kah, mis ma kokku keerasin.

Kanatiivad ahjukartulite ja seenekastmega*

Jah, ma olen seenekastmehull pärast seda, kui ma selle imelise roa enda jaoks avastasin. Nüüd olen ma seda juba kolm korda teinud, but it never gets old! Aga no, mis siin ikka rääkida muud, et viskasin kanatiivad ahjuvormi koos purgikese kookospiimaga, sibula, küüslaugu ja rosmariiniga. Maitsestasin soola, pipra, karri, tilli ja muude asjadega, mis kätte jäid.

Samal ajal panin ahju ka kartulid, mida maitsestasin umbes sama kraamiga, lisaks siis veel kartulimaitseaine tilli ja vahemere ürdisegu.

Seenekastme tegin samamoodi nagu siin (LINK) või siin (LINK). Ei miskit uut siin ilmas minu jaoks. Ja seenekastme jaoks.

Kuna mul tuli mingi väga mõnusa salati isu, siis ma klopsisin selle kokku spinatist, peedist, tomatist, riivitud kurgist ja balsamic kastmest. Maitsestasin soola ja pipraga, lõpuks maitses kokku väga hea. Oleks võinud mingit tsillit ka panna, aga no ununes. Ahjaa, paar maasikat viskasin ka peale (milline röövimine, KUUS EURI karbi ees Selkus)!

*Jah, ma hävisin oma taimetoidunädalaga, aga eks ma sellest kirjutan lähemalt siis, kui artikkel avaldatud on.