maailma suvakaim “omg, mis ma ostsin” post

Hommikul rabasin hoolega tööd teha ja kui töö valmis sai, siras päike nii ilusasti, et ma tundsin lausa survet Marimummuga mänguväljakule minna. Meil on siin neid maja ümber päris mitu, nõnda me ühe lähedalasuva välja valisimegi. Aiast välja astudes märkasin ma, et mingi suur ümbrik on postkastis. Kuma (LINK) oli mulle oma liblikaid saatnud! Kevade tunne tuli kohe sisse ja ma ei jõua ära oodata, et ma inimese moodi välja näeks, et tekiks tuju aksesuaare kanda.

Igatahes Mari lemmikuks oli kiikumine. Ma eeldan seda sellest, et iga kord, kui ma tahtsin teda maha tõsta, hakkas ta nutma. Seda nii kauaks, kuni ma näitasin talle, kui lahe on veel asi nimega LIUVÄLI. Siis ei tahnud ta omakorda sealt ära tulla, kuni ma näitasin seda imelikku sinist junni, mille peal ta ei osanud eriti midagi ära teha ja oli nõus jälle kenasti vankrisse istuma.

Kuna ilm oli ilus ja Mari uneajani veel aega, siis mõtlesin natukene ringi kruiisida, kuni jõudsin Järve keskuseni. Terve külmkapp on mul toitu täis, seega ei hakanud esimese hooga isegi Selverisse minema nagu tavaliselt, vaid rändasin Koduextrasse, kust Mari sai endale liivakasti asju (reha on pildilt puudu, sest see kukkus enne foto tegemist laua alla) ja muud sodi, mis talle näppu jäi. Mina ostsin sellise…eeem…termoskausi, kuhu saab suvel kenasti grilli ja asju panna, et need soojas püsiks. See mis meil kodus olemas on, on suht surnud ja miskipärast loksub veest. Mina ei tea, kust see vesi sisse läks, aga välja ta igatahes ei tule.

Endale ja Kardole ostsin sobivad tassid, aga Kardo ütles neid vaadates ainult: “Sul ei ole alati õigus!”. No jeesus küll ma ütlen, JEESUS küll, millise mehe ostsa ma koperdanud olen, kes ei saa aru, et mul tegelikult ju on alati õigus. Hullumeelne…

No ja siis ma pidin ju ometi Hemtexisse minema, kust ostsin selle laualina, mis tassipiltide all näha on. Maksis ainult kümneka! Paar nõudepesulappi ostsin ka. Või no, tolmulappi? Pinnapuhastuslappi? Misiganes lapid need ka poleks, teate ju küll. Poole odavamad olid. VEDAS!

Pakiautomaadis ootas mind raamat ühelt blogilugejalt! Paistab, et ma hakkan nüüd oma vaba aega sisustama lugudega Hawaiiiilt!

Ja kui ma juba otsaga seal automaadi juures olin, siis mõtlesin korra Selkust ikka läbi käia, et banaane osta. Tee alla viis aga mööda Essenci letist ja kuigi ma olin endale vandnud, et kuradi NEVER EVER ma ei osta neid asju, siis need olid niiii odavad ja terve maailm on neid proovinud ja Mari vigises ja tahtis midagi näppida ja kõik maailma vabandused siia juurde, miks ma otsustasin soetada huuleläike, kaks silmapliiatsit ja ühe kulmupliiatsi.

Mõtlesin, et saan siin mega ausa postituse teha, kus räägin, kui mõttetud tooted need on, aga noh, pliiatsid meeldisid mulle kõik. Huuleläige on selline random, magusa keemia lõhnaga ja kleepuv, aga pliiatsid on tõesti mõnnad ja maksid mingi eur midagi. Tegin katsetusest pilti ka. “Alanäo” varjasin ära, sest ma olen rõve ja ohatisenenenene. Ühel silmal sinine ja teisel must pliiats, no nagu peab! Nüüd ma olen küll kurb, et ma piisavalt popp blogija ei ole, et nende manti tasuta saada, vaid pidin röögatud kolm euri omast taskust plekkima nagu saksapreili!

Kuna natukene oli Mari uneajani veel aega, koju veel tulla ei viitsinud, siis läksime mänguväljakule, kus Mari sai esimest korda batuudivõlusid nautida. Jeerum, kui naljakas see oli. Ta naeris lihtsalt nii südamest, et endal tuli ka naer peale, kui see väike päkapikk seal batuudil ringi jooksis (ta veel hüpata ei oska). Naer läks lausa hüsteeriliseks, kui ma temaga koos batuudile ronisin ja me niimoodi kargasime. Vaene mumm naeris, nagu ta oleks seda naeru terve elu kinni hoidnud ja nüüd lõpuks pääses see välja 😀 Mul on tema olekut illustreerimaks ka üks kena pildike, või kaks.

Ja nüüd me oleme kodus ja Mari magab ja mina blogin ja peaks ehk koristama, aga ei viitsi. Päev on liiga pikk olnud 😀