0
Uncategorized

las keegi teine teeb

23. august 2015

Ma olen suur delegeerimise fänn. Kui vähegi on võimalust ise mitte midagi teha ja lasta kellelgi teisel seda minu eest teha, siis haaran ma sellest võimalusest kinni ja kasutan hea meelega. Samas on mingid asjad, millest ma ei saa mööda minna ja loota, et keegi teine minu eest aitab, sest enamikele inimestele on juba otsaette “olen südametu tõbras” kirjutatud ja ma isegi ei eelda, et keegi teine väga tahab aidata. Seetõttu on mul kergem seda ise teha.

Mulle kunagi üks kolleeg ütles, et oota natukene kuni sa vanemaks saad, varsti sa ei taha enam aidata. Varsti pöörad sa sama moodi pilgu kõrvale ja kiirendad sammu, sest sa jõuad teadmisele, et sa ei saa kõiki aidata. Ei tea, kas see paras vanus veel pole käes, aga õnneks nii ma veel tundma pole hakanud. Aga mingitel hetkedel tuleb küll ette selliseid asju, et ala näen mingit artiklit millestki haigest, mis maailmas juhtus ja ma scrollin kohemaid edasi, sest issand jumal ma ei taha endale isegi mitte ette kujutada, mis haigeid inimesi ja olukordi siin maamunal on.

Sellegipoolest naljakas, et mingi inimene astub kerjavast vanainimest mööda, ei vaata ta poolegi ja teda justkui lohutab või vabandab enda jaoks välja teadmine, et küllap keegi teine aitab. Kuidas ta saab seda uskuda, kui tema isegi ei aita? Küll on inimestel ka sadu vabandusi, miks mitte anda sendikene mõnele kerjusele. Just ükspäev urgitsesin linnas oma kotipõhjast sente kokku, kui mu selja taga mingi tüdruk sama tegema hakkas.

“Tule nüüd, miks sa ikka oma raha raiskad?” küsis noormees, kellega ta koos oli ja sikutas teda eemale.

“Mul nagunii palju pole, las ma annan,” seletas tüdruk ja leidski samal ajal paar punast münti, ning ulatas need mehele.

“Ta ostab selle eest nagunii alkoholi,” pobises poiss tüdrukule, kui nad edasi astusid.

Selle ajaga leidsin mina oma mündid ka kokku ja panin need mehele pihku. Ta tänas viisakalt ja mina hakkasin mõtlema, et miks on siis halb anda kellelegi raha alkoholi jaoks? Püha jeesus, ma ise ostan ka oma raha eest alkoholi, miks siis keegi teine ei või? Ega see tänaval kerjamine eriline lust ja lillepidu ei tundu. Pigem piinlik ja…no ma ei tea, minu poolest ostku selle rahaga, mida ta iganes soovib. Eriti talvel – kui ma peaksin talvel pidevalt õues olema, siis ma jooks samamoodi!

Huvitav, et kas see teadmine, et “ma andsin kellelegi söögiraha” teeb selle inimese päeva kuidagi õndsamaks, kui teadmine, et ta sponsoreeris kellegi õlle? Et söögiraha anda on üllam. Inimene on palju suurem heategija. Inimene on ÕIGLANE – söögi jaoks annan, joogile ei anna.

Ja siis oma suures õigluses tuhiseb ta kellestki mööda, sest ta võib-olla ostab selle eest juua. Aga ei pruugi ju. Mis siis, küllap see müstiline “keegi teine” neid juba üsna pea aitab. Las mina siban võimalikult kiiresti mööda.

Mina muuseas päris tihti küsin inimese käest, et mille jaoks tal raha vaja on. Ta saab selle nagunii, aga ma lihtsalt tahan nagu teada. Kunagi sõbrapäeval üks onukene ütles, et tal oleks lihtsalt koerale süüa vaja, et endast pole hullu. Mul oli nii kahju, et ma ostsin terve korvitäie süüa neile (ok, ehk natsa liialdan, ma tean, et mul oli umbes 25 euri raha üldse, nii et ma selle eest ostsin). Mul polnud kahju ka. Nii kena vanem meesterahvas oli, rääkis, kuidas ta oli seal mitu tundi oma sildiga Mustika keskuse ees istunud ja kedagi ei huvitanud ka.

Mõelge, mitu inimest võib Mustika keskuse peauksest sisse astuda nt nelja tunni jooksul. Sadu? Tuhandeid? Ja mitte keegi ei vaata ratastoolis vana onukese poolegi, kellel kutsu kõrval magab ja onul silt käes, et palun aidake. Reaalselt oligi midagi sellist kirjutatud. Ja inimesed lihtsalt pööravad pea, sukelduvad telefoni või ma ei tea kuhu, sest ei taha näha, ei taha aidata.

Sest ta ostab selle eest alkoholi! Sest mul pole endalgi piisavalt? Ma ikka arvan, et kui kodus süüa on ja katus pea kohal, siis isegi see 10 senti ei tapa sind. See vana onuke on ka kellegi isa (olnud), kellegi vanaisa. Kellegi papa…See ongi nii haige, et just seda ma iga kord mõtlen. Et krt, keegi on oma papa hüljanud 🙁 Vaesed kodutud papad üle maa…

Ma panen siia papakese pildi, et te mõistaks,  et see vana habemik, kes teilt paari senti palub, võib olla ju kellegi teise vanaisa...Vaene vanaisa :((

Ma panen siia papakese pildi, et te mõistaks, et see vana habemik, kes teilt paari senti palub, võib olla ju kellegi teise vanaisa…Vaene vanaisa :((

Igal inimesel on oma lugu rääkida. Miks ta on selline, nagu ta on. Miks ta on kodutu. Miks ta joob. See lugu võib olla näiteks väga suurte jamade ja ebaõnnestumiste kokkusattumus, või inimese enda vead, mis lumepallina kasvasid, mis iganes. Mul ei ole vahet. Sest kui inimene kerjab tänaval, siis on ta maaslamaja ja maaslamajat ei lööda. See tähendab, et ma ei hakka seal kõrval kõva häälega kommenteerima, et iu rõve ta haiseb, või, et sellisele parmule ma alksi jaoks küll sentigi ei anna.

(Nüüd vahepeal tuli Kardo mu kõrvale uurima, et millest ma kirjutan ja küsis, et no palju ma siis neile annan. Ma vastasin, et kõik mündid annan, mis mul parasjagu käepäeast on. Selle peale ütles Kardo, et tal on teinekord pea 10 euri müntides ja seda ta küll kodutule andma ei hakka. Ma vastasin, et mul ka mõnikord on, aga ma ikka annan kõik, sest mul oleks kohatu tema ees seal nüüd sortida, et suuremad palad mulle ja väiksemad sandikopikad talle, sest mul on kahju inimestest, kellel pole kodu või ühte jalga. Selle peale leidis Kardo, et kui inimesed talle alko jaoks raha ei annaks, siis tal OLEKS teine jalg ka ja…Ühesõnaga, läksin närvi :D)

Ma mõistan jah, et igasugu vabandusi võib leida. Mitte ainult kerjustele raha andmisega. Ma olen sama suhtumist kuulnud ka näiteks doonoriks olemisega. Et ala ah, mul pole aega/kardan nõelu/mul on nii levinud veri, et las keegi teine teeb seda. Keegi teine ju nagunii teeb seda!

Mina ei ole kindel ja ma ei taha riski võtta. Ma ei taha, et minu andmata euro jätab kellegi söögi/joogita. Et minu pakkumata söök, põhjustab kellelegi näljase päeva. Teate kui imelik on kellelegi lambist süüa pakkuda. Ausalt üsna…kohatu on, sest mis siis, kui nad vastavad, et eee tra ei taha ma mingit pitsaviilu või sefiirikorvikest. Aga noh, ega ma suht randomilt neid tänaval ei jaga ja siiani pole keegi mulle näkku sülitanud, vaid on väga kenasti tänatud. Seega, miks mitte proovida? Äkki tal on kõht tühi? Äkki see imeline “keegi teine” ei tule pärast sind? Äkki ta ei tule homme ka?

Krt, inimesed, ma ka ei jõua igale poole ja mul pole ka kogu aeg nii palju sente ja münte, et kõigile anda 🙁 Minu meelest on kordi, kus tuleb mõelda südamega, mitte mõistusega. Jah, ma saan aru, et tegelikult see on ala nende enda süü ja nad võiks olla kodutute varjupaigas kui nad ei jooks aga….The fuck I care? Inimene on TÄNAVAL, enamasti on nad veel maas põlvili ja paluvad abi. Kuidas ma saan mööda minna?

Ärge teie ka minge, ma palun. Need on kellegi papad ja mammad olnud. Need paar senti ehk ikka leiate? Ärge pöörake pilku, sest me iial ei tea, millal meie ise oleme olukorras, kus vajame abi ja mis tunne oleks meil, kui inimesed lihtsalt sammu kiirendaks ja minema tormaks.

Mis meie maailmast nii saab, kui kõik pilgu ära pööravad?

71sndsflebl-_sl1200_

Kas teie annate kodututele/kerjustele raha? Kas olete kellelegi kunagi süüa ostnud? Öelge ausalt, kas on kergem korraks aidata, või teeselda, et sa ei näe ja minema kimada? 

Loe ka neid postitusi!

100 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Fantoom83 25. august 2015 at 03:48

    Ma olin 12 ja läksin peale kooli suur ja raske ranits seljas kuntstikooli. Kell võis olla peaaegu 4 päeval. Oli talv ja suhteliselt
    lobjane. Kõnnin siis mina mega raske ranitsaga mäest üles (Tartus asub laste kunstikool Jakobi mäel ja et sinna kesklinnas
    jalgsi pääseda peab suhteliselt kõrgest mäest üles ronima). Mäe veerel oli üks vana naine, kes tuli mulle vastu ja küsis
    söögiraha. Ütles, et on juba 3 päeva söömata. Mul polnud anda. Ma olin ju kõigest laps!!! Mul polnud alg- ja keskastme
    klassides praktiliselt kunagi ju taskuraha kaasas. Mingit raha ma vanematelt sain aga seda kogusin nagu kõik teisedki lapsed ja
    raha oli kodus rahapõrsas. Kuidagi see lugu on jäänud vaevama. Mõtlesin siis, et minu vanaema on umbes sama vana nagu see
    naine, kes raha küsis. Hiljem täiskasvanuna olen mõelnud, et on täiesti imelik küsida raha lapselt. Ma nägin 12-aastaselt eriti
    laps ka välja. Olin lühike ja ikka näost ka väga laps. Ennast ei meikinud ega midagi. Ju siis ta ei saanud aru, et ma olen kõigest
    koolilaps ranitsaga, kes läheb peale kooli hobikooli. Väga halva tunde jättis selline seik hinge. Esiteks sellepärast, et minul
    polnud anda ja teiseks sellepärast, et küsiti lapse käest, samas töötavaid täiskasvanuid ju ikka sellel kellaajal tänaval liikus.

  • Avatar
    Vasta Laura 24. august 2015 at 22:50

    Kui ma Ungaris käisin, ehmatasin tõsiselt ära. Seal on
    NIIIII PALJU kodutuid inimesi. Mustad, pesemata ja
    kasimata. Vanad. Haiged…
    Kesklinnas ülekäiguraja juures istus iga päev üks vana
    mees. Kõik kõndisid temast mööda, ta oli “nähtamatu”
    inimeste jaoks. Ega ta otseselt kerjanudki..istus seal
    oma teki sees, pilk ainiti maha suunatud. Minul läks
    meel seda vaadates kurvaks igatahes ja otsisin välja
    oma rahakoti. Koputasin onule õlale ja andsin talle ca
    1500 hufi(umbes 303 vms forinti on 1 euro) mis mul
    sentidena rahakotis olid. Kuna onu oli ka
    suitsumees(poolikud konid mis ta ilmselt maast
    korjanud oli endale) andsin oma pooliku suitsupaki ka
    talle. Onu nägu lõi särama silmis nägin kerget pisarat
    tekkimas. Tal oli siiralt hea meel, et keegi teda märkas.
    Ma küll ei mõista Ungari keelt, aga võin ainult oletada,
    et need olid tänusõnad mis mehe huulilt veeresid.
    Mul ei olnud kahju nendest mõnest eurost ja poolikust
    suitsupakist..trammiga koju sõites tuli veel pisargi
    silma.
    ilmselgelt olen ma täitsa hellake, aga ma ei suuda
    mööda vaadata.

  • Avatar
    Vasta annimumm 24. august 2015 at 21:12

    Minul on üks lugu rääkida küll. Seda olen ma küll rääkinud oma paljudele tuttavatele, aga kirjutanud ei ole ja nüüd on mul see
    võimalus seda jagada ja Teile lugeda anda. Siis mõelge korraks ja mõelge kas annan kodutule abi või ei anna.

    See oli küll ammu, aga ma soovin seda siiski jagada.
    Läksin mina siis Foorumi maja Swedpanki raha välja võtma. Kui olin sisenenud panka, noh sinna kus rahaautomaadid on ja
    soovisin raha välja võtta siis nägin, et järjekorrad olid pikad, aga üks automaat, kohe ukse kõrval oli ilma järjekorrata. Algul ma
    muidugi arvasin, et see automaat on rikkis, läksin asja uurima- aga ei täiesti töökorras.Nno kui olin juba oma pin koodi
    sisestanud siis korraga ehmusin ja pea pistis sealt automaadi juurest välja üks papi- kodutu- asotsiaal või kellegi isa- vanaisa.
    Ja ega see ´´lõhn´´ ka seal eriti meeldiv polnud, siis sai mulle kohe selgeks miks ei soovinud sealt keegi oma raha välja võtta.
    Seal haises ja oli kerjus kes raha kerjas. Kuna õues oli talvine aeg ja eks Ta siis sinna sooja oli korraks tulnud. Mina muidugi ei
    lasknud end sellest papist häirida ja võtsin oma raha välja. Papi küsis minu käest kas mul oleks talle 0,7- senti anda, tal jääb
    raha puudu toidust mida ta nii väga osta soovib. Ta mudugi ei öelnud mulle ka mida Ta nii väga osta soovib. Ja ütlen ausalt ega
    minu peas ka käisid mõtted, ju see ikka midagi kanget on või mida iganes ta selle peale kulutada soovib. Aga 0,7-ne sendi eest
    vist eriti kanget ei osta ju. Aga see selleks.
    Kuna ma ikka võtsin veidi suurema summa välja ja ega seda kohe siis papile anda saa ja ega ta ei küsinud ka suuremat summat
    kuigi nägi palju ma välja võtsin, vaid täpselt 0,7- nd senti, siis ma otsisin ja otsisin aga peenikest ei olnud. Kookisin siis rahakoti
    taskust välja 2.- eurose ja andsin papile, ma ise veel ütlesin talle ka sealjuures, et vaata et siis süüa ostad. Ja nii ta läkski selle
    rahaga nelja tule poole. No minul raha käes ja läksin välja, aga kuna ma pidin sel päeval õega kokku saama seal samas Foorumi
    ees kes oli tulnud Soomest. Jäin õde ootama, ootasin parajalt kaua ka. Õde lõpuks tuli ja teate kes veel, see sama papi tuli ka
    tagasi minu juurde. Ise nii õnnelikult ja tänulikult silma vaadates ja siis avas Ta oma mustade kätega paberikoti kus sees oli
    kaks kaneelisaia……ise Ta veel ütles sealjuures, ´´Et vaata tütreke ma sain nüüd Sinu antud kahe euro eest kaks saiakest, muidu
    oleks ainult ühe saanud´´. Ma ei tea isegi mida ma sel hetkel tundsin ja silma tõmbas ka niiskeks, ma isegi ei tea kas sellest
    külmast talveilma tuulest või kahjust selle papi vastu. Õde ka vaatas ja imestas, et üks inimene on nii õnnelik kahe kaneelisaia
    üle ja ta tuli veel tagasi, et näidata mida ta ostis.
    Me õega olime tõesti nagu kaks kivikuju ja ei osanud kohe midagi arvata…..vaatasime vaid kuidas see papi paberikotist võttis
    oma külmast kange käega saia ja hammustas seda. Ise kaugusesse kadudes….
    Ma hiljem mõtlesin veel küll selle üle terve õhtu, et olin ühel inimesel päeva ÕNNELIKUKS teinud.
    Vot selline lugu.
    Sa ei tea millalgi millal sinul abi võib vaja minna, vahest mitte küll sellisel moel aga kunagi ikka….

  • Avatar
    Vasta RRR 24. august 2015 at 20:44

    Kuna ma Eestis ei ela siis siin on asjad vähe teisiti- esiteks on siin suur mustlaste nn organisatsioon, st
    naised/lapsed/vanaemad visatakse hommikul tänavale kerjama ja õhtul korjatakse rahad käest ära. Teiseks on siin väga palju
    noori inimesi, kel on kõrval koer (koerad on muuseas väga sageli puhtad, väga tihti tõukoerad- ühel mehel on inglise
    dobermann ja chihuahua… no kust saab “kodutu” sellised koerad?). Ja üsna tihti on siin kerjajad samal ajal telefonides ning
    umbes 80% juhtudel kannavad kõik Nike tosse!

    Teisalt jälle on mul mingid omad kodutud, kes on mulle hinge läinud. St ma näen neid erinevates linnaosades tihti ning ma alati
    mõtlen, mis on nende lugu. Kuna ma aga keelt veel nii hästi ei oska siis ma pean natuke ootama, et nendega rääkida. Aga üks
    mis kindel, kui ma keele ära õpin piisavalt, sooviks ma nendega rääkida.. Neile annan ma samuti oma mündid, kui rohkem raha
    käes siis ostan süüa ja annan raha. Üldiselt on mul pisike tasku, kuhu ma panen kõik punased sendid ja siis nt kuus korra annan
    ma need kellelegi.

    Miskipärast on mulle jõulud väga mõttetu periood, kui teised jõule peavad lähen mina üksi jalutama näiteks. Üks aasta mul oli
    kõht tühi ning läksin pitsat sööma. Ostsin kohe mitu tükki ja sooja teed samuti ning andsin need neile, kes tänava peal istusid ja
    kerjasid. Eelmine aasta küpsetasin sõbrannadele küpsiseid ning kõndisin trammilt kohvikusse nendega kohtuma ning tee peal
    oli nii palju kodutuid ja ma lihtsalt andsin kõik pakitud küpsised ära järjest. 😀 Sellised asjad on imepisikesed aga tekitavad
    head karmat. Kuigi see pole põhjus, miks ma seda teen. Arvan, et hea on aidata.

  • Avatar
    Vasta Mirjam2 24. august 2015 at 20:21

    Minule tuleb selle teemaga meelde
    päris mitu mälestust. Üks mälestus on
    ühest kenasti riietatud vanatädist,
    kes jaanilaupäeva hommikul palus
    raha, et natuke endale õhtuks midagi
    lauale osta. Loomulikult ma andsin
    ja see tädi ei näinud sugugi selline
    välja, et ta selle minu antud raha
    eest läheks omale hommikust
    viinapudelit ostma. Siis tundus küll
    kuidagi piinlik, et elan sellises
    riigis, mis ei suuda oma vanurite
    eest hoolitseda.

    Kõige valusam mälestus on aga ühest
    vene prouast. Istusin Kristiine
    keskuse bistroos ja sõin ja kuna seal
    antakse toitu alati natuke liiga
    palju, siis sõin isu täis ja hakkasin
    viima ülejäänud portsu lihtsalt ära,
    sest rohkem süüa ei jaksanud ja siis
    mind kõnetas see proua, kes ütles
    vene keeles, et tal kõht on väga tühi
    ja kas ma ei annaks neid toidujääke
    talle. Loomulikult tegin ma seda ja
    ta hakkas väga ahnelt sööma. Mind aga
    tabas sellel hetkel vist mu elu
    suurim maailmavalu ja läksin ruttu
    pangaautomaadi juurde ja võtsin sealt
    välja veel natuke raha, endal mul ka
    väga palju seda polnud ja viisin
    sellele tädile. Ta oli väga
    üllatunud ja tänas mind kenasti ja ma
    loodan, et ta sai sellest rahast
    vähemalt mõneks ajaks natuke süüa.

    Vahel on mu minult ja/või minu mehelt
    palunud ka raha sellised
    meesterahvad, kes ütlevad, et neil
    jääb natuke viinapudelist puudu. Ma
    tean, et see ei ole väga tark tegu,
    aga me oleme neile alati andnud, sest
    vähemalt on nad ausad.

    Paar korda olen sattunud
    narkomaaninäoga noormehe otsa
    bussijaamas ja vanalinnas, kes kerjab
    mult raha, kas on tal just natuke
    raha jäänud bussirahast puudu või on
    tal mingi muu häda. Talle ma pole
    andnud ja ükskord tuli sealt selline
    venekeelne sõim, et ma kohe tõsiselt
    hakkasin kartma. Selles suhtes olen
    ma resoluutne, kui käed-jalad otsas
    on, siis mine tööle. Kojamehena ikka
    tööd leiad, kui muud ei oska.

    Vanadest inimestest on mul kahju
    küll, aga tuleb meelde lugu, mida mu
    ema rääkis. Tal oli ka keegi kerjus,
    kellele ta alati raha andis, kuni
    nägi ükskord, kuidas mustade
    klaasidega mersu tuli sellele
    kerjusele järele, tõstis memme
    autosse ja sõitis minema. Peale seda
    ta enam tollele inimesele raha ei
    andnud.

    Toetama peab, aga ilmselt peab natuke
    valima, kes seda raha tõeliselt vajab
    ja kes mitte.

  • Avatar
    Vasta Max 24. august 2015 at 17:31

    Mustika keskuse juures andsime abikaasaga ühele vanale naisele 1.50 ja no seda oli talle vähe kahjuks… Hakkas seletama, et selle
    rahaga ta oma rohud ei osta, et anna viiekas. Vot peale seda ei taha kedagi aidata……

  • Avatar
    Vasta Elis 24. august 2015 at 16:25

    Õpitud abitus. Nad ongi harjunud, et neid aidataks. Nad ei oska ega tahagi ise toime tulla, niikuinii aidatakse. Kui keegi ei aita, siis
    neid ju enam polekski…Samamoodi ka arengumaades.

  • Avatar
    Vasta Liina 24. august 2015 at 12:07

    Mina olen pärit sellisest väikelinnast nagu Põltsamaa. Seal ma ei kohanud ühtegi kerjust ega kodutut, või siis olin liiga väike, et
    neid märgata. Alati, kui perega Tartu poodidesse ja turule tulime, oli turu ukse ees siuksed hädised vanainimesed kerjamas.
    Alati ma ehmusin ära, et mis juhtunud on, miks nad seal abi paluvad, andsin KÕIK oma raha (vanaema või vanemate antud
    kommiraha) neile. Alati nad tänaseid viisakalt ja ütlesid, et ma olen hea laps ja minust kasvab hea inimene.
    Nähes, kui abitud nad olid, hakkasin väikse lapsena nutma. Mäletan siiani seda, kuidas ma emalt küsisin, et MIKS, miks ometi
    keegi ei aita? Ja olen siiani šokeeritud sellest vastusest, et nad on ise selles süüdi või nad on joodikud või mis iganes vabandus.
    Ka siis tuli mul tahtmine minna nendega rääkima, kuulata ära see “nende lugu” ja olla lihtsalt vaimseks toeks. Väikse lapsena
    ma avastasin, missugune õelus inimestes on ja kui isekad nad suudavad olla. Kui minu ees siseneb turule uhke vuhva, kes on
    end nii ära lõhnastanud, et raske hingata ja hoiab hinge kinni neist möödudes ning suunab nende poole veel eriti õelutseva
    pilgu, ei suutnud ma mõista, mis toimub. Miks üks inimene, kes on tunduvalt jõukam minust ja mu perest, kõnnib abivajajast
    mööda?
    Nüüdseks olen juba 20-aastane tartlanna ja tuleb tunnistada, et olen isegi mõnest abivajajast mööda kõndinud ning saanud
    oma lahkusega ka vastu näppe. Ükskord küsisin samuti ühelt abivajajalt, et mille jaoks tal raha on vaja? Vastas, et tahab süüa..
    Ja kuna ma ise olin niikuinii toidupoodi minemas, ostsin ka talle midagi söödavat (paar pitsaviilu ja saiakesi), poest väljudes
    ulatasin tema toidumoona talle, mille peale ta vahtis mulle otsa ja ütles, et ega ta tegelikult toidu jaoks ei kerja siin midagi,
    antku ma talle parem raha. Ütlesin, et kui ma juba ostnud olen, siis võiks ju vastu võtta ja jätsin tema juurde söögi. Ma ei tea,
    mis selle “abivajaja” peas küll toimus, kuid minu antud söögi viskas ta nahaalselt prügikasti juurde ja kõndis minema. Reaalselt,
    mida Sa mees teed?! Olin ikka äärmiselt pettunud tema käitumises. Sest milline inimene viskab toidu minema?
    Kuid eks see ole ka haruldasemaid juhtumeid.

    Kord bussijaamas üks mees nii abitult nuttis ja palus inimestelt 2 eurot.. Mille peale samuti inimesed kõndisid tuimalt nagu
    tänavapostist mööda. Ainult 2 eurot! Mõtlesin, et kulla inimesed, miks te olete nii kitsid, inimesel jääb 2 eurot puudust jumal
    teab siis millest. Läksin ise ta juurde ja ta küsis ka minult. Ta rääkis, kuidas oli tulnud suurlinna (Tartu) ma enam ei mäleta kust
    ja ütles, et ta sattus eelmisel õhtul nii jooma ja jõi kogu oma raha maha. Tegelikult on ta hea ja korralik inimene, kuid ei tea, mis
    taga nüüd juhtus, et eks see alkoholilebus ole ka temas, kuid sellist asja pole varem juhtunud ja nüüd on inimesel 2 eurot
    kojusõidust puudu. No miks ei suvatse keegi kuulatagi, mis inimesel öelda on? Laenasin tollele mehele veel oma telefonigi, et ta
    saaks oma naisele helistada ja ta maha rahustada. Hiljem andsin veel 5€ lisaks, et ta saaks naisele kasvõi lilli viia, kuna vaeseke
    oli terve öö nutnud, sest kartis, et mehega on midagi halba juhtunud.

  • Avatar
    Vasta Merru 24. august 2015 at 11:24

    Alati kui võimalus on, olen andnud. Nii Eestis
    puhkusel kui Inglismaal elades. Viimane kord
    oli koolist õhtu poole koju tulles – oli üks naine
    beebiga suure tormi ajal pingi peal vihma
    käes. Nimelt olid nad ära eksinud ning last oli
    vaja imetada ning vihmavarju polnud ja kodu
    kaugel. Andsin oma vihmavarju ja telefoni
    abiga juhatasin neid koju ja pärast tulin tagasi.
    Olen ka veredoonor ja luuüdi doonor (17 olen
    aga seal saab alates 16) ning alati kui olen
    pakkunud, et kas soovid ka tulla verd andma
    või registreerima, see pole üldse valus, on
    vastuseks vabandused. Minu moto on see, et
    iial ei tea millal sina võid olla vajaja ning
    karma’s a bitch nendes asjades.

  • Avatar
    Vasta K2 24. august 2015 at 08:13

    Ülemiste ees oli suve alguses karguga noormees, mu
    vend andis talle 5€ ja läksime autosse istuma.
    Ootasime u 10min vanemaid ja kutt jõudis selle aja
    peale ära minna, kark kaenla all ja haige jalg oligi
    kadunud..

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 24. august 2015 at 08:36

      Jah, kindlasti on selliseid näiteid palju. Aga ma ei jäta ikkagi selle pärast andmata, et ÄKKI ta on petis. No on siis on, aga äkki ei ole 🙂

  • Avatar
    Vasta Merike 24. august 2015 at 06:20

    Mina olen elus andnud korra ühele kerjusele raha . Seda sellepärast, et ta nägigi välja usaldusväärne ja küsimuse peale, et mille
    jaoks raha tarvis läheb, vastas tema, et ta pole kolm päeva söönud midagi. Loomulikult pakkusin talle, et läheme ja ostame süüa,
    mille peale oli ta vägagi nõus. Ostsime süüa ja andsin ka raha.
    Aga üldiselt ei anna raha põhimõtte pärast juba. Pigem pakun varianti, et lähme ostame poest süüa. Ja seda sellepärast, et mul
    oleks oma raha targemasse kohta panna, kui neile vanaonudele-tädidele anda, kes kerjavad alkoholi jaoks. Mina seda ei poolda.

  • Avatar
    Vasta merily 23. august 2015 at 23:39

    Mul erilisi kokkupuuteid kerjustega pole. Ma ei kasuta peaaegu üldse sularaha ja ilmselt
    on see ka põhjuseks miks ma möödudes neile midagi ei anna.
    Hästi on mul aga meeles aastate tagune seik, kui viibisin ühe poe ees. Minu juurde tuli
    umbes 10 aastane poiss, kes paluval häälel küsis raha, sest tal kõht jube tühi. Mul ei olnud
    peale mõne sendi midagi . Pakkusin siis lapsele, et lähme poodi ja ma ostan süüa talle ja
    saan kaardiga maksta. Poiss aga krimpsutas nina ja jooksis minema. Siis nägin, et nurga
    tagant ilmus välja üks meesterahvas ja poiss jooksis tema juurde. Jäi mulje nagu isa
    saadab poega raha kerjama enda jaoks.

  • Avatar
    Vasta anonüüm 23. august 2015 at 22:31

    Ma pigem lähen ostan süüa, kui raha
    annan. Eriti ei salli neid, kes loomi
    kasutades kaastundele rõhuvad.
    Ostangi lati vorsti, mida
    koera-kassiga jagada saaks aga väga
    tihti on pettunud nägu näha olnud,
    sest pigem oleks viinaraha eelistatud
    (suva see loom)…

    Ma olen tegelikult sama vana kui
    sina, Mallukas, aga ilmselt loomult
    kalgim või küünilisem. Kui saan
    praktiliselt aidata, teen seda
    võimalusel alati, kuid rahakotiraudu
    niisama lihtsalt ei paota. Usun pigem
    õnge, mitte kala andmisesse.

    Kuigi üks koht, kus alati hingest
    torge läbi lööb, on need Pärnu mnt.
    lillemüüjad. Vanad tädikesed, istuvad
    seal enamasti oma ühe-kahe viimase
    kimbuga, ka siis, kui õues karm
    pakane. Ühest küljest tahaks tormata
    ja kõik kokku osta aga kaine mõistus
    teab, et tõenäoliselt on nad sinna
    noorte “katuste” poolt istutatud, et
    inimesed kaasa tunneksid ja seda
    “viimast” kimpu ostaksid.

    Elu on tegelikult päris kole.

  • Avatar
    Vasta Anneli 23. august 2015 at 21:49

    Ma olen ka kahevahel, et tahaks aidata muidugi aga
    samas on nii palju petiseid ja tänamatuid. Nt olen
    mitu korda sõimata saanud, et miks rohkem raha ei
    anna, kui mul reaalselt on vaid sendid rahakotis.
    Samamoodi tuli kord mu juurde 1 noormees talvisel
    ajal jutuga, et tema pole halb inimene aga on kodutu.
    Et kas ma saaks veidi raha anda, et süüa osta. Vastasin
    ausalt, et sularaha pole mul aga kuna ma olin just
    poest tulnud ja üht-teist oli kotis – pakkusin talle
    kotisisu. Siis tuli juba jutt, et väljas külm ilm, et kas ma
    natukenegi ei saa anda raha, et ta saaks teed osta.
    Vaevalt ta teedki osta tahtis, kui alguses oli jutt, et
    kõht nii tühi aga toitu vastu ei võtnud.

    Samas aga on ka mind aidatud. Mitmeid aastaid tagasi
    töötasin lapsehoidjana, lapse ema väitis, et oli mu
    palga üle kandnud ja ma ei kontrollinud. Pidin õhtul
    sõitma emale külla, bussijaamas siis hakates raha välja
    võtma avastasin, et polegi raha. Helistasin siis
    elukaaslasele ja kurtsin, et ta polegi raha üle
    kandnud ja mul pole piisavalt raha bussisõidu jaoks.
    Kõne lõppedes astus mu juurde üks härra,kes kuulis
    mu juttu pealt ja ulatas mulle puuduoleva raha. (Mingi
    20 krooni ehk oli). Ma olin täiesti hämmingus ja ei
    osanud alguses midagi teha aga siis ikka tänasin ja
    alguses ei tahtnud muidugi raha vastu võtta. Hästi
    tore härra oli, naeratas ja ütles, et hea meel, et aidata
    sai. Pärast oli tükk aega hea tunne sees, et häid
    inimesi leidub.

  • Avatar
    Vasta ml 23. august 2015 at 20:32

    Mul on nii hea meel, et sa sellise postituse kirjutasid….nüüd loodan siiralt, et see aitab nö maailma paremaks muuta! minu ja
    elukaaslase viimane aitamine oli pirita selveri juures, kus üks vana härra tuhnis prügikastides ja otsis taarat….ta oli muidu väga
    korralik ja meil lihtsalt hakkas niii kahju, ta isegi ei küsinud kelleltki mitte kui midagi…ja kui mees andis 5 euri sellele härraale…
    issand seda rõõmu ta silmades…oeh, päev oli korras! (mina ise alati ei anna, ma ei teagi, millest see sõltub mul….aga elukaaslane
    mul selles suhtes hea südamega, üritan ka ennnast nüüd parandada! 😀 )

  • Avatar
    Vasta Ketely 23. august 2015 at 18:56

    Mu vanaema on mind kasvatanud selles
    vaimus, et endast nõrgemat tuleb
    aidata – ka siis, kui nõrkus seisneb
    õhemas rahakotis või näiteks
    alkoholismis. Mis alkoholi puutub,
    siis ka inimene kellel katus pea
    kohal võib sinna lõksu kinni jääda.
    Tema kaubavalikut sa ju ei mõista
    hukka kui poelindil silmitsema
    juhtud? Jutt, et kui inimene tahaks
    siis ta saaks järjele tagasi on nii
    ära leierdatud ja tegelikult pole
    teil õrna aimugi, kui raske see on.
    Inimesed elavad töötult kuid, isegi
    aastaid. Hea, kui keegi saab aidata
    või kuskilt tiksub peale mõni
    abiraha. Mõtle nüüd, kuidas on otsast
    alustada inimesel, kes ei saa õhtul
    internetis töökuulutusi sirvida?
    Kellel ei ole võimalus ühte kindlasse
    kohta magama heita ja hommikul
    kohvitassi saatel ärgata ja
    energiliselt uut päeva alustada. Keda
    saadavad töötukassas tõenäoliselt
    põlgavad pilgud ja siis veel
    tööandjad, kes õudusest rassi
    vahetavad kui kuulevad, et inimene on
    KODUTU! Taevane arm! See on tehtav
    aga kas näiteks sinul, kes sa seda
    loed oleks niisugune jõud kusagilt
    nii muuseas võtta?

    Olen pea terve elu elanud keskturu
    vahetus läheduses ja alati on mu
    südant kriipinud vanad tädid, kes
    seal lähistel istuvad ja enda
    sokke-käpikuid-linikuid müüvad ja
    seda naeruväärse mõne euro eest.
    Kunagi müüs enda asju seal üks
    väikest kasvu õbluke vanamemm,
    igapäev ja nii aastaid järgimööda.
    Kord talvel vanaemaga sealt mööda
    jalutades istus memm õhukese
    kevad-sügis mantliga, mis oli
    määrdunud ja ainult peale vaatamisest
    hakkas endalgi külm. Pähe oli seotud
    miskisugune sallike, käes auklikud
    sõrmkindad ja jalas sussilaadsed
    madalaääre ja õhukese tallaga
    jalanõud. Kuna memm oli alati
    vanaemaga jutustanud ja ka mind
    kiitnud siis tol päeval võttis
    vanaema memmel käealt kinni ja vedas
    ta riidepoodi. Ostetud sai memmele
    talvekasukas, kõrgesäärega saapad,
    kindad ja korralik karvane müts.
    Järgmisel talvel memme me enam ei
    näinud, ehk läks pilvepiiri taha. Aga
    tänaseni on teadmine, et inimene nagu
    iga teine meist, ei pidanud enam
    päevast päeva saia raha koguma
    ohverdades igasuguse soojatunde
    viimseski kui rakus mis kehal asetseb.
    Ja niisamuti aitan mina. Alati, kui
    vähegi sularaha kaasas on või
    võimalus kellelegi poest midagi
    esmatähtsat osta.
    Kui mina ei aita neid siis kuidas ma
    võin kindel olla, et aidatakse mind
    KUI peaks minu elu mulle samasuguse
    kaika kodaratesse viskama ja hoopis
    mina olen see, kes tänaval sente kerjab?

  • Avatar
    Vasta P. 23. august 2015 at 18:21

    Ja ongi minu kord siia midagi kirjutada. Ma ei anna alati, sest alati mul pole midagi anda.. näiteks kui tulen koolist. Ma olen andnud
    ja loomulikult sellepärast, et ta vajab abi, aga ka sellepärast, et pärast on nii hea olla.. Me oleme ostnud pitsa ja kinkinud selle
    külmal ajal ühele kodutule (video youtubes) Plaanime seda veel teha. Üks suuri põhjuseid miks ma annan ongi, et endal on palju
    parem.. sa saad aidata.. ja siis loodad, et keegi teine ka aitab, et ta saaks selle vajaliku summa kokku! Mul tekkis küsimus ka, kui sul
    on kindel summa ühe asja jaoks mis sa ostma pead, aga käid kannatajast mööda, kas sa siis annad ära või jätad seekord vahele?
    Alati ju ei saa aidata..

    • Avatar
      Vasta Lily 23. august 2015 at 19:47

      no ma ei tea, mingi selline jamps
      mulle ka ei meeldi, kui teed seda
      selleks, et ENDAL parem hakkaks või,
      veel hullem, FILMID kogu üritust ja
      paned selle youtube’i üles?! kamoon,
      muidugi on pigem hea, et sa üldse
      viitsid end liigutada, aga milleks
      selline tähelepanu kerjamine ja kas
      eelkõige ei võiks ikka teha
      seepärast, et hädas oleval inimesel
      praem hakkaks? Sorri nüüd, et selle
      kõik enda peale said, aga siin ennegi
      mõni sellise alatooniga kommentaar
      olnud ja sinu omaga sai karikas täis :S

      • Avatar
        Vasta K. 23. august 2015 at 20:36

        see ei ole mitte selleks, et andjal uhkem tunne oleks, vaid et video nägijad tuleksid sellise teo peale. Youtubes on küll ja veel
        videosid, kus jagatakse kodututele hamburgereid, makstakse nende toidu eest, makstakse kellegi võõra inimese bensiini
        eest, annetatakse suuri summasid raha, intervjueeritakse kodutuid jne. See on selleks, et tõsta inimeste teadlikkust, täpselt
        samamoodi nagu Mallukas oma postitusega.
        Rohkem sallivust, inimesed!

        • Avatar
          Vasta anonüüm 23. august 2015 at 22:37

          No youtube’i postitamine on ikka suht
          haige enesepromo.
          “Vaadake-vaadake kõik, kui hea
          inimene ma olen!!! Vaatasite juba
          või!! Vaadake veel!!!! Laikige ja
          sheerige ka!”

          Aga kui see öösel paremini magada
          aitab…

          • Avatar
            C. 24. august 2015 at 10:18

            Vähemalt on inimesel mille üle reaalselt võikski uhkust tunda ja mida promoda. Tema teeb reaalselt midagi head,
            samal ajal kui sina netis passid ja kurje kommentaare kirjutad.

  • Avatar
    Vasta Kerli 23. august 2015 at 17:21

    See raha andmine kerjavatele
    inimestele on minus alati tekitanud
    kaks poolt. Üks pool minust tahaks
    neid kõik aidata ja ma olen ikka
    andnud ka, kui ma näen, et tegu on
    vanainimesega või invaliidiga, kel on
    keeruline liikudagi, et taarat
    korjata. Mis siis veel rääkida
    sellest, et keegi neid tööle võtaks.
    Talvel olen ka üritanud alati anda,
    kui vähegi raha on. Mind vist
    kummitab juba mitu aastat see, kui
    Tartus enne jõule, üks tädikene
    välisukse ja prügikasti vahel istus,
    nägu suunatud maa poole ja ainult üks
    käsi püsti. No vaese üliõpilasena mul
    reaalselt polnudki talle midagi anda
    ja kõndisin minema. Kõndimise ajal
    sain aru, et tziiz, tal polnud ju
    isegi kindaid käes, õues käre pakane.
    Läksin tagasi, et oma kindaid talle
    anda, kuid teda enam polnudki.
    Loodan, et sai ikka kuskil sooja.. 🙁

    Ja siis on see teine pool minus.. kes
    näeb inimesi, kes ei ole nüüd nii
    vanad, kahe jala ja käega, liiguvad
    kenasti ja ikka kerjavad. Elan ise
    maal ja täna kohaliku poe ees tuli ka
    üks mees ja küsis 20-senti. Poest
    välja tulles küsis seda ka kohe
    järgmiselt, niiet ju tal polnud
    ainult see 20-senti puudu. A miks ta
    praegu kuskil juhutöid ei tee, miks
    ta tuleb seda rahakest pigem teistelt
    küsima. Sellistel hetkedel mõtlen
    küll, et kas tegu on mingit sorti
    õpitut abitusega või laiskusega.

    Ja siis ma mõtlen veel sellele, et ma
    võtame enda riiki vastu pagulasi ja
    abistame neid, noh, leiame selle
    jaoks raha (ps! ma pole pagulaste
    vastane). Aga miks ei võiks meie riik
    ka selliste inimeste jaoks
    abiprogramme välja töötada. Võtta
    kov-desse tööle inimesi, kes saaksid
    sellistel aidata integreeruda
    ühiskonda. Just see integreerumine on
    oluline, sest väidetavalt on
    kodututel ju väga raske saada tööd,
    sest pole elukohta, elukohta pole,
    sest pole raha, raha pole, sest pole
    tööd etc. Meil on endal siin kodumaal
    olemas inimesed, kes ei ole
    võimelised kuhugi pagemagi.. ja me ei
    märka neid.

  • Avatar
    Vasta Leevi 23. august 2015 at 17:13

    Mulle lähevad kodutud väga hinge, kuna mu enda
    kasuisagi sattus peale mu emast lahutamist peaaegu
    tänavale. Eks see alkohol seal mängus oli… Natukene jäi
    siiski puudu, aga Pärnu “pompsudega” suhtleb ta
    siiamaani, kuigi ise käib töõl, elab puhtas korteris ja
    ostis just auto endale.
    Aga nägin kui kähku see allakäik võib toimuda, mistõttu
    annan alati kerjavale inimesele raha ja üldse mitte ainult
    münte. Münte mul enamasti polegi – need lõpetavad
    päeva lõpus lapse hoiupõrsas. 5-20-eurose, olenevalt
    mis kupüürid kotis on. Rekord on krooniajal 500-
    kroonine, aga see ei olnud lihtsalt kerjus vaid too oskas
    väga hästi laulda ja kitarri ka mängida. Hiljuti maksin
    ühel asotsiaalil poes arve ka kinni, kuna tal endal jäi
    puudu või oli kaardiga mingi jama. Kassapidaja ja
    järjekorras järgmised inimesed hakkasid mõnitama
    mind selle peale stiilis “Yo, mul jäi ka 10eur puudu,
    maksad äkki kinni?” Mul oli sel hetkel häbi olla eestlane!
    Mida nad mu raha eest ostavad on mu meelest ka savi.
    Whatever makes them happy! See inimestel pigem enda
    hoolimatuse õigustamiseks vist, et “nagunii ostavad
    alkoholi”. Nagu inimesed ise kunagi ei ostaks 😀

  • Avatar
    Vasta Kessu 23. august 2015 at 15:19

    Palju alksi kulus sul selle postituse tegemiseks?

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 23. august 2015 at 15:20

      sorri, ei mõista su küsimust

      • Avatar
        Vasta Kessu 23. august 2015 at 16:01

        No kui palju alkoholi joond olid, kui seda
        kirjutasid?

        • Avatar
          Vasta Lily 23. august 2015 at 16:53

          palju sina ka jõid, et seda
          kommentaari kirjutada?

  • Avatar
    Vasta G 23. august 2015 at 15:05

    Selle postituse ja aitamisega seoses meenus mulle, et suvel pidi toimuma “Teismelise rahabossi” saate Kevini pere juures
    talgupäev. Kas see on juba ära olnud? Hea meelega loeks, mis seal edasi on saanud, väga südamlik saade oli.

    • Avatar
      Vasta k. 23. august 2015 at 15:32

      Olevat pidanud sügisel uuesti proovima kuna
      suvel.kõik puhkavad ja paljud huppasid alt ara.

  • Avatar
    Vasta Silvia 23. august 2015 at 14:50

    Mina aitan alati, kui mul selleks võimalus on, mulle läheb nii hinge see tänulik ja soe pilk mis on nende inimeste silmis ja ma ei
    mõtle neid kes käivad vindisena auto juurest auto juurde või inimese juurest inimese juurde , ma mõtlen just neid kes istuvad
    vaikselt ja ootavad, et keegi neid märkaks. Respect kõigile neile kes on leidnud selle natukese, et anda mitte võtta 🙂

  • Avatar
    Vasta Andra H 23. august 2015 at 14:37

    Mina olen aidanud ja aitan ka edasi, raha on selline asi
    mis nii vōi naa kulub, pole erilist vahet mille peale, kas
    ma ostan endale mingit nänni, süüa, hilpe, lapsele asju,
    maksan makse vōi annan kellegile kellel on vaja ja kes on
    tänulik iga abi eest… Raha on asi millel näib olevat
    tõsisem väärtus, kuid siiski on ta üks paber mis ajab
    inimesi kadedaks, kurjaks jne. Elada tuleb üks päev
    korraga, minu päev on korda läinud, kui olen saanud
    keda iganes mis tahes olukorras aidata 🙂 kunagi
    Ma ostsin oma kooli taskuraha eest bussijaamas ühele
    vanemale naisele prae sparrist(kiirtoidu koht) tal olid
    sendid tikutopsides ja näris präänikuid ning vaatas
    kuidas kōrval lauas üks noormees praadi sõi, vene naine
    oli. Ja siis ma ostsingi talle prae ning tema kallistas mind
    ja andis mulle prääniku, viisakusest vōtsin selle vastu,
    kuigi ma ei oodanud midagi vastu. Mul oli pikka aega
    pärast seda lihtsalt nii hea tunne ja lai naeratus näol. Ma
    olen aidanud vanematel inimestel kotti tassida ja no eks
    mõningaid asju veel, trepist üles minnes toetanud. Iga
    heategu tekitab hea tunde, mis tahes heategu ta siis ka
    on. 🙂 ma ei väida, et ma olen nüüd kes teab mis ingel, vōi
    ootan teiste imetlust ja kiitust, kui abivalmis ma olen
    jne. 😀 lihtsalt tean mis tunne on kui pole mingit välja
    pääsu ja oleks abi vaja,ning abile ei ole vōimalik loota…
    Raha on elamiseks ja eluks tähtis, kuid tähtsam on
    hoolimine 🙂 raha on lihtsalt materjaalsus. On seda vōi ei
    ole. Ta kulub nii või naa.

  • Avatar
    Vasta H 23. august 2015 at 14:25

    Joodikutele jms ei anna raha.ise syydi.mis iganes
    sularaha pole. ykskkord sain puuvilju oleks voind talle
    anda motlesin sellele a laks sedasi.
    Ning raha kerjajaid kes teesklevad santi voi bussiraha”
    vaja petiseid on igal pool lisaks ropendavad ka.eriti
    need koertega petturid.
    Igayks peab ise oma eluga hakkama saama.

  • Avatar
    Vasta monsa 23. august 2015 at 14:24

    Mina annan alati kui on piisavalt endal,et anda. Olen
    môelnud,et see ôlleke on vb üks väheseid tujutõstjaid
    selle vaese inimlooma päevas. Mul sõbranna üldse ei
    salli seda sorti kodanike. Kohe kaugelt kukub lõugama
    kui keegi suuna tema poole võtab.
    Olime poodi sisenemas mingi päev kui vanem väsinud
    olekuga härra meid kõnetas. Sõbranna kukkus kohe
    kisama,et tal 3 last ja tal endalgi pole midagi jne jne.
    Väga kurjalt ka muide…Läksin papi juurde,et kuulda
    mida ta soovib. Ta soovis,et ma aitaksin tal
    pangaautomaadist raha välja võtta kuna ta unustas
    prillid maha….arvel oli üle 1000 euro. Vot sellised me
    siis oleme :-\

    • Avatar
      Vasta Inga 24. august 2015 at 10:40

      Ja onul vedas sellega, et abistajaks osutusid
      sina, aus ja heasüdamlik. Nii mõnigi teine
      oleks vb suurema summa välja võtnud ja
      vaikselt omale taskusse pistnud …

  • Avatar
    Vasta V 23. august 2015 at 13:54

    Ma olen andnud ja aidanud. See, et ma mööda kõnnin
    ja teen, et ei näe tekitab mul just kahetsust ja panrb
    südame kripeldama.

  • Avatar
    Vasta A. 23. august 2015 at 13:35

    Mul endal on paraku sularaha väga harva ja enamasti kui mul seda on, siis viskan pea kõik poekettides olevatesse
    annetuskastidesse. Olen andnud ka kerjustele, kuid õnneks ma ei mäletagi millal ma viimati ühte nägin. ”Eelistan” siiski annetada
    raha lastele või loomadele, pea iga kuu teen ülekande mõnele neist. Selle kuu alguses käisin ka esimest korda verd annetamas ja
    no siiani on ikka hea tunne, et vast saab kedagi aidatud sellega, kindel plaan on nüüd iga kolme kuu tagant käima hakata.

    • Avatar
      Vasta inimene 23. august 2015 at 16:15

      töötasin mingi aeg kooli kõrvalt rimis ja kui endale tööriided kuskilt laost sain, siis nägin, et üks
      annetuskast veel EEKidega seisab seal. vot nii kaugele jõudiski see inimeste annetatud raha 🙂

      • Avatar
        Vasta Andra 24. august 2015 at 09:30

        Selline asi mu enda kodulinnas ka lihtsalt mõnes poes seisavad EEK-idega kastid siiamaani,pole keegi puutunud,ei tea mille
        jaoks need pandi üldse.

  • Avatar
    Vasta Susanna 23. august 2015 at 13:23

    Eks neid kerjajaid või abivajajaid ole jah kahte sorti, ühed need kes tõesti abi vajavad ja teised, kes ei viitsi lihtsalt tööl käia- nagu
    näiteks tema 😀 –
    https://www.facebook.com/MargatudTARTUs/photos/a.644375815634845.1073741829.470732072999221/925867890818
    968/?type=1&theater
    Enda õpetaja rääkis kunagi, kuidas poe ees kerjavat vanemat meest märkas ja no läks andis oma kopikad ära, midagi viie euro
    kanti.. Hiljem nägi sama meest poejärjekorras pornoajakirja ostmas 😀

  • Avatar
    Vasta Merily 23. august 2015 at 13:02

    No minu arvamus sellest on selline, et kui ta ei tahaks
    seal kerjata ja endale iga päev suurtes kogustes
    alkoholi sisse kaanida, siis ta seda ka ei teeks.
    Sellegipoolest, et igal pool kirjutatakse et töökohti ja
    asju on vähe, siis tegelikult pole. Ta ei pea jah
    juhatajaks kandideerima aga ta võib minna kuskile
    turvameheks või koristajaks (mida meil siiski ka vaja
    on). Mina usun seda,et ta leiaks endale sellest
    väljapääsu, kui tahtmist on. Samuti ka viitsimist ilmselt
    sest palju kergem on ju kuskil istuda ja raha saada. Kui
    paljud reaalselt annavad, ma ei tea aga on olemas siiski
    selliseid inimesi kes lähevadki ja ostavadki neile süüa.
    Nagu sinagi.
    Tabu teema just selle koha peal ongi see et ta ostab
    ensale alkoholi, et järgmisse päeva kuidagi ära elada ja
    nii päevast päeva, aastast aastasse. Alkohol ilmselt
    ongi ta elu ära rikkunud. Inimesed ei tahagi anda
    alkoholi jaoks raha sest enamus inimesi peavad need
    sendidki kuidagi teenima, mitte seal istuma. Alkohol
    on kallis. Söök ka jah, aga alkohol ei ole
    maailmaparandaja. Seega ongi nii, et ininesed ei tee
    sellest välja sest nad ei taha anda kellelegi enda
    teenitud raha, mis kohe maha juuakse. Millegipärast
    see siiski mõjutab, milleks neil raha vaja on 😉

  • Avatar
    Vasta Siret 23. august 2015 at 12:58

    Mina annetan ka alati kui on peenraha ,kuigi raha
    endalgi vähe.
    See tunne on nii hea , et oled kedagi aidanud , ja kui
    raha pole anda, siis ausalt jääb sisse paha tunne , et
    kahjuks ei saanud aidata:(

  • Avatar
    Vasta Lily 23. august 2015 at 12:57

    Annan. Eestlased on üldse kuidagi
    imelikud, kui asi rahasse puutub,
    olen tähele pannud. Kuidagi piinlik
    on raha anda kellelegi. Märkasin
    Aasias olles, et seal oli KOMBEKS
    raha anda igasuguste teenete eest
    (mitte nii, et ainult valged annavad
    kohlikele, vaid ka kohalikud
    üksteisele). Meil siin on vist
    kombeks selle väljaantava raha eest
    midagi osta (kommikarp, veinipudel
    vms), mida võib-olla inimesel üldse
    vaja polegi. Aga seal Aasia riigis,
    kus olin, andsid kerjajatele pea KÕIK
    inimesed, kel raha oli, jsest seal
    oli see pigem väärikuse asi,
    ühiksonna ühtehoidmise asi jne. Siin
    tundub inimestele, nagu raha
    küsimisega solvatakse neid ja nagu
    raha andmine peaks selle vastuvõtjat
    kuidagi solvama. Võiks muutuda see
    arusaam juba. Ma muide hakkasin
    pärast reisilt tagasi tulemist palu
    rohkem kerjajatele (aga ka
    tänavamuusikutele jms) raha andma.
    Eks inimene on ikka ta ühiskonna
    vili, kuni näeb, et saab teisiti ka.

    • Avatar
      Vasta Leevi 23. august 2015 at 17:22

      Ma elasin Filipiinidel 1.5a ja seal oli ka nii. Inimesed,
      kellel endalgi polnud, andsid ikka kerjustele. Kasvõi 1
      peeso, aga mööda ei vaadanud keegi! Samuti lubati
      kerjustel vabalt kohvikutes söömas käia, Eestis aetakse
      nad ju minema. Eluski ei lähe meelest, kuidas Nikolai
      Lehtlasse kunagi tulid kaks enam-vähem viisakates
      riietes eluheidikut, kes tahtsid süüa kaasa osta ja nad
      mõnituste saatel minema saadeti! ?

      • Avatar
        Vasta annimumm 24. august 2015 at 21:27

        Ma olen isegi vahel paar sõna sekka öelnud kui selliseid inimesi koheldakse mõnitavalt. Olen ka töötanud välismaal ja näinu
        kuidas seal suhtutakse ja kuidas meil. Isegi üks minu kunagine kolleeg mõnitas ühte eluheidikut. Ja ajas ikka vihale küll.

  • Avatar
    Vasta Draama 23. august 2015 at 12:56

    Mina näiteks kerjustele põhimõtteliselt raha ei anna.
    Ma ei käi tööl sellejaoks, et oma raskelt teenitud raha
    lihtsalt ära anda. Kui sul on püsivust igapäevaselt
    kuskil kerjata, siis leia püsivust tööl käia.
    Kassapidajaid/kärulükkajaid/koristajaid poodidesse
    koguaeg vaja ja enamus kohti võtavad ka invaliide
    vastu. Lisaks on sul soe koht, teenid ise oma leivaraha
    ja pesemisvõimalus. Töögraafikut näidates saad ka
    kodututevarjupaigas oma voodikoha, nii, et millest me
    siin räägime. Inimene peab ikka ise enda eest hoolt
    kandma, mitte teiste almustest elama.
    Ainukesed kohad, kus aitan on haiglad ja tõesti väga
    keeruliste haigustega inimeste ravi. Samas
    annetustelefonidele ma põhimõtte pärast ei helista,
    sest mulle ei sobi see, kuidas otsustatakse minu eest,
    mis summat ma maksma pean. Enamasti uurin ise
    konto järgi ja teen sinna siis pangaülekande.

    Aga inimene, kes tõesti vajab abi (on kukkunud ja ei
    saa enam püsti vms) ja temast mööda lihtsalt
    jalutamine, ükskõik kas on purjus või mitte, räpane või
    ka verbaalselt agresiivne, see pole grammivõrdki ok.
    Püsti aidata, veenduda, et kõik terve ja korras,
    kutsuda kiirabi jne on iga inimese kodanikukohus.
    Isegi kui jääd tänu sellele tööle, koju, poodi hiljaks!

  • Avatar
    Vasta Eileen 23. august 2015 at 12:54

    Mina olen selline, kes annetab ja samas ei anneta ka. Näiteks ei anneta ma ühele naisele, kes konkreetselt igal kevadel ilmub Tartu
    tänavatele sildiga, et tal on kolm väikest last ja nii pea kui sügis käes, siis kaob ära. Mina näiteks ei usu, et tal on kolm väikest last,
    sest kolme väikese lapse kõrvalt ei saa ükski ema terve suvi hommikust õhtuni eemal olla. Mitmel korral olen näinud teda hiljem
    rõõmsa näoga poes kalleid veine valimas või siis Reservedis shoppamas. Okei..
    Samas olen ostnud kotiga süüa neile, kes on ise juurde tulnud ja palunud pätsi saia, sest kõht on nii tühi.

    • Avatar
      Vasta M 23. august 2015 at 16:01

      Kas see naine kannab peas rätti ja on pealtnäha umbes neljakümnendates? Raatuse Comarketi taga istus ka pidevalt üks naine
      sildiga, et kolm last toita vms.

  • Avatar
    Vasta K 23. august 2015 at 12:47

    Kõndisin ükskord Tartus ringi, kui minu poole pöördus
    üks vanem naine ning palus, et ma talle natukenegi
    süüa ostaks. Olin just äsja saanud paar päeva töö eest
    raha, mis minu vanuse jaoks sel hetkel ikka päris hea
    summa. Tädikesest hakkas mul loomulikult kahjuks
    ning läksin ostsin talle natuke head ja paremat süüa.
    Ootas mind sama koha peal, kus kohtusime, andsin
    talle ostetud toidu ning rääkis minuga paar sõna juttu.
    Hiljem oli küll tõsiselt hea tunne, et suutsin kellegi
    päeva natukene paremaks teha. 🙂

    • Avatar
      Vasta Kadi 23. august 2015 at 14:35

      Vastukaaluks sellele loole juhtus sama asi ka
      minuga. Oli tädike. Tahtis söögi jaoks natuke
      raha. Ostsin siis ise talle natuke. Päts leiba ja
      natuke vorsti ja värki. Õue jõudsin siis viskas
      selle leiva näkku mulle ja saatis persse sest
      tegelikult oli viina jaoks vaja. Samas oleks ta
      öelnud et viina jaoks, krt ma oleks ostnud ka
      talle selle. Mida sa siis valetad.

  • Avatar
    Vasta B 23. august 2015 at 12:36

    Mina ei anna, kui inimene märgatavalt narkouimas on
    ja mustlastele ka ei anna. Muidu kui on, annan alati.
    Ükspäev just tuli Kristiine juures üks vanem Eesti
    mees ja küsis 7 senti, et pea nii haige ja õlleraha vaja.
    Krabasin kohe oma viimased mündid (ma sularaha ei
    kasuta) ja andsin talle. Ja samuti ma tihti ostan lilli
    nende tädide käest, kes seal Kristiine ees pinkidel
    istuvad, kuna nad seal tihti vihma ja külmaga ka, siis ei
    saa ju olla, et vana inimene seda hobikorras teeb, ma
    alati eeldan, et ju siis rahaga kitsas, aga kerjata ka
    uhkus ei luba.

  • Avatar
    Vasta T. 23. august 2015 at 12:27

    Raha ma pole juba päris ammu inimestele annetanud,
    pigem kodutudele loomadele. Eile aga väljas peol
    koperdades käisime söömas ja mul jäi suurest
    kanakebabist pool alles. Klubisse seda kaasa võtta ei
    saanud, ära visata ka ei tahtnud. Mässisin fooliumisse
    ja andsin järgmisele kodutule – mingi eluheidik mees
    oli, aga KUI õnnelikult ta seda sooja sööki vaatas!
    Kusjuures selle ülejääkide kerjajale viimise idee panid
    mulle pähe ühed noored, kes kuid tagasi väljas söömas
    käies minu kõrvallauas sellest rääkisid – kui on suur
    ports ja jääb üle, otsin kodutu ja viin talle.
    Möödaminnes kuuldud juhuslikud sõnad võivad nii
    palju muuta.

  • Avatar
    Vasta Gerda 23. august 2015 at 12:17

    Mina vist kuulun ka sellesse
    kontingenti, kes väga ei anneta.
    Kunagi noorena vist olen andnud, aga
    ei mäleta enam hästi. Ilmselt olen ma
    nii skeptiliseks muutunud, et ma ei
    taha üldse raha annetada. Esiteks,
    mina olen oma raha välja teeninud ja
    vahel selle nimel palju ohvreid
    pidanud tooma (vaba aeg, kvaliteetaeg
    kallimaga jms). Mul ei olegi otseselt
    kahju sellest eurost või kahest, aga
    asi on põhimõttes.
    Küll aga olen ma võtnud endale
    eesmärgiks vähemalt (!) üks heategu
    aastas teha. Ma annetan toitu
    toidupanga jaoks. Ma annetan
    kiisudele-kutsudele toitu. Võimalusel
    aitan kuuma joogi, hea sõna või
    nõuga. Mul ei ole kahju aidata
    vanainimest üle tee, pakkuda
    kellelegi bussis/rongis istet, hoida
    lahti ust.
    Ma olen üleüldiselt arvamusel, et
    raha ei ole maailmas kõige tähtsam.
    Jah, pole raha – pole toitu, pole
    kodu, jms. Aga meeles peab pidama
    seda, et raha ei võta Sind õhtul
    kaissu, ei pühi Su pisaraid, ei naera
    koos Sinuga. Mul pole kahju oma
    rahast, mul on kahju ajast ja
    ohvritest, mis ma selle raha nimel
    olen toonud. Seega, külmal ilmal võib
    alati paluda minu käest kuuma jooki;
    kuuma ilmaga külma jooki; võileiba
    vms – kahju mul ei ole. Aga see euro
    või kaks jääb siiski kellegi
    kaabusse/topsi poetamata.

  • Avatar
    Vasta P 23. august 2015 at 12:15

    Eestis olles annaks ikka kui oleks sente, aga tead
    välismaal näiteks Taanis tõesti ei anna. Siin on
    üldteada, et kerjused on osa suuremast organiseeritud
    grupist ning see raha, mis inimesed neile annavad,
    võetakse neilt ära ja läheb hoopis nö bossidele. Ja ma
    tõesti ei taha toetada kuritegevust.
    Pigem annaks kerjustele toitu kui raha. Küsiks mida
    neil vaja on ja ostaks, nii on kindlam.

  • Avatar
    Vasta K. 23. august 2015 at 12:15

    Mina ei anna raha, kuna väga palju on tõesti petiseid.
    Pigem küsin, et mida toidupoolist ma osta saaksin ja kusjuures ENAMIK pärast seda ütleb, et ahh pole midagi tarvis siis.
    Ja kui on tõesti öeldud, et üks must leib kuluks ära, olen ostnud. Kui ütlevad, et iga asi oleks hea, siis olen sooja toitu ostnud.

  • Avatar
    Vasta Kristi 23. august 2015 at 12:14

    Kui Tallinnas olen ja näen kedagi kerjamas, siis ikka annan, kui on midagi anda. Niiiiii kahju on neist lihtsalt. Mul on ka jumala suva
    kui nad ostavad selle eest alkoholi. Vaba maa, ostku mida tahavad. Aga siin kus ma elan neid ei ole põhimõtteliselt kunagi ja ainult
    Tallinnas käies saab jah anda.

  • Avatar
    Vasta M. 23. august 2015 at 12:07

    Sa oled tõesti väga õilis inimene ning maailmas võiks selliseid rohkem olla. Olen ise ka selline, kellel on kõigist inimestest,
    loomadest, taimedest ja lindudest kahju ja aitaks alati kui saaks. Vahel on aga küll juhtunud, et ei ole rahakotis ühtegi
    mündikest kaasas, endal on väga kiire kuskile minemisega ja pangaautomaati pole ka läheduses, siis on terve päev
    muserdatud, sest on tunne, et ma ei saanud inimest aidata, kuigi tal oli seda raha rohkem vaja kui minul. Ja nagu siin oli jutt
    eelnevate kommentaatorite poolt, et on ka selliseid südametunnistuseta pettureid, kes kerjavad, aga endal tegelikult on kuskil
    talu olemas ja täitsa heal järjel või inimene, kes pipardab vähese raha üle ja ei taha leiba ega vett ja ei oska tänada,vaid joob
    ainult limonaadi (kusjuures selle viimase tädikesega on ka minu emal kokkupuuteid olnud Tartus), siis olen ikka mõelnud, aga
    no las olla siis….las ta joob seda limonaadi ja ei oska tunda tänulikkust abi eest või olgu ta siis pettur, kõik see tuleb inimesele
    endale karmaga tagasi. Mina see-eest, aga saan olla puhta südametunnistusega ja tunda rõõmu, et olen siiski midagi head
    teinud.

  • Avatar
    Vasta Liisi 23. august 2015 at 11:55

    Vanalinnas on üks tore kodutu nimega Siim. Ma olen
    alati teda aidanud paar suitsu andnud või raha või
    üldiselt ta ikka küsib. Aga talle ma annan ainult
    sellepärast, et ta jutud on nii huvitavad. Ja peale selle
    ta ei osta enamjaolt alksi… aga rimist pitsaviilu ja
    limonaadi.. ja kenolotopileteid. Kenolotopiletid on
    põhilised.. ta lihtsalt loodab saada veidike rohkem
    raha kui tal on… talvel ostab ta väikse topsiga viina…
    aga seda enamjaolt sellepärast, et õues on nii
    kuradima külm. Ta saab riigipoolt ka muidugi midagi…
    90 eurot kuus umbes… aga kuna ta tänaval elab siis tal
    on juba 2 korda varastatud dokumendid. Ja uute
    dokumentide tegemine ka maksab ju… aga tore on
    aidata 🙂

  • Avatar
    Vasta Kats 23. august 2015 at 11:46

    Minu nõrk koht on loomad, inimestele ma ei anneta. Varjupaikadele ma annetan koguaeg. Mu süda murdub lihtsalt iga kord kui
    mõnda kurb loomauudist näen 🙁 Süüa ma veel võiks osta, aga raha ma ei annaks kui ei tea kuhu see läheb!

  • Avatar
    Vasta eku 23. august 2015 at 11:41

    Mina usun karmasse ja seetõttu ma enamasti aitan.
    Kuigi üks kontingent noori on mul küll üle visanud.
    Nimelt need, kes küsivad 10 eurot, et ida-virusse
    sõita, sinna juurde kuulub nutt ja hala, kuidas ema/
    õde/vend/isa on Tallinnas haiglas jne. Algul andsin ka
    neile, aga kui avastasin, et neid küsijaid näen ma iga
    päev 3-4 erinevat persooni, siis sain aru, et vaevalt
    nüüd terve ida-virumaa Tallinnasse on sattunud oma
    haigeid omakseid vaatama ja ei saa nüud koju. Kurb on
    see, et vb kellelgi ongi selline mure, aga need
    tegelased solgivad abivajajate mured kerjamise pähe
    ära 🙁 ma ei julgeks kunagi kedagi haigeks valetada,
    sest noh.. you know.. karma!

    • Avatar
      Vasta riinu 23. august 2015 at 12:59

      Mina andsin viimane kord Eestis olles
      yhele sellisele. Nii onnetult tuli,
      et temal vaja natukene- kas oli kolm
      eurot voi midagi sellist..ka, et ema
      toodi haiglasse ja nyyd ode yksi
      kodus ja ei tea, kuidas koju saada
      (pidada 260 km olema sinna- kahe
      bussi jaoks raha vaja). Ma siis
      rahakotist leidsin 2 euri. Tema, et
      kas ma saaks ikka pangaautomaadist
      rohkem votta, et seal yle tee on
      automaat. No syda laks hellaks, et
      akki ongi ode yksi kodus (pidada
      alles 4aastane olema). Ning teel
      automaadini muidugi jutt muutus, et
      vaja hoopis 17 eurot. Ma siis andsin
      20 (kas Eestis yldse bussipilet nii
      palju maksab???). Hiljem hakkasin
      motlema, et ta ytles, et ema sai
      ajurabanduse ning et alles 54aastane
      ja see ikka vaga paha mark, et nii
      noorelt…Kuidas saab siis ode olla
      4aastane kui ema on 54…(ja ei ma ei
      kuulnud valesti, sest seda 54 kordas
      ta mitu korda). Teiseks, miks tema
      yldse emaga kaasa tuli, kui vaike
      laps koju jai (ise olen kyll korra
      pidanud yksi kiirabiga haiglasse
      soitma kui mees lapsega oosel koju
      jai- ja minu oma 12!) No aga vot sel
      hetkel ei moelnud- kahju oli
      inimesest. Siin ma, aga kerjustele ei
      anna, sest see on organiseeritud asi-
      korra olen isegi yht peale “toopaeva”
      nainud raamatukogu ees iphoniga
      mangimas…ahjaaa- meil saab kerjuste
      juures kaardiga ka maksta- neil on
      see masin 😀

  • Avatar
    Vasta Kristi 23. august 2015 at 11:40

    Mul pole kunagi rahadega väga hästi olnud. Selles suhtes, et elan ilusti ära ja saan piisavalt süüa osta, aga ntks riideid ostan
    üliharva endale. Tahan sellega öelda, et kui mul võimalust on siis aitan, aga viimast söögiraha päris ära ei anna.
    Paar aastat tagasi olin poes ühe armsa memme järel järjekorras. Kui tal jõudis maksmise aeg kätte, siis hakkas oma münte ja
    sente kokku lugema, kahjuks neist ei piisanud. Õnneks oli mul just palgapäev vms olnud, niiet maksin terve memme toidu ise
    kinni. Ja oh appi kui tänulik see tädike oli. Tal jäi ju järgmiseks korraks ka toiduraha alles. See tegi mu terve päeva nii ilusaks ja
    siiani teeb südame soojaks kui meenuvad need tänulikkust täis silmad.
    Teine lugu juhtus nüüd paar nädalat tagasi Tartu bussijaamas. Üks tädike kerjas seal. Mul oli 3 euri järgmise päevani, siis oli
    palga päev, aga kodus opolnud midagi süüa. Andsin talle siis 50 senti. Tädi nägu tõmbus vingu. Siis küsis, et kuum päev on, äkki
    saan talle juua tuua. Mul oli kotis vee pudel, andsin selle. Ja tädi nägu tõmbus veel rohkem vingu, sest ta on harjunud jooma
    limonaadi. Nagu reaalsel??? Ma olin nii solvunud, ma andsin nii palju ära kui võimalik ja ta isegi ei öelnud aitäh.

    • Avatar
      Vasta Andra 24. august 2015 at 09:33

      Ühel inimesel oli ükskord juhus kus onuke tahtis õlut ja siis osteti talle väike 0,5-ne ja tema ütles,et aga miks suurt ei ostnud.
      Tänulikkust ikka pole mõnel.

  • Avatar
    Vasta E 23. august 2015 at 11:37

    Väiksena me sõbrannaga julgesime koguaeg kodutule
    lihtsalt minna ja süüa osta ning siis neile viia aga
    kusjuures enam nagu ei julge, kahekesi veel aga üksi
    nagu ei julgegi (pean selle kallal vaeva nägema).

    Tavaliselt kui mul ikka on siis ma ka annan münte,
    nooremana sai ka viieseid sinna pandud siis kui raha
    nii kallis ei tundunud aga jah nüüd kui mul on ja ma
    ikka satun mööda kõndima ning mul on siis ikka annan.
    Minu arust on see jumala okei aga mõnikord ma
    mõtlen küll, et kas ikka loomale ka midagi ostab kui
    loomaga inimest näen. Igatahes jutt sul jumala õige ja
    inimesed võiksie tõesti rohkem abivalmis olla.

  • Avatar
    Vasta sips 23. august 2015 at 11:33

    Kui ma üle eelmine aasta eestis olin jõulude ajal, siis käisin kristiines shoppamas. Seal ees istus üks mees. Shoppasin ikka tunde.
    Jooksin vahepeal autosse ja tagasi, autosse ja tagasi. Viimane kord asju viies, jooksin panga automaadi juurde ja võtsin raha
    välja. Vahetasin raha lahti ja andsin 10€ talle. Mees oli mega kohkunud ja ütles, et talle pole keegi nii palju raha andnud. Tänas
    endal olid tal silmad vees. Peale seda jooksis ta poodi. M ategin veel auto juures suitsu ja kui ta poest välja tuli, olin mina hoopis
    näost punane. Ta oli endale ostnud süüa ja minule väikese sokolaadi. Tänutäheks. Ma ütlesin, et pole vaja ja tehku endal
    jõulude puhul suu magusaks. Tema ikka surub ja surub mulle seda pihku. Võtsin vastu ja surusin kätt. Autojuht küsis, et kas ma
    haiguseid ei karda ja äkki lähen käin poes ja pesen käed puhtaks. Hakkasin naerma, et kui inimene kellel on raske, ostab minule
    abi eest sokolaadi, siis ma sügavalt kahtlen, et ta mingi surmahaigusega onukene on.

    Aitan ikka kui saan. Soomes on meil oma pudelikorjaja, kellele panen pudeleid peidukasse.

  • Avatar
    Vasta Triinu 23. august 2015 at 11:32

    Oi Mallukas. Et sa teaks,siis ükskõik milline
    inimene sulle vastu tuleb, tal võib ka kõht
    VÄGA tühi olla. Tean omast kogemusest,kus
    kodus on pere,käid tööl aga kuu lõpus pole
    külmkapis muud kui nt või! Ja kui lastel on kõht
    täis siis on emal kõht tühi jne.
    Mina aitaks parem sellega et ostan toidupanka
    süüa kui jagan seda sööki tänavale. Sest tänaval
    lebajad loodavad teistele,aga töötavad
    inimesed katsuvad ise hakkama saada.

    • Avatar
      Vasta Sigrid 23. august 2015 at 11:50

      Need inimesed, kes tõesti abi vajavad ei pöördu
      toidupanka ka. Piisavalt nähtud, kuidas seal käiakse
      süüa võtmas uhkete mersudega. On rumal arvata, et
      selle kaudu jõuab abi tõeliste abivajajateni. Kui tõesti
      soovi kedagi aidata, siia just nimelt otse tõeliseid
      abivajajaid.

      • Avatar
        Vasta Triinu 23. august 2015 at 14:57

        Väikestes valdades kutsutakse vaid neid
        ,kellel süüa vaja,mitte nii et kutsun terve
        linna sööma.

        • Avatar
          Vasta hmm 24. august 2015 at 14:02

          Väikestes valdades on meeletu onu-poja
          poliitika. Sõbranna õel on paljulapseline
          pere. Ainult mees käib praegu tööl (pere
          noorim on alla aastane) ja nemad ei saa
          mingit abi. Öeldi vallast otse näkku, et teie
          lapsed on liiga puhtalt riides. Ei mingit toidu
          abi kuivainete näol ega midagi. Samas sots
          töötaja sugulane, kellel 1 laps ja 2 töötavat
          vanemat saavad just nimelt paljulastelistele
          mõeldud toiduabi. Rootsi reisile
          paljulasteliste liidu kaudu jnejne.

  • Avatar
    Vasta Tuuli 23. august 2015 at 11:29

    Ükspäev, kui ootasin parklas enda sõidueksami
    tegemist, tuli juurde üks papi, küsis kas paar senti on
    anda. Muidugi oli mul rahakotis sente, aga ma ei tea
    miks ma sel hetkel ütlesin, et mul pole rahakotti
    kaasas. Papi kõndis edasi ja mina läksin sõidueksamit
    tegema, millest ma läbi kukkusin. Oli see nüüd karma,
    mis mulle kätte maksis või kokkusattumus, kuid pani
    mõtlema küll…

  • Avatar
    Vasta Birxu 23. august 2015 at 11:27

    Nõustun Mallukas, sinuga. Maaslamajat ei lööda ning kunagi ei tea, mis meie endiga tulevikus juhtuda
    võib ja missugusesse olukorda võime sattuda. Elan ise küll väikeses linnas, kus väga selliseid inimesi ei
    kohta, kuid leian, et minu poolt on inimlik isegi näiteks pargis tekkiv taara panna prügikasti kõrvale,
    mitte sisse, sest niikuinii korjatakse see sealt üpris kiiresti ära ja see, kes seda teeb, on ju ka inimene.
    Miks siis mitte teha omalt poolt asja tema jaoks veidi humaansemaks, kuna kindlasti ei ole lõbus
    mööda prügikaste sorada.

    Samas toob sinu jutt mulle meelde insidendi, mille tunnistajaks olin kunagi Tartu linnas- suure
    kaubamaja ees oli ratastoolist maha kukkunud meesterahvas, kes oli ilmselgelt veidike vindine ning ka
    mitte just kõige puhtamate elukommetega. Oli näha, et tal oli raskusi toolile tagasi saamisega, ning
    minu imestuseks(seisin sellel hetkel teisel pool teed), kõndis temast tõesti mööda sadu inimesi, ning
    MITTE ÜKS isegi ei vaadanud sellise näoga, et läheks aitama. Sellel momendil oleksin tahtnud kogu
    sellele möödakõndivale kambale käratada, et te olete kõik imbetsillid! Kuidas on võimalik olla nii pime,
    loll ja ignorantne, et sa ei aita kaasinimest, kaasmaalast? Igatahes, olin siis ise hakkaja ja vurasin üle tee
    ning läksin onule appi- minu õnneks, seda märgates tuli meie juurde veel üks noormees, kes mind aitas
    ning koos saime onu jälle ilusti toolile. Kusjuures ei olnud tal puudu mitte üks, vaid mõlemad jalad, niiet
    ma ei kujutagi ette, kuidas ta oleks ise sinna tooli tagasi saanud. Sõidutasin onu veel tooliga kaubamaja
    uksest ka sisse, kuhu ta soovis söögipoodi minna ning tundsin endal füüsiliselt inimeste pilke, et vaata,
    mis nüüd teeb, umbes nagu oleksin kuriteoga hakkama saanud, et vindist kodanikku aitasin. Igatahes,
    onu ise oli väga viisaka jutuga ning tänas veel mitu korda ette- taha. Mina aga sain järjekordse
    õppetunni selle kohta, kui hoolimatud võivad inimesed olla ning mul on siiralt hea meel, et peale minu
    on veel teisigi, kes julgevad ütelda: fuck society, mina teen nii, nagu ise paremaks pean. Või kui
    tsiteerida filmi Men in Black: ” A person is smart. People are dumb, panicky dangerous animals and
    you know it.”

  • Avatar
    Vasta E 23. august 2015 at 11:27

    Mina usun ka, et inimesi peaks aitama.
    Näiteks selle doonorluse kohapealt, siis mul
    on paaniline vere kartus. Ma ei kannata verd,
    nii kui isegi väikest tilka näen või lõhna tunnen
    minestan kohe ära. Sellegipoolest käisin ma
    verd annetamas, sest kunagi ei tea kui endal
    või kellegil lähedasel oleks ka vaja. Ja õnneks
    said nad minult täpselt nii palju verd mis oli
    heas korras, et kedagi aidata. Leian, et selline
    hirmuga silmitsi olemine oli seda väärt.
    Tulles nüüd tagasi nende kerjuste juurde, siis
    ma olen ikka mõnikord andnud, kuid
    viimaselajal muutis üks sündmus mind
    skeptiliseks. Nimelt läksin Viru keskusesse ja
    seal juures oli üks vanem mammi, kes ka raha
    kerjas. Kuna mul sularaha sel hetkel polnud
    mõtlesin, et annan tagasitulles poest. Aga
    sealt lahkudes ma seda mammit enam ei
    näinud. Läksin edasi ülemistesse ja keda ma
    seal näen – seda sama mammi. Tuleb välja, et
    neid veetakse autoga mööda poode ringi ja
    pannakse raha korjama. Ja vot sellepärast ma
    polegi viimaselajal raha andnud. Ma tahaks
    neid inimesi aidata, aga kui keegi teine on neid
    pannud raha enda rikastumise eesmärgi
    kerjama, siis vabandust aga neid ma tõesti
    aidata ei taha.

  • Avatar
    Vasta Jaana 23. august 2015 at 11:26

    Kunagi andsin, aga nüüd enam ei tea kellele
    anda. Tuleb välja, et iga teine on pettur ja tänu
    sellele ma ei tea, kes on tõeline abivajaja. 🙁

  • Avatar
    Vasta Andra 23. august 2015 at 11:26

    Olen mõnikord andnud küll aga tean üht inimest kes oli kerjus ja miks tema lapsed teda ei aidanud selle et isa polnud kunagi neid
    armastanud , nende eest hoolitsenud , minu arust on see õiglane ka,et sellel juhul ei aidata,sest see inimene pole isa vaid võõras.

    • Avatar
      Vasta RRR 24. august 2015 at 21:18

      Aga keda sina siis mõnikorda aidanud oled? Oma sugulasi kes tänaval kerjavad?

  • Avatar
    Vasta E 23. august 2015 at 11:23

    Olen andnud, aga enam väga ei kipu.
    Oleneb muidugi inimesest, kui
    usaldusväärne tundub. Mäletan hästi
    kui olin umbes 10 aastane ning poe
    uksel kerjas üks vana tädike
    leivaraha. Mul hakkas temast nii
    kahju, et andsin oma taskurahaks
    saadud 10 krooni talle (tollel ajal
    oli see vähemalt minu jaoks üsna suur
    raha). Hiljem sain aga teada, et
    tädikesel on suur talu Tartu külje
    all Ülenurmes ning pole ta elukesel
    tegelikult viga midagi. Ja kerjab ta
    Tartu vahel siiani.
    Nüüd elan ise Soomes ja no siin ei
    saa samuti ühtegi kerjajat vist enam
    usaldada. Reaalselt tuuakse jeepidega
    hommikuti “tööle” ning õhtuti viiakse
    koju. Kerjamise vahel mängitakse uute
    nutikatega Candy Crushi jne.
    Nüüd annan ainult tänavamuusikutele,
    tean et näeb vähemalt raha saamiseks
    vaeva.

    • Avatar
      Vasta Jaana 23. august 2015 at 11:28

      Ma vist tean, kellest jutt. Mul ema rääkis ka
      kunagi, et mingi mutike kerjas Kaubahalli ees
      raha ja kui talle leivapäts osteti, viskas ta selle
      prügikasti.

    • Avatar
      Vasta N30 23. august 2015 at 11:50

      Seda vanatädi kutsutakse Anna Leivaraha’ ks.
      Elab mul siin naabruses ja tõsi elab ta koos
      perega oma majas. Kuuldavasti on pere talle
      loonud kõik inimlikud tingimused eluks, kuid
      kerjamine on tema isiklik valik, millega sisustab
      ta oma päevi. Veel mõnda aega tagasi läks ta
      igal hommikul bussi peale hunnik riideid seljas
      (nii talvel, kui suvel) ja suundus siis turuplatsile.
      Õhta sõitis jälle bussiga koju tagasi. Eks ta
      kergelt uhuuu ole, aga mind ta ei häiri. Pole
      teda muidugi ammu näinud, loodan, et ikka
      elab veel.

      • Avatar
        Vasta T. 23. august 2015 at 12:14

        Ma ei tea, kas räägin samast
        inimesest, aga tean, et üks Ülenurmes
        elav kerjus ostis kerjatud raha eest
        tütrele auto.. Ka just selliste
        lugude pärast ei taha kedagi aidata –
        auto ostmist küll ei tahaks
        sponsoreerida. Aga minu meelest ei
        ela ta enam perega, seega ei pruugi
        sama inimene olla.

    • Avatar
      Vasta miu 23. august 2015 at 12:16

      Jaaaa ma vist tean ka kellest jutt ! Mäletan, et olin umbes 10-ne aastane ning hakkas nii hale sellest mutikesest, et andsin talle
      kogu oma raha mis oli suisa 25 krooni. Hiljem kaubahallist naasedes mäletan, et teda uuesti nähes kahetsesin täiega oma tegu.
      Kahjuks põhjust enam ei mäleta kuid meelde on ikka jäänud see halb kogemus. Mäletan, et olin lihtsalt pärast nii õnnetu oma
      heateo üle. Sellina halb kogemus noorena tegelikult on vist ka põhjukseks, miks ma neid kerjajaid ei usalda ning käin külma
      südamega neist mööda.

  • Avatar
    Vasta Kristiina 23. august 2015 at 11:21

    Ma elan Soomes, Lahtis. Käisime linnapeal mehe ja lapsega
    poes, poest tulles oli selline papa koos väikse kutsikaga ukse
    ees ja küsis inimestelt et kas neil lonksu vett on anda. Muidugi
    köndisid mööda ja ei teinud väljagi.. Ma jätsin mehe koos
    lapsega sinna ukse juurde ootama ja läksin poodi, ostsin talle
    sellise suure vee pudeli, käisin subways ja ostsin talle suure
    kana-terryaki leiva. Viisin talle selle ja esimene asi mida ta tegi,
    ta vöttis pudelilt korgi maha, kotist kausi, ja kallas selle vee
    sinna kaussi ning andis koerale.. Peale seda kui koer veits
    joonud oli, ta tegi selle saia pooleks, ja andis selle kutsule, siis
    kui kutsu söönud ja rahul oli, hakks tema alles sööma-jooma..
    Tegin kutsule paipai, ja papile kalli, ning andsin talle pihku 40€,
    teine hakkas nutma kergendusest, ja ütles et see raha neid
    väga aitaks, kuid ta ei saa seda vastu vötta.. Töusis püsti, tänas
    meid, ja köndis kutsuga minema.. 🙁 Mul tulid pisarad täitsa
    silma, sest inimene kes kodutu on, ja keegi ei aita, ta on ikkagi
    väga hea südamlik inimene.. Kahju et paljud keeravad selja ja
    tigetsevad-kadetsevad..

  • Avatar
    Vasta Anna-Liisa 23. august 2015 at 11:18

    Mina üldiselt ikka annan raha, kui peenraha on sest enamasti kippub nii olema, et mul kogu raha kaardi
    peal aga mõnest sendist kindlast kahju pole. 🙂 Aga olen sinuga nõus, et neist on jube kahju ja ma ka alati
    mõtlen neid vaadates, et kusagil olid/ on ju ka nende lähedased. Minule kui suurele loomaarmastajale
    mõjub muidugi kõige kurvemalt vaatepilt kodutust koos loomaga, vat siis olen nõus küll kogu oma
    rahakotti sisu loovutama. 🙂 Kunagi kui olin umbes 14 võin15 ja mu emal olid pulmad läksin lillepoodi lilli
    ostma ja seal oli üks vanamemm, kes astus ise mu juurde ja ütles, et tütreke palun aidake. Ja see võttis
    mul küll südame nii haledaks, et andsin talle kõik, mis mul hetkel sularahas oli, kuigi ega seda eriti palju
    polnud, krooniaeg oli siis võibolla 50 krooni loovutasin talle.

  • Avatar
    Vasta K.E 23. august 2015 at 11:18

    Ma mõtlen seda, et on jah inimesi,
    kes on mingi väga õnnetu saatuse
    tagasilöögi tõttu tänavale sattunud,
    kuid ma usun ka, et iga inimene teeb
    ise endale saatuse st et ei ole väga
    tõenäoline, et kui inimene on olnud
    terve elu oma pere ja lähedaste vastu
    hea ja lahke, tahab tööd teha ja
    normaalselt elada, siis ta tänavale
    satub. Iga üks on ikka ise oma
    saatuse sepp.

  • Avatar
    Vasta B. 23. august 2015 at 11:18

    Ma olen arvamusel, et raha on vaja välja teenida, nagu teevad enamik täiskasvanud inimesed. Ma annan enamasti raha
    kodututele, kes teevad midagi selle nimel. Mängivad pilli, laulavad. Nad pingutavad selle nimel. Samas, olen andnud ka lihtsalt
    küsimise peale. Tuleb väga palju uhkust alla neelata, et julgeda küsida, heameelega annan. Mul ei ole kahju anda. Nad on inimesed
    tunnetega, nagu me kõik ja võiks aidata, kui on võimalust. See tänulikkus, mis ühest andmisest tagasi võib saada, on meeletu. 🙂

  • Avatar
    Vasta Sips 23. august 2015 at 11:17

    Olen ka andnud. Ükskord võtsin pangast
    100krooni,läksin ja andsin.Paar päeva hiljem oli
    meedias uudis kuidas Tartus heatahtlikke ära
    kasutati,mina seal hulgas.Mees küsis veel ega mina
    nende seas ei olnud,ma ei julgend vastatagi.Teinekord
    einestasin kohvikus ja tuli vanem mees,kes palus uute
    prillide jaoks raha,andsin ka.Ta oli nii nunnu
    vana.Sinnamaani kuni kaubamaja parklas teda tund
    hilje mustlastega raha kokku lugemas nägin.Ta ei
    tundnud mind isegi ära,see tegi meele eriti
    mõruks.Edaspidi lähen abivajajatega poodi.Ostan
    kotitäis toitu või viin nad kohvikusse lõunat sööma
    nagu siiani teinud olen.Ma soovin,et mindki keegi
    aitab,kui peaksin rajalt eksima.Pea pööramine ei
    lahenda midagi.Alati saab aidata,tuleb vaid leida õige
    viis!Head,Sirle

  • Avatar
    Vasta catcora 23. august 2015 at 11:14

    Nii emotdi

  • Avatar
    Vasta L 23. august 2015 at 11:14

    Ausalt tunnistan, et minu mõtteviis
    ja käitumine on eriliselt vastuolus.
    Mina leian ka, et kui inimese päeva
    teeb paremaks see õllepudel, siis
    ostku pealegi ning jumal temaga, miks
    see peaks mind ärritama. Samas ma ise
    kipun ikkagi mööda kõndima, ehkki
    süda siis valutab küll, sest minul ju
    on ja temal järelikult mitte eriti,
    kui ta seal palub, kas siis küsides
    või sootuks mõtlikult vaikides. Ma ei
    tea, miks ma nagu pelgan juurde minna
    ja sente poetada. Eks mõtlen minagi
    aeg-ajalt, et äkki on tegemist
    inimesega, kes lihtsalt heast peast
    ei võta kätte ega lähe tööle. On ju
    ka selliseid, kes saaks, aga selle
    asemel istuvadki oma topsikesega ja
    loodavad teistele. TEISALT jällegi ma
    ju EI TEA, ma ei saa olla kindel, kes
    ja miks, kui ma lihtsalt mööda
    kõnnin. Peaksin enda egoismist üle
    saama, et MINUL on ebamugav tema
    juurde minna ja küsida. Ei peaks
    küsimagi, vaid võiksin vaikides need
    paar kopikat anda, sest ilmselt on
    tõesti temal oluliselt ebamugavam ja
    halvem kui minul.

  • Avatar
    Vasta Agnes 23. august 2015 at 11:13

    Ma aitan kui mul on võimalus, st mul on kaasas rahakott ja ma saan osta süüa või mul on taskus sente. Aga kui sinu teele satuvad
    sageli just need kellegi papad-mammad, siis minule mitte. Minu käest tulevad tänaval raha nuiama noored mehed, kel silmad
    vilavad peas ja näha on, et ta on sõltlane või mustlased, kes on lihtsalt alatud ja petised. Ütlen ausalt narkarki ja mustlase nina alla
    ma võtan oma käekotist kõvemini kinni ja viimane asi, mida ma teen on oma rahakoti sellise ees välja võtmine. See teeb ühe kiire
    liigutuse ja paneb mu rahakotiga ajama. Nimetage mind nüüd südametuks, aga selliseid ma ei aita. Terve inimene käed-jalad
    küljes, mingu tööle. Ma tean küll, et ei lähe, aga ega ma selliste pärast pisarat ka ei vala. Vabandust kui see nüüd kellelegi solvav
    on.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 23. august 2015 at 11:31

      Jah, mina ka 100% alati ei anna. Näiteks ükskord tuli Kristiines mingi naine nuttes minu juurde, noor naine, ala 25 max. Ja no NÄHA, et narkouimas. Nuttis ja nuttis, et madaam, palun andke euro, et ma saaks bussi peale. Ma ütlesin, et ma annan sulle selle euro, kui sa ausalt ütled, et miks sul seda vaja on. Nuttis ikka edasi, et ikka bussipiletit vaja on, mille peale ma ütlesin, et kle kui sa mullle näkku valetad, siis ma küll sulle oma euri ei anna. Nutt sai kohe otsa ja jalutas eemale järgmise inimese juurde, kus jälle nutma puhkes.

      Kahju jah, et narkar, aga jah, noorte jaoks mul vist nii palju südant ei jätku, vanamammidest rohkem kahju 😀

  • Avatar
    Vasta Mirjam 23. august 2015 at 11:11

    Mina olen üks nendest kes suure kaarega mööda
    kõnnivad ja pilgu telefoni või kuskile mujale suunab.
    Sest ma lihtsalt ei suuda neid inimesi vaadata. See on
    emotsionaalselt niiiiii raske. See tekitab minus tohutu
    kurbuse ja mu tuju on kohe mitumitu päeva kurb. Ma
    tahaks ju aidata, aga ma tahaks kõiki aidata. 🙁
    Tegelikult olen oma sente-münte annetanud küll. Aga
    enam lihtsalt ei suuda :/

  • Avatar
    Vasta kadi 23. august 2015 at 11:10

    Olen andnud ja annan ka edaspidi. Kõigil tuleb
    aeg, mil vajame kellegi teise abi.

  • Avatar
    Vasta Helina 23. august 2015 at 11:09

    Aastaid tagasi oli yhe poe ees ka kerjus, istus seal, silt
    syles. Kondisin mooda , kuna raha oli sel ajal väga
    vähe, kuid poes hakkas syda valutama . Ostsin siis
    mingit toidupoolist ja ulatasin kotikese välja minnes
    onule. Seepeale kuulsin missugune idioot olen ja sain
    saiaga vastu pead 😀 pärast seda intsitenti annan raha
    voi ostan syya valikuliselt. Vb ee on vale, aga säärane
    olukord muutis mind skeptiliseks.

    • Avatar
      Vasta M 23. august 2015 at 11:37

      Viru keskuse ees käib mu endine naabritädi kerjamas,
      kes hommikul sõidab kodust “tööle” ja nii kogus oma
      perele uue katuse jaoks raha… Ise elab poja ja miniaga,
      seega otsest rahapuudust neil pole. Sama tädi küsis
      veel mu emalt ükskord kodu kõrval raha ja ütles, et tal
      varastati rahakott ja toiduraha pole.. Minia töötas
      toitlustuses ja tõi iga päev perele toiduülejääkegi koju.
      Muidugi on ka erandeid, aga lisades juurde igasugu
      mustlased oma koerakutsikatega, olen tihtipeale
      nende kerjuste suhtes üsna skeptiline 😀

      • Avatar
        Vasta meow 23. august 2015 at 14:48

        Ülenurme Konsumi juures samasugune mutt. Kõil
        varad kokku kerjanud, elab paremini kui enamik 😀

  • Avatar
    Vasta meow 23. august 2015 at 11:04

    No ma üldiselt annan raha, aga Tartus näeb ka kerjuseid
    üliharva või siis ma liigun sellistes kohtades, kus neid
    väga ei näe. Ei tea. Aga ma olen ka küll Kardoga ses osas
    nõus, et alko jaoks ei taha raha anda. Sest need inimesed
    isegi ei ürita oma olukorrast välja rabeleda. Ta on
    sõltlane, teda huvitb ainult uus doos ja elu on ainult
    elamist väärt auru all olles. Teda ei motiveeri miski. Ja
    seetõttu ma nagu väga ei vaimustu alko
    sponsoreerimisest, aga tühja kõhu täitmise üle on küll
    hea meel. Samas ei tea ma kunagi 100%, kuhu see raha
    kulub, aga eks ta nii oluline lõpuks polegi.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 23. august 2015 at 11:10

      No ma mõtlen näiteks talvel on ju nii külm, et ma ise ka pigem jooks kui nuttes külma kannataks 🙁

      • Avatar
        Vasta Inimene 24. august 2015 at 11:23

        Alkohol tegelikult ei soojenda. See laiendab ajutiselt veresooni, mis loob soojaTUNDE, aga reaalsuses tähendab, et keha
        annab rohkem soojust ära, kui seni. Hanges surnuks külmumist nt suur alkokogus hoopis kiirendab. Niiet kui tahate
        kodutute arvu tänaval vähendada, siis andkegi talvel külma ilmaga kodutule viinaraha. Töötab.

  • Avatar
    Vasta Ma 23. august 2015 at 11:04

    Ajasid mind nutma :'(