Ma olen suur delegeerimise fänn. Kui vähegi on võimalust ise mitte midagi teha ja lasta kellelgi teisel seda minu eest teha, siis haaran ma sellest võimalusest kinni ja kasutan hea meelega. Samas on mingid asjad, millest ma ei saa mööda minna ja loota, et keegi teine minu eest aitab, sest enamikele inimestele on juba otsaette “olen südametu tõbras” kirjutatud ja ma isegi ei eelda, et keegi teine väga tahab aidata. Seetõttu on mul kergem seda ise teha.
Mulle kunagi üks kolleeg ütles, et oota natukene kuni sa vanemaks saad, varsti sa ei taha enam aidata. Varsti pöörad sa sama moodi pilgu kõrvale ja kiirendad sammu, sest sa jõuad teadmisele, et sa ei saa kõiki aidata. Ei tea, kas see paras vanus veel pole käes, aga õnneks nii ma veel tundma pole hakanud. Aga mingitel hetkedel tuleb küll ette selliseid asju, et ala näen mingit artiklit millestki haigest, mis maailmas juhtus ja ma scrollin kohemaid edasi, sest issand jumal ma ei taha endale isegi mitte ette kujutada, mis haigeid inimesi ja olukordi siin maamunal on.
Sellegipoolest naljakas, et mingi inimene astub kerjavast vanainimest mööda, ei vaata ta poolegi ja teda justkui lohutab või vabandab enda jaoks välja teadmine, et küllap keegi teine aitab. Kuidas ta saab seda uskuda, kui tema isegi ei aita? Küll on inimestel ka sadu vabandusi, miks mitte anda sendikene mõnele kerjusele. Just ükspäev urgitsesin linnas oma kotipõhjast sente kokku, kui mu selja taga mingi tüdruk sama tegema hakkas.
“Tule nüüd, miks sa ikka oma raha raiskad?” küsis noormees, kellega ta koos oli ja sikutas teda eemale.
“Mul nagunii palju pole, las ma annan,” seletas tüdruk ja leidski samal ajal paar punast münti, ning ulatas need mehele.
“Ta ostab selle eest nagunii alkoholi,” pobises poiss tüdrukule, kui nad edasi astusid.
Selle ajaga leidsin mina oma mündid ka kokku ja panin need mehele pihku. Ta tänas viisakalt ja mina hakkasin mõtlema, et miks on siis halb anda kellelegi raha alkoholi jaoks? Püha jeesus, ma ise ostan ka oma raha eest alkoholi, miks siis keegi teine ei või? Ega see tänaval kerjamine eriline lust ja lillepidu ei tundu. Pigem piinlik ja…no ma ei tea, minu poolest ostku selle rahaga, mida ta iganes soovib. Eriti talvel – kui ma peaksin talvel pidevalt õues olema, siis ma jooks samamoodi!
Huvitav, et kas see teadmine, et “ma andsin kellelegi söögiraha” teeb selle inimese päeva kuidagi õndsamaks, kui teadmine, et ta sponsoreeris kellegi õlle? Et söögiraha anda on üllam. Inimene on palju suurem heategija. Inimene on ÕIGLANE – söögi jaoks annan, joogile ei anna.
Ja siis oma suures õigluses tuhiseb ta kellestki mööda, sest ta võib-olla ostab selle eest juua. Aga ei pruugi ju. Mis siis, küllap see müstiline “keegi teine” neid juba üsna pea aitab. Las mina siban võimalikult kiiresti mööda.
Mina muuseas päris tihti küsin inimese käest, et mille jaoks tal raha vaja on. Ta saab selle nagunii, aga ma lihtsalt tahan nagu teada. Kunagi sõbrapäeval üks onukene ütles, et tal oleks lihtsalt koerale süüa vaja, et endast pole hullu. Mul oli nii kahju, et ma ostsin terve korvitäie süüa neile (ok, ehk natsa liialdan, ma tean, et mul oli umbes 25 euri raha üldse, nii et ma selle eest ostsin). Mul polnud kahju ka. Nii kena vanem meesterahvas oli, rääkis, kuidas ta oli seal mitu tundi oma sildiga Mustika keskuse ees istunud ja kedagi ei huvitanud ka.
Mõelge, mitu inimest võib Mustika keskuse peauksest sisse astuda nt nelja tunni jooksul. Sadu? Tuhandeid? Ja mitte keegi ei vaata ratastoolis vana onukese poolegi, kellel kutsu kõrval magab ja onul silt käes, et palun aidake. Reaalselt oligi midagi sellist kirjutatud. Ja inimesed lihtsalt pööravad pea, sukelduvad telefoni või ma ei tea kuhu, sest ei taha näha, ei taha aidata.
Sest ta ostab selle eest alkoholi! Sest mul pole endalgi piisavalt? Ma ikka arvan, et kui kodus süüa on ja katus pea kohal, siis isegi see 10 senti ei tapa sind. See vana onuke on ka kellegi isa (olnud), kellegi vanaisa. Kellegi papa…See ongi nii haige, et just seda ma iga kord mõtlen. Et krt, keegi on oma papa hüljanud 🙁 Vaesed kodutud papad üle maa…
Ma panen siia papakese pildi, et te mõistaks, et see vana habemik, kes teilt paari senti palub, võib olla ju kellegi teise vanaisa…Vaene vanaisa :((
Igal inimesel on oma lugu rääkida. Miks ta on selline, nagu ta on. Miks ta on kodutu. Miks ta joob. See lugu võib olla näiteks väga suurte jamade ja ebaõnnestumiste kokkusattumus, või inimese enda vead, mis lumepallina kasvasid, mis iganes. Mul ei ole vahet. Sest kui inimene kerjab tänaval, siis on ta maaslamaja ja maaslamajat ei lööda. See tähendab, et ma ei hakka seal kõrval kõva häälega kommenteerima, et iu rõve ta haiseb, või, et sellisele parmule ma alksi jaoks küll sentigi ei anna.
(Nüüd vahepeal tuli Kardo mu kõrvale uurima, et millest ma kirjutan ja küsis, et no palju ma siis neile annan. Ma vastasin, et kõik mündid annan, mis mul parasjagu käepäeast on. Selle peale ütles Kardo, et tal on teinekord pea 10 euri müntides ja seda ta küll kodutule andma ei hakka. Ma vastasin, et mul ka mõnikord on, aga ma ikka annan kõik, sest mul oleks kohatu tema ees seal nüüd sortida, et suuremad palad mulle ja väiksemad sandikopikad talle, sest mul on kahju inimestest, kellel pole kodu või ühte jalga. Selle peale leidis Kardo, et kui inimesed talle alko jaoks raha ei annaks, siis tal OLEKS teine jalg ka ja…Ühesõnaga, läksin närvi :D)
Ma mõistan jah, et igasugu vabandusi võib leida. Mitte ainult kerjustele raha andmisega. Ma olen sama suhtumist kuulnud ka näiteks doonoriks olemisega. Et ala ah, mul pole aega/kardan nõelu/mul on nii levinud veri, et las keegi teine teeb seda. Keegi teine ju nagunii teeb seda!
Mina ei ole kindel ja ma ei taha riski võtta. Ma ei taha, et minu andmata euro jätab kellegi söögi/joogita. Et minu pakkumata söök, põhjustab kellelegi näljase päeva. Teate kui imelik on kellelegi lambist süüa pakkuda. Ausalt üsna…kohatu on, sest mis siis, kui nad vastavad, et eee tra ei taha ma mingit pitsaviilu või sefiirikorvikest. Aga noh, ega ma suht randomilt neid tänaval ei jaga ja siiani pole keegi mulle näkku sülitanud, vaid on väga kenasti tänatud. Seega, miks mitte proovida? Äkki tal on kõht tühi? Äkki see imeline “keegi teine” ei tule pärast sind? Äkki ta ei tule homme ka?
Krt, inimesed, ma ka ei jõua igale poole ja mul pole ka kogu aeg nii palju sente ja münte, et kõigile anda 🙁 Minu meelest on kordi, kus tuleb mõelda südamega, mitte mõistusega. Jah, ma saan aru, et tegelikult see on ala nende enda süü ja nad võiks olla kodutute varjupaigas kui nad ei jooks aga….The fuck I care? Inimene on TÄNAVAL, enamasti on nad veel maas põlvili ja paluvad abi. Kuidas ma saan mööda minna?
Ärge teie ka minge, ma palun. Need on kellegi papad ja mammad olnud. Need paar senti ehk ikka leiate? Ärge pöörake pilku, sest me iial ei tea, millal meie ise oleme olukorras, kus vajame abi ja mis tunne oleks meil, kui inimesed lihtsalt sammu kiirendaks ja minema tormaks.
Mis meie maailmast nii saab, kui kõik pilgu ära pööravad?
Kas teie annate kodututele/kerjustele raha? Kas olete kellelegi kunagi süüa ostnud? Öelge ausalt, kas on kergem korraks aidata, või teeselda, et sa ei näe ja minema kimada?
100 kommentaari
Ma olin 12 ja läksin peale kooli suur ja raske ranits seljas kuntstikooli. Kell võis olla peaaegu 4 päeval. Oli talv ja suhteliselt
lobjane. Kõnnin siis mina mega raske ranitsaga mäest üles (Tartus asub laste kunstikool Jakobi mäel ja et sinna kesklinnas
jalgsi pääseda peab suhteliselt kõrgest mäest üles ronima). Mäe veerel oli üks vana naine, kes tuli mulle vastu ja küsis
söögiraha. Ütles, et on juba 3 päeva söömata. Mul polnud anda. Ma olin ju kõigest laps!!! Mul polnud alg- ja keskastme
klassides praktiliselt kunagi ju taskuraha kaasas. Mingit raha ma vanematelt sain aga seda kogusin nagu kõik teisedki lapsed ja
raha oli kodus rahapõrsas. Kuidagi see lugu on jäänud vaevama. Mõtlesin siis, et minu vanaema on umbes sama vana nagu see
naine, kes raha küsis. Hiljem täiskasvanuna olen mõelnud, et on täiesti imelik küsida raha lapselt. Ma nägin 12-aastaselt eriti
laps ka välja. Olin lühike ja ikka näost ka väga laps. Ennast ei meikinud ega midagi. Ju siis ta ei saanud aru, et ma olen kõigest
koolilaps ranitsaga, kes läheb peale kooli hobikooli. Väga halva tunde jättis selline seik hinge. Esiteks sellepärast, et minul
polnud anda ja teiseks sellepärast, et küsiti lapse käest, samas töötavaid täiskasvanuid ju ikka sellel kellaajal tänaval liikus.
Kui ma Ungaris käisin, ehmatasin tõsiselt ära. Seal on
NIIIII PALJU kodutuid inimesi. Mustad, pesemata ja
kasimata. Vanad. Haiged…
Kesklinnas ülekäiguraja juures istus iga päev üks vana
mees. Kõik kõndisid temast mööda, ta oli “nähtamatu”
inimeste jaoks. Ega ta otseselt kerjanudki..istus seal
oma teki sees, pilk ainiti maha suunatud. Minul läks
meel seda vaadates kurvaks igatahes ja otsisin välja
oma rahakoti. Koputasin onule õlale ja andsin talle ca
1500 hufi(umbes 303 vms forinti on 1 euro) mis mul
sentidena rahakotis olid. Kuna onu oli ka
suitsumees(poolikud konid mis ta ilmselt maast
korjanud oli endale) andsin oma pooliku suitsupaki ka
talle. Onu nägu lõi särama silmis nägin kerget pisarat
tekkimas. Tal oli siiralt hea meel, et keegi teda märkas.
Ma küll ei mõista Ungari keelt, aga võin ainult oletada,
et need olid tänusõnad mis mehe huulilt veeresid.
Mul ei olnud kahju nendest mõnest eurost ja poolikust
suitsupakist..trammiga koju sõites tuli veel pisargi
silma.
ilmselgelt olen ma täitsa hellake, aga ma ei suuda
mööda vaadata.
Minul on üks lugu rääkida küll. Seda olen ma küll rääkinud oma paljudele tuttavatele, aga kirjutanud ei ole ja nüüd on mul see
võimalus seda jagada ja Teile lugeda anda. Siis mõelge korraks ja mõelge kas annan kodutule abi või ei anna.
See oli küll ammu, aga ma soovin seda siiski jagada.
Läksin mina siis Foorumi maja Swedpanki raha välja võtma. Kui olin sisenenud panka, noh sinna kus rahaautomaadid on ja
soovisin raha välja võtta siis nägin, et järjekorrad olid pikad, aga üks automaat, kohe ukse kõrval oli ilma järjekorrata. Algul ma
muidugi arvasin, et see automaat on rikkis, läksin asja uurima- aga ei täiesti töökorras.Nno kui olin juba oma pin koodi
sisestanud siis korraga ehmusin ja pea pistis sealt automaadi juurest välja üks papi- kodutu- asotsiaal või kellegi isa- vanaisa.
Ja ega see ´´lõhn´´ ka seal eriti meeldiv polnud, siis sai mulle kohe selgeks miks ei soovinud sealt keegi oma raha välja võtta.
Seal haises ja oli kerjus kes raha kerjas. Kuna õues oli talvine aeg ja eks Ta siis sinna sooja oli korraks tulnud. Mina muidugi ei
lasknud end sellest papist häirida ja võtsin oma raha välja. Papi küsis minu käest kas mul oleks talle 0,7- senti anda, tal jääb
raha puudu toidust mida ta nii väga osta soovib. Ta mudugi ei öelnud mulle ka mida Ta nii väga osta soovib. Ja ütlen ausalt ega
minu peas ka käisid mõtted, ju see ikka midagi kanget on või mida iganes ta selle peale kulutada soovib. Aga 0,7-ne sendi eest
vist eriti kanget ei osta ju. Aga see selleks.
Kuna ma ikka võtsin veidi suurema summa välja ja ega seda kohe siis papile anda saa ja ega ta ei küsinud ka suuremat summat
kuigi nägi palju ma välja võtsin, vaid täpselt 0,7- nd senti, siis ma otsisin ja otsisin aga peenikest ei olnud. Kookisin siis rahakoti
taskust välja 2.- eurose ja andsin papile, ma ise veel ütlesin talle ka sealjuures, et vaata et siis süüa ostad. Ja nii ta läkski selle
rahaga nelja tule poole. No minul raha käes ja läksin välja, aga kuna ma pidin sel päeval õega kokku saama seal samas Foorumi
ees kes oli tulnud Soomest. Jäin õde ootama, ootasin parajalt kaua ka. Õde lõpuks tuli ja teate kes veel, see sama papi tuli ka
tagasi minu juurde. Ise nii õnnelikult ja tänulikult silma vaadates ja siis avas Ta oma mustade kätega paberikoti kus sees oli
kaks kaneelisaia……ise Ta veel ütles sealjuures, ´´Et vaata tütreke ma sain nüüd Sinu antud kahe euro eest kaks saiakest, muidu
oleks ainult ühe saanud´´. Ma ei tea isegi mida ma sel hetkel tundsin ja silma tõmbas ka niiskeks, ma isegi ei tea kas sellest
külmast talveilma tuulest või kahjust selle papi vastu. Õde ka vaatas ja imestas, et üks inimene on nii õnnelik kahe kaneelisaia
üle ja ta tuli veel tagasi, et näidata mida ta ostis.
Me õega olime tõesti nagu kaks kivikuju ja ei osanud kohe midagi arvata…..vaatasime vaid kuidas see papi paberikotist võttis
oma külmast kange käega saia ja hammustas seda. Ise kaugusesse kadudes….
Ma hiljem mõtlesin veel küll selle üle terve õhtu, et olin ühel inimesel päeva ÕNNELIKUKS teinud.
Vot selline lugu.
Sa ei tea millalgi millal sinul abi võib vaja minna, vahest mitte küll sellisel moel aga kunagi ikka….
Kuna ma Eestis ei ela siis siin on asjad vähe teisiti- esiteks on siin suur mustlaste nn organisatsioon, st
naised/lapsed/vanaemad visatakse hommikul tänavale kerjama ja õhtul korjatakse rahad käest ära. Teiseks on siin väga palju
noori inimesi, kel on kõrval koer (koerad on muuseas väga sageli puhtad, väga tihti tõukoerad- ühel mehel on inglise
dobermann ja chihuahua… no kust saab “kodutu” sellised koerad?). Ja üsna tihti on siin kerjajad samal ajal telefonides ning
umbes 80% juhtudel kannavad kõik Nike tosse!
Teisalt jälle on mul mingid omad kodutud, kes on mulle hinge läinud. St ma näen neid erinevates linnaosades tihti ning ma alati
mõtlen, mis on nende lugu. Kuna ma aga keelt veel nii hästi ei oska siis ma pean natuke ootama, et nendega rääkida. Aga üks
mis kindel, kui ma keele ära õpin piisavalt, sooviks ma nendega rääkida.. Neile annan ma samuti oma mündid, kui rohkem raha
käes siis ostan süüa ja annan raha. Üldiselt on mul pisike tasku, kuhu ma panen kõik punased sendid ja siis nt kuus korra annan
ma need kellelegi.
Miskipärast on mulle jõulud väga mõttetu periood, kui teised jõule peavad lähen mina üksi jalutama näiteks. Üks aasta mul oli
kõht tühi ning läksin pitsat sööma. Ostsin kohe mitu tükki ja sooja teed samuti ning andsin need neile, kes tänava peal istusid ja
kerjasid. Eelmine aasta küpsetasin sõbrannadele küpsiseid ning kõndisin trammilt kohvikusse nendega kohtuma ning tee peal
oli nii palju kodutuid ja ma lihtsalt andsin kõik pakitud küpsised ära järjest. 😀 Sellised asjad on imepisikesed aga tekitavad
head karmat. Kuigi see pole põhjus, miks ma seda teen. Arvan, et hea on aidata.
Minule tuleb selle teemaga meelde
päris mitu mälestust. Üks mälestus on
ühest kenasti riietatud vanatädist,
kes jaanilaupäeva hommikul palus
raha, et natuke endale õhtuks midagi
lauale osta. Loomulikult ma andsin
ja see tädi ei näinud sugugi selline
välja, et ta selle minu antud raha
eest läheks omale hommikust
viinapudelit ostma. Siis tundus küll
kuidagi piinlik, et elan sellises
riigis, mis ei suuda oma vanurite
eest hoolitseda.
Kõige valusam mälestus on aga ühest
vene prouast. Istusin Kristiine
keskuse bistroos ja sõin ja kuna seal
antakse toitu alati natuke liiga
palju, siis sõin isu täis ja hakkasin
viima ülejäänud portsu lihtsalt ära,
sest rohkem süüa ei jaksanud ja siis
mind kõnetas see proua, kes ütles
vene keeles, et tal kõht on väga tühi
ja kas ma ei annaks neid toidujääke
talle. Loomulikult tegin ma seda ja
ta hakkas väga ahnelt sööma. Mind aga
tabas sellel hetkel vist mu elu
suurim maailmavalu ja läksin ruttu
pangaautomaadi juurde ja võtsin sealt
välja veel natuke raha, endal mul ka
väga palju seda polnud ja viisin
sellele tädile. Ta oli väga
üllatunud ja tänas mind kenasti ja ma
loodan, et ta sai sellest rahast
vähemalt mõneks ajaks natuke süüa.
Vahel on mu minult ja/või minu mehelt
palunud ka raha sellised
meesterahvad, kes ütlevad, et neil
jääb natuke viinapudelist puudu. Ma
tean, et see ei ole väga tark tegu,
aga me oleme neile alati andnud, sest
vähemalt on nad ausad.
Paar korda olen sattunud
narkomaaninäoga noormehe otsa
bussijaamas ja vanalinnas, kes kerjab
mult raha, kas on tal just natuke
raha jäänud bussirahast puudu või on
tal mingi muu häda. Talle ma pole
andnud ja ükskord tuli sealt selline
venekeelne sõim, et ma kohe tõsiselt
hakkasin kartma. Selles suhtes olen
ma resoluutne, kui käed-jalad otsas
on, siis mine tööle. Kojamehena ikka
tööd leiad, kui muud ei oska.
Vanadest inimestest on mul kahju
küll, aga tuleb meelde lugu, mida mu
ema rääkis. Tal oli ka keegi kerjus,
kellele ta alati raha andis, kuni
nägi ükskord, kuidas mustade
klaasidega mersu tuli sellele
kerjusele järele, tõstis memme
autosse ja sõitis minema. Peale seda
ta enam tollele inimesele raha ei
andnud.
Toetama peab, aga ilmselt peab natuke
valima, kes seda raha tõeliselt vajab
ja kes mitte.
Mustika keskuse juures andsime abikaasaga ühele vanale naisele 1.50 ja no seda oli talle vähe kahjuks… Hakkas seletama, et selle
rahaga ta oma rohud ei osta, et anna viiekas. Vot peale seda ei taha kedagi aidata……
Õpitud abitus. Nad ongi harjunud, et neid aidataks. Nad ei oska ega tahagi ise toime tulla, niikuinii aidatakse. Kui keegi ei aita, siis
neid ju enam polekski…Samamoodi ka arengumaades.
Mina olen pärit sellisest väikelinnast nagu Põltsamaa. Seal ma ei kohanud ühtegi kerjust ega kodutut, või siis olin liiga väike, et
neid märgata. Alati, kui perega Tartu poodidesse ja turule tulime, oli turu ukse ees siuksed hädised vanainimesed kerjamas.
Alati ma ehmusin ära, et mis juhtunud on, miks nad seal abi paluvad, andsin KÕIK oma raha (vanaema või vanemate antud
kommiraha) neile. Alati nad tänaseid viisakalt ja ütlesid, et ma olen hea laps ja minust kasvab hea inimene.
Nähes, kui abitud nad olid, hakkasin väikse lapsena nutma. Mäletan siiani seda, kuidas ma emalt küsisin, et MIKS, miks ometi
keegi ei aita? Ja olen siiani šokeeritud sellest vastusest, et nad on ise selles süüdi või nad on joodikud või mis iganes vabandus.
Ka siis tuli mul tahtmine minna nendega rääkima, kuulata ära see “nende lugu” ja olla lihtsalt vaimseks toeks. Väikse lapsena
ma avastasin, missugune õelus inimestes on ja kui isekad nad suudavad olla. Kui minu ees siseneb turule uhke vuhva, kes on
end nii ära lõhnastanud, et raske hingata ja hoiab hinge kinni neist möödudes ning suunab nende poole veel eriti õelutseva
pilgu, ei suutnud ma mõista, mis toimub. Miks üks inimene, kes on tunduvalt jõukam minust ja mu perest, kõnnib abivajajast
mööda?
Nüüdseks olen juba 20-aastane tartlanna ja tuleb tunnistada, et olen isegi mõnest abivajajast mööda kõndinud ning saanud
oma lahkusega ka vastu näppe. Ükskord küsisin samuti ühelt abivajajalt, et mille jaoks tal raha on vaja? Vastas, et tahab süüa..
Ja kuna ma ise olin niikuinii toidupoodi minemas, ostsin ka talle midagi söödavat (paar pitsaviilu ja saiakesi), poest väljudes
ulatasin tema toidumoona talle, mille peale ta vahtis mulle otsa ja ütles, et ega ta tegelikult toidu jaoks ei kerja siin midagi,
antku ma talle parem raha. Ütlesin, et kui ma juba ostnud olen, siis võiks ju vastu võtta ja jätsin tema juurde söögi. Ma ei tea,
mis selle “abivajaja” peas küll toimus, kuid minu antud söögi viskas ta nahaalselt prügikasti juurde ja kõndis minema. Reaalselt,
mida Sa mees teed?! Olin ikka äärmiselt pettunud tema käitumises. Sest milline inimene viskab toidu minema?
Kuid eks see ole ka haruldasemaid juhtumeid.
Kord bussijaamas üks mees nii abitult nuttis ja palus inimestelt 2 eurot.. Mille peale samuti inimesed kõndisid tuimalt nagu
tänavapostist mööda. Ainult 2 eurot! Mõtlesin, et kulla inimesed, miks te olete nii kitsid, inimesel jääb 2 eurot puudust jumal
teab siis millest. Läksin ise ta juurde ja ta küsis ka minult. Ta rääkis, kuidas oli tulnud suurlinna (Tartu) ma enam ei mäleta kust
ja ütles, et ta sattus eelmisel õhtul nii jooma ja jõi kogu oma raha maha. Tegelikult on ta hea ja korralik inimene, kuid ei tea, mis
taga nüüd juhtus, et eks see alkoholilebus ole ka temas, kuid sellist asja pole varem juhtunud ja nüüd on inimesel 2 eurot
kojusõidust puudu. No miks ei suvatse keegi kuulatagi, mis inimesel öelda on? Laenasin tollele mehele veel oma telefonigi, et ta
saaks oma naisele helistada ja ta maha rahustada. Hiljem andsin veel 5€ lisaks, et ta saaks naisele kasvõi lilli viia, kuna vaeseke
oli terve öö nutnud, sest kartis, et mehega on midagi halba juhtunud.
Alati kui võimalus on, olen andnud. Nii Eestis
puhkusel kui Inglismaal elades. Viimane kord
oli koolist õhtu poole koju tulles – oli üks naine
beebiga suure tormi ajal pingi peal vihma
käes. Nimelt olid nad ära eksinud ning last oli
vaja imetada ning vihmavarju polnud ja kodu
kaugel. Andsin oma vihmavarju ja telefoni
abiga juhatasin neid koju ja pärast tulin tagasi.
Olen ka veredoonor ja luuüdi doonor (17 olen
aga seal saab alates 16) ning alati kui olen
pakkunud, et kas soovid ka tulla verd andma
või registreerima, see pole üldse valus, on
vastuseks vabandused. Minu moto on see, et
iial ei tea millal sina võid olla vajaja ning
karma’s a bitch nendes asjades.
https://www.facebook.com/MargatudTARTUs/photos/a.644375815634845.1073741829.470732072999221/925867890818
968/?type=1&theater 😀
Ülemiste ees oli suve alguses karguga noormees, mu
vend andis talle 5€ ja läksime autosse istuma.
Ootasime u 10min vanemaid ja kutt jõudis selle aja
peale ära minna, kark kaenla all ja haige jalg oligi
kadunud..
Jah, kindlasti on selliseid näiteid palju. Aga ma ei jäta ikkagi selle pärast andmata, et ÄKKI ta on petis. No on siis on, aga äkki ei ole 🙂
Mina olen elus andnud korra ühele kerjusele raha . Seda sellepärast, et ta nägigi välja usaldusväärne ja küsimuse peale, et mille
jaoks raha tarvis läheb, vastas tema, et ta pole kolm päeva söönud midagi. Loomulikult pakkusin talle, et läheme ja ostame süüa,
mille peale oli ta vägagi nõus. Ostsime süüa ja andsin ka raha.
Aga üldiselt ei anna raha põhimõtte pärast juba. Pigem pakun varianti, et lähme ostame poest süüa. Ja seda sellepärast, et mul
oleks oma raha targemasse kohta panna, kui neile vanaonudele-tädidele anda, kes kerjavad alkoholi jaoks. Mina seda ei poolda.
Mul erilisi kokkupuuteid kerjustega pole. Ma ei kasuta peaaegu üldse sularaha ja ilmselt
on see ka põhjuseks miks ma möödudes neile midagi ei anna.
Hästi on mul aga meeles aastate tagune seik, kui viibisin ühe poe ees. Minu juurde tuli
umbes 10 aastane poiss, kes paluval häälel küsis raha, sest tal kõht jube tühi. Mul ei olnud
peale mõne sendi midagi . Pakkusin siis lapsele, et lähme poodi ja ma ostan süüa talle ja
saan kaardiga maksta. Poiss aga krimpsutas nina ja jooksis minema. Siis nägin, et nurga
tagant ilmus välja üks meesterahvas ja poiss jooksis tema juurde. Jäi mulje nagu isa
saadab poega raha kerjama enda jaoks.
[…] http://www.mallukas.com/2015/08/23/las-keegi-teine-teeb/ […]
Ma pigem lähen ostan süüa, kui raha
annan. Eriti ei salli neid, kes loomi
kasutades kaastundele rõhuvad.
Ostangi lati vorsti, mida
koera-kassiga jagada saaks aga väga
tihti on pettunud nägu näha olnud,
sest pigem oleks viinaraha eelistatud
(suva see loom)…
Ma olen tegelikult sama vana kui
sina, Mallukas, aga ilmselt loomult
kalgim või küünilisem. Kui saan
praktiliselt aidata, teen seda
võimalusel alati, kuid rahakotiraudu
niisama lihtsalt ei paota. Usun pigem
õnge, mitte kala andmisesse.
Kuigi üks koht, kus alati hingest
torge läbi lööb, on need Pärnu mnt.
lillemüüjad. Vanad tädikesed, istuvad
seal enamasti oma ühe-kahe viimase
kimbuga, ka siis, kui õues karm
pakane. Ühest küljest tahaks tormata
ja kõik kokku osta aga kaine mõistus
teab, et tõenäoliselt on nad sinna
noorte “katuste” poolt istutatud, et
inimesed kaasa tunneksid ja seda
“viimast” kimpu ostaksid.
Elu on tegelikult päris kole.
Ma olen ka kahevahel, et tahaks aidata muidugi aga
samas on nii palju petiseid ja tänamatuid. Nt olen
mitu korda sõimata saanud, et miks rohkem raha ei
anna, kui mul reaalselt on vaid sendid rahakotis.
Samamoodi tuli kord mu juurde 1 noormees talvisel
ajal jutuga, et tema pole halb inimene aga on kodutu.
Et kas ma saaks veidi raha anda, et süüa osta. Vastasin
ausalt, et sularaha pole mul aga kuna ma olin just
poest tulnud ja üht-teist oli kotis – pakkusin talle
kotisisu. Siis tuli juba jutt, et väljas külm ilm, et kas ma
natukenegi ei saa anda raha, et ta saaks teed osta.
Vaevalt ta teedki osta tahtis, kui alguses oli jutt, et
kõht nii tühi aga toitu vastu ei võtnud.
Samas aga on ka mind aidatud. Mitmeid aastaid tagasi
töötasin lapsehoidjana, lapse ema väitis, et oli mu
palga üle kandnud ja ma ei kontrollinud. Pidin õhtul
sõitma emale külla, bussijaamas siis hakates raha välja
võtma avastasin, et polegi raha. Helistasin siis
elukaaslasele ja kurtsin, et ta polegi raha üle
kandnud ja mul pole piisavalt raha bussisõidu jaoks.
Kõne lõppedes astus mu juurde üks härra,kes kuulis
mu juttu pealt ja ulatas mulle puuduoleva raha. (Mingi
20 krooni ehk oli). Ma olin täiesti hämmingus ja ei
osanud alguses midagi teha aga siis ikka tänasin ja
alguses ei tahtnud muidugi raha vastu võtta. Hästi
tore härra oli, naeratas ja ütles, et hea meel, et aidata
sai. Pärast oli tükk aega hea tunne sees, et häid
inimesi leidub.
Mul on nii hea meel, et sa sellise postituse kirjutasid….nüüd loodan siiralt, et see aitab nö maailma paremaks muuta! minu ja
elukaaslase viimane aitamine oli pirita selveri juures, kus üks vana härra tuhnis prügikastides ja otsis taarat….ta oli muidu väga
korralik ja meil lihtsalt hakkas niii kahju, ta isegi ei küsinud kelleltki mitte kui midagi…ja kui mees andis 5 euri sellele härraale…
issand seda rõõmu ta silmades…oeh, päev oli korras! (mina ise alati ei anna, ma ei teagi, millest see sõltub mul….aga elukaaslane
mul selles suhtes hea südamega, üritan ka ennnast nüüd parandada! 😀 )
Mu vanaema on mind kasvatanud selles
vaimus, et endast nõrgemat tuleb
aidata – ka siis, kui nõrkus seisneb
õhemas rahakotis või näiteks
alkoholismis. Mis alkoholi puutub,
siis ka inimene kellel katus pea
kohal võib sinna lõksu kinni jääda.
Tema kaubavalikut sa ju ei mõista
hukka kui poelindil silmitsema
juhtud? Jutt, et kui inimene tahaks
siis ta saaks järjele tagasi on nii
ära leierdatud ja tegelikult pole
teil õrna aimugi, kui raske see on.
Inimesed elavad töötult kuid, isegi
aastaid. Hea, kui keegi saab aidata
või kuskilt tiksub peale mõni
abiraha. Mõtle nüüd, kuidas on otsast
alustada inimesel, kes ei saa õhtul
internetis töökuulutusi sirvida?
Kellel ei ole võimalus ühte kindlasse
kohta magama heita ja hommikul
kohvitassi saatel ärgata ja
energiliselt uut päeva alustada. Keda
saadavad töötukassas tõenäoliselt
põlgavad pilgud ja siis veel
tööandjad, kes õudusest rassi
vahetavad kui kuulevad, et inimene on
KODUTU! Taevane arm! See on tehtav
aga kas näiteks sinul, kes sa seda
loed oleks niisugune jõud kusagilt
nii muuseas võtta?
Olen pea terve elu elanud keskturu
vahetus läheduses ja alati on mu
südant kriipinud vanad tädid, kes
seal lähistel istuvad ja enda
sokke-käpikuid-linikuid müüvad ja
seda naeruväärse mõne euro eest.
Kunagi müüs enda asju seal üks
väikest kasvu õbluke vanamemm,
igapäev ja nii aastaid järgimööda.
Kord talvel vanaemaga sealt mööda
jalutades istus memm õhukese
kevad-sügis mantliga, mis oli
määrdunud ja ainult peale vaatamisest
hakkas endalgi külm. Pähe oli seotud
miskisugune sallike, käes auklikud
sõrmkindad ja jalas sussilaadsed
madalaääre ja õhukese tallaga
jalanõud. Kuna memm oli alati
vanaemaga jutustanud ja ka mind
kiitnud siis tol päeval võttis
vanaema memmel käealt kinni ja vedas
ta riidepoodi. Ostetud sai memmele
talvekasukas, kõrgesäärega saapad,
kindad ja korralik karvane müts.
Järgmisel talvel memme me enam ei
näinud, ehk läks pilvepiiri taha. Aga
tänaseni on teadmine, et inimene nagu
iga teine meist, ei pidanud enam
päevast päeva saia raha koguma
ohverdades igasuguse soojatunde
viimseski kui rakus mis kehal asetseb.
Ja niisamuti aitan mina. Alati, kui
vähegi sularaha kaasas on või
võimalus kellelegi poest midagi
esmatähtsat osta.
Kui mina ei aita neid siis kuidas ma
võin kindel olla, et aidatakse mind
KUI peaks minu elu mulle samasuguse
kaika kodaratesse viskama ja hoopis
mina olen see, kes tänaval sente kerjab?
Ja ongi minu kord siia midagi kirjutada. Ma ei anna alati, sest alati mul pole midagi anda.. näiteks kui tulen koolist. Ma olen andnud
ja loomulikult sellepärast, et ta vajab abi, aga ka sellepärast, et pärast on nii hea olla.. Me oleme ostnud pitsa ja kinkinud selle
külmal ajal ühele kodutule (video youtubes) Plaanime seda veel teha. Üks suuri põhjuseid miks ma annan ongi, et endal on palju
parem.. sa saad aidata.. ja siis loodad, et keegi teine ka aitab, et ta saaks selle vajaliku summa kokku! Mul tekkis küsimus ka, kui sul
on kindel summa ühe asja jaoks mis sa ostma pead, aga käid kannatajast mööda, kas sa siis annad ära või jätad seekord vahele?
Alati ju ei saa aidata..
no ma ei tea, mingi selline jamps
mulle ka ei meeldi, kui teed seda
selleks, et ENDAL parem hakkaks või,
veel hullem, FILMID kogu üritust ja
paned selle youtube’i üles?! kamoon,
muidugi on pigem hea, et sa üldse
viitsid end liigutada, aga milleks
selline tähelepanu kerjamine ja kas
eelkõige ei võiks ikka teha
seepärast, et hädas oleval inimesel
praem hakkaks? Sorri nüüd, et selle
kõik enda peale said, aga siin ennegi
mõni sellise alatooniga kommentaar
olnud ja sinu omaga sai karikas täis :S
see ei ole mitte selleks, et andjal uhkem tunne oleks, vaid et video nägijad tuleksid sellise teo peale. Youtubes on küll ja veel
videosid, kus jagatakse kodututele hamburgereid, makstakse nende toidu eest, makstakse kellegi võõra inimese bensiini
eest, annetatakse suuri summasid raha, intervjueeritakse kodutuid jne. See on selleks, et tõsta inimeste teadlikkust, täpselt
samamoodi nagu Mallukas oma postitusega.
Rohkem sallivust, inimesed!
No youtube’i postitamine on ikka suht
haige enesepromo.
“Vaadake-vaadake kõik, kui hea
inimene ma olen!!! Vaatasite juba
või!! Vaadake veel!!!! Laikige ja
sheerige ka!”
Aga kui see öösel paremini magada
aitab…
Vähemalt on inimesel mille üle reaalselt võikski uhkust tunda ja mida promoda. Tema teeb reaalselt midagi head,
samal ajal kui sina netis passid ja kurje kommentaare kirjutad.
See raha andmine kerjavatele
inimestele on minus alati tekitanud
kaks poolt. Üks pool minust tahaks
neid kõik aidata ja ma olen ikka
andnud ka, kui ma näen, et tegu on
vanainimesega või invaliidiga, kel on
keeruline liikudagi, et taarat
korjata. Mis siis veel rääkida
sellest, et keegi neid tööle võtaks.
Talvel olen ka üritanud alati anda,
kui vähegi raha on. Mind vist
kummitab juba mitu aastat see, kui
Tartus enne jõule, üks tädikene
välisukse ja prügikasti vahel istus,
nägu suunatud maa poole ja ainult üks
käsi püsti. No vaese üliõpilasena mul
reaalselt polnudki talle midagi anda
ja kõndisin minema. Kõndimise ajal
sain aru, et tziiz, tal polnud ju
isegi kindaid käes, õues käre pakane.
Läksin tagasi, et oma kindaid talle
anda, kuid teda enam polnudki.
Loodan, et sai ikka kuskil sooja.. 🙁
Ja siis on see teine pool minus.. kes
näeb inimesi, kes ei ole nüüd nii
vanad, kahe jala ja käega, liiguvad
kenasti ja ikka kerjavad. Elan ise
maal ja täna kohaliku poe ees tuli ka
üks mees ja küsis 20-senti. Poest
välja tulles küsis seda ka kohe
järgmiselt, niiet ju tal polnud
ainult see 20-senti puudu. A miks ta
praegu kuskil juhutöid ei tee, miks
ta tuleb seda rahakest pigem teistelt
küsima. Sellistel hetkedel mõtlen
küll, et kas tegu on mingit sorti
õpitut abitusega või laiskusega.
Ja siis ma mõtlen veel sellele, et ma
võtame enda riiki vastu pagulasi ja
abistame neid, noh, leiame selle
jaoks raha (ps! ma pole pagulaste
vastane). Aga miks ei võiks meie riik
ka selliste inimeste jaoks
abiprogramme välja töötada. Võtta
kov-desse tööle inimesi, kes saaksid
sellistel aidata integreeruda
ühiskonda. Just see integreerumine on
oluline, sest väidetavalt on
kodututel ju väga raske saada tööd,
sest pole elukohta, elukohta pole,
sest pole raha, raha pole, sest pole
tööd etc. Meil on endal siin kodumaal
olemas inimesed, kes ei ole
võimelised kuhugi pagemagi.. ja me ei
märka neid.
Mulle lähevad kodutud väga hinge, kuna mu enda
kasuisagi sattus peale mu emast lahutamist peaaegu
tänavale. Eks see alkohol seal mängus oli… Natukene jäi
siiski puudu, aga Pärnu “pompsudega” suhtleb ta
siiamaani, kuigi ise käib töõl, elab puhtas korteris ja
ostis just auto endale.
Aga nägin kui kähku see allakäik võib toimuda, mistõttu
annan alati kerjavale inimesele raha ja üldse mitte ainult
münte. Münte mul enamasti polegi – need lõpetavad
päeva lõpus lapse hoiupõrsas. 5-20-eurose, olenevalt
mis kupüürid kotis on. Rekord on krooniajal 500-
kroonine, aga see ei olnud lihtsalt kerjus vaid too oskas
väga hästi laulda ja kitarri ka mängida. Hiljuti maksin
ühel asotsiaalil poes arve ka kinni, kuna tal endal jäi
puudu või oli kaardiga mingi jama. Kassapidaja ja
järjekorras järgmised inimesed hakkasid mõnitama
mind selle peale stiilis “Yo, mul jäi ka 10eur puudu,
maksad äkki kinni?” Mul oli sel hetkel häbi olla eestlane!
Mida nad mu raha eest ostavad on mu meelest ka savi.
Whatever makes them happy! See inimestel pigem enda
hoolimatuse õigustamiseks vist, et “nagunii ostavad
alkoholi”. Nagu inimesed ise kunagi ei ostaks 😀
Palju alksi kulus sul selle postituse tegemiseks?
sorri, ei mõista su küsimust
No kui palju alkoholi joond olid, kui seda
kirjutasid?
palju sina ka jõid, et seda
kommentaari kirjutada?
Selle postituse ja aitamisega seoses meenus mulle, et suvel pidi toimuma “Teismelise rahabossi” saate Kevini pere juures
talgupäev. Kas see on juba ära olnud? Hea meelega loeks, mis seal edasi on saanud, väga südamlik saade oli.
Olevat pidanud sügisel uuesti proovima kuna
suvel.kõik puhkavad ja paljud huppasid alt ara.
Mina aitan alati, kui mul selleks võimalus on, mulle läheb nii hinge see tänulik ja soe pilk mis on nende inimeste silmis ja ma ei
mõtle neid kes käivad vindisena auto juurest auto juurde või inimese juurest inimese juurde , ma mõtlen just neid kes istuvad
vaikselt ja ootavad, et keegi neid märkaks. Respect kõigile neile kes on leidnud selle natukese, et anda mitte võtta 🙂
Mina olen aidanud ja aitan ka edasi, raha on selline asi
mis nii vōi naa kulub, pole erilist vahet mille peale, kas
ma ostan endale mingit nänni, süüa, hilpe, lapsele asju,
maksan makse vōi annan kellegile kellel on vaja ja kes on
tänulik iga abi eest… Raha on asi millel näib olevat
tõsisem väärtus, kuid siiski on ta üks paber mis ajab
inimesi kadedaks, kurjaks jne. Elada tuleb üks päev
korraga, minu päev on korda läinud, kui olen saanud
keda iganes mis tahes olukorras aidata 🙂 kunagi
Ma ostsin oma kooli taskuraha eest bussijaamas ühele
vanemale naisele prae sparrist(kiirtoidu koht) tal olid
sendid tikutopsides ja näris präänikuid ning vaatas
kuidas kōrval lauas üks noormees praadi sõi, vene naine
oli. Ja siis ma ostsingi talle prae ning tema kallistas mind
ja andis mulle prääniku, viisakusest vōtsin selle vastu,
kuigi ma ei oodanud midagi vastu. Mul oli pikka aega
pärast seda lihtsalt nii hea tunne ja lai naeratus näol. Ma
olen aidanud vanematel inimestel kotti tassida ja no eks
mõningaid asju veel, trepist üles minnes toetanud. Iga
heategu tekitab hea tunde, mis tahes heategu ta siis ka
on. 🙂 ma ei väida, et ma olen nüüd kes teab mis ingel, vōi
ootan teiste imetlust ja kiitust, kui abivalmis ma olen
jne. 😀 lihtsalt tean mis tunne on kui pole mingit välja
pääsu ja oleks abi vaja,ning abile ei ole vōimalik loota…
Raha on elamiseks ja eluks tähtis, kuid tähtsam on
hoolimine 🙂 raha on lihtsalt materjaalsus. On seda vōi ei
ole. Ta kulub nii või naa.
Joodikutele jms ei anna raha.ise syydi.mis iganes
sularaha pole. ykskkord sain puuvilju oleks voind talle
anda motlesin sellele a laks sedasi.
Ning raha kerjajaid kes teesklevad santi voi bussiraha”
vaja petiseid on igal pool lisaks ropendavad ka.eriti
need koertega petturid.
Igayks peab ise oma eluga hakkama saama.
Mina annan alati kui on piisavalt endal,et anda. Olen
môelnud,et see ôlleke on vb üks väheseid tujutõstjaid
selle vaese inimlooma päevas. Mul sõbranna üldse ei
salli seda sorti kodanike. Kohe kaugelt kukub lõugama
kui keegi suuna tema poole võtab.
Olime poodi sisenemas mingi päev kui vanem väsinud
olekuga härra meid kõnetas. Sõbranna kukkus kohe
kisama,et tal 3 last ja tal endalgi pole midagi jne jne.
Väga kurjalt ka muide…Läksin papi juurde,et kuulda
mida ta soovib. Ta soovis,et ma aitaksin tal
pangaautomaadist raha välja võtta kuna ta unustas
prillid maha….arvel oli üle 1000 euro. Vot sellised me
siis oleme :-\
Ja onul vedas sellega, et abistajaks osutusid
sina, aus ja heasüdamlik. Nii mõnigi teine
oleks vb suurema summa välja võtnud ja
vaikselt omale taskusse pistnud …
Ma olen andnud ja aidanud. See, et ma mööda kõnnin
ja teen, et ei näe tekitab mul just kahetsust ja panrb
südame kripeldama.
Mul endal on paraku sularaha väga harva ja enamasti kui mul seda on, siis viskan pea kõik poekettides olevatesse
annetuskastidesse. Olen andnud ka kerjustele, kuid õnneks ma ei mäletagi millal ma viimati ühte nägin. ”Eelistan” siiski annetada
raha lastele või loomadele, pea iga kuu teen ülekande mõnele neist. Selle kuu alguses käisin ka esimest korda verd annetamas ja
no siiani on ikka hea tunne, et vast saab kedagi aidatud sellega, kindel plaan on nüüd iga kolme kuu tagant käima hakata.
töötasin mingi aeg kooli kõrvalt rimis ja kui endale tööriided kuskilt laost sain, siis nägin, et üks
annetuskast veel EEKidega seisab seal. vot nii kaugele jõudiski see inimeste annetatud raha 🙂
Selline asi mu enda kodulinnas ka lihtsalt mõnes poes seisavad EEK-idega kastid siiamaani,pole keegi puutunud,ei tea mille
jaoks need pandi üldse.
Eks neid kerjajaid või abivajajaid ole jah kahte sorti, ühed need kes tõesti abi vajavad ja teised, kes ei viitsi lihtsalt tööl käia- nagu
näiteks tema 😀 –
https://www.facebook.com/MargatudTARTUs/photos/a.644375815634845.1073741829.470732072999221/925867890818
968/?type=1&theater
Enda õpetaja rääkis kunagi, kuidas poe ees kerjavat vanemat meest märkas ja no läks andis oma kopikad ära, midagi viie euro
kanti.. Hiljem nägi sama meest poejärjekorras pornoajakirja ostmas 😀
No minu arvamus sellest on selline, et kui ta ei tahaks
seal kerjata ja endale iga päev suurtes kogustes
alkoholi sisse kaanida, siis ta seda ka ei teeks.
Sellegipoolest, et igal pool kirjutatakse et töökohti ja
asju on vähe, siis tegelikult pole. Ta ei pea jah
juhatajaks kandideerima aga ta võib minna kuskile
turvameheks või koristajaks (mida meil siiski ka vaja
on). Mina usun seda,et ta leiaks endale sellest
väljapääsu, kui tahtmist on. Samuti ka viitsimist ilmselt
sest palju kergem on ju kuskil istuda ja raha saada. Kui
paljud reaalselt annavad, ma ei tea aga on olemas siiski
selliseid inimesi kes lähevadki ja ostavadki neile süüa.
Nagu sinagi.
Tabu teema just selle koha peal ongi see et ta ostab
ensale alkoholi, et järgmisse päeva kuidagi ära elada ja
nii päevast päeva, aastast aastasse. Alkohol ilmselt
ongi ta elu ära rikkunud. Inimesed ei tahagi anda
alkoholi jaoks raha sest enamus inimesi peavad need
sendidki kuidagi teenima, mitte seal istuma. Alkohol
on kallis. Söök ka jah, aga alkohol ei ole
maailmaparandaja. Seega ongi nii, et ininesed ei tee
sellest välja sest nad ei taha anda kellelegi enda
teenitud raha, mis kohe maha juuakse. Millegipärast
see siiski mõjutab, milleks neil raha vaja on 😉
Mina annetan ka alati kui on peenraha ,kuigi raha
endalgi vähe.
See tunne on nii hea , et oled kedagi aidanud , ja kui
raha pole anda, siis ausalt jääb sisse paha tunne , et
kahjuks ei saanud aidata:(
Annan. Eestlased on üldse kuidagi
imelikud, kui asi rahasse puutub,
olen tähele pannud. Kuidagi piinlik
on raha anda kellelegi. Märkasin
Aasias olles, et seal oli KOMBEKS
raha anda igasuguste teenete eest
(mitte nii, et ainult valged annavad
kohlikele, vaid ka kohalikud
üksteisele). Meil siin on vist
kombeks selle väljaantava raha eest
midagi osta (kommikarp, veinipudel
vms), mida võib-olla inimesel üldse
vaja polegi. Aga seal Aasia riigis,
kus olin, andsid kerjajatele pea KÕIK
inimesed, kel raha oli, jsest seal
oli see pigem väärikuse asi,
ühiksonna ühtehoidmise asi jne. Siin
tundub inimestele, nagu raha
küsimisega solvatakse neid ja nagu
raha andmine peaks selle vastuvõtjat
kuidagi solvama. Võiks muutuda see
arusaam juba. Ma muide hakkasin
pärast reisilt tagasi tulemist palu
rohkem kerjajatele (aga ka
tänavamuusikutele jms) raha andma.
Eks inimene on ikka ta ühiskonna
vili, kuni näeb, et saab teisiti ka.
Ma elasin Filipiinidel 1.5a ja seal oli ka nii. Inimesed,
kellel endalgi polnud, andsid ikka kerjustele. Kasvõi 1
peeso, aga mööda ei vaadanud keegi! Samuti lubati
kerjustel vabalt kohvikutes söömas käia, Eestis aetakse
nad ju minema. Eluski ei lähe meelest, kuidas Nikolai
Lehtlasse kunagi tulid kaks enam-vähem viisakates
riietes eluheidikut, kes tahtsid süüa kaasa osta ja nad
mõnituste saatel minema saadeti! ?
Ma olen isegi vahel paar sõna sekka öelnud kui selliseid inimesi koheldakse mõnitavalt. Olen ka töötanud välismaal ja näinu
kuidas seal suhtutakse ja kuidas meil. Isegi üks minu kunagine kolleeg mõnitas ühte eluheidikut. Ja ajas ikka vihale küll.
Mina näiteks kerjustele põhimõtteliselt raha ei anna.
Ma ei käi tööl sellejaoks, et oma raskelt teenitud raha
lihtsalt ära anda. Kui sul on püsivust igapäevaselt
kuskil kerjata, siis leia püsivust tööl käia.
Kassapidajaid/kärulükkajaid/koristajaid poodidesse
koguaeg vaja ja enamus kohti võtavad ka invaliide
vastu. Lisaks on sul soe koht, teenid ise oma leivaraha
ja pesemisvõimalus. Töögraafikut näidates saad ka
kodututevarjupaigas oma voodikoha, nii, et millest me
siin räägime. Inimene peab ikka ise enda eest hoolt
kandma, mitte teiste almustest elama.
Ainukesed kohad, kus aitan on haiglad ja tõesti väga
keeruliste haigustega inimeste ravi. Samas
annetustelefonidele ma põhimõtte pärast ei helista,
sest mulle ei sobi see, kuidas otsustatakse minu eest,
mis summat ma maksma pean. Enamasti uurin ise
konto järgi ja teen sinna siis pangaülekande.
Aga inimene, kes tõesti vajab abi (on kukkunud ja ei
saa enam püsti vms) ja temast mööda lihtsalt
jalutamine, ükskõik kas on purjus või mitte, räpane või
ka verbaalselt agresiivne, see pole grammivõrdki ok.
Püsti aidata, veenduda, et kõik terve ja korras,
kutsuda kiirabi jne on iga inimese kodanikukohus.
Isegi kui jääd tänu sellele tööle, koju, poodi hiljaks!
Mina olen selline, kes annetab ja samas ei anneta ka. Näiteks ei anneta ma ühele naisele, kes konkreetselt igal kevadel ilmub Tartu
tänavatele sildiga, et tal on kolm väikest last ja nii pea kui sügis käes, siis kaob ära. Mina näiteks ei usu, et tal on kolm väikest last,
sest kolme väikese lapse kõrvalt ei saa ükski ema terve suvi hommikust õhtuni eemal olla. Mitmel korral olen näinud teda hiljem
rõõmsa näoga poes kalleid veine valimas või siis Reservedis shoppamas. Okei..
Samas olen ostnud kotiga süüa neile, kes on ise juurde tulnud ja palunud pätsi saia, sest kõht on nii tühi.
Kas see naine kannab peas rätti ja on pealtnäha umbes neljakümnendates? Raatuse Comarketi taga istus ka pidevalt üks naine
sildiga, et kolm last toita vms.
Kõndisin ükskord Tartus ringi, kui minu poole pöördus
üks vanem naine ning palus, et ma talle natukenegi
süüa ostaks. Olin just äsja saanud paar päeva töö eest
raha, mis minu vanuse jaoks sel hetkel ikka päris hea
summa. Tädikesest hakkas mul loomulikult kahjuks
ning läksin ostsin talle natuke head ja paremat süüa.
Ootas mind sama koha peal, kus kohtusime, andsin
talle ostetud toidu ning rääkis minuga paar sõna juttu.
Hiljem oli küll tõsiselt hea tunne, et suutsin kellegi
päeva natukene paremaks teha. 🙂
Vastukaaluks sellele loole juhtus sama asi ka
minuga. Oli tädike. Tahtis söögi jaoks natuke
raha. Ostsin siis ise talle natuke. Päts leiba ja
natuke vorsti ja värki. Õue jõudsin siis viskas
selle leiva näkku mulle ja saatis persse sest
tegelikult oli viina jaoks vaja. Samas oleks ta
öelnud et viina jaoks, krt ma oleks ostnud ka
talle selle. Mida sa siis valetad.
Mina ei anna, kui inimene märgatavalt narkouimas on
ja mustlastele ka ei anna. Muidu kui on, annan alati.
Ükspäev just tuli Kristiine juures üks vanem Eesti
mees ja küsis 7 senti, et pea nii haige ja õlleraha vaja.
Krabasin kohe oma viimased mündid (ma sularaha ei
kasuta) ja andsin talle. Ja samuti ma tihti ostan lilli
nende tädide käest, kes seal Kristiine ees pinkidel
istuvad, kuna nad seal tihti vihma ja külmaga ka, siis ei
saa ju olla, et vana inimene seda hobikorras teeb, ma
alati eeldan, et ju siis rahaga kitsas, aga kerjata ka
uhkus ei luba.
Raha ma pole juba päris ammu inimestele annetanud,
pigem kodutudele loomadele. Eile aga väljas peol
koperdades käisime söömas ja mul jäi suurest
kanakebabist pool alles. Klubisse seda kaasa võtta ei
saanud, ära visata ka ei tahtnud. Mässisin fooliumisse
ja andsin järgmisele kodutule – mingi eluheidik mees
oli, aga KUI õnnelikult ta seda sooja sööki vaatas!
Kusjuures selle ülejääkide kerjajale viimise idee panid
mulle pähe ühed noored, kes kuid tagasi väljas söömas
käies minu kõrvallauas sellest rääkisid – kui on suur
ports ja jääb üle, otsin kodutu ja viin talle.
Möödaminnes kuuldud juhuslikud sõnad võivad nii
palju muuta.
Mina vist kuulun ka sellesse
kontingenti, kes väga ei anneta.
Kunagi noorena vist olen andnud, aga
ei mäleta enam hästi. Ilmselt olen ma
nii skeptiliseks muutunud, et ma ei
taha üldse raha annetada. Esiteks,
mina olen oma raha välja teeninud ja
vahel selle nimel palju ohvreid
pidanud tooma (vaba aeg, kvaliteetaeg
kallimaga jms). Mul ei olegi otseselt
kahju sellest eurost või kahest, aga
asi on põhimõttes.
Küll aga olen ma võtnud endale
eesmärgiks vähemalt (!) üks heategu
aastas teha. Ma annetan toitu
toidupanga jaoks. Ma annetan
kiisudele-kutsudele toitu. Võimalusel
aitan kuuma joogi, hea sõna või
nõuga. Mul ei ole kahju aidata
vanainimest üle tee, pakkuda
kellelegi bussis/rongis istet, hoida
lahti ust.
Ma olen üleüldiselt arvamusel, et
raha ei ole maailmas kõige tähtsam.
Jah, pole raha – pole toitu, pole
kodu, jms. Aga meeles peab pidama
seda, et raha ei võta Sind õhtul
kaissu, ei pühi Su pisaraid, ei naera
koos Sinuga. Mul pole kahju oma
rahast, mul on kahju ajast ja
ohvritest, mis ma selle raha nimel
olen toonud. Seega, külmal ilmal võib
alati paluda minu käest kuuma jooki;
kuuma ilmaga külma jooki; võileiba
vms – kahju mul ei ole. Aga see euro
või kaks jääb siiski kellegi
kaabusse/topsi poetamata.
Eestis olles annaks ikka kui oleks sente, aga tead
välismaal näiteks Taanis tõesti ei anna. Siin on
üldteada, et kerjused on osa suuremast organiseeritud
grupist ning see raha, mis inimesed neile annavad,
võetakse neilt ära ja läheb hoopis nö bossidele. Ja ma
tõesti ei taha toetada kuritegevust.
Pigem annaks kerjustele toitu kui raha. Küsiks mida
neil vaja on ja ostaks, nii on kindlam.
Mina ei anna raha, kuna väga palju on tõesti petiseid.
Pigem küsin, et mida toidupoolist ma osta saaksin ja kusjuures ENAMIK pärast seda ütleb, et ahh pole midagi tarvis siis.
Ja kui on tõesti öeldud, et üks must leib kuluks ära, olen ostnud. Kui ütlevad, et iga asi oleks hea, siis olen sooja toitu ostnud.
Kui Tallinnas olen ja näen kedagi kerjamas, siis ikka annan, kui on midagi anda. Niiiiii kahju on neist lihtsalt. Mul on ka jumala suva
kui nad ostavad selle eest alkoholi. Vaba maa, ostku mida tahavad. Aga siin kus ma elan neid ei ole põhimõtteliselt kunagi ja ainult
Tallinnas käies saab jah anda.
Sa oled tõesti väga õilis inimene ning maailmas võiks selliseid rohkem olla. Olen ise ka selline, kellel on kõigist inimestest,
loomadest, taimedest ja lindudest kahju ja aitaks alati kui saaks. Vahel on aga küll juhtunud, et ei ole rahakotis ühtegi
mündikest kaasas, endal on väga kiire kuskile minemisega ja pangaautomaati pole ka läheduses, siis on terve päev
muserdatud, sest on tunne, et ma ei saanud inimest aidata, kuigi tal oli seda raha rohkem vaja kui minul. Ja nagu siin oli jutt
eelnevate kommentaatorite poolt, et on ka selliseid südametunnistuseta pettureid, kes kerjavad, aga endal tegelikult on kuskil
talu olemas ja täitsa heal järjel või inimene, kes pipardab vähese raha üle ja ei taha leiba ega vett ja ei oska tänada,vaid joob
ainult limonaadi (kusjuures selle viimase tädikesega on ka minu emal kokkupuuteid olnud Tartus), siis olen ikka mõelnud, aga
no las olla siis….las ta joob seda limonaadi ja ei oska tunda tänulikkust abi eest või olgu ta siis pettur, kõik see tuleb inimesele
endale karmaga tagasi. Mina see-eest, aga saan olla puhta südametunnistusega ja tunda rõõmu, et olen siiski midagi head
teinud.
Vanalinnas on üks tore kodutu nimega Siim. Ma olen
alati teda aidanud paar suitsu andnud või raha või
üldiselt ta ikka küsib. Aga talle ma annan ainult
sellepärast, et ta jutud on nii huvitavad. Ja peale selle
ta ei osta enamjaolt alksi… aga rimist pitsaviilu ja
limonaadi.. ja kenolotopileteid. Kenolotopiletid on
põhilised.. ta lihtsalt loodab saada veidike rohkem
raha kui tal on… talvel ostab ta väikse topsiga viina…
aga seda enamjaolt sellepärast, et õues on nii
kuradima külm. Ta saab riigipoolt ka muidugi midagi…
90 eurot kuus umbes… aga kuna ta tänaval elab siis tal
on juba 2 korda varastatud dokumendid. Ja uute
dokumentide tegemine ka maksab ju… aga tore on
aidata 🙂
Minu nõrk koht on loomad, inimestele ma ei anneta. Varjupaikadele ma annetan koguaeg. Mu süda murdub lihtsalt iga kord kui
mõnda kurb loomauudist näen 🙁 Süüa ma veel võiks osta, aga raha ma ei annaks kui ei tea kuhu see läheb!
Mina usun karmasse ja seetõttu ma enamasti aitan.
Kuigi üks kontingent noori on mul küll üle visanud.
Nimelt need, kes küsivad 10 eurot, et ida-virusse
sõita, sinna juurde kuulub nutt ja hala, kuidas ema/
õde/vend/isa on Tallinnas haiglas jne. Algul andsin ka
neile, aga kui avastasin, et neid küsijaid näen ma iga
päev 3-4 erinevat persooni, siis sain aru, et vaevalt
nüüd terve ida-virumaa Tallinnasse on sattunud oma
haigeid omakseid vaatama ja ei saa nüud koju. Kurb on
see, et vb kellelgi ongi selline mure, aga need
tegelased solgivad abivajajate mured kerjamise pähe
ära 🙁 ma ei julgeks kunagi kedagi haigeks valetada,
sest noh.. you know.. karma!
Mina andsin viimane kord Eestis olles
yhele sellisele. Nii onnetult tuli,
et temal vaja natukene- kas oli kolm
eurot voi midagi sellist..ka, et ema
toodi haiglasse ja nyyd ode yksi
kodus ja ei tea, kuidas koju saada
(pidada 260 km olema sinna- kahe
bussi jaoks raha vaja). Ma siis
rahakotist leidsin 2 euri. Tema, et
kas ma saaks ikka pangaautomaadist
rohkem votta, et seal yle tee on
automaat. No syda laks hellaks, et
akki ongi ode yksi kodus (pidada
alles 4aastane olema). Ning teel
automaadini muidugi jutt muutus, et
vaja hoopis 17 eurot. Ma siis andsin
20 (kas Eestis yldse bussipilet nii
palju maksab???). Hiljem hakkasin
motlema, et ta ytles, et ema sai
ajurabanduse ning et alles 54aastane
ja see ikka vaga paha mark, et nii
noorelt…Kuidas saab siis ode olla
4aastane kui ema on 54…(ja ei ma ei
kuulnud valesti, sest seda 54 kordas
ta mitu korda). Teiseks, miks tema
yldse emaga kaasa tuli, kui vaike
laps koju jai (ise olen kyll korra
pidanud yksi kiirabiga haiglasse
soitma kui mees lapsega oosel koju
jai- ja minu oma 12!) No aga vot sel
hetkel ei moelnud- kahju oli
inimesest. Siin ma, aga kerjustele ei
anna, sest see on organiseeritud asi-
korra olen isegi yht peale “toopaeva”
nainud raamatukogu ees iphoniga
mangimas…ahjaaa- meil saab kerjuste
juures kaardiga ka maksta- neil on
see masin 😀
Mul pole kunagi rahadega väga hästi olnud. Selles suhtes, et elan ilusti ära ja saan piisavalt süüa osta, aga ntks riideid ostan
üliharva endale. Tahan sellega öelda, et kui mul võimalust on siis aitan, aga viimast söögiraha päris ära ei anna.
Paar aastat tagasi olin poes ühe armsa memme järel järjekorras. Kui tal jõudis maksmise aeg kätte, siis hakkas oma münte ja
sente kokku lugema, kahjuks neist ei piisanud. Õnneks oli mul just palgapäev vms olnud, niiet maksin terve memme toidu ise
kinni. Ja oh appi kui tänulik see tädike oli. Tal jäi ju järgmiseks korraks ka toiduraha alles. See tegi mu terve päeva nii ilusaks ja
siiani teeb südame soojaks kui meenuvad need tänulikkust täis silmad.
Teine lugu juhtus nüüd paar nädalat tagasi Tartu bussijaamas. Üks tädike kerjas seal. Mul oli 3 euri järgmise päevani, siis oli
palga päev, aga kodus opolnud midagi süüa. Andsin talle siis 50 senti. Tädi nägu tõmbus vingu. Siis küsis, et kuum päev on, äkki
saan talle juua tuua. Mul oli kotis vee pudel, andsin selle. Ja tädi nägu tõmbus veel rohkem vingu, sest ta on harjunud jooma
limonaadi. Nagu reaalsel??? Ma olin nii solvunud, ma andsin nii palju ära kui võimalik ja ta isegi ei öelnud aitäh.
Ühel inimesel oli ükskord juhus kus onuke tahtis õlut ja siis osteti talle väike 0,5-ne ja tema ütles,et aga miks suurt ei ostnud.
Tänulikkust ikka pole mõnel.
Väiksena me sõbrannaga julgesime koguaeg kodutule
lihtsalt minna ja süüa osta ning siis neile viia aga
kusjuures enam nagu ei julge, kahekesi veel aga üksi
nagu ei julgegi (pean selle kallal vaeva nägema).
Tavaliselt kui mul ikka on siis ma ka annan münte,
nooremana sai ka viieseid sinna pandud siis kui raha
nii kallis ei tundunud aga jah nüüd kui mul on ja ma
ikka satun mööda kõndima ning mul on siis ikka annan.
Minu arust on see jumala okei aga mõnikord ma
mõtlen küll, et kas ikka loomale ka midagi ostab kui
loomaga inimest näen. Igatahes jutt sul jumala õige ja
inimesed võiksie tõesti rohkem abivalmis olla.
Kui ma üle eelmine aasta eestis olin jõulude ajal, siis käisin kristiines shoppamas. Seal ees istus üks mees. Shoppasin ikka tunde.
Jooksin vahepeal autosse ja tagasi, autosse ja tagasi. Viimane kord asju viies, jooksin panga automaadi juurde ja võtsin raha
välja. Vahetasin raha lahti ja andsin 10€ talle. Mees oli mega kohkunud ja ütles, et talle pole keegi nii palju raha andnud. Tänas
endal olid tal silmad vees. Peale seda jooksis ta poodi. M ategin veel auto juures suitsu ja kui ta poest välja tuli, olin mina hoopis
näost punane. Ta oli endale ostnud süüa ja minule väikese sokolaadi. Tänutäheks. Ma ütlesin, et pole vaja ja tehku endal
jõulude puhul suu magusaks. Tema ikka surub ja surub mulle seda pihku. Võtsin vastu ja surusin kätt. Autojuht küsis, et kas ma
haiguseid ei karda ja äkki lähen käin poes ja pesen käed puhtaks. Hakkasin naerma, et kui inimene kellel on raske, ostab minule
abi eest sokolaadi, siis ma sügavalt kahtlen, et ta mingi surmahaigusega onukene on.
Aitan ikka kui saan. Soomes on meil oma pudelikorjaja, kellele panen pudeleid peidukasse.
Oi Mallukas. Et sa teaks,siis ükskõik milline
inimene sulle vastu tuleb, tal võib ka kõht
VÄGA tühi olla. Tean omast kogemusest,kus
kodus on pere,käid tööl aga kuu lõpus pole
külmkapis muud kui nt või! Ja kui lastel on kõht
täis siis on emal kõht tühi jne.
Mina aitaks parem sellega et ostan toidupanka
süüa kui jagan seda sööki tänavale. Sest tänaval
lebajad loodavad teistele,aga töötavad
inimesed katsuvad ise hakkama saada.
Need inimesed, kes tõesti abi vajavad ei pöördu
toidupanka ka. Piisavalt nähtud, kuidas seal käiakse
süüa võtmas uhkete mersudega. On rumal arvata, et
selle kaudu jõuab abi tõeliste abivajajateni. Kui tõesti
soovi kedagi aidata, siia just nimelt otse tõeliseid
abivajajaid.
Väikestes valdades kutsutakse vaid neid
,kellel süüa vaja,mitte nii et kutsun terve
linna sööma.
Väikestes valdades on meeletu onu-poja
poliitika. Sõbranna õel on paljulapseline
pere. Ainult mees käib praegu tööl (pere
noorim on alla aastane) ja nemad ei saa
mingit abi. Öeldi vallast otse näkku, et teie
lapsed on liiga puhtalt riides. Ei mingit toidu
abi kuivainete näol ega midagi. Samas sots
töötaja sugulane, kellel 1 laps ja 2 töötavat
vanemat saavad just nimelt paljulastelistele
mõeldud toiduabi. Rootsi reisile
paljulasteliste liidu kaudu jnejne.
Ükspäev, kui ootasin parklas enda sõidueksami
tegemist, tuli juurde üks papi, küsis kas paar senti on
anda. Muidugi oli mul rahakotis sente, aga ma ei tea
miks ma sel hetkel ütlesin, et mul pole rahakotti
kaasas. Papi kõndis edasi ja mina läksin sõidueksamit
tegema, millest ma läbi kukkusin. Oli see nüüd karma,
mis mulle kätte maksis või kokkusattumus, kuid pani
mõtlema küll…
Nõustun Mallukas, sinuga. Maaslamajat ei lööda ning kunagi ei tea, mis meie endiga tulevikus juhtuda
võib ja missugusesse olukorda võime sattuda. Elan ise küll väikeses linnas, kus väga selliseid inimesi ei
kohta, kuid leian, et minu poolt on inimlik isegi näiteks pargis tekkiv taara panna prügikasti kõrvale,
mitte sisse, sest niikuinii korjatakse see sealt üpris kiiresti ära ja see, kes seda teeb, on ju ka inimene.
Miks siis mitte teha omalt poolt asja tema jaoks veidi humaansemaks, kuna kindlasti ei ole lõbus
mööda prügikaste sorada.
Samas toob sinu jutt mulle meelde insidendi, mille tunnistajaks olin kunagi Tartu linnas- suure
kaubamaja ees oli ratastoolist maha kukkunud meesterahvas, kes oli ilmselgelt veidike vindine ning ka
mitte just kõige puhtamate elukommetega. Oli näha, et tal oli raskusi toolile tagasi saamisega, ning
minu imestuseks(seisin sellel hetkel teisel pool teed), kõndis temast tõesti mööda sadu inimesi, ning
MITTE ÜKS isegi ei vaadanud sellise näoga, et läheks aitama. Sellel momendil oleksin tahtnud kogu
sellele möödakõndivale kambale käratada, et te olete kõik imbetsillid! Kuidas on võimalik olla nii pime,
loll ja ignorantne, et sa ei aita kaasinimest, kaasmaalast? Igatahes, olin siis ise hakkaja ja vurasin üle tee
ning läksin onule appi- minu õnneks, seda märgates tuli meie juurde veel üks noormees, kes mind aitas
ning koos saime onu jälle ilusti toolile. Kusjuures ei olnud tal puudu mitte üks, vaid mõlemad jalad, niiet
ma ei kujutagi ette, kuidas ta oleks ise sinna tooli tagasi saanud. Sõidutasin onu veel tooliga kaubamaja
uksest ka sisse, kuhu ta soovis söögipoodi minna ning tundsin endal füüsiliselt inimeste pilke, et vaata,
mis nüüd teeb, umbes nagu oleksin kuriteoga hakkama saanud, et vindist kodanikku aitasin. Igatahes,
onu ise oli väga viisaka jutuga ning tänas veel mitu korda ette- taha. Mina aga sain järjekordse
õppetunni selle kohta, kui hoolimatud võivad inimesed olla ning mul on siiralt hea meel, et peale minu
on veel teisigi, kes julgevad ütelda: fuck society, mina teen nii, nagu ise paremaks pean. Või kui
tsiteerida filmi Men in Black: ” A person is smart. People are dumb, panicky dangerous animals and
you know it.”
Mina usun ka, et inimesi peaks aitama.
Näiteks selle doonorluse kohapealt, siis mul
on paaniline vere kartus. Ma ei kannata verd,
nii kui isegi väikest tilka näen või lõhna tunnen
minestan kohe ära. Sellegipoolest käisin ma
verd annetamas, sest kunagi ei tea kui endal
või kellegil lähedasel oleks ka vaja. Ja õnneks
said nad minult täpselt nii palju verd mis oli
heas korras, et kedagi aidata. Leian, et selline
hirmuga silmitsi olemine oli seda väärt.
Tulles nüüd tagasi nende kerjuste juurde, siis
ma olen ikka mõnikord andnud, kuid
viimaselajal muutis üks sündmus mind
skeptiliseks. Nimelt läksin Viru keskusesse ja
seal juures oli üks vanem mammi, kes ka raha
kerjas. Kuna mul sularaha sel hetkel polnud
mõtlesin, et annan tagasitulles poest. Aga
sealt lahkudes ma seda mammit enam ei
näinud. Läksin edasi ülemistesse ja keda ma
seal näen – seda sama mammi. Tuleb välja, et
neid veetakse autoga mööda poode ringi ja
pannakse raha korjama. Ja vot sellepärast ma
polegi viimaselajal raha andnud. Ma tahaks
neid inimesi aidata, aga kui keegi teine on neid
pannud raha enda rikastumise eesmärgi
kerjama, siis vabandust aga neid ma tõesti
aidata ei taha.
Kunagi andsin, aga nüüd enam ei tea kellele
anda. Tuleb välja, et iga teine on pettur ja tänu
sellele ma ei tea, kes on tõeline abivajaja. 🙁
Olen mõnikord andnud küll aga tean üht inimest kes oli kerjus ja miks tema lapsed teda ei aidanud selle et isa polnud kunagi neid
armastanud , nende eest hoolitsenud , minu arust on see õiglane ka,et sellel juhul ei aidata,sest see inimene pole isa vaid võõras.
Aga keda sina siis mõnikorda aidanud oled? Oma sugulasi kes tänaval kerjavad?
Olen andnud, aga enam väga ei kipu.
Oleneb muidugi inimesest, kui
usaldusväärne tundub. Mäletan hästi
kui olin umbes 10 aastane ning poe
uksel kerjas üks vana tädike
leivaraha. Mul hakkas temast nii
kahju, et andsin oma taskurahaks
saadud 10 krooni talle (tollel ajal
oli see vähemalt minu jaoks üsna suur
raha). Hiljem sain aga teada, et
tädikesel on suur talu Tartu külje
all Ülenurmes ning pole ta elukesel
tegelikult viga midagi. Ja kerjab ta
Tartu vahel siiani.
Nüüd elan ise Soomes ja no siin ei
saa samuti ühtegi kerjajat vist enam
usaldada. Reaalselt tuuakse jeepidega
hommikuti “tööle” ning õhtuti viiakse
koju. Kerjamise vahel mängitakse uute
nutikatega Candy Crushi jne.
Nüüd annan ainult tänavamuusikutele,
tean et näeb vähemalt raha saamiseks
vaeva.
Ma vist tean, kellest jutt. Mul ema rääkis ka
kunagi, et mingi mutike kerjas Kaubahalli ees
raha ja kui talle leivapäts osteti, viskas ta selle
prügikasti.
Seda vanatädi kutsutakse Anna Leivaraha’ ks.
Elab mul siin naabruses ja tõsi elab ta koos
perega oma majas. Kuuldavasti on pere talle
loonud kõik inimlikud tingimused eluks, kuid
kerjamine on tema isiklik valik, millega sisustab
ta oma päevi. Veel mõnda aega tagasi läks ta
igal hommikul bussi peale hunnik riideid seljas
(nii talvel, kui suvel) ja suundus siis turuplatsile.
Õhta sõitis jälle bussiga koju tagasi. Eks ta
kergelt uhuuu ole, aga mind ta ei häiri. Pole
teda muidugi ammu näinud, loodan, et ikka
elab veel.
Ma ei tea, kas räägin samast
inimesest, aga tean, et üks Ülenurmes
elav kerjus ostis kerjatud raha eest
tütrele auto.. Ka just selliste
lugude pärast ei taha kedagi aidata –
auto ostmist küll ei tahaks
sponsoreerida. Aga minu meelest ei
ela ta enam perega, seega ei pruugi
sama inimene olla.
Jaaaa ma vist tean ka kellest jutt ! Mäletan, et olin umbes 10-ne aastane ning hakkas nii hale sellest mutikesest, et andsin talle
kogu oma raha mis oli suisa 25 krooni. Hiljem kaubahallist naasedes mäletan, et teda uuesti nähes kahetsesin täiega oma tegu.
Kahjuks põhjust enam ei mäleta kuid meelde on ikka jäänud see halb kogemus. Mäletan, et olin lihtsalt pärast nii õnnetu oma
heateo üle. Sellina halb kogemus noorena tegelikult on vist ka põhjukseks, miks ma neid kerjajaid ei usalda ning käin külma
südamega neist mööda.
Ma elan Soomes, Lahtis. Käisime linnapeal mehe ja lapsega
poes, poest tulles oli selline papa koos väikse kutsikaga ukse
ees ja küsis inimestelt et kas neil lonksu vett on anda. Muidugi
köndisid mööda ja ei teinud väljagi.. Ma jätsin mehe koos
lapsega sinna ukse juurde ootama ja läksin poodi, ostsin talle
sellise suure vee pudeli, käisin subways ja ostsin talle suure
kana-terryaki leiva. Viisin talle selle ja esimene asi mida ta tegi,
ta vöttis pudelilt korgi maha, kotist kausi, ja kallas selle vee
sinna kaussi ning andis koerale.. Peale seda kui koer veits
joonud oli, ta tegi selle saia pooleks, ja andis selle kutsule, siis
kui kutsu söönud ja rahul oli, hakks tema alles sööma-jooma..
Tegin kutsule paipai, ja papile kalli, ning andsin talle pihku 40€,
teine hakkas nutma kergendusest, ja ütles et see raha neid
väga aitaks, kuid ta ei saa seda vastu vötta.. Töusis püsti, tänas
meid, ja köndis kutsuga minema.. 🙁 Mul tulid pisarad täitsa
silma, sest inimene kes kodutu on, ja keegi ei aita, ta on ikkagi
väga hea südamlik inimene.. Kahju et paljud keeravad selja ja
tigetsevad-kadetsevad..
Mina üldiselt ikka annan raha, kui peenraha on sest enamasti kippub nii olema, et mul kogu raha kaardi
peal aga mõnest sendist kindlast kahju pole. 🙂 Aga olen sinuga nõus, et neist on jube kahju ja ma ka alati
mõtlen neid vaadates, et kusagil olid/ on ju ka nende lähedased. Minule kui suurele loomaarmastajale
mõjub muidugi kõige kurvemalt vaatepilt kodutust koos loomaga, vat siis olen nõus küll kogu oma
rahakotti sisu loovutama. 🙂 Kunagi kui olin umbes 14 võin15 ja mu emal olid pulmad läksin lillepoodi lilli
ostma ja seal oli üks vanamemm, kes astus ise mu juurde ja ütles, et tütreke palun aidake. Ja see võttis
mul küll südame nii haledaks, et andsin talle kõik, mis mul hetkel sularahas oli, kuigi ega seda eriti palju
polnud, krooniaeg oli siis võibolla 50 krooni loovutasin talle.
Ma mõtlen seda, et on jah inimesi,
kes on mingi väga õnnetu saatuse
tagasilöögi tõttu tänavale sattunud,
kuid ma usun ka, et iga inimene teeb
ise endale saatuse st et ei ole väga
tõenäoline, et kui inimene on olnud
terve elu oma pere ja lähedaste vastu
hea ja lahke, tahab tööd teha ja
normaalselt elada, siis ta tänavale
satub. Iga üks on ikka ise oma
saatuse sepp.
Ma olen arvamusel, et raha on vaja välja teenida, nagu teevad enamik täiskasvanud inimesed. Ma annan enamasti raha
kodututele, kes teevad midagi selle nimel. Mängivad pilli, laulavad. Nad pingutavad selle nimel. Samas, olen andnud ka lihtsalt
küsimise peale. Tuleb väga palju uhkust alla neelata, et julgeda küsida, heameelega annan. Mul ei ole kahju anda. Nad on inimesed
tunnetega, nagu me kõik ja võiks aidata, kui on võimalust. See tänulikkus, mis ühest andmisest tagasi võib saada, on meeletu. 🙂
Olen ka andnud. Ükskord võtsin pangast
100krooni,läksin ja andsin.Paar päeva hiljem oli
meedias uudis kuidas Tartus heatahtlikke ära
kasutati,mina seal hulgas.Mees küsis veel ega mina
nende seas ei olnud,ma ei julgend vastatagi.Teinekord
einestasin kohvikus ja tuli vanem mees,kes palus uute
prillide jaoks raha,andsin ka.Ta oli nii nunnu
vana.Sinnamaani kuni kaubamaja parklas teda tund
hilje mustlastega raha kokku lugemas nägin.Ta ei
tundnud mind isegi ära,see tegi meele eriti
mõruks.Edaspidi lähen abivajajatega poodi.Ostan
kotitäis toitu või viin nad kohvikusse lõunat sööma
nagu siiani teinud olen.Ma soovin,et mindki keegi
aitab,kui peaksin rajalt eksima.Pea pööramine ei
lahenda midagi.Alati saab aidata,tuleb vaid leida õige
viis!Head,Sirle
Nii emotdi
Ausalt tunnistan, et minu mõtteviis
ja käitumine on eriliselt vastuolus.
Mina leian ka, et kui inimese päeva
teeb paremaks see õllepudel, siis
ostku pealegi ning jumal temaga, miks
see peaks mind ärritama. Samas ma ise
kipun ikkagi mööda kõndima, ehkki
süda siis valutab küll, sest minul ju
on ja temal järelikult mitte eriti,
kui ta seal palub, kas siis küsides
või sootuks mõtlikult vaikides. Ma ei
tea, miks ma nagu pelgan juurde minna
ja sente poetada. Eks mõtlen minagi
aeg-ajalt, et äkki on tegemist
inimesega, kes lihtsalt heast peast
ei võta kätte ega lähe tööle. On ju
ka selliseid, kes saaks, aga selle
asemel istuvadki oma topsikesega ja
loodavad teistele. TEISALT jällegi ma
ju EI TEA, ma ei saa olla kindel, kes
ja miks, kui ma lihtsalt mööda
kõnnin. Peaksin enda egoismist üle
saama, et MINUL on ebamugav tema
juurde minna ja küsida. Ei peaks
küsimagi, vaid võiksin vaikides need
paar kopikat anda, sest ilmselt on
tõesti temal oluliselt ebamugavam ja
halvem kui minul.
Ma aitan kui mul on võimalus, st mul on kaasas rahakott ja ma saan osta süüa või mul on taskus sente. Aga kui sinu teele satuvad
sageli just need kellegi papad-mammad, siis minule mitte. Minu käest tulevad tänaval raha nuiama noored mehed, kel silmad
vilavad peas ja näha on, et ta on sõltlane või mustlased, kes on lihtsalt alatud ja petised. Ütlen ausalt narkarki ja mustlase nina alla
ma võtan oma käekotist kõvemini kinni ja viimane asi, mida ma teen on oma rahakoti sellise ees välja võtmine. See teeb ühe kiire
liigutuse ja paneb mu rahakotiga ajama. Nimetage mind nüüd südametuks, aga selliseid ma ei aita. Terve inimene käed-jalad
küljes, mingu tööle. Ma tean küll, et ei lähe, aga ega ma selliste pärast pisarat ka ei vala. Vabandust kui see nüüd kellelegi solvav
on.
Jah, mina ka 100% alati ei anna. Näiteks ükskord tuli Kristiines mingi naine nuttes minu juurde, noor naine, ala 25 max. Ja no NÄHA, et narkouimas. Nuttis ja nuttis, et madaam, palun andke euro, et ma saaks bussi peale. Ma ütlesin, et ma annan sulle selle euro, kui sa ausalt ütled, et miks sul seda vaja on. Nuttis ikka edasi, et ikka bussipiletit vaja on, mille peale ma ütlesin, et kle kui sa mullle näkku valetad, siis ma küll sulle oma euri ei anna. Nutt sai kohe otsa ja jalutas eemale järgmise inimese juurde, kus jälle nutma puhkes.
Kahju jah, et narkar, aga jah, noorte jaoks mul vist nii palju südant ei jätku, vanamammidest rohkem kahju 😀
Mina olen üks nendest kes suure kaarega mööda
kõnnivad ja pilgu telefoni või kuskile mujale suunab.
Sest ma lihtsalt ei suuda neid inimesi vaadata. See on
emotsionaalselt niiiiii raske. See tekitab minus tohutu
kurbuse ja mu tuju on kohe mitumitu päeva kurb. Ma
tahaks ju aidata, aga ma tahaks kõiki aidata. 🙁
Tegelikult olen oma sente-münte annetanud küll. Aga
enam lihtsalt ei suuda :/
Olen andnud ja annan ka edaspidi. Kõigil tuleb
aeg, mil vajame kellegi teise abi.
Aastaid tagasi oli yhe poe ees ka kerjus, istus seal, silt
syles. Kondisin mooda , kuna raha oli sel ajal väga
vähe, kuid poes hakkas syda valutama . Ostsin siis
mingit toidupoolist ja ulatasin kotikese välja minnes
onule. Seepeale kuulsin missugune idioot olen ja sain
saiaga vastu pead 😀 pärast seda intsitenti annan raha
voi ostan syya valikuliselt. Vb ee on vale, aga säärane
olukord muutis mind skeptiliseks.
Viru keskuse ees käib mu endine naabritädi kerjamas,
kes hommikul sõidab kodust “tööle” ja nii kogus oma
perele uue katuse jaoks raha… Ise elab poja ja miniaga,
seega otsest rahapuudust neil pole. Sama tädi küsis
veel mu emalt ükskord kodu kõrval raha ja ütles, et tal
varastati rahakott ja toiduraha pole.. Minia töötas
toitlustuses ja tõi iga päev perele toiduülejääkegi koju.
Muidugi on ka erandeid, aga lisades juurde igasugu
mustlased oma koerakutsikatega, olen tihtipeale
nende kerjuste suhtes üsna skeptiline 😀
Ülenurme Konsumi juures samasugune mutt. Kõil
varad kokku kerjanud, elab paremini kui enamik 😀
No ma üldiselt annan raha, aga Tartus näeb ka kerjuseid
üliharva või siis ma liigun sellistes kohtades, kus neid
väga ei näe. Ei tea. Aga ma olen ka küll Kardoga ses osas
nõus, et alko jaoks ei taha raha anda. Sest need inimesed
isegi ei ürita oma olukorrast välja rabeleda. Ta on
sõltlane, teda huvitb ainult uus doos ja elu on ainult
elamist väärt auru all olles. Teda ei motiveeri miski. Ja
seetõttu ma nagu väga ei vaimustu alko
sponsoreerimisest, aga tühja kõhu täitmise üle on küll
hea meel. Samas ei tea ma kunagi 100%, kuhu see raha
kulub, aga eks ta nii oluline lõpuks polegi.
No ma mõtlen näiteks talvel on ju nii külm, et ma ise ka pigem jooks kui nuttes külma kannataks 🙁
Alkohol tegelikult ei soojenda. See laiendab ajutiselt veresooni, mis loob soojaTUNDE, aga reaalsuses tähendab, et keha
annab rohkem soojust ära, kui seni. Hanges surnuks külmumist nt suur alkokogus hoopis kiirendab. Niiet kui tahate
kodutute arvu tänaval vähendada, siis andkegi talvel külma ilmaga kodutule viinaraha. Töötab.
Ajasid mind nutma :'(