mida sa kardad?

Teate, ma olen täna mossis. Mitu korda hakkasin seda juttu siia kirjutama ja siis kustutasin ära. Jah, enne oli ka selliseid inimesi, kes tulid mu postituste all solki loopima, aga praegu on mul esimest korda tunne, et ma paljastan mingit osa endast viisil, et annangi kellelegi sellega hagu kätte. Et siis tal on hea naerda. No umbes nagu Britt blogis, et kirjutas arvamuspostituse ja siis kustutas ära, sest äkki saab keegi valesti aru. Äkki kellelgi meelest on see arvamus vale. No ja siis hakka seletama ja tõmblema. Kergem on rääkida sellest, et kuulge mul 10 ripsmetušši ja ma näitan teile neid kõiki ja arvustan siin omaette, et milline must tušš on tumedam kui teine ja milline püsib kauem peal.

Säästmaks meie kõigi aega tulevikus – mul pole iial ükski tušš lihtsalt lambist silmilt langenud ja püsivad nad ripsmetel KÕIK senikaua, kuni ma selle maha hõõrun.

Aga asja juurde tagasi pöördudes, teate, mis ma olen viimasel ajal mõelnud? Ma olen mõelnud seda, et mida ma kardan. Noh, kui tuli see megahäkker ja ähvardas, et nüüd hakkab tegelema minu paljastamisega. Et mida tal oleks paljastada? Ma muidu olen enda meelest üsna aus ja enda elu kuidagi ilustada ei püüa. Siin blogis olen ka olnud vist avameelsem kui enamik internetis olla tahaksid. Samas ikka suudan mõelda praegu paari asja, mida ei tahaks siin blogis avalikult kirjutada või üldse teistele rääkida. Muidugi ei ole ma kedagi mõrvanud või ma ei tea, mis jubedusi teinud, et isegi kui need paar asja välja tuleks, siis suure tõenäosusega oleks mul natukene piinlik ja siis… enam poleks.

Ja üldse on vist nii, et need asjad, mida sa ise kardad, et keegi võiks teada saada, on asjad, mida ise endale ka natukene tunnistada kardad. No näiteks ma kardaks kohutavalt, kui keegi teeks mu pekkidest kuskilt salaja pilti ja riputaks selle kõigile vaatamiseks üles. Mis siis, et ma olen teile öelnud, et kuulge jah, 10 kilo on kukil ja just vöökohal. Aga teile NÄIDATA ikka ei tahaks. Samas kui te arvate, et ma neid endale näidata tahan, siis te eksite kah.

Kui ma ennast peeglist vaatan, siis ajan selga sirgu, pea kuklasse ja teesklen, et mul pole seitsmemeetrist lotti. Täna hakkasin aga arvutis üht akent sulgema, kui mulle vaatas otsa see.. noh Photo Booth, millega arvutis pilti saab teha. Nagu reaalselt 90% mu näost oli lottt. Lisaks olin ma ka padjanäoga, Kardo särgis ja pesemata. Selline…hurmav kombo. Ja muuseas ma tegingi endast pilti, noh nii igaks petteks. Et kui juhtumisi peaksin sitaks alla võtma, siis vaatan, mäherdust lotti ma endaga kaasas tassisin ja kui ei võta, no et seda pilti siis teinekord karistuseks vaadata või nii.  Aga kuna ma väga ei taha enda lotti peeglist vaadata, siis ma ignoreerin seda, tõmban kõhu sisse ja lihtsalt… ei vaata. Kardan vot!

Ja ma kardan, et ma alustan uuesti selle trennivärgiga ja jälle annan alla ja loobun.

Ja ma kardan, et ma olen mingite üksikute sõnavõttudega jätnud inimestele sellise mulje, nagu ma oleks kohutavalt halb inimene. Seda ma vast ikka ei ole, ainult emotsionaalne ja pigem äkilise ütlemisega. Ja ma ei teagi, miks ma seda tegelikult kardan, ehk jälle selle pärast, et ma kardan, et siis keegi teebki mulle halba, noh selle põhjendusega, et ma ju juba olengi halb inimene?

Ja ma kardan, et ma ei suuda mitte kunagi hakata nii ratsionaalselt mõtlema ja kirjutama kui Miiu. Ma lugesin ta viimast postitust ja kommentaare ja…no ma ei oskaks nii. Või lugesin siin Daki raamatut ja mõtlesin, et ma ei oskaks küll kunagi sellist stoorit välja mõelda, või seda nii lahedalt kirja panna.

Ja ma kardan seda, et ma pea kunagi ei räägi kellegagi nii avatult ja oma hingest, kui siia blogisse kirja panen. Jah, eks teinekord purjus peaga ikka räägin miskit nipet-näpet, või siis, kui keegi on mu blogist lugenud ja küsib mingi teema kohta, siis leian alles, et jah, oleks vist pasklik oma päris inimestele ka seda kõike rääkida, mitte siin blogis niimoodi oma “nähtamatutele virtuaalsetele sõpradele” ja vaenlastele. Sest mu sõbrad ei hakkaks ju mu jutust kontekstiväliselt midagi välja kiskuma ja minust halvemini arvama, kui ma ka mõnikord lihtsalt..nõrk olen. Aga ikka on kergem kuidagi teha siin netis ja omaette istudes ja justkui endaga kõneledes. Kardan. Aga mida? Vot ei tea.

Ja ma kardan kohutavalt, et mu lapsega juhtub midagi. Ükskõik mida! Ja siis ütlen ma endale: “Issand, nii ei tohi ju mõelda, sest siis sa kutsudki kurja karja! Aga ma juba olen mõelnud! Kas kuri on karja juba kutsutud? Apppiii, ma kardan! Okei, ma enam ei karda. Aah, aga tegelikult ju ikka kardan!”. Neid mõtteid mõtlen ma siis, kui ma olen kuulnud mingisugustest õnnetustest, haigustest, kukkumistest, libisemistest ja muudest sellistest asjadest. Tean, et on tobe karta, aga natukene nagu ikka kardan.

Ja ma kardan, et ma ei kasva kunagi suureks ja mul ei saa olema kunagi selline kodu, kuhu külalised astuvad sisse ja ma pakun isetehtud küpsiseid ja me räägime poliitikast ja muust säärasest, millest suured inimesed räägivad. Vaid ma jään oma sõpru surmani rummiga tervitama ja heal juhul teen parti ka kõrvale. Vestluseks harilikult…nii imelikud asjad, et kui keegi meie vestlusi pealt kuuleks, arvaks ta, et meil on siin mingi puhta segaste kokkutulek.

Ja ma kardan pidevalt, et ma ei tee piisavalt ja teisel hetkel jälle, et ma teen liiga palju. Ma ei tea, kas see on loogiline, aga ühel hetkel tunnen ma, et kõik on nagu tegemata. Et pole lapsega välja jõudnud ja “seltskonnal seljas” rubriik on tegemata ja vist on õhtusöögiaeg? Ja millal ma veel need 20 minutit trenažööril teha jõuan? Ja raamatukogust tõin need raamatud, tahaks neid lugeda? Samas pole ammu Triinut näinud….Ja teisel hetkel mõtlen ma, et ma olen ikka nii kasutu – ühtegi päris nagu hobi mul ei ole ja neid kuradima küpsiseid ma ikka teha ei oska ja kuskil huviringis ma Mariga ka ei käi ja rääkida ta muidugi ka ikka ei taha. Ju siis ei tee ikka piisavalt?

Lisaks kõigele sellele vaevan ma mõnikord oma pead sellega, et see va abielulahutuse protsent on nii suur ja jumala eest, mõtle kui ma peaksin kunagi Kardoga lahutama. Ma ei tea küll, miks ma selliseid mõtteid mõtlen, sest me ei tülitse kunagi, või kui tülitseme, siis selgub hiljem, et Kardo ei saanud aru, et me olime mega tülis. Also nüüd ma googeldasin ja see andis vastuseks et vaid 42% protsenti abieludest lõppeb lahutusega ja see ei ole üldse nii hull number, sest seda ma teadsin juba enne, et nende paganama abieludega on nii, et täitsa 50/50 on see võimalus, et kas to the end või läheb hukka 😀

Et ikka vähe ei oleks teile oma hirmusid ette laotud, siis mainin kiirelt ära ka seda, et ma kardan järvevees ujuda, sest äkki mõni kala puudutab mind. Ma kardan hobuseid, nad on minu meelest nagu looduse monstrumid. Ma kardan seda, et mulle jääb ämblikuvõrk näkku ja ma kardan paaniliselt trepilt lennates oma hambad välja kukkuda. Veel kardan ma kabuhirmus pimedust ja üksi magamist, kummitusi, maduusse, sügelisi, mesilase sutsamist, kõrgust, rongi alla jäämist, sõda ja pussitada saamist.

Mida teie kardate?