Uncategorized @et

7 fakti minust

2. Oktoober 2015

Minu käest on korduvalt palunud, et ma teeksin endast faktipostituse. Kuigi mulle tegelikult tundub, et ma olen siin blogis juba nii palju endast jahunud, et maailmas ei saa olla ühtegi fakti, mida ma endast rääkinud pole, siis täna bussiga Viimsist Männikule loksudes tuli paar mõtet pähe küll. 

  1. Ma arvasin VÄGA kaua, et se inglikujudega kivi Pirtal on õnnepalee. Ma ei teagi miks, nägin seal ees vist kunagi pruutpaari ja sellest see teadmine sündis. Te oleks pidanud nägema mu üllatust, kui ma kunagi seal jalutades avastasin, et sinna ei saa ju sissegi minna. Pikalt mõtlesin, et miks Tallinnas nii imelik abiellumise koht on.
  2. Väiksena oli mul periood, kus ma otsustasin, et ma ei söö enam munakollast. Aasta pärast mõtlesin ümber ja keeldusin söömast hoopis munavalget ja mõne aja pärast jälle munakollast. Nüüd söön ikka mõlemat.
  3. Ma ei saa üksinda pimeduses magada. Kui ma peaks üksi kodus olema, siis on kindel laks, et töötab telekas ja põlevad kõik laetuled.
  4. Ma eksksin väiksena vanaisaga külas olles metsa ära. Vanaisa sõber elas täpselt metsatuka vastas ja mina tahtsin sinna lilli korjama minna. Ma mäletan, et ma korjasin ülaseid, nii et väga soe olla ei saanud. Igatahes tegin ma otsuse, et ma kõnnin ainult otse ja seega, kui tagasi tulla tahan, pean vaid otsa ringi keerama. Muidugi suutsin ma ikka kõrvale kalduda ja täiesti ära eksida. Nõnda olin ma üle kahe tunni metsas, kuni ma lõpuks jõudsin mingi maanteeni, kust mingi noorpaar mu vanaisani toimetas. Naljakas, et ma mäletasin sõbra aadressi ainult selle pärast, et ta elas tammetõru teel ja ta maja number oli tammrtõru kujutisel 13.
  5. Ma kirjutasin väiksena pidevalt ajalehti. Lõikasin suvalise pildi päris lehest välja ja mõtlesin suva jutu juurde. Noh, nagu ikka päris ajakirjanik. Ükskord lõikasin ma välja Mart Laari pildi ja kirjutasin kõrvale, et see on Laar litsimajast välja astumas. Kui reporter palus tal kommenteerida, nentis Laar, et naine on ta elumahlad välja imenud. Mul pole ÕRNA aimugi, kui vana ma siis olin. Ehk alla kümne?
  6. Ma lugesin lapsena sada korda raamatut Kukeleegula linnast, kus tegelased on väikse lapse poolt joonistatud vihikus nn ellu ärganud ja elavad seal joonistatud linnades oma elu. Oh jumal, mitu korda ma hakaksin selliseid vihikuid joonistama, et näha, kas minu omad ka ellu ärkavad. Kuna seda ei juhtunud, süüdistasin ma lihtsalt iseennast, et olin liiga vähe kohti neile elamiseks joonistanud.
  7. Algklassides veetsin ma väga suure osa ajast kooli raamatukogus. Ma olin vist kõik sealsed raamatud läbi lugenud ja raamatukogutädiga nii suureks sõbraks saanud, et aitasin tal tihti raamatutesse kleepse kleepida ja käisin lastelt, kelle raamatu tagastamise tähtaeg läbi oli, raamatuid välja nõudmas. Raamatukogument.

eitaha

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

5 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Irina 2. Oktoober 2015 at 21:12

    Nonii raamatukogument meil see teine punkt
    sama… Ma pidevalt ei suutnud otsustada kas
    sôön munavalget või kollast. See ei tulnud
    kõneallagi, et mõlemad ära süüa!

  • Reply aile 2. Oktoober 2015 at 20:42

    Kuidas Orgu programm edeneb?

  • Reply Kats 2. Oktoober 2015 at 19:52

    *Kukeleegua. Ma armastasin neid raamatuid ?

  • Reply meow 2. Oktoober 2015 at 18:58

    Laari lugu, hahahaah :D aga seda tegin minagi, et suvalise
    pildi juurde omaloominguline tekst. Kahjuks ei mäleta
    kas midagi nii intrigeerivat võis olla kui Laar litsimajas :D

  • Reply Kristi 2. Oktoober 2015 at 18:33

    Neid fakte lugedes ma ei imesta
    üldse, et sa kirjutada nii hästi
    oskad. Lapsest saadik ilmselgelt huvi
    suur lugemise/kirjutamise vastu :)