Mind siiamaani kummitab ühes eelnevas postituses kirjutatud kommentaar ühe lugeja poolt, kes tegeleb tööalaselt dementsete inimestega ja ütles, et ka neil on suured tunded “sisse kodeeritud”. Et nad ei tea, ei tunne inimest enam ammu ära, aga nad vaatavad talle peale ja nad TEAVAD, et nad armastavad neid. Sest armastus on sees olemas, olenemata sellest, et kontekst on ära kadunud.
See panigi mind mõtlema sellele, et kui küsitakse, et mis on see elu mõte ja point, siis see on tegelikult ju lihtne – teisi inimesi armastada, ümbritseda ennast nendega, keda sa armastad ja olla õnnelik. Okei, me võime muidugi praktilisemad olla ja öelda, et meil on vaja ka raha ja tööd, et ära elada, aga tihtipeale kipuvad inimesed rohkem tahtma, kui neil endal vaja on.
Mina ka.
Näiteks mingi hetk tundsin ma survet kogu aeg tööd teha. Nagu KOGU AEG! Sest “mina olen ainukene raha teenija ja kui mina ei tee, siis kes teeb ja mõtle, kui meil puudu jääb ja siis see on minu süü!”. Mis tähendas seda, et ma võtsin muudkui koostöid vastu, kuigi ma sain ise ka aru, et esiteks läheb paljuks juba sisu mõttes ja teiseks minu enda võimekuse jaoks kah. Ma tahaks öelda, et mina ja mu tore ATHD, aga kuna ma ikka veel ametlikku diagnoosi pole saanud (4. september saab see päev olema), siis ütleme siis nii, et mina ja mu ATHD laadsed käitumismustrid ajavad mind sellistes olukordades pehmelt öeldes hulluks.
Mida rohkem tööd ja kohustusi, seda rohkem hakkab mu aju otsima muid tegevusi, mida ma selle asemel tegema peaks. Näiteks praegu on mul üks asi, mida ma RAUDSELT tegema peaksin, aga selle asemel olen ma otsinud retsepte, kuidas sprotte muul moel, kui võileibadel kasutada (kartuli-sproti vorm!), koristanud elutuba, pesnud pesu, lugenud blogisid, otsinud värve, et lauda värvida, mõelnud erinevaid viise, kuidas tuba ümber tõsta jne, selle asemel, et lihtsalt see üks asi ära teha, mida ma PEAN tegema. Nagu ausalt, ennast ajab ka närvi, et ma selline olen, haha. Vahepeal on mul küll tunne, et ma leidsin selle ATHD värgi ja klammerdun selle külge, et enda laiskust kuidagi välja vabandada…
Aga kui ma mõtlen, et kui ma nüüd saangi diagnoosi, siis see teeb mind küll õnnelikuks. Ei, mitte selle pärast, et mu aju normaalselt töötada ei taha, vaid selle pärast, et mul on super kõriauguni sellest, et ma iseennast kogu aeg laisaks ja lohakaks tembeldan. Ega pole ka ime, mu ema tegi seda terve mu lapsepõlve. Ei olnud vist päeva ka, kus ma ei kuulnud ahastamist, et KUIDAS ma ometi nii laisk ja nii lohakas ja nii hajameelne ja nii sõnakuulmatu ja nii ülbe olen. Sry, ema, äkki oleksid võinud mind arstile viia või miskit.
(Ma poole postituse kirjutamise pealt kirjutasin psühholoogile, et kle ma tean küll, et meil aeg alles 4dal, aga ma praegu tahaks nagu KOHE teada, mis mu diagnoos on, pliis ütle, muidu mul nii kehv valefaktidel põhinevat blogiposti kirjutada :D).
Ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid sellest õnnelikuks olemisest. Ja mind teeb õnnelikuks vähem kohustusi (ehk siis vähem asju, mida edasi lükata ja ennast pingesse ajada). Mind teevad õnnelikuks inimesed, kes naudivad elu ja ei mõtle väga asju üle, mis on irooniline, sest samal ajal on mul pooled sõbrannad kohutavad ülemõtleljad ja sressajad, kes vaevlevad mingites imelikes kompleksides, mis nad oma peas välja mõelnud on, aga IKKA nad meeldivad mulle ja ma kehitan nende imelike omaduste peale lihtsalt õlgu, sest mina näen neid sellisena, nagu nad ise ennast nägema peaksid: vägevate naistena, kes suudavad kõike, kes saavad hakkama, kes on elus kõige ägedat väärt. Ja see nende soig ja hala jääb minu jaoks nagu tahaplaanile või nii. Igaühel omad head ja vead.
Mind teevad õnnelikuks hetked, kus mu lapsed saavad hästi läbi ja kui nad õpivad uusi asju ja naeravad südamest. Mind teeb õnnelikuks, kui mu kodu on korras (sest peas on kaos :D), aga kuna enne hakkab taevast vihmavarjudega leemureid sadama, kui meie terve maja korda saama peaks, siis ma lepiks isegi sellega, kui ma elutoagi suudaksin täna ära koristada.
Mind teeb õnnelikuks see, kui ma leian üles midagi, mis mul ammu kadunud on. Ja kuna ma kogu aeg asju kaotan, siis ma leian päris tihti kah miskit, seega väike õnn on aeg-ajalt ikka garanteeritud. Aga kui see inimene, kes mu robottolmuimejat laenas, seda posti loeb, siis palun vähemalt ütle, et see sinu käes on, mind nii painab, et ma ei mäleta, kellele ma selle andsin, haha. Ausalt, jäta või omale, kui sa pead, aga pliiiis ütle mulle, kus mu robot elab 😀
Kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma teen aina neid asju rohkem, mis mind õnnelikuks teevad ja vähem neid asju, mis mind närvi ajavad või ärritavad. Ma ei suhtle inimestega, kellega ma ei saa olla mina ise. Ma ei suhtle inimestega, kelle käitumine mind häirib. Ma ei jälgi neid, ma ei uuri nende tegemise. Ma keskendun enda asjadele ja virelen siin oma kaostega, aga ma olen ikkagi õnnelik. Kuidagi nii… pehme vaib on elul.
Vahepeal ütleb saikar osa mu ajust, et noniii, naudi-naudi, tead küll, mis pärast tõuse tuleb 😉 Aga ma olen nagu krt jää vait, ise oled raudselt mingi ATHD segane vend, sa ei tule mulle siin parakaid ajama, baiii.
Et siis jah, mega suvaline rant, olge lahked, nautige. Ja palun palvetage, et ma midagigi oma “tahan teha” listist õhtuks ära teha suudaks. Sest “tahan” võib konkreetselt esimese tegemise minuti pealt muutuda “aaah, see nii igav, ma parem googeldan uuesti, kuidas sprotivormi teha…”.
Oh, lähme lõpuks korra juustuseks ka, ma tahan öelda, et blogimine teeb mind ka õnnelikuks ja teie ka, kes seda loevad ja minuga räägivad ja niisama… siin tuiavad. Mõelge, 15 aastat(!!!!) olen ma seda teinud ja kui mina midagi üle viie minuti teha suudan, siis see tähendab ainult seda, et see on IKKA mulle põnev ja et ma ikka armastan seda täie rauaga. Aitäh, et olemas olete.
Sooja ja pehmet vaibi teilegi 😀
24 kommentaari
Kas inimese diagnoosi saab määrata ka psühholoog?
sry, kirjutasin psühholoog? Psühhiaater ikka.
Korraks mõtlesin, et kas ma ajast maha jäänud 😀
Mind rõõmustavad sinu postitused ♡ Aitäh!
nii nunnuuuu
“Hakkab taevast vihmavarjudega leemureid sadama” issand, kustkohast sellised väljendid tulevad ?. Nii äge ikka lugeda ?
haha 😀
Ma ei saa mainimata jätta, et palunpalun kasuta ATH puhul ühte ja õiget väljendit, kas inglise k ADHD (Attention deficit hyperactivity disorder ) või eesti k ATH (aktiivsus – ja tähelepanuhäire). Pliiis! Mul endal on ka see, juba aastaid diagnoositud ja tean hästi kõiki sellega seonduvaid probleeme ja muresid jne ning samastun tihti
ok, ma üritan 😀
Mis seal vahet on, kui inimene kasutab kord ing k väljendit, mitte eesti k? Samamoodi võiks ju arstidega kobiseda, miks nad kord kasutavad nt LTKH ja teinekord TPH. Mõlemad väljendid tähendavad Pelgulinna haiglat. Või siis ITKH või ITK. Üks vana nimetus, teine uuem.
Mallukas kirjutas ATHD, ehk pani eesti ja inglise keele kokku ning lõpptulemus on suvaline tähtede ühendus. Sinu näide on ju hoopis midagi muud.
Asi pole selles, et kord üht ja siis teist kssutsb, vaid hoopis kolmandat – ATHD – ja see tõesti ei tähenda kummaski keeles midagi 😀
jaa, sry mul nii lappama läind see sõna, see on ikka ADHD 😀
Helina, küsimus ei olegi kas eesti või inglise keelses väljendis! LOE hoolega , Mallul kirjutas ” sega keeles” st miksis nad kokku ATHD-ks.
Attention-Deficit / Hyperactivity Disorder (ADHD) ehk eesti keeli Aktiivsus- ja tähelepanu häire (ATH)
Sorryyyy, lihtsalt mu oma ocd pani silma tõmblema, kui tekstis on ATHD. Otsusta ära siis kumba kasutad.
ups
Ma nii samastun sinuga 😀 mida rohkem ma PEAN mingeid asju tegema, seda rohkem võimalusi (loe: vabandusi) ma leian, et neid mitte teha. Näiteks praegu peaksin ma tegema ühe suure tõlketöö ja ühe väiksema, sest olen lubanud need ära teha, aga mis ma teen? Koristan tube, mängin kassidega, loen retsepte, mida õhtuks sellest eile ostetud forellist teha… istun rõdul ja loen su blogi, kirjutan seda kommentaari siin, et mitte minna arvutisse ja need asjad ära teha.. 🙂 🙂 🙂
Kena, nüüd ma plaanin poodi forelli ostma minema 😀
Kuidagi nii kurb on lugeda, kuidas sa oma ema materdad millegi tegemata jätmise pärast. Mis ta enam teha saab? Tahad lihtsalt, et tal elu lõpuni ikka võimalikult kehv olla oleks, et ta last arstile ei viinud? Ka minu ema ütles mulle väiksena, et ma olen laisk ja lohakas ja tuulepea. Ja guess what, ka ei viinud arstile. Tol ajal ei olnud see mingi teema. Sina olid ju oma ema esimene laps, kust ta üldse teada võis, et selline häire lapsel olla võiks? Sa oled emana kõik õigesti teinud?
Sinu postitustest on jäänud mulje, et Mari kõnega ta ju tegeles ja su lapsi hoiab.
Ma ei tea, see teema kuidagi näris juba pikemat aega. Sai nüüd öeldud.
Ei ole üldse lugu, sul võib vabalt jääda närima ja mul on ilmselt omad põhjused, miks ma kipun siin-seal ette heitma asju oma perekonnale 😀 Lihtsalt …ei lahka neid oluliselt siin.
Negatiivsed tunded on ka tunded ja need tuleb ka välja elada. Kirjutamine on selleks väga hea vorm. Ma ise tegelen teraapias sellega, et õppida negatiivseid tundeid välja näitama, mitte endasse matma. Samuti on mul negatiivseid tundeid enda ema suhtes, positiivsete kõrval, ja see on minus alati süümekaid tekitanud, sest mõistusega saan ma aru, miks kõik oli nii nagu oli. Aga valu sellest ei küsi, tema on ikka olemas. Psühholoogi sõnul on see aga minu tunne, milleks mul on õigus, sest tunne on tunne ja ei võrdu automaatselt süüdistuse, etteheite või muu säärasega.
Et jah, valus võib olla lugeda, aga omast käest tean, et valusate tunnete mitte välja ütlemine vaid võimendab valu ja kapseldab sellesse. Selle blogi kommentaarium on üks väheseid kohti, kus mina olen natuke oma valusaid tundeid välja öelnud, nii et tänks!
Jaa, ma arvan ka nii!
Väga nõus. Ühtlasi leian, et tegelikult on OK tunnistada, et ema mingid käitumismustrid ei olnud just kõige paremad ja lapse arengut toetavamad. Minu emaga oli sama lugu. Nii mõneski aspektis olen temalt õppinud, kuidas mitte lastega käituda. Mis ei tähenda, et ta mulle siiski teisest küljest ka kallis ja oluline ei oleks.
Liis, sa ei tea mida teised on pidanud läbi elama. See kriitika pole kohane. Ma ei räägi praegu ainult Mallust.
Ainus lohutus mulle, oma ema sigadustele on see, ta on mulle õpetanud sellega näitlikult, milline üks ema olla ei tohi. Kas ma käin seda talle näkku ütlemas, Oh ei. Miks? Temaga ei ole võimalik argumenteeritult vestelda.
Kui ta käitumine on eriti “haige,” siis kirjutan seda emotsiooni endast välja. Olen juba 50+ aga siiani maadlen tema õeluse ja totrustega. Alles viimased 5 aastat olen hakanud rääkima avalikumalt oma üle elamistest. Oleks pidanud varem. Lootsin, et vanusega tasapisi suhted paranevad, aga tõsiasi on see, et lähevad hullemaks. Nüüd lisanduvad ka ealised probleemid. Mälu, lapsemeelsus, vastutustundetu käitumine, teiste pidev süüdistamine. Kurb, aga nii on. Me kõik vajame kiitust, toetust ja innustust. Mina pole oma elujooksul seda emalt saanud , MITTE KUNAGI! Hoolimata sellest, et olen olnud tubli, edukas ja hea”laps.” Ma isegi ei osanud seda enam tahta, oodata, kuni üks kena dr. hakkas rääkima kui tubli ema ma olen oma haigele lapsele… Ma purskusin selle peale nutma, olles ise siiralt üllatunud, nii enda reaktsiooni kui kiituse üle. See oli hetk mu elus kus hakkasin asju õiges valguses nägema. Ennast ka ise väärtustama. Tegelikult õpin seda siiani.