külaline

Kardo: Sa ei kujuta ette, mille ma rõdult leidsin!

Ma: Issand, ma loodan, et see elus pole…

Kardo: No astu rõdule ja vaata paremale.

Seal ta siis istus. Tuvi. Jõllitas mind. Muuseas, ei paistnud nagu kartvat ka, kuigi ta pesa oli reaalselt minu kõrgusel ja ma talle pildistades lähemale kui meeter läksin. Lihtsalt istus ja kõõritas meid. Kardo lubas tal armuliselt sinna elama jääda, kuni ta meie rõdu täis ei lase.