0
KURB ON OLLA

eilne päev #3 surin

11. november 2015

Sorri, et ma nüüd siin oma päeva kolmeks jupiks jagan, aga kuna mõlemad firmad nii kenad mu vastu olid eile, siis tundus viisakas neist mõlemast kena postitus teha, enne kui ma teile räägin, kuidas ma eile terve päeva võitlesin sooviga trolli alla viskuda, pudeli viina juua ja neli kilo hero teha. Ühtlasi tundus ka pärast praegust postitust kohatu hakata siin käevõrudest ja tossudest rääkima. Seega siis nii…

Ühesõnaga alustasin ma oma eilset päeva sellega, et ma läksin ITKsse ämmaemanda juurde ja lahkusin sealt 20 minutit hiljem oma salli näo ees hoides ja hüsteeriliselt nuttes pimesi välja joostes.

Natukene enne Mari sünnipäeva tegin ma viis miljonit rasedustesti, mis kõik näitasid mulle kahte triipu. Iroonilisel kombel olin ma jäänud rasedaks just siis, kui ma kirjutasin blogipostituse sellest, kuidas me otsustasime lähiajal need lapsesaamise plaanid edasi lükata. Aga noh, kui need testid juba käes olid, siis ma olin lihtsalt nii ülevoolavalt õnnelik. Kogu aeg nii hirmus õnnelik. Ma hakkasin kahe käega rasedusvitamiine sisse sööma, lõpetasin igasugused ebatervislikud hobid ja harjumused ja lugesin iga päev, mis moodi see väike tegelane kõhus areneb ja elab. Jah, ma olen selle kõik kunagi juba läbi elanud, aga see oli ikka nii põnev ja kuidagi uus.

Ma kirjutasin isegi blogisse parooli alla kirja oma uuele beebile, kelle ma pidin saama tuleval suvel umbes jaanipäeva paiku. Ja seda kirja luges ka keegi, kellele ma ise pahaaimamatult olin oma parooli andnud ja läks seda kohe kuulutama perekooli, kus nad said siis koos ilkuda, et muidugi Mariann eitab oma rasedust, sest loomulikult on ta TERVE raseduse joonud, pidu pannud ja kräkki suitsetanud. Ma muidugi tegelikult ei eitanud seda otseselt, vaid kustutasin ära kõik selleteemalised kommentaarid. Siinkohal tahaks tänada seda ajukääbikut, kes viimased kaks kuud mulle IGA PÄEV blogisse umbes viis kommentaari jätab, et “miks sa raseduse ajal jood/suitsetad/ratsutad/hero süstid/rokkbändis kaasa lööd”. Väga võrratu on iga päev võtta need paar minutit ja neid kustutada ja mis nende point on, ma siiani aru ei saa. Kuna aga ma nüüd täitsa ausalt ütlen, et ma pole rase, siis ehk lõpetad?

Eks ma ise rääkisin ka oma sõbrannadele ja sõpradele head uudist, aga päris avalikult ei tihanud ma enne hõisata, kui kenasti 12 nädalat täis saanud oleks. Umbes seitsmendal nädalal läksin ma esimene kord arsti juurde, kus lootsin näha südametööd, aga tegelikkuses ütles arst, et rasedust on hoopis 5+6 ja palus mul kahe nädala pärast tagasi tulla. Mulle tuli hirm südamesse. Ma lootsin küll, et kõik on hästi ja tegelikult see nädalake siia-sinna ei ole ju suur asi, aga ometi panin ma endale järgmiseks nädalaks aja ka Pelgusse. Ma lihtsalt tundsin, et ma ei suuda nii kaua oodata.

Kahe nädala pärast Pelgusse minnes ei olnud mul mingit hirmu. Ma olin kindel, et kõik on üdini korras ja nüüd ma näen lõpuks seda väikest südant ja saan lõpuks selle murekoorma, mis seal vaikselt pesitses, hingelt ära. Tegelikkuses avanes mulle UHst samasugune pilt, nagu eelmisel nädalal. Ei mingit südametööd, ei mingit beebit. Ainult lootekott.

Öeldi, et 100% pole siiski midagi kindel. Oota veel nädal ja siis näeme, mis saab. Esimese poole sellest nädalast ma muudkui nutsin, seejärel kinnitasin endale, et kõik on korras. Siis jälle nutsin, siis jälle kinnitasin endale, et kõik on korras. Mu sõbrannad ütlesid, et ole ainult positiivne. Sest kui sa positiivne pole, siis beebi tunneb seda ja siis ta kindlalt ei jää ellu! Ainult ära muretse, ära mõtle sellele!

Ütleme nii, et ma andsin endast parima, aga ilmselgelt ei suutnud ma olla ei muretsemata, ega sellele mõtlemata.

Esmaspäeva õhtuks olin ma sellega nagu leppinud. Ma olin leppinud, et võib-olla ma ikkagi ei saa siis suvel last ja võib-olla läks seekord sitemini. Ma isegi lohutasin ennast, et ongi hea, et ei pea oma ülemustele siin pärast esimest tööloldud kuud ütlema, et ma rase olen ja tegin endaga justkui rahu. Ei nutnud ka enam.

Ja ometi kui mulle öeldi, et mul on väga kahju, aga see rasedus on jah kahjuks peetunud ja jäänud ikkagi kuuendale nädalale (muuseas ise samal ajal selle ultrahelivärgiga mul otsapidi sees olles, mis tegi kogu selle kupatuse VEEL ebamugavamaks), siis ma lihtsalt surin seest. Ja ma ei kuulanud enam mitte midagi, mida see üks arst mulle ütles, või mida see teine ütles, vaid istusin seal, noogutasin, võtsin vastu pataka pabereid, mis ta mulle andis ja muudkui korrutasin endale, et palun jumala eest är hakka nutma, ÄRA HAKKA NUTMA, aga ikkagi need kuradi pisarad pressisid ennast välja. Kui ta lõpuks mulle head aega ütles, tormasin ma sealt välja, vedelesin natukene sall peas puu all ja nutsin, tellisin endale takso, läksin bensukasse, ostsin paki suitsu, sõitsin tööle ja seisin vihmas kontori taga ja tegin üle miljoni aasta esimese suitsu. Ja teise. Ja kolmanda. Seejärel läksin ma kahele koosolekule ja nendele kahele üritusele, millest ma siin eelnevalt kirjutasin.

Terve õhtu tundsin ma, kuidas ma tahaks pikali heita ja nutta. Ma ei tea, kas ma isegi endast väga adekvaatse mulje suutsin jätta. Seda mäletan küll, et kui meist neid pilte tehti, siis ma mõtlesin, et tahaks neid pilte hiljem näha, et kui feik ja kramplik naeratus mul nendel fotodel on.

Pärast seda läksin ma Triinuga Leenu juurde, kus ma jõin ära pool pudelit veini, koperdasin koju, nutsin Kardo kaisus ja loetlesin talle inimesi, kes minu meelest selles kõiges süüdi on. Näiteks see suvaline blogilugeja, kes mind ükskord terve päeva sõimavate kirjadega painas ja kelle viimane lause mulle oli “MA LOODAN, ET KÕIK SU JÄRGMISED LAPSED SÜNNIVAD SURNUNA!”. Või mu ema, kes mulle Türgis olles nii kehvasti ütles, et ma terve päeva nutsin, sest Türgi ajal mu rasedus ju umbes katkema pidigi. Või mina ise, et ma nii munn inimene olen olnud ja nüüd karma mulle kätte maksab. Või… Ma ei mäletagi enam, mis järeldusele ma lõpuks jõudsin, et kes siis kõige rohkem süüdi on.

Ja mul on lihtsalt SITT olla. Ja ma olen vihane. Ja ma proovin üldse mitte sellele mõelda, sest iga kord kui ma mõtlen, siis ma jälle nutan nagu mingi neljaastane ja mulle üldse ei meeldi nutta.

Vot. Siin on see põhjus, miks ma olen viimasel ajal dead inside.

Palun jumal ärge ainult kirjutage mulle, et teil on kahju või et te tahaksite mind kallistada või veel hullem, KALLISTAGE MIND PÄRISELT, sest ma tunnen ennast siis veel kuidagi eriti haavatavana ja nõrgana ja ma hakkan nutma ja ma üldse ei taha enam nutta. Mul saavad muidu kehavedelikud otsa.

Aga lihtsalt, et sellised lood siis siinpool sood.

Ma nüüd pean ühele kohtumisele minema. Tsau.

Ps! MA SUREN

Loe ka neid postitusi!

83 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta H 13. november 2015 at 10:40

    Nuta end tyhjaks kallista mari puhka ja kui uuele
    ringile lahed teine beebi synnib hakkab kergem
    tulevikus
    See naistele persooninagu meenutab sind ning aeg
    parandab haavad

  • Avatar
    Vasta Gertu 12. november 2015 at 20:51

    Mul oli täpselt sama asi, ainult et arst suutis mulle selgeks teha, et mina ei teinud mitte midagi valesti.
    Nimelt oli ainult lootekott, last ennast polnud, ehk siis munarakuni jõudis n.ö vigane spermatosoid vms.
    Selliseid asju pidi väga tihti juhtuma. Pandi isegi n-ö abordi aeg kinni haiglas, vaid mul katkes rasedus
    ise ära ja sellest andis mulle märku ainult järsk tugev kõhu valu, mis kesti umbes tunnike või nii ja kui
    vetsu läksin avastasin, et veritsen päris tugevalt. Kuna teatsin mis timub ei hakanud haiglasse ka
    kiirustama vaid ütlesin mehele, et kui kokku kukun helista kiirabisse. Aga kokku ma ei kukkunud, kohe
    peale seda kui lootekott oli välja kukkunud kadus valu, paar päeva pärast seda käisin naistearstil kes
    kontrollis, et kõik ikka välja tuli ja ütles veel, et kahe kuu pärast võime uuesti proovima hakata. Kuue
    kuu pärast jäin ma ootama oma kallist tütart, kes on nüüdseks kohe kohe kolme aastane kraage 😀 See
    valu mida tundsin nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt on mul nüüdseks meeles häguselt ja saan rääkida
    sellest ilma, et ma nutma hakkaks aga ütleme nii, et sellist asja ei tahaks vihavaenlasele kah. Jõudu ja
    jaksu teile, ja muide, laps tuleb siis kui tema tulla tahab, ehk siis sinule kõige ebasobilikumal hetkel 😀

  • Avatar
    Vasta Diana 12. november 2015 at 12:38

    Ei ole ka minul õigeid sõnu,tahaks lohutada ja sinuga rääkida,aga sul pole neid hetkel vaja !
    Mul tulid pisarad silma su blogi lugedes,ei ole ma eriti suur kommenteerija,aga see valu mida sa tunned, ei sooviks ma ühelegi
    naisele/emale/sõbrannale!
    Olles ise toreda ja vahva tüdruku ema,olen arvanud,et mind on karistatud järgnevate lastega,keda olen soovinud..mitte küll
    peetumiste/abortide näol,aga hoopis emakaväliste rasedustega..ja see,oi kurat ma hakkan ka praegu seda kirjutades nutma..
    see juhtus küll aastaid tagasi ja aasta jooksul kahel korral,siis see valu ei ole ununenud tänaseks 🙁 isegi narkoosist ärkamised
    on meeles,mõlemad täiesti erinevad! ma olen sellega leppinud,käinud teraapias,rääkinud lähedastega..et miks kurat ometi
    mina pean seda üle elama,kes ma olen nii väga teist last soovinud… Tänaseks on mu tee sellel aastal viinud arstini,kes minuga
    viitsis tegeleda,uurida,ravida… ja hetkel tegelen ma sellega,et saada veelkord emaks ,nii raske kui ka see teekond mul hetkel
    täna pole,ma teen sellel läbi!Sulle soovin vaid rahu,jõudu ja jaksu oma tunnetega toime tulemiseks..rääkimine aitab!Ole
    tugev,sa pole üksi,neid naisi on väga-väga palju!Kindlasti ära jää end süüdistama,loodus teeb omad valikud,nagu tohtrid
    ütlevad!pikad pikad paid sulle,ausalt!

  • Avatar
    Vasta MaruMari 12. november 2015 at 10:37

    Ma mõtlen siin hoopis sellele ajuhälvikule, kes Sulle
    päevast päeva paska kirjutab. Mille krdi pärast ta seda
    teha Viitsib?
    Ma ütlen täiesti ausalt, et hakkasin Su blogi lugema alles
    peale pulmi, mida tv3 uudised vist nädalajagu ketrasid.
    Pole mingit kadedust, pole mingit vimma, milleks peaks?
    Kui inimene ise tahab enda elu ja tegemisi teistele
    lugemiseks mahlakalt kirja panna ja nend kirjatükkidel
    lugejaid jagub, siis miks peaks keegi sellepeale nii hullult
    erutuma?
    Ma ei saa ausalt aru sellistest ajuhälvikutest.
    Krt kui ei meeldi, ära loe, aga ära raisk mölise eksole!

    PS! Marile saabub pisike õse või vennake varsti, siis, kui
    on täpselt õige aeg!
    Vaata, ise sa nii hästi ütlesid ka, et uus töö ja värki… Teed
    aastakese seda ja siis tee valla beebile.
    Ega see muidugi lohuta, aga sa ei tahtnud ka neid
    kallimusipaisid ?

    Ajuhälvikud võiks omale ühe mürgise mao otsida ja
    sellega veits mängida!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 12. november 2015 at 11:05

      ta SIIANI teeb seda, nüüd muidugi kindlasti erilise mõnuga

      • Avatar
        Vasta MaruMari 12. november 2015 at 11:36

        ?

  • Avatar
    Vasta Gelluke 12. november 2015 at 08:21

    Mis teha..selline see elu kord juba on..me ei tea kynagi
    mida saatus meie teele ette pannud on..eriline
    lohutaja ma pole..seega ütlen otse ja ausalt..sa saad
    sellest üle..kedagi teist pole mõtet selles süüdistada
    kuigi lihtsam on see ju alati eksju? Igatahes ole tugev ja
    ela üks päev korraga ja ära mõtle sellele mis oleks
    võinud olla vaid mõtle mis võiks olla ???

  • Avatar
    Vasta Mairi 12. november 2015 at 03:22

    Mallukas olen sama kogenud, mis sina minu kahjuks oli see minu esimene rasedus ning ma olin juba pikka aega arstide
    vahelt jooksnud ja pärinud, mis mul viga on et ma lapsi ei saa. Kuid kui ma ühel päeval arsti juurde läksin vastuste järgi
    ja öeldi et kõik on korras ning küll see päev tuleb ja nädal aega hiljem kui päevad olid ära jäänud jooksin kohe
    haiglasse verd andma, rasedustestid koguaeg valetavad mulle siis läksingi verd andma. Ja siis öeldi mulle, et palju
    õnne sa oled rase ja mina veel küsisin olete te ikka täista kindel ja öeldi et jah summa on nii suur, et peaks juba kaks
    kuud olema.
    panin siis uue aja kinni arstile ja käisin kontrollis, seal aga last ei nähtud ja öeldi et ju siis on liiga vähe. Nädal aega
    hiljem läksin vere jooksuga haiglasse ning siis öeldi, et lähipäeval laps kukub ära. Et kuidas teil juba arsti juures ei
    öeldud et teil on emakaväline rasedus, sest rasedus oli 10 nädala juures väidetavalt ja nii ma siis olingi seal löödud ja
    olin jumala kindel et millegi eest karma maksab kätte. Sest ma olin 4 aastat juba last tahtnud ja kui imekombel
    rasedaks jäin võeti ka see õnn niisama ruttu ära, kui see tulnud oli.
    Kuid seda ma võin öelda, sa saad sellest üle. Mis ei tapa teeb tugevaks, nagu vanaema alati ütles mulle.
    Kurb on muidugi, mina olin kuid masenduses ja pidin juba peaaegu alkhoolikuks hakkama, kui üks päev otsustasin et
    aitab. Ma olen noor ja mul aega lapsi saada on, järelikult polnud õige aeg.

  • Avatar
    Vasta Kaidi 11. november 2015 at 20:45

    Olen ise ka peetumise pidanud üle elama, suht
    kohutav jah. Ja kui uuesti rasedaks jäin, siis olin kuni
    sünnituseni IGA KORD vetsu minnes valmis verd
    nägema. Õnneks läks siis paremini ja see järgmine
    rasedus mul siin praegu sahmerdab ja kilkab kõrval.
    Ega enne üle ei saagi päris, kuni ikka tita kätte saad,
    keda nii väga oled tahtnud ja oodanud. Ole tugev!

  • Avatar
    Vasta jaanika 11. november 2015 at 19:37

    Sinu nahas küll olla ei taha, ole tugev!

  • Avatar
    Vasta evelin 11. november 2015 at 18:44

    jam, ma sain ka eelmise aasta algul teada, et olen rase millaski siis eelmise aasta lõpust saati ja kuna vanem laps juba viiene
    tundus see igati tore ja olime t2itsa valmis selleks, et septembris uue beebi saame aga siis j2i suurem laps sarlakitesse ja kui
    j2rgmine arsti aeg oli oli loode täpselt sama suur kui esimesel korral, nende arsti visiitide vahe oli visr kaks nädalat ja arst ütles
    et raseduse peetus….sel hetkel oli lihtsalt selline eeeeemmmmmmmm tunne, arst seletas küll miks nii l2ks ja et ilmselt oligi nii
    parem jne jne jne…siis kui ära läksin arsti juurest oli kuidagi nii tühi tunne korra isegi tuli pisar silma aga kui hakkasin mõtlema
    siis tegin endale selgeks,et ilmselt see oligi parem sest lapsel oli suht suur tõenäosus et on väärareng tänu suurema haigusele.
    ja siis hakkasid järiest tulema et mu õde oli samal ajal rasedaks jäänd ja täditütar ja sõbranna……. siis hakkas jälle kuidagi eriti
    kehva….ja otsustasin, et ei hakka enam niipea last saama, aaaga veeruari algul oli siis raseduse peetus ja märtsi algul tekkis
    selline imelik tunne, rinnad läksid kuidagi kahtlaseks mõtlesin küll et nii kiiresti rasedaks jääda uuesti ju ei saa aaga nii igaks
    kümnendaks juhuks tegin testi, kuskil kaubamaja vetsus :D, ja see oli paari minutiga juba positiivne, tegin igaksjuhux teise veel
    ja ikka täitsa positiivne siis ma olin tükk aega hämmingus helistasin mehele ka et see ei ole ju võimalik nii kiiresti jälle rasedaks
    jääda ja kui arstile läksin ja kabineti astusin siis arst küsis mis mureks ja ma ütlesin ma olen vist jälle rase….endal selline eriti
    tobedalt õnnis nägu peas ja nüüd peaaegu kaks aastat hiljem on mul peaaegu aastane tüdruk kodus kes juba jookseb ringi jne
    jne, ehk siis ära ole kurb ju polnud tema kord, küll tuleb laps siis kui on tema jaoks see õige aeg 🙂

  • Avatar
    Vasta T 11. november 2015 at 18:21

    Minul on ka kaks korda sama asi juhtunud, praegu ootan kaksikuid ja nädalai on 24+ ja just täna arst uuris kas ma olen nüüd
    rahulikum, vastasin et ei kahjuks, hirmu on nüüd topelt, kardan alati liigutusi tundes isegi, kardan et ühega kõik korras ja teisega
    mitte. Hirm jääb kahjuks, lohutuseks on tõesti see et ju siis pidi midagi halvasti olema, muidu poleks katkenud. Ole tugev, küll teie
    peres ka varsti teine laps kasvab jaa kõik see halb ununeb.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. november 2015 at 18:23

      Kui juba nii kaugel oled, siis vähemalt on see lohutus, et 24dast nädalast suudavad arstid neid juba elus hoida. Vähemalt nii ma rasedana ise mõtlesin, kui mure peale tuli (Mari oodates siis). Samas ma olen jumala kindel, et nad on sul seal kenasti vähemalt 37da nädalani ja asi ants.

      • Avatar
        Vasta T 11. november 2015 at 18:51

        Hirm on ikkagi, peale katkemisi see jääb kahjuks. Tegelikult just hiljuti oli nii et kaksikute grupp kus ma olen üks naine
        kirjutas et kaksikud sündisid 28.ndl paiku ära, elasid nädalake paar vms. ja siis üks järsku suri ära, see hirmutas ka jälle veits.
        Eks ma ikka tean et kõik korras ja minul ei juhtu jne. aga pisike hirm ikka sees.

        • Avatar
          Vasta Kaja 11. november 2015 at 19:04

          Peabki mõtlema, et minul nii ei juhtu. Minu
          õde kandis kaksikud 40 nädalat täis 🙂
          Sündides oli üks 3,4 kg ja teine 3,6 kg.

  • Avatar
    Vasta Keegi 11. november 2015 at 18:14

    Tead, ma olen kaks katkemist üle elanud ja see valu on
    jube, 1000 korda küsid endalt et miks küll? Kahjuks
    näitab statistika, et 15% rasedustest katkeb. Julm.
    Minu katkemise olid kohe järjest, juba küll 7 a tagasi
    aga see valu on nii selgelt meeles. Üldse on see teema
    meie ühiskonnas millegipärast tabu ja naised justkui
    peaksid vaikides kannatama aga tegelikult tuleb
    sellest just rääkida, et tõsta teadlikkust ja nii on ka
    endal lihtsam. Hetkel olen rase ja hoian hinge kinni, et
    saaks 12 nädalat täis, et see suure riski aeg läbi saaks.
    Pea vastu, iga päevaga on natukene kergem!

  • Avatar
    Vasta Sirle 11. november 2015 at 18:14

    Tunnistan ausalt, et pole varem kordagi kommenteerinud, kuid teema on mullegi tuttav ning miski kutsub ka sõna sekka
    ütlema. Seetõttu mõtlesin päris pikalt, mida täpselt kirjutada.

    Nagu sa ise ütlesid pole lohutamisest abi, pigem teeb veel kurvemaks ja kogu juhtunu võib olla et veelgi reaalsemaks kui ta on.
    Ausalt, reaalsemaks tegelikult ei saa ju minna. Teisalt jälle ei aidanud minu jaoks tookord ka teiste samasugustest olukordadest
    kuulmine. Nüüd kui sellest on aasta möödas on need haavad veidi paranenud, kuid meelest ei lähe see iialgi.

    Ma mäletan eelmisest septembrist seda, kuidas arstid, kes mind järgemööda läbi vaatasid lihtsalt tuimade nägudega seletasid,
    mis toimub. Ilmselt oli see nende jaoks “another day in the office”. Samas ma mõtlen, et võib olla oli hea, et nad rohkem
    sümpaatiat üles ei näidanud, sest siis ma oleks lihtsalt kildudeks purunenud. Minu loote kasv jäi kinni 9. nädala peal, mõni päev
    pärast rasedusega arvele võtmist, kuid platsenta kasvas edasi. Kordagi ei olnud ühtegi märki sellest, et rasedus võiks olla
    peetunud ning see uudis tabas meid kuklavoldi ultrahelis. Kuna platsenta oli nii suur, siis ei antud mulle lihtsalt tablette ja ei
    lastud koju minna, vaid pidin üheks päevaks/ööks haiglasse jääma. See oli ausalt jube kogemus.

    Enamuse ajast süüdistasin ennast. Miks mu keha ei suuda ometigi nii primaarse asjaga hakkama saada? Mõnel paaril on raskusi
    rasedaks jäämisega, kuid mina ei suuda antud elu lihtsalt hoida. Peas keerlesid kõik need korrad, kui ma olin vast keskkoolis ja
    kuulutasin, kuidas ma ei kavatse kunagi lapsi saada. Iroonia. Kas sain tõesti lõpuks seda, mida ma siis tahtsin?
    Arstid ütlesid, et ma olen noor. Mul on aega. Nad ei näinud enne probleemi, kui rasedus on kolm korda järjest katkenud (siis oli
    käsil teine kord) ja alles siis peaks hakkama uurima. Kas ma tõesti peaksin selle VEEL ühe korra läbi tegema, enne kui keegi
    lillegi liigutab?

    Iga kord kui keegi ütles mulle, et “see oli looduse valik” ja “ilmselt nii pidigi minema” või “ju siis polnud õige aeg” tahtsin ma
    nendel inimestel näod sisse peksta ja nende peale karjuda. Mida nemad teadsid?! Kuidas see OMETI mind paremini tundma
    pidi panema? Looduse valik? Pidigi nii minema? Mind valdas vaid üks suur kurbus. Lein. Saamatus. Läbi põrumine. Meenutused
    kõikidest nendest kordadest, kui ma pidudel suitsu tegin. Mis siis kui see rikkus kõik ära?

    Võib tunduda mõne inimese jaoks tobe. Mis see mõni suits ikka teeb? Millest sellised mõtted? Aga ausalt ma ütlen.. Te ei tea,
    mis tunne see on enne kui endal selline juhtumine käes. Ma ei soovi seda kellelegi ning pärast enda kogemust, mul on raske
    mõista neid naisi, kes teevad valikuliselt aborti. Minu loode oli juba kustunud ja enam ei saanud midagi teha, et teda päästa,
    kuid need, kellel on kasvamas täiesti elujõuline tulevane beebi… Minu jaoks oli see elu kõige pikem ööpäev – neljapäeval läksin
    rõõmsa ja rasedana ultrahelisse ja 24 tundi hiljem olin tühi.

    Mõnda aega on tunne nagu oleks suremas, pole eriti emotsioone või vastupidi, on liiga palju. Siis tuleb aeg, kus tuimus võtab
    üle, kuid ometi ei taha juhtunust väga rääkida või selle peale mõelda. Iga kord kui mõni naistearst või perearst või niisama
    asjapulk seda mainis või meenutas või selle kohta küsis, läksid minu silmad klaasiks ja ma tundsin kuidas pisarad nii äärepeal
    olid. Kuid ma ei nutnud. Rohkem ei tulnud. Soovitatakse edasi proovida. Hah! Kuidas ma üldse julgen? Kas ma üldse julgen? Kas
    ma üldse tahan?
    Siis tuli lõpuks leppimine. See päris leppimine. Ma suutsin selle selja taha jätta ja edasi minna. Ometigi, ma ei olnud enam
    “proovimisest” nii õhinas. Mõtlesin, et kui tuleb siis tuleb.

    Ärgem unustagem, et me pole selles üksi… Naistel on raske, kuid ärgem unustagem ka elukaaslasi, mehi, neid kes oleks olnud
    tulevased isad. Võib olla kohati oli see minu elukaaslasele hullem – ta käis mind haiglas vaatamas. Ütles, et tundis ennast nii
    abituna – ta nägi kuidas mul oli halb, aga ta ei saanud midagi teha…

    Sa võib olla ei usu seda praegu ja sa ei pea sellele mõtlema, aga lõpuks läheb see suurem valu mööda. Väike torge jääb ikka ning
    ma ei usu, et on olemas naist, kellel need korrad enam meeles ei oleks. Nuta kui vaja, ole vihane kui vaja – lase emotsioonid
    välja. Sul on selle jaoks täielik õigus ning kellelegi pole õigust kommenteerida või öelda kuidas sa ennast tundma peaksid.

    Ole tugev! 😉

    • Avatar
      Vasta Pppp 11. november 2015 at 18:38

      Täpselt minu tunded,mõtted ja kahjuks ka situatsioon… Mulle siis viimaks üks arst ütles,, et mul on emaka vahesein ja et see võib
      olla katkemise põhjuseks, kuid see on ka kahtlane. Tahaksin küll last, kuid rasestumise ees on suur hirm. Ma kardan seda, et
      juhtub jälle nii nagu varem, et midagi läheb jälle nihu ning seda meeletut pisarate valamist ja valu.

      • Avatar
        Vasta Sirle 11. november 2015 at 18:45

        Kunagi ei tea ette, mis saab.

        Nüüd täpselt aasta aega pärast esimest katkemist (mul oli kaks kohe järjest, kõigepealt septembris iseeneslik abort ja
        jaanuaris siis haigla sekkumisega puhastumine) olen uuesti rase. Ilmselt keha polnud varem valmis ning tegelikult mõtlen,
        et võib olla ma ise polnud ka valmis. Seekord olen rahulikum ning võib olla.. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Võib olla, et pole
        oma lootusi nii üles pumbanud. Olgugi, et seekord on nüüd kuklavoldi ultraheli tehtud ja kõik oli korras, tundub ikkagi
        kogu situatsioon veidi ebareaalne.

        Katsun ise negatiivsele mitte enam niivõrd mõelda ja ootan järgmist ämmaka vastuvõttu.

        Pole varem vaheseinast kuulnud. Kuidas see segada võib?

        • Avatar
          Vasta Pppp 11. november 2015 at 20:20

          Lapsele see kahjustusi otseselt ei põhjusta, peamised probleemid on ilmselt enneaegne sünnitus (lapsel saab ruum
          otsa, emakas ei suuda rohkem venida). Katkemise tõenäosus on 65%

        • Avatar
          Vasta Pppp 11. november 2015 at 20:24

          Mul oli ka 2 järjest. Esimene oli Juunis, kui südametöö peatus ja teine septembris, kui oli iseeneselik. Soovin sulle kõike
          kõige paremat ja loodan, et teil läheb kõik hästi! 🙂

  • Avatar
    Vasta Mari 11. november 2015 at 17:29

    Ka sama läbi elanud 🙁 Mina lohutan end sellega, et ju oli mingi väärareng, mille tõttu väike süda seiskus. Kas oleks parem kui oleks
    veel kasvanud ja hiljem avastatud midagi halba või vigasena sündinud? Õnneks jäin 4 kuud hiljem uuesti rasedaks ja sündis tore ja
    terve lapseke.

  • Avatar
    Vasta hikari 11. november 2015 at 17:17

    Jõudu jaksu, Mallukas! 🙂
    Aga te, kes te reaalseõt mõnitate inimest, kui tal on
    juba piisavalt halb olla, kerige putsi! Keegi ei vääri
    sellist kohtlemist ja kui te aru ei saa sellest, ma võin
    isiklikult teid teatud asutustesse talutada. Mariann
    pole selles süüdi, mis juhtus.
    Kiusamine on nii lapsik. Seitsmendikuna, kes on
    käinud kolmes eri koolis, võin ilmselt öelda, et ma
    pole julmemat asja näinud. See solvamine võiks juba
    lõppeda.

  • Avatar
    Vasta m 11. november 2015 at 17:16

    üks link:

    http://cupofjo.com/2015/11/miscarriage-stories/

  • Avatar
    Vasta Pppp 11. november 2015 at 17:03

    Ma olen kõigest 20, kuid mul on seda juhtunud selle aasta jooksul juba 2 korda. Esimene kord oli kõige jubedam. Olin nii jube
    õnnelik. Käisin arsti juures, võtsin vitamiine ja elasin üldse tervisliku elu. Läksin uuesti arsti juurde 9+2 nädalat ja arst ütles, et
    areng on 8+2 nädalat kinni jäänud ja südametöö puudub. Mina hakkasin küll seal nutma ja ei teagi kuna lõpetasin, mitu päeva
    hiljem vast.. Tablettidega võeti ta siis välja. See oli väga kohutav…Enda lapsele wc-s vesi peale tõmmata….Kohutav… Teine kord
    hakkas lihtsalt 5+6 nädala pealt verd jooksma. Minu jaoks pole see ikka lõppenud lisaks sellele, et hinges on haavad käin ikka veel
    mööda arste, et selgitada põhjus. Sulle aga kõige paremat ja hoia ikka pea püsti. Ajapikku läheb kergemaks!

    • Avatar
      Vasta Aveli 11. november 2015 at 17:09

      Sorry, ma esitan megalolli küsimuse..
      et kui pikalt need verejooksud
      kestsid?… :/

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 11. november 2015 at 17:11

        Need on umbes 1-2 nädalat nagu ma aru saanud olen

      • Avatar
        Vasta Pppp 11. november 2015 at 17:39

        Mul kestsid 1 ja pool nädalat.

      • Avatar
        Vasta Sirle 11. november 2015 at 18:48

        Päris verejooks kui selline 1-2 nädalat, kuid väikest määrimist võib ette tulla ka kauem. Mul näiteks vähehaaval määris
        pärast suurema aktsiooni lõppu vast kuskil 2 nädalat veel lisaks.

  • Avatar
    Vasta Sandra 11. november 2015 at 16:11

    Mallu,ära heida meelt. Täna 2a tagasi juhtus ka meie
    peres täpselt samasugune tragöödia. Aga nüüd istub
    mu kõrval aasta ja kahe kuune kõige rohkem
    armastust täis poisipõnn. Me nö võtsime asja kohe
    käsile, kuigi tegelikult vist päris kohe poleks tohtinud.
    Aga jõuludeks kasvas minu sees juba uus beebi! Hästi
    raske on esimestel nädalatel, pea kumiseb ja raske
    muule mõelda ja keskenduda, kuid see läheb üle. Pai-
    pai!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. november 2015 at 16:22

      Ei ma heida, aga uut hetkel proovida ei taha ka.

  • Avatar
    Vasta Anna 11. november 2015 at 16:10

    Olen selle läbi elanud mitu korda ja lõpetasin
    raseduskriisinõustaja juures, sest see mõjus mulle
    kokkuvõttes nii, et ei osanud enam edasi elada. Peaasi
    on lein ära leinata. Ta oli olemas, mis sest et tema elu
    oli lühike. Tee midagi konkreetset tema mälestuseks.
    Mina näiteks joonistasin pildid oma lastele. Kui vaja,
    otsi abi.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. november 2015 at 16:23

      Ma ei usu, et mul otseselt mingit abi vaja on, küllap elan edasi. Aga mul on täitsa olemas see kiri. Ma praegu seda lugeda ei taha, aga ehk kunagi

  • Avatar
    Vasta Ege 11. november 2015 at 16:06

    Olen samas olukorras olnud. Ausalt, kõige sitem tunne, mis kunagi üldse olla võib. Meelest ei lähe ilmselgelt kunagi, aga ajaga
    läheb kergemaks. Samas, kui ma praegu enda läbi elatut meenutan, siis tuleb ikka pisar silma. It sucks, täiega…

  • Avatar
    Vasta Liina 11. november 2015 at 15:39

    Kahju, et on olemas nii õelaid inimesi kes tahavad ainult teistele halvasti öelda.
    Ole tugev! Aeg parandab kõik haavad ja küll see väike ime ka kunagi tuleb 🙂

  • Avatar
    Vasta Raigo 11. november 2015 at 15:25

    Ei lähe üldse teemasse, aga ei viitsinud otsida kah mingit sobivamat kohta kust küsida kas pildi peal olev neid on noor Mariann
    http://fotoalbum.ee/photos/baccalaureate/11828237/ kogemata sattusin sinna 🙂

    • Avatar
      Vasta Aveli 11. november 2015 at 17:08

      tundub küll nii jah..

  • Avatar
    Vasta Kärt 11. november 2015 at 15:11

    Ei saa mina mitte üks teps aru, mille jaoks on vaja inimestel asju välja mõelda omaenese arutibakesega. Igasugused teiste elu
    elajad ja kõiketeadjad ajavad marru küll. Sulle pai !

  • Avatar
    Vasta Anna-Liisa 11. november 2015 at 14:54

    See mis sinuga juhtus on kõige hirmsam asi, mis saab ühe naise elus juhtuda. Kuid sa oled tugev ja saad
    sellega hakkama, teisi ega veel vähem ennast pole mõtett süüdistada ju lihtsalt pidi nii minema ja kunagi
    saad sa kindlasti uue võimaluse, lihtsalt polnud veel sinu aeg. Aga tõesti ära loe nende troppide kirjutusi
    see ei tee muud kui rikkub su elu ja enesetunnet. Ma saan iga kord shokki kui sa jälle lisad siia midagi ,
    mida internetiavarustes on sinu kohta öeldud sest see , mida nad kirjutavad on lihtsalt nii ajuvaba, haige
    ja tülgastav. Ilmselt selle viimase kommentaari kirjutaja ei tea lastest ega perekonnast mitte midagi sest
    muidu pole lihtsalt võimalik kellegile midagi sellist soovida. Aga samas enamuse haigete mõttete taga on
    perekooli käod, nii et võibolla pole mulle lollile lihtsalt antud arusaamist, miks on vaja sellist sitta toota.

    • Avatar
      Vasta K 11. november 2015 at 15:16

      tõesti hirmus on mõelda, et meie
      ümber on tegelikult niivõrd õelad ja
      pahatahtlikud inimesed. Ja seda mitte
      ainult internetiavarustes. Ka
      näost-näkku suhtlemisel teeb mõni
      head nägu ning mõtleb/räägib sinust
      sitta. Kohutav!

  • Avatar
    Vasta Mustriks 11. november 2015 at 14:54

    See oli looduslik valik,kes teab miks see nii pidi minema .
    Maculagirl.blogspot. com

  • Avatar
    Vasta Laura 11. november 2015 at 14:45

    Nii niii nõme on hetkel olla ….sest püüdsin oma arust
    lohutada , et vahepeal peabki jonnima
    …..kuratkülll….vait peab vahel olema ja nii ongi !

  • Avatar
    Vasta Kats 11. november 2015 at 14:20

    Ma nagu tõesti ei saa aru, milline inimene üldse kirjutab midagi säärast, nagu “et su kõik tulevased
    lapsed sünniksid surnuna”??? Kui kibestunud, viha täis värdjas peab olema? Päris jube ikka.
    Aga sulle Mallu jõudu ja edu, küll need beebid veel tulevad :)!

    • Avatar
      Vasta Gerly 14. november 2015 at 11:36

      Ma tahaks seda inimest isiklikult oma silmaga näha,
      kes selliseid lauseid lambist lahmib. Ma tahaks ausalt
      teda kägistada. Kuidas saab üks täiskasvanud inimene
      midagi sellist üldse mõelda., rääkimata millegi sellist
      teisele soovida, sest jah mina tean, mis tunne see on,
      sünnitada laps surnuna. Ja ausalt ma ei sooviks isegi
      oma kõige hullemale vaenlasele seda. Sünnitada laps
      ja minna haiglast koju matuseid korraldama.
      Ausalt kulla inimene , kes sa Mallule midagi sellist
      soovisid, mõtle ennem millist jama sa suust välja ajad,
      mõtle lausa mitu korda.!
      Ja vabandust, et ma siinset kommentaariumi
      reostan,sellise teema all,aga noo selle inimolevuse
      vastu tekkis mul niiinìi suur viha, kuradi…. ajuvärdjas
      selline !
      Sulle Mallukas, kõike kõige paremat. Ajaga läheb
      kergemaks ja lõpuks ei ole enam nii valus, kuid
      mälestus jääb .

      • Mallukas
        Vasta Mallukas 14. november 2015 at 11:43

        Mul läks viha ta vastu õnneks üle juba. Jumal tänatud, et ta mind FBis blokkinud on, muidu ma oleks tallle päris mitu korda heitmeili kirjutanud. Aga nagu öeldud, ta on ise päriselt haige inimene ja ega ta ju TEGELIKULT süüdi ole 😀

        • Avatar
          Vasta Gerly 14. november 2015 at 11:57

          Sa oled uskumatu inimene, ja seda kõige
          paremas mõttes! 🙂 suuta seda niipidi
          mõelda, et ta haige inimene. Au sulle ! Mina
          ei suudaks. Ma tegelt ikka keen ta pihta, aga
          see selleks. 🙂

  • Avatar
    Vasta Merle 11. november 2015 at 14:10

    Mallu tead see aasta on üldse nii kuradi sitt aasta olnud. 🙁
    Tean, et ükski sõna pole lohutav ega vii südamevalu ära.
    Hetkel pead sa natsa puhkama ma arvan. Lihtsalt ole üksi,
    jaluta, räägi kõvahäälega enda hing tühjaks. Lepi olukorraga.
    Tean, sest nii sain ma oma kaotusvalu vähemaks.

  • Avatar
    Vasta Banaan 11. november 2015 at 14:10

    Iga asi on millekski hea, praegu seda ei näe, kunagi aga näed. Asjad juhtuvad ikka põhjusega, isegi kui
    tegemist on karmi õppetunniga, tuleb teha järeldused ja muutused ning edasi elada. V-o see, et soov
    Marist ja kodust puhata ning reisida, näitas ka sündivale lapsele, et vist pole õige perekond, kuhu
    sündida… veel mitte (üks osa ju arvab, et lapsed valivad oma vanemad ise). Teisalt on ju looduses
    selline asi nagu, tugevamad jäävad ellu, ju oli loode nõrguke ja tuli looduslik valik mängu… selline see
    elu on. Lohutuseks veel, et alati saaks ka hullemini, kui on kirurgiline puhastus, mis juba võib mõjutada
    edaspidist lastesaamist. Jõudu selle katsumusega toime tulemiseks.

    • Avatar
      Vasta S 11. november 2015 at 14:27

      See lapsed valivad vanemad on ikka eriti
      rumal väide. Antud loogika kohaselt peaks
      kõigil headel inimestel, kes lapsi soovivad
      kodu lapsi täis olema. Paraku ei ole asjad nii
      ning paljud, kes kogu hingest lapsi soovivad
      pole võimelises ühtegi saama ning on
      vägivaldsete vanematega peresid, kus kasvab
      5 last.
      Mõistetav, et sellise vihjega kommentaaride
      pärast on raske oma elu jagada.
      Ainuke lohutus on, et nüüd saab ainult
      paremaks minna, tore et kirjutasid oma loo,
      kindlasti leiavad paljud samas olukorras
      naised su loost abi.

  • Avatar
    Vasta Kersti 11. november 2015 at 14:00

    Me ei tea keegi, mis põhjusel pisike
    elu edasi ei arenenud. Tõenäoliselt
    oli seal ikkagi midagi sellist, mille
    puhul oli vaja loodusel sekkuda, sest
    tundus, et ta poleks elujõuline.
    Mitte, et see teeks Su valu
    väiksemaks, aga Sina ise ei ole
    kuidagi süüdi. Vähemalt mulle ütles
    küll naistearst, et kui nii varases
    staadiumis ei arene loode edasi, siis
    on tegu ikkagi mingi kõrvalekaldega,
    mitte otseselt ema tegevusega. Ja
    sellised asjad on juhuslikud, neid me
    juba ei suuna.

  • Avatar
    Vasta Kairit 11. november 2015 at 13:43

    Ära ainult uuesti suitsetama nüüd hakka. Tegid need paar suitsu ära, viska pakk parem minema. See on üks asi kus oled pikalt tubli
    olnud ja seda ei saa keegi sinult ära võtta ja ise ei maksa ka seda ära rikkuda ehkki praegu võib ükskõik tunduda.

  • Avatar
    Vasta Jaana 11. november 2015 at 13:32

    Miks su ema ometi sulle nii halvasti ütleb? :S

  • Avatar
    Vasta K 11. november 2015 at 13:26

    No see karmavõla värk on nüüd vähemalt
    tasutud. Mudu oleks see Marile edasi
    pärandunud. Mul kunagi ema tegi 2 aborti, aga
    ta rasedaks enam ei tahtnud jääda ning nüüd
    minul kui tema tytrel olnd 2 raseduse
    katkemist!
    Ehk saad aru, mida m6tlen!
    Aga proovi uuesti. 🙂

    • Avatar
      Vasta Jaana 11. november 2015 at 13:31

      Sa oled ikka idioot!

      • Avatar
        Vasta Kerli 11. november 2015 at 13:42

        Olen ka taolisest asjast kuulnud.

        • Avatar
          Vasta lol 11. november 2015 at 14:21

          Mis, kas kloordioksiidi koolitusel
          Jüri perearst rääkis?

      • Avatar
        Vasta K. 11. november 2015 at 14:08

        +1

    • Avatar
      Vasta meow 11. november 2015 at 14:00

      Mine sa kah!

    • Avatar
      Vasta K. 11. november 2015 at 14:09

      Ma ei ole nii rumalat juttu ammu kuulnud :S

    • Avatar
      Vasta Aveli 11. november 2015 at 16:53

      ahh?

  • Avatar
    Vasta Maarja 11. november 2015 at 13:13

    Tead, Mariann…
    Sa oled üks kõige tugevam, enesekindlam ja humoorikam naine siin maailmas, keda läbi interneti tundma olen saanud. Peab
    olema julgust, et oma elust avalikult rääkida. Meil kõigil on ümber inimesed, kellele me meeldime ja kellele mitte. Inimesel on
    kahjuks see loll komme, et negatiivne jääb palju paremini meelde, kui positiivne, AGA, sa oled alati jalule tõusnud ja meid
    rõõmustanud. Ikka ja jälle 🙂 Mõtle sellele, et sa oled siiamaani kõik selle jama üle elanud. Mis sind takistab edasi minna? Sul on
    raud-polt kindlalt palju rohkem toetajaid, kui heitereid. Las need põmmpead kirjutavad oma bullshitti, kui see neile mingi
    rahulduse annab. Ära lihtsalt tee välja 😉 Pööra pilk positiivsele. I support you!
    Ja küll see tita tuleb. Seekord polnud lihtsalt see õige aeg. Ja õige – loodus teeb omad valikud. Selles ei saa kedagi süüdistada.
    Ju siis on emakesel loodusel sulle midagi paremat varuks 🙂 Ära kurvasta. Palju jõudu, jaksu, häid soove ja sooje kallistusi sulle
    sinna, läbi arvutiekraani :))

  • Avatar
    Vasta Oeh 11. november 2015 at 13:09

    Mallu,
    Ma kirjutan seda kommentaari ja tahaks sulle miljon asja öelda, aga selle asemel nutan. Jäin kevadel maailma suurimaks
    rõõmuks oma esimese lapse ootele, 6+2 süda ilusti lõi, kuigi oli paar päeva väiksem. Mina ja mees rääkisime beebiga algusest
    peale. Toitusin tervislikult, hoidsin end ja läksid kuradima sitasele faking reisile 7+4. Reis oli ammuilma planeeritud. Arst
    hoitatas veel, et teine kliima ja lennureis võib saatuslikuks saada, aga lugesin miljon erinevat lugu kuidas see täiesti okei on ja
    just hea lõõgastumiseks. Ma ütlen, sittagi. 2 nädalat peale reisi hakkas kõht kergelt valutama. Jooksin kontrolli, sest ma
    vannun, süda aimas halba. Rasedus oli peetunud 7+6(TEISEL reisiloldud päeval). Mul oli arsti juures mees õnneks kaasas. Ma
    ka lihtsalt nutsin. Siis olin tuim. Öösel kutsuti mulle kiirabi, sest valud olid väljakannatamatud(õnneks katkes ise ära, et
    pidanud puhastusele minema), oksendasin wc põrandal, silme eest must. Esimene nädal mööduski suurtes füüsilistes valudes,
    vaimsele kaotusele polnud aega mõelda.

    Möödas on, umn, 6 kuud sellest… Ma mõtlen oma beebile ikka veel. Tunnen nii tihti, et ta on lähedal. Vahel näen unes, kuidas
    mul kõht ees ja niisama mehega hängime kuskil, ärkan hommikul üles ja katsun kõhtu… Ja siis tuleb meelde. Kuigi ma olen oma
    eluga edasi liikunud, näiliselt igatahes, siis, nagu näiteks praegu, on momente, kus ma endiselt lihtsalt nutan. Aga neid on vähe.
    Ja need kannatab välja. Nüüd pigem mõtlen talle ja naeratan. Pole hullu, küll mu pisike kunagi uuesti minu juurde tuleb… Ja kui
    ei tule, siis misiganes põhjusel, las see jääda mu südamesse üürikese kogemusena.
    See kõige süüdistamine jääb vähemaks. Nagu leinaga ikka, kõik etapid tuleb läbi teha.
    Tead, mis kõige kurvem? Suitsetamine ei aita seda tühimikku täita. Joomine ei aita seda tühimikku täita. Enda piinamine ei aita
    seda täita. Isegi rõõmsad sündmused ei täida seda. Aeg aitab. Usu mind.

    Palun võta enda jaoks aega. Sa võid seal tööl vaprat nägu teha ja ürituste kohta blogis kirjutada, aga saada natukeseks, kasvõi
    3-7 päevaks see kuradile. Sa võid end töösse ja kohustustesse matta, aga valu nõuab, et teda tuntaks. Emotsioonid nõuavad, et
    nendega tegeletaks. Lihtsalt tee see aeg läbi. Võta enda jaoks aega.

    Ja AITÄH, et sellest kirjutasid. Mul nii lohutav teada, et ma pole ainuke kes selle kõik läbi teinud on, et keegi julgeb ausalt ja
    otse ka sellest rääkida, ma usun, sinu postitus on paljudele abiks just sellega, et it happens. Sa ei teinud midagi valesti. Sa pole
    selles üksi. Statistiliselt lõppevad üle poolte vararasedustest katkemistega. V.a joodikutel, narkomaanidel, 16 aastastel ja
    nendel, kes last ei taha ja abordile mõtlevad. Niiet, Mallukas, aitäh julguse eest. Päriselt. 🙂

    Edu ja armastust teie perele. 🙂

    • Avatar
      Vasta Siks 11. november 2015 at 15:05

      Väga ilus kommentaar.

      Mallu, ma ei tea, mida sa tunned, aga ma tean, mis tunne on olla leinas. Ja ma ütlen sulle ka omalt poolt seda, et lase endal tunda
      seda valu ja ela see lihtsalt läbi. Sest valu ei kao kuhugi ära. Sa saad teda ignoreerida, aga siis ta tuleb ikkagi. Näiteks 6 kuu pärast.
      Nii et ela praegu see läbi. Nuta end tühjaks või jookse end tühjaks. Kallista Marikest. Ja nii saad sa edasi minna.
      Kui see valu tuleb uuesti 6-7-8 kuu pärast, ei saa sa aru, miks ta tuli. Ja siis on see palju raskem.

      Vabandust, et segane jutt, aga ehk saad aru. Mulle rääkis seda psühholoog, kui olin omadega katki.

  • Avatar
    Vasta K 11. november 2015 at 13:05

    mul on ka nüüd kurb 🙁
    ja kuigi sa ütlesid, et sind
    kallistada ei tohi, teen ma seda
    siiski enda mõtetes. Lisaks saadan
    sulle jõudu sellest kõigest
    ülesaamiseks. Loodan, et ajaga läheb
    asi kergemaks! Lihtsalt peab minema!
    Ma ei kujuta ette, mida sa tunned,
    sest endal pole olnud veel rõõmu näha
    isegi testidel kahte triipu…njah.

    aga see inimene, kes nii halvasti
    ütles…no ma ei tea, mis NORMAALNE
    inimene võib sellist asja teisele
    soovida?! ma loodan, et karma teeb
    siinkohal oma töö.

    aga siiski, minu eilne soovitus on ka
    täna aktuaalne – võta kaissu Mari,
    Lotte ja Kardo ning proovi (vähemalt
    proovi) olla õnnelik ja tänulik selle
    rõõmu ja armastuse eest, mis nad sinu
    ellu toovad 🙂

  • Avatar
    Vasta J. 11. november 2015 at 13:04

    Eile oli tõesti üks SITT päev!
    Kas ämmakad mainisid mingit põhjust
    ka? Või lihtsalt nii ongi?

    • Avatar
      Vasta Kaja 11. november 2015 at 15:57

      Enamasti ütlevad nad, et looduslik valik ehk siis … nii ongi. Olen seda kuulnud kahel korral. Tavalised põhjused on
      kromosoomihaigused, ema haigus, platsenta või emaka anomaaliad.

  • Avatar
    Vasta totulotupiilu 11. november 2015 at 13:02

    Sellisel puhul aitab küll ainult aeg. Ajapikku enam ei nuta. Aga valu jääb ja hing on ikka katki. Mul on endal katkenud kokku 4
    korda, esimesest katkemisest möödas 8 aastat. Ja ikka veel on valus.

  • Avatar
    Vasta Sandra 11. november 2015 at 12:56

    Ma tõesti ei soovi muud,kui ainult seda,et sul
    kõik korda saaks,armas Mariann!

  • Avatar
    Vasta Kelli 11. november 2015 at 12:54

    Ausalt öeldes ma aimasingi seda.
    Nuta kõik nutud. Nii palju, kui vaja!
    Tahaksin soovitada sulle ühte inimest või õigemini
    seda, millega see inimene tegeleb
    http://latene.ee/index.php?route=module/kbm
    Tal on kive ka kurjuse vastu ja need aitavad ka.
    Proovida ju võid 🙂

  • Avatar
    Vasta Helle 11. november 2015 at 12:53

    Kahju. Aga kõige rohkem šokeerib mind
    taaskord mingi suvaline inimene, kes lihtsalt
    leiab enda seest sellised sõnad, nagu sa siin
    kirjutasid. Internetikiusamine on ikka eriti
    rõve kohati ja mina teeks neile inimestele
    täiega lausa näidisaresti. Normaalsed
    täiskasvanud inimesed peavad suutma valida
    sõnu, isegi kui nad seda anonüümselt teevad.
    Inimesed on ikka the worst… ? loodan, et sul
    tuleb lähiajal toredamaid päevi ja sa naerad
    peagi südamest ja ei pea fotodel naeratust
    teesklema!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 11. november 2015 at 12:58

      Muuseas ta ei teinud seda anonüümselt vaid
      täitsa oma nime alt Facebookis

  • Avatar
    Vasta Liis 11. november 2015 at 12:52

    Oh… see läks nüüd nii hinge. Ma ei ole rasedust omal
    nahal kogenud, aga see nüüd läks nii kuradi hinge, et
    kananahk tuli ihule ja tahaks lihtsalt voodis keras olles
    töinata. Nii ebaõiglane 🙁

  • Avatar
    Vasta Sandra 11. november 2015 at 12:49

    Tahaks nii väga midagi öelda, aga sõnu ei ole. Miski ju ei lohuta. Kuid aeg parandab kõik haavad ja kui on õige aeg, siis tuleb ka
    beebi. Asjad tulevad alati õigel ajal, isegi siis, kui me sellest kohe aru ei saa. Jõudu ja jaksu. 🙂

  • Avatar
    Vasta m. 11. november 2015 at 12:49

    Oh jah. Ma olen täpselt samas seisus.
    Oleksin pidanud ka emaks saama jaanipäeva paiku, aga noh… Siin ma olen.. Ja ma olen niiiiiii kade kõigi peale, kes on rasedad ja
    noh, ma olen kade ja kurb ja maailma kõige õnnetum! 🙁 Samamoodi juba 1,5 nädalat ulgunud järjest iga päev. Nii kui vähegi oma
    ette olen ja uuesti meelde tuleb see kogu värk siis ma olen pikali maas ja nutan jälle. Ja noh, kui ma juba olin õnnelik, et suutsin
    suitsetamise maha jätta, siis ei – nüüd nutan koni hambus.

    Böö.

  • Avatar
    Vasta Elis 11. november 2015 at 12:48

    Aitäh sulle Mallukas selle postituse eest!
    Elasin sama olukorra aasta alguses läbi. Ka nüüd peaaegu aasta
    hiljem teeb see haiget. Sinna ei saagi midagi teha! Ei aita kellegi
    süüdistamine, asjade loopimine, karjumine, nutmine, mitte kui
    f*cking miski! Ainus mis mul lõpuks kõigega leppida hakkas oli
    mõte,et mul on nüüd päris oma kaitseingel!
    Aga tea,et kui need kaks triipu ükskord uuesti tulevad on rõõm
    topelt suur!

  • Avatar
    Vasta Anneli 11. november 2015 at 12:45

    Ole tugev! Olen selle lühikese vahega kaks korda üle elanud ja tean, mida tunned.

  • Avatar
    Vasta Triin 11. november 2015 at 12:39

    Ma olen elanud üle sama asja. Mul katkes ka rasedus 6-l nädalal. Beebi oli planeeritud ja väga oodatud. See ongi valus, väga väga
    valus ja ega lohutamine sel juhul ei aitagi. Elad välja oma emotsioonid, sõlmid endaga sisimas rahu. Ma arvan, et kõik, kes seda on
    kogenud, süüdistavad alguses ennast aga sellest pole kasu. Ju siis loodus oli nii valinud. Sellega leppimine võtab aega, anna aega
    endale sellega leppimiseks ja kui õige hetk, siis tulevad ka uued triibud.

  • Avatar
    Vasta Kelly 11. november 2015 at 12:38

    Kallis Mallu, ära süüdista juhtunus parem
    kedagi.. kõik siin elus juhtub põhjusega, nii hea
    kui halb! Kõik saab korda, isegi kui Sa seda
    hetkel ei usu, ka 1gramm mitte.. aga saab
    korda! Sa rasestud siis kui selleks on õige aeg..
    trust me! Päikest Sulle, ka sellisel sombusel ja
    kurval päeval!

  • Avatar
    Vasta tr 11. november 2015 at 12:38

    Pai sulle…..ma ise elasin sama asja
    üle enne teise lapse sündi, ma
    konkreetselt nutsin mitu ööpäeva, nii
    kurb oli. Ma ei maganud, ainult
    vegeteerisin. Rasedus oli küll alles
    6 ndl aga siiski see oli MINU LAPS.
    Kuna mul ta ise hakkas vaikselt nö
    immitsema siis kirurgilist tühja
    loote eemaldamist ei pidanud tegema
    vaid pandi tablett mis pani vere
    jooksma ja oligi kõik…kõik….
    Valus ei olnud, ainult ühe õhtu
    jooksis verd hoolega ja saigi see
    läbi…Alles tuli ja siis läks.

    Üle saamine võttis aega aga õnneks 5k
    hiljem olin uuesti ootel ja kõik läks
    hästi. Siiski ei ole see siiani
    ununenud. Seetõttu ei suuda ma mõista
    kergekäeliselt abordi tegijaid.

  • Avatar
    Vasta karmen 11. november 2015 at 12:33

    Oh jumal.

  • Avatar
    Vasta Ketu 11. november 2015 at 12:33

    Ega sellise sündmuse puhul ma ei oskagi muud soovida, kui ainult rahu. See on kindlasti ülivalus, aga see läheb kergemaks, ma
    tean.

    Ole tubli ja ära piitsuta ennast, see pole sinu süü, et nii juhtus. Loodus tegi oma valiku.

  • Avatar
    Vasta meow 11. november 2015 at 12:32

    Ma nii tahaks sind lohutada, aga nagu sa ütlesid, siis sul ei ole vaja neid sõnu ja ma saan aru. Ega siin ei olegi õigeid sõnu, mida
    öelda. Aga kurat, mul tuli endal ka pisar silma :((

  • Avatar
    Vasta Mari 11. november 2015 at 12:28

    Kõik saab korda. Alati on saanud:)