isetegemise rõõmud

Otsustasin, et kuna ma olen kõigest kaks aastat plaani pidanud soolataigent teha, siis oleks tagumine aeg selle tegu ükskord kätte võtta. Ma küll kartsin, et asi lõppeb sellega, et mul on hunnik jahu ja soola pläga, mis on mööda diivanit laiali määritud, aga tegelikult sain ma taigna valmis. Jah, diivan ja laud on jahused, aga see on parem kui jahu-soola-vee pläga.

Sõbranna tõi ükskord selle laheda taignarulli. Kulus täna marjaks.

Täna mõistsin ma ka seda, miks mul enamik meisterdusi kunagi välja ei tule. Sest esimene laar läheb aia taha ja ma kunagi ei viitsi uuesti proovida. Kuna Mari aga tahtis selle taignaga tegeleda, siis ma ka sealt kõrvalt nikerdasin ja iga laar läkski aina paremaks. Kes oleks osanud arvata.

Esimene laar hakkas pudisema, läks õhumulle täis ja kõige lõpetuseks panin ma nad õue kuivama, kus nad vihma kätte jäid. Need ma viskasin ära.

Teine laar hakkas juba looma. Ega nad ka kõige paremad pole, aga valisin natukene viisakamad välja ja hakkasid juba kuuseehete moodi välja nägema küll.

Kolmas ahjutäis meeldis mulle kõige rohkem. Neid ma kuldseks ei värvinud, aga proovisin kasutada kaunistamiseks hoopis pitspaela. Täitsa nunnukad tulid teised. Minu meelest täitsa ilusad kellelegi kingikotti panemiseks.

Igatahes on ka see meisterdus lõpuks mul tehtud ja ma ei pea enam oma südant vaevama küsimusega, kas ma oskan soolataigna valmis keerata. Oskan küll.

Mida ma aga ei oska, on leiba teha, nii et järgmiseks proovin seda teha. Kui te nüüd kõik mult kingiks isetehtud kuuseehteid ja leiba saate siis… siis ma ei tea. Ma oleks sellise kingiga igatahes rahul, nii et tuus ju.

Ps! Üli meeldiv oli teha asju, kui Mari ronis selga ja Lotte näris mu susse.