tegijal ikka juhtub

Ammu olen kõik head ja piinlikud jutud endale hoidnud ja omaette ümisenud: “Hoian kõik endale, hoian kõik endale…”, aga kuna blogisse on tulnud piinlik paus, siis annan alla ja räägin välja. Muuseas, ma võtsin nädalavahetusel vist kaks korda üldse arvuti kätte, mis on suur edasiminek miljonist tunnist päevas arvutis vegeteerimisele.

Kunagi oli mul kindel plaan minna Järve keskusesse ja võtta sealt ära pakk, mis smsi kohaselt seal mind veel viimast päeva ootas. Sama hooga plaanisin postitada ka lambanaha ühele võitjale, ning tegemist pidi olema väga eduka ja tegevusrikka rännakuga, sest plaanis oli ka veel poes käia ja head-paremat osta.

Teel Järvele avastasin ma, et telefon ununes maha. “Ah, mis sul ikka vaja on kogu aeg seal telefonis passida,” mõtlesin ma omaette ja astusin poodi sisse, ning panin julgel sammul kohe pakiautomaadi poole ajama. Automaadi ees meenus mulle kaks asja – telefonis on ju see kood, kuidas pakki kätte saada ja telefoni meilides on mul ka selle lambanaha võitnud inimese andmed ja kolmandaks oli mul see nahk ka maha jäänud… Ei no takka targemaks!

Sündis uus plaan – ma käin enne poes ära, ostan oma paar asja ja siis mõtlen edasi mingi lahenduse, kuidas vähemalt pakk kätte saada, et see tagasi ei saadetaks. Kuskil pool tundi hiljem olin ma puupüsti täis käruga keset Järve Selverit ja läksin nende infoletti küsima, et ehk saaks nad korraks mu e-maili vaadata. Ei saavat. Olla ainult kassaprogrammid sees. Nojah, mis sa siis ära teed.

Järgmisena hüppasin sisse Elioni? Elisasse? Mina ei tea, mis pood seal on, aga kuskile ma sisse kargasin, kus oli palju arvuteid ja telefone. Arvutid olid kõik võetud, aga telefone sai näppida. Seega haarasin mingi Samsungi ja kukkusin elu eest oma meilile sisse logima. “Te logite sisse mujalt masinast kui muidu, seega saatsime teile telefonile kinnituskoodi:)” ütles Gmail mulle emalikult. Telefoni mul ju muidugi polnud. Kuidas ma kurat selle koodi saan, ah!?

Ma tundsin, kuidas töötajad mind juba vahivad. Suur korv, sööki täis, kõige peal veel üks kuuspakk Kardole (link) üritasin ma siis ruttu Facebooki sisse saada. Ma olen üsna kindel, et nad arvasid, et ma olen mingi alaealine kodutu, kes nende poodi tasuta neti võlusid nautima sadas. Sain Facebooki sisse! Kui te arvate, et Kardo ever mu chatis midagi vastas, siis te eksite. Ta ei ole pea kunagi Facebookis. Jumal tänatud, et Kardol oli siis Ivo külas, kes kuulis oma telefoni pinisemist ja andis mulle mu pakiautomaadi koodi.

Mul ei olnud ei paberit ega pliiatsit. Eluga viskasin ma oma Selveri kassatseki lauale ja maalisin oma kauni Adeni huulepulgaga sinna peale koodi. Jõudsin veel Ivole öelda, et kutsu mulle poe ette takso ka, kui ma juba korvi kolisedes minema pidin jooksma, sest teenindaja küsis minult sitahaisunäoga, et kas ta saab mind kuidagi aidata. “Oh ei, ma sain juba…. valmis,” rehmasin ma vastu ja põgenesin.

Okei, paki sain lõpuks kätte, ronisin siis poe ette taksot ootama. Vihma sadas, tuul puhus, jube külm oli. Pärast viit minutit sõitiski ette mingi takso, mille pagassi ma oma miljoneid tavaari täis ladusin ja just see hetk, kui ma isegi sisse karata tahtsin, sadas kohale mingi naine, kes röökis, et see on tema takso ja põlegu ma üldse põrgus. Mis seal ikka…

Nokkisin siis oma asjad jälle taksost välja ja ootasin vihma käest järgmist. Õnneks tuli ka.

Peale seda reisi ma vandusin, et ma ei lähe enam kunagi poodi, aga noh, mul on see nahk ikka postitamata, seega peaks nagu ikka minema.