AVALDAN ARVAMUST

kuidas ma teraapias käisin

5. jaanuar 2016

Ma tahaksin siiralt tänada inimesi, kes soovitasid mul külastada just Elina Kirti, sellelt visiidilt ma täna just tulengi ja ma ütlen ausalt, et ma pole ennast ammu nii enesekindlalt, vabalt ja hästi tundnud. Meelerahu on ikka üks imeline asi, pean ma tõdema.

Täitsa üdini aus olles, otsisin ma viimase hetkeni võimalust, kuidas tänane aeg üle lasta. Noh, üks võimalus oleks lihtsalt koju jääda olnud ja natukene kassida, et ma nii tropp olen, et ennast isegi aidata ei taha ega lase. Teine võimalus oli tellida takso ja kohale põrutada. Nii ma ka tegin.

Kõik need korrad, kui ma olen viimase aasta jooksul mõelnud, et ma peaks pöörduma psühholoogi juurde, on mind alati tagasi hoidnud see: “Mida ma vastan, kui mult küsitakse, et mis sul viga on?”. Veidi tobe, sest kui ma TEAKS, mis mul viga on, siis ma ei otsiks ju võhivõõra käest abi. Ja mis mul siis viga on? Katus on pea kohal, tasuv töö olemas, imearmas laps, suurepärane ja toetav mees, võrratud sõbrad, alati olemasolev tugivõrgustik, loomad, võimalus erinevaid elamusi nautida, reisimas saan korra-paar aasta jooksul käia, ma olen terve inimene, mul on hobi mida ma armastan ja…milles mu mure siis seisneb? Mis mul viga on? Mida ma küll vastan, kui ta küsib, mis mul viga on?! Ja kui mul polegi nagu midagi viga, mida ma siis siin teen?

Seda sama mõtlesin ma ka täna Elina ukse taga. Õnneks enne, kui ma suutsin ennast selles piisavalt veenda, et ju siis mul polegi midagi viga, kutsus ta mind sisse ja küsis: “Ja mis sind siia toob?”. Täitsa mõtlematagi pahvatasin talle kõik välja, kuidas ma ei saa, ma ei suuda, ma ei oska enam olla. Kuidas iga kohustus tundub nii hiiglama keeruline, kuidas iga suhtlus kellegagi on kohati imelihtne, aga samas järgmine hetk nii raske. Kuidas ma tundun endale nii saamatu inimene, kes ei saa enam mitte millegagi hakkama. Kirjeldasin talle, kuidas mul pidevalt jäävad asjad poolikuks, kuidas ma ei suuda ennast lihtsalt kätte võtta, et asjad ÄRA TEHA ja see süvendab mu sisemist ärevust ja pinget, kuni lõpuks ma murdun ja ei suuda enam voodist välja tulla, sest “ma ei saa millegagi hakkama”.

“Kas sa arvad, et see on laiskus?” küsis ta minu käest.

Jah, ma arvan, et ma olen laisk. Sest kui ma ei oleks laisk, siis ma käiksin 3-4x nädalas trennis, mu laps käiks ammu lasteaias (ja ehk oskaks rääkida?), ma elaksin uhket telekavaba elu ja plaaniksin enda nädalamenüüd ja toituksin tervislikult ja teeksin kõiki neid teisi asju ka, mida ma praegu lihtsalt ei tee.

Elina seletas mulle, et laiskus tähendaks seda, et ma ei tee ja ma ei tunneks selle üle ka mingeid süümepiinu. Neid tunnen ma aga pidevalt ja kogu aeg. See oli esimene hetk seal olles, kui ma tundsin kergendust. Et järelikult ma siis ei olegi laisk, halleluuja! Mul ikkagi on midagi muud viga, selle asemel, et ma olen laisk ja mõttetu inimolevus. Abiks seegi info!

Aga miks ma arvan, et ma siis olen laisk, kui ma tegelikult seda ei ole? Selgub, et nagu igas ameerikamaa filmis näidatud on, kus vähegi psühholoogikülastust etendatakse, viib asi tagasi lapsepõlve. Nimelt uuris ta minult, kui palju mind lapsena kiideti. Ma ei osanud seda isegi meenutada, no ju ikka kiideti, sest seda ma ei mäleta, et mind ööd-päevad läbi sõimatud nigu ka oleks. Aga vot selline asi meenus küll, et kui ma sain kehvema hinde, siis sain ema käest pragada. Mõni kord isegi sellise süütu hinde puhul nagu neli. Et no miks neli. Ma olen ju tark tüdruk ja kui ma pingutaks ja nii laisk ei oleks, siis ma oleks ju kindlasti viie saanud. Kui ma aga viie sain, siis ei öelnud keegi jällegist mitte kui midagi. Ehk kunagi ütles ka, aga meeles küll ei ole. Mitte, et ma nüüd siin oma ema maha teeks või süüdistaks, paratamatu on see, et enamik meist võtab üle oma ema/vanemate käitumismustrid. Arvatavasti sai tema need oma vanematelt ja nüüd… olin mina need üle võtnud ja usinalt iseenda peal rakendanud.

Mulle tundub pidevalt, et ma ei tee piisavalt. Ja et olla siis PIISAV, võtan ma endale muudkui uusi väljakutseid, uusi ideid, uusi tegevusi. Sest siis ma saan ju näidata teistele ja iseendale, et ma ju oskan küll. Paraku juhtub nii, et enamasti on neid asju korraga nii palju, et ma olen tagasi nullpunktis. Ei suuda, ei jõua, ei taha. Sest mulle jääb mulje, et ma ei saa ju nagunii millegagi hakkama. Selle asemel, et kiita ennast “neljade” eest, teen ma ennast maatasa selle eest, et ma viit plussi ei saanud. Tõsi, ma ei tunnusta ennast kunagi asjade eest, mida ma saavutanud olen, või ei patsuta endale tunnustavalt õlale, kui ma olen suutnud kedagi aidata. Selle asemel on mul liiga kiire mõtlemisega, et ma saaks ju veel rohkem, kui ma ainult pingutaks ja… noh saate aru küll.

Lisaks rääkisin ma Elinale oma väikesest kahtlusest, et ma pean olema vist lõhestunud isik. Seda selle pärast, et mingid head ideed ei tundu teisel momendil üldse enam nii head ideed ja teinekord on “minevikumallu” käitumine mulle isegi paari tunni pärast arusaamatu. Ka selle muremõtte pühkis ta mult peast.

Tema sõnul on üks suurim viga, mida inimesed teevad, arvata, et me koosneme vaid ühest MINAST ja see ülejäänu on lihtsalt…mõtted ja meie areng ja kasvamine inimesena ja muu selline. Tegelikult koosneme me kõik mitmest minast. Paraku ei pruugi need minad alati omavahel kooskõlas olla.

Näiteks on minus MINA, kes tahab ainult kodus olla, lapsega tegeleda, koristada, süüa teha, pesu pesta ja sarju vahtida. Siis on mul MINA, kes tahab olla imeline karjäärinaine, kes tahab pühenduda tööle, edasi areneda ja saada veel kõvemaks karjäärinaiseks. Ei saa ka unustada MINA, kes on blogija Mallukas, kes tahab oma päevad mööda saata kirjutades ja asju testides ja ausaid arvamusi avaldades ja teiste blogisid lugedes ja kommenteerides. Naljakas on see, et üks osa minust on enesekindel, hulljulge, tal on pohhui, mida arvavad teised, ta usub oma tõdedesse ja ta ei lase teiste arvamustel seda kõigutada. Ta teab, et ma olen ilus naine ja väärtustab iseennast. Samas on see teine osa, kes arvab, et ma olen igav, mõttetu, paks tont, kes ei oska mitte kui midagi siin ilmas ja üldse oleks parem kui keegi mind kiiresti mättasse lööks ja ühiskonnale teene teeks. See tekib sellest, et need minu erinevad minad lähevad omavahel konflikti. Ema-Mallu tahab alati Mariga olla ja teha kõike, mida ta väike hing tahab, samal ajal kui Töö-Mallu kuklas sosistab, et sa pead ju tööd tegema! Sa pead! Ja Kodukoristus-Mallu meenutab, et koristama peab jne. Seega ei saa ma enne rahu, kui ma õpin olema korraga üks.

Proovi siis elada, kui sa õhtul magama minnes oled Tallinna kõige kõvem mutt ja hommikul ärgates väärtusetu sitt, kes ei julge meile lugeda ja telefonile vastata. Keeruline, ma ütlen, keeruline.

Ma olin ennast nende “enda minade” vahelise konfliktiga viinud sinna, et kui tegin tööd, mõtlesin, et peaks Mariga tegelema. Tegelesin Mariga, mõtlesin, et peaks blogima. Blogisin, mõtlesin, et peaks koristama. Koristasin… noh, saate isegi aru. Surnud ring. Ma ei olnud üheski tegevuses päriselt sees, sest mu mõtted olid kogu aeg sellel, mis VEEL vaja teha on. Selle asemel, et lihtsalt olla momendis ja teha, elada ja tunda.

Muidugi ega Elina ei saanud mulle mingit nõiajooki anda, mis mind sellise käitumismustri hülgama paneks, kuid nüüd saan ma seda endale teadvustada ja ennast parandada. Näiteks täna tulin ma koju, mängisin Mariga nii, et terve tuba mänguasju täis, aga mitte kordagi ei mõelnud ma, et issand, ma pean ju koristama või süüa tegema. Pohui ju! Koristan siis kui koristan. Äkki koristame hoopis Kardoga koos, kui ta koju tuleb. Ja äkki ei koristagi iial ja ootame, millal meie armas Mari-Liis puhkuselt tagasi on ja koristama tuleb. Eks elu näitab!

Ja nüüd siis põhjus, miks ma sellest blogin, kuigi olin lubanud blogipausi. Vot sellest aitas mul Elina aru saada, et kui ma tahan koormust vähemaks ja natukene hingerahu, on mul vaja loobuda mõnest muust asjast, kui minu armas tibulinnukene – minu armas Malluka blogi, mis pole mulle iial midagi halba teinud, et ma tema niimoodi häbitult hülgama olin valmis.

Elust tuleb välja heita see, mis enam ei teeni! Isegi siis, kui ühiskond arvab, et see pole õige, siis sellel pole vahet. Miks mind ja minu elu peaks puudutama teiste arvamus elust? Meil on igaühel omad arvamused ja omad põhimõtted, mõned lihtsalt rohkem üldsuse poolt heaks kiidetud kui teised. Samas on ka elud erinevad ja nagu minu tõde ei pruugi olla teisele inimesele üldse adekvaatne, siis on kohati ka ühiskonna seatud raamid mulle… ees. Ma olen nigu selline vaba hing, kes tahab olla nagu ta on ja teha, mida ta tahab.

Miks ma ei võiks terve elu teha seda, mida ma tahan?

Aga sellest, millest ma siis loobun ja mismoodi ma oma elu kergemaks teen, sellest varsti juba lähemalt.

Ma nüüd tahaks ette-taha vabandada, et mu dramaatiline “blogipaus” täpselt 4 päeva kestis ja kindlasti on nüüd kellelgi ilkumist, et “ahha, tahtsid siin teha oma kuulsuse kogumist oma feik blogimise lõpetamisega” aga noh. Praegune MINA ütleb julgelt, et mul on jumala pohhui. Elame me vabal maal ja jumala eest, las inimene blogib siis, kui ta tahab, Ega ma sellega kellelegi leiba laualt võta :)

Seega kõik, kes te olete mõelnud, et äkki peaks minema kellegagi rääkima, siis mina soovitan soojalt Elinat. Ta kuulab, viskab nalja, annab nõu, on sinuga aus ja loob sinu jutu põhjal seoseid, mida sa ise teha ei oska. Karta pole mõtet, sest hirm on see, mis hoiab meid tagasi saavutamaks KÕIKE AWESOME‘I!

DSC_1896

Ps! Kes Elina juurde endale aega lubada ei saa, siis ärge minemata jätke, kui tunnete, et oleks vaja mõtteid lahti harutada. Tasuta psühholooge on palju! Mina näiteks panin endale aja ka Marienthali kliinikusse, kuhu sain aja 2 nädala pärast ja öeldi, et perearsti saatekirjaga on tasuta, ehk siis kui käin selle 2 nädala jooksul perearstilt läbi, saan saatekirja ja saan ala 10 sessiooni tasuta. Kindlasti pole Marienthali kliinik ainukene, kes saatekirjaga inimesi vastu võtavad. Küsi oma perearstilt ja uuri, kus saaksid sa tasuta psühholoogi juurde pöörduda :)!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

120 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Elina Kirt 30. märts 2016 at 12:43

    Tere siinolijatele!
    Mina olen see Elina, kellest jutt käis. Avastasin lingi siia blogisse oma veebisaidilt. Aitäh Mallukas, et nii
    kenasti kirjutasid. Tuli tahtmine kommentaare lugedes oma arvamus avaldada. Õigemini mitu.
    Hirm psühholoogi juurde minna on asjatu, kõik on ikkagi inimesed. Hirm tekib harilikult kujutlusest, et
    keegi teab sinu kohta rohkem kui sa ise. Kuidas selline asi saab olla? Tavaliselt jutuajamiste käigis selgub,
    et tegemist on hirmuga iseenda tundmise ees. Õigemini selle ees, et võib paljastuda miski, mida me
    näha/teadvustada/avastada vms ei soovi. Kuid omast kogemusest võin öelda, et selline hirm on asjatu,
    sest igasugune enese tundmine vabastab sisekonfliktidest ja koormast. Pahatihti näen, et inimestel on
    tendents istuda oma vanades mõtlemise- ja emotsioonidemustrites kinni, sest nii on mugav. Säilib see
    Mina, keda teatakse ja tuntakse. Igasugune avanemine esitab aga Minale väljakutse, enamasti muutuseks.
    Ja muutus on elu alus, kõik ju muutub. Seda tedasid juba iidamast aadamast aegadest budistidki – elu
    kaduvuse mõistmine vabastab suhestatusest kaduvusega. Inimkeeli tähendab see oma mõtetega
    samastumise lakkamist. See toobki meelerahu. Raskem on meie kultuuriruumis elavatele inimestele aga
    lakata samastumast oma uskumustega. Mis on uskumused? Iseenesestmõistetavad veendumused, mille
    oleme pärinud….lapsepõlvest enda jaoks autoriteetsetelt inimestelt. Ja uskumusi me enamasti ei sea
    turmtule ega kahtluse alla. Millised on enamlevinud uskumused? “Ma ei ole piisav”, “..et saada õnnelikuks
    on vaja veel vaid …”, “Ma ei ole armastusväärne”, “Elu on kannatus”. Need on alateadvusse MEIE ENDI
    poolt veendumustena salvestatud programmid, mis juhivad meie elu. Mitte keegi ei ole sündinud
    uskumustega, need ikka omandatakse teistelt inimestelt ja võetakse enda omaks, ning kohandatakse siis
    vastavalt oma vaadetele. Siis juhtubki nii, et teatavas vanuses, enamasti varases keskeas (või siis kui
    sisenetakse uude eluetappi), lähevad vanad uskumused ja uued põhimõtted omavahel konflikti, heites
    kinda väljakujunenud identiteedile, ehk Minale. Sedasi sunnib meie enda hinge evolutsioon meid
    muutuma, vabastama end vanast. Seda tunneb inimene kriisina, rahutusena, rahulolematusena,
    sisekonfliktina jne. Antud etapis on oluline esitada endale hoopis uusi küsimusi. Kui varem oldi harjutud
    lähtuma välisest infost: teiste hinnangutest, tähelepanust, meediast, sotsiaalsetest tõekspidamistest jne
    jne, siis muutuste lävel peab inimene hakkama kuulama oma siseinfot. Nimetagem seda sisehääleks või
    kõhutundeks, või millekski muuks. Kuid seesama sisehääl ei lase enam toimida samal vanal viisil, vaid
    eeldab, et seda kuulda võetaks. See on teistpidi justkui ühendumine enda sisemise lapsega, kel on omad
    soovid ja nõudmised, millega sedapuhku peab hakkama arvestama (kui seda varem tehtud ei ole).

    Minu soovitused paremaks elukorralduseks:
    Tee oma elus inventuur ja sõlu välja asjad, mida kindlalt tahad teha. Elad ju eelkõige iseenda jaoks. Mõned
    inimesed räägivad kohustustest, kui millestki raskest ja ebasoovitavast. Kuid ise on need kohustused
    endale võtnud ja loonud. Soovitan siis muuta oma suhtumist neisse. Elu ON iseenda luua, keegi ei ole
    abitu ohver ebamäärase saatuse käes. Seda kutsutakse vastutuseks. Mina ise õppisin seda üle 6 aasta
    depressioonis üksinda kodus viibides. Olin vihane elu (ja kes teab veel kelle peale), et mulle ei võimaldata
    sellist elu nagu arvasin, et olen ära teeninud. Kuid nii oleks võinud jäädagi, tervis hakkas alt vedama ja
    sundis õppima. Sain aru, et mitte keegi ei tule päästma mind elu käest, pigem mõistsin, et ei vajagi
    pääsemist. Polnud sinnamaani osanud ise oma eluga midagi pihta hakata ja nii oligi lihtsam
    enesehaletsuses kõiki ja kõike süüdistada, ning imestada, et miks küll asjad nii on. Me oleme inimestena
    vägevad olendid (va kui juhib uskumus, et oleme piiratud ja elame tingimuslikus maailmas).

    Jää oma otsuste juurde. Kahtlemine tühistab tellimuse. See tähendab, et kui pidevalt vaidlustad oma
    otsuseid, siis ei saagi sooviud elus sündida. Metafoorselt: kui ronid neljakordse maja (seisund) katusele ja
    viskad bumerangi (oma soovi) sealt lendu, siis tuleb ta ükskord sinna kindlalt tagasi (täitunud soov). Kuid
    kui sul lõpeb kannatus enne ära ja otsustad minna alla (pettumus), siis ei ole katusel kedagi kes täitunud
    soovi vastu võtaks. See ei ole esoteerika, vaid elu seadus. Sellele vastab ka minu järgmine soovitus:

    Tee teistele seda mida tahad, et sulle tehtaks. See toimib. Alati. Kui lähtud vaid omakasupüüdlikkusest,
    siis lähtud endas puudusteadvusest, mis tugineb omakorda uskumusele, et mul ei ole piisavalt seda mida
    vaja. Tuleb mõista, et see on seisund, ning mida kauem me sellest uskumusest kinni hoiame, seda kauem
    see olukord kestab. Seega on lahenduseks hakata andma kõike seda mida tahate saada.

    Näen palju kriitikat kommenteerijate tekstides. Tuleb aru saada, et kõik mida inimene teeb või ütleb, tuleb
    tema enda maailmavaatest ja uskumustesüsteemist. Nagu lapsed ütlevad: “kes teiselt ütleb, see ise on”.
    Sageli omistatakse teisele omadusi, mida iseendas ära tuntakse või ei tunta. Toon näite: kui armutakse,
    siis armumise perioodil (so loodusliku anesteesia ajal) nähakse teises nii palju ilusat ja head. Tuleb mõista,
    et need on asjad, mida iseendas aktsepteerime ja oleme ära tundnud. Kuid kui armumise periood läbi
    saab, siis miskipärast ilmuvad nähtavale asjad, mis on ebameeldivad ja vastupidised. Tuleb mõista, et need
    on asjad mida me enadas eitame või ei ole ära tundnud. Sellele tahavad paljud vastu vaielda. Vaielgu
    pealegi. Las elukogemus tõestab. Minul on olnud palju suhteid, mida ma olen lõpetanud suutmatusest
    neid taluda. Siis ei märganud ma seda, et need omadused on iseenda nn plekid, mida ma näha ei tahtnud.
    See tuleneb sellest väärast ettekujutusest, et oleme ainult ilusad ja head. Loodusseadused aga kinnitavad
    mõlemat. See tähendab, et igal omadusel, emotsioonil jm on vastandomadus või emotsioon, ning seda
    tunnistamata oleme pidevas pinges ja sisekonfliktis. Alles siis kui mõistame vastandit, neutraliseerub
    energia. See ei tähenda veel, et sellega on kõik. Niikaua kui oleme veel vanas mustris reaktiivsed, nt
    võtame teiste kriitikat isiklikult, või solvume vms, niikaua oleme selle vastandist vähemal või suuremal
    määral teadmatuses ja reaktiivsed. Sel momendil, kui mõistame seda millest meie reaktiivsus tekib,
    saavutame objektiivsuse, mida saab ka meelerahuks kutsuda.

    Me teeme ise endale oma mõtetega haiget. Niikaua kui sellest aru ei saa, püsib sisepinge. Reaktiivsuse
    lakkamisel lõpeb ka pinge ja me ei toida enam oma ego (väärtalitluslikku pilti iseendast).
    Meelerahu ei ole meist kaugel. See on kogu aeg olemas. Täpselt sel hetkel kui hakkame oma mõtetega
    samastumise asemel neid lihtsalt vaatlema, pinge kaob ja rahu valdab. Iseenda tundmine on kõige alus.
    Ning kui selleks annab impulsi psühholoog, siis kindlasti tasub minna. Mõnda aitab tema enda sisetunde
    uurimine, mõnda mõni hea raamat, mõnda valusad kogemused jne.

    PS Ka mina võtan vastu saatekirja alusel, kuid ainult Järveotsa Perearstikeskuse nimistusse kuuluvaid
    patsiente. Neile on teraapia tasuta, st selle korvab haigekassa.

    Kirjutasin nüüd pikalt, kuna olen kodus hetkel haige. Vaevalt, et hakkan Malluka blogi püsikundeks, seega
    soovin teile kõigile kannatlikkust, uudishimu ja sära! Julgege esitada väljakutseid ja uurida oma
    sisetundeid, Öeldakse, et mõistus (ego) räägib kõval häälel, kuid hing vaikses tunnetekeeles. Oma meeli
    vaigistades pääseme sellele vaimsele varaaidale ligi, kust tulevad meie jaoks kõik õiged vastused ja
    lahendused. Igaühel on selleks võimalus ja eeldus. Kaunist kevadet!

  • Reply Minni 8. jaanuar 2016 at 23:21

    Mul on hea meel, et said psühholoogilt abi. Ise tunnen, et minu stressi leevendaks see, kui keegi mu kodu koristaks, sest ma
    reaalselt ei jaksa ja ei jõua seda beebi kõrvalt teha. Samas ei suuda ka koristamata tubades ringi liikuda ja pidev ärevus on sees.
    Kuna mu immuunsussüsteem on üsna nõrk seoses stressiga, siis olen 1,5 kuud järjest juba antibiootikume võtnud. Nüüd tunnen,
    et mul on vaja abikätt :D Sa rääkisid, et sul on koristaja. Kust kohast sa ta leidsid? Võib-olla oled sellest kirjutanud täpsemalt, aga
    ei leia :) Ja mida ta nt koristab? Ma ei oska kuskilt otsida ja firma kaudu tellides oleks see ilmselt palju kallim. Oeh, igatahes..I need
    help :) ja kui küsida tohib, palju maksad talle? :) Kui teema olemas, võid lihtsalt lingi panna.

    • Reply Mallukas 9. jaanuar 2016 at 11:04

      Ma leidsin ta nii, et mul oli kunagi vaja beebiga jalutajat ja Mari-Liis kirjutas mulle. Nõnda ta Mariga jalutamas käiski, kuni männikule kolisime. Siin aga oli pidevalt sitamaja ja nõnda ma pakkusingi, et ehk ta viitsiks koristada. Ta oli nõus. Koristab 1x nädalas (kui just pole muid asju vahel) ja tõmbab tolmu, peseb nõud, peseb põrandad, wc, vannitoa. päris asju ei sorteeri, aga üldine puhastus noh. 50 eurtsi kuus :)

  • Reply G 6. jaanuar 2016 at 22:09

    Ma pole tegelikult kommenteerija tüüpi, aga tahtsin öelda, et sa oled üks erakordselt kaunis naine.. ja seda postitust lugedes
    tekkis nii siiras hea meel su üle kuidagi.. jah.. :)

  • Reply Kelly 6. jaanuar 2016 at 18:46

    See oli nüüd küll täiesti nagu iseenda kohta lugemine, eriti see hinnete koht. Mu ema tekitas mulle alati tunde, et ma ei
    saavutanud piisavalt palju ning kõrged ootused olid alati just minu, mitte mu õe peale pandud. Teadvustan endale, et mu ema
    ei teinud seda meelega ning ei mõelnud midagi halba, kuid tunnen siiani, et see minusse mingisuguse jälje jätnud. Koolist koju
    tulles küsis ema alati, mis hindeid sain ja kui ütlesin, et kolm viite ja ühe nelja, siis järgnes alati küsimus, milles ma nelja sain, aga
    kunagi ei küsitud, mille eest viied välja teenisin.

    Kõige valusamalt solvusin ema peale päris kooli lõpus, mil sain ühe riigieksami tulemuseks 90 punkti 100st ja olin ise ülirahul
    endaga. Mingi aeg läks mööda sellest ja jutt läks emaga eksamite peale ning siis selgus, et ta mäletas valesti ja oli mingil
    põhjusel paarile inimesele öelnud, et ma sain 100 punkti 100st. Ja siis palus mul selle peale mitte siis kuulutada, et tegelikult
    ainult 90 punkti sain, muidu tal on piinlik, et valesti ütles. Ma solvusin ikka täiesti hingepõhjani, sest tekkis nagu jälle poleks mu
    tulemused piisavalt head olnud.

    Võib-olla tundub kõrvaltvaatajale selline mõttetu hala, aga aastate jooksul kogunenud väikesed märkused võivad päris tugeva
    jälje jätta. Mu ema on mulle ääretult kallis ning saame omavahel väga hästi läbi, aga olen üsna kindel, et see pidev iseendaga
    rahulolematus on suurel määral just tema kunagisest käitumisest tingitud.

  • Reply Kivinõid 6. jaanuar 2016 at 16:57

    Mina selle blogi ongi see mis on
    valesti arvamusega jällegi ei nõustu.
    Nii nagu kunstnikel on vaja maalida,
    muusikutel muusikat teha on ka vaja
    kirjanikel/ajakirjanikel kirjutada.
    See jäta blogimine ära ja hakka
    normaalseks inimeseks jutt tundub
    teoorias ilus ja äge, et jääb teiste
    asjade jaoks rohkem aega, mingi
    suvakas arvusta su perekonda,
    kehakaalu või ma ei tea veel mida
    kuskil foorumis, kuid sellel on ka
    positiivne pool. Mõnel inimesel on
    vaja lihtsalt mõtted kuidagi
    kirja/muusikasse/pilti panna ja
    nendel kellel ei ole on seda väga
    raske mõista. Olen ise
    “kunstnikuhingega” pärit perekonnast,
    kus mõlemad vanemad on väga
    konkreetsed. Samuti tean, mida sa
    tunned, endal on selline viga, et ei
    oska ära öelda ja võtan endale
    kohutavalt palju kohustusi korraga.
    Lõpuks suren selle koorma all, aga
    keegi ei mõista, pigem ollakse
    pahased, kui midagi ei lähe nii nagu
    pidi. Ülikool, töö, elukaaslane,
    sõbrad, vanemad.. Mingi hetk tahaks
    põgeneda ja lihtsalt üksi olla, aja
    seisma panna. See lapsepõlve seos on
    ka tuttav, ema keeldus gümnaasiumi
    ajal tunnistusele allkirja panemat,
    kuna seal on “neljapuru”. Proovin
    teha kõike ideaalselt, mis lõppeb
    sellega, et kõike ei jõua ja
    ideaalselt ammugi mitte. Oijah, ma
    ei tea mis selle kommentaari mõte
    oli, aga sain ka oma hala kirja
    panna, kohe parem hakkas.

  • Reply Maris 6. jaanuar 2016 at 16:10

    Minu arvates on see postitus üks sinu arukamaid ja paremaid üleüldse! Ma usun, et nii mõnigi nagu mina, tundis ennast selles
    tekstis ära. Aitäh sulle!

  • Reply Lonni 6. jaanuar 2016 at 13:58

    Oijah, ma lootsin, ausalt lootsin, et seekord näitad eeskuju,kuidas oma sõna pidada, tasakaalukas olla, mõelda enne kui räägid, aga
    pidin pettuma. Same shit, tühi mula

    • Reply Mai 6. jaanuar 2016 at 14:32

      Mis sul viga on, et sa heidad
      emotsionaalselt katkisele inimesele
      ette, et ta oma “sõna pidada ei
      suutnud”? Ma tean, mida Mariann läbi
      elab. Ma tean kui raske on endale
      kindlaks jääda, kui sisimas nii katki
      olla. Üks päev tundub mingi asi nii
      õige, teine päev nii vale. Sa pead
      end paremaks inimeseks, aga kui sinu
      jaoks on endaga ummikus inimestele
      halvasti ütlemine normaalne, siis sa
      pole sugugi parem.

      • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 17:47

        Just, Mai :) Las see konnalonni krooksub omaette :D

        • Reply Anne 6. jaanuar 2016 at 21:52

          Kes on konnalonni? Kui sa kriitikat ei talu, ära lahmi.

        • Reply M. 7. jaanuar 2016 at 13:14

          Selliseid veidi klähvivaid
          kommentaare lased läbi ja minu oma
          kadus sama kiiresti kui ilmus? Miks
          sa minu kommentaari ära kustutasid?
          Kas selle reklamailepingu küsimuse
          pärast? Või selle pärast , et
          julgesin arutada et see paus oleks
          ikka võinud kesta vähemalt “ravi”
          lõpuni? Või lasedki paar sellist
          klähvivat mitte midagi ütlevat
          kommentaari läbi, et hoida siin asjad
          veidi tasakaalus aga reaalselt
          arutlevaid ja mitte nii negatiivseid
          kommentaare kustutad? :( samuti miks
          kadus kommentaar, kus lugeja ei olnud
          nõus selle terapeudi soovitusega
          sulle? Sa justkui käid teraapias ja
          räägid, et tunned juba ennast
          paremini aga käitumine siin blogis on
          ju ikka samasugune :) selles suhtes
          sa ju tead, et kõik ei pea sinuga
          nõustuma no ei ole nõus ja ei ole!
          Milleks kustutada (too kommentaar
          millest räägin ei olnud tõesti
          terapeudi ründav või sind kuidagi
          halvustav ju) :)

          • k2 7. jaanuar 2016 at 13:56

            Hahaha, tõesõna.. Laske inimesel olla, küll teil on aega alles teiste elule teha ettekirjutusi.
            Vaadake kõigepealt ikka, et enda elu jõuate elada.
            Kurb kohe inimestest, kelle enda elu nii igav on :D
            Üks suuuur kallu sulle vinge MALLU.. voh :)

          • M. 7. jaanuar 2016 at 14:53

            Ettekirjutisi? Just vastupidi ju
            väidan, et osadele meeldib ja osadele
            ei meeldi. Osa kiidab ja osa mitte.
            Ma olen paljude teemadega nõus ja
            paljudega ei ole. Mis
            ettekirjutistest sa räägid? :) ja
            sinu elu paistab olevat väga “põnev”
            selle kommentaari näitel? :D

    • Reply Liska 7. jaanuar 2016 at 09:35

      Suht arulage komm.Ise vist väga tasakaalukas
      pold,seda kirja kirjutades.?

  • Reply Mari 6. jaanuar 2016 at 12:46

    Tore, et Sa kirjutasid sellise postituse! Sinu postitus aitas natuke ka mind praegusel raskel hetkel ja andis sügavamat
    mõtlemisainet… Hiljem loen veelkord ja üritan ennast kiita oma neljade eest.

  • Reply h 6. jaanuar 2016 at 12:10

    su hinges oli teada, et sa blogimiseta ei saa. see on nagu vesi või õhk mida me vajame :P:D ära keela endale seda, mis sulle
    meeldib

    aga see pohhuistlik ja sit. sõnade kasutamine ei tee sulle head..see võib jälle tekitada sus vastakaid tundeid jms. aga ise tead..

    aga tore et sul hästi läheb :)

    kirjuta ikka, kuidas läinud jms. :))
    ning alati esikohal on mina, mina ja mina..ning siis teised. ära mõtle üle, mida kõik teised sust arvavad, vaid arva endast head,
    tee head. tasapisi ja siis kõik ongi hea :D

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:23

      mis on viga sõnal pohhui? :D

      • Reply h 6. jaanuar 2016 at 12:27

        mitte et sel midagi viga oleks. aga see on kui pohhui, mul on savi, mul ükstaskõik, käigu kõik … kuhu iganes jne.
        et võib jätta arrogantse, ülbe vms mulje. samas kui tegelikult on inimene hea ja tore, samas katki, ja parandab ennast alles..
        maitse asi:P

        • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:44

          No maitsed on erinevad ja kui ma midagi õppisin, siis ma ei saa elada mõttega, et issand, mis MULJE ma jätan. Ma usun, et kes vähegi blogi loeb, teab, et ma pole ju ülbe või arrogantne. Seega need keda huvitab, neid see ei kõiguta ja keda ei huvita, neist ongi mul pohhui!

  • Reply APPi 6. jaanuar 2016 at 10:41

    Nüüd on küll õudne, sest ma tundsin ennast kohati siin tekstis ära. Tundub samuti, et elu mul suht pees jne, kuigi tegelt pole :D
    Appi! Nüüd hakkas küll õudne, et ma võin ka kunagi õnnelikuks ja rahulolevamaks/enesekindlamaks tagasi saada :D
    Vist nüüd ruttu psühholoogi juurde!

    Tegelt, ma ikka täiega kardan psühholooge, sest koolis mind käis üks psühholoog piinamas. Põen rasket haigust ja ma ei tohi
    eriti füüsiliselt rapsida (ehk siis tol ajal kehaline kasvatus). Kuna mul oli vaja mingit tõendit selleks, siis keegi seda mulle anda ei
    tahtnud (kõlab loogiliselt? – EI, ei kõlanud ka siis, sest eriarsti paberid jne olid koolil olemas). Psühholoogiga ma keeldusin
    rääkimast, kuni lihtsalt tuli koos kehalise kasvatuse õpetajaga mulle tundi järgi.
    Sellele järgnes kabinetis jutt, et issand, mul vist tõesti kohutav isa ja et kindlasti ta paneb mind kogu aeg nii halvasti tundma :D
    Ma nutsin ja nutsin seal, sest minu isa on parim ja ma ei ütleks sellist asja kunagi. Siis kui sealt välja sain, olin nii endast väljas, et
    tundi tagasi ma minna ei suutnud. Helistasin isale ja isa tuli kooli ja sõimas läbi selle psühholoogi. Lõpuks sain oma tõendikese
    niimoodi kätte (põen väga tõsist haigust ja olin esimene selles koolis, kes seda põeb).

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:05

      Ära lase sellisel mälestusel ennast takistada. Kaotada ei ole midagi ja usu mind, psühholoog ei hakka kindlasti ütlema midagi su pere kohta lambist :D Mine ja räägi oma mõtted lahti ja näed asju uue pilguga :)

  • Reply ml 6. jaanuar 2016 at 09:10

    mitte kellelgi pole õigust arvustada, kui pikk või lühike on Sinu blogipaus…sest see on Sinu blogi, mitte kellegi teise oma :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:05

      No aitäh :)

  • Reply Sandra 6. jaanuar 2016 at 09:04

    Nii hea meel kuulda, et asjaga algust tegid. Ära seda pooleli jäta ja jätka ikka niikaua kui vaja. :) Soovin Sulle jõudu, jaksu ja kõike
    head!

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:05

      Ikka! Uuel nädalal uuesti :)

      • Reply Miumiu 21. jaanuar 2016 at 16:46

        Miks Sa pole kirjutanud oma järgmistest visiitidest? Kas need pole olnud positiivne kogemus? Võiksid oma truid lugejaid
        protsessi kulgemisega kursis hoida, palun!

  • Reply Katrin 6. jaanuar 2016 at 09:03

    vot seda “ah, poh*** ” suhtumist ma
    imetlengi sinu juures! ja hea, et sa
    ta jälle üles leidsid :)
    ma õpin ka tasapisi seda, et ei saa
    kõikide maailmaasjade pärast ette
    muretseda, vaid tuleb elada hetkes
    ning tegutseda vastavalt sellele hetkele.
    Kiidan sind selle eest, et selle
    visiidi ikka ette võtsid ja ära
    tegid! Hea meel su üle, et said
    natukene mõtteid ja väärtuseid
    korrastada :) Tubli oled!

    ps. no ja selle pärast, et sa
    õnnelikuna tagasi oled, on mul sitaks
    hea meel :D

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:06

      Mulle meeldib ka see omadus enda juures. Pisiasjad on vaid pisiasjad! Aitäh sulle :))

  • Reply Ma 6. jaanuar 2016 at 08:09

    TUBLI!!! Olen väga rõõmus ja uhke
    sinu üle – siiralt ja südamest.
    Loodan, et jätkad tema juures käimist
    nii kaua, kui ta arvab, et on
    vajalik. Elu on ilus, eks ole?! :) :) :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:07

      Aitäh Maria, ma lähen muidugi tagasi ka. Tunniga ei jõudnud teps mitte nii palju rääkida, kui tahtnud oleks :)

  • Reply Inks 6. jaanuar 2016 at 07:48

    See on hea, et julgesid minna. Hea, et julgesid ka siia
    kirjutada. Hetkel selles loos kohati tunnen end ise ära,
    see paneb mõtlema..
    Mõte minna kellegagi rääkima tunduks nagu ma
    oleksin hull, kuid see on vale arusaam… Peab
    tunnistama iseendale oma mure ja abi otsima

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:08

      Me ju kõik tahame aeg-ajalt kellelegagi rääkida ja südamelt ära saada. Sõpradega ju ka räägid. Nemad aga teavad sind ja räägivad kogemusest, psühholoog on võõras inimene, kursis igasuguste käitumismustritega ja oskab neid ka näha. Hull pole sa kindlasti :D Kui mina ei olnud, siis ei ole sina ka!

  • Reply Krissu 6. jaanuar 2016 at 00:11

    Ma soovin Sulle kogu südamest ainult head,rahu ja
    meelekindlust.

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:14

      Aitäh!

  • Reply meow 6. jaanuar 2016 at 00:00

    Jeee, welcome back! Nii tore, et sa vastuvõtul käisid ja ka
    reaalselt tundsid, et see sind aitas. Ära ainult seda käiku
    viimaseks jäta, siis vast pole pikemas perspektiivis tolku.
    Aga mingi eriti ilus pilt on ka siin, ma vaatan :))

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:15

      Nice to be back! Ma olen jah shokis, et see aitas nii ruttu kohe mõtted paika seda. Muidugi imestada pole siin midagi. Kui ma
      raseduse alguses Kardo maha jätsin, siis ma käisin 1x raseduskriisinõustamises ja sain ka KOHE abi :D

  • Reply Kerli 5. jaanuar 2016 at 23:40

    Aitäh et sa selle kirja panid, mul oli vaja seda lugeda ;)

  • Reply Janeka 5. jaanuar 2016 at 23:04

    Kõik need tunded, et “ma peaks kodu koristama”, ” ma
    peaks lapsega rohkem aega veetma”, “peaks rohkem
    tööd tegema”, “soe toit peaks ka laual olema”, ” trenni
    pean ka tegema”, “tervislikult vaja süüa”, ” osav, tark,
    veatu jne pean ka olema” – see loetelu võib päris
    pikaks minna.. Need tunded tulenevad paljustki
    ühiskonna survestamisest. Igalpool on loodud mingid
    ilu-,osavuse-,emaideaalid ja muidugi kõik tahavad ju
    sellised olla. Mina mõtlen ka paljuski nii, nagu sina,
    kuid siis saadan kõik kuradile oma ideaalidega ja ütlen,
    et minusuguseid on ainult 1- olgu rahul sellega. :D

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:15

      Ma proovin ka edaspidi sellise suhtumisega olla :D

  • Reply andrea 5. jaanuar 2016 at 22:41

    See oli mulle nagu tellitud , väga vajalik ja asjakohane lugemine. Tunnen juba ammu, et asjad käivad üle pea ja üle jõu, et enam ei
    suuda, vaja kellegagi rääkida, sest kui ei räägi, on hullarisse minek. Aitäh sulle!!!

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:16

      No aga mine siis! Karta pole ausalt midgai!

  • Reply kris a 5. jaanuar 2016 at 22:39

    Aitäh Mallu sulle.Sa räägid nagu minust.See oli
    suureks abiks,et kirj.mis psûhholoog ütles.Kuna ma
    tunnen samuti nagu sina :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:17

      Ma just selle pärast paningi selle kirja, et ehk on kellelegi abiks, kes veel nii tunneb. Tore kui aitas, aga lähemalt saad kindlasti oma
      muredest rääkida, kui ise teraapiasse lähed :)

  • Reply Marta 5. jaanuar 2016 at 22:38

    Tänan,et jagasid meiga oma kogemust…sõnad et “lase lahti mis sind enam ei teeni ..” paid mõtlema..oma elupuntras kus ma hetkel
    istun..sest tunne “vanamood enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska”.sai uue tähenduse tänu Sulle.

    Ja so what..blogipaus või mitte..mul siiralt hea meel kui sul on parem. ausalt :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:17

      Jee, aitäh, Marta! Kasututest asjadest tulebki lahti lasta ja ka sellest, mis rõõmu ei paku. Muidu ei jää rõõmsate asjade jaoks üldse
      ruumi!

  • Reply Lily 5. jaanuar 2016 at 22:35

    Ah, kui hea, et sa just sellest
    kirjutada otsustasid. Ma hullult
    tahtsin teada, et mida sulle seal
    teraapias räägitakse, aga ei hakanud
    seda kommenteerima, sest no olgem
    nüüd ausad, mis see tegelikult
    kellegi teise asi on! Aga nii hea ja
    positiivne!

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:18

      Ma usun ka, et see halba tee, kui kirja panna :)

  • Reply T. 5. jaanuar 2016 at 22:01

    Kuna olen end sinuga sarnaselt
    tundnud, siis ausalt öeldes avas see
    postitus ka minu silmad, aitäh sulle
    selle eest! Näiteks see, et ma tunnen
    ka ennast nagu mingi lõhestunud
    isiksus aeg-ajalt, sest ühel hetkel
    olen veendunud, et ma tahan ühte asja
    ja järgmisel hetkel hoopis midagi
    teistsugust. Nüüd sain natuke aimu,
    miks see nii on. Ja see, et elust
    tuleb välja heita see, mis enam ei
    teeni ega õnnelikuks tee. Sellest
    sain ma eelmise aasta lõpus isegi aru
    ja hakkasin niimoodi ka elama. Jätsin
    suhtlemise inimestega, kes toovad mu
    ellu ainult negatiivsust, loobusin
    tegevustest, mis lisasid stressi mu
    ellu, lisaks loobusin õppimisest
    eriala, mis mulle mingit huvi ei
    pakkunud ja mind õnnetuks tegi. Nüüd
    üritan tegutseda rohkem oma südame järgi.

    Ma olen nii õnnelik, et sa blogipaus
    läbi on, kuigi sain aru, miks sul
    seda vaja oli. :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:19

      No tore, kui sain sulle anda võimaluse natukene oma mõtteid korrastada. Tegutse ikka südame järgi jah! Ja ma proovin ka :)

  • Reply mmmm 5. jaanuar 2016 at 21:21

    Kui sa blogiga mõneks ajaks hüvasti jätsid ja kirjutasid, et pead uuesti selle positiivse ja elurõõmsa Mallu üles leidma ning otsid
    endale ka abi selle tarbeks, tekkis mul mõte, et iga halb asi on millegi jaoks hea. Ma hakkasin mõtlema, kuidas sinu blogil on nii nii
    palju lugejaid ja kuidas kindlasti suurem osa neist on vähemalt korra tundnud ennast sarnases olukorras nagu sina olid. Kuna sa
    oled juba oma olemuses ja vahetus kirjastiilis nii real ja relatable inimene, siis ma usun, et paljud said juba sellest teadmisest, et sul
    kui pealtnäha nii tugeval isiksusel on ka raskemaid aegu ja et sa julged abi otsida sellest raskest ajast väljatulemiseks, kõvasti tuge
    ja indu, jõudu ka ise minna abi otsima ja märgata neid mustreid mis neid õnnetuks teevad.
    Sa oled üks tänuväärt inimene ja väga suure südamega. Welcome back Mallu!

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:20

      Jah, kõigil on ju raskemaid aegu. Neid pole mõtet varjata ja peita, need ei muutu sellest olematuks. Pigem saavad sama
      kogemusega inimesed teineteisele toeks olla ja see on ju palju kasulikum kui ideaalse elu teesklemine ja iga õhtu patja nutmine.

  • Reply Mia 5. jaanuar 2016 at 21:21

    Nii tore, et said hea kogemuse ja ennast paremini tunned :D Ja mul hea meel, et blogimisega ikka jätkad :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:20

      Aitäh, Mia :)

  • Reply Kaisa 5. jaanuar 2016 at 20:57

    Kui sul on vaja “Jõehobu elutoas” raamatut,
    siis mul on üle.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 21:01

      Mis raamat see on? :)

      • Reply Kaisa 5. jaanuar 2016 at 21:30

        Kui ma Elina juures käisin, siis ta soovitas lugeda.
        http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/raamatud/alkeemia-lugemisnurk-joehobu-elutoas-on-raamat-
        mis-aitab-paljusid-raskes-olukorras-inimesi?id=70990095

        • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:20

          Ooo, hea meelega laenaks :)!

          • Kaisa 6. jaanuar 2016 at 15:19

            See on mul Pòhja-Tallinnas. Ja annan täitsa niisama ära. Kui sul enam vaja ei ole, saad ka
            edasi anda.

          • Mallukas 6. jaanuar 2016 at 17:46

            Ooo, aga kuidas me saaks selle vahetuse teha? Kas posti viitsiks panna?

          • Kaisa 6. jaanuar 2016 at 19:38

            Jah, paari päeva pärast.

  • Reply Hally 5. jaanuar 2016 at 20:48

    Ma olen hämmingus oma emotsioonidest hetkel, aga tõesti, ma olen nii rõõmus sinu üle :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:20

      Jee, mina ka!

  • Reply Mailis 5. jaanuar 2016 at 20:35

    Ma hiljaaegu avastasin su blogi ja oli maru kahju, kui ütlesid, et nüüd aitab. Lugesin 4 päeva vanemaid postitusi jõudsin juba 2014
    aasta suvesse.
    Mul on hea meel, et sa ikka edasi kirjutad, ega seda arhiivimaterjali poleks enam kauaks jagunud :)!

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:21

      No naudi siis :)

  • Reply G 5. jaanuar 2016 at 20:25

    Oh, nii tore, et tagasi oled! See, kui pikk on blogipaus, ei saa me keegi ette ennustada. Ühel hetkel tunned, et kõik, rohkem ei jaksa,
    kuid naased juba mõne päeva pärast (nagu sina) või on hoopis nii, et ühel päeval pole enam tahtmist, paned blogi kinni ilma
    mingisuguse hoiatuseta ning ei naase enam kunagi. Kuna blogi on üks osa sinust, siis mul on ääretult hea meel, et selle taastasid ja
    oled jälle motti täis! Panid oma tekstiga lausa oma elu peale mõtlema. :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:21

      Tõsi, enesetunded võivad muutuda nii järsult, tähtis on neid vaos ja reel hoida :D

  • Reply K. 5. jaanuar 2016 at 20:23

    Minule on ka alati bloki ette pannud see, et mida ma vastan sellele küsimusele, et mis mul viga on, et miks ma sinna lähen..

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:21

      No vot, ära enam sellele mõtle :)

  • Reply LARA 5. jaanuar 2016 at 20:10

    Tubli muidugi. Vaata, sa rääksid, et sul meeleolud vahelduvad – depressivsus ja siis ülihea meeleolu,
    minu meelest on see bipolaarsus ikkagi, mis on väga paljudel avaliku elu tegelastel.
    Nt Marilyn Monroe, Kennedy, Catherine Zeta-Jones… hea asi on, et need inimesed ei vaja nii
    palju und ja toitu, ja neil on üldiselt rohkem energiat kui teistel (aju nagu toodab narkootumi).
    Võid selle kohta uurida, mulle lihtsalt tundub nii. Õpin ise esimesel kursusel psühholoogiat, et
    see ei pruugi kindlasti tõsi olla, aga lihtsalt pakkusin ….

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 20:14

      Jaa, ma ise olen ka seda uuurinud, aga see vast pigem minu keiss ei ole. Ma lihtsalt saan üldiselt kõigest kiiresti üle ja suudan enda mõtteid nn mujale viia, aga kui probleemi ära ei lahenda, siis ei saa ka edasi liikuda, selles asi.

    • Reply kitty 5. jaanuar 2016 at 21:20

      Energiat on rohkem ainult maania
      perioodidel…aga maania voib kiskuda
      kaest vaga ara ning siis ei ole see
      mitte parem kui depressiooni periood.
      Aga ma olen ka marganud siin
      bipolaarsusele viitavat. Lase see
      test teha!

    • Reply anonym 6. jaanuar 2016 at 04:12

      See on selgelt ju ebastabiilne isiksusehäire kui
      meeleolu muutub nii tihedalt ja kui
      enesetapumôttes vastavad tôele.

      Bipolaarsus on erinev sellest. Ekslikult
      pannakse diagnoose just nii, aga sul ongi vist
      esimene kursus nagu ütlesid. Ainult test ei
      näita midagi.

      • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:09

        Mis enesetapumõtetest siin jutt on? Mul igatahes selliseid mõtteid pole iial pooleks sekundiks ka olnud.

      • Reply kitty 6. jaanuar 2016 at 14:15

        Enesetapumotted ei kai bipolaarsusega
        alati kokku. Bipolaarsus on tujude
        jarsk muutumine skaalal mida ei loeta
        normaalseks. Seda ei opita
        psyholoogias vaid psyhhiaatrias…ja
        just nimelt testiga ning vestlusega
        seda diagnoosi
        kinnitatakse/ymberlykatakse.
        Bipolaarne haire 1 muide ei eelda nn
        vaga tugevalt yle-volli aarmusi.

        • Reply anonym 6. jaanuar 2016 at 19:56

          Eks need enesetapumõtted käivad kokku depressiooniga ja bipolaarsus tähendab, et maania
          vaheldub depressiooniga, võib olla ka tasakaalukaid perioode, kuid depressioon on pikema
          ajaline vaimne madalseis ja väga väga tihti kuulub sinna hulka ka mingil hetkel enese
          vigastamise ning surma plaanid, isegi kui neid ei teostata. Bipolaarsuse maania või
          depressiooni periood kestab rohkem kui kaks nädalat järjest.

          Kui lihtsalt tujude kõikumisest diagnoos “bipolaarne meeleoluhäire” kirjutatakse, siis võiks
          teha seda juba kõikidele naistele, kellel päevade ajal halb tuju. Selleks, et bipolaarne “olla”, on
          vaja ikkagi vähemalt kord elus olla maanias või hüpomaanias, enne arstid seda diagnoosi välja
          ei kirjutagi.

          Ebastabiilsus on mallukal ja see pole haigus, vaid isiksusehäire. Kui pidevalt muutuvad need
          pinnapealsed mõtted, millest ta räägib. Bipolaarse peas on elu ja surma küsimusi rohkem,
          mitte koristamise mòtted päevast päeva. Bipolaarse mòtted ei muutu üldiselt nii tihi, vaid
          meeleolu kòikumine – kòigub ikka tohutult, see teeb võimetuks inimese. Käitumine, söömine,
          rääkimise kiirus jne.

          See kes räägib, et bipolaarne on olla hea(!) ja väga hea on olla maanias, siis on lihtsalt täiesti
          (andke andeks aga) loll. Arvake kaua inimkeha seda kõike jaksab ja mis sellele järgneb. On kah
          alles perekooliarstid koos siin.

          Ma vihkan neid nalju, et ahh tahan jäätist, ei kommi, olen vist bipolaarne, et ei suuda
          otsustada.

          Mallukas ise kirjutab vahel sarkasmiga, et tapan end ära v tahaks ära surra. Kes teab, kas see
          nali või mitte.

  • Reply c 5. jaanuar 2016 at 20:08

    Mul on niiii hea meel, et blogimist jätkad. Kui ma sinu
    viimaseid postitusi olen lugenud, olen end paljuski ãra
    tundnud. Pãris pikka aega on olnud minus tunne et
    olen vããrtusetu inimvare kes millegiga hakkama ei
    saa, olen pidevalt vãsinud, ei taha enam tegeleda oma
    hobidega ja ka kool on üle visanud. Kassin ja kadetsen
    et teised on minust paremad, ja kui mõtlen et peaks
    siis midagi ette võtma (trenni tegema või rohkem
    õppima ja vanemaid aitama ja end kokku võtma) siis
    vedelen voodis ja lihtsalt… ei tee. Ja siis ma kassin selle
    üle et ma midagi ei tee, suur nôiaring ûhesônaga. Olen
    mitmeid kordi mõelnud et peaksin kuskile pöörudma,
    aga ei oska. Koolipsúholoog tundub vâga
    ebausaldusväärne ja.. ma tõesti ei oska.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 20:10

      Mine siis perearsti juurde ja tema saab sind kuskile suunata :) Sellised tunded tabavad aeg-ajalt kõiki, aga pikemajaliselt ei ole see tervislik, st mõttemaailma on vaja korrastada. Endal on seda tõesti raske teha, kõrvaline isik näeb sind uue pilguga :)

  • Reply Liis 5. jaanuar 2016 at 20:02

    Tead, mis mulle selle postituse juures kõige enam meeldib? See pilt! Sellelt on selgelt näha, et sa oled rõõmus (mitte
    sunnitud rõõm nagu mõnel pildil, vaid ehtne ZenMallu) ja see teeb sind nii ilusaks :)

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 20:10

      Pilt on muuseas paar nädalat vana, aga oli üks imeline õhtu Triinuga :)

  • Reply Helina 5. jaanuar 2016 at 20:01

    Super uudis!Rõõmsalt edasi,tegema seda,mida oskad nii nii hästi.Ja väga ilus oled sellel fotol sa ka,kohe näha,et miskit positiivset
    on juhtunud,nii elurõõmus pilt! Lihtsalt ülivinge.Hea,et paus oli vaid 4 päeva :)

  • Reply Anette 5. jaanuar 2016 at 19:54

    Oojee! Seda oli mõnus lugeda. Enesearengu
    teemad on minu jaoks nii huvitavad. Mul on
    hea meel, et meelerahu said ja ümbritsevat
    maailma säravamana näed. Hetkes elamine on
    imeline, mõnikord peab seda endale tihemini
    meelde tuletama. Tundub, et hakkan rohkem
    sinu blogisse kiikama! :)

    • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:22

      Ka minule on tegelikult need päris huvitavad. Meelerahu on mõnus ja ootan sind siis ikka siia tagasi :)

  • Reply kr 5. jaanuar 2016 at 19:44

    Nii tore, et sa ennast jälle hästi tunned :) Ja väga ilus oled ka :)

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:49

      Aitäh :)!

  • Reply K 5. jaanuar 2016 at 19:27

    Oh kuidas tahaks kah sellist selgust… Järgmine kuu ehk saab lubada endale Elina külastust! Viimase poole aastaga on terve minu
    elu peapeale pööratud..Ise ma muidugi olen seda teinud ja no lihtsalt on selline tunne, et MITTE MISKI ei suuda mind sellest
    mustast august välja tuua… Ärkad hommikul mõttega, et mitte miski ei suuda naeratust näole tuua ja ei suuda mõelda mitte
    ühtegi asja mis teeks õnnelikuks…Mõte, et olen lihtsalt maailma halvim inimene ja tõeliselt feilinud igas aspektis oma elus..

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:32

      Been there. Ja muuseas, Elina ka! Ta rääkis ka oma kogemusest, kuidas ta oli omadega täitsa põhjas. Ühe aastaga sai ta
      vähidiagnoosi, lahutas abielu ja jäi ilma unelmate kodust. See kõik lõppes sellega, et ta pidi vaatama enda sisse ja muutma endas
      mingeid mõtteviise ja laskma lahti negatiivususest. Nüüd on ta terve ja eluga rahul :)

      • Reply K 5. jaanuar 2016 at 19:43

        Seda on ainult hea lugeda, et sellest tullakse välja! Seda on hetkel mul endal väga raske uskuda aga ilus oleks..
        Soovin Sulle, et päike paistaks Su südames alati!

      • Reply killu 5. jaanuar 2016 at 19:46

        üks abivajamise projekt… ehk Elinal on võimalus ja koos saate kedagi aidata kes vajab abi… kedagi kellega rääkida. paljudel
        pole võimalik sellise teenuse eest maksta ja elinale on juba praegu palju positiivset reklaami :) (mitte et sa reklaami
        eesmörgil kiidaks)

        • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:49

          No väga hea mõte, kui jääb selline abipalve silma, siis kindlasti küsin ta käest. Küll aga lisasin ma posituse lõppu väike PS! osa, kus soovitan uurida ka tasuta psühholooge. Nende järjekorrad pole teps mitte alati “igavesed” ja aega on võimalik saada üsna kiiresti kui tarvis :) Nõnda saavad kindlasti ka need abi, kes selle eest maksta ei jaksaks.

      • Reply Piret 6. jaanuar 2016 at 10:50

        Muide, kas see, mida nõustamise ajal räägitakse, ei peaks jääma nende inimeste vahele, kes seal osalevad?
        Ma muidugi ei tea, võibolla Elina ise ka hea meelega reklaamib oma minevikku ja rasket teekonda helgesse tänasesse, aga
        igaks juhuks peaks äkki natuke ettevaatlikum olema teiste kohta taolise info jagamisega. :-)
        Ei imesta ka, kui see info on avalik ja kuskil a la tema enda blogis või kodukal, aga ei hakka praegu uurimistööd tegema.

        • Reply Mallukas 6. jaanuar 2016 at 12:03

          See on jah täitsa netist leitav info.

  • Reply Kaari 5. jaanuar 2016 at 19:25

    Keep going and be positive :D

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:28

      Annan endast parima!

  • Reply otsi õiget abi 5. jaanuar 2016 at 19:24

    Märkasin kahjuks, et tegemist on oma lapse ahistamises süüdi mõistetud Jure Biechonski jüngriga, kellel pole isegi mitte
    psühholoogi haridust. Selle kooli nõustajad ajavad enamasti täielikku umbluud ja palun ole ettevaatlik.

    http://www.postimees.ee/3373565/riigikohus-moistis-tutre-vagistamises-suudistatud-mehe-oigeks

    Mehe nime googeldades leiad palju südant pahaks ajavat infot.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:28

      Ma ei leia kuskilt artiklist viidet, et Elina puhul on tegemist kellegi “jüngriga”. Mul on ausalt suva, kas tal on psühholoogi haridus või mitte, minule andis ta hüva nõu ja kõik :)

  • Reply Kristina 5. jaanuar 2016 at 19:24

    Nii ilus pilt lõpus !! :)

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:28

      Aitäh :)

  • Reply K 5. jaanuar 2016 at 19:17

    tekkis kohe küsimus, et palju selline seanss maksab?
    Mul oleks ka nii hirmsasti vaja psühholoogi juurde
    minna. :/

  • Reply Merli 5. jaanuar 2016 at 19:15

    Mul oli ka nii hea lugeda seda! ZenMallu!

  • Reply Kairin 5. jaanuar 2016 at 19:14

    Sa oled niiiii ilus! :)

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:28

      Aitäääh!

  • Reply Rokkisteet 5. jaanuar 2016 at 19:12

    Nagu arvata oligi, kõik see dramaatiliselt lahkumine oli
    vaid klikkide kogumiseks. Just nagu staarid annavad ”
    viimase rokk-kontserdi”. Et siis raha hoolega kokku
    kühveldada ja tagasi tulla.

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:14

      Jah, kui sa vaid teaks, mis summasid ma endale kokku kühveldasin selle nelja päevaga, oi jeerum. Mul on nüüd selline jama, et terve maja on raha täis. Täitsa ausalt, kohe maast laeni. Ja nüüd ela siis siin sees… Isegi trükkida on raske, rahapatakad sajavad kahest lehest peale :(

      Muudel teemadel, ma soovitan sul ka teraapias ära käia. 45 euro eest saab küllaga endast teada ja saab enda sisse võõra inimese pilguga vaadata. Ehk osatakse sulle seal seletada, et mis rahulduse sa saad anonüümselt “ära pannes” ja miks sul selline tung on. Arvamust saab avaldada ka oma nime alt. No kui päris ilmarahvale kuulutada ei taha, siis meiliaadress võiks ju ikka õige olla. Anonüümsus tähendab seda, et sa kardad ja peidad ennast oma “uhke arvamuse” taha. Miks, seda ma ei tea, aga ma pole ka ekspert teraapia alal :D Mul on endal ka mõnikord nii olnud, et loen midagi ja kuradi, tahaks kohe kurjalt öelda midagi, et solvata ja nii. Ja sekundiga mõtlen ma, et miks ma nii vihane olen üldse? Miks see mind närvi ajab, mida teine arvab või teeb? Enamasti tuleb neid põhjuseid otsida enda seest. No näiteks, et kui keegi kirjutab mulle, et ma olen paks, siis ma lähen rohkem närvi ja solvun, kui siis, kui mulle kirjutatakse, et ma olen inimsööja. Sest noh, ma olen oma kaalu suhtes ebakindel ja seetõttu haavab ja puudutab see mind rohkem. See võibki tekkida siis, kui ma loen kuskilt, et oh, käisin trennis ja nii hea on olla ja üldse lohhid on need, kes seda ei viitsi. Siis ma tunnen ennast solvatuna, sest ma olengi see lohh :D

      Sinu puhul tundub mulle, et tahtsid mulle kuidagi ära salvata kommentaariga, et mulle teada anda, et minu emotsioonid ja tunded ei ole midagi väärt. Sest ilmselgelt kui sa lugesid mu “dramaatilist blogimaailmast lahkumist”, siis sa oleksid pidanud ka välja lugema minu emotsioonid selles. Ma kartsin, ma olin kurb, hirmul, ma ei teadnud mida teha, ma olin täitsa jõuetu. Ma ei teadnud, millest loobuda ja tegin vale valiku. Siis aga läksin arstile ja sain head nõu ja abi. Miks ma ei tohiks siis oma arvamust muuta ja siiski mitte blogipausi teha, kui see mind tunduvalt õnnelikumaks teeb, kui mõned muud asjad mu elus. Ma ei tea ausalt, miks sa arvad, et need paar päeva mulle megasummasid sisse tõi, aga tänud mind “kuulsa rokkbändiga” võrdlemise eest, see on tuus :D Sinust aga jääb selle halvustamine mulje, et ka sina ei ole oma eluga rahul ja otsid seda “miskit”, mis sind õnnelikuks teeb ja sa tunned pitsitust, et miks SINA juba ei ole teraapiasse läinud ja miks SINA ei tea, mida edasi teha. Miks SINUL pole lahti harutatud mõtteid. Kas olen lähedal? :))

      • Reply Merks 5. jaanuar 2016 at 19:32

        Ah ole nüüd. Selline rikkus tähendab seda, et sa enam ise ei trüki vaid dikteerid ja väike sekretär trükib sinu eest. Vastu pead
        saab ka, kui trükivea teeb jne. Ja rahapakiga siis vasta pead. Olgem inimlikud ikka eks :D

        Aga kui tõsine olla, siis…tubli oled. Vahest piisab mõne võhivõõraga rääkimisest, kui asjad natukenegi hakkavad jälle tagasi
        paika loksuma või siis uude kohta paika aga siiski paika. Jutt kõik jumala õige ja minu soovitus on jätkata raudselt blogimist.
        See on minumeelest Sinu teraapia siin. Sa saad asju välja öelda, enda minadel rääkida lasta ja välja elada. Enda sees hoidmine
        ei too kellelegi mingit kasu, lihtsalt hiljem oled endaga veel rohkem tülis ja puntras. Seega edu blogimisel :)

  • Reply K. 5. jaanuar 2016 at 19:11

    Loeks nagu enda elu. Muidugi lasteta ja karjäärita, sest seda kõike mul veel kahjuks/õnneks pole.:D

  • Reply Triin 5. jaanuar 2016 at 19:11

    Mul on nii hea meel Sinu üle ?

  • Reply Berta 5. jaanuar 2016 at 19:05

    Ma kardan alati et ma hakkan äkki võhivõõra inimese
    ees pillima

    • Reply Berta 5. jaanuar 2016 at 19:06

      Siis ei julgegi kunagi kellegiga rääkima minna :D

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:07

      Ma olin selleks valmis, salfakad olid isegi kaasas :D Mulle ei meeldi ka üldse kellegi ees nutta, aga parem võõra, kui tuttava ees :D

    • Reply Mari-Liisa 5. jaanuar 2016 at 20:23

      Ma käisin ka paar aastat tagasi, kui maailm pea kohal kokku lõi ja jaks otsa sai, psühholoogi juures. Arvasin toona ise, et on vaja
      ka natuke harutada lihtsalt, et see raske tunne ära läheks, sest muidu oli mul suu kõrvuni kogu aeg, lihtsalt päevakoormus
      rõhus suure raskusega. Astusin uksest sisse, istusin maha, nägin pakki salvrätte ja enne veel, kui ta midagi küsis või öelda
      jõudis, hakkasin nutma. Aga kui see nutt nutetud sai (psühholoog muidugi suhtus väga rahulikult sellesse ja minu
      vabandamisse, et ma tavaliselt võõraste inimeste ees nii ei ulu), hakkasid asja liikuma. Lõpptulemus oli see, et oligi vaja peatäis
      ära nutta ja seejärel puhkus võtta ja elu läks väga hästi edasi.

      Nüüd ma enam psühholooge ei karda, olen kaks korda väga efektiivset abi saanud. Kui ise kinni jooksed oma mõtetega, ongi
      vaja kedagi, kes oskab need lahti harutada.

      Ja Malluka kogemust on ainult tore lugeda!

  • Reply killu 5. jaanuar 2016 at 19:03

    Mul on su üle niiiiiii hea meel. Ma loodan, et sa jätkad oma teekonda. EI mõtle üldse pahasti aga kui juba üks kord niiii hea tunde
    sisse tegi ja nii palju päuerit andis, siis mõtle mis võiks saada, kui sellest vähemalt mõneks ajaks harjumus saaks!

    Mul on tõesti hea meel su üle ja ma tundsin nii palju ennast sinu tekstis ära, seega tõesti hea meel et jagasid!

    Tubli oled!

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:29

      Jaa, ma lähengi uuel nädalal uuesti :)

  • Reply Hedvig 5. jaanuar 2016 at 18:59

    Elina on imeline! Ja sina lase aga edasi täpselt nii, nagu
    parasjagu sobib, savi, mis teised arvavad!

  • Reply M 5. jaanuar 2016 at 18:50

    Ilus pilt :)

  • Reply Kelly 5. jaanuar 2016 at 18:49

    Aaaah kui hea positiivne lugemine, andis ka endale palju mõtlemisainet :) Suurepärane! Nii tore,et tagasi oled Mallu :)))

    • Reply Mallukas 5. jaanuar 2016 at 19:30

      Ma lootsingi, et ehk keegi saab mõtteainet :)