too much information?

Ma mõtlesin ükspäev, et miks küll arvatakse, et ma olen jube avameelne inimene ja jagan oma blogis kõike, sest endalegi üllatuseks mõistsin ma, et ma ikka jube paljusid asju siiski ei pane siia kirja. Lihtsalt minu jaoks mõned asjad ei ole nii privaatsed, kui mõnele teisele. Näiteks ma vaatasin seda Ameerika versiooni “Abielus esimesest silmapilgust” ja seal pidid paarid mängima seda mängu, et vastama jumala ausalt psühholoogi antud seksiküsimustele. Üks naine pidi vastama küsimusele, et mis on kõige imelikum asi, mida keegi on sul palunud voodis teha. Naine hakkas ebalema ja ütles, et tal on väga ebameeldiv sellele küsimusele vastata, sest see on ikka nii intiimne info ja ta ei tea meest veel nii hästi, et seda jagada.

Minul ei ole keegi kunagi midagi väga haiget teha palunud, aga kui oleks, siis ma kindlasti jagaksin seda nalja teistega ka. Muidugi iseeasi, et kui keegi palub sul kaheliitrise coca pudeli endale sisse istuda ja sa seda tõepoolest teed ka, siis seda seika ei julgeks isegi mina igaühega jagada. Ehk see jama sellel naisel oligi.

Muidugi ma olen aru saanud, et mul see “too much information” tase on tunduvalt kõrgem, kui mõnel teisel. Kui ma ennast inimestega vabalt ja hästi tunnen, räägin ma vabalt ka peaaegu kõigest. Ja kui te arvate, et ma blogis palju jagan, siis te ei kujuta ette ka, kui palju me parimate sõbrannadega teineteisest teame. Võiks öelda, et vist kõike, alates sellest, millal on meil päevad, kuni selleni, millal viimati kõhukinnisus kimbutas ja lisaks veel igasuguseid rõvedusi, mida meil vist teineteisest teada vaja poleks, aga kui meil jutuks tuleb, siis arutame ikka läbi.

Ma võiks siin blogis vabalt VEEL avameelsem olla ja täitsa häbitundeta siin seksijutte ka rääkida, aga kuna mul siiski mõned vanemad sugulased seda siin loevad, siis selle pärast lihtsalt olen jätnud selle tegemata. Haha, kui ma oma eelmist lauset loen, siis tundub nagu ma sooviks jubedalt siin seksivideosid jagada endast, nagu Kardashian, aga tegelikult ma mõtlesin pigem selliseid naljakaid ja igapäevaelulisi seiku, mis võivad kaasneda seksiga. Noh, sellised asjad nagu ma sõbrannadega räägin. Ja eks mu blogilugejad on ka kaudselt mu sõbrannad ja ma tegelikult võiks ju küsida küll, et klge, kas teil on kunagi niimoodi olnud, et alguses üldse ei viitsi vedu võtta ja mõtled peas, et pigem koristaks terve maailma vannitoad ära kui seksima hakkaks, aga kui juba asjaks läheb, siis mõtled, et mida kuradit ma üldse blokkisin. Vot näete, sain ikka oma väikse seksijutu siia sisse ära pressida, nõnda tagasihoidlikult.

Ühesõnaga – mul pole olulist filtrit, sest ma ei näe põhjust siin blogiski mingit daami mängida, kui ma päris elus veel avameelsem olen. Mõtle, milline shokk muidu inimestel oleks minuga kohtuda. See tabaks neid nii ootamatult!

Samas isegi mul on selles suhtes ka mingid piirid, et ma päris nendest asjadest vist väga ei kirjuta, mis teisi inimesi puudutab. Näiteks mul on emaga megatülid olnud vahepeal ja ma täiega tahtsin neid blogiski jagada, aga nagu ei tahtnud siin seda lõpuks ikkagi teha, sest noh, ma ju oleks tahtnud, et kõik lugejad minu poolt oleks olnud, aga samas ma oleks ülinärvi läinud, kui keegi mu ema kohta halvasti oleks öelnud 😀 Seega jätsin kirjutamata ja näed, praegu oleme kenasti ära leppinud ja pole mingeid probleeme, seega on ju hea, et ma temast avalikult blogis ei närvitsenud.

Paar korda olen sõbranadega ka jagelenud, aga jällegi pole siia kirja pannud. Ja kujutate ette, et ma päris enamikke oma mõtetest ei pane üldse enam siia kirja. Sest ma olen mõistnud, et ma olen ikka üks imelike mõtetega mutt ja päris paljud mu mõtted on võõraste jaoks vist liiga igavad, liiga avameelsed või liiga… eee… labased 😀

Inimtüüpe on lihtsalt nii palju erinevaid, et hakka või appi karjuma. Mõni karjub raudselt appi, kui minu blogi loeb, aga õnneks keegi kõrva karjunud pole, seega pole väga hullu kah. Seega mõne jaoks ma olengi labane ja jagan liiga palju infot, mida mõne meelest pole üldse eetiline blogis jagada, aga noh, oma sitt ja oma seks, jagan kui tahan. Teiste sita ja seksijutud jätan oma teada 😀

Aga nüüd, pärast seda pikka sissejuhatust jõuan ma lõpuks selleni, mis mind siia kirjutama ajas üldse sellest teemast. Nimelt lugesin ma FBis ühte abipalvet ja selle aluseid kommentaare ja jõudsin järeldusele, et seal oli isegi minu jaoks teema, mis minu meelest internetti teiste ette laotamiseks ei sobi.

Long story short: ema palub sureva tütre ravi/valude leevendamiseks 1000 euri, sest lapsel on ajukasvaja ja ema üritab teda ravida koostöös mingi nõiaga alternatiivmeditsiiniga. Palves on ka rõhutatud, et lapse isa neid ei toeta. Kommentaaris kirjutab isa jällegi pika loo, mis annab mõista, et naine on hulluks läinud, kes mingile suvalisele soolapuhujale 1000 euri anda tahab ja üldse võiks see naine sureva lapse ikkagi tema kätte anda, kui ta enam hakkama ise ei saa. Siis on kommentaari kirjutanud ka see nõid, kes väidab, et lapse isa on mõttetu mees, kes lapsest ei hooli ja surub talle ainult suremist peale. Siis vastas isa omakorda mingi copy-paste kirjaga nende vanast kirjavahetusest. Ja nii nad seal kõik kaklevad, taidlevad, sõimlevad, panevad puid alla ja kuskil on väike tüdruk. Ajukasvajaga. Suremas.

Ja mida teevad vanemad? Kaklevad kolmekesti facebookis omavahel ja mingi nõiaga.

Breaks my heart.