ILUKRAAM KINGILOOS TESTIN JA ARVUSTAN

mul on teile väike kingitus (lisaloos)

24. jaanuar 2016

Kuna viimane Pandora loos oli superpopulaarne, siis ei jää muud üle, kui anda veel ühele õnnelikule võimalus võita endale üks imeilus Pandora käevõru, mis pärineb nende uuest valentinipäevakollektsioonist. Mis seal kollektsioonis veel ilusat on, saan ma juba varsti teada, kui neil esitlus tuleb, aga nii kaua võib minu meelest selle loosi juba käima panna. Mis meil siis seekord auhinnaks pakkuda on?

pandora

Kes endale või kallile inimesele kingituseks just sellist kvaliteetset käevõru kinkida soovib, siis peate ikka loosist osa võtma, mis muud. Nagu alati, ei palu ma teid põlvili laikima mu Facebooki lehte ja jagama mingisuguseid pilte ja linke oma sõpradega. Oh ei. Ma tahan vaid ühte mõnusat ja ilusat kommentaari. Kuna see loos saab lõpu vahetult enne valentinipäeva, siis ootan kommentaariks meenutust enda elu kõige romantilisemast hetkest või hetkest, mida veel olnud pole, aga ootate pikisilmi. Olgu see siis mida iganes – käe palumine päikseloojangul, rannas oma kallimaga maasikate söömine või tähistaevast üheskoos langevaid tähti vaadata. 

Mina näiteks jube romantiline inimene ei ole ja selle romansi koha pealt oli mul kunagi vaid üks soov – ma tahaks kunagi saada endale kingituseks 100 roosi. Jah, see ei ole majanduslikult küll kõige kasulikum ja mõttekam ost, aga no ma ÜHE korra tahtsin saada ja sain ka! Jeee! Tasus seda soovi kunagi Kardole mainida, nüüd on hea muretu edasi elada. Ei pea siin millegi järgi õhkama.

Kuna viisakas oleks vist enda küsimustele ka vastata, siis ma hakkasin mõtlema, et mis on minu elu kõige romantilisem hetk olnud. Istusin ja mõtlesin, kuni lõpuks mulle meelde tuli, et issand jumal, ma olen ju abielus ja see oli üks väga romantiline ja tore päev. Kõige romantilisem osa oli vist siis, kui me peale pulma vastu hommikut hotelli jõudsime ja trussikute väel kaartide vahelt raha noppisime ja peenikest naeru kihistasime, et nõnda võiks ju iga aasta abielluda. Lihtsalt see oli kuidagi nii armas õhtu, lihtsalt meie kaks alukates olles ja hunnik cashi. Abielus!

Igatahes, ootan teie romantilisi lugusid ja tulevikusoove romantika alalt! Naised, saatke mehed ka osalema, sest mul on tunne, et sellise loosiga on teil lihtsalt valentinipäeval 2x suurem võimalus selle ilusa hõbedase ehte enda käelt leida! Meie peres vist väga oluliselt seda valentinipäeva ei tähistata, aga no kui juba tasuta sülle kukkumise võimalus on, siis võib sellest ju kinni haarata :)

PS!

Kuna eelmise pandora loosi võitja ei andnud ennast näole, siis saab siin postituse all osaleda ka eelmise käevõru loosis.

unnamed

Et osaleda sinise kiviga käevõru loosimises, jäta siia postituse alla väike põhjendus, miks just sina peaksid selle endale saama.

Mõlemad võrud loosin välja 10. 02, et oleks aega oma kingitustele enne sõbrapäeva järele minna :)

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

291 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kristi L 10. veebruar 2016 at 23:41

    Kõige romantilisem…..ehk tutvumine, kui sai öö läbi
    juttu räägitud ja ärevusest nägu säras totakalt kogu
    aeg :) praegu ikka hirmus piinlik mõelda, mis a ju vaba
    juttu sai aetud ja see kõik oli veel niiiii naljakas :D

    Sinist Pandorat tahaks, kuna see sobiks komplekti mu
    ühtede ehete komplektiga, millel puudub käekett. Ja
    tegelt myl polegi originaal Pandora ketti, helmeid on
    aga kett ise vuffel, hea meelega vahetaks välja juba
    originaalI vastu lõpuks :P

  • Reply Tiina 10. veebruar 2016 at 12:11

    Tulin õhtul töölt koju, toas põles palju-palju küünlaid, diivanilaual ootas mind suuuuur kimp minu lemmiklilli (mis temale omaselt
    oli kinni seotud hoopis kaablijupiga, mitte paelaga :D ) Siis aga puhusime kõik need ilusad küünlad ära, läksime võtsime poest
    midagi head ning sõitsime terve õhtu mööda linna ringi ning imetlesime teiste inimeste jõulukaunistusi :) Vot see oli ilus õhtu.

  • Reply Tanel 9. veebruar 2016 at 21:19

    Päev, mil mõtlesime jõe äärde jalutama minna, sellest tuli kõige armsam päev. Päev, mil me nägime ülepika aja. Nautisime
    päikeseloojangut, loodust ning üksteist. Mina kingiksin selle käevõru enda neiule.

  • Reply mallu 9. veebruar 2016 at 07:49

    Minu elu üks romantilisemaid päevi oli kindlasti minu
    pulmapäev !!ja no seda sinise.kiviga käevõru tahaks
    küll voita, see on täpselt mu käelt puudu :)

  • Reply K. 8. veebruar 2016 at 21:34

    Eelmine kord kirjutasin pikemalt, et miks ma just
    arvan, et mina sinist iludust vääriksin :) teen siis
    kokkuvõtte- eelmisel aastal olin supertubli, saavutasin
    oma elus palju. Suur osa aastast kulus oma kodu
    ehitamisele ning kaunis naiselik ehe oleks meeldiv
    vaheldus haamrile, trellile ja tolmule :)

  • Reply Rage 8. veebruar 2016 at 17:51

    Pandora käevõru võiksin võita küll. Kingiksin oma emale,
    kuna kui ise sünnitasin sain aru, millise suure teoga tema
    on kolmel korral hakkama saanud ja sellest päevast peale
    imetlen teda aina rohkem. :)
    Minu kõige romantilisem hetk on need õhtud kui laps on
    isaga ja nad mängivad, vaatavad raamatut, või lihtsalt on.
    Igakord helin ja imetlen oma armsaid mehi.

  • Reply Kriss 8. veebruar 2016 at 11:11

    Minu kõige romantilisem hetk oli kui meil esimene kohting oli mehega. Esiteks olime me kuu aega peale esmakohtumist ühel
    sünnipäeval (põgus vestlus ehk seal pool tundi) suhelnud vaid sms-de teel ja no neid kagus ca 2000 ringis kui tagant järele oleme
    vaadanud oma arveid. Peale pikka tekstamisi, endal sõrmed ilmselgelt juba kanged, läksime esimesele kohtingule. Ning see ei
    saanud enam romantilisem olla – punased roosid ja võrkpalli mäng ning sellele järgnes pokaal punast veini teineteist häbelikult
    vaadates ja naeratades vaid :) Kuid see, et ta oli nii palju jätnud meelde, et olen ise mänginud 18 aastat ning et ma jumaldan pikki
    punaseid roose, punast veini jne … See kõik oli lihtsalt nii armas temast :) Ja õnneks jagub neid samu hetki ja kohtinguid ka nüüd
    kui elame juba koos. Neid ridu kirjutades … kui õhtul näeme, siis teen talle suure kallistuse selle eest ;)

  • Reply Kr. 7. veebruar 2016 at 13:16

    Lilli ikka vahest tuuakse, küünlaid süüdatakse, välja
    viiakse, komplimente tehakse. Kindlasti oleks selliseid
    “see oli nii armas” hetki palju, kui meenutama hakkaks,
    aga ühtegi “vot see oli kõige romantilisem” nagu ei
    oskagi öelda. :)

  • Reply Väsinud sõbranna 7. veebruar 2016 at 01:48

    Mul on üks jube kallis sõbranna kes ilgelt
    peale käib et tal nii vaja seda Pandorakat.
    Oleks juba aeg et mulle kaa see õnn siin
    internetiavarustes naerataks, lõppeks see
    igavene soigumine ära ??

  • Reply l 6. veebruar 2016 at 23:45

    Ma nii tahaks võita seda sinise kiviga käevõru,
    et kinkida see oma armsale emale. Ma olen
    vaene tudeng, seega ma ei saa ei talle ega
    endale mitte kunagi mitte midagi ilusat osta..

  • Reply Getter Nikker 6. veebruar 2016 at 18:05

    Minul on olnud elus paar korda väga romantilisi hetki.
    Üks hetk, mis jääb mulle eluks ajaks meelde on selline..
    Mul oli kooli lõpetamine, päev algas väga hästi kuna
    ilus päev oli ka. Kui olin koolis ära käinud ja värgid
    särgid kätte saanud, läksime mina ja mu boyfriend
    sööma ja siis hotelli. See kõik oli nii imeline, igal pool
    küünlad põlesid, šampa ootas jää sees, et millal me
    selle avame. Voodipeaö ja selle ümber olid imeilusad
    roosilehed :)))) See hetk kui ma sinna tuppa sisse
    astusin.. See oli tõesti nii imeline, ma ei oodanud üldse
    sellist asja, ma ei osanud arvatagi, et ma kunagi sellist
    tunnet tunda saan.
    Selline oli minu elus esimene kõige romantilisem hetk,
    mida veel elult soovida? :))
    Nautige oma elu ja olge positiivsed! :))

  • Reply Kat 6. veebruar 2016 at 17:35

    Mina unistan sellest, et mu mehel üldse oleks mingisugust aega. Ma pole temaga kahkesi jõudnud pea mitte kusagile minna nende
    aastate jooksul, alati on juures kas pere või hunnik sõpru. Minu pea lootusetu unistus näeb välja selline, et me sõidame kahekesi
    kuhugi mere äärde, kämpingusse näiteks ja naudime üksteise seltskonda ühe õhtu, ilma töökõnede ja muu selliseta, aga ma tean,
    et see on sama reaalne unistus kui loterii ära võita. Seega tuleb ise end kuidagi rõõmustada, et argielus peeglisse vaadates endale
    naeratada.

  • Reply Triin 6. veebruar 2016 at 17:32

    Mina tahaksin osaleda sinise Pandora ehte loosis, et
    kinkida see oma tütrele. Täiesti uskumatu, et MINA
    suutsin sellise imelise inimesega hakkama saada :-)
    oleks talle imeline sõbrapäevakink!

    Romantiliste hetkedega meie peres just ei hiilata. Ehk
    siis praegu tundub mulle äärmiselt romantilisena see,
    kui koju tulles on toad korras, roos vaasis, laual
    põlemas küünal ning soe toit laual, mida siis kalli
    kaasaga nautida :-)

  • Reply Helle 6. veebruar 2016 at 17:19

    Kõlab võibolla idealistlikult või naiivselt, aga
    minu jaoks on kõige romantilisemad hetked
    olbud sellised planeerimatud mõnusad
    hetked, kui kõik on imeväel paigas: tuju on
    hea, vein on külm, juttu jookseb ja mõnus
    särin on kõhus. Sellised õhtud võiksid kesta
    igavesti.
    Sinist Pandorat tahaksin seepärast, et see on
    nii ilus. That’s it! ?

  • Reply Hanna 6. veebruar 2016 at 14:40

    Mul pole kahjuks enda elus midagi romantilist
    juhtunud, kuid usun, et ükspäev tuleb ka minu päev.
    Arvan, et kui kallis inimene üllatab sind tãiesti
    tavalisel päeval lillekimbuga on see vãga romantiline
    ja armas zest:) Ja loomulikult oleks väga romantiline
    kui ma võidaks selle ägeda käevõru:D

  • Reply A.T. 6. veebruar 2016 at 14:21

    Mõtlesin koguaeg, et mis see olla võiks aga ainukesena
    koitis päev mil abikaasaga peale tütre sündi esimest
    õhtut palatis olime. Kuna mu sünnitus oli lihtne ja
    õudusi polnud olin ise igati virk. Ja nii me siis kahekesi
    istusime ja imetlesime igat sõrme ja varvast väikesel
    imel. Ja mõtlesime kuidas me niiii ilusa lapsega valmis
    saime :D Minu jaoks ilmselt maailma kõige
    romantilisem hetk :)

  • Reply Laura 6. veebruar 2016 at 14:12

    Romantilisi hetki on elus palju olnud, kuid hetkel vallaline ja
    vanu häid aegu meenutada hea. Selle käevõru kingiksin siis
    ise endale sõbrapäevaks.
    Sinise kingiksin oma emale, sünnipäevaks, mis on 24ndal
    veebruaril, sobiks sünnipäevaga väga hästi kokku! :)

  • Reply Evelin 6. veebruar 2016 at 13:00

    Kõige armsam hetk minu jaoks oli see, kui esimest last oodates oli mul kangesti paha olla (haiglas
    tilgutite all käimine, okseralli ja südapaha olek 24/7). Ühel sellisel “paha olla” päeval tuli ms hilja tööle
    koju ja käskis mul silmad kinni elutoa nurka seista. Silmad avades, põlvitas ta mu ees 3
    MAAILMAPIKIMAT ROOSI ja sõrmus käes….ja küsis, kas ma tuleksin talle naiseks. Kallistasin teda
    kõvasti ja hakkasin rõõmust nutma. Unustasin isegi algatuseks Jah sõna ära :-)!

  • Reply -J- 6. veebruar 2016 at 12:55

    Ahjaa, sinine käevõru!
    Ammu jõllitasin seda, et nii lihtne
    ja nii ilus!
    Ega suurt midagi kosta oskagi, sest
    mõni asi on selline, mida lihtsalt
    TAHAD, ilma põhjendamata TAHAD! :D

  • Reply -J- 6. veebruar 2016 at 12:52

    mul ei meenu ühtegi romantilist päeva
    oma elus :D
    Olen kaks last sünnitanud ja isegi
    abielus, aga tõelist romantikat pole
    olnud. Ehk ka sellepärast, et kui mu
    mees midagi üritanud on, oskan ma
    selle väga hästi pekki keerata! :P :D
    Ja nüüd ei ole ta juba mitu aastat
    midagi üritanud :D
    Samas, me pole erilised romantikud ka :P
    Aga ilus on teiste lugusid lugeda,
    isegi veits kadedaks teeb või nii… :D

  • Reply Kaisa 6. veebruar 2016 at 12:49

    Neid romantilisi hetki on nii palju olnud… Üks mis
    esimesena meenus oli see kui lapsed vanaema juurde
    läksid ja meie mehega kahekesti koju jäime. Plaane ei
    olnud, mõtlesin koristada :D Järsku mees arvas, et
    lähme atv-ga sõitma. Mõeldud-tehtud! Sõitsime
    mereäärde liivaranda. Kaasas oli meil seljakott ja seal
    sees tekk mille sai rannaliivale panna :) Järsku tuli sealt
    seljakotist välja ka teisi asju- viinamarjad,
    sinihallitusjuust, hea vein ja isegi üks roos. See oli nii
    armas. Nii me siis seal rannaliival atv kõrval istusime ja
    vaatasime päikeseloojangut, lobisesime ja naersime… ;)

  • Reply Laura 6. veebruar 2016 at 12:16

    Kui lugesin , et midagi romantilist….siis ei pidanud isegi
    sekundit mõtlema?kunagi töötas mees teises linnas
    ja sõbrapäevaks tuli koju. Käisime söömas ja sain kingi
    jne ja kõigeparem osa sellest sõbrapäevast on hetkel
    11 aastane tütreke…meie päikesekiir ?

  • Reply katri 6. veebruar 2016 at 11:48

    Minu pisi 6de abiellub see suvi ja kuna tema pulma
    vàrvideks on valge ja sinine siis see sinine sobiks talle
    vàga ilusti ?

  • Reply milkymilkycocoacream.wordpress.com 6. veebruar 2016 at 11:47

    Mina soovin selle sinise kivikesega käevõru loosimises osaleda, SEST mina ei kaoks ära nagu eelmine võitja ja kirjutaks phmt
    ASAP Sulle! Pealegi.. see oleks nagu meant to be, helesinine lemmik värv!
    Ilmselt impossible seda võita, aga gotta try!

  • Reply Kristine 6. veebruar 2016 at 11:28

    Mina sooviksin selle ilusa sinise kivikesega käevõru
    oma emakesele kinkida, kes praegu laenab igal
    võimalikul juhul minu käevõru :)
    Oleks ilus kingitus talle sõbrapäevaks.

  • Reply Gabriela 6. veebruar 2016 at 11:09

    Superduperparimealesjuhus, et eelmine võitja ennast näole ei andnud, sest nüüd on jälle ülihea
    võimalus võita see imeilus Pandora käevõru!! :)
    Igatahes, mina võiksin Sinu poolt välja loositud Pandora ehte võita sellepärast, kuna mul on ülitore,
    vahva ja armas ema, keda sellise ehtega Sõbrapäeva puhul rõõmustada. Ta on siiras, aus, alati
    abivalmis ja valmis oma laste nimel rindele minema. Ta on naerusuine ja ilus. Tal on soojad silmad ning
    kodused kallid. Tema süda on soe ja armastusest tulvil. Ta teeb nii maitsvaid toite ja kõige olulisem, ta
    on parim sõber. Ma ei tea kedagi teist nii ausat ja mõistvat inimest, kellega saab kõigest rääkida ja
    kõike usaldada. Ja see ehe sümboliseeriks minu armastust tema vastu ja seda, kui väga ma hindan
    meievahelist sõprust! :)
    Ja teiseks siis, minu elu kõige romantilisem hetk. Seda on raske mõelda, sest nii palju ilusaid ja
    romantilisi hetki on olnud :D Aga üks ilusamatest on minu jaoks see, kui oli mu sünnipäev ja kallim
    otsustas mind üllatada nii, et me sõitsime Peipsi järve äärde ja siis ta palus mul natukene eemal
    jalutada ning kui tagasi tulin, siis ta oli ühe toolikujulise kivi peale pannud viinamarjad ja kooki ja kõik
    oli nii ilus ja armas. Ja siis hakkas õrnalt sooja vihma tibutama ja me jalutasime rannaäärt pidi paljajalu
    liivas ning hoidsime käest kinni ja korjasime pisikesi kive. Vot see oli üks igati tore ja armas sünnipäev
    ja üks romantilisemaid hetki mu elus.
    Aga pöidlad peos nagu alati ja nii Sulle Mallukas kui kõigile teistele kaunist Sõbrapäeva! :)

  • Reply Rell 6. veebruar 2016 at 10:45

    No minul romantikaga seoses selline lugu,et mul mees
    ikka oskab seda romantika värki ja on mind nii mõnigi
    kord üllatanud,küll lillede küll kingiga küll söögiga,aga
    see selleks.Ükskord mõtlesin,et ma ju võiksin ka.Oli
    siis mehe sünnipäev,ostsin talle ilusad pikad punased
    roosid,ärkasin öösel veel ekstra üles panin need talle
    voodi ette vaasiga.Hommikul läks mees tööle kui ma
    veel magasin ja nii ma ootasin seda “aitähh kallis nii
    ilusad”kõnet terve päeva.no lõpuks ta siis tuli ja mina
    muidugi pahane,sulle ei meeldinud jah?No ta polnud
    lilli märganud :)Nii palju siis sellest.

  • Reply Janeli 6. veebruar 2016 at 10:37

    Minu elukaaslane ütleb enda kohta, et on täielik romantika surm… no ei ole romantiline :) Ja ega ma selle üle väga kurda ka.
    Aga siiski on meie kooselu jooksul neid hetki ette tulnud (ikka puhtjuhuslikult).
    Kui lapseootele jäin, siis beebi meile ultrahelis kordagi oma sugu ei näidanud… no alati keeras selja ette ja nii me terve
    raseduse aja teadmatuses elasimegi. Aga nagu mehed ikka, ootas temagi poega. Ikka rääkis, et kui poiss sünnib jne… olin vahel
    lausa pahane, sest sugu me ju ei teadnud, kuidas ta saab ometi kindlalt väita, et sünnib poiss?! Kui lõpuks jõudis kätte aeg,
    millal meie silmatera tahtis ilmavalgust näha ning saime teada, et oleme imelise printsessi vanemad, olid kalli kaasa silmis
    pisarad ning ta ütles: “Hea, et nii läks!” Need sõnad ja pisarad on mul meeles nagu oleks see kõik olnud eile… kuid ometigi saab
    sellest hetkest 14. veebruaril juba 10 aastat. See kaunis ehe oleks ilus kingitus meie sõbrapäeval sündinud printsessile, kelle
    jaoks siin ilmas oleme teinud ja teeme edaspidi kõik! :)

  • Reply Triin 6. veebruar 2016 at 10:32

    Olrn ammu tahtnud endale seda käevõru aga maja
    remondi ja beebi tulekuga ei vea välja kuidagi.

  • Reply Birgit 6. veebruar 2016 at 10:06

    Romantika, romantiline ..
    Kui ma polnud oma elukaaslast mitu päeva näinud ja
    olin juba ärevil sel päeval , kui ta tagasi pidi tulema.
    Kuna ta pidi alles öösel tulema ei teadnud ma kas
    jaksan ära oodata. Armastus on ikka nii suur , et
    ootasin ja ootasin …kuni kuulsin , et keegi krõbistab
    uksetaga. Hiilisin ukse juurde ja vaatasin läbi
    uksesilma, et olla ikka kindel! On ikka tegemist
    temaga..OLI!! Tegin talle ukse lahti tema oli üllatunud
    ja mina olin õnnelik..nii õnnelik,kui sain teda jälle
    kallistada ja tema häält kuulda . Ma isegi ei mäleta
    millal ma õnnes pisardasin, aga see oli see kord ,kus
    isegi suutsin tema nutma panna õnnest! Ja siis ta
    ütles,et tal on pisike kink ka mis ta tahtis mulle anda
    kui ma magan kui ta hiilib voodi kõrvale..ma olin juba
    ohohhh mis mis ?? (Mõtlesin kohe , et sõrmus) aga
    tegemist polnud sõrmusega ,aga midagi väga ilusat oli.
    See on kõige ilusam/romantilisem hetk :)

  • Reply Angelika 6. veebruar 2016 at 10:01

    Ma tahaks kinkida selle oma emale, kes mind nii palju
    aidanud on.

  • Reply Kaisa 6. veebruar 2016 at 09:56

    Oleme noormehega mõlemad sportlikud inimesed
    ning üldiselt mingeid lilli ja muud nodi hinnata ei oska.
    Aasta tagasi sünnipäeval, kui ta mulle mu kingi ulatas,
    lisas ta kommentaarina, et “see olen ju ikkagi mina.”
    Pakki avades käis 100 mõtet peast läbi, et mis
    lollusega ta nüüd hakkama on saanud. Pakist tulid
    muidugi välja imeilusad trennipüksid, mida siiani
    kannan ja igakord neid jalga pannes meenub mulle see
    armas õhtu. Minu jaoks oli see tõeliselt romantiline :)

  • Reply Mirjam 6. veebruar 2016 at 09:49

    Mina ei peakski seda käevõru saama, küll aga
    sooviksin selle edasi kinkida oma väga heale
    sõbrannale. :)

  • Reply Sirtsu 6. veebruar 2016 at 09:43

    Siis kui jaanipäeval kossuplatsil auto ääres naiseks paluti :P Võttis ikka nutu lahti.
    Nüüd selle aasta juulis pulmapidu :)

  • Reply Melissa 6. veebruar 2016 at 09:17

    Mina peaksin selle saama just see pärast, et kinkida see oma emale, kes on minu parim sõbranna. Ta on mulle alati toeks ja täitnud
    iga mu soovi, seega tahaks temale vastu anda midagi ilusat. Sinine on ta lemmik värv, niiet ma usun, et see meeldiks talle väga.

  • Reply Ainar 6. veebruar 2016 at 09:02

    Kingiksin sinise kiviga ehte oma armsale elukaaslasele. Kuna tulemas on valentinipäev ja ta on väga romantiline naine, siis oleks
    tal selle ehte üle ülimalt hea meel. On suur soov teda üllatada ja rõõmustada, eriti kuna ta seda minust ei ootaks :D Samuti on ta
    suur blogi jälgija ja usun, et kui ta pole juba ise osalenud, on ta seda auhinda kindlasti imetlenud.

  • Reply Nele 6. veebruar 2016 at 09:00

    Sinise kivikesega käevõru kingiksin oma emale, kuna ta
    on mu parim sõbranna! See oleks suurepärane kingitus
    talle sõbrapäevaks! :)

  • Reply Reilika 6. veebruar 2016 at 08:45

    Pandora võru kingiksin emale, sest ta on olnud mulle parim ema :)

  • Reply Kristiina V 6. veebruar 2016 at 08:41

    Sooviksin antud käevõru endale põhjusel, et see siis valentinipäeval edasi kinkida kallile emale :)

  • Reply anni 6. veebruar 2016 at 08:37

    Tsauu ma kingiks selle sinise kivikesega vòru
    sóbrannale kuna ise olen liiga maakas mutt et
    siukest säravat tilulilu kanda ?

  • Reply Tiina 6. veebruar 2016 at 08:33

    Minu kõige romantilisem oli kindlasti see kui
    kihlusime. Aga mitte see ei ole see millest
    muljetada tahtsin.
    Oleme elukaaslasega suured spa ja
    reisisõbrad, nii sai käidud Maldiividel. Kas
    teate kui ilus on istuda õhtul rannas
    restoranis, süüa kõike head ja paremat,
    küünlad põlevad laual. Lõpuks istud kallima
    kätevahel ja vaatate koos seda imeilusat
    päikeseloojangut. Lihtsalt imeline.

    Ja teise käevõru kingiksin ma sõbrannale.
    Ta on liigagi palju viimasel ajal elanud üle
    (sündimata lapse kaotus, ema haige) ja tahan
    talle veelkord öelda koos kingitusega et olen
    ta kõrval, olen talle toeks alati. Ma tean et ta
    teab seda, aga ilusa kingitusega seda öelda on
    veel ilusam. Oleme koos nutnud ja jaganud
    oma rõõme. Ma tean et ka tema on mu kõrval
    alati.

  • Reply K 6. veebruar 2016 at 08:13

    Olime koos olnud pea aasta, kui poiss tuli minuga koos
    Eestisse (ta on austraallane). Me polnud armastusest
    nagu rääkinudki, ilmselge ju et miski meie vahel on, kui
    juba mõnda aega koos oleme olnud.
    Läksime sõpradega koos telkima ja õhtu lõpuks enne
    magama heitmist, koduste männipuude vahel ja Peipsi
    vee kohinat kuulates tulid need sõnad, puhtas EESTI
    keeles: “Ma armastan Sind!” :)

  • Reply Veronika 6. veebruar 2016 at 08:09

    Miks just mina peaksin selle sinise käevõru
    saama? Ega ei peakski, aga soovin sellega väga
    oma ema üllatada, kes on pikemat aega haige
    olnud. :)

  • Reply Karin 6. veebruar 2016 at 07:42

    Romantiline – yks eriline õhtu ja yks tants. Kui
    rahvast oli murdu ja olime ainult meie kaks.?

  • Reply Marbrit 6. veebruar 2016 at 06:52

    Täiega olen ühe Pandora käevõru ära
    teeninud, et olen suutnud oma kaks pisikest
    tütrekest nii armsateks kasvatada, olles poole
    kohaga üksikema, kuna mees on meremees. Ja
    nüüd hakkan veel ka kooli lõpetama, lootes
    lastega siduda end ka tööalaselt. Kõik see pole
    mulle üldse lihtne olnud, aga laste nimel… :))

  • Reply Sarahtriin 6. veebruar 2016 at 02:13

    Hehh… Huvitav endalgi meenutada… Talv. Lumi. Punane
    audi. Smilers. Armsama pea mu põlvedel ☺️

  • Reply Andrea 6. veebruar 2016 at 02:11

    Minu kõige romantilisem hetk siiani oli minu ja mu kalli
    elukaaslase esimene aastapäev (kohe läheneb kolmas
    :)). Käisin siis lõpuklassis ning oli tavaline tülpinud
    koolipäev ning ootasin kannatamatult kunstiajaloo
    tunni lõppu, et siis sööma saada. Jõudes esimesele
    korrusele ja natuke niisama passides tundsin järsku
    seljatagant käsi ning suurt punast roosikimpu 12
    roosiga. Juba see oli nii suur üllatus, kuid siis võttis ta
    kitarri ning mängis kogu söökla ees mulle Blink 182 loo
    “I miss you”. Tundsin ennast ausalt nagu filmis ning sain
    ka hiljem komplimente, et: your man has balls :D
    See oli tõesti nagu filmis ning mul sellest isegi pilt
    olemas ??? super, et mehel julgust oli ?

  • Reply Mari 6. veebruar 2016 at 01:27

    Mina tahaks väga voita omale sinise kiviga kaevoru, sest ma
    ytlen ausalt, et mul on yks pandora kaevoru aga mitte sellisest
    materjalist(?) ja pohjus miks ma just seda tahan on ilmselt vaga
    tobe :D aga reaalselt minu vanale pandora vorule jaavad mu
    käekarvad kinni (need eiole mingid ahvi karvad aga no jāävad!!
    :D). Ja oma vana kingiks ma oma õele kellel on 16 veebruar
    synna!!!!

    *praegune pandora kett on nagu selline millel on vaiksed vahed
    sees ja see toesti tirib kaekarvu!!

  • Reply Glacier 6. veebruar 2016 at 01:23

    Teises loosis osaleks ka – selle sinise tähekese kingiks oma
    pisiõele, kes on mu parim sõber. Nagu öeldakse – õed juhuse
    tahtel, sõbrad omal valikul:)

  • Reply Kätlin 6. veebruar 2016 at 01:21

    Mina võiks selle ilusa käeketi võita, sest ma
    pole ammu midagi kaunist saanud kingiks ega
    võitnud. Samuti pole mul hetkel võimalik
    midagi nii luksuslikku endale ise osta ka. Ma
    oleks väga õnnelik kui võidaksin selle iluduse :)

  • Reply gerdu 6. veebruar 2016 at 01:18

    Kinkida tahaksin selle oma emale, sest minu elus olid just rasked
    neli kuud ja ta oli kogu selle aja mulle toeks.
    Romantiliseimat kogemust ootan tuleviku vormis, sest mu mees
    on hetkel juba neljandat kuud 12 500 km kaugusel minust. Ma
    nii ootan teda koju ja just nüüd hindan iga koos veedetud hetke.
    Ma ei soovigi muud kui seda, et ta saaks endale piisavalt kiiresti
    lennupileti ja potsataks meile koju diivanile.. ma tohutult igatsen
    isegi seda kuidas vaidlesime koos selle üle, kumb peaks nõusid
    pesema. Ilmselt oleks mu parim päev see, kui ta saabuks mulle
    üllatusena.. astuks kodu ukse taha ja koputaks.
    Ma juba tean, et mul oleks põlved nõrgad ja silmad vesised, sest
    tema kojutuleku protsess on olnud väga keeruline ja
    stressirohke.
    Teise võru võiksin ma endale saada kuna pole endale tükk aega
    midagi lubada saanud ja sellist ehet olen kaua endale ihaldanud.

  • Reply Glacier 6. veebruar 2016 at 01:17

    Meil on koos oldud pea 9 ja abielus oldud 6 aasta jooksul
    olnud palju romantilisi hetki, alates võikude mugimisest kell 6
    hommikul Viru raba vaatetornis kuni abieluettepanekuni
    Capri saarel. Ja sellest ma ei räägi, kui romantilised on
    igapäevased pisiasjad – ka tolmuimejaga puhtaks tõmmatud
    põrand võib olla romantiline, kui seda õigel hetkel tehakse.

  • Reply Gerli 6. veebruar 2016 at 01:14

    Ei ole minu elukaaslane kunagi olnud väga
    romantiline. Kõik käib kuidagi lihtsalt, aga ega
    ma ise väga midagi palju ei oota ka, aga vahest
    teen ise meile romantilisi õhtusööke ja
    kohtinguid.
    Minu romantiline unistus on minna jahiga
    merele, romantiline õhtusöök, paadi serval
    kallistamine ja suudlemine, palju küünlaid ja
    eomantilist valgust.

  • Reply Riina 6. veebruar 2016 at 01:10

    Mul on kaks romantilist hetke olnud, mis teiste seast rohkem meelde on jäänud- üks juhtus päris ammu, nimelt üks mu sõber
    oli musse kõrvuni, ta meeldis mulle aga ei olnud mingit hullu kiindumust. Veetsime taga päris tihti aega koos, ta tõi mulle
    kingitusi ja nautisime niisama teinteise seltskonda- aga see oli pigem selline sõbra tasand, kallistused ja mõni põsemusi.
    Ükskord ta kutsus mind oma sõbra sünnipäevale kaaslaseks, seal muudkui päriti et kas oleme koos jne.. ei olnud ja seega
    tundsime natukene ebamugavalt. Õnneks ma ei pidanud seal kaua olema, kuna pidin tööle minema, mainisin oma sõbrale et
    hakkan minema, arvasin et ta jääb sinna aga ta vastas et tuleb saadab mind ära. Nohh mõtsin et saadab taksosse ja jääb ise
    peole aga eihh, ta ta tuli muga koos takso peale ja sõitsime minu koju- pidin tööriided kodust võtma. Maja ees maksis tema
    mudugi arve, kuigi tahtsin ise seda teha või vähemalt pooltki aga eihh ta ei võtnud sda kuuldagi. Rääkisime siis natukene maja
    ees juttu ja mingi hetk avastasin et pean minema, mudu ei jõua tööle, tegin talle kalli ja ütlesin tsau ja läksin sisse. Tema läks
    minema- jala, või nohh ma arvasin nii, panin toas asju kokku, kui helises telefon- see sama sõber helistas ning ütles et kle tule
    ruttu õue, et midagi juhtus. Ma siis jooksin sussides õue ja ta seisis suht ukse ees, ma küsisin et mis juhtus, ta vastas, et ta oleks
    pidanud seda juba ammu tegema ning haaras mind oma embusesse ja suudles mind kirgikult- see hetk on minu jaoks meelde
    jäänud nagu üks õige ameerika romantika filmi tseen :) romantiline ja samas nii ootamatu :) peale suudlust ütles ta mulle, et
    sellest suudlusest paremat ei ole olnud ega tule ka andis mulle veelkord suule musi ja ütles tsau ning jalutas minema , mina aga
    seisin ikka seal samas ja vaatasin kuidas ta minema läks, see oli nii ootamatu, et ma ei saanud sõnagi suust, isegi tsau ei õelnud
    talle :D Me olime küll mingi aja peale seda koos aga nüüd on meil mõlemil oma pere.
    Teine romantiline hetk oli see, kui ma otsustasin 8 aastat tagasi oma praegusele elukaaslasele tema küsimuse peal kas must
    saab ta tüdruk jah õelda. Ta pidi kõigest pool aastat seda vastust aina uuesti küsima ja ootama aga senimaani ei tahtnud ma
    vedu võtta, arvasin et vallaline on hea olla ja tõin igast vabandusi ja puiklesin vastamisest mööda. Ta meeldis mulle aga ju ma ei
    saanud sellest ise nii hästi aru, kuni siis tolle õhtuni- ta tuli mulle tööle järgi ja sõitsime randa päikseloojangut vaatama 13 mai
    ja reede oli too päev kusjuures :) läksime autost välja ja ta võttis mult ümbert kinni ja nii vaatasime kaduvat päikest, siis ta
    sosistas mulle kõrva vaikselt- Tead, mis teeks sellest hetkest maailma kõige ilusama? Ma küsisin et mis? Ta vastas, see kui üks
    maailma kõige ilusam neiu ütleks lõpuks jahh ning hakkaks tema tüdruksõbraks. Selle JAH sõna ta mudugist ka sai- ja kui algul
    olin natukene kahtlev selle suhte koha pealt, siis praegu ei kujutaks ette mis oleks saanud, nimelt oleme siiani koos, meil on
    oma kodu ja 2 imelist poega :D aastaid hiljem, kui rääkisime sellest, siis ta ütles, et ta oli oma mõtetes tegelt must juba
    loobunud, sest pool aastat oli ta mind juba taga ajanud ja ei midagi ning mõtles et proovib viimast korda ja kui saab eitava
    vastuse, siis annab alla. Seal ei olnud midagi üliromantilist aga see õhtu on mu elu kõige ilusam ja õnnelikum päev . Punkti meie
    muinasjutule paneks veel mudugist, see, kui ta esitaks selle ühe ja ainsa küsimuse, mida enamus naisi ootab- kas ma abiellun
    temaga :)?

  • Reply Britta M. 6. veebruar 2016 at 01:02

    Mina sooviks kinkida selle käevõru oma parimale sõbrannale,
    kes on olnud minu kõrval lihtsalt kõiges, niiheas kui halvas, ta
    on minu suurim tugi ja inimene kes mind veel püsti on hoidmas.
    Eriti viimasel ajal kui on väga keerulised ajad olnud. Ta on
    endale alati pandora käevõru soovinud ja ma oleks tohutult
    õnnelik kui ma saaks talle seda rõõmu valmistada, ta on tõsiselt
    seda väärt!!!
    Ma osaleksin mõlemas loosis siis on võit tõenäolisem :)
    Minu kõige romantilisem hetk, see on alles tulemas, mis võiks
    näha välja midagi taolist, kusagil väga hubases kohas, kellegi
    väga kalliga ja kui põleksid küünlad ja siis saaks lihtsalt olla
    selles hetkes, ma kujutan ette kui tore see oleks. Kusjuures
    soovin mina ka endale juba viimased paar aastat 100 eoosi
    saada aga need võiksid segamini olla 50 tumepunast ja 50
    valget roosi ühes kimbus :)
    Kuigi mul ei ole veel seda kõige romantilisemat hetke olnud, on
    mul üks teine hetk mis on just sõprusega seotud. See oli
    eelmine aasta minu sünnipäeval kui ma ei soovinud mitte üldse
    oma sünnipäeva pidada, aga minu see sama sõbranna korraldas
    mulle üllatuspeo, see oli nii tore ma ei osanud seda oodata ja
    see oli nii liigutav, et ma hakkasin lihtsalt nutma. Siukseid sõpru
    ei leidu igalpool aga mind on õnnistatus sellise sõbraga ja ma
    väga tahaksin talle seda rõõmu teha ja kinkida talle see
    pandora käevõru :)

  • Reply Karin 6. veebruar 2016 at 00:59

    Me siiani mehega meenutame ühte meie esimesi
    kohtumisi, kui öösel lumehanges istusime ja esimest
    korda käest kinni hoidsime. Endal olid täiesti totakad
    naeratused näol :)

  • Reply Annela 6. veebruar 2016 at 00:54

    Minu kõige armsam ja romantilisem hetk on siiani olnud
    mu sünnipäeva hommik. Lootsin väga, et ärgates
    vaatavad vastu mulle roosid ja kingitus, kuid kus sa
    sellega? Olin isegi natukene pettunud? See oli täiesti
    tavaline hommik, nagu iga teinegi.. Ja kui lootus oli juba
    päris kadunud, siis astus kutt tuppa roosikimbuga ja
    väikese ehtekarbikesega. Olin niii niii nii õnnelik. ☺️
    Nendel ehetel on nüüdseks minu südames väga
    tähendusrikas koht?

  • Reply Elis 6. veebruar 2016 at 00:39

    Mina tahaksin seda kaelaehet sellepärast, et mulle meeldivad ehted.

    Romantiline hetk eriti ei meenu. Ma arvan et mul on neid olnud küll, aga ei suuda meenutada. Minu
    mõtetes on romantiline hetk see, kus ma ka ise tunnen meeletut armastust ja kirge. Ilma nende
    tunneteta nagu romantikat pole, siis on lihtsalt armas…

  • Reply lilllll 6. veebruar 2016 at 00:37

    Mitte mina ei peaks seda käevõru võitma, vaid
    mu armas ema, kes seda teksti siin ilmselt ei
    loe, kuna on hõivatud. Hõivatud sellega, et
    tema perel – ehk tema emal ja lastel – võiks olla
    mugav ja külluslik elu. Ta töötab palju,
    periooditi isegi kahes kohas, ta on kõige
    armastavam ja töökam inimene üldse! Kuigi ta
    on välja tulnud kahest purunenud suhtest (üks
    neist pikaaegne, vägivaldne, kohutav) on ta
    endiselt rõõmsameelne ja toetav. Tema
    juhtimisel liigun ma täna oma unistuse –
    arstiameti – poole, ta suudab motiveerida alati
    kui edasi pürgimine tundub võimatu. Tema on
    parim ema, tema peaks selle saama! :)

  • Reply Ave 6. veebruar 2016 at 00:36

    Hmmm.. Kõige romantilisem hetk oli kui abieluettepanek tehti ? olime mehe vanemate juures ja natuke
    miskit tinistanud juba, ei mäleta ausalt kas ainult mina või mees ka ☺️ igaljuhul oli pastakat vaja millekski
    nii, et läksin ta mantli taskutesse sobrama ja sain kätte pastaka ? mingi hetk, suht hilja õhtul kutsus
    mees et lähme jalutame, ilus õhtu jne. No läksime järve äärde ja siis ühel hetkel laskus ta ühele põlvele,
    võttis mantli taskust sõrmuse ja palus naiseks ❤️ Õnn oli et ma seda karpi enne mantli taskust ei leidnud
    ? Oleks üllatuse ära rikkunud muidu. See oli meie koosolemise üks esimesi meeldejäävamaid
    romantilisi hetki. Neid meeldejäävaid sündmusi on meil pärast seda muidugi veel olnud ?
    Sooviks sinise kiviga käevõru loosis ka osaleda, see sobiks super hästi komplektiga mida abikaasa on
    mulle kokku kinkinud :) ka helesinise kiviga kõik ;)

  • Reply Hille 6. veebruar 2016 at 00:33

    Minul on elus mõnes mõttes vedanud.
    Romantilisi hetki või siis erilisi hetki on olnud
    nii palju, et tahaks kohe kõik vahvad olukorrad
    kirja panna. Sellised erilised üllatused ei ole
    ainult tulnud “boyfriendi” kandidaatidelt, vaid
    ka väga vahvatelt meestuttavatelt, kes mind
    lihtsalt väga hoiavad. Aga kirja paneks, siis
    oma pisikese armastusloo oma elukaaslasega.
    Oleme juba 6 (varsti 7) aastat koos olnud.
    Tuttavaks saime 2009 suvel ja kõik läks
    pisitasa väga kiirelt. Eredalt on meeles meie
    kolmas kohtamine, kui pidime kokku saama
    minu elukohas (tulin töölt), paraku otsustas
    mu ninast hakata tulema verd ja ohh häda,
    mul ei olnud ühtegi asja millega seda sõidu ajal
    peatada. Panin siis käe kotti ja leidsin
    tampooni – mõeldud tehtud ja nii see mu ninna
    läks. Saime siis kokku – temal käes imeline
    lillekimp ja minu ninas tampoon. Mees ütleb
    siiani, et see on tema kõige vahvam mälestus
    kolmandast kohtingust. Minu kõige vahvam
    mälestus on eelmisest sõbrapäevast, kus
    hommikul mees oli teinud hommikusöögi ja
    lauale pannud kingiks minu lemmiku
    parfüümi, lisaks sellele oli ta kokku pannud
    meist väga vahva pildialbumi. Pidime samal
    päeval Roosti kruiisile minema ja arvasin, et
    sellega asi piirdubki. Kruiisini oli aega ja järsku
    ütles ta mulle, et ma paneksin ennast soojalt
    riide, sest nüüd on pikemalt õue minek. Väga
    salapärane autosõit ja kohal me olimegi – ta
    viis mind hobustega metsamatkale. Ma
    jumaldan loomi ja hobused on mu ühed
    lemmikud. See mõte oli temast nii ilus aga ma
    viimati olin hobuse seljas 13 aastat tagasi ja
    suvel. Nii me seal Tartu taga metsas siis
    väikese grupiga jalutasime, mul selline hirm
    nahas, sest hobusel käisid jalad all ringi, kuna
    tee oli meeletult libe ja siis ….. :D loomulikult
    pidin just mina olema see, kelle hobune kartis
    autosid ja meile tuli vastu väike kaubik, mille
    peale mi hobune koos minuga põllule minema
    jooksis. Ma ei tea siiani, kuidas mul õnnestus
    selga jääda aga korra ma sealt sadast ära
    käisin. Kiljumist oli palju ja lõpuks sain tagasi
    teiste juurde ja nii ma seal lösakil hobuse peal
    olin ja ütlesin mehele, et see on ikka nii tore
    päev olnud ja kõik on nii imeline aga mul on
    tunne, et see jääb minu viimaseks. Olin seal
    matkal hobuse seljas sellise tundega, et täna
    ma suren – ühel ilusamal päeval aga siiski
    suren. Aga kõik läks ikkagi hästi ja kuna ma nii
    ükskõikselt surmahirmule otsa vaatasin,
    rahunes ka hobune maha ja jõudsime kõik
    tervetena tagasi. Sellel aastal oleme rahulikult
    kodus, sest sellel aastal on meie mõlema
    suurim kink meie tulevane pisike beebi!
    Imelist armastust teile kõigile ja hellitage ise
    oma kaasasi ning laske ka ennast hellitada.

  • Reply Katre P 6. veebruar 2016 at 00:30

    Minu kõige just mitte romantilisem, vaid
    imelisem hetk oli see, kui ma teatasin oma
    mehele, et olen rase ja kas ta on valmis isaks
    saama ja vastutuse võtma ning see kuidas ta
    reageeris tegi mu südame nii hardaks. Ta ütles
    muidugi, muidugi me saame lapse, mitte mingi
    abort ei tule kõne alla! Muidugi olen ma
    valmis isaks saama, ometi olime siis 22-
    aastased. Igatahes on mul väga vedanud
    mehega, kes nii väga hoiab ja armastab me
    poega :) ja mõte sellest, et mul on kodus kaks
    meest, üks küll alles vâike, aga see ise tekitab
    väga sooja ja turvalise tunde :) Mees mul just
    eriline romantik pole, aga loodan, et suudan
    pojast romantiku ja väga hea mehe kasvatada
    :) ja see imeline käevõru võiks kuuluda mulle
    kuna selline sinine on mu lemmikvärv ja see
    võru on nii ilus ja lihtne ja elegantne, mis teeb
    selle käevõru just eriliseks :)

  • Reply Eliisa 6. veebruar 2016 at 00:27

    Minu sõbranna just imetles täna mu Pandora käevõru ja kuna mul endal see õnneks juba olemas on, siis kingiksin selle talle. teeks
    talle ühe toreda üllatuse :)

  • Reply Ederi 6. veebruar 2016 at 00:14

    Tere Mallukas!

    Mina sooviksin väga seda imeilusat käevõru
    võita,kuna selle ma kingiksin oma emale
    sünnipäevaks.Nimelt on tal peale sõbrapäeva
    sünnipäev 15.02. Mitte tavaline sünnipäev,vaid üks
    tähtsamaid sünnipäevasid mis elus on.Mu kallis ema
    tähistab oma 50-ndat juubelit :)
    Usun,et see käevõru paneks ta silmad särama,kuna ta
    suur ehete ja kulinate armastaja. :)

    Ma räägiks siis ühe romantilise loo ka,mis mu elus
    olnud.Läksin ühel ilusal päeval koos oma
    elukaaslasega juuveeli poodi.Vaatasin seal kette ja
    sõrmuseid.Järsku mu mees küsis,et kas ma ei tahaks
    endale uut sõrmust? Mina muidugi rõõmustasin ja
    ütlesin,et muidugi tahan.Proovisin seal erinevaid
    sõrmuseid ja siis ma näitasin mehele millist sõrmust
    ma sooviksin.Mees siis tegi seal nägusid ja ütles,et ei
    see ikka ei sobi ja vaatame mujale.Mina siis natuke
    solvunud ja hakkasime poest välja minema.Kuid siis
    mees ütles,oota ma leidsin midagi.Läksin siis tagasi ja
    müüja juba otsis midagi ja andis mu mehe kätte ühe
    sõrmuse. Siis mu kallis mees laskus ühele põlvele ja
    palus mu kätt.See oli nii ootamatu ja uskumatu,et ma
    ei osanud kohe midagi öelda.Aga siis järsku ütlesin,ära
    tee häbi,kõik ju vaatvad meid.Mees sellepeale,mis
    mõttes häbi?? Ja küsis uuesti,kas sa tuled mulle
    naiseks? Siis ma muidugi vaikselt ütlesin JAH! Ja
    tunne oli mul selline,tahan ruttu siit poest jalga lasta
    :D
    Kui sõrmus sõrmes,siis müüjad ja veel paar inimest,kes
    poes olid plaksutasid ja soovisid meile õnne. :) Mulle
    tõi see kõik lõpuks ikka pisara silma ja võin öelda,et
    see on üks eriline päev,mis jääb alatiseks meelde. :)

  • Reply Diana 6. veebruar 2016 at 00:05

    Kirjutaks siis kaa, ehe ju nii imeilus ja Pandorat olen alati tahtnud. Minu romantiline jutt on tegelikult küll natuke Pandoraga
    seotudki. Ma ei saa oma lugu alustada, et siis ja selle päeval.. sain lille jne. Minu mees toob mulle, mis mulle , kõigile meie pere
    naistele ja neid on peale minu veel 5 päris tihti lille. Kallistame ja musitame me kodus ka pea igal õhtul, no kellel poleks sellist
    hetke, kui isegi kalli ei aita tuju parandada.. Aga mitte see ei ole mu jutu point.. Tahtsin rääkida just sellest ühest erilisest hetkest
    elus..
    Üks minu suuremaid eluunistusi on olnud saada omale kaksikud lapsed, ma ei teagi, see on olnud juba väikese tüdrukuna
    nukudega mängides, isegi kunagi mingi ennustajamoor ütles, et mul on kaksikud või siis kaks väga lähestikku sündivat last. No
    igatahes sündisid mul aastase vahega kaks tütart.. Eks ma siis vast arvasin, et nii jääbki. Sest ega ma ju teadsin, et vat selle mehega
    ma küll rohkem lapsi ei too.Polnud seda väärt mees kah.
    Läksid aastad ja siis kui vahetasin töökohta, leidsin eest sealt tõelise armastuse, inimese kelle kõrval ärgates oled sa tänulik, et ta
    sul olemas on, kelle kõrvale voodisse heites , oled tänulik, et ta on sulle sellise imelise päeva ja sellise imelise elu kinkinud.
    Kandnud sind kätel ja olnud sa eest sinu lastele. Tegelikult olles neist vaid 12 aastat vanem.
    Aga siis, kui olimesaabunud just Jaapanist puhkuselt, mõtlesime, et no võiks ju vaadata välja arsti, kus käia kontrollis ja hakata siis
    ka laste peale mõtlema. Mõeldud tehtud, no arsti aja saime ikka nii kuu ajapärast ja no ikka Tallinna, hea ja sõbranna poolt
    soovitatud arsti juurde. Nädal enne tegin testi, nii noh igaks juhuks, ja noo jeee, 2 triipu nagu naksti. Muidugi oli meel supper, ülim,
    õnnelikud mõlemad. Ja hommikul kui arstile läksime, istusin vetsus ja mõtlesin, et täitsa pull, kui neid oleks kaks, üks mulle, teine
    mehele. Ja no minge ära, neid oligi kaks, täitsa kaks..Seda hetke, kus arst ka jäi kuulatama, et kas mees ikka hingab… või
    mitte..mäletan ma surmani:-D Uskumatu, minu lapsepõlve unistus, mis oli juba unustusehõlma vajunud sai tõeks, Mõttel on
    jõud.Ja unistused täituvad, siis kui sa ka neid enam oodata ei oska. Või siis sai Jaapanis head paremat sushit söödud:-D Aga
    Pandora siis jälle, minu kallis mees kinkis mulle laste sünni puhul suure orhidee, mille oksale oli riputatud Pandora käeehe. Lisaks
    veel kataloog, kust ülejäänud mummud saab ise juurde valida, kahjuks on see ikka tänaseni jäänud üheks mummuks. Kuna suured
    tüdrukud said omale sõrmused, mis nende isa mulle nende sünni puhul kinkis, siis ootab seda käevõru kindlasti sama tee, aga
    teine tuleb nüüd kuskilt mujalt juurde hankida. Lisaks vahvatele kaksikutele on mu mees kinkinud mulle veel ka väikese
    pesamuna.
    Ma olen maailma õnnelikum naine, oma 5 vapustava tütrega ja maailma parima mehega, kellele ma olen elulõpuni tänulik, et ta
    mul olemas on. Ja muide, meil täitub 10 aastat, mille tähistamiseks me abiellume. Juhhuuuu

  • Reply kn 6. veebruar 2016 at 00:04

    Leian, et sinise kiviga käevõru omanikuks võiksin saada mina, sest viimane aasta on olnud konte- ja vaimumurdvalt raske ning üks
    ilus ehe turgutaks hooletusse jäänud naiselikkust kõvasti. :)

  • Reply Negle 6. veebruar 2016 at 00:00

    Minu seni kõige romantilisem asi on olnud ilmselt
    selline pisike ja armas asi, kui ma olin kunagi ammu
    maininud oma kallimale kaisukarude päeva kuupäeva
    ja siis mu armsam sellel kuupäeval (mille ma ise
    muidugi unustanud olin juba) mulle suure kaisukaru
    kinkis :)
    Ja miks just mina võiksin selle sinise käevõru endale
    võita? Sest mul on kuu lõpus sünnipäev tulemas ning
    oleks armas endale selline ilus kingitus saada :)

  • Reply Ingrid 5. veebruar 2016 at 23:59

    Kõige romantilisemaks hetkeks pean seda, et mulle keskkooli lõpetamise puhul kinkis kallim 100 roosi. Teisalt ootaksin kõige
    romantilisemat hetke, kas rannal.. või lihtsalt kodus end mõnusalt tunda…midagi ilusat ette valmistatud… :)

  • Reply r 5. veebruar 2016 at 23:46

    mees käis välismaal tööl ning koju saabudes
    taaskord(igakord oli mingi liblikatunne) oli mu
    sünnipäev, sain kingiks kõrvarõngad.. ise mõtlesin,
    et oh.. oleks võind sõrmus ju olla.. hetk hiljem
    mõtlesin kui tänamatu ma olen.. ja hetk hiljem tuli
    sõrmusega. oli lihtsalt vait, mina kaa. ja see hetk
    just 1minut kallistamist
    . sõnu polnudki vaja :)

  • Reply Anette 5. veebruar 2016 at 23:45

    Käevõru kingiksin emale just sellepärast, et ta oleks seda väärt. Iga ema väärib ilusaid asju. Selleks ei
    pea erilist põhjust olema! :)

  • Reply Merily 5. veebruar 2016 at 23:44

    Minu jaoks on romantilised pisikesed asjad. Näiteks iga jumala
    õhtu, kui me oleme lapsed tuttu pannud, voodisse roninud ja
    lihtsalt räägime, ükskõik millest. Selline soe ja mõnus tunne
    tuleb sisse, et on ikka õige inimene mu kõrval olnud need kuus
    aastat.
    Kõigekõige romantilisem hetk oli see, kui mees mulle ühel
    hommikul ütles, et ta teadis juba esimesel korral kui mind nägi,
    et just mind tahab ta oma laste emaks :)

  • Reply Kristin 5. veebruar 2016 at 23:42

    Minu emal on 11. veebruar sünnipäev ja sinine
    on üks ta lemmik värve. See oleks lihtsalt
    ideaalne kingitus talle, mis meenutaks talle
    mind, kui ma parasjagu kuskil kaugel olen.
    Seega kingiksin selle talle, kuna ise oman juba
    nominationi võru :)

  • Reply Sandra 5. veebruar 2016 at 23:38

    6 aastat tagasi olin kokku leppinud kohtingu ühe
    noormehega, kellega olin kunagi aastaid enne baaris
    tutvunud ja numbreid vahetanud aga polnd too aeg
    suhtlemist jätkanud. Mäletan nii hästi seda õhtut. Olin
    väga pika päeva tööl ja õhtuks nii väsinud, et kirusin
    veel töökaaslastelegi, et no oli siis vaja mul tänaseks
    kokku leppida.. Ei viitsinud ja tahtnud minna.. Isegi
    sättida end ei viitsinud.
    Läksin siis pahuralt ja väsinult kohtumispaika..
    Helistasime veel üksteisele, et kes kus maal on ja selgus,
    et ta kohe jõuab.
    Nii ma siis seisin ja ootasin, nägin, et kaugelt tuleb aind
    üks noormees. Vaatasin teda ja mõtlesin, et eii see ei saa
    tema ju olla ..(see hetk läksid mul juba põlved nõrgaks)
    Liiga hea.. Jõudsin oma mõtte lõpetada, kui tema mind
    kallistas ja ma sulasin ta kätevahel täiesti. Ma polnud
    midagi nii võimsat enne tundnud, ma ei mäleta kas ma
    sõnu suust välja ka sain või mis edasi toimus .. Seda
    mäletan küll kuidas kirusin, et oleks võinud end vähe
    rohkem üles lüüa ? aga igatahes olin ja olen siiani
    sellest hetkest alates temasse armunud ❤️

  • Reply Natalja 5. veebruar 2016 at 23:30

    Tahaks lihtsalt paar päeva veeta muretult kusagil Spaas oma kalli mehega. Ma ei pea võitma, kuna meeldib lihtsalt osaleda.

  • Reply Kims 5. veebruar 2016 at 23:29

    Olen pikemat aega endale pandora
    käevõru tahtnud soetada, kuid pole
    võimalusi selleks. Väike preemia
    endale oleks ju tore.. eriti enne
    sõbrapäeva :)
    Seega ausalt öeldes vahet ei ole,
    kumb, aga no nii väga tahaks ühte.
    Valida on raske.

  • Reply Kirsikka 5. veebruar 2016 at 23:28

    Mina peaksin käevõru endale saama, sest olen tohutu mälestuste fänn ja armastan Pandorat just seetõttu, et see meenutab mulle
    kõiki imeilusaid hetki ja inimesi mu elus. Varsti-varsti peaks sündima mu niiiii oodatud ja kõige esimene bundle of joy ja uue
    käevõru peale tahaksin temaga seotud mälestusi koguda :)

  • Reply Kristi 5. veebruar 2016 at 23:26

    Mina veel ootan enda romantilist
    hetke….siiani unistan hetkest kui mu mees
    ootamatult mind oma naiseks palub…oeh ;)
    Aga siiani on mu kõige romantilisemad hetked
    olnud aastaid tagasi,kui mul oli austaja, kes
    oskas tõesti väga ootamatult üllatada. Oli see
    siis hambaaratilt tulles shokolaadi leidmine
    kojamehe vahelt või lasteaias emadepäeva
    peolt suure roosilimbu leidmine ja taas
    kojamehe vahelt :D siis oli mu sünnipäev ja mu
    sõbranna avastas selle.Heistas mulle koheselt
    ja ütles ruttu auto juurde, enne kui ära
    varastatakse :D

  • Reply Kleo 5. veebruar 2016 at 23:26

    Sooviks ka kordki elus midagi võita :-)
    Loomulikult selleks, et võita tuleb esmalt osa võtta :-)

  • Reply Kertu J 5. veebruar 2016 at 23:25

    Käevõru ma nii väga endale ei soovikski.
    Küll aga oleks see suurepärane kink mu kallile emale,
    kellel märtsikuus on juubel tulemas. Mu emale
    meeldivad väga just sellised ehted, mis on lihtsad, aga
    see-eest kaunid.
    Kuigi tal on juba kaelakeid ja kõrvarõngaid, siis
    tunnengi, et just selline kaunis käevõru tal puudu ongi.
    Kindlasti teeks see käevõru paljudele õnne, aga usun,
    et saaksin sellega tema tuju väga heaks teha ja tal
    oleks selle käevõru üle ülimalt hea meel.

  • Reply Kelli 5. veebruar 2016 at 23:24

    Kingiksin selle sinisega käeehte oma vanaemale, kellel diagnoositi üleeile kõrivähk, millega Ta juba korra võidelnud on.. tahaksin
    väga Talle midagi nii ilusat kinkida.. Ta oleks seda väärt

  • Reply Kaidi Rebane 5. veebruar 2016 at 23:23

    Nuh, mis ma siin ikka põhjendan.. sõbrapãev kui selline
    ei oma minu jaoks erilist tähtsust, sest mul literally ei
    ole sõpru (jah, viga on minus..vist), aga selle kuu lõpus
    tuleb mu kõige paremal emal ja ka mul sünnipäev ning
    kuna sellel aastal toimub me mõlema elus palju senist
    elu pea peale keeravaid muutuseid, siis oleks see ehe
    perfektne tähistamaks uue eluetapi algust ja paremat
    tulevikku. Sinine värv tähendab minu jaoks eelkõige
    usku ja lootust. Saaksime seda emaga jagada ning see
    tuletaks meile mõlemale meelde, et edasi saab minna
    vaid paremuse poole :)

  • Reply Teele 5. veebruar 2016 at 23:22

    Läheme oma Kallimaga valentiinipäeva vastu võtma
    saaremaale Johan spasse, loodan, et seal tuleb meie
    kõige romantiliseim koosolemine. Ja see kett, see
    oleks super täiendus minu olemasolevasse
    kollektsiooni, selle ostmist olen ammu plaaninud :)
    Sina Mallukas oled megaäge niiet jätka kõike seda
    mida sa teed!!! YOU GO GIRL

  • Reply andra 5. veebruar 2016 at 23:21

    Mina tahan jätkuvalt seda ilusat sinise kiviga
    ehet. See on nii stiilipuhas ja tagasihoidlik, mis
    meeldib mulle selle juures eriti. Üks selline on
    minu olematust ehte valikust puudu!

  • Reply Alice 5. veebruar 2016 at 23:18

    Ei ole minul vähem ega rohkem ōigust käevōrule, aga
    emale oleks see armas kingitus küll :)

  • Reply Katri 5. veebruar 2016 at 23:18

    Minu kõige romantilisem hetk oli see, kui meil mehega
    sai koos oldud aasta. Käisime koos ehete poes ning
    valisime koos välja ilusa kullast ning kividega sõrmuse.
    Pärast kodus sai ta ise mulle sõrme libistada selle :)

  • Reply silvia 5. veebruar 2016 at 23:17

    osalesin loosis ka esimene kord, kuid kui teine võimalus antakse siis miks ka mitte! tahaksin seda käevõru, sest see on lihtsalt ilus.
    kingiksin selle suurema hea meelega oma vanaemale:)

  • Reply Killu 5. veebruar 2016 at 23:17

    Mina aga kingiksin selle oma tädile kellel on
    kohe kohe ka sünnipäev tulemas ning mis
    saaks talle rohkem rõõmu valmistada kui see
    ilus käevõru

  • Reply Mimpz 5. veebruar 2016 at 23:16

    Nii halekoomiline kui see ka pole, siis polegi kunagi
    sellele mõelnud. Elukaaslasega tuttavaks saades oli
    mul eelmisest kooselust kaks last, väiksem alles
    kahene. Seega meie “oma aeg” mõõdus enamjaolt
    elukaaslase juures junkfoodi, skitelseid,hallitusjuustu
    süües ja head-paremat trimbates. Muidugi nüüd tagasi
    mõeldes on pani üks täiesti mõtetu hetk mu terveks
    päevaks särama :D Nimelt ühel hommikul kui
    elukaaslane tuli järekordsest 24h vahetusest teatas ta
    mulle, et kaasas on üllatus. Kujutate ette, mees astub
    hommikul uksest sisse, naeratus näol, käed seljataga ”
    Kallis mul on sulle üllatus!” Selle lühikese aja jooksul
    käis sada mõtet peast läbi, et mis kõik seal olla võib. Ja
    siis annab kotikese Hesburgeri einega. Ma ei teagi
    miks see mind nii rõõmustas, sest tegemist polnud ei
    kalli riideeseme ega teemantsõrmusega, kuid kihisesin
    naeru ja särasin terve ülejäänud päeva. Veel praegugi
    tagasi mõeldes tuleb kelmikas muje näole. See oli
    kindlasti üks romantilisemaid ja meeldejäävamaid
    tegusid :D

  • Reply kair 5. veebruar 2016 at 23:15

    Eelmine kord loosiõnn mulle ei naeratsnd, ehk siis nüüd :) põhjus ikka sama, mis eelminegi kord,
    see sinine käevõru oleks tähendusrikas, sest selle kandmine tooks mulle meelde mu imearmsa
    pisikese poja

  • Reply Siku 5. veebruar 2016 at 23:14

    Miks mina peaks saama… sest mul on vägaväga sarnase kivikesega ripats ja need sobiksid omavahel iiiideeeaaaalselt kokku.
    Lisaks on minust teadmata põhjusel saanud suur käevõrude/-kettide fänn ja noh, üks juures – väga tore! :D

  • Reply Liisa 5. veebruar 2016 at 23:10

    Ma tahaksin selle kinkida enda parimale sõbrannale,ta tähendab mulle kõik! Ma usun,et ta oleks väga õnnelik.

  • Reply Siks 5. veebruar 2016 at 23:10

    Ma arvan, et kõige romantilisemad on olnud ikkagi need igapäevased hetked, kus lilled tulevad või õhtusöök. Me oleme ka
    reisinud piltilusatesse kohtadesse, nt Veneetsia – mis peaks ju väga romantiline olema :), aga minu meelest on see ikkagi selline
    kavandatud asi. Mina hindan nö igapäevast ootamatust ja loodan, et selline säde kestab igapäevaste hallide päevade kõrval ka 20-
    30-40 aastat.

    • Reply Siks 5. veebruar 2016 at 23:12

      Sorri, kommentaari tuli kaks, sest enne tuli mingi error ette. Kirjutasin uuesti.

  • Reply MariannN 5. veebruar 2016 at 23:09

    Miks mina peaks selle käevõru saama? Sest mul ei ole sellist.

  • Reply Ms 5. veebruar 2016 at 23:08

    Sest 10.nes on mu sünnipäev ☺️☺️☺️? ?

  • Reply Sylvia Saali 5. veebruar 2016 at 23:08

    Ma pole ise just eriline romantik ja seda polnud ka mu
    lapse isa. Aga loen seda romantiliseks sündmuseks kui
    poja sündis ja mees tuli sületäie valgete roosidega
    mille vahel oli pisike karbike. Karbikese sees oli
    kuldkett ja võtme kujuline ripats. Ta lausus ketti kaela
    pannes, et laps on elu võti. Ja nii on see võtmeke mul
    juba 10 aastat kaelas. ?

  • Reply Siks 5. veebruar 2016 at 23:08

    Kõige romantilisem… hmm… ma arvan, et väikesed asjad. Noh, selline a la lilled peale pikka päeva või kas või tore õhtusöök.
    Muidugi oleme ka reisinud romantilisematesse kohtadesse, nt Veneetsia, aga noh… see on ikka selline ettevõetud asi. Mina
    hindan just ootamatut, ent igapäevast olukorda, kus mingi väike sädemeke jälle lendab :) Unistan ja loodan, et see kestab ka
    hallide argimurede kõrval veel 20-30-40 aastat :)

  • Reply Kristina 5. veebruar 2016 at 23:05

    Üks romantiline hetk, mis mulle meenus oli siis, kui mu kallim oli mitu kuud välismaal ning ei öelnud mulle, et jõuab varem koju.
    Telefon helises ning ta palus mul korraks õue minna, sest tema õde pidi mulle midagi tooma. Tegelikult oli ta ise juba tagasi
    jõudnud ning ootas mind suure lillekimbuga. :)

  • Reply Kelli 5. veebruar 2016 at 23:03

    Kõige romantilisemad hetked on olnud need, kui oleme
    mõlemad millegi täiesti tavalise asja (asja, mida
    mõistame ühtemoodi) üle südamest naernud, nii et kõht
    naermisest krampis ja pisarad silmist väljas :) Sellised
    siirad hetked ongi need kõige romantilisemad!

  • Reply Mari 3. veebruar 2016 at 21:15

    Mees vahel üllatab metsa alt korjatud lilledega
    mind. :)

  • Reply S. 28. jaanuar 2016 at 20:11

    Minu peika ja lapse isa pole sõnade mõttes küll maailma
    kõige romantilisem, aga teeb üsna tihti pisikesi ja ka
    suuremaid üllatusi ja kingitusi, kuna on oma olemuselt
    hästi lahke ja selline andja… Oleme koos olnud varsti
    pea 6 aastat ning hoolimata mitmetest ilusatest
    žestidest ja kingitustest pean kõige romantilisemaks
    hetkeks oma elus pean meie esimest suudlust! See
    kõlab sellise klišeena, aga see tõesti oli nii. Olime oma
    esimesel kohtingul ja jalutasime järve ääres, parasjagu
    oli päikeseloojangu aeg ning taevas oli korraga roosa ja
    lilla ja õranž. Ma midagi vatrasin seal ja siis järsku olid ta
    huuled mu huulte vastas ning siis ma ei teagi, mis juhtus,
    sest see oli midagi sõnulseletamatut. Mu jalad muutusid
    otsemaid vedelateks spagettideks, kõrvus hakkas
    kumisema ja naba alt keerama. Nii naljakas, mäletan
    seda justkui see oleks eile juhtunud. Ma nii konkreetselt
    mäletan seda hetke ning see hetk on minu jaoks ka see
    hetk, mil ma temasse armusin. Just nagu keegi oleks tol
    hetkel võlukepikesega meie suunas vibutanud… Või
    Cupido oma noole lendu lasknud. Hästi imelik. See võib-
    olla ei kõla nagu kõige romantilisem hetk (sest sisuliselt
    polnud selles loos peale suudluse mitte midagi), aga see
    tunne ja kõik, mis mind valdas… See oli võimas…

  • Reply E 28. jaanuar 2016 at 17:03

    Kahjuks olen oma üsna lühikese eluea
    jooksul sattunud eranditult ainult
    üsna halbade suhete otsa – seda siis
    tavaliselt otsast lõpuni –
    miskipärast kipun ikka ja jälle
    samasuguste inimeste otsa koperdama.
    Kui pingutada, siis tuleb meelde
    hetk, kus praeguseks endine
    poiss-sõber pani meile kahele salaja
    üheks õhtuks üsna luksusliku
    hotellitoa kinni – õhtu oli täis
    veinijoomist ja mullivannis
    sulistamist – see oli tore :)
    Tulevikult loodan seda, et suudan
    hakata endast rohkem lugu pidama ja
    ei lepi enam vähemaga, kui
    tingimusteta armastus ja hoolimine.

  • Reply Triin S 28. jaanuar 2016 at 15:44

    Kuidas me Cagnes-Sur-Mer’i rannas hommikul kella 4-5
    vahel koos riietega Vahemeres kui meritähed hôljusime ja
    lôputult naersime. Siis ei osanud veel môeldagi, et temast
    saab minu abikaasa ja laste isa. Mere lôhn, värv ja
    ônneliku naeru kôla nii selgelt meeles.

  • Reply Brigitta 28. jaanuar 2016 at 14:05

    Kõige romantilisem ja erilisem hetk oli see, kui 2015. aasta valentinipäeval palus nüüdseks kihlatu mu kätt. Olime just bändiga
    (mille liige ta ka on) esinemise lõpetanud, kui muidu arg ja vaikne poiss-sõber mikrofoni haaras ja minu poole pöördus. Muidugi
    hakkasin ma kohe nutma, sest olin seda päeva ammu oodanud :’)
    See oli nii eriline just selle pärast, et ta teab, et ma olen veidi edev ja laval käe palumine on mu salasoov juba ammu olnud. Nüüd
    saab siis 14. veebruaril aasta sellest ilusast hetkest :)
    Aga pikemalt mõeldes on need kõige ilusamad hetked ka need, kui istud kallimaga teie esimeses ühises kodus diivanil, jalgade
    peal kiisupoeg, vaatate teineteisele otsa ja tunned tugevat armastust teie vahel ja ei suuda välja mõelda, kuidas sa küll nii täiusliku
    elu said :)

    • Reply Brigitta 28. jaanuar 2016 at 14:13

      Mainiks veel, et osanud kunagi arvata, et ma 19.aastasena olles suhtes 5 aastat, olen leidnud enda kõrvale inimese, kes teeb mind
      juba eksisteerimisega iga päev nii meeletult õnnelikuks. Võib tõesti nõme tiinekate armastus tunduda, aga that’s not the case.
      You’ll know when you’ve found the one, the one that makes your heart scream with joy and makes love take over your body and
      soul :)

  • Reply Hanna 27. jaanuar 2016 at 23:11

    mul pole olnud veel sellist üliromantilist hetke, ning samas ei ole mõelnudki, et kunagi äkki minu juurdegi satub üks ilus, hea
    südamega poissmees. Samas, kui lugesin praegu teiste komentaare, siis tekib jõle tahtmine omale üks armastav ja romantiline
    mees leida, kes üllataks mind rooside ja shampusega ukse taga ühel õhtupoolikul pärast rasket päeva, mis on selja taha jäänud.
    Samas minu arust kõige tähtsam on armastuse juures see, et mu kõrval lihtsalt oleks mees, kes oleks see “number one” . Temaga
    iga koosoldud hetk olekski omaette romantiline ning põnev! :) Aga eks igasugune üllatus ja ühine tegevus (reisimine, matkad jne)
    teeks head suhet aina paremaks :D

  • Reply Liina 27. jaanuar 2016 at 22:43

    Mina olen sajaga romantika-fänn, peiks vist mitte nii palju, aga ta on muidu armas ja soe inimene :) Mingit mega-giga romantilist
    hetke ei oskagi välja tuua – ma siin ise üritan ikka aeg-ajalt pisikesi üllatusi korraldada :)
    Aga kui kõik sujuma peaks, võib loota, et mõne aasta pärast on meil järve kaldal oma majakene – vot siis läheb romantiliseks! :)

  • Reply Kelly 27. jaanuar 2016 at 20:34

    Mina olen täielik mitteromantik ? tahaks küll
    öelda,et minu unistus on prints valgel hobusel..aga no
    eiiii. Ma ei soovi isegi abielluda. Teiste abielud on aga
    imelised ? selline imelik inimene olen. Mehelt
    sooviks vaid ausust ja armastust..mulle sellest piisab.

  • Reply Kristin 27. jaanuar 2016 at 20:04

    Kõige romantilisem hetk oli ilmselt see, kui
    kaks aastat tagasi kallimaga Hispaania reisil
    käisime, mis oli ühtlasi esimene suurem reis,
    kus koos käisime. Ühel õhtul ostsime
    kohalikku veini, mingit jube head salaamit ja
    muud lihakraami ning suundusime mere
    äärde. Tegime seal oma väikese pikniku.
    Paarisaja meetri kaugusel mängis
    tänavamuusik kitarri, tähistaevas oli ja soe
    meretuul sasis juukseid. Täpselt selline hetk,
    mida võid kuskil filmis näha. See oli esimene
    kord, kus ta mulle tōeliselt armastust avaldas.
    See hetk läks mulle nii korda ja ei ole siiani
    meelest läinud :)

  • Reply A.n. 27. jaanuar 2016 at 19:17

    Elu kõige romantilisem hetk on kindlasti ees, sest praegu mingit eriliselt romantilist hetke ei oskagi välja tuua.

  • Reply Liina 27. jaanuar 2016 at 18:39

    Meil siin ülearu romatikat just ei ole, aga seda enam hindan neid nö igavaid igapäeva hetki, kust on selgesti näha, et mu kõrval
    olev inimene on siin, et jääda ning et tema peale saab alati loota. Väike lillekimp paar korda aastas on vaid boonuseks :)

  • Reply Neiu K. 27. jaanuar 2016 at 16:26

    Mu eks tegi mulle kunagi ka sellise üllatuse, et kui ma tema juurde jõudsin (olime kaugsuhtes ja polnud mingi kuu aega näinud), siis
    ta oli köögis katnud küünaldega laua ja serveeris mulle kolmekäigulist õhtusööki. Aga mu praegune kutt on ka väga armas ja
    hooliv. Kui me polnud veel isegi suhtesse läinud ja olime paar kuud deitinud, kinkis ta mulle kuldketi. Oleme öösel käinud
    trippimas mere ääres ja linnatulesid vaadanud ja kui ta sõjaväes oli, siis ilmus mulle ikka päris tihti roosidega ukse taha ja tegi
    erinevaid kingitusi, näiteks see hästi suur karumõmm. Kirjutas ka kirju kui palju ma talle tähendan. Minu meelest ongi sellised
    väiksed asjad kõige romantilisemad ja tähendavad väga palju.

  • Reply carmen 27. jaanuar 2016 at 11:15

    Elukaaslane mul kahjuks tootab valismaal ja tavaliselt
    iga kord kui ta teeb pikemaid toolahetusi siis kui ta
    tagasi tuleb lahen talle ikka transpordi vastu ja viimane
    kord oli sellel suvel ma olin peaaegu ara unustanud kui
    ilusa naeratusega mees mul ikka on ja ma ei unusta
    kunagi seda vaadet kui ta seal eemal seisis yles
    vuntsitud mega suure roosikimbuga mulle vastu jooksis
    ja kaissu tombas :)))) polnud ca kolm kuud uksteist
    nainud. vot see hetk oli minu jaks nii eriline aga koige
    erilisemaks tegi see kui ta utles et kaugel olles saad alles
    aru kuivord hea sind kodus oootab:)

  • Reply carmen 27. jaanuar 2016 at 11:10

    Köigi lood on vaga romantilised ja lobusad aga mullle
    tuli meelde pubeka ajal selline seik kui mulle vaga
    sumpaatne kutt kutsus mind ohtul valja nö kinodeidile
    ja seanss oli niivord hilja ja film oli minu jaoks suht igava
    voitu et ma reaalselt jain tema kaissu magama ja vist
    isegi norsatasin ? aga tema nii harrasmehelik et ei
    maininud seda kordagi. Parast laksime rocca juurde nö
    romantilist jalutuskaiku tegema aga kuna oli suht
    kottpime ja valgustatud teerada jai meist eemale siis
    motlesime et laheme veele lahemale ? ja molemad
    astusime pahkluuni adru sisse ? siiamaani meenutan
    seda romantilist jalutuskaiku heheee toob muige suule
    ? Aastaid hiljem (jaime peale seda deiti kokku) kysisn
    peikalt (kiusasin), et ks sa armastad mind ja kui palju, siis
    ta vastas nii palju kui maailmas on pingviine ??? jah
    mõne jaoks voib tunduda see nii haige vastusena aga
    sellel hetkel oli see parim vastust ?

  • Reply Ursula 26. jaanuar 2016 at 23:04

    Mu armas noormees tuli mulle ühel
    sügisõhtul rongi vastu autoga. Olime
    juba tükk aega mulle täiesti
    tundmatus suunas sõitnud, lõpuks
    keerasime kuskile metsarajale ja mul
    ausalt polnud õrna aimugi, et kuhu ta
    mind viib. Tegin veel nalja, et toob
    mind pimedasse metsa õhtul hilja ja
    mõrvab ära.. karmid naljad, ma tean.
    :D Igatahes, mingi hetk jäime seisma.
    Olime jõudnud ühe vaatetorni juurde.
    Ronisime mõlemad sinna otsa ja
    lihtsalt megaaailus tähistaevas oli.
    Ma olin lummatud sellest ilust, tema
    hoidis mult ümber kinni, mingi hetk
    pöörasin järsult ümber ja sel hetkel
    suudlesime. Hiljem hoidsime veel
    käest kinni ja nautisime seda imelist
    vaadet tornist. Olgu öeldud, et meie
    suhe oli üsna algusjärgus veel ja see
    oli ja on minu jaoks siiani ilmselt
    kõige romantilisem hetk üldse.

  • Reply Hanna 26. jaanuar 2016 at 19:51

    Aastate jooksul pole see nö liblikatunne meie kõhust
    kadunud. Romantikat on selles piisavalt(kino,
    kingitused, armsad teated, spad, piknikud,
    jalutuskäigud jne). Mees on olnud ikka väga tubli ja
    hoolitsev. Enne lapse sündi lubasime teineteisele, et ei
    jäta teineteist unarusse. Nii me ka toimime. Kui varem
    nautisime vaid teinteise seltskonda siis nüüd
    armastame väga kolmekesi olla. Mõte sellest, et me
    ilma lapseta spaasse läheks ei tule kõne allagi.

    Ilmselt need kõige erilisemad hetked on meie enda
    teha.
    Näiteks meile meeldib augustis meteoriitide sadu
    vaadata. Mõeldud, tehtud. Pakkisime kaasa lapse ja
    koera. Sõitsime päris mitu kohta läbi enne kui selge
    taeva leidsime. See õige koht asus just rannas. Lapse
    panime autos istmepeale tudule, koera samuti. Ise
    ronisime autokatusele. Kaasas olid meil tekid, padjad,
    tee, õhtud on juba jahedad siis.
    See oli väga armas õhtu, mis ei unune. See õrn
    merekohin, need paarkümmend langevat tähte ja olla
    kellegi kalli kaisus, teki all soojas. Raske sõnadesse
    panna!
    Romantika ei pea alati väljenduma armsatest
    kingitustest vaid piisab kingitud ajast ja heast ideest. :)

  • Reply Kristel 26. jaanuar 2016 at 15:57

    Minu kõige romantilisem hetk..
    Hmmm usun, et see kui kutt kellega kunagi semmisin, kutsus mind filmi vaatama ja tegelt oli valmistanud ise õhtusöögi, küünalde j
    ja kogu kupatusega :)
    Oeh ma sulasin nagu või :D

  • Reply Sirle S 26. jaanuar 2016 at 14:53

    Mina siiralt loodan, et mu romantilisemad kogemused seisavad alles ees, kuna pole siiani seda romantikat eriti tunda saanud!
    Suurim unistus on siiski imeilusas pitsilises ja valges pruutkleidis ühel imeilusal päeval oma kallimale jah sõna öelda. Kuna ma
    praegu olen meeletult armunud ja mul on seekord tunne, et just sellesse õigesse, siis tõsine romantika käib mu peas hetkel
    niisamagi ringi :D

  • Reply Maarja-Liisa 26. jaanuar 2016 at 14:10

    Panen igaksjuhuks uuesti, kuna enne postitasin vastusesse:

    Kuna mul on just üks väga vastik lahkuminek seljataga, siis ei taha väga neid romantilisi hetki meenutada.

    Mind on tohutult palju viimasel ajal aidanud ühe jube hea tsitaadi lugemine:

    “Life isn’t always about fireworks. Your fireworks will come, Sarah. And they’ll fizzle out just as fast. Life’s an experience, not
    a destination. All of us have the same destination, but not one of us has an identical experience. You’ll find someone who will
    be there when the fireworks fizzle out and the sky turns black and love you just the same. That’s the one to hold onto.”

    Minu lugu ei lõppenud nii. Ja sellepärast ma arvan, et need kõige romantilisemad hetkel ongi võibolla need, kus sa tegelikult
    elutoa põrandal halastamatult nutad ning tunned, et sa oled täiesti väärtusetu (kole, saamatu, katkine inimene) ning teine
    inimene sind lihtsalt hoiab ja armastab sind ikak sama palju!

  • Reply Ave 26. jaanuar 2016 at 13:08

    Ajab ikka ohkama küll, kui siin lugeda, et eesti mehed oskavad ka romantilised olla. Püüdsin pingsalt meenutada oma kõige
    romantilisemat päeva- ei meenud.
    Siiski, ei tea kas seda saab romantiliseks nimetada aga meenus pisitütre sünd, 3 aastat tagasi. Mees oli alguses peal minu kõrval, ei
    lahkunud sekundikski. Kõige tähtsam oli muidugi nabanööri läbilõikamine. See õhtu oli ja jääb kõige paremini meelde ja mulle
    kõige erilisemaks.
    Lilli on ta jah toonud aga sellega on asi ka piirdunud.
    Loodan,et veel tuleb neid väga väga erilisi päevi!

  • Reply Liis 26. jaanuar 2016 at 12:33

    Neid romantilisi hetki on olnud ikka väga mitmeid ? Loodetavasti suurem osa on veel ees ka, aga üks väga armas moment
    oli see, kui elasime oma silmarõõmuga eri linnades ning ta tegi mulle mitu korda sellise üllatuse, et ilmus lillede ja
    kommikarbiga akna alla lihtsalt selleks, et mind 10 minutit näha. Vahemaa oli meil 180 km ning järgmine päev tihti ka
    tööpäev. See, kuidas ta pingutas, ilmselt hoidiski meid vaatamata suurele distantsile nii kaua koos.

  • Reply Liisi 26. jaanuar 2016 at 00:20

    Noh nagu enamusel meist siis ka minu mees
    pole just romantikaga koguaeg hiilganud :D
    aga siiski kõige kõige armsaim ja
    romantilisem asi juhtus siis kui me
    hakkasime alles koos olema. Olin äkki teist
    korda tema juurde ööseks jäänud (tegime
    filmiõhtuid) kui järgmisel hommikul avasin
    silmad ja märkasin et ta vaatab minupoole.
    Esimene lause mis ta mulle ütles oli :” too
    oma asjad minujuurde,ma ei taha ilma
    sinuta enam ärgata.” Ma olin nii õnnelik,hea
    et pillima ei hakanud :D Loomulikult mis
    poleks veel romantilisem kui see, et ma saan
    terve oma ülejäänud elu temaga koos
    veeta,temaga koos vanaks jääda ja noori
    kiruda :)

  • Reply Ingrid 25. jaanuar 2016 at 23:51

    Kui üldse võib, siis hetkel pean romantilisemaks hetkeks seda, kui mu kallim kinkis keskkooli lõpetamise puhul 100 roosi, mis
    koosnes valgetest ja punastest roosidest. Ma ei oodanud nii suurt lillemerd, kuid õnnelikuks tegi küll!
    Samas ootaksin veel seda kõige romantilisemat hetke, kas mere ääres mõnusat olemist, kaunistatud ja mõnusaks olemiseks
    tehtud magamistuba hea veini ja maasikatega.. mmmm :)

  • Reply Kristi 25. jaanuar 2016 at 23:02

    Minu mees on see ‘tüüpiline’ eesti kinnine mees. Aga eredalt jäi meelde, kuidas sellel suvel viis ta mind suurele hernepõllule.
    Sõitsime ratastega sinna ja siis sõime seal mitu tundi herneid ja peitsime end mööduvate autode eest. Grown up life.

  • Reply A 25. jaanuar 2016 at 21:23

    Romantilisi hetki on olnud ikka, kuid usun, et see kõige romantilisem on veel alles ees. Kuna hetkel on mu mees kaitseväes, on
    omamoodi romantilised kõik hetked, mil saame koos olla :)

  • Reply Margot 25. jaanuar 2016 at 21:09

    Minu romantilisem õhtu oli kui mu noormees suutis väikese ühikatoa nii hubaseks ja armsaks muuta aastavahetusel. Väikese laua
    tuppa pannud, küünlad, laualina ka ja muidugi ka toidu valmistanud! Nii armas oli.

  • Reply Gristel 25. jaanuar 2016 at 20:14

    Lugesin täna hommikul kõikide romantilisi jutte siin kommentaariumis ja ajasin mehe restorani minuga romantikat tegema.
    Tema sai enda pitsa kätte, minu unustas teenindaja loomulikult ära, kuid kui mehel söök söödud, siis sain ka mina oma toidu
    kätte. Oleks küll võinud oodata, kuni ka mulle pitsa tuuakse, aga, noh, ei. Enivei, sain lõpuks pitsa kätte, veidi õnnetu olin, aga
    mitte eriti, sest ega meil kiiret polnud. Sõin kõhu täis ning, veinipokaal näpus, mõtlesin valjult, et ehk peaks majakooki ka
    võtma, see nägi Facebooki lehel väga ahvatlev välja. Pärast lause lõppu avastasin õudusega, et mees oli terve selle aja enda
    sõrmelt nahatükikesi koorinud (tal mingi vigastus seal) ning teinud sellest restorani lauale korraliku hunniku. Ütleme nii, et
    kooki seekord ei tellinud.

    Küsimusele vastates: ootan pikisilmi sellist romantilist hetke, mis pole nii rõve nagu tänane õhtu oli (mis lõpes kiirelt).

  • Reply K 25. jaanuar 2016 at 19:57

    Üks romantilisemaid ja meeldejäävamaid hetki, mis olnud.. :) Kahju ainult, et tol hetkel ei osanud nii palju hinnata seda.

    Olin Itaalias ja tahtsin maitsta tavalist traditsioonilisi spagette, kuid ei leidnud ühtegi restorani/kohvikut, mis seda pakuks. Igal
    pool leidsime sõbrannaga ainult toores vormis erinevate pastade pakikesi ja mitmeid magusate suupistete kohvikuid, mis meid
    nimega eksitasid kuna itaalia keeles pasticceria. Kurtsin siis ühele kohalikule seda muret. Tema teatas, et homme avatakse just
    üks uus kohvik, kuhu võiks minna proovima pastat. Olin nõus.. Järgmine päev kui minek siis ta ütles et peab korra kodust läbi
    käima. Ütlesin et ootan autos. Tema aga tahtis et ma kaasa tuleks ikka. Läksin siis lõpuks ja ohh üllatust… Ta oli ühe toa ukse
    peale pannud plakati minu nime ja pildiga. Ise muigas kavalalt ja ütles, et olemegi kohal uues söögikohas. Toas oli nagu
    restoranis valge linaga kaetud laud ning suur roosikimp mind ootamas. Ka menüü oli prinditud, esilehel ikka pilt ja valikus
    traditsioonilisemad pastad ja magustoidud. Anti valida, mida soovin süüa ja siis alustas ta tegemist, samal ajal andes nippe,
    kuidas kohalikud head pastat teevad. :D
    Et toidu ootamine kiiremini läheks, sain kaunistuse ja suhkruäärisega kokteili…
    Valminud pasta oli imemaitsev.. Hiljem sai mindud veel tänavakohvikutesse live muusikat nautima.

  • Reply Sirle 25. jaanuar 2016 at 19:00

    Kui nüüd aus olla, siis pole mulle kunagi tehtud suurejoonelisi ja romantilisi žeste. Küll aga tahaksin ma sellel päeval meeles
    pidada oma imelist ema, kes on nüüdseks olnud pikki aastaid üksi.
    Mu ema on kõige isetum inimene, keda ma tean. Seega oleks minu võidu puhul käevõru kingitus temale. :)

  • Reply Mina 25. jaanuar 2016 at 17:52

    Mu mees on üldiselt selline väga armas mees, toob mulle praktiliselt igal nädalal lilli (juhul kui ta on jälle kodus, mõnikord teda
    pole nädalate kaupa sõjardite värk) ja hoiab ning armastab mind.
    See aga toiumus eelmise aasta juunis. Alustuseks ta oli nädala aega koguaeg koju hiljem tulnud, ning kui talle helistasin, vastas ta
    alati, et ei saa rääkida , tal on kiire. Koguaeg kuulsin mingeid naisehääli ka kõrval, samas ei süvenenud kah, et sama naine kah
    polnud. Mõtlesin, et raisk on endale armukese sebinud. Kaalusin lahku juba minna, aga noh koguaeg kui ta koju jõudis rääkis ta
    alati kui palju ta mind armastab ja talle minuga olla meeldib. Kuni ühel päeval 7dal juunil käisime meie maakodus, see päev oli
    reaalselt üks halb päev, tema ema ütles mulle halvasti ja õhtul suutsin veel õega ka tülli minna. Ühesõnaga ma lihtsalt pillisin ja
    pillisin, ühel hetkel, kui kell oli juba pool 12 õhtule jõudnud, kutsus m

    • Reply Mina 25. jaanuar 2016 at 17:57

      elukaaslane mu välja, et lähme jalutama. Läksin siis torisedes, ütlesin veel, et näe kui nõme torisev naine ma olen, et tal on
      kindlasti ilma minuta mõnusam olla. Aga tema ütles, et kõik on korras. Käisime öösel siis mööda Tartu linna kuni lõpuks
      jõudsime Ingli sillani – seal rääkis tema meie kahe kooselatud aasta heades asjadest, mis talle meeldib ja mida ta minus
      armastab. Siis kõndisime kuradi sillale, seal ta rääkis ka halbadest asjadest (mitte, et neid palju oleks), ning jalutasime edasi
      kiriku varemete juurde, ühel hetkel vaatasime koos taevasse ja nägime langevat tähte. Ta palus mul silmad sulgeda ja
      kirjeldada tähte mida ma nägin, kirjeldasin ning ühel hetkel palus ta mul silmad lahti teha. Kui olin silmad avanud nägin teda
      minu ees põlvitamas ja karbikest käes. Siis ta küsis minult “Kas ma oleksin nõus talle naiseks tulema…” Ma värisevate käte ja
      pisarates silmadega ütlesin muidugi jah..ja nüüd ilutseb mul silmas üks kaunis sõrmus.
      Siis ma panin pildi kokku küll miks ta koguaeg koju hiljem jõudis ja ei tahtnud minuga rääkida ning mingi naine latras kõrval. :D

      • Reply Gristel 25. jaanuar 2016 at 23:23

        Ma küll ei pannud pilti kokku :D kus ta käis siis?

        • Reply Mina 26. jaanuar 2016 at 11:22

          Käiski sõrmust nädala aega otsimas. Tal on nii spetsiifiline maitse, et nädala aega oli tuianud poodides enne kui
          sõrmuse ära oli ostnud :D

  • Reply Riina 25. jaanuar 2016 at 17:29

    Romantilistest hetkedest tuleb kohe meelde,
    kuidas kallim öösel, kui meil und ei tulnud, tegi
    ettepaneku, et tavai ta tahab mind ühte
    ägedasse kohta viia. Olime tudengid ja alles
    pealinna kolinud. Juhtumisi oli tal vanemate
    auto nö hoiul ja nii ta viis mind Pikakari randa.
    Spontaansus on superäge!!! :)

  • Reply Fänn 25. jaanuar 2016 at 17:17

    Kõige romantilisem hetk oli 2,5
    aastat tagasi. Olin just teada saanud
    oma lapseootusest, kui mees mind
    samal õhtul/ööl randa täiskuud
    vaatama viis. Käisime ujumas ja
    värki-särki ning kui lõpuks läbi
    sireliallee koju jalutasime laskus
    mees ühele põlvele ja palus mind
    naiseks. Olin õnnest hullumas ja aina
    korrutasin jaaa-jaaa! Siis põmm!
    meenus mulle ka oma uudis… Ütlesin
    siis mehele ääri-veeri, et pulmadeks
    on meid kolm. Mees tegi suured silmad
    ja väike sillerdav pisar voolas mööda
    ta põske alla. Tol ööl saime mõlemad
    ikka korralikult lahistata.

    PS! Kui pulmad lõpuks kätte jõudsid,
    suutsin ma mitu korda enne õiget aega
    ärevusest “Jaa” öelda :’D

  • Reply kr 25. jaanuar 2016 at 16:58

    Mehega saab 9 aprillil 4 aastat koos oldud. Esimene kõige romantilisem hetk meil koos oligi 9. aprillil 2012, kui olime juba
    mõnda aega koos aega veetnud siis sellel õhtul ta viis mind mere äärde, võttis autost ühe roosi ja ütles, et ma teen ta nii
    õnnelikuks ja ta tahab, et ma oleksin tema jne. See oli väga ilus ja romantiline. 9. kuupäev ongi nüüdsest meie päev ja iga kuu 9.
    kuupäeval toob ta mulle ühe roosi :) vahel ka rohkem :D
    Teine kord oli kui me kihlusime. 20.07.2015. Elasime maakodus, käisime õhtul jalutamas põldude vahel ja niisama rääkisime
    juttu. (Ta on hull jalutaja, mina ei viitsi üldse nii tihti jalutamas käia, pean vist talle koera võtma :D )Kui koju tagasi jõudsime, siis
    mina istusin diivani peale ja hakkasin pükse jalast võtma :D lihtsalt, sest juba õhtune aeg oli ja varsti magama minek ja kodus oli
    soe ja mõtlesin, et nii on mugavam olla. Mul olid püksid juba nö rebadel (põlvedeni ära võetud), siis mees ütles, et ära võta veel
    pükse ära. Ma mõtlesin nagu, et mis mõttes ma ei või oma kodus pükse jalast ära võtta. Siis ta tuli minu kõrvale ja küsis kas ma
    tahan ülejäänud elu temaga koos veeta. Ma ei vaadanud siis tema poole ja ütlesin jah, nagu ikka. ta on varem ka seda küsinud.
    Ja siis vaatasin tema poole ja tal oli käes sõrmus väikses punases südamekujulises karbis. And then it hit me. Siis ma ütlesin
    mitu korda, mis asi see on, mis see on nüüd. Ma olin niiiiiiiiii suures šokis. Hakkasin nutma ja siis ma ei teadnud kummas käes
    kihlasõrmus käib ja siis hakkasime seda googeldama :D See oli nii suur šokk mu jaoks, tuli nagu välk selgest taevast, ma ei oleks
    eluski seda osanud oodata, ma polnud üldse selle peale mõelnud, et varsti võiks see juhtuda. Paljud teised on alles 2 aastat
    koos olnud ja juba abielluvad ja juba on laps jne, minu arust see nii kiiresti ei peaks käima, aga see on minu arvamus.

  • Reply Mairi 25. jaanuar 2016 at 15:50

    Ma kunagi keset suve lihtsalt jutu sees mainisin oma noormehele, et ma unistan vist kõige rohkem sellest, kuidas ma astun
    Moskva Suure Teatri uksest välja nii, et lund sajab ja ma olen just tulnud “Pähklipurejat” vaatamast ja siis ühel hommikul, täiesti
    ootamatult, kingiti mulle Estoniasse viimasele etendusele enne jõule “Pähklipureja” piletid, vabandustega et Moskvasse ta mind
    veel viia ei saa ja lund lubada on meie talvedega palju. Sel hetkel tundsin ma küll, et midagi noor armsat pole minuga vist varem
    juhtunud.

  • Reply Ingrid 25. jaanuar 2016 at 15:19

    Suhte alguspäevil jättis mees mulle post-iteid väikeste
    sõnumitega. Enamasti peitis kuhugi vahele – rahakotti,
    pinalisse… aga sellest juba aastaid.
    Hiljuti leidsin pärast üht tüli iPadi vahelt post-iti
    vabandusega – minu jaoks väga romantiline žest.
    Muidugi leebusin ja leppisime ära.

  • Reply Inga 25. jaanuar 2016 at 15:15

    Me ei ole üldse mingid romantikud, aga kuna ma hull
    Pandora-fänn olen, tuleb pingutada.

    9 aastat tagasi otsustasime abielluda. Lihtsalt
    arutasime ja jõudsime kuidagi selleni, et võiks ju.
    Täiesti ebaromantiliselt.
    Sellest hoolimata suutis mees mind üllatada –
    korraldas jõe ääres pikniku ja hoolitses kihlasõrmuse
    eestki. Kuna pärissõrmuse jaoks toona raha polnud, oli
    ta ostnud lillekeste ja kividega juuksekummi.
    Naersime siis, et väga praktiline – mahub sõrme ka
    siis, kui ma 100 kg juurde võtan.
    “Sõrmus” on siiani kapis muude abiellumisega seotud
    asjade karbis :)

  • Reply Siret 25. jaanuar 2016 at 15:09

    Kui meil sai mingid kuud koos, siis läksime kinno ning tagasi tulles oli voodi peal perfektne roosiõitest süda, mille keskel roos ning
    igalpool olid küünlad. See oli nii ilus, et silm läks märjaks küll.

  • Reply K. 25. jaanuar 2016 at 15:05

    Romantilisi hetki on olnud päris palju. Klišeelikult kõige-kõigemaks võiks pidada muidugi pulmapäeva :) Tegelikkuses on ilusaid ja
    romantilisi hetki olnud ka palju vähem erilistel päevadel. Näiteks kui üks kord tulin hilja õhtul töölt väsinuna koju ja abikaasa
    ootas mind mu lemmiklillega. Eriliseks tegi selle hetke see, et see lill oli potis ja mees oli ise aianduspoes seda valmis käinud, et
    saaksime mulda istutada ja saaksin veel mitmeid kordi neid ilusaid õisi nautida :)

  • Reply M. 25. jaanuar 2016 at 14:46

    Ma võiks siis panna kirja igasuguseid
    romantilisi lugusid aga ei! Ma siiski
    jään veel veidi ootele :D sest ma
    tõesti usun ja loodan, et kõige
    romantilisem hetk (lausa terve päev)
    on mul elus alles ees …if you know
    what i mean :P :)

  • Reply Mari 25. jaanuar 2016 at 14:24

    Minu elu senine kõige romantilisem hetk oli, kui me mehega tähtpäeva puhul läksime maal heinamaale pikniku pidama, meil oli
    sushit, näkse, veini, latern, kus oli küünal sees, ja vaas lilledega. Augustikuu oli ja taevas oli tähti täis. See oli üks ilus ja
    mäletamisväärt õhtu :)

  • Reply Anni 25. jaanuar 2016 at 13:27

    Ilusaid hetki on olnud juba praegu
    ka, aga kõige rohkem tahaks, et oleks
    tuelvikus keegi, kes pühapäevaõhtuti
    (ajavahe tõttu mitte laupäeviti)
    minuga koos Saturday Night Live’i
    passiks :D

  • Reply Marbrit 25. jaanuar 2016 at 13:05

    Tegelikult on ju nii, et see hetk võib üliromantiline olla, aga, kui selle inimese vastu tunded puuduvad, siis ei tekita see mingit
    emotsiooni… neid hetki on mul olnud küllaga. Kõige romantilisemad on just need väikesed head asjad, mida mu oma mees teeb.
    Küll aga kunagi Kreekas tööl olles tutvusin seal ühe mehega, kes oli justkui soulmate, jalutasime kuumas õhtus tulede säral ning
    troopilises õhus imeilusas väikeses Kreeka linnas…. need õhtud ja hetked ei unune :)

  • Reply Diana 25. jaanuar 2016 at 11:59

    Mul on iga päeva romantilisi hetki
    täis:) Hommikul ärgates leian igast
    toast väikseid lipikuid armsate
    sõnadega (nt “Oled väga-väga ilus!”
    vannitoa peeglil, “Armastan sind!” WC
    uksel seestpoolt :D jne.).

  • Reply Laura 25. jaanuar 2016 at 11:52

    Kuna minu mees just kõige romantilisem pole ja lilli
    toob mulle ainult sünnipäevaks, siis minu soov oleks
    lihtne-kõige suvalisemal ajal kimp roose saada oleks
    armas temast, aga maini palju tahad, tolku pole ikka
    midagi

  • Reply Britt 25. jaanuar 2016 at 11:51

    Hei !
    Tahtsin ka jagada oma mõtet aga
    ainult seetõttu ,et minu kalli ema
    lemmikute hulka kuuluvad Pandora
    ehted. Tean ka ,et ta vaatab netist
    neid pidevalt aga pole sellist raha
    ,et neid tellida. Seega ,kui ma
    täiesti juhuslikult võitma peaksin
    siis kingiksin ma igal juhul selle
    oma emale. Ema ja isa on koos olnud
    nüüdseks 17 aastat ja abielus sellest
    2 aastat. Nende suhe on tõeline
    eeskuju ja see kuidas nad tegelikult
    hoiavad üksteist. Isa on mulle
    tegelikult kasuisa ja vahel on isegi
    naljakas , kui kaitsev ta on minu ema
    suhtes. Teleka ees muditakse ikka
    ema jalgu ja pannakse emale tekki
    peale ,kui ta magab ning siis tuleb
    tasa olla :D
    Minu elus pole kahjuks olnud veel
    seda väga romantilist hetke, kuid
    kuna minu suurteks lemmikuteks on
    hobused siis loodan ,et ühelpäeval
    kui minu elukaaslane minu kätt palub
    siis selleks ei ole mitte üks tühine
    sõrmus(minu jaoks :D) vaid ikka on
    käeotsas nööriga suur valge hobune.
    Hetkel on meil hobuseid 6 , seega ma
    loodan ,et see üks hobune rohkem ja
    muidugi abieluettepanek ej jää ainult
    unistuseks .
    Kõike ilusat !
    Olete Kardoga imeline paar <3

  • Reply Git 25. jaanuar 2016 at 11:42

    Ma ei ole kunagi lilledest suurt lugu pidanud, üks lihasööjataim meil kunagi oli, aga seegi suri vist nälga. Ega suure
    romantikuna end ei tunne ka. Selle tõttu on meil kaaslasega romantikast veidi teistsugune arusaam.
    Näiteks meie teisel aastapäeval tuli ta koju energiajookidega, et saaksime koos hommikuni arvutimänge mängida. Oli vahva
    küll.
    Eks neid väikeseid armsaid hetki leiab igas päevas – kui ta mulle nädalavahetustel hommikukohvi voodisse toob või arvuti
    käima paneb ja sisse logib, et kui ma kavatsen lõpuks üles tulla, siis kõik juba töötaks.
    Eks me oleme rohkem tehnika- kui lillede ja iluinimesed. Selle pärast vaevungi kommentaari kirjutama, sest ma arvan, et ta
    kingiks mulle enne uue protsessori kui mõne käevõru. Selline kaunis ehe aga võiks mu käe peal olla küll.

  • Reply Merili 25. jaanuar 2016 at 10:56

    Kuna ma olen täielik kuu-ja tähtedefriik, siis mu elu romantiliseim hetk oli ilmselt mõned aastad tagasi augustis, kui võtsime
    kutiga hunniku tekke, läksime sättisime end autokärru teineteise kaissu ning vaatasime tähtedesadu.

  • Reply Sk 25. jaanuar 2016 at 10:54

    Esimesel hetkel tahtsin kirjutada sellest, kuidas jään
    igaveseks mäletama seda, kuidas mees esimest korda
    aastavahetusel armastust avaldas. Teise hooga tahtsin
    kirjutada seda, kuidas iga jumala kord, kui teineteisest
    lahkume, musitame. Kaks aeglast ja umbes 4 kiiret
    musi. Samamoodi tervitame taaskohtumisel. Nii kõik 5
    aastat.
    Tegelikult on aga kõige romantilisem asi, mis minuga
    juhtunud (niivõrd-kuivõrd) on, on mu vanemad. Nad
    on abielus olnud 25 aastat, tuttavad üle 30 ja lapsi 4.
    Ja kõigest hoolimata käivad käest kinni igal pool ringi
    :) tihtipeale musitavad üksteist ootamatult ja
    kihistavad naerda. Võibolla on osa selles, et mul on
    olemas hea võrdlus – mehe vanemad on tuttavad ja
    abielus olnud sama kaua, ometi on “avalik saladus” äia
    üle 10 aasta kestnud kõrvalsuhe, rääkimata sellest, et
    naine on alati alam, mitte võrdne..
    Seega, kui peaks juhtuma, et ma võidan, annan võru
    hea meelega oma isale, kes selle emale kingib. Ta on
    rohkem tegudeinimene ka :) see oleks minu viis
    näidata neile, milliseks eeskujuks/eesmärgiks nad oma
    suhtega on

    • Reply Grets 25. jaanuar 2016 at 11:19

      Väga armas ja ilus mõte! Jätkuvat õnne mõlemale
      paarile :-)

  • Reply lilllll 25. jaanuar 2016 at 10:36

    Me kutiga pole ilmselgelt olnud nii kaua koos kui suurem osa siinseid kommenteerijaid – oleme tudengid, koos sai meil täis alles
    poolteist aastat, sellest pool aastat kaugsuhtes. Oma kuti puhul armastan aga kõige rohkem seda, et tähtpäevadeks ta midagi
    grandioosset ei planeeri, suudab aga teha romantiliseks muidu koleda argipäeva :) Näiteks korrad kui mul on olnud raske
    hommikul vara ärgata ja ta on toonud hommikusöögi voodisse, või hommikud, kus pean minema vara tööle/võistlustele ja ta
    puhastab lumest mu auto ja paneb sooja, et ma ikka õigel ajal kodust välja jõuaksin ja külmetama ei peaks. Ei ole 100 roosi vajagi,
    kui selline armas inimene kõrval on!

  • Reply K. 25. jaanuar 2016 at 10:03

    Kommentaare lugedes tuli naiselik kadedus peale, tahaks ka, et minu mees tooks teinekord vähemalt lilligi… Ma ikka räägin talle
    pidevalt, et mina tahaks ka lilli saada või midagi ilusat, aga jutuks see jääb. Kui hästi läheb ja ta poodi viitsib minna, siis saan
    emadepäevaks või naistepäevaks lilli, aga seda on selle 9 koosoldud aasta jooksul juhtunud harva.
    Mõnikord on ta tahtnud spasse minna, aga siis jääb see mõte teostamata.
    Nii et, minu jaoks oleks juba see romantiline, kui ta tooks mulle niisama lilligi, läheks kuskile kahekesi välja sööma, suurematest
    asjadest ei hakka unistamagi.
    Kuid alla ei anna, ostan endale ise lilli, sokolaadi vms :)
    Nüüd oleks muidugi eriti tore võita käevõru, see on ikka midagi muud, kui iseendale kinke teha.

    • Reply ivsh 25. jaanuar 2016 at 11:37

      Tead, mul üks sõbranna ütles selle
      kohta nii, et “ma mõtlen, et mu mehel
      on muid häid omadusi.” Sa mõtle ka nii :)

      Minu elukaaslane pole ka teab, mis
      lilliede ja liblikate vend, aga
      tõepoolest on tal muid häid omadusi.
      Ja ma olen märganud, et pahatihti
      need, kes FB-s oma imeromantilist
      suhet afišeerivad, on tegelikult
      õnnetus (ja/või truudusetus) suhtes,
      mida siis nende lillesülemitega
      üritatakse kompenseerida (ja
      kindlasti ei unustata avalikult
      näitamast).

  • Reply liisi 25. jaanuar 2016 at 09:57

    Minu elus on ka olnud palju romantilisi hetki,
    kuid võib-küll just romantiliseks, ehkki kõige
    erilisemaks hetkeks ma pean seda, kui ma
    läksin minu ja mu mehe esimest last sünnitama.
    Ta alati arvas, et ta ei suudaks sellisel hetkel ise
    juures olla, kuna nõrganärviline ja ema oli mul
    see, kes alati rääkis, et tema tahab kaasa tulla.
    Niisiis tuligi tema. Mees aga helistas iga
    natukese aja tagant emale, küsides, et kuidas
    mul läheb, kus maal sünnitus on jne. Üks hetk
    oli mees aga taibanud, et ta peab kohal olema..
    Seega ta kihutas nii, kuidas jaksas. Õnneks
    haigla polnud kodust kaugel. Haiglasse jõudes
    oli ta uksed “pikali” jooksnud mind otsides. :)
    Lapse sünni juurde jõudis ta õigeks hetkeks ja
    see oli me kõigi jaoks väga eriline. Eriti mulle, et
    minu kõrval sai olla minu 2 kõige kallimat
    inimest, kuigi muidu lubatakse ainult üht
    tugiisikut kaasa. Minu mehe tegu jäi meelde ka
    arstidele ning sel päeval, kui haiglast
    lahkusime, naersid kelmikalt vastutulevad
    arstid meile otsa ja ühe arsti sõnad jäid hästi
    meelde-“Näe, see ongi see mees, kes uksed
    pikali jooksis!” :D Tagant järgi mõeldes oleks
    see situatsioon nagu filmis olnud. :)

    Kuid nüüd selle käevõru juurde… Seda käevõru
    nähes ma mõtlesin kohe oma kallile memmele,
    kes on nüüdseks meie seast lahkunud.
    Täpsemalt oli ta mu vana-vanaema. Minu
    lastele veel vana-vana-vanaema. Ta oli kõige
    heldem inimene maailmas minu jaoks ning ka
    paljude teiste, kes teda tundsid. Ta oli õpetaja
    ning armastas kõiki lapsi võrdväärselt. Lapsed
    armastasid ka teda väga. Seda oli näha, kui
    tema enda õpilased siiani pidasid meeles teda,
    helistades talle tema sünnipäevade puhul. Ega
    tänapäeval on seda väga vähe näha, et 90-
    aastast kunagist õpetajat peetakse siiani
    meeles. Memm mõtles alati ennem teistele, kui
    endale. Ta võis anda oma viimase palukese
    leiba ka ära, peaasi, et teistel kõht täis oleks.
    Minu lapsed said veeta temaga kahjuks vähest
    aega koos ja veel mäletavad teda. See käevõru
    meenutas me memme ja selle käevõruga me
    hoiaksime teda meie mälestustes edasi,
    graveeerides sisse “Memme” ning tean, et see
    käevõru jääks meie pere reliikviasse veel
    kauaks, mida kinkida põlvest põlve edasi.

  • Reply mustriks 25. jaanuar 2016 at 09:53

    Mees tõi igapäev mulle uued lilled haiglasse kui meie tibu oli sündinud .Pidime seal kauem olema kuna kõik ei olnud korras .Koju
    saamise päeval tõi suure lillekimbu !Eelviimasel päeval tõi ka uued lilled aga need jätsin nna uuele emale ,kes tuleb sinna .Lilled
    annavad soojust !

  • Reply Kätuu 25. jaanuar 2016 at 09:45

    Minul on mehega vedanud,
    romantilisemat kutti temast ei tea.
    Tooksin välja 2 kõige romantilisemat
    hetke, mõlemad on seotud minu
    sünnipäevaga. Saabumas oli südaöö,
    mina hakkasin juba vaikselt magama
    sättima, kui sain 00.00 kõne enda
    kallimalt, kes õnnitles mind. Tollel
    ajal me veel koos ei elanud. Kuulsin,
    et ta on õues ja muudkui jookseb
    ringi ja teeb miskit, küsisin, et
    mida ta teeb, ütles, et oota. Läksin
    juba põnevile ja lootsin, et ta on mu
    maja juures ja saan teda kallistama
    minna. Järsku kuulsin õues
    ilutulestiku pauke. Läksin siis akna
    juurde ja seal ta oligi, imeilus
    ilutulestik ja minu musi. Pisarad
    tulid silma suurest õnnest. Panin
    ruttu riidesse ja läksin õue ning
    hüppasin talle sülle.
    Teine romantiline seik oli nagu
    öeldud, siis jälle minu sünnipäeval.
    Sel korral aimasin, et ta tuleb mind
    00.00 õnnitlema ja nii oligi. Kui
    koridori läksin, siis avanes mega
    armas vaatepilt. Minu musi ja
    hiigelsuur mõmmi. Olin talle kunagi
    öelnud, et tahaksin seda saada ja
    nüüd mu soov täituski. Lisaks mõmmile
    oli tal mulle veel üks kingitus. Ta
    võttis oma ipadi välja ja pani ühe
    video käima. Lühidalt oli see video
    sellest, kuidas ta seda mõmmit mulle
    ostmas käis, kuidas ta mõmmit
    ostukärus sõidutas, temaga koolis
    õppimas käis, kuidas ta mõmmile ISE
    punase südame peale õmbles, kuhu
    peale oli kirjutatud “Kallista mind,
    armastan sind!”
    Vot selline on minu mees :)

  • Reply M. 25. jaanuar 2016 at 09:42

    Tahtsin esiti hakata kirjutama, et minu mees pole mingi eriline romantik, et meeletult planeeriks suuri üllatusi ja siis rabaks mind
    nendega jalust. Tuleb tegelikult nentida, et mingite hiiglamasuurte üllatuste korraldaja ta polegi, aga lugedes siin
    kommentaariumis teiste naiste juttu, oli mul äratundmismomente ikka väga mitmel korral. Ta on mul ühesõnaga selline igapäeva-
    romantik ja ma vist ise olen samasugune. Romantika on siis, kui sa ise selle teed ja usud, et nii on. Tahan sellega öelda, et see võib
    peituda igasugustes pisiasjades, leian, et alati ei pea jalust niitma 100 roosiga või uhkete-kallite kingituste jms-ga, saab ka
    lihtsamalt, lihtsalt tulebki ise see romantika üles leida :) Muidugi on tore ka, kui saada need 100 roosi või uhkeid-kalleid kingitusi,
    aga leian, et see ei taga alati seda õiget romantilist tunnet. Minu härra on mind ka üllatanud küll sületäie meetripikkuste punaste
    roosidega, küll täiesti ootamatul hetkel välisriigist koju tulemisega, küll kingitustega jne, aga leian, et minu jaoks jäävad meie
    romantilisemad hetked siiski magamistuppa, kus saab tunda, et kahest inimesest on üks saanud. Või varahommikustesse
    veekogude ääres istumistesse ja oma plaanide ja mõtete rääkimisse, olles üksteise kaisus. Või romantilistesse öödesse olles kuskil
    kodust väljasõidul, samuti rääkides kõigest ja mittemillestki ning nautides teineteist. Või kodus veedetud unised pühapäevad, kus
    lihtsalt ollakse – nauditakse kodu, seda, et ei pea kusagile kiirustama ja muidugi – üksteist. Vot see on on minu jaoks tõeline
    romantika :)

  • Reply Diana 25. jaanuar 2016 at 09:28

    Ootamatu romantika.
    Pea 7 aastat tagasi peale abielu
    registreerimist ei olnud meil võimalik
    mesinädalaid veeta kuskil mõnusas soojas
    riigis nagu ikka unistatakse.
    Aga panime endale noarootsis mereäärse
    puhkemajakse bronni,et noh natukenegi
    omaette olla ja hetke nautida.
    Kohale jõudes olin pisarateni
    liigutatud..päike hakkas loojuma mere taha
    ,toas laual ootas
    vahuveini,kommid,kaart..voodi oli
    kaunistatud nii ilusalt..kaminas oli tuli all.
    Super! Puhkemaja omanikud üllatasid meid
    korralikult.
    See oli tõesti üks romantilisemaid
    nädalavahetusi üldse!!!

  • Reply Merike 25. jaanuar 2016 at 08:57

    Kõige romantilisem hetk oli vast see kui ma oma
    praeguse elukaaslasega esimest korda Viljandis kokku
    sain ( tema nimelt elas siis Võrus ning mina Tallinna
    lähedal, seega leppisime kokku et saame poolel
    teel.kokku). See oli meie esimene kohtumine, olime
    aasta aega varasemalt internetis suhelnud..veetsime
    kolm päeva Viljandis järve ääres telkides, need kõik
    päevad olid lihtsalt unustamatud.

  • Reply Triin 25. jaanuar 2016 at 08:23

    Mul on nii hea ja tore mees et kõik päevad on rõõmu ja
    nalja täis :-) käevõru on ilus ja nii nii tahaks selle oma
    emale sõbrapäevaks kinkida, sest tema on minu parim
    sõber!

  • Reply Krislyn 25. jaanuar 2016 at 06:52

    kõige romantilisem hetk oli see, kui mu kätt paluti sel hetkel, kui olin umbes 6 kuud rase olnud. aga no siis ma ärkasin üles, polnud
    rase ja polnud meest :D nii et kõik oli unes :D

    • Reply T. 25. jaanuar 2016 at 10:51

      Hahahaaa :D

  • Reply Grets 25. jaanuar 2016 at 04:36

    Naljakas, et ma just täna siia blogisse sattusin. Olen oma
    3-aastasega haiglas kõhuviirusest saadud
    vedelikupuudust taastamas, piimapaisuga rinnad
    kapsastesse mähitud, sest kodus on mu kallis mees meie
    kalli 9-kuusega juba mitu ööd-päeva meid ootamas.
    Käisin öösel taas veidi piima välja masseerimas ja
    kapsaid vahetamas ja millegipärast tuli tahtmine netist
    piimapaisu ja kapsa hingeelu kohta lugeda. Nii ma siia
    jõudsin – maailma populaarsemasse Eesti blogisse, nagu
    mulle tundub. 19000 FB sõpra!!! Püha müristus! Edu
    Sulle, Mallukas! Äge naine oled! Tahaks teinekord
    silmast silma kohtuda :-) Üldiselt ma blogisid ei loe, sest
    pole aega. Aga mis mul siin haiglas ikka targemat teha
    öösel peale magamise :-)
    Aga minu kõige romantilisem hetk… Mul on minu
    totaalse mitteromantikust mehega neid ikka omajagu
    olnud. Üks esimesi ilmselt aastal 1999, kui jaanipäeval
    tutvusime ja päikesetõusuni mingis vanas saunas Peipsi
    ääres musitasime ja läbi lahtise sauna ukse järvelt
    tõusvat päikest vaatasime…. Või kui saatus meid 2011
    taas kokku tõi ja Positivusel paduvihmas ansambel
    James’i kuulasime, “Sit down” loo ajal koos ülejäänud
    publikuga pori sisse maha istusime ja teineteist kaisus
    hoidsime… Või hetked, mil meie kaunid tütred
    esmakordselt meie kätele anti… Või siis ikkagi minu
    viimane sünnipäev meie uues koduaias, kui ta minu ema
    abil oli mind koos lastega paariks tunniks kodust välja
    meelitanud, et mind siis koju jõudes vastu võtta valges
    triiksärgis-viigipükstes, mind unevõlas karjuva 2-
    aastase ja magava 4-kuuse juurest käekõrval maja taha
    aeda viia, kus laual ootas suur roosisülem tordi ja
    šampusega ja ootasid meie teekonnal olulist rolli
    mänginud Ewert ja Draakonid, kes hakkasid laulma
    puupakkude otsas pilli mängides laulu “You had me at
    Hello”, et seista mu ees ja hoida mul värisevate kätega
    kätest, vaadata kogu laulu kestel ainiti silmadesse, kuhu
    valgusid pisarad, silmadega, kuhu valgusid pisarad, nii et
    ka bändipoisid, ei suutnud oma pilke pillidelt tõsta, et
    pärast laulu lõppu öelda mulle, mida kõike ma ja meie
    pere tema jaoks tähendab ning laskuda ühele põlvele, et
    paluda minu kätt, kinkides mulle sõrmuse, mis ehib
    praegu mu sõrme, ning pakkuda vastu oma südant…
    Seda ta siis vaikselt plaanis, kui ma teinekord voodis
    lesides ja teda kusagil kaugel mõtetes tabades küsisin:
    “Mis mõtled?” ning vastuseks sain kelmika: “Ei ütle.
    Ükskord saad teada.” :-)

  • Reply K 25. jaanuar 2016 at 00:54

    Veel eredalt on meeles see, kui käisime koos reisil ning korjasime sealt kive. Mina arvasin, et ju need hiljem kuskile maha jäid. Tuli
    välja, et Ta oli need endaga Eesti kaasa tassinud ja meisterdas mulle algusest lõpuni kaelakee sellest – oma kätega. Kinkis selle
    mulle jõuludeks ja ma valasin suuri õnnepisaraid. Üleüldse on väga vedanud Temaga. :)

  • Reply M. 25. jaanuar 2016 at 00:40

    Lugedes siin ka teiste ilusaid kommentaare meenus mulle endale veel üks väga vahva seik kui me matkamas käisime.
    Otsustasime varasuvel ratastega telkima minna. Sõitsime siis mööda Võrumaa künkaid ja metsavaheteid, ümberringi imeilus
    loodus ja päikesetõus. Mina muidugi valisin endale ratta, millega oli jube raske vändata sellisel künklikul maastikul + seljakotid
    ja muu kraam ka veel. Poiss märkas seda ja otsustas minuga rattad ära vahetada, missest, et minu ratas oli selline pisut
    naiselikum, peaasi, et mul kergem oleks. Lisaks võttis ta enamuse minu kottidest (no naiste asi vedada terve kuu kraam kaasa
    mõttega, et äkki läheb vaja :D ) ja asjadest endale lisaks, kuigi tegelikult oli tal endalgi veel raske seljakott + telk. Muidugi
    mõista ei olnud nii, et mees oli kaamel ja mina sõitsin nüüd tühjade kätega või kotita, lihtsalt naise füüsis on veidi nõrgem, pole
    midagi parata ja paraku ma ülehindasin enda võimeid. Ma olen selline inimene juba, et ma ei taha kuidagi teisi enda
    probleemidega koormata ning seepärast ma ka ei vingunud, et mul on raske vms, kuid noormees sai sellest ise aru ja üritas
    kuidagi minu vaeva vähendada. Nii me siis sõitsime ja tegime vahepeal bussipeatustes pause, kogusime end, päike paistis nii
    mõnusalt, vahepeal sadas ka vihma, kuigi päike samal ajal paistis ja kõik oli nii mõnus, see vihmalõhn ja meie naer, naljad ja
    lõbus tuju. Lõpuks jõudsime siis järvekese äärde ja panime sinna telgi püsti. Kõik oli nii super, tegime lõket, sõime, istusime
    lõkke ääres puupakul ja vaatasime järve poole, kuidas päike loojub. Vahepeal muidugi suutsin ma koos riietega vette libastuda
    (no õigemini otsustasin ma vaadata kui soe vesi on ja keerasin oma püksid põlvedeni üles, seal oli aga palju konnakulleseid ja
    muid veeloomakesi, jäin neid vaatama ja liikusin järjest sügavamale kuniks libastusin kuidagi mingi asja otsa ja lendasin kogu
    riietega vette – no päris jahe oli :D ). Hilisõhtul läksime siis telki, mängisime seal mänge, jutustasime ja naersime ja naersime ja
    naersime ja me ei teinud isegi sellest välja, et tegemist oli varasuvega, mil ilmad olid veel tegelikult päris jahedad ning telgis oli
    hirmus külm…meid see ei häirinud… kuni ükshetk kuulsime mingeid samme ümber telgi ja veidi eemal krõbistamist. Oii kus siis
    oli mul hirm. Nimelt asusime me orus, ümberringi oli mets. Algul ei teinud me sellest välja, noormees käis veel mitu korda
    vaatamas, kuid kedagi ei olnud. Kui see kordus, siis ma mõtlesin küll, et ei, ma ei suuda siin enam olla ja läheme parem kohe
    koju. Kell oli vast kuskil pool 11 õhtul (praktiliselt oli juba pime), kui panime kibekiirelt telgi kokku, panime pealambid pähe ja
    põrutasime siis läbi kottpimeda metsa kodu poole. Kutt sõitis ees ja mina tema järel, sest teerada oli kitsas. Mina muidugi ei
    suutnud kummalegi poolele vaadata, kuna ma olen kord juba selline ülemõtleja ning mõtlesin, et nüüd ma jäängi siia mõne
    metslooma kätte või satume wrong turni elukate peale. Alles siis sain ma rahulikumalt hingata kui jõudsime metsast välja
    suurele maanteele, kus on siis hea kergliiklustee. Ja vot siis oli küll mõnus ja romantiline hetk, ainult meie 2 mööda suurt
    maanteed jalgratastel, kell 12 või 1 öösel, täiskuu paistmas, mõnus karge öö, suvelõhn…Sel hetkel ei kartnud ma enam midagi,
    kõik tundus nii turvaline, nii vaikne ja mõnus. :)

    • Reply M. 25. jaanuar 2016 at 15:02

      Tegelikult ma nõustun paljudega, et alati ei peagi neid lilli ja küünlaid ja suuremat sorti planeeringuid olema, et asi oleks
      romantiline. Inimesed peavad ise tundma seda hetke, mis on tema jaoks romantiline. Kuigi jah, mu kutt on teinud mulle palju
      selliseid üllatusi, kus ilmub ootamatult kohale koos lillede või mõmmiga, või kunagi tüli korral oli Annelinna rõdu alla
      teeküünaldest suure südame teinud jne, siis sellised tavapärasemad pisiasjad on isegi veel meeldejäävamad ja armsamad. No
      nt seesama matkamine või see, kui ma enne suhet (olles ainult 1 kord elus teda reaalselt näinud) käisin operatsioonil ja pidin
      nädal aega haiglas olema. Ja kuigi ta elas ise Võrus, otsis ta endale Tartusse koha, et käia iga päev haiglas mind vaatamas
      (külastusaja algusest külastusaja lõpuni, ehk siis praktiliselt terve päev). Küll ta tõi mulle süüa, õhupalle, lilli, et mul oleks tuju
      parem….tegelikult tegi mind hoopis õnnelikuks tema kohalolek ja hoolimine. See, kuidas ta oli mulle toeks, kui ma üritasin
      uuesti kõndima õppida. See kuidas mu näidud läksid ükshetk nii halvaks, et mul tekkis eluohtlik olukord, aga tema oli nagu
      minu kaitseingel, kes saabus õigel hetkel, märkas seda ja kutsus ruttu õe. Või siis lihtsalt see, kui ma olin koguaeg nõrk ja
      väsinud ja magasin, siis tema istus minu voodi kõrval ja lihtsalt valvas mind. Kui ma juba sain hiljem koridoris ringi liikuda, siis
      oli nii armas, et me jalutasime vaikselt käsikäes mööda koridore ja jutustasime maast ja ilmast. Ja mulle piisas sellestki, et
      nimetada seda romantiliseks hetkeks.

  • Reply Katariin 24. jaanuar 2016 at 23:09

    Mina olen läbi ja lõhki igapäevaromantika fänn. Kõige
    romantilisem on see kui võid tundide kaupa voodis
    lesida ja lihtsalt rääkida. Kõigest. Ja kui vahepeal
    elutempo kiireks kisub ning stressilevel lakke on
    tõusnud, piisab vaid sellest kui kallimal käest kinni
    võtta ning teha samm magamistoa poole, kui kõik
    muud asjad jäävad pooleli ning prioriteedid jälle paika
    nihkuvad :)

  • Reply Kerli** 24. jaanuar 2016 at 23:00

    :)) nii tore “ülesanne”
    NT kui sõjaväes oli 5 a tagasi ja siis reede õhtul lampi keegi tuleb ukse taha- kes SEE olla võiks nii hilja õhtul?? Minu muska,
    roosikimp käes, munder seljas, keda üldse oodata ei osanud :)

  • Reply Riin 24. jaanuar 2016 at 22:59

    Meenub meestepäev, mil ma olin temale roosi ostnud ning ootasin teda. Kuulsin, et välisuks avanes, valmistusin tema
    sisenemiseks ning tõstsin selle ühe pika roosi enda ette. Üllatus oli aga suur, kui põrandalt silmi tõstes nägin, et mees on samal
    õhtul otsustanud mulle kimbu roose tuua & nüüd naeru kihistab. Ühesõnaga- mina tahtsin roosi talle kinkida ja tema mulle kimbu
    kinkida. Ja nii me seisime, keset tuba, kummalgi lilled käes ja itsitasime, et küll me oleme sarnased. Naljakas, kuid samas
    romantiline & siiani on tunne, et see liitis meid veelgi.

  • Reply Pille 24. jaanuar 2016 at 22:35

    millegipärast on need hetked olnud sellised, mis ei kuulu klassikalise romantika alla. Näiteks kuidas me suures lumetormis
    majaümbrust lumest koristasime. rassisime kahekesti, vahepeal puhkasime, jutustasime või viskasime teineteist lumega, siis jälle
    koristasime. Kui töö tehtud, sisi tuppa kuuma teed jooma diivanile pleedi alla. Mingit küünlavalgust ega kaminatuld polegi vaja.
    Piisab sellest kui mingi hetk on lihtsalt teineteisele pühendatud, pole nutitelefone ega läpakat põlvedel…

  • Reply kati 24. jaanuar 2016 at 22:32

    Minul kohe nii kaks romantilist seika.esimene oli siis kui esimest korda mulle armastust
    avaldati.hommikul lauapeal ootas mind kaart koos lillede ja kommiga.kaardi sisse oli kirjutatud kõik
    mida tunti mu vastu.ja siis muidugi see,et kaks nädalat tagasi tuli küsimus mida vist iga naine ootab ☺ja
    vastus oli jah….

  • Reply Maarja 24. jaanuar 2016 at 22:22

    Minu mees ei oleabsoluutselt romantiline. Vàhemalt ei
    pinguta ta selle nimel vàga kôvasti. Ei too lilli(isegi
    aastapàeva unustas àra)
    Kuid siiski on selliseid ilusaid hetki meie suhtes olnud
    piisavalt , et nûûd ûhte kôige imelisemalt valida.
    Aga minu senise romantika top1 on olukorras, kus
    ilmselt vàhesed suudavad romantikat náha :)
    See oli umbes tàpselt aasta tagasi, kui olin sûnnitamas
    meie esimest imeilusat tûtart.
    Olin juba pool pàeva tuhude kàes vaevelnud ja veidi
    hulluks peast minemas. Lôpuks kui meid mingi aeg
    sûnnitustuppa lasti, hakkasin erinevaid valuvaigisteid
    nôudma. Tehti sûsti ja lubati naerugaasi. Aga miski ei
    teind paremaks enesetunnet. Pigem vastupidi, aina
    valusam ja valusam. Meie toas oli suur vann, kuhu
    àmmakas soovitas minna. Mees, kes proovis mind
    koguaeg lohutada ja olla vôimalikult abivalmis , arvas ka
    , vôiksin proovida. Vannis làksid valud nagu vôluvàel
    mööda. Tôesti super oli olla, isegi söögiisu hakkas
    endast màrku andma. Mees làks rkioskist vôileibu ja
    limonaadi tooma. Tagasi tulles pani maki màngima ja
    meil hakkas selline pidu :) nii vahva oli olla. Tegime nalja
    ja itsitasime niisama. Pold sellist tunnetgi et ûks meist
    hakkab kohe varsti sûnnitama.
    Muidugi teine kôige imelisem hetk oli see kui meie beebi
    meile sûlle anti ja saime teda koos imetleda. Praegugi
    muutun emotsionaalseks nendele hetkedele môeldes.
    Ja ûldse , kui ma meenutan , neid kôiki kauneid hetki ,
    kasvôi niisama diivanil kaisutamist, vôi kuidas ta iga
    pûhapàeva hommikul teeb omletti, siis ma tean, et
    paremat meest tahta oleks patt. Hull asi , et ta neid lilli
    ei màrka tuua , eks mul ongi tegevust ja saan seda
    harjumust temasse natuke rohkem ehk sûstida ?
    Elu on tàpselt nii romantiline ja ilus, nagu sa ise ta enda
    jaoks môtled! Nàe ilu vàiksetes ja lihtsates asjades ning
    su elu vôib olla romantikast tulvil !

  • Reply Silvia 24. jaanuar 2016 at 22:21

    Ei tule hetkel kahjuks ühtki romantilist hetke
    meelde…meeldiks lihtsalt kui keegi kuum kutt kes
    mulle meeldib, mind tugevalt suudleks:)

  • Reply Marge 24. jaanuar 2016 at 22:18

    Kõige romantilisem oli vist siis, kui olime alles pool aastat koos olnud ning olime Muhu saarel just saunas käinud. Kuna mul oli
    külm, olin tema pusa sees. Olime lõkke ääres, üks sõpradest mängis akustilist kitarri, õõtsusime lõkkesoojuses, teisele poole
    vaadates oli meri.
    Vahepeal on 7 aastat möödunud, perekond on ühe prääniku võrra suurenenud, aga selle õhtu võluv lihtsus on siiani meeles.

    Käevõru sooviks väga, olen tänu väiksele präänikule viimased pool aastat (ning raseduse aeg) ainult väikeste inimeste asju kokku
    kahmanud, vahepeal oleks tore midagi ilusat ka endale saada.

  • Reply Kats 24. jaanuar 2016 at 22:15

    Poiss on hetkel kaitseväes, kuid iga kuu neljdal
    kuupäeval saan talt kirja, sest siis saab meil jälle kuu
    kauem koos oldud. Üllatusi teeb ka palju, palju kordi
    oleme telefonitsi rääkinud ning ta on öelnud, et
    nädalavahetusel peab kaitseväkke jääma, kui mõned
    tunnid hiljem käib ukse kell ja ta seisab ukse taga.
    Hetkel oleme koos olnud üle 2ja poole aasta. Poiss on
    mul suurimaid romantikuid, kuid ise olen selle alapeal
    vägagi võhik. Lilli saan suhteliselt harva, aga kirjakesi
    jätab alati kuskile vihiku või raamatu vahele ning see
    on armas.
    Kõige meelde jäävam õhtu oli eelmise aasta suvel, kui
    tulin sõbranna poolt ning poiss oli teinud valmis
    õhtusöögi. Koridoris, magamis toas, köögis ja suures
    toas põlesid küünlad ning muusika mängis vaikselt
    taustal, ise tuli ukse peal vastu veiniga. Õhtusöök ära
    söödud, käskis mul magamis tuppa minma, kus voodil
    oli roosiõied ning voodil üks punane roos, kommikarp
    ja nende hulgas ka kiri. Kiri oli nii liigutav, et ma
    tihkusin suhteliselt kaua nutta ja terve õhtu
    kaisutasime ja kudrutasime niisama?

  • Reply Jessica 24. jaanuar 2016 at 22:11

    Eeldasin, et minu elu romantiliseim hetk saab olema
    see, kui läksime kallimaga Pärnusse koosolemist
    tähistama. Asi lõppes aga sellega, et tähistasime nii
    hoogsalt, et suutsime marmorlaua ära lõhkuda –
    kuidas ja miks jäägu saladuseks, aga kohtuvalat
    lõbus oli sellegi poolest. :)

  • Reply S 24. jaanuar 2016 at 22:07

    Kui mu elukaaslane kõndis lõuna ajal 5 km
    lillede ja kingitusega läbi linna töölt koju, et
    mulle ootamatul hetkel sünnipäevakink anda
    :) Sellised ootamatud üllatused on kõige
    armsamad.

  • Reply Mariann 24. jaanuar 2016 at 21:58

    Esimene ühine sõbrapäev uues korteris. Mees oli valmistanud õhtusöögi ja toonud lilled. Ehitusjärgus oleva elutoa põrandal oli
    tekk maas ja pappkastile oli serveeritud romantiline õhtusöök :) Istusime patjadel ja nautisime sööki.

  • Reply Astrid 24. jaanuar 2016 at 21:49

    Mul ka ei ole mingeid roosilugusid rääkida, meil seda romantikasoont ilmselt ei ole.
    Tegelikult eriti puudust vist ei tunne ka, pigem juhtub mingeid naljakaid asju. Näiteks
    meeldib meile väga reisida, aga siiamaani pole mitte ühtegi korda olnud, kus midagi
    poleks valesti läinud. Viimane kord Rhodosel vaatasime endale ühe väikese
    veinilinnakese välja, lükkasime marsruudi GPSi ja panime ajama. Tuju oli maksi, aga
    mingil hetkel tuli selline vasakpööre väiksema tee peale ja varsti läks asi veidraks
    kätte, sest see muutus mingiks põlluvahemülkaks. Kuna eelmisel päeval oli korralikult
    sadanud (kevadine aeg oli), siis seal laius megapori. Siis me jäime ilmselgelt sinna kinni
    ja elukaaslane pidi autot tagant lükkama, et me sealt välja seaks. Ausalt ma ei tea,
    kuidas me sealt välja saime, aga ma suutsin kuidagi veel auto ümber keerata ja pmst
    vajutasin gaasi põhja ja panin silmad kinni ja palvetasin et me sinna uuesti kinni ei
    jääks ja kui me sealt lõpuks võidukatena väljusime, siis oli meie valge rendiauto täiesti
    pruun ja mees ka natuke mudakäkk. No vein jäi ära, sõitsime esimesse bensukasse ja
    palusime härdalt, et kas oleks võimalik auto puhtaks pesta ja nad tegid seda ainult
    VIIE euro eest. Ilmselgelt kummalegi meist ei tulnud pähegi kontrollida, kas tegu oli
    lühima või kiireima marsruudiga. Lollakad noh. Varsti lähme Vietnami, ma juba
    kujutan ette, kuidas meid seal näiteks paljaks varastatakse või ma malaaria suudan
    endale hankida või elukaaslane endal mingi luu ära murrab (ükskord pillas ta endale
    laua varba peale ja murdis varbaluu ära). Nagu mis inimesed lihtsalt.
    Aga üks õudne asi juhtus ka mingi kolm aastat tagasi suvel. Olime juba ikka koos
    olnud ja teadsime juba üksteist päris hästi. Pidime järgmisel päeval Saaremaale
    sõitma ja äratus oli päris vara. Ärkasin mingi kell 8 selle peale üles, et elukaaslane
    tõmbles kõrval, silmad pahupidi peas, ja korises. Ma suutsin kuidagi rahulikuks jääda
    ja sain ikka kiirabi kutsutud ja nad tulid suht ruttu, pühapäeva hommik oli eksole. Ja
    no pärast tuli välja, et epilepsia. Aga see hetk, kui sa lihtsalt vaatad inimest siniseks
    tõmbumas ja mõtled, et ta surebki siiasamma ära, ja see kestab mingi miljon aastat ja
    sa ei saa mitte midagi teha. Nojah, nüüd on tegelt kõik hästi ja ma ikka viskasin nalja
    ka, et höhöhö, vaata kui hea et püksi ei sittunud, oleks see vast piinlik olnud
    kiirabionude ees. Mitte et nad hullemat poleks näinud, aga mis sa ikka teed, nutad või
    naerad. Eks me siis naersime. Nüüd ma enam nii ei paanitse, sest mingi rutiin on ikka
    tekkinud, aga no tore seda tegelt vaadata ei ole. Aga no milline on tõenäosus, et ma
    olen inimesega koos ja siis tal diagnoositakse epilepsia. Suht lotovõit.

  • Reply Sandra 24. jaanuar 2016 at 21:37

    Ilmselgelt ei saa ma rääkida kui kõige romantilisemast
    päevast, sest siis on neid romantilisi päevi pea iga päev,
    aga mulle niii hullult meeldib kui mu mees mind
    mootorrattaga hommikuti tööle viib ja teadagi on
    hommikud kiired, siis teeme kiivrid peas aidaaa-musi.
    (Kolks:D) Pealtnägijatele võib see ilmselt päris tobe
    tunduda aga minuarust on see nii mega armas ?

  • Reply Ingrid 24. jaanuar 2016 at 21:34

    Oehh, lugedes eelnevaid kommentaare,
    sooviksin kõiki neid romantilisi
    hetki ka endale :) Kahjuks pole ma
    veel leidnud seda õiget inimest, aga
    eks ikka olen kingituseks roose saanud :)

  • Reply Raq 24. jaanuar 2016 at 21:24

    Eelmisel novembril olin kodus kurvalt haige ning lisaks
    kõigele oli mu noormees sõitnud kaheks kuuks USAsse,
    mis mind topelt kurvaks tegi. Ütles ühel päeval Skype’is
    et sõidab nüüd Key Westi aga seal ta operaatoriga levi
    ei ole. Et küll paari päeva pärast räägime. Olin päris
    mures ja rääkisime veel viimasel hetkel enne kui
    minema hakkas.

    Möödas oli 2 päeva ja ma olin endiselt palavikus kodus.
    Järsku kuulsin, et keegi koputas uksele. Kuna mu vend
    tol ajal oli suur külaline, siis ei hakanud isegi muretsema
    kes see olla võiks. Kui ma ukse lahti tegin, siis seisis seal
    hoopis mu noormees lilledega. Oli otsustanud
    varasemad piletid osta ja mind üllatada:) nutsin ja
    karjusin, vaatasin igaksjuhuks et tegu ikka vennaga pole
    ja nutsin veel :D istusime terve õhtu ja rääkisime juttu,
    käisime autoga linnavahel sõitmas ja see oli küll üks
    hetk kus ma tundsin, et ma ei suuda enam õnnelikum
    olla.

  • Reply Monsa 24. jaanuar 2016 at 21:16

    Oleme mehega koos olnud pea 13 a
    ja selle aja sisse mahub palju
    lilli,romantikat ja yllatusi. Näiteks
    kunagi valmistas ta ise mulle töö
    juures nädal aega metallist lille.
    Polnud just kauneim öis kuid väääga
    ilus minu silmis.
    Aga kirjutan väikesest,minu jaoks
    mega romantilisest hetkest pool
    aastat tagasi. Kolisime maale elama ja
    paigaldasin ise tehtud ja kaunistatud
    postkasti maja ette. Oma töö yle olin
    väga uhke ja käisin igal hommikul
    tähtsalt hommikumantel seljas ja
    kohvitass käes postkasti sisse
    vahtimas. Kuna meil midagi tellitud
    polnud ja maale reklaam metsavahele
    ei jöua,pidin iga kord leppima
    kuuseokaste vahtimisega. Möistagi
    tegi see mu nukraks.
    Mingil hommikul lootust kaotamas
    aga ikka käies(sest nii tuus on
    hommikumantli ja kohviga hoovis
    töllata) avastasin postkastist värske
    Naistelehe ja järgmine päev Toit ja
    trend! Hämming ja rööm oli suur sest
    nyyd sain ju hoovipeal spetsiaalselt
    selleks otstarbeks soetatud laua taga
    kohvi juua ja lehte lugeda.
    Järgnevatel päevadel sain veel
    erinevaid väljaandeid. Kuupäevad kyll
    ei klappinud…aga ma kordagi ei
    pööranud sellele tähelepanu :D eks
    ma teisel päeval tabasin ära mis värk
    nende ajakirjadega on ja et mu kallis
    mees,märgates mu nukrust,muretses
    hunniku väljaandeid mida ta enne
    mu ärkamist postkasti viis.

    • Reply H. 24. jaanuar 2016 at 22:56

      Mulle meeldib see lugu kõige rohkem :) Armas mees!

      • Reply T. 25. jaanuar 2016 at 01:41

        +1

  • Reply Carolin 24. jaanuar 2016 at 21:10

    Kõige romantilisem hetk minu elus oli
    kindlasti pulmapäev. See oli päev, kus oli nii
    palju emotsioone ja armastust, et see pole
    millegiga võrreldav. :)

  • Reply eveli 24. jaanuar 2016 at 21:02

    Minu soov…
    Põlve võiks küll lõpuks maha juba panna :)))

  • Reply Eveliis 24. jaanuar 2016 at 20:55

    Loosiõnne pole, valentinipäevast suurt ei hooli, aga seda viimast romantilist seika peab lihtsalt maailmaga jagama. Niisiis:
    “Kuule, kui sa tahad mulle sõbrapäevaks kinki teha, siis tahad ma teen su elu lihtsamaks ja ütlen, mida ma tahan,” ütleb
    Marek.
    Ma teen imestusest suured silmad. “Tohoh, ma ei teadnud, et me sõbrapäeval kinke teeme!”
    “Ei, noh ega me ei teegi, aga ma mòtlesin, et kui sa sel aastal peaksid tahtma mulle kinki teha,” jätkab ta ja saadab mulle
    sujuvalt pildi mingist ratastega tööriistakohvrist.
    “Olgu, ma siis teen su elu ka lihtsamaks,”vastan ma ja saadan vastu Max Air’ide pildi. “Suurus 39.”
    Marek noogutab ja ütleb, et kui ma tahan, siis ta võib tegelikult kohvri ise ka ära osta. Ma noogutan ka ja ütlen, et hea küll,
    ma võin ka tossud ise ära osta, kuid küsin siis ikkagi, et kuidas selle üllatusmomendiga, või kingituse momendiga jääb kui me
    ise endale nüüd kingid ära ostama.
    “Ah see kingituse osa polegi tegelikult oluline,”vastab Marek, “mul on lihtsalt uut tööriistakohvrit vaja!”

    Romantik on oma lugu sheerinud.

  • Reply k. 24. jaanuar 2016 at 20:54

    Ohh, kui mõtlema hakata, siis on mu elukaaslane ikka ja alati mind erinevate üllatuste ja romantiliste tegudega hämmastanud.
    Muidugi neid lilli ja pisikesi üllatusi on tihedamini, aga sellised meeldejäävaimad üllatused:

    1. Meie suhte alguses, mil me ei elanud veel koos – meie kodusid lahutas umbes 60km – helises ühel talve ööl mu telefon. “Tulge
    välja, kallis!” – kostis hääl teisel pool toru. Olles unine ja segaduses, ütlesin: “Me oleme ju kodus. Kuhu välja?”. “Ma ootan Teid
    väljas, maja juures. Pange riidesse. Ma tulin Teile järele.”. – Panin end ja oma lapse riidesse, haarasin ta magamisteki kaasa ja
    läksime välja. Kell oli umbes 03:00 ning seal ta ootas meid – limusiiniga maja ees.

    2. Käisin ühel õhtul oma sõbrannaga baaris. Ööseks läksime mul ema juurde. Teadsin, et hommikul ema soovib mu autoga
    linnas käia ning jätsin talle võtmed teise tuppa. Muidugi meie baaris käimine sisaldas tantsu ja tralli ja alkoholi..
    Hommikul, olles veel magusas unes, tuli ema mind äratama – “Ma tahaks nüüd linna minna.”. Misasja, ma ei saanud midagi aru:
    “No aga mine, auto on väljas ju.”. Ema seepeale: “No, ma läheks hea meelega, aga auto on lilli täis ning ma ei saa minna.”.
    “Mismõttes lilli täis?” – küsisin. “No sõna otseses mõttes lilli täis,” vastas ema. Ajasin end üles, panin riidesse ning vaatasin oma
    telefoni – mul oli nii paju vastamata kõnesid ning ka mõned smsid. Läksin siis välja vaatama – lumise auto kapotile oli jäetud
    kirjad – “Armastan Sind! <3 " jne. Auto istmed olid pikkade tumepunaste roosidega kaetud.
    Nii kahju, nii piinlik, nii armas. Nii palju emotsioone. Alkohol ja tantsimine tegid oma töö – ma ei kuulnud öösel absoluutselt,
    kuidas ta mulle helistanud oli.
    Kui ma talle pärast sellist avastust helistasin ja sadu kordi vabandanud olin, et ma polnud kuulnud tema helistamist ning
    tänanud sellise üllatuse eest, selgus, et ta oli öösel takso võtnud, Tartu ainsast öösel avatud lillepoest 100 roosi ostnud ning
    sõitnud maha umbes 55km, et need mulle isiklikult üle anda. Kuid kuna ma olin täiesti out, siis otsutas ta lilled mu autosse jätta
    (mu autojuhiukse klaas oli tooaeg ajutine pleksiklaas, mida sai vabalt eest nihutada) ning läks taksoga tagasi koju. – Olid ajad :D

    3. Ühel hommikul kööki minnes avanes selline lahe vaatepilt – terve köök oli pikki (peaaegu maani ulatuvaid) wc-paberist
    tehtud "teatisi/kaunistusi" täis. Teatised olid teibiga lakke kleebitud, rippusid alla, ning need olid punase markeriga südameid
    ja armastusavaldusi täis kirjutatud ja joonistatud. Need wc-paberist ripp-teatised on mul ikka alles :)

    Mõtlen ja muigan omaette. Selline ta mul on. <3 Oleme koos olnud üle 7.aasta. Ja olles kodus või kaugel reisil või isegi vaid
    teises Eesti otsas, suudab ta ikka ja jälle mind millegagi üllatada… saates kas või SmartPostiga pakikese või kulleriga lilli või
    postiga kirju/kaarte :)

  • Reply Moonika 24. jaanuar 2016 at 20:45

    Eelmisel aastal oli üks meeldejäävamaim õhtu elukaaslasega Bahama rannas, kui kuuvarjutust vaatasime. Elu nagu filmis. Aga ma
    hindan ka lihtsalt diivanil kaisutamist, sest tööpäevad on pikad ja kogu aeg kiire… :)

  • Reply Sylvia 24. jaanuar 2016 at 20:35

    Kõige armsam kingitus/üllatus on olnud siiski mu oma
    enda sünnipäev ja aastapäeva tähistamine, esmalt 20
    pikk punast roosi ja hiljem Pühajärvele spasse minek,
    mis sisaldas mullivanni ja mõnusat õhtusööki tornis
    küünlavalgel, valge veiniga :). Eks neid armsaid üllatusi
    ja asju on olnud veel, kuid see on üks armsamaid olnud
    :)

  • Reply M. 24. jaanuar 2016 at 20:30

    Tulin just sõbrannadega väljast tsillimast ning koju tulles leidsin ukse tagant roosikimbu. Süda hakkas rohkem taguma…tuppa
    astudes vaatas vastu küünaldega kaunistatud tuba, rahulik muusika mängis ning kõige kallim ootas mind juba pikisilmi koju.
    Lihtne, aga läks niii hinge :)

  • Reply Kerli 24. jaanuar 2016 at 20:13

    Tahaks ka 100 punast roosi.

  • Reply Kadi 24. jaanuar 2016 at 20:11

    Minu romantilisem hetk oli purjekal, koos
    inimesega, kes on väga kallis. Mõnus oli
    lebotada aluse tekil, vaadata kuidas päike
    merre upub ja tähed taevas särama löövad.
    Kuulata vaikust, juua head veini ning nautida
    teinetest ning kaunist Tallinna panoraami.
    Imeline ☺️

  • Reply Triin 24. jaanuar 2016 at 20:10

    Olen enda elukaaslasega mõned kuud alles koos elanud ning ega me mõlemad suured romantikud pole. Kuigi jah, naised siiski on,
    eks ma ikka vahest mõtlen, et võiks midagi teha ja kuhugi minna, aga siis olen avastanud, et tegelikult on olnud kõige
    romantilisemad hetked, siis kui oleme lihtsalt koos vedelenud üksteise kaisus.

  • Reply Kaja 24. jaanuar 2016 at 20:04

    Kohtasin oma meest 10aastat tagasi, kui meid tutvustas
    minu sôbranna. Öeldes saage tuttavaks , sest teist
    saavad boyfriend and girlfriend aga ise te veel seda ei
    tea☺️ Minu mees on romantik. Iga päev ja ôhtu üllatab
    ta mind siiani. Tehes prantsuse ôhtusööke vastava
    riietuse ja muusikaga, kingitusi,kuni teki peale
    panemiseni. Temaga kohtumine oli minu romantiliseim
    ôhtu.❤️❤️❤️

  • Reply Helena 24. jaanuar 2016 at 20:04

    Kõige romantilisemat hetke praegu koheselt ei meenugi, kuid selliseid väikeseid rõõmsaid meenutusi on palju. Üks kord meie
    tähtpäeval olin tööl ning millegipärast veel õiendasin mehega, et nii külm väljas ja miks sa juba järel pole, et ma külmun surnuks
    töökoha ees. Mees järgi jõudis, olin autos ka mega turtsuv tema peale. Jõudsin siis koju, ta jäi välja suitsu tegema ning vaatan,
    ahjuroog valmis tehtud, lilled, šokolaad ja kõikkõik ja siis oli küll selline tunne, et appikene, miks ta midagi ei öelnud.
    Mõeldes sellele, mida tulevikus kogeda tahaks, siis tahaks privaatset pulmapäeva – meie 2, Seišellidel, jalutamas rannaliival ning
    nautimatas teineteist ja kaunist loodust.

  • Reply Kerli 24. jaanuar 2016 at 20:02

    Oeh, ei oskagi kohe seda kõige romantilisemat hetke välja mõelda. Romantikat on mu elus palju ja seda igapäevaselt, sest mu
    armas kallis elukaaslane suudab mind igapäev üllatada. Viimane asi oli hommikusöögi koos roosidega voodisse toomine tema
    poolt. :)

  • Reply Am 24. jaanuar 2016 at 19:50

    Minu abikaasa pole ka suurem asi romantik,
    aegajalt toob lilli ja poest kommi ☺️. Aga kui
    ma seda postitust lugesin, tuli mulle kohe see
    meelde, teiste jaoks vb random, aga minu
    jaoks siiani vâga eriline. Jutt ise lihtne ja
    lühike, ta oli tööl, värvis seinu ja joonistas
    suurelt seinale, I ❤️ YOU ja saatis mulle
    sellest pildi ☺️. Tõenäoliselt idee lihtsus ja
    ootamatus mind siiani võlub. Sellised tõeliselt
    random ja ootamatud asjad on minu meelest
    tõeliselt romantilised ?.

  • Reply Pille 24. jaanuar 2016 at 19:49

    Ma ei viitsi never mingeid roose loendada, sest kõige
    liigutavamad hetked pole absoluutselt “20 punase
    roosi ja kaisukaruga” seotud minu jaoks. Ideaalne
    romantika ei ole ka kuuvalgel teineteisele silma
    vahtimine ja akward kudrutamine korra või paar suhte
    (algusaja) jooksul. Mulle endale jäävad kõige rohkem
    meelde hoopis sellised justkui täitsa tavalised, aga
    tegelikult armsad koos aja veetmise seigad, kus
    natuke nalja ka saab. Näiteks hästi torenaljakas oli
    see, kui ühel suvel peolt tulles noormehega (nagu
    purjakil peaga ikka) tähtsaimaid maailma asju
    lahkasime, naersime, vahepeal teepervel kraavi ääres
    oma jooki rüüpasime, nagu kaks algkooliealist
    itsitades kellegi hoovis tomatiraksus käisime, kellegi
    pitsu meid taga ajas, veel naersime ja lõpuks tema
    vanematekoju jõudes maja ette trepile lobisema jäime.
    Viimaks kui jahe hakkas, siis viskasime trepile pikali ja
    niimoodi üksteise kaisus me sealt hommikul (ta
    konservatiivse ema noomimise saatel) ärkasime, mul
    soeng nagu asotsiaalsel Lydia Koidulal, noormehel
    poolik tomat tagataskus(t pea-aegu läbi imendunud).
    Nii jabur hommik ja me saame siiamaani natuke puitu
    selle eest ta emalt, aga õnneks nüüd juba naljaga. See
    selleks. Inimesed on erinevad ja kellelegi teisele ma
    mingeid nö tavapäraseid roos+küünal+lahke sõna
    muidu vaikivalt mehelt ootusi pahaks ei pane. Eks
    endalgi on ilusaid sõnu hea soe tunne kuulata.
    Sellegipoolest on mu ettekujutus ideaalsest
    romantikast selline…vähem akward ja rohkem fun
    kahekesi olemise aeg. Ja olen õnnelik, et mul mingit
    ühte konkreetset kõige romantilisemat seika meelde
    ei tulegi, vaid ühekorraga tuleb pähe hästi palju hetki,
    naerub, armsaid sõnu ja koos tehtut. Julge järeldus, et
    ilmselt olen väga õiges suhtes :) …mis ongi vast kõige
    olulisem järeldus, vahet pole mis kujul serveerituna
    keegi oma romantikat saada soovib :D

  • Reply tr 24. jaanuar 2016 at 19:41

    Ülimalt romantiline abieluettepanek mida poleks iial
    osanud om mehelt oodata pärast 13a koos oldud
    aastat. Ta oli tohutut vaeva näinud ja
    korraldanud!Imeline!

    Üldse ta sageli kingib lilli ja teeb muid väikseid
    üllatusi!Koos olnud juba 14,5a :-)

  • Reply Maija 24. jaanuar 2016 at 19:41

    Mina olen alati mõelnud, et kuidas mu
    Härras küll mulle selle abielu
    ettepaneku teeb. Küll ma kujutasin
    seda ette, kuskil reisil olles,
    jalutame ilusasti rannas
    päikeseloojangul ja nii ta mu seal
    ära kosib või kingib mulle piduliku
    kleidi ja kirjutab mulle kirja, kus
    palub õhtuks valmis olla ja viib mu
    kuskile, kus on megailus ja
    romantiline vaade, sööma ja siis seal
    ta selle ettepaneku teebki…
    Naised ma ütlen ja nende romantika :D
    Reaalselt oli asi hoopis nii, et mina
    tulin parasjagu vetsust, endal
    rasedust mõned nädalad ja korralikult
    paha olla – ja siis ta seal oli,
    põlvili elutoa põrandal ja palus minu
    kätt :D
    Mõtlesin küll, et nüüd ju hakatakse
    küsima, et: ”NOH, kuidas ta seda
    tegi.” ja küsitigi, eks ma siis
    mainisin, et ma fäänsilt just
    ”pellerist”olin välja astunud…
    Aga teate mis, ei olnud seegi
    lõppudelõpuks vähem romantilisem vaid
    pigem just oligi armas, et see kõik
    nii tuli, mitte nii nagu ma ette
    kujutanud olin :)

    Tegelt mulle tundub kõik see
    planeeritud romanss alati kuidagi
    võõras, kui see reaalselt toimub,
    samas oskan ma imehästi nendest
    olukordadest unistada, et kuidas need
    olla võiksid :D

  • Reply H 24. jaanuar 2016 at 19:39

    Ei teagi. Oma peika ei ole väga
    romantiline siiani olnud ja need
    posid, kes ongi kuud taevast alla
    tuua püüdnud ei mõjunud romantilisena
    vaid pigem natukene haledalt ja
    hirmutavalt. Eks selleks, et miski
    romantiline oleks, on enda poolt ka
    tundeid tarvis. :D

    Aga ehk siiski “meie” esimene õhtu.
    Olime juba mõnda aega tuttavad olnud
    aga elukorralduse tõttu olime me
    teineteise jaoks nagu keelatud
    viljad. :D Ei, me ei olnud kumbki
    suhtes. Pigem tööalane ja sõpruskonna
    elukorraldus segas. Oli tunne, et kui
    miski meie vahel juhtukski ja siis
    ilusti väja ei kukuks, siis oleks
    elus oi kui palju probleeme.
    Aga siis ühel õhtul ühel peol ta
    võttis mind tantsima, tantsu lõppedes
    embas mind, suudles hetkeks
    kirglikult, vaatas otsa ja ütles:
    “nüüd pead sa minuga abielluma!”. :D
    Hehe, ehk siis ettepaneku sain
    põhimõtteliselt meie suhte esimestel
    sekunditel.

  • Reply Kaisa Kullamaa 24. jaanuar 2016 at 19:34

    Usun, et see kõige romantilisem hetk mu elus
    on alles tulemas. Siiski on mu teine pool mulle
    palju ilusaid hetki pakkunud. Alates
    romantilistest kingitustest ja lilledest kuni
    pisikeste hetkedeni, kui ma mõistan, et ta
    muudab mu nii palju paremaks ja
    õnnelikumaks inimeseks.

  • Reply sannu54 24. jaanuar 2016 at 19:33

    romantilisi hetkeid on olnud palju .. viimane neist mis
    meenub oli üllatuslik spa külastus oma kalli mehega :)
    kõik väiksed kingitused mis olen saanud on alati nii
    armasalt ja romantiliselt kingitud :) ütleks et meie suhe
    ongi pea koguaeg romantiline :))))

  • Reply Liisu 24. jaanuar 2016 at 19:22

    Me olime 3 kuud üksteist avastanud igapäevaselt ja oli minu sünnipäev. Mul oli olnud imeilus päev, tänu talle ja oma imelistele
    sõpradele. Aga seda sünnipäeva ei unusta ma kunagi, sest ma arvan, et see oli esimest korda mu elus kus ma tundsin kuidas minu
    hing tunneb ära kellegi teise hinge nii, et on raske selle inimesta elada. Nimelt jõudsime me minu juurde umbes südaöö paiku
    tundsin, kuidas päev oli väsitav, aga ometigi nii ilus. Ma läksin pesema ja kui pesust tulin, oli mu magamistoa suurelt aknalt
    tõmmatud eest kardin, tuppa paistis täiskuu ja tuli lugu https://www.youtube.com/watch?v=0yBnIUX0QAE. Ainus lause mis
    järgmist tundi kaunistas oli: “Kauni hingega tüdruk on ära teeninud ühe kauni hetke oma sünnipäeva lõppu.” Kui see lummus, mis
    meid valdas ei olnud armastus, siis ma ei tea, mis armastus on. Tänaseks on sellest loost saanud meie lugu, mis paneb meid
    mõlemaid paremini tundma ka siis, kui tüli on majas või kui sessi ajal õppimise vahele on pausi vaja ning me mõlemad selle saatel
    tantsime.

  • Reply Krissu 24. jaanuar 2016 at 19:18

    Minu kõige ilusam hetk on enda praeguse
    elukaaslasega. Kuna me olime pikaaegsed sõbrad ja elu
    keerdkäikude tõttu olin sunnitud kolima just nimelt oma
    parima sõbra juurde, siis üsna pea tärkasid meil veel
    tugevamad tunded üksteise vastu. Mina olin temasse
    juba niii armunud, et kujutasin juba tulevikku temaga
    koos ette. Mu unistus purunes kildudeks kui tõsisemal
    jutuajamisel teemal “mis me nüüd lõpuks oleme ja kas
    meist asja saab?” sain ma vastuseks “pikas perspektiivis
    ei näe ma mitte midagi” Kujutate ette minu suur
    armastus ütleb nii? Seega lubasin ma endale, et ma ei
    mõtle tuleviku peale vaid elan hetkes ja naudin seda,
    mis mul on (ei tea ju kui kauaks veel?). Pool aastat läks
    mööda, elame koos ja reisime koos ja oleme nagu
    abielus noored, kõik oli ju ometigi super! Aga mind
    kripeldasid need kolm sõna, mida ma noormehele öelda
    tahtsin. Ma ei öelnud seda talle, sest kartsin teda endast
    eemale tõrjuda sellega ning mõtlesin, et kui aeg käes siis
    ma võtan julguse kokku ja proovin, mis mul kaotada on?
    Nüüd ilusa hetke juurde! Tòötan lapsehoidjana ning
    pidin elama ühe lapse kodus nädal aega. Olin küll samas
    linnas, kus mu noormees aga kohtuda meil polnud
    võimalik, sest tema tööpäev lõppes alles siis, kui
    lasteaed oli kinni pandud ning mina juba kodus lapsega
    mängimas. Oi issand milline piin oli elada temast eemal
    nädal aega, ka tema näitas seda välja (kohati isegi
    rohkem kui mina). Kui me lõpuks kohtusime, siis mu
    noormees embas ja suudles mind nii kirglikult, nagu see
    oleks meil viimane suudlus ning sellele järgnes muidugi
    ka meeletu linade vahel hullamine. Peale hullamist olin
    ma tal kaisus ning siis juhtus ime, mida ma elusees
    poleks oodanud. Mu noormees avas end ning ütles “Sa
    ei kujuta ette kuidas ma sind igatsesin, ma sain selle
    nädalaga aru kui palju sa mulle tähendad. Sa tähendad
    mulle kõike, ma armastan sind!” Ja mina nutsin ja nutsin
    ja nutsin, sest mul langes selline koorem südamelt ning
    sain öelda kõik välja mida ma ta vastu tunnen. See tunne
    oli imeline lihtsalt, ta oli ise ka ehmunud sest tegemist
    on tõesti üsna kinnise inimesega ning ta pole end
    kellelegi niiviisi avanud.

    Paljud küsisid, miks ma ei läinud ta juurest ära. Ma ütlen
    seda, et ma võitlesin selle nimel, sest ma tahtsin seda nii
    väga ja ma uskusin sellesse! Ma teadsin, et see on ainult
    aja küsimus, mil see kõik juhtub ja näete oligi! Ilmselgelt
    oli mu noormees väga ehmunud, et minul vatrasidnpeas
    tema sõnad “pikas perspektiivis ma ei näe midagi”
    (hallooo ma olen naine ja kuidas ma saan unustada
    sellise asja?!). Igatahes tema jaoks olime juba suvest
    saadik ametlikult paar aga minu jaoks oleme paar alates
    tollest päevast novembris. Seega mehed, teie naised
    tahavad kuulda selliseid asju! Me ei mõtle nagu teie! :)
    Ma olen meeletult õnnelik ja ma olen 100% kindel, et
    ma olen oma hingesugulase leidnud. See ootamine oli
    seda kõike väärt!

  • Reply Kristel 24. jaanuar 2016 at 19:11

    Tegelikult sellised romantilisi hetki on olnud palju, aga millegi pärast on mulle kõige rohkem südamesse pugenud üks natuke
    lihtsam, aga minumeelet tohutult armas tegu. See oli 2014 aasta kesksuvi. Olgu öeldud, et elasime noormehega teineteisest
    22km kaugusel. Olin oma peika peale millegi pärast hirmus pahane (praeguseks hetkeks ei mäleta enam isegi põhjust, aga võib
    arvata, et midagi väga totrat ja jaburat, nagu naistel ikka kombeks on) Mäletan, et ei rääkinud terve õhtu otsa temaga, kuigi ta
    helistas mulle paljupalju kordi ja ma plaanisin vist isegi kauem vaikida, aga järgmisel hommikul üles ärgates ootas mind ukse taga
    suur kimp ise korjatud põllulilli ja ümbrik kirjakesega. Ümbrikus oli ainult üks lause: “Hoolimata sellest, et kuu on vahel poolik, on
    ta alati täiuslik.” Ta oli keset ööd käinud lilli korjamas ja mu kodu ukse taha sõitnud, et mulle see pisike üllatus teha. Pärast seda
    lubasin endale, et ei saa enam nii mõttetute asjade peale pahaseks :)

  • Reply Mimmi 24. jaanuar 2016 at 19:04

    Meil ei õnnestunud eelmine aasta valentini päeva tähistada ning seega võtame selle see aasta suuremalt ette – me läheme Pariisi.
    Okei tegelt see nii suur ettevõtmine ei ole, kuna elan ajutiselt Belgias ning siit on Pariisi nelja tunnine autosõit. Aga ma arvan, et
    sellest tuleb üks ülimalt romantiline nädalavahetus.
    Muidu seni kõige romantilisem või selline mõnusam hetk, mis kohe meenus juhtus eelmine aasta kui ma brüsselist riiga lendasin.
    Lennujaamas ootasin mind mu kallu koos rooside ning ta ema tehtud singirullidega (need on mu lemmik asjad maailmas!!). Aga
    tegelikult juhtub igapäev kui koos oleme midagi armsat või romantilist. Ilmselt selle lennujaama hetke tegi nii eriliseks see, et ta
    ema oli võtnud vaevaks mulle singirulle teha. Ehk no topelt armas.

  • Reply L.. 24. jaanuar 2016 at 19:00

    Kõige armsam ja romantilisem on vist siiamaani olnud see, kui ma sain jõuludeks tema koostatud raamatu minust – kus oli
    kirjas, mida ma armastan , pildid meist, mu perest ja meie sõpradest ning üleüldse kiitused minu kohta. Ma ei ole vist kunagi
    elus nii palju pisardanud nagu seda raamatut vaadates.

    Ja lisaks muidugi kõik need hetked, kui ma olen kogu maailma peale vihane (nagu naised ikka) ja siis tuuakse mulle lilli ja
    nachosid (sest noh, need teevad tuju paremaks). Ja tavaliselt saab mu kaaslane sellest veel niimoodi aru, et ma ei pea talle isegi
    ütlema, et mul halb tuju :)

    armastus on ikka ilus :)

  • Reply Nele 24. jaanuar 2016 at 18:55

    Me erilised romantikasõbrad ei ole
    aga vahel ikka. Korra suvel
    äikeseilmaga sõitsime linnast välja
    välku pildile püüdma. Istusime
    pimedas augustiöös rannas kivi otsas
    ja vaatasime kuidas välgud sähvivad.
    Ühtki head pilti ei saanud aga
    niisama oli hea olla.

  • Reply Eliise 24. jaanuar 2016 at 18:47

    Kui olin alles kaks päeva tagasi oma praeguse
    noormehega tuttavaks saanud, tuli ta mulle pärast
    väga pikka ja väsitavat toopäeva tööle vastu, viis koju,
    käskis riided vahetada, pesus käia ja viis mu ühte
    üliägedasse katusekohvikusse veini jooma ja
    jutustama. Raske päev oli kohe unustatud!

  • Reply H. 24. jaanuar 2016 at 18:36

    Ei meeldi mulle klassikaline romantika, küünlad ja vein jm jama. Aga kõige meeldejäävam olukord oli järgmine: talv, metsatee,
    lund sadas väga aeglaselt ja noormees ütles, et jalutab kõige ilusamal talveilmal kõige ilusama tüdrukuga. Siis ma tundsin küll
    klassikalise romantika kohalolu.

  • Reply Kaidi 24. jaanuar 2016 at 18:35

    Meie kõige romantilisem hetk pärineb
    vist meie suhte alguspäevilt. Käisime
    kanuumatkal ja pärast ööbisime ühes
    toredas saunamajakeses. Meid mehega
    (kuna olime just “käima” hakanud ja
    noored ja armunud :P) kupatati magama
    sauna teisele korrusele. Oijummel kui
    palav seal oli. Öö läbi ei saanud
    magada. Selle asemel siis kudrutasime
    seal öö otsa ja rääkisime, kui väga
    me ikka üksteist armastame :D.

  • Reply Karin 24. jaanuar 2016 at 18:34

    Üks hetk ja üks tants. See kuidas need käed
    aralt ja tasa tasa õrnalt mind hoidsid ☺
    Siuhh ja oligi see ja päris ?

  • Reply Kristiina V 24. jaanuar 2016 at 18:26

    Kõige romantlisem hetk oli ikka hetk millal naiseks paluti ja sõrmuse sõrme sain ;)

  • Reply Reelika 24. jaanuar 2016 at 18:24

    Minu kõige romantilisem hetk oli kui mu
    praegune elukaaslane viis mu Eesti kõige
    põhjapoolsemasse tippu kui me olime
    teineteist alles paar päeva teadnud. Plaan oli
    lõket teha, aga puud olid märjad ja tuld ülesse
    ei saanud. Lõpuks jäime teineteise kaissu kuni
    päikesetõusuni. Mees aitas mu mereäärde
    (kivid ja kontsad ei lähe kokku) kus nautisin
    kõige kaunimat vaadet kõige imelisema
    inimesega.

  • Reply Sööromöör 24. jaanuar 2016 at 18:24

    Üks romanitilisemaid hetki oli see, kui ta kinkis mulle jõuludeks sõrmuse, mille oli peitnud kinder suprise üllatusmuna sisse.
    Ta oli selle shokolaadi lahti võtnud ja hiljem perfektselt kinni tagasi sulatanud, paberi imeliselt tagasi pannud – nagu töötaks
    seal tehases, kus need tulevad. Ta küsis korduvalt, et mis ma üllatusmuna seest sain. Sel päeval ma ei viitsinudki vaadata.
    Ütlesin, et kui tahad, vaata ise. Olin shokolaadi muidugi ära söönud. Korraks isegi tundus see nagu imelikult kokku sulatatud,
    aga mõtlesin, et kõik need munad ongi erinevad. Järgmine päev oli sama küsimus. Ma muidugi eelmine päev arvasin, et ei
    saanudki kingitust. Siis ma läksin ja vaatasin, mis seal muna sees on, sest ta nii väga tahtis ju teada. Otsisin teiste
    üllatusmunade seast üles(olin “päkapikult” neid terve detsembri pmst saanud) selle õige. Võtsin mänguasja välja ja seal see
    sõrmus oli. Ma küsisin: “On see päris?” :D . Polnud küll kihlasõrmus, kuid armas kingitus ja kui palju vaeva nähtud…

  • Reply K2 24. jaanuar 2016 at 18:22

    Kirjeldatav hetk pärineb aastate tagant.
    Olime mu tollase silmarõõmuga veetmas esimest
    avalikku õhtut (tolle sündmuseni ei teadnud keegi, et
    me kaks sebime ja ega tegelikult teadnud isegi, keda
    või mida meie suhtlus kujutama peaks) ja hilisõhtul
    siirdusime kohaliku järve äärde paadisillale. Oli üsna
    jahe tähistaevaga pilvitu sügisõhtu ja nagu mulle
    kombeks, siis vigisesin, et mul on niiiiiiii külm (ise olin
    riides nagu hilpharakas). Vaikselt puhkusin kätele
    sooja õhku, kui noormees leidis, et oleks mõistlik mul
    kõvasti ümbert kinni võtta ja esimene suudlus kinkida.
    Nii ma seal kaotasingi mõistuse ja südame. Aeg justkui
    kadus meie ümbert ja nii ma seal kuuvalgel seda
    õnnistusena saabunud hingesooja nautisin. Aga mis
    kiirelt alanud, see kiirelt lõppenud. Vähemalt on
    jäänud südantsoojendavad mälestused.

  • Reply Merilyn 24. jaanuar 2016 at 18:22

    Oleme elukaaslasega koos olnud nüüdseks 4aastat ja 1kuu (
    täna 24 on tähtpäev ehk siis 24.dets on kuupäev,mis ise juba on
    väga romantiline) saime see kuu lapsevanemateks mis on
    arvatavasti meie elu kõige romantilisem ja armsam sündmus:)
    Aga suhte koha pealt kõige romantilisemaks sündmuseks või
    mälestuseks võin pidada ühte oma sünnipäeva☺ ma olin ise
    samal päeval tööl ja mees oli vaba ja kui ma koju jõudsin…tuba
    oli hästiii korras, läpakast oli pandud mingine raadio kus käis
    siuke rahulik muusika, küünlad põlesid igalpool, siis ootasid
    mind 5 suurt valget roosi, siis südamega pildiraam kus tema pilt
    oli sees ( oli käinud samal päeval pildistamas) ja siis Miss Diori
    lõhn ja siis ta oli chopstickist käinud toitu võtmas, siukest
    vürtsikat mis mu lemmik on ja shampa oli ka:)
    Lihtsalt sel õhtul oli kõik nii ilus ja armas ja alati ma ikka
    meenutan seda õhtut siiamaani naeratus suul?

  • Reply Keit 24. jaanuar 2016 at 18:21

    Mulle meenus üks romantiline hetk, mis leidis aset eelmisel suvel. Kallim käis kaugemal linnas tööl ning ma mainisin talle, et ta
    võiks õhtul töölt tulles minu juurest läbi tulla ja linnast burgerit ka kaasa võtta. Tema ütles, et ta pole kindel, kas viitsib. Mis seal
    ikka. Õhtul tuli mulle kõne, et ma välja tuleks. Istusin siis tema autosse ja ta ulatas mulle Hesburgerist kaasa ostetud einekoti.
    Mina hakkasin siis õhinal burgerit kotist välja võtma, kui avastasin, et burgerite peal oli kaunis väike kingitus, mis oli nii kaunilt ära
    pakitud. Võtsin kingituse burgerikotist välja, kuid üldse ei raatsinud seda avada, sest see oli tõesti kaunilt pakitud. Lõpuks avasin
    pakikese ning seal sees oli imeilus sõrmus. Ja siis mu rõõmupisarad voolasid. See oli minu jaoks väga armas viis kingituse
    üleandmiseks.. Rääkimata veel kingitusest.

  • Reply Aoibhe 24. jaanuar 2016 at 18:18

    Kuna käepalumine mulle suure üllatusena ei tulnud (oli
    küll romantiline – Tallinna vaateplatvormil, öistes
    tuledes linn all sillerdamas..), siis vist kõige romantilisem
    moment mu elus oli see, kui mu kaasa (tol momendil me
    polnud veel abielus) viis mu Iirimaal matkama ühe
    tuletorni juurde. Sinna jõudmiseks tuli ületada päris
    suures koguses kalju küljest kukkunud suuri kive, samal
    ajal veel ülesmäge rühkides. Aga vaade ookeanile oli nii
    superilus. Ja mu mees siis pööras seal tuletorni juures
    ringi, vaatas mulle otsa ja ütles, et kui ta kunagi ammu,
    varateismelisena seal koos perega käis, lubas ta endale,
    et toob kunagi oma elu armastuse sinna ja nüüd ta saigi
    toodud.

  • Reply Marili 24. jaanuar 2016 at 18:12

    Mulle meenub mu eksiga seotud üks üüber nunnu ja
    võib öelda, et isegi hullumeelne seik. Me meeldisime
    teineteisele, kuigi mina meeldisin talle vast rohkem
    isegi. Ühel sügisõhtul otsustas mu kallim, et tuleb teeb
    mulle üllatuse. Kuna tema elas Otepääl ja mina
    Rakvere ligidal, siis oli meie vahemaa päris pikk. See
    teda ei kõigutanud ja ta otsustas võtta takso ja sõita
    minuni. Öösel kui ta minu juurde jõudis oli tal kaasas
    suur karumõmmi ja kimp punaseid roose. Ma olin
    õnnelik, aga ka väga üllatunud. Ta tuli põhimõtteliselt
    korraks minu juurde, et mind näha ja kingitused üle
    anda. Takso ju ka ootas. Paras segane ikka. Armastus
    ajab hulluks. ☺

  • Reply Eva 24. jaanuar 2016 at 18:03

    Kõige romantilisemat veel vast olnud pole,
    loodetavastu tuleb see üks päev
    abieluettepaneku näol. Kuid on olnud
    romantilisemaid hetki küll, kui hommikusöök
    tuuakse koos lilledega või mõned
    jalutuskäigud suve õhtutel.

  • Reply M. 24. jaanuar 2016 at 17:54

    Minu esimene ilus mälestus oli sel ajal, kui käisin veel gümnaasiumis ja oma noormehega oli veel selline algfaas (nn
    sebimisperiood). Kuna mina elasin Tartus ja tema Võrus, ei olnud me veel kokku saanud. Ühel koolipäeval ootas mind aga
    üllatus, kui inglise keele tunni ajal avanes klassiuks ja kutsuti õpetaja korraks välja. Õpetaja tuli siis klassi armsa kingikotiga ja
    andis selle mulle edasi. Kotis sees oli armas karu, mis oli tema parfüümiga veidike lõhnastatud, Rafaello karp ja kiri, kus ta
    soovis minuga peale tundide lõppu kohtuda Raekoja platsil suudlevate tudengite juures. No ilmselgelt ei tulnud mul pärast
    enam õppimisest midagi välja, sest pea oli pilvedes ja liblikad lendasid kõhus. Minu jaoks oli see väga suur üllatus. :)
    Teine ootamatu üllatus oli jällegi siis (samuti oli veel sebimisperiood), kui jõudsin ühel väga vihmasel koolipäeval koju, olles ise
    veidike haige. Kutt ei teadnud tol ajal, kus ma elan, ainult maja nr-it (elan muidu kortermajas) teadis. Üks hetk helistas ta mulle
    ja ütles, et ta on minu maja ees, et ma tuleksin välja, sest tal on mulle miskit üle anda. Ja seal ta siis väljas oli, lõdises ja oli märg
    nagu kassipoeg kimp kollaseid tulpe käes. No ilm oligi nii ootamatult halvaks läinud, sest ta ütles, et kui hommikul ta silmad
    lahti tegi, oli nii ilus päikseline kevadhommik ja ta otsustas, et sõidab spontaanselt Tartusse ja toob mulle naeratuse suule.
    Naeratuse ta tõigi, mis sest, et ilm enam päikseline ei olnud. :)
    1. aastapäeva puhul mäletan ma hästi, et olin siis lõpuklassis, mul oli sel perioodil 1 lemmiklugu, mida ma koguaeg kuulasin ja
    see meenutas alati mulle minu noormeest. Ühel hetkel lõi vahetunni kell ning sõbranna kutsus, et käime korra õpetajatetoa
    juures, tal vaja mingi õpetajaga rääkida…läksin siis kaasa ja ühel hetkel kuulen kooli kõlaritest seda muusikat. Hüüdsin veel
    klassiõele, et misasja, kui lahe, et see on see lugu, mis mulle nii meeldib praegu (ja see ei olnud mingi tuntud lugu tol ajal, oli üks
    romantiline laul). Jõudsime siis õpetajatetoa juurde, seal all oli veel 2 minu klassiõde, hakkasin nendega rääkima (tegelikult 1
    klassiõdedest aitaski seda üllatust teha, sest mu noormees võttis temaga ühendust ja tema siis küsis luba selle kohta) kui
    ükshetk keegi puudutab õrnalt mu selga. Keerasin ümber ja seal oli minu kallim hunniku roosidega. See oli tõesti väga liigutav
    ja pisarad olid silmas. Hiljem muidugi jagus tal õhtuks veel erinevaid üllatusi, aga see oli selline meeldejääv hetk.
    No ja nii see asi edasi läkski, peale seda on meil olnud väga väga palju romantilisi hetki , matkamised, kodus üllatuste
    tegemised – küünlad, muusika, toit, roosilehed igalpool ja paljud muud koosviibimised. Sel aastal saab meil 5 aastat ja olen väga
    väga rahul ja õnnelik. :)

  • Reply Di 24. jaanuar 2016 at 17:53

    mmm..ma arvan,et seda pole veel olnud. Usun,et kõige romantilisem saabki olema see ettepanek just ja ilmselt ka “I do” ütlemine
    :)
    Samas on neid romantilisi hetke ju ka varem old..näiteks suhte alguses viis mees tähti vaatama.. lasi oma suuure katuseluugi lahti
    ja nii me vaatasime tundide viisi tähti. (oli karge talve öö, nii et taevas oli selge ja nii mõnigi täht langes.. kindlasti soovisin ma ka
    midagi)

  • Reply Monika 24. jaanuar 2016 at 17:50

    Minu abikaasa pole suurem asi romantik aga
    siiski on mõned seigad meie koos oldud ajal,
    mis on eriti meelde jäänud. Kui me 13 ja
    rohkem aastat tagasi kohtusime, siis oli tal
    kombeks alati minuga kokku saades mulle
    Tuti-Fruti komme tuua. See oli nii armas ja on
    kuidagi siiani meeles ning vahel üllatan nüüd
    mina teda just nende kommidega.
    Samuti teab ta, et mulle meeldib kui kodus on
    vaasis värsked lilled ning seega on ta väga
    tubli lillede kinkija. ?
    Kuid minu jaoks oli kõige armsam üllatus see
    kui ta meie esimeseks pulma-aastapäevaks
    mulle laulu tegi. See on midagi mida kannan
    endaga alati kaasas (mp3 mängijas, arvutis,
    autos). Iga kord kui teda igatsen on mul
    võimalus teda kuulata. ?

  • Reply KertuJ 24. jaanuar 2016 at 17:42

    Kuna oleme kutiga kaugsuhtes, siis näeme nii iga kuu
    või kahe tagant. Tavaliselt kui kauem ei ole enam
    näinud, hakkavad kahjuks tillukesed probleemid ja
    vaidlused tekkima. Alati planeerime me esimesel
    võimalusel ka ette, et millal saaks jälle tema tulla kas
    minu juurde Eesti või mina minna tema juurde. Ühel
    päeval, kui raske päev oli seljataga olnud ja ainus, mis
    ma oleks tahtnud, oleks olnud temaga olla, oli ta
    hoopis eemal, sest meil oli tekkinud jällegi veidikene
    norimist. Kuna tihti on meil kombeks ka skypeda, siis
    pakkusin talle seda välja, aga tema vastus oli eitav.
    Selle peale loomulikult suutsin solvuda ja talle öelda,
    et ei meeldi ta käitumine ja sada häda veel.
    Kui oli pool tundi või tund mööda läinud, palus ta mul
    tulla majast välja ja ta seisis seal lilled käes ja kohver
    kõrval. Kuna me ei olnud ammu näinud ja äkki 1,5a
    koosolemist oli kohekohe tulemas, siis otsustas ta
    üllatusena sõita Eesti, Tallinnasse ja sealt veel mu
    kodulinna. Üllatus oli niinii suur, sest ei arvanudki
    kordki, et midagi sellist võiks olla. Kokkuvõttes oli
    rõõm siiski ülimalt suur ja kõik läks sadu korda
    paremaks.

    • Reply Liise 24. jaanuar 2016 at 20:53

      Kui kaugelt ta Eestisse tuli? :)

  • Reply Madli 24. jaanuar 2016 at 17:38

    Mina hakkasin oma praeguse elukaaslasega
    koos olema siis,kui me mõlemad olime 15.
    Nüüd on sellest möödunud viis aastat. Kuigi
    väga palju aega on kulunud meie kodu
    ehitamisele ja koolis käimisele, oleme siiski
    veidi aega ka üksteisele leidnud. Kõige
    romantilisemad ja erilisemad hetked pakub
    meile ilmselt tulevik, soovime abielluda ja luua
    pere :)

  • Reply Kelli 24. jaanuar 2016 at 17:37

    Mulle meeldis eriti väga meie möödunud aastapäev, ehkki juba aastaid koos olnud. Aga äratas mu hommikul kohvi ja mu
    lemmiktordiga, viie tumepunase roosi ja kingikotiga. Ei osanud absoluutselt seda oodata, sest varem sellist tähelepanu
    aastapäeval ei pööranud ( v.a. kui aasta sai, jah ). Ja seal oli mu lemmiklõhn, mida Ta juba ammu nimetab “minu lõhnaks” ja
    graveeringuga zippo ja langevarjuhüpe. Nii et absoluutselt igati täiuslik. Õhtul jõime koos veini ja vaatasime lemmikfilme ja
    nautisime niisama.

  • Reply Kati 24. jaanuar 2016 at 17:36

    Mitte just miskit üüber romantilist aga peale pikka aega
    kui mees oli mulle toonud iga kuu veini ja lilled siis
    lõpuks õppis mind ikka päriselt tundma ja tōi hoopis
    veini ja grillburksi tähtpäeva puhul? Ma olin sillas!

  • Reply Maris 24. jaanuar 2016 at 17:25

    Minu kunagine boyfriend sõitis mulle New Yorki järgi et
    teha mulle abieluettepanek Time Square’is! :)

  • Reply Sigrid. 24. jaanuar 2016 at 17:18

    Minu 19 sünnipäeval ärkasin enne meest ülesse (noh
    ma ärkan alati enne teda seega oleks tal võimatu mind
    üllatusega ülesse äratada). Tegin oma tavapäraseid
    toimetusi nagu tavalisel päeval, mees ärkas ülesse ja
    ilma mulle otsa vaatamatagi ütles et läheb poodi juua
    ostma. Ma olin too hetk ilmselt omas mõtetes ega
    mõelnudki mis ta just kodust väljumiseks vabanduseks
    tõi :D mingi poole tunni pärast oli ta tagasi ja kui ta
    nurga tagant välja tuli sületäie roosidega (50 punast
    roosi ja 1 roosa) siis mul vajus suu lahti. See oli nii ilus
    et ma vahel siiamaani vaatan seda pilti nendest
    lilledest. See oli üks ilus ja romantiline hetk :)

    Teine mida ma pikkisilmi ootan (ilmselt iga naine
    ootab) on abieluettepanek. Kuna mul on üsna
    ettearvamatu mees siis ma ei kujuta ealeski ette millal
    see juhtuda võiks seega olen kindel et see saab olema
    väga romantiline ja kindlasti kõige ooatamatumal
    hetkel :) 1

    Kolmandaks saame me 3 kuu pärast kätte meie suure
    ja romantilise armastuse vilja…meie poja :) vot seda
    ootan ma kõige rohkem!

  • Reply melissa 24. jaanuar 2016 at 17:16

    Minu mees tõi esimesel aastal iga kuu 29. päeval
    lilli…siis lugesime kuid, nüüd loeme aastaid ja lilli saan
    ainult ühe kuu 29. kuupäeval ja kõikidel muudel
    ilusatel tähtpäevahel. Väga ilus armas on lilli saada, ka
    siis kui mees oli teiselpool maakera, sain mina
    sünnipäeval ikka hunniku lilli, küll aga kulleriga :)

  • Reply Jana Reinumäe 24. jaanuar 2016 at 17:15

    Meil täitub aprillikuus seitse aastat kooselu.
    2014. aasta augustis sündis meile väike poja
    Rasmus. See väike ilmaime on üks kauneimaid
    asju, mis elus juhtuda saab. Meist alguse
    saanud..
    Lapse kõrvalt väga midagi ei tee. Aga tuleb
    tunnistada, et me väga romantikahinged ole
    ka. Pigem sellised lihtsad inimesed. Üks
    unistus muidu on küll- minna
    nädalavahetuseks spaasse. Aga hetkel pole
    rahaliselt võimalik.
    Kuus aastat tagasi oli meil imeline trip Soome
    Himosesse. Seal asub tuntud mäesuusatamise
    keskus. Pundis oli üks tore paarike veel, kes
    mind oskamatut suusatama õpetasid. Oh,
    oleks ma vaid teadnud, millega ma end
    sidusin! Kui mäe tippu sain, siis oleksin küll
    nagu suitsiidi tegema läinud. Aga alla ma
    sõitsin ja olin pärast täitsa pro juba ?.
    Ööseks jäime ka sinna. Rentisime meile armsa
    puust majakese. Hommikul olid lihased
    suusatamisest nii valusad. Maast
    lahtisaamisega olid suured probleemid. Ma
    päriselt ei teadnud, et see mägisuusatamine
    selline trenn on. Kaela ka ei jaksand hoida?.
    Mees aitas riidesse ja vaikselt liigutades
    hakkas parem. Päeva veetsime ka veel
    aktiivselt mägedes ja õhtuks koju. Vot selline
    seik, mis võib-olla pole teiste jaoks
    romantiline, on seda minu jaoks. Vähemalt
    sellised seiklused ei unune kunagi.

  • Reply Laura 24. jaanuar 2016 at 17:13

    Esimese asjana tulid mulle meelde need õhtud eksiga kahekesi, kui käisime telkimas ja istusime lõkke ääres. Aga kui natuke nüüd
    mõelda, siis ütleks et hoopis üks kord kui kohtusime peale lahku minemist. Istusime kahekesi keset ööd autos ja ta küsis miks ma
    teda armastan. Ükski minu vastus polnud talle piisavalt hea. Lõpuks küsisin miks tema mind armastab. Ja see, mis ta ütles oli nii
    imeilus. Mina lihtsalt nutsin ta kõrval, tal endal olid ka silmad märjad. Võib tegelikult öelda, et see ka üks kõige kurvemaid hetki
    mu elus, sest paraku me polnud enam koos ja ei ole siiani. Ja ka pisarad tulid ilmselt osaliselt kurbusest. Siiani hakkab süda
    kiiremini lööma sellele korrale mõeldes, naeratus tuleb näole ja ka pisarad silma. Kahjuks enam täpselt ei mäleta ta sõnu, ei hakka
    ka parem kordama, sest ei suudaks nii ilusasti öelda.

  • Reply sirle 24. jaanuar 2016 at 17:11

    4 aastat tagasi,kui mees hoidis süles oma
    esimest last,vaatas mulle otsa ja ütles,et soovib
    minuga kindlasti veel tütart ka.See pani mu
    nutma:)

  • Reply Eliis 24. jaanuar 2016 at 17:10

    Kui sain kunagi 24 tõi elukaaslane mulle
    üllatusena ( tuli ette teatamata varem koju) 24
    valget,pikka roosi:) lihtne ,aga armas ja
    meeldejääv :)

  • Reply krk 24. jaanuar 2016 at 17:05

    Mul mees pole üldse lillede kinkija,
    ütleb, et see on mõttetu. Aga meie
    esimesel naistepäeval saime linnas
    kokku, et koos koju minna, ja ta
    surus keset tänavat mulle kimbu
    kollaseid tulpe pihku. Ma olin nii
    üllatunud ja see oli väga armas :)
    Nüüd ongi kuidagi nii, et lilli saan
    ma igal naistepäeval, kollaseid.

  • Reply Jaana 24. jaanuar 2016 at 17:05

    Kunagi ammu, kui veel koolis käisin, aga juba
    elasime koos, ütlesin mehele, et tulen koolist
    koju ära. Koju jõudes, vaatasin kööki,
    avastasin laualt küpsetatud omleti, koogi,
    põlevad küünlad ja lillekimbu. See oli armas ja
    romantiline, eks neid tuleb veel… Ma loodan
    vähemalt. :)

  • Reply Mari Liis 24. jaanuar 2016 at 17:03

    Ärkasime öösel sähvimise peale üles, tõmbasime teki ümber ja istusime akna alla tormi vaatama.

  • Reply Pisi 24. jaanuar 2016 at 17:02

    Romantika on lai mõiste :) Mulle nt meeldib rohkem seiklus. ja ütleks nii, et ära tüütas mind nt see, kui mitu korda küünlavalgel
    sõime ja kui me käima hakkasime, siis sain terve aasta iga nädalavahetus lille, kuna olime kaugsuhtes. Ega see enam minu jaoks
    midagi meeldivat polnud. Nüüd siis kui harva saan lilli või nt saame kahekesi ilma lasteta nt välja minna, siis see tundub palju
    romantilisem minu jaoks. Hetk, kus oleme ainult meie. Aga minule nt väga meeldis see pilt, kuidas mu mees mind nägi meie
    pulmapäeval. Olin kleidis, meigitud, soeng tehtud ja kui astusin kardina tagant välja, siis selleks ajaks tuli salongi. See wau effekt
    tema näos oli parem, kui miski muu. Ma oma abikaasale seda ei kingiks. Ma kinkisin talle meie pulma-aastapäevaks nomination
    italy võru, kus on suure tähendusega lülid. Võidu korral kingiks selle enda parimale sõbrannale.

  • Reply Jana 24. jaanuar 2016 at 17:00

    Eks neid ilusaid ja romantilisi hetki on nii mõnigi varuks. Kõige-kõigem, mis eredalt meenub kohe on järgmine. Noormees oli
    kaitseväes, kuid vigastuste tõttu ei olnud teenistuse lõpuni vaid sai pisut varem minema. Eks kaitsevägi on ettearvamatu ning
    täpset päevagi polnud teada, millal meest koju oodata on – lõpuks tuli välja, et see teadmatus oli pigem minu jaoks, justkui üllatus.
    Nii olingi rahulikult reede õhtupoolikul kodus, kui järsku kuulsin koputust. Korraks tuli veel pähe, et äkki on noormees, kuid
    aknast välja vaadates ta autot ei näinud ja nii jätsin selle mõtte sinnapaika. Ja oioi kui suur see üllatus oli, kui mu enda kallis oli
    ukse taga roosikimbuga. Muidugi lendasid need roosid alguses hoopis nurka, sest üllatus ja rõõm oli tema nägemisest lihtsalt niinii
    suur. Kogu õhtu küsisin veel, et kas ta nüüd jääbki minu juurde, et ei peagi tagasi minema. :D oeh, kirjutadeski toob samad
    emotsioonid tagasi :D

  • Reply kats 24. jaanuar 2016 at 16:55

    See oli meie suhte alguses me ei elanud koos ja pigem
    sebisime.
    Käisin tööl ja jõudsin koju 2-3 ajal öösel. Ta ootas tihti
    kuna ma koju jõuan, et enne magama minekut veel
    näeks. Oli talv ja otsustasime siis kokku saades, et
    sõidame laululava juurde kelgutama. Lund sadas
    paksult ja me kahekesi kelgutasime kell 3 öösel ja
    kilekottidega kuna kelku polnud. Järgmine päev sai
    traumapunktis nalja kûll kui arst küsis et vabandage
    neiu miks te 3 öösel kelgutate :D nimelt sain
    sabakondile hea põrutuse :D
    Ja nûûd elame juba koos :)

  • Reply Katrin 24. jaanuar 2016 at 16:54

    Kunagi arvasin minagi,et mind ei huvita see
    romantiline stuff aga mida aeg edasi seda rohkem ma
    seda igatsen ja hindan :(
    Olen korduvalt mehele vihjanud ja eks ta on ka
    üritanud olla romantiline aga kahjuks ei tule tal see
    kuidagi välja..kord isegi vaidlesime sellel teemal ja siis
    ta vastas “Ise sa valisid mu, sa ju teadsid,et ma pole
    lilletooja mees .Mida sa nüüd siin virised??”
    Tean ju,et ta pole aga nii tahaks,et ta oleks :) ja
    meeletult kadestan oma sõbrannasid kelle mehed on
    tõelised romantikud.
    Ideaalis oleks mingi üllatav kulleriga saadetud
    lillekimp, kus oleks kutse kuhugi spaase
    nädalavahetuseks puhkama :) muidugi on tema juba
    lapsed kuhugi ära sebinud ja minul tuleb vaid kohale
    minna :) või romantika reisile kahele :D
    Ah mis ma siin unistan..Kui midagi tahan,pean ise
    midagi korraldama aga olen vast liiga uhke ja ootan
    seda siiski salamisi oma mehelt :)

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:56

      Kardo on ka selline, et ma pean ikka ÜTLEMA, kui ma midagi tahan. Okei, lilli ikka aeg-ajalt toob, aga seda, et nüüd kogu aeg lillesülemid ja õhtusöögid ootaks, seda ei ole. Samas kui ma ütlen, et nii, nüüd teeme ja nüüd oleme, siis ta tuleb kaasa ja on romantiline ikka, vahet pole kes seda orgunnis ju :D

      • Reply Katrin 24. jaanuar 2016 at 18:35

        Selles on sul õigus aga ikka ju tahaks,et see
        algataja oleks mees :D ja kogu asi on ära
        orgunnitud ning sa ise ei pea vaeva
        nägema..Ainult naudid :)

        • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 18:37

          No ega ma ära ei orgunnikski. Ütleks lihtsalt, et vot see nv lähme sinna ja sina tee see juhtuma :D

  • Reply Liis R. 24. jaanuar 2016 at 16:53

    Kõige romantilisem hetk on see, kui mu kallis kaasa
    mulle kihlasõrmuse(d) kinkis. Mainin ära, et mitu
    kihlasõrmust ei tähenda seda, et ma ühega polnud
    rahul, lihtsalt esimesel korral, kui ta mind naiseks
    palus, oli tal parasjagu Soomes töölähetuses olles
    hellusmoment peale tulnud ja ta võttis H&M-ist mulle
    kiiruga ühe sõrmuste komplekti. Romantiliseks tegi
    kogu asjaolu see, et olime vaid pool aastat koos olnud
    ning ma isegi ei mõelnud, et mu mehel minu vastu nii
    suured tunded on. Need sõrmused on mul siiani alles,
    aga nüüd on lisaks õigele kihlasõrmusele lisandunud
    ka abielusõrmus. Kuigi selle õige kihlasõrmuse lugu oli
    ka päris humoorikas ja kuid samas väga romantiline.

  • Reply Helen 24. jaanuar 2016 at 16:52

    Jõulude ajal käisime mehega Tais, 24ndal detsembril
    otsustasume minna blue lagoon äärde rannamõnusid
    nautima ühel hetkel kutsus mu mees, et läheme
    jalutame ja ujume mööda ranna äärt edasi ning seal
    valgel liiva ja helesinise veega paradiisis palus ta mind
    naiseks. Minu jaoks kõige ilusam hetk ?

  • Reply K 24. jaanuar 2016 at 16:52

    Esimesena meenub see kui olin 15 aastane. Oli
    meie esimene aastapäev ja mees tegi isaga
    kooli kõrvalt natuke tööd. Kui oli saanud oma
    esimese 2 nädala “palga” ostis ta kogu selle
    raha eest mulle sõrmuse (ei olnud
    kihlasõrmus..lihtsalt niisama) ja peitis selle
    raffaello karpi. Üllatus oli päris suur.
    Teise aasta aastapäeva tähistasime saunas
    (külmas saunas..ainult põrandaküte oli sees)
    kuna mujal romantikat teha ei saanud. Ise olin
    miski 30 nädalat rase ja nii me sauna põrandal
    istusime teki peal ja sõime head paremat ning
    jõime laste shampust :D
    Ja nüüd kohe 28.02 saab meil koos oldud 7
    aastat :) eks näis mis see aasta toimub :)
    Minu esimene armastus mis algas 14
    aastasena. Ja siiamaani liblikad lendavad ja
    armun temasse ikka uuesti ja uuesti.

    • Reply K 24. jaanuar 2016 at 16:53

      . Koos meiega elab ka väike tütar kes saab
      aprillis juba 5 aastaseks :)

  • Reply Mirjam 24. jaanuar 2016 at 16:51

    Kõige ilusam hetk oli võib-olla suvel, kui käisime
    ratastega päikeseloojangul sõitmas ja taamalt kostis
    Viljandi Folgi kontsert. :)

  • Reply Krislyn 24. jaanuar 2016 at 16:50

    Minu üks tore hetkeke oli näiteks suvel, kui tuli mõte
    järsku mehega tallink spasse minna. Kuna meil sel
    hetkel ei olnud ujukaid linnas kaasas, siis käisime kähku
    poest läbi ja ostsime lisaks ujukatele ka maasikaid-
    vaarikaid ning shampust. Siis spasse. Ja võtsime seal
    sviidi. Algul sai sviidis mõnusalt shampat limpsitud koos
    marjadega ja vanni nauditud ning üksteist nauditud,
    kuni siis plaanisime saunadesse ja massaasi minna.
    Bikiine selga pannes oli tore avastus, et poes oli see
    plastik turvajunn külge jäetud :D üritasime seda vist
    mingi pool tundi eemaldada nii et bikiinid terveks jääks,
    ise purjakil ka juba, aga hakkama saime ja nalja sai ka :D
    kahekesti massaasis oli ka tore olla ja edasi õhtu oli ka
    väga mõnus ?

  • Reply B 24. jaanuar 2016 at 16:50

    Mul oli olnud elu halvim päev (tol
    hetkel tundus vähemalt nii) ja olin
    terve päeva oma mehe ja laste kallal
    kägisenud ja nurgas mossitanud selle
    pärast..ja saad aru – selle asemel,
    et tüli norida sai mees aru, et mul
    on lihtsalt väga rõve päev olnud ja
    ei valanud õli tulle.

    Õhtu hakul pani ta lapsed magama,
    tuli minu juurde, võttis kätest
    kenasti kinni ja talutas toriseva
    minu terrassile. Ta oli käinud poes,
    ostnud igasugu head-paremat
    näksimist, vedanud diivani õue,
    katnud selle patjade ja pleedidega,
    ääristanud terrassi teeküünaldega
    …ja ostnud lollile lilli ka. Ja ma
    polnud seda isegi märganud oma suures
    pahuruses! Mis on suht ebareaalne,
    sest ma istusin terve päeva arvuti
    taga, mis eeldab, et olen näoga
    terrassiukse poole :D Ja sellist
    tuleharki armastatakse! Ma ei ole
    üldiselt mingi romantikalemb (see
    alkarite väel abikaasaga teleka ees
    lebos olemine beats romance any day),
    aga siis tulid küll pisarad silma.
    Eriti mõnusaks muutis asja fakt, et
    ka abikaasa pole mingi romantikalemb,
    niiet ma ei osanud elusees sellist
    asja oodata ka.

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:51

      Vot see on minu masti romantika! Nii armas :D

  • Reply Madli 24. jaanuar 2016 at 16:50

    Ma olin tükk aega piilunud üht toredat noormeest, kellega liikusime päris tihti ühes seltskonnas ja kes mulle küll väga meeldis,
    aga kellele ma läheneda polnud julgenud, sest …. no kuidas siis ikka üks tütarlaps poisile läheneb, niikuinii ma ei meeldi talle ja
    siis on elu lõpuni piinlik olla ja … oeh. Ühel õhtul aga sattusime ühes pubis kõrvuti istuma ja juttu rääkima, jutt jooksis ja kuna
    oli juunikuu, siis otsustasime minna Linnahalli katusele päikesetõusu vaatama. Ilm oli ilus ja soe, mina kõrvuni armunud ja
    Linnahalli katus tühi, nii et nii me seal istusime ja rääkisime. Tunde. Päike tõusis samal ajal, veidi oli külm ja veidi olime väsinud,
    aga nii tore ja ilus oli. Mingil hetkel läksime siiski mõlemad enda kodudesse. Pärast seda hommikut oleme vaid paar korda
    põgusalt rääkinud ning nüüd olen hoopis teise inimesega koos, aga see üks hommik on mul siiani meeles kui kõige
    romantilisem – ilmselt just sellepärast, et see oli üks ja ainus hetk, mis ei kordunud. Me ei jõudnud hakata elama igapäevast
    suhteelu, mis oleks kõik palju argisemaks muutnud.

  • Reply kristin 24. jaanuar 2016 at 16:50

    Ma ise olen hull romantik ja ootan, et mu tulevane
    oleks ka romantik. Igastahes, mul pole veel olnud
    romantilist hetke, aga ootan seda, et saaksime koos
    rannas/järve ääres jalutada, siis pidada piknik ja siis
    paadiga minna sõitma.

  • Reply Kerli 24. jaanuar 2016 at 16:49

    Ehk suudlus muuli lõpus- pidavat tähendama,
    et elulõpuni koos! :)
    Eks näis siis.

  • Reply Kats 24. jaanuar 2016 at 16:49

    Minu kõige romantilisem hetk(ed) on juba pea 5 aastat
    tagasi jaanipäeval. Kohtusin ühe ütleme sellise paraja
    naistemehega ja veetsime terve öö kaisus ja
    lollitasime, tassis mind kord seljas ja tõi jälle naabri
    aiast lilleõie. Nagu jaanidel ikka olime ka meie alkoholi
    tarvitanud ja ei pidand seda ütlust just tõsiselt
    võetavaks, aga istusime siis trepil, kõigil lõbus ja tore,
    haaras mind endale kaissu ja ütles: sinust saab mu
    laste ema ja naine. Naersin ikka korralikult ja siis
    tegime väikse musi. Kuidagi hinge puges see. Nüüd kus
    jaanipäevast möödas varsti 5 aastat, kasvatame oma
    rüblikust pooleteise aastast poega. Polnudki siis päris
    nali ?

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:52

      Issand kui armas!!! :D

  • Reply MM 24. jaanuar 2016 at 16:48

    Minu kõige romantilisem õhtu juhtus sel suvel… Kui
    ma telefonitsi mehele rääkisin kui s*tt päev mul olnud
    oli, viis mu mees mind peale tööd seenele. Ilma mingi
    hoiatuseta. Lihtsalt tuli koju, pakkis ämbrid ja ütles et
    lähme nüüd. Vaatamata väsimusele ja õhtusele
    kellajal. Best õhtu ever!
    See tõestas, et ta tõesti tunneb ja armastab mind…
    Mainin siia lõppu, et ma tohutult armastan seenel
    käimist aga lapse ja töö kõrvalt ei õnnestu seda kuigi
    tihti teha…
    Luv him!

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:52

      Kuule, ma ei tahaks romantikat ära rikkuda, aga võtke mind ka seenele :D

      • Reply MM 24. jaanuar 2016 at 22:03

        Ma üks kord mõtlesin sind peale korjata…siis kui
        sa oma lehel palusid et äkki keegi viitsib seenele
        minna… Aga sa elad nii tülikalt teises linna
        servas, et sealt meie seenekohtadesse minek
        võtab 3korda rohkem aega, ja sinu elukoha
        suunal ei oskand ma kuskilt seenekohti välja
        mõelda… Anna andeks ;)

        • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 23:02

          Teinekord anna teada, võin ju kuskile vastu tulla jne :D

  • Reply Kerli 24. jaanuar 2016 at 16:47

    Minu yks romantilisemaid hetki oli ilmselt see, kui
    minu praegu elukaaslane mulle 20ndaks synnipäevaks
    20 kõige suuremat ja punasemat roosi kulleriga koju
    saatis. (Toona olime me kohtunud vaid yhe korra ent
    olin suutnud juba tolle hetkega temas tähelepanu
    äratada. ) peale suurt üllatust küsis ta mu käest kas
    võib mind kohtama viia. Käisime restoranis söömas ja
    peale seda käisime jalutamas ja nautisime pimedas
    Tartu linna ilu ja tähistaevast.:)

  • Reply Veronika Vladimirova 24. jaanuar 2016 at 16:47

    Kui hakkata praegu mõtlema, siis polegi meil mehega
    3 aasta jooksul ühtegi romantilist hetke olnud. Ja siis
    kui veel 1,4a tagasi laps sündis, no siis ma võingi nüüd
    sellest unistama jäädagi ?
    Aga jah mulle sobiks kasvõi mehega kuhugi kahekesi
    sööma minna ja nautida kahekesi olemist ??

  • Reply Kati 24. jaanuar 2016 at 16:45

    Minu vaieldamatult kõige romantilisem hetk oli sel suvel. Olime enda noormehega Nizzas ning ujuda päikeseloojangul
    Vahemeres, nii et taustaks on linnatuled – midagi ilusamat on raske ette kujutada :) Ilusaid ja armsaid ja romantilisi hetki on olnud
    veelgi, aga see tuli esimesena meelde :)

  • Reply Keili 24. jaanuar 2016 at 16:45

    Ei ole ka eriline romantika fänn, aga üks romantilisemaid
    hetki oli seitse aastat tagasi.
    Käisin siis põhikoolis ja kutt tuli mulle kooli külla. Ise olin 15,
    tema 16. Kõik teised ahhetasid, et issand, kui lahe poiss mul
    on, tuli üllatust tegema ja ise kohe autoga ja puha. Mis sest,
    et auto oli vana romu ja kutil polnud lubegi. :D
    Aga ühele 15 aastasele oli see vinge.
    Suvel täitub meil kaheksa aastat. :)

  • Reply Haike 24. jaanuar 2016 at 16:44

    Minu kõige ilusam mälestus pärineb eelmise aasta
    suvest, kui pidasin oma 20ndat sünnipäeva, kohal olid
    kõik – minu sugulased ja sõbrad ning mehe sugulased.
    Terve päev vihma sadas ja õhtul 6st vihm jäi järgi ja
    pidu võis alata. Kui kätte jõudis kohvi ja koogi aeg ja
    mina sefiiri torti lahti lõikasin, ise ülepeakaela sefiirine
    võttis mees mul käest kinni ja kutsus kaasa, ise samal
    ajal palus kõigi tähelepanu. Ja siis ta langes ühele
    põlvele ja küsis ” kallis kas sa tuled mulle naiseks ? ” ma
    parasjagu limpsisin sõrmi sefiirist puhtaks ja küsisin
    vastu ” päriselt vä?” Ta noogutas ja kinnitas et see on
    päriselt ja nii ma siis käte värisedes talle Jaa vastasin :)
    siiani sellele mõeldes nägu läheb naerule ja mõnus
    tunne tekib sisse, ikkagi Kihlatud ju :)

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:53

      Vot, tegelikult ma oleks ka tahtnud ikka romantikast nõretavat ettepanekut. Nii lahee :D

  • Reply Laura 24. jaanuar 2016 at 16:44

    Minu romantilist hetke pole olnud, aga piknik koos
    päikeseloojanguga oleks väga armas! :)

  • Reply Mellu 24. jaanuar 2016 at 16:43

    Ükskord rääkisin mehele, et hommikuti on pime maja
    eest teeni kõndida ja järgmisel hommikul oli terve see
    tee äär küünlaid täis :) terveks päevaks oli tuju hea

  • Reply Reilika 24. jaanuar 2016 at 16:43

    Romantiliseim üllatus oli siis, kui mu elukaaslane tõi mulle imeilusa kimbu lumivalgete roosidega … olin siiralt õnnelik ja rõõmus,
    kuid kui nägin rooside sees veel punast südamekujulist karbikekst, mille sees oli sõrmus.. siis võite mu emotsiooni aimata :) :)

    • Reply Reilika 24. jaanuar 2016 at 16:56

      Eriliselt südames on ka see.. kui lihtsalt vedelesime diivanil teineteise kaisus ja ta võttis mu veelgi tugevamalt kaissu, öeldes, et
      olen parim, mis temaga juhtunud on :) Sellised pisikesed siirad momendid teevad mu väga õnnelikuks :)

  • Reply Betu 24. jaanuar 2016 at 16:41

    Minu mees pole eriline romantik.. aga paar
    nädalat peale meie lapse sündi, kui ma olin
    haiglas põletikuravil olnud ja kohutavalt
    väsinud, sosistas mu mees mulle vaikselt :
    “Kas sa ikka armastad mind? Mina sind küll
    armastan väga palju ja iga päevaga aina
    rohkem”. Praegu kirjutades kõlab imalalt :D
    Kuid ta pole tõesti eriline armastuse mees ja
    sellest lausest olen ma siiani veidi hämmingus.

  • Reply Marianne 24. jaanuar 2016 at 16:40

    Minu lühikese elu vaieldamatult kõige romantilisem hetk oli see, kui me läksime elukaaslasega
    tähistama meie suhte aastapäeva Teletorni, käisime seal servakõndi tegemas. Parkisime auto ära
    parklasse, mina olin muidugi dressides, sest noh.. eksteemus oli ootamas ju :) Mees oli ennast ikka
    natuke viisakamalt riidesse pannud. Igatahes enne sisse minekut, tõi mees veel mingi ettekäände, et
    tal jäi midagi autosse, või siis oli see niipidi, et tal oli midagi vaja autosse panna veel ära. Tegime seal
    seda mingi teise paariga, kõndisime oma tiirud ära, nemad arvasid, et neile aitab, aga aega veel oli,
    meie siis tegime veel ühe tiiru. Mees kõndis minu ees. Selle viimase tiiru ajal ta keeras ümber, laskus
    ühele põlvele ja küsis, kas ma abiellun temaga. Vaatamata sellele, et ma esimese hooga ütlesin, et
    pane ära, lendab minema :D, oli see ikkagi väga kena hetk nii kõrgel ja nii suure vaatega. Ma ei osanud
    siis mitte midagi sellist oodata. Aga sõrmus ikkagi ÕNNEKS ei lennanud minema :D :D Hirm oli täiesti
    põhjendatud, sest tuul oli seal väga tugev :D

    • Reply Marianne 24. jaanuar 2016 at 16:41

      EKSTREEMSUS* :D

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:54

      Isssand, kui lahe viis kätt paluda!! Mul endal juba tuleb naeratus näkku, nagu mind oleks palutud :D

  • Reply Katre 24. jaanuar 2016 at 16:39

    Meil on perekonnas olnud alati kombeks 1.septembrit tähistada, ent nüüd pea teises Eesti otsas elades ei saa mina sellest enam
    nii palju osa. Möödunud aastal, 1.september 2015, plaanisime elukaaslasega kahekesi sööma minna, et tähistada uut kooliaastat
    ja viimase ülikooliaasta algust. Läksime Gloria restorani ja mina pidasin seda tavaliselt õhtusöögiks natuke uhkemas kohas. Ja siis
    see juhtus – kaaslane laskus ühele põlvele ja palun mind endale naiseks. See oli kindlasti minu senise elu kõige romantilisem hetk
    ning nüüd ootame suure ärevusega suve, et ametlikult väike kaheliikmeline perekond olla :)

  • Reply S 24. jaanuar 2016 at 16:38

    Ühel soojal suveööl üksikus rannas piknik koos lõkkega
    ja muidugi kallimaga. Nii mõnus oli olla. Hiljem üksteise
    kaisus lebotada ja rääkida. Nagu peaaegu Shanoni
    “Varbad liivas” videos ?

  • Reply Marie 24. jaanuar 2016 at 16:37

    Mingil hetkel tõi mu praegune elukaaslane, kellega koos käisime gümnaasiumis, mulle igal hommikul kooli kuuma kohvi. See oli
    selline “võlumise” aeg, aga tagantjärele tundub see nii armas ja tore. :)
    Neid armsaid momente on veel olnud, aga see tuli kohe meelde.

    • Reply Marie 27. jaanuar 2016 at 07:11

      Ja nüüd nagu palutult veel romantikat! Kuna paar päeva tagasi tuli välja, et ma ei saa kahjuks minna veebruari lõpus plaanitud
      suusareisile soome, siis eile üllatas mind kuller. Kuller tõi 7 punast roosi ja kaardi, et ma natukene rõõmsam oleksin. See kaart oli
      nii armas ja siiras. Ei mingit cheesyt issand-kui-väga-ma-sind -armastan vaid täpselt meile omase kerge huumoriga… :) See tegi
      päeva nii heaks.

  • Reply Leanika 24. jaanuar 2016 at 16:35

    Minu elu romantilisim hetk: Olin tol ajal 15-aastane, sõitsime poisiga koos krossikaga päikeseloojangu poole, hoides tema ümbert
    tugevalt kinni, ütlesin talle, et armastan teda. Ta vastas samaga.
    Tasub mainimist et oleme käinud temaga nüüd läbi tule ja vee ning nüüd pea 5 aastat hiljem oleme temaga endiselt koos ning
    peagi sünnib ka laps. :)

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:37

      Issand, nagu mingist filmist noh! :D

  • Reply Inga 24. jaanuar 2016 at 16:31

    Minu elu kõige romantilisem hetk oli siis, kui tulin väsinuna koolist koju meie aastapäeval ja mees ootas mind šampuse, väikse
    koogi ja suure lillekimbuga. :)

    • Reply Mallukas 24. jaanuar 2016 at 16:33

      Sellised üllatused on jaa alati toredad. Ma mäletan kunagi, kui Mari oli 3 kuune, käisin ma kuskil filmivõtetel ja kui ma koju tulin, siis laps juba magas, köögis oli õhtusöök ja küünlad ja pudel veinikest. Ilus oli :)

      • Reply Maarja-Liisa 26. jaanuar 2016 at 14:03

        Kuna mul on just üks väga vastik lahkuminek seljataga, siis ei taha väga neid romantilisi hetki meenutada.

        Mind on tohutult palju viimasel ajal aidanud ühe jube hea tsitaadi lugemine:

        “Life isn’t always about fireworks. Your fireworks will come, Sarah. And they’ll fizzle out just as fast. Life’s an experience, not
        a destination. All of us have the same destination, but not one of us has an identical experience. You’ll find someone who will
        be there when the fireworks fizzle out and the sky turns black and love you just the same. That’s the one to hold onto.”

        Minu lugu ei lõppenud nii. Ja sellepärast ma arvan, et need kõige romantilisemad hetkel ongi võibolla need, kus sa tegelikult
        elutoa põrandal halastamatult nutad ning tunned, et sa oled täiesti väärtusetu (kole, saamatu, katkine inimene) ning teine
        inimene sind lihtsalt hoiab ja armastab sind ikak sama palju!