Kuna viimane Pandora loos oli superpopulaarne, siis ei jää muud üle, kui anda veel ühele õnnelikule võimalus võita endale üks imeilus Pandora käevõru, mis pärineb nende uuest valentinipäevakollektsioonist. Mis seal kollektsioonis veel ilusat on, saan ma juba varsti teada, kui neil esitlus tuleb, aga nii kaua võib minu meelest selle loosi juba käima panna. Mis meil siis seekord auhinnaks pakkuda on?
Kes endale või kallile inimesele kingituseks just sellist kvaliteetset käevõru kinkida soovib, siis peate ikka loosist osa võtma, mis muud. Nagu alati, ei palu ma teid põlvili laikima mu Facebooki lehte ja jagama mingisuguseid pilte ja linke oma sõpradega. Oh ei. Ma tahan vaid ühte mõnusat ja ilusat kommentaari. Kuna see loos saab lõpu vahetult enne valentinipäeva, siis ootan kommentaariks meenutust enda elu kõige romantilisemast hetkest või hetkest, mida veel olnud pole, aga ootate pikisilmi. Olgu see siis mida iganes – käe palumine päikseloojangul, rannas oma kallimaga maasikate söömine või tähistaevast üheskoos langevaid tähti vaadata.
Mina näiteks jube romantiline inimene ei ole ja selle romansi koha pealt oli mul kunagi vaid üks soov – ma tahaks kunagi saada endale kingituseks 100 roosi. Jah, see ei ole majanduslikult küll kõige kasulikum ja mõttekam ost, aga no ma ÜHE korra tahtsin saada ja sain ka! Jeee! Tasus seda soovi kunagi Kardole mainida, nüüd on hea muretu edasi elada. Ei pea siin millegi järgi õhkama.
Kuna viisakas oleks vist enda küsimustele ka vastata, siis ma hakkasin mõtlema, et mis on minu elu kõige romantilisem hetk olnud. Istusin ja mõtlesin, kuni lõpuks mulle meelde tuli, et issand jumal, ma olen ju abielus ja see oli üks väga romantiline ja tore päev. Kõige romantilisem osa oli vist siis, kui me peale pulma vastu hommikut hotelli jõudsime ja trussikute väel kaartide vahelt raha noppisime ja peenikest naeru kihistasime, et nõnda võiks ju iga aasta abielluda. Lihtsalt see oli kuidagi nii armas õhtu, lihtsalt meie kaks alukates olles ja hunnik cashi. Abielus!
Igatahes, ootan teie romantilisi lugusid ja tulevikusoove romantika alalt! Naised, saatke mehed ka osalema, sest mul on tunne, et sellise loosiga on teil lihtsalt valentinipäeval 2x suurem võimalus selle ilusa hõbedase ehte enda käelt leida! Meie peres vist väga oluliselt seda valentinipäeva ei tähistata, aga no kui juba tasuta sülle kukkumise võimalus on, siis võib sellest ju kinni haarata 🙂
PS!
Kuna eelmise pandora loosi võitja ei andnud ennast näole, siis saab siin postituse all osaleda ka eelmise käevõru loosis.
Et osaleda sinise kiviga käevõru loosimises, jäta siia postituse alla väike põhjendus, miks just sina peaksid selle endale saama.
Mõlemad võrud loosin välja 10. 02, et oleks aega oma kingitustele enne sõbrapäeva järele minna 🙂
290 kommentaari
Kõige romantilisem…..ehk tutvumine, kui sai öö läbi
juttu räägitud ja ärevusest nägu säras totakalt kogu
aeg 🙂 praegu ikka hirmus piinlik mõelda, mis a ju vaba
juttu sai aetud ja see kõik oli veel niiiii naljakas 😀
Sinist Pandorat tahaks, kuna see sobiks komplekti mu
ühtede ehete komplektiga, millel puudub käekett. Ja
tegelt myl polegi originaal Pandora ketti, helmeid on
aga kett ise vuffel, hea meelega vahetaks välja juba
originaalI vastu lõpuks 😛
Tulin õhtul töölt koju, toas põles palju-palju küünlaid, diivanilaual ootas mind suuuuur kimp minu lemmiklilli (mis temale omaselt
oli kinni seotud hoopis kaablijupiga, mitte paelaga 😀 ) Siis aga puhusime kõik need ilusad küünlad ära, läksime võtsime poest
midagi head ning sõitsime terve õhtu mööda linna ringi ning imetlesime teiste inimeste jõulukaunistusi 🙂 Vot see oli ilus õhtu.
Päev, mil mõtlesime jõe äärde jalutama minna, sellest tuli kõige armsam päev. Päev, mil me nägime ülepika aja. Nautisime
päikeseloojangut, loodust ning üksteist. Mina kingiksin selle käevõru enda neiule.
Minu elu üks romantilisemaid päevi oli kindlasti minu
pulmapäev !!ja no seda sinise.kiviga käevõru tahaks
küll voita, see on täpselt mu käelt puudu 🙂
Eelmine kord kirjutasin pikemalt, et miks ma just
arvan, et mina sinist iludust vääriksin 🙂 teen siis
kokkuvõtte- eelmisel aastal olin supertubli, saavutasin
oma elus palju. Suur osa aastast kulus oma kodu
ehitamisele ning kaunis naiselik ehe oleks meeldiv
vaheldus haamrile, trellile ja tolmule 🙂
Pandora käevõru võiksin võita küll. Kingiksin oma emale,
kuna kui ise sünnitasin sain aru, millise suure teoga tema
on kolmel korral hakkama saanud ja sellest päevast peale
imetlen teda aina rohkem. 🙂
Minu kõige romantilisem hetk on need õhtud kui laps on
isaga ja nad mängivad, vaatavad raamatut, või lihtsalt on.
Igakord helin ja imetlen oma armsaid mehi.
Minu kõige romantilisem hetk oli kui meil esimene kohting oli mehega. Esiteks olime me kuu aega peale esmakohtumist ühel
sünnipäeval (põgus vestlus ehk seal pool tundi) suhelnud vaid sms-de teel ja no neid kagus ca 2000 ringis kui tagant järele oleme
vaadanud oma arveid. Peale pikka tekstamisi, endal sõrmed ilmselgelt juba kanged, läksime esimesele kohtingule. Ning see ei
saanud enam romantilisem olla – punased roosid ja võrkpalli mäng ning sellele järgnes pokaal punast veini teineteist häbelikult
vaadates ja naeratades vaid 🙂 Kuid see, et ta oli nii palju jätnud meelde, et olen ise mänginud 18 aastat ning et ma jumaldan pikki
punaseid roose, punast veini jne … See kõik oli lihtsalt nii armas temast 🙂 Ja õnneks jagub neid samu hetki ja kohtinguid ka nüüd
kui elame juba koos. Neid ridu kirjutades … kui õhtul näeme, siis teen talle suure kallistuse selle eest 😉
Lilli ikka vahest tuuakse, küünlaid süüdatakse, välja
viiakse, komplimente tehakse. Kindlasti oleks selliseid
“see oli nii armas” hetki palju, kui meenutama hakkaks,
aga ühtegi “vot see oli kõige romantilisem” nagu ei
oskagi öelda. 🙂
Mul on üks jube kallis sõbranna kes ilgelt
peale käib et tal nii vaja seda Pandorakat.
Oleks juba aeg et mulle kaa see õnn siin
internetiavarustes naerataks, lõppeks see
igavene soigumine ära ??
Ma nii tahaks võita seda sinise kiviga käevõru,
et kinkida see oma armsale emale. Ma olen
vaene tudeng, seega ma ei saa ei talle ega
endale mitte kunagi mitte midagi ilusat osta..
Minul on olnud elus paar korda väga romantilisi hetki.
Üks hetk, mis jääb mulle eluks ajaks meelde on selline..
Mul oli kooli lõpetamine, päev algas väga hästi kuna
ilus päev oli ka. Kui olin koolis ära käinud ja värgid
särgid kätte saanud, läksime mina ja mu boyfriend
sööma ja siis hotelli. See kõik oli nii imeline, igal pool
küünlad põlesid, šampa ootas jää sees, et millal me
selle avame. Voodipeaö ja selle ümber olid imeilusad
roosilehed :)))) See hetk kui ma sinna tuppa sisse
astusin.. See oli tõesti nii imeline, ma ei oodanud üldse
sellist asja, ma ei osanud arvatagi, et ma kunagi sellist
tunnet tunda saan.
Selline oli minu elus esimene kõige romantilisem hetk,
mida veel elult soovida? :))
Nautige oma elu ja olge positiivsed! :))
Mina unistan sellest, et mu mehel üldse oleks mingisugust aega. Ma pole temaga kahkesi jõudnud pea mitte kusagile minna nende
aastate jooksul, alati on juures kas pere või hunnik sõpru. Minu pea lootusetu unistus näeb välja selline, et me sõidame kahekesi
kuhugi mere äärde, kämpingusse näiteks ja naudime üksteise seltskonda ühe õhtu, ilma töökõnede ja muu selliseta, aga ma tean,
et see on sama reaalne unistus kui loterii ära võita. Seega tuleb ise end kuidagi rõõmustada, et argielus peeglisse vaadates endale
naeratada.
Mina tahaksin osaleda sinise Pandora ehte loosis, et
kinkida see oma tütrele. Täiesti uskumatu, et MINA
suutsin sellise imelise inimesega hakkama saada 🙂
oleks talle imeline sõbrapäevakink!
Romantiliste hetkedega meie peres just ei hiilata. Ehk
siis praegu tundub mulle äärmiselt romantilisena see,
kui koju tulles on toad korras, roos vaasis, laual
põlemas küünal ning soe toit laual, mida siis kalli
kaasaga nautida 🙂
Kõlab võibolla idealistlikult või naiivselt, aga
minu jaoks on kõige romantilisemad hetked
olbud sellised planeerimatud mõnusad
hetked, kui kõik on imeväel paigas: tuju on
hea, vein on külm, juttu jookseb ja mõnus
särin on kõhus. Sellised õhtud võiksid kesta
igavesti.
Sinist Pandorat tahaksin seepärast, et see on
nii ilus. That’s it! ?
Mul pole kahjuks enda elus midagi romantilist
juhtunud, kuid usun, et ükspäev tuleb ka minu päev.
Arvan, et kui kallis inimene üllatab sind tãiesti
tavalisel päeval lillekimbuga on see vãga romantiline
ja armas zest:) Ja loomulikult oleks väga romantiline
kui ma võidaks selle ägeda käevõru:D
Mõtlesin koguaeg, et mis see olla võiks aga ainukesena
koitis päev mil abikaasaga peale tütre sündi esimest
õhtut palatis olime. Kuna mu sünnitus oli lihtne ja
õudusi polnud olin ise igati virk. Ja nii me siis kahekesi
istusime ja imetlesime igat sõrme ja varvast väikesel
imel. Ja mõtlesime kuidas me niiii ilusa lapsega valmis
saime 😀 Minu jaoks ilmselt maailma kõige
romantilisem hetk 🙂
Romantilisi hetki on elus palju olnud, kuid hetkel vallaline ja
vanu häid aegu meenutada hea. Selle käevõru kingiksin siis
ise endale sõbrapäevaks.
Sinise kingiksin oma emale, sünnipäevaks, mis on 24ndal
veebruaril, sobiks sünnipäevaga väga hästi kokku! 🙂
Kõige armsam hetk minu jaoks oli see, kui esimest last oodates oli mul kangesti paha olla (haiglas
tilgutite all käimine, okseralli ja südapaha olek 24/7). Ühel sellisel “paha olla” päeval tuli ms hilja tööle
koju ja käskis mul silmad kinni elutoa nurka seista. Silmad avades, põlvitas ta mu ees 3
MAAILMAPIKIMAT ROOSI ja sõrmus käes….ja küsis, kas ma tuleksin talle naiseks. Kallistasin teda
kõvasti ja hakkasin rõõmust nutma. Unustasin isegi algatuseks Jah sõna ära :-)!
Ahjaa, sinine käevõru!
Ammu jõllitasin seda, et nii lihtne
ja nii ilus!
Ega suurt midagi kosta oskagi, sest
mõni asi on selline, mida lihtsalt
TAHAD, ilma põhjendamata TAHAD! 😀
mul ei meenu ühtegi romantilist päeva
oma elus 😀
Olen kaks last sünnitanud ja isegi
abielus, aga tõelist romantikat pole
olnud. Ehk ka sellepärast, et kui mu
mees midagi üritanud on, oskan ma
selle väga hästi pekki keerata! 😛 😀
Ja nüüd ei ole ta juba mitu aastat
midagi üritanud 😀
Samas, me pole erilised romantikud ka 😛
Aga ilus on teiste lugusid lugeda,
isegi veits kadedaks teeb või nii… 😀
Neid romantilisi hetki on nii palju olnud… Üks mis
esimesena meenus oli see kui lapsed vanaema juurde
läksid ja meie mehega kahekesti koju jäime. Plaane ei
olnud, mõtlesin koristada 😀 Järsku mees arvas, et
lähme atv-ga sõitma. Mõeldud-tehtud! Sõitsime
mereäärde liivaranda. Kaasas oli meil seljakott ja seal
sees tekk mille sai rannaliivale panna 🙂 Järsku tuli sealt
seljakotist välja ka teisi asju- viinamarjad,
sinihallitusjuust, hea vein ja isegi üks roos. See oli nii
armas. Nii me siis seal rannaliival atv kõrval istusime ja
vaatasime päikeseloojangut, lobisesime ja naersime… 😉
Kui lugesin , et midagi romantilist….siis ei pidanud isegi
sekundit mõtlema?kunagi töötas mees teises linnas
ja sõbrapäevaks tuli koju. Käisime söömas ja sain kingi
jne ja kõigeparem osa sellest sõbrapäevast on hetkel
11 aastane tütreke…meie päikesekiir ?
Minu pisi 6de abiellub see suvi ja kuna tema pulma
vàrvideks on valge ja sinine siis see sinine sobiks talle
vàga ilusti ?
Mina soovin selle sinise kivikesega käevõru loosimises osaleda, SEST mina ei kaoks ära nagu eelmine võitja ja kirjutaks phmt
ASAP Sulle! Pealegi.. see oleks nagu meant to be, helesinine lemmik värv!
Ilmselt impossible seda võita, aga gotta try!
Mina sooviksin selle ilusa sinise kivikesega käevõru
oma emakesele kinkida, kes praegu laenab igal
võimalikul juhul minu käevõru 🙂
Oleks ilus kingitus talle sõbrapäevaks.
Superduperparimealesjuhus, et eelmine võitja ennast näole ei andnud, sest nüüd on jälle ülihea
võimalus võita see imeilus Pandora käevõru!! 🙂
Igatahes, mina võiksin Sinu poolt välja loositud Pandora ehte võita sellepärast, kuna mul on ülitore,
vahva ja armas ema, keda sellise ehtega Sõbrapäeva puhul rõõmustada. Ta on siiras, aus, alati
abivalmis ja valmis oma laste nimel rindele minema. Ta on naerusuine ja ilus. Tal on soojad silmad ning
kodused kallid. Tema süda on soe ja armastusest tulvil. Ta teeb nii maitsvaid toite ja kõige olulisem, ta
on parim sõber. Ma ei tea kedagi teist nii ausat ja mõistvat inimest, kellega saab kõigest rääkida ja
kõike usaldada. Ja see ehe sümboliseeriks minu armastust tema vastu ja seda, kui väga ma hindan
meievahelist sõprust! 🙂
Ja teiseks siis, minu elu kõige romantilisem hetk. Seda on raske mõelda, sest nii palju ilusaid ja
romantilisi hetki on olnud 😀 Aga üks ilusamatest on minu jaoks see, kui oli mu sünnipäev ja kallim
otsustas mind üllatada nii, et me sõitsime Peipsi järve äärde ja siis ta palus mul natukene eemal
jalutada ning kui tagasi tulin, siis ta oli ühe toolikujulise kivi peale pannud viinamarjad ja kooki ja kõik
oli nii ilus ja armas. Ja siis hakkas õrnalt sooja vihma tibutama ja me jalutasime rannaäärt pidi paljajalu
liivas ning hoidsime käest kinni ja korjasime pisikesi kive. Vot see oli üks igati tore ja armas sünnipäev
ja üks romantilisemaid hetki mu elus.
Aga pöidlad peos nagu alati ja nii Sulle Mallukas kui kõigile teistele kaunist Sõbrapäeva! 🙂
No minul romantikaga seoses selline lugu,et mul mees
ikka oskab seda romantika värki ja on mind nii mõnigi
kord üllatanud,küll lillede küll kingiga küll söögiga,aga
see selleks.Ükskord mõtlesin,et ma ju võiksin ka.Oli
siis mehe sünnipäev,ostsin talle ilusad pikad punased
roosid,ärkasin öösel veel ekstra üles panin need talle
voodi ette vaasiga.Hommikul läks mees tööle kui ma
veel magasin ja nii ma ootasin seda “aitähh kallis nii
ilusad”kõnet terve päeva.no lõpuks ta siis tuli ja mina
muidugi pahane,sulle ei meeldinud jah?No ta polnud
lilli märganud :)Nii palju siis sellest.
Minu elukaaslane ütleb enda kohta, et on täielik romantika surm… no ei ole romantiline 🙂 Ja ega ma selle üle väga kurda ka.
Aga siiski on meie kooselu jooksul neid hetki ette tulnud (ikka puhtjuhuslikult).
Kui lapseootele jäin, siis beebi meile ultrahelis kordagi oma sugu ei näidanud… no alati keeras selja ette ja nii me terve
raseduse aja teadmatuses elasimegi. Aga nagu mehed ikka, ootas temagi poega. Ikka rääkis, et kui poiss sünnib jne… olin vahel
lausa pahane, sest sugu me ju ei teadnud, kuidas ta saab ometi kindlalt väita, et sünnib poiss?! Kui lõpuks jõudis kätte aeg,
millal meie silmatera tahtis ilmavalgust näha ning saime teada, et oleme imelise printsessi vanemad, olid kalli kaasa silmis
pisarad ning ta ütles: “Hea, et nii läks!” Need sõnad ja pisarad on mul meeles nagu oleks see kõik olnud eile… kuid ometigi saab
sellest hetkest 14. veebruaril juba 10 aastat. See kaunis ehe oleks ilus kingitus meie sõbrapäeval sündinud printsessile, kelle
jaoks siin ilmas oleme teinud ja teeme edaspidi kõik! 🙂
Olrn ammu tahtnud endale seda käevõru aga maja
remondi ja beebi tulekuga ei vea välja kuidagi.
Romantika, romantiline ..
Kui ma polnud oma elukaaslast mitu päeva näinud ja
olin juba ärevil sel päeval , kui ta tagasi pidi tulema.
Kuna ta pidi alles öösel tulema ei teadnud ma kas
jaksan ära oodata. Armastus on ikka nii suur , et
ootasin ja ootasin …kuni kuulsin , et keegi krõbistab
uksetaga. Hiilisin ukse juurde ja vaatasin läbi
uksesilma, et olla ikka kindel! On ikka tegemist
temaga..OLI!! Tegin talle ukse lahti tema oli üllatunud
ja mina olin õnnelik..nii õnnelik,kui sain teda jälle
kallistada ja tema häält kuulda . Ma isegi ei mäleta
millal ma õnnes pisardasin, aga see oli see kord ,kus
isegi suutsin tema nutma panna õnnest! Ja siis ta
ütles,et tal on pisike kink ka mis ta tahtis mulle anda
kui ma magan kui ta hiilib voodi kõrvale..ma olin juba
ohohhh mis mis ?? (Mõtlesin kohe , et sõrmus) aga
tegemist polnud sõrmusega ,aga midagi väga ilusat oli.
See on kõige ilusam/romantilisem hetk 🙂
Ma tahaks kinkida selle oma emale, kes mind nii palju
aidanud on.
Oleme noormehega mõlemad sportlikud inimesed
ning üldiselt mingeid lilli ja muud nodi hinnata ei oska.
Aasta tagasi sünnipäeval, kui ta mulle mu kingi ulatas,
lisas ta kommentaarina, et “see olen ju ikkagi mina.”
Pakki avades käis 100 mõtet peast läbi, et mis
lollusega ta nüüd hakkama on saanud. Pakist tulid
muidugi välja imeilusad trennipüksid, mida siiani
kannan ja igakord neid jalga pannes meenub mulle see
armas õhtu. Minu jaoks oli see tõeliselt romantiline 🙂
Mina ei peakski seda käevõru saama, küll aga
sooviksin selle edasi kinkida oma väga heale
sõbrannale. 🙂
Siis kui jaanipäeval kossuplatsil auto ääres naiseks paluti 😛 Võttis ikka nutu lahti.
Nüüd selle aasta juulis pulmapidu 🙂
Mina peaksin selle saama just see pärast, et kinkida see oma emale, kes on minu parim sõbranna. Ta on mulle alati toeks ja täitnud
iga mu soovi, seega tahaks temale vastu anda midagi ilusat. Sinine on ta lemmik värv, niiet ma usun, et see meeldiks talle väga.
Kingiksin sinise kiviga ehte oma armsale elukaaslasele. Kuna tulemas on valentinipäev ja ta on väga romantiline naine, siis oleks
tal selle ehte üle ülimalt hea meel. On suur soov teda üllatada ja rõõmustada, eriti kuna ta seda minust ei ootaks 😀 Samuti on ta
suur blogi jälgija ja usun, et kui ta pole juba ise osalenud, on ta seda auhinda kindlasti imetlenud.
Sinise kivikesega käevõru kingiksin oma emale, kuna ta
on mu parim sõbranna! See oleks suurepärane kingitus
talle sõbrapäevaks! 🙂
Pandora võru kingiksin emale, sest ta on olnud mulle parim ema 🙂
Sooviksin antud käevõru endale põhjusel, et see siis valentinipäeval edasi kinkida kallile emale 🙂
Tsauu ma kingiks selle sinise kivikesega vòru
sóbrannale kuna ise olen liiga maakas mutt et
siukest säravat tilulilu kanda ?
Minu kõige romantilisem oli kindlasti see kui
kihlusime. Aga mitte see ei ole see millest
muljetada tahtsin.
Oleme elukaaslasega suured spa ja
reisisõbrad, nii sai käidud Maldiividel. Kas
teate kui ilus on istuda õhtul rannas
restoranis, süüa kõike head ja paremat,
küünlad põlevad laual. Lõpuks istud kallima
kätevahel ja vaatate koos seda imeilusat
päikeseloojangut. Lihtsalt imeline.
Ja teise käevõru kingiksin ma sõbrannale.
Ta on liigagi palju viimasel ajal elanud üle
(sündimata lapse kaotus, ema haige) ja tahan
talle veelkord öelda koos kingitusega et olen
ta kõrval, olen talle toeks alati. Ma tean et ta
teab seda, aga ilusa kingitusega seda öelda on
veel ilusam. Oleme koos nutnud ja jaganud
oma rõõme. Ma tean et ka tema on mu kõrval
alati.
Olime koos olnud pea aasta, kui poiss tuli minuga koos
Eestisse (ta on austraallane). Me polnud armastusest
nagu rääkinudki, ilmselge ju et miski meie vahel on, kui
juba mõnda aega koos oleme olnud.
Läksime sõpradega koos telkima ja õhtu lõpuks enne
magama heitmist, koduste männipuude vahel ja Peipsi
vee kohinat kuulates tulid need sõnad, puhtas EESTI
keeles: “Ma armastan Sind!” 🙂
Miks just mina peaksin selle sinise käevõru
saama? Ega ei peakski, aga soovin sellega väga
oma ema üllatada, kes on pikemat aega haige
olnud. 🙂
Romantiline – yks eriline õhtu ja yks tants. Kui
rahvast oli murdu ja olime ainult meie kaks.?
Täiega olen ühe Pandora käevõru ära
teeninud, et olen suutnud oma kaks pisikest
tütrekest nii armsateks kasvatada, olles poole
kohaga üksikema, kuna mees on meremees. Ja
nüüd hakkan veel ka kooli lõpetama, lootes
lastega siduda end ka tööalaselt. Kõik see pole
mulle üldse lihtne olnud, aga laste nimel… :))
Hehh… Huvitav endalgi meenutada… Talv. Lumi. Punane
audi. Smilers. Armsama pea mu põlvedel ☺️
Minu kõige romantilisem hetk siiani oli minu ja mu kalli
elukaaslase esimene aastapäev (kohe läheneb kolmas
:)). Käisin siis lõpuklassis ning oli tavaline tülpinud
koolipäev ning ootasin kannatamatult kunstiajaloo
tunni lõppu, et siis sööma saada. Jõudes esimesele
korrusele ja natuke niisama passides tundsin järsku
seljatagant käsi ning suurt punast roosikimpu 12
roosiga. Juba see oli nii suur üllatus, kuid siis võttis ta
kitarri ning mängis kogu söökla ees mulle Blink 182 loo
“I miss you”. Tundsin ennast ausalt nagu filmis ning sain
ka hiljem komplimente, et: your man has balls 😀
See oli tõesti nagu filmis ning mul sellest isegi pilt
olemas ??? super, et mehel julgust oli ?
Mina tahaks väga voita omale sinise kiviga kaevoru, sest ma
ytlen ausalt, et mul on yks pandora kaevoru aga mitte sellisest
materjalist(?) ja pohjus miks ma just seda tahan on ilmselt vaga
tobe 😀 aga reaalselt minu vanale pandora vorule jaavad mu
käekarvad kinni (need eiole mingid ahvi karvad aga no jāävad!!
:D). Ja oma vana kingiks ma oma õele kellel on 16 veebruar
synna!!!!
*praegune pandora kett on nagu selline millel on vaiksed vahed
sees ja see toesti tirib kaekarvu!!
Teises loosis osaleks ka – selle sinise tähekese kingiks oma
pisiõele, kes on mu parim sõber. Nagu öeldakse – õed juhuse
tahtel, sõbrad omal valikul:)
Mina võiks selle ilusa käeketi võita, sest ma
pole ammu midagi kaunist saanud kingiks ega
võitnud. Samuti pole mul hetkel võimalik
midagi nii luksuslikku endale ise osta ka. Ma
oleks väga õnnelik kui võidaksin selle iluduse 🙂
Kinkida tahaksin selle oma emale, sest minu elus olid just rasked
neli kuud ja ta oli kogu selle aja mulle toeks.
Romantiliseimat kogemust ootan tuleviku vormis, sest mu mees
on hetkel juba neljandat kuud 12 500 km kaugusel minust. Ma
nii ootan teda koju ja just nüüd hindan iga koos veedetud hetke.
Ma ei soovigi muud kui seda, et ta saaks endale piisavalt kiiresti
lennupileti ja potsataks meile koju diivanile.. ma tohutult igatsen
isegi seda kuidas vaidlesime koos selle üle, kumb peaks nõusid
pesema. Ilmselt oleks mu parim päev see, kui ta saabuks mulle
üllatusena.. astuks kodu ukse taha ja koputaks.
Ma juba tean, et mul oleks põlved nõrgad ja silmad vesised, sest
tema kojutuleku protsess on olnud väga keeruline ja
stressirohke.
Teise võru võiksin ma endale saada kuna pole endale tükk aega
midagi lubada saanud ja sellist ehet olen kaua endale ihaldanud.
Meil on koos oldud pea 9 ja abielus oldud 6 aasta jooksul
olnud palju romantilisi hetki, alates võikude mugimisest kell 6
hommikul Viru raba vaatetornis kuni abieluettepanekuni
Capri saarel. Ja sellest ma ei räägi, kui romantilised on
igapäevased pisiasjad – ka tolmuimejaga puhtaks tõmmatud
põrand võib olla romantiline, kui seda õigel hetkel tehakse.
Ei ole minu elukaaslane kunagi olnud väga
romantiline. Kõik käib kuidagi lihtsalt, aga ega
ma ise väga midagi palju ei oota ka, aga vahest
teen ise meile romantilisi õhtusööke ja
kohtinguid.
Minu romantiline unistus on minna jahiga
merele, romantiline õhtusöök, paadi serval
kallistamine ja suudlemine, palju küünlaid ja
eomantilist valgust.
Mul on kaks romantilist hetke olnud, mis teiste seast rohkem meelde on jäänud- üks juhtus päris ammu, nimelt üks mu sõber
oli musse kõrvuni, ta meeldis mulle aga ei olnud mingit hullu kiindumust. Veetsime taga päris tihti aega koos, ta tõi mulle
kingitusi ja nautisime niisama teinteise seltskonda- aga see oli pigem selline sõbra tasand, kallistused ja mõni põsemusi.
Ükskord ta kutsus mind oma sõbra sünnipäevale kaaslaseks, seal muudkui päriti et kas oleme koos jne.. ei olnud ja seega
tundsime natukene ebamugavalt. Õnneks ma ei pidanud seal kaua olema, kuna pidin tööle minema, mainisin oma sõbrale et
hakkan minema, arvasin et ta jääb sinna aga ta vastas et tuleb saadab mind ära. Nohh mõtsin et saadab taksosse ja jääb ise
peole aga eihh, ta ta tuli muga koos takso peale ja sõitsime minu koju- pidin tööriided kodust võtma. Maja ees maksis tema
mudugi arve, kuigi tahtsin ise seda teha või vähemalt pooltki aga eihh ta ei võtnud sda kuuldagi. Rääkisime siis natukene maja
ees juttu ja mingi hetk avastasin et pean minema, mudu ei jõua tööle, tegin talle kalli ja ütlesin tsau ja läksin sisse. Tema läks
minema- jala, või nohh ma arvasin nii, panin toas asju kokku, kui helises telefon- see sama sõber helistas ning ütles et kle tule
ruttu õue, et midagi juhtus. Ma siis jooksin sussides õue ja ta seisis suht ukse ees, ma küsisin et mis juhtus, ta vastas, et ta oleks
pidanud seda juba ammu tegema ning haaras mind oma embusesse ja suudles mind kirgikult- see hetk on minu jaoks meelde
jäänud nagu üks õige ameerika romantika filmi tseen 🙂 romantiline ja samas nii ootamatu 🙂 peale suudlust ütles ta mulle, et
sellest suudlusest paremat ei ole olnud ega tule ka andis mulle veelkord suule musi ja ütles tsau ning jalutas minema , mina aga
seisin ikka seal samas ja vaatasin kuidas ta minema läks, see oli nii ootamatu, et ma ei saanud sõnagi suust, isegi tsau ei õelnud
talle 😀 Me olime küll mingi aja peale seda koos aga nüüd on meil mõlemil oma pere.
Teine romantiline hetk oli see, kui ma otsustasin 8 aastat tagasi oma praegusele elukaaslasele tema küsimuse peal kas must
saab ta tüdruk jah õelda. Ta pidi kõigest pool aastat seda vastust aina uuesti küsima ja ootama aga senimaani ei tahtnud ma
vedu võtta, arvasin et vallaline on hea olla ja tõin igast vabandusi ja puiklesin vastamisest mööda. Ta meeldis mulle aga ju ma ei
saanud sellest ise nii hästi aru, kuni siis tolle õhtuni- ta tuli mulle tööle järgi ja sõitsime randa päikseloojangut vaatama 13 mai
ja reede oli too päev kusjuures 🙂 läksime autost välja ja ta võttis mult ümbert kinni ja nii vaatasime kaduvat päikest, siis ta
sosistas mulle kõrva vaikselt- Tead, mis teeks sellest hetkest maailma kõige ilusama? Ma küsisin et mis? Ta vastas, see kui üks
maailma kõige ilusam neiu ütleks lõpuks jahh ning hakkaks tema tüdruksõbraks. Selle JAH sõna ta mudugist ka sai- ja kui algul
olin natukene kahtlev selle suhte koha pealt, siis praegu ei kujutaks ette mis oleks saanud, nimelt oleme siiani koos, meil on
oma kodu ja 2 imelist poega 😀 aastaid hiljem, kui rääkisime sellest, siis ta ütles, et ta oli oma mõtetes tegelt must juba
loobunud, sest pool aastat oli ta mind juba taga ajanud ja ei midagi ning mõtles et proovib viimast korda ja kui saab eitava
vastuse, siis annab alla. Seal ei olnud midagi üliromantilist aga see õhtu on mu elu kõige ilusam ja õnnelikum päev . Punkti meie
muinasjutule paneks veel mudugist, see, kui ta esitaks selle ühe ja ainsa küsimuse, mida enamus naisi ootab- kas ma abiellun
temaga :)?
Mina sooviks kinkida selle käevõru oma parimale sõbrannale,
kes on olnud minu kõrval lihtsalt kõiges, niiheas kui halvas, ta
on minu suurim tugi ja inimene kes mind veel püsti on hoidmas.
Eriti viimasel ajal kui on väga keerulised ajad olnud. Ta on
endale alati pandora käevõru soovinud ja ma oleks tohutult
õnnelik kui ma saaks talle seda rõõmu valmistada, ta on tõsiselt
seda väärt!!!
Ma osaleksin mõlemas loosis siis on võit tõenäolisem 🙂
Minu kõige romantilisem hetk, see on alles tulemas, mis võiks
näha välja midagi taolist, kusagil väga hubases kohas, kellegi
väga kalliga ja kui põleksid küünlad ja siis saaks lihtsalt olla
selles hetkes, ma kujutan ette kui tore see oleks. Kusjuures
soovin mina ka endale juba viimased paar aastat 100 eoosi
saada aga need võiksid segamini olla 50 tumepunast ja 50
valget roosi ühes kimbus 🙂
Kuigi mul ei ole veel seda kõige romantilisemat hetke olnud, on
mul üks teine hetk mis on just sõprusega seotud. See oli
eelmine aasta minu sünnipäeval kui ma ei soovinud mitte üldse
oma sünnipäeva pidada, aga minu see sama sõbranna korraldas
mulle üllatuspeo, see oli nii tore ma ei osanud seda oodata ja
see oli nii liigutav, et ma hakkasin lihtsalt nutma. Siukseid sõpru
ei leidu igalpool aga mind on õnnistatus sellise sõbraga ja ma
väga tahaksin talle seda rõõmu teha ja kinkida talle see
pandora käevõru 🙂
Me siiani mehega meenutame ühte meie esimesi
kohtumisi, kui öösel lumehanges istusime ja esimest
korda käest kinni hoidsime. Endal olid täiesti totakad
naeratused näol 🙂
Minu kõige armsam ja romantilisem hetk on siiani olnud
mu sünnipäeva hommik. Lootsin väga, et ärgates
vaatavad vastu mulle roosid ja kingitus, kuid kus sa
sellega? Olin isegi natukene pettunud? See oli täiesti
tavaline hommik, nagu iga teinegi.. Ja kui lootus oli juba
päris kadunud, siis astus kutt tuppa roosikimbuga ja
väikese ehtekarbikesega. Olin niii niii nii õnnelik. ☺️
Nendel ehetel on nüüdseks minu südames väga
tähendusrikas koht?
Mina tahaksin seda kaelaehet sellepärast, et mulle meeldivad ehted.
Romantiline hetk eriti ei meenu. Ma arvan et mul on neid olnud küll, aga ei suuda meenutada. Minu
mõtetes on romantiline hetk see, kus ma ka ise tunnen meeletut armastust ja kirge. Ilma nende
tunneteta nagu romantikat pole, siis on lihtsalt armas…
Mitte mina ei peaks seda käevõru võitma, vaid
mu armas ema, kes seda teksti siin ilmselt ei
loe, kuna on hõivatud. Hõivatud sellega, et
tema perel – ehk tema emal ja lastel – võiks olla
mugav ja külluslik elu. Ta töötab palju,
periooditi isegi kahes kohas, ta on kõige
armastavam ja töökam inimene üldse! Kuigi ta
on välja tulnud kahest purunenud suhtest (üks
neist pikaaegne, vägivaldne, kohutav) on ta
endiselt rõõmsameelne ja toetav. Tema
juhtimisel liigun ma täna oma unistuse –
arstiameti – poole, ta suudab motiveerida alati
kui edasi pürgimine tundub võimatu. Tema on
parim ema, tema peaks selle saama! 🙂
Hmmm.. Kõige romantilisem hetk oli kui abieluettepanek tehti ? olime mehe vanemate juures ja natuke
miskit tinistanud juba, ei mäleta ausalt kas ainult mina või mees ka ☺️ igaljuhul oli pastakat vaja millekski
nii, et läksin ta mantli taskutesse sobrama ja sain kätte pastaka ? mingi hetk, suht hilja õhtul kutsus
mees et lähme jalutame, ilus õhtu jne. No läksime järve äärde ja siis ühel hetkel laskus ta ühele põlvele,
võttis mantli taskust sõrmuse ja palus naiseks ❤️ Õnn oli et ma seda karpi enne mantli taskust ei leidnud
? Oleks üllatuse ära rikkunud muidu. See oli meie koosolemise üks esimesi meeldejäävamaid
romantilisi hetki. Neid meeldejäävaid sündmusi on meil pärast seda muidugi veel olnud ?
Sooviks sinise kiviga käevõru loosis ka osaleda, see sobiks super hästi komplektiga mida abikaasa on
mulle kokku kinkinud 🙂 ka helesinise kiviga kõik 😉
Minul on elus mõnes mõttes vedanud.
Romantilisi hetki või siis erilisi hetki on olnud
nii palju, et tahaks kohe kõik vahvad olukorrad
kirja panna. Sellised erilised üllatused ei ole
ainult tulnud “boyfriendi” kandidaatidelt, vaid
ka väga vahvatelt meestuttavatelt, kes mind
lihtsalt väga hoiavad. Aga kirja paneks, siis
oma pisikese armastusloo oma elukaaslasega.
Oleme juba 6 (varsti 7) aastat koos olnud.
Tuttavaks saime 2009 suvel ja kõik läks
pisitasa väga kiirelt. Eredalt on meeles meie
kolmas kohtamine, kui pidime kokku saama
minu elukohas (tulin töölt), paraku otsustas
mu ninast hakata tulema verd ja ohh häda,
mul ei olnud ühtegi asja millega seda sõidu ajal
peatada. Panin siis käe kotti ja leidsin
tampooni – mõeldud tehtud ja nii see mu ninna
läks. Saime siis kokku – temal käes imeline
lillekimp ja minu ninas tampoon. Mees ütleb
siiani, et see on tema kõige vahvam mälestus
kolmandast kohtingust. Minu kõige vahvam
mälestus on eelmisest sõbrapäevast, kus
hommikul mees oli teinud hommikusöögi ja
lauale pannud kingiks minu lemmiku
parfüümi, lisaks sellele oli ta kokku pannud
meist väga vahva pildialbumi. Pidime samal
päeval Roosti kruiisile minema ja arvasin, et
sellega asi piirdubki. Kruiisini oli aega ja järsku
ütles ta mulle, et ma paneksin ennast soojalt
riide, sest nüüd on pikemalt õue minek. Väga
salapärane autosõit ja kohal me olimegi – ta
viis mind hobustega metsamatkale. Ma
jumaldan loomi ja hobused on mu ühed
lemmikud. See mõte oli temast nii ilus aga ma
viimati olin hobuse seljas 13 aastat tagasi ja
suvel. Nii me seal Tartu taga metsas siis
väikese grupiga jalutasime, mul selline hirm
nahas, sest hobusel käisid jalad all ringi, kuna
tee oli meeletult libe ja siis ….. 😀 loomulikult
pidin just mina olema see, kelle hobune kartis
autosid ja meile tuli vastu väike kaubik, mille
peale mi hobune koos minuga põllule minema
jooksis. Ma ei tea siiani, kuidas mul õnnestus
selga jääda aga korra ma sealt sadast ära
käisin. Kiljumist oli palju ja lõpuks sain tagasi
teiste juurde ja nii ma seal lösakil hobuse peal
olin ja ütlesin mehele, et see on ikka nii tore
päev olnud ja kõik on nii imeline aga mul on
tunne, et see jääb minu viimaseks. Olin seal
matkal hobuse seljas sellise tundega, et täna
ma suren – ühel ilusamal päeval aga siiski
suren. Aga kõik läks ikkagi hästi ja kuna ma nii
ükskõikselt surmahirmule otsa vaatasin,
rahunes ka hobune maha ja jõudsime kõik
tervetena tagasi. Sellel aastal oleme rahulikult
kodus, sest sellel aastal on meie mõlema
suurim kink meie tulevane pisike beebi!
Imelist armastust teile kõigile ja hellitage ise
oma kaasasi ning laske ka ennast hellitada.
Minu kõige just mitte romantilisem, vaid
imelisem hetk oli see, kui ma teatasin oma
mehele, et olen rase ja kas ta on valmis isaks
saama ja vastutuse võtma ning see kuidas ta
reageeris tegi mu südame nii hardaks. Ta ütles
muidugi, muidugi me saame lapse, mitte mingi
abort ei tule kõne alla! Muidugi olen ma
valmis isaks saama, ometi olime siis 22-
aastased. Igatahes on mul väga vedanud
mehega, kes nii väga hoiab ja armastab me
poega 🙂 ja mõte sellest, et mul on kodus kaks
meest, üks küll alles vâike, aga see ise tekitab
väga sooja ja turvalise tunde 🙂 Mees mul just
eriline romantik pole, aga loodan, et suudan
pojast romantiku ja väga hea mehe kasvatada
🙂 ja see imeline käevõru võiks kuuluda mulle
kuna selline sinine on mu lemmikvärv ja see
võru on nii ilus ja lihtne ja elegantne, mis teeb
selle käevõru just eriliseks 🙂
Minu sõbranna just imetles täna mu Pandora käevõru ja kuna mul endal see õnneks juba olemas on, siis kingiksin selle talle. teeks
talle ühe toreda üllatuse 🙂
Tere Mallukas!
Mina sooviksin väga seda imeilusat käevõru
võita,kuna selle ma kingiksin oma emale
sünnipäevaks.Nimelt on tal peale sõbrapäeva
sünnipäev 15.02. Mitte tavaline sünnipäev,vaid üks
tähtsamaid sünnipäevasid mis elus on.Mu kallis ema
tähistab oma 50-ndat juubelit 🙂
Usun,et see käevõru paneks ta silmad särama,kuna ta
suur ehete ja kulinate armastaja. 🙂
Ma räägiks siis ühe romantilise loo ka,mis mu elus
olnud.Läksin ühel ilusal päeval koos oma
elukaaslasega juuveeli poodi.Vaatasin seal kette ja
sõrmuseid.Järsku mu mees küsis,et kas ma ei tahaks
endale uut sõrmust? Mina muidugi rõõmustasin ja
ütlesin,et muidugi tahan.Proovisin seal erinevaid
sõrmuseid ja siis ma näitasin mehele millist sõrmust
ma sooviksin.Mees siis tegi seal nägusid ja ütles,et ei
see ikka ei sobi ja vaatame mujale.Mina siis natuke
solvunud ja hakkasime poest välja minema.Kuid siis
mees ütles,oota ma leidsin midagi.Läksin siis tagasi ja
müüja juba otsis midagi ja andis mu mehe kätte ühe
sõrmuse. Siis mu kallis mees laskus ühele põlvele ja
palus mu kätt.See oli nii ootamatu ja uskumatu,et ma
ei osanud kohe midagi öelda.Aga siis järsku ütlesin,ära
tee häbi,kõik ju vaatvad meid.Mees sellepeale,mis
mõttes häbi?? Ja küsis uuesti,kas sa tuled mulle
naiseks? Siis ma muidugi vaikselt ütlesin JAH! Ja
tunne oli mul selline,tahan ruttu siit poest jalga lasta
😀
Kui sõrmus sõrmes,siis müüjad ja veel paar inimest,kes
poes olid plaksutasid ja soovisid meile õnne. 🙂 Mulle
tõi see kõik lõpuks ikka pisara silma ja võin öelda,et
see on üks eriline päev,mis jääb alatiseks meelde. 🙂
Kirjutaks siis kaa, ehe ju nii imeilus ja Pandorat olen alati tahtnud. Minu romantiline jutt on tegelikult küll natuke Pandoraga
seotudki. Ma ei saa oma lugu alustada, et siis ja selle päeval.. sain lille jne. Minu mees toob mulle, mis mulle , kõigile meie pere
naistele ja neid on peale minu veel 5 päris tihti lille. Kallistame ja musitame me kodus ka pea igal õhtul, no kellel poleks sellist
hetke, kui isegi kalli ei aita tuju parandada.. Aga mitte see ei ole mu jutu point.. Tahtsin rääkida just sellest ühest erilisest hetkest
elus..
Üks minu suuremaid eluunistusi on olnud saada omale kaksikud lapsed, ma ei teagi, see on olnud juba väikese tüdrukuna
nukudega mängides, isegi kunagi mingi ennustajamoor ütles, et mul on kaksikud või siis kaks väga lähestikku sündivat last. No
igatahes sündisid mul aastase vahega kaks tütart.. Eks ma siis vast arvasin, et nii jääbki. Sest ega ma ju teadsin, et vat selle mehega
ma küll rohkem lapsi ei too.Polnud seda väärt mees kah.
Läksid aastad ja siis kui vahetasin töökohta, leidsin eest sealt tõelise armastuse, inimese kelle kõrval ärgates oled sa tänulik, et ta
sul olemas on, kelle kõrvale voodisse heites , oled tänulik, et ta on sulle sellise imelise päeva ja sellise imelise elu kinkinud.
Kandnud sind kätel ja olnud sa eest sinu lastele. Tegelikult olles neist vaid 12 aastat vanem.
Aga siis, kui olimesaabunud just Jaapanist puhkuselt, mõtlesime, et no võiks ju vaadata välja arsti, kus käia kontrollis ja hakata siis
ka laste peale mõtlema. Mõeldud tehtud, no arsti aja saime ikka nii kuu ajapärast ja no ikka Tallinna, hea ja sõbranna poolt
soovitatud arsti juurde. Nädal enne tegin testi, nii noh igaks juhuks, ja noo jeee, 2 triipu nagu naksti. Muidugi oli meel supper, ülim,
õnnelikud mõlemad. Ja hommikul kui arstile läksime, istusin vetsus ja mõtlesin, et täitsa pull, kui neid oleks kaks, üks mulle, teine
mehele. Ja no minge ära, neid oligi kaks, täitsa kaks..Seda hetke, kus arst ka jäi kuulatama, et kas mees ikka hingab… või
mitte..mäletan ma surmani:-D Uskumatu, minu lapsepõlve unistus, mis oli juba unustusehõlma vajunud sai tõeks, Mõttel on
jõud.Ja unistused täituvad, siis kui sa ka neid enam oodata ei oska. Või siis sai Jaapanis head paremat sushit söödud:-D Aga
Pandora siis jälle, minu kallis mees kinkis mulle laste sünni puhul suure orhidee, mille oksale oli riputatud Pandora käeehe. Lisaks
veel kataloog, kust ülejäänud mummud saab ise juurde valida, kahjuks on see ikka tänaseni jäänud üheks mummuks. Kuna suured
tüdrukud said omale sõrmused, mis nende isa mulle nende sünni puhul kinkis, siis ootab seda käevõru kindlasti sama tee, aga
teine tuleb nüüd kuskilt mujalt juurde hankida. Lisaks vahvatele kaksikutele on mu mees kinkinud mulle veel ka väikese
pesamuna.
Ma olen maailma õnnelikum naine, oma 5 vapustava tütrega ja maailma parima mehega, kellele ma olen elulõpuni tänulik, et ta
mul olemas on. Ja muide, meil täitub 10 aastat, mille tähistamiseks me abiellume. Juhhuuuu
Leian, et sinise kiviga käevõru omanikuks võiksin saada mina, sest viimane aasta on olnud konte- ja vaimumurdvalt raske ning üks
ilus ehe turgutaks hooletusse jäänud naiselikkust kõvasti. 🙂
Minu seni kõige romantilisem asi on olnud ilmselt
selline pisike ja armas asi, kui ma olin kunagi ammu
maininud oma kallimale kaisukarude päeva kuupäeva
ja siis mu armsam sellel kuupäeval (mille ma ise
muidugi unustanud olin juba) mulle suure kaisukaru
kinkis 🙂
Ja miks just mina võiksin selle sinise käevõru endale
võita? Sest mul on kuu lõpus sünnipäev tulemas ning
oleks armas endale selline ilus kingitus saada 🙂
Kõige romantilisemaks hetkeks pean seda, et mulle keskkooli lõpetamise puhul kinkis kallim 100 roosi. Teisalt ootaksin kõige
romantilisemat hetke, kas rannal.. või lihtsalt kodus end mõnusalt tunda…midagi ilusat ette valmistatud… 🙂
mees käis välismaal tööl ning koju saabudes
taaskord(igakord oli mingi liblikatunne) oli mu
sünnipäev, sain kingiks kõrvarõngad.. ise mõtlesin,
et oh.. oleks võind sõrmus ju olla.. hetk hiljem
mõtlesin kui tänamatu ma olen.. ja hetk hiljem tuli
sõrmusega. oli lihtsalt vait, mina kaa. ja see hetk
just 1minut kallistamist
. sõnu polnudki vaja 🙂
Käevõru kingiksin emale just sellepärast, et ta oleks seda väärt. Iga ema väärib ilusaid asju. Selleks ei
pea erilist põhjust olema! 🙂
Minu jaoks on romantilised pisikesed asjad. Näiteks iga jumala
õhtu, kui me oleme lapsed tuttu pannud, voodisse roninud ja
lihtsalt räägime, ükskõik millest. Selline soe ja mõnus tunne
tuleb sisse, et on ikka õige inimene mu kõrval olnud need kuus
aastat.
Kõigekõige romantilisem hetk oli see, kui mees mulle ühel
hommikul ütles, et ta teadis juba esimesel korral kui mind nägi,
et just mind tahab ta oma laste emaks 🙂
Minu emal on 11. veebruar sünnipäev ja sinine
on üks ta lemmik värve. See oleks lihtsalt
ideaalne kingitus talle, mis meenutaks talle
mind, kui ma parasjagu kuskil kaugel olen.
Seega kingiksin selle talle, kuna ise oman juba
nominationi võru 🙂
6 aastat tagasi olin kokku leppinud kohtingu ühe
noormehega, kellega olin kunagi aastaid enne baaris
tutvunud ja numbreid vahetanud aga polnd too aeg
suhtlemist jätkanud. Mäletan nii hästi seda õhtut. Olin
väga pika päeva tööl ja õhtuks nii väsinud, et kirusin
veel töökaaslastelegi, et no oli siis vaja mul tänaseks
kokku leppida.. Ei viitsinud ja tahtnud minna.. Isegi
sättida end ei viitsinud.
Läksin siis pahuralt ja väsinult kohtumispaika..
Helistasime veel üksteisele, et kes kus maal on ja selgus,
et ta kohe jõuab.
Nii ma siis seisin ja ootasin, nägin, et kaugelt tuleb aind
üks noormees. Vaatasin teda ja mõtlesin, et eii see ei saa
tema ju olla ..(see hetk läksid mul juba põlved nõrgaks)
Liiga hea.. Jõudsin oma mõtte lõpetada, kui tema mind
kallistas ja ma sulasin ta kätevahel täiesti. Ma polnud
midagi nii võimsat enne tundnud, ma ei mäleta kas ma
sõnu suust välja ka sain või mis edasi toimus .. Seda
mäletan küll kuidas kirusin, et oleks võinud end vähe
rohkem üles lüüa ? aga igatahes olin ja olen siiani
sellest hetkest alates temasse armunud ❤️
Tahaks lihtsalt paar päeva veeta muretult kusagil Spaas oma kalli mehega. Ma ei pea võitma, kuna meeldib lihtsalt osaleda.
Olen pikemat aega endale pandora
käevõru tahtnud soetada, kuid pole
võimalusi selleks. Väike preemia
endale oleks ju tore.. eriti enne
sõbrapäeva 🙂
Seega ausalt öeldes vahet ei ole,
kumb, aga no nii väga tahaks ühte.
Valida on raske.
Mina peaksin käevõru endale saama, sest olen tohutu mälestuste fänn ja armastan Pandorat just seetõttu, et see meenutab mulle
kõiki imeilusaid hetki ja inimesi mu elus. Varsti-varsti peaks sündima mu niiiii oodatud ja kõige esimene bundle of joy ja uue
käevõru peale tahaksin temaga seotud mälestusi koguda 🙂
Mina veel ootan enda romantilist
hetke….siiani unistan hetkest kui mu mees
ootamatult mind oma naiseks palub…oeh 😉
Aga siiani on mu kõige romantilisemad hetked
olnud aastaid tagasi,kui mul oli austaja, kes
oskas tõesti väga ootamatult üllatada. Oli see
siis hambaaratilt tulles shokolaadi leidmine
kojamehe vahelt või lasteaias emadepäeva
peolt suure roosilimbu leidmine ja taas
kojamehe vahelt 😀 siis oli mu sünnipäev ja mu
sõbranna avastas selle.Heistas mulle koheselt
ja ütles ruttu auto juurde, enne kui ära
varastatakse 😀
Sooviks ka kordki elus midagi võita 🙂
Loomulikult selleks, et võita tuleb esmalt osa võtta 🙂
Käevõru ma nii väga endale ei soovikski.
Küll aga oleks see suurepärane kink mu kallile emale,
kellel märtsikuus on juubel tulemas. Mu emale
meeldivad väga just sellised ehted, mis on lihtsad, aga
see-eest kaunid.
Kuigi tal on juba kaelakeid ja kõrvarõngaid, siis
tunnengi, et just selline kaunis käevõru tal puudu ongi.
Kindlasti teeks see käevõru paljudele õnne, aga usun,
et saaksin sellega tema tuju väga heaks teha ja tal
oleks selle käevõru üle ülimalt hea meel.
Kingiksin selle sinisega käeehte oma vanaemale, kellel diagnoositi üleeile kõrivähk, millega Ta juba korra võidelnud on.. tahaksin
väga Talle midagi nii ilusat kinkida.. Ta oleks seda väärt
Nuh, mis ma siin ikka põhjendan.. sõbrapãev kui selline
ei oma minu jaoks erilist tähtsust, sest mul literally ei
ole sõpru (jah, viga on minus..vist), aga selle kuu lõpus
tuleb mu kõige paremal emal ja ka mul sünnipäev ning
kuna sellel aastal toimub me mõlema elus palju senist
elu pea peale keeravaid muutuseid, siis oleks see ehe
perfektne tähistamaks uue eluetapi algust ja paremat
tulevikku. Sinine värv tähendab minu jaoks eelkõige
usku ja lootust. Saaksime seda emaga jagada ning see
tuletaks meile mõlemale meelde, et edasi saab minna
vaid paremuse poole 🙂
Läheme oma Kallimaga valentiinipäeva vastu võtma
saaremaale Johan spasse, loodan, et seal tuleb meie
kõige romantiliseim koosolemine. Ja see kett, see
oleks super täiendus minu olemasolevasse
kollektsiooni, selle ostmist olen ammu plaaninud 🙂
Sina Mallukas oled megaäge niiet jätka kõike seda
mida sa teed!!! YOU GO GIRL
Mina tahan jätkuvalt seda ilusat sinise kiviga
ehet. See on nii stiilipuhas ja tagasihoidlik, mis
meeldib mulle selle juures eriti. Üks selline on
minu olematust ehte valikust puudu!
Ei ole minul vähem ega rohkem ōigust käevōrule, aga
emale oleks see armas kingitus küll 🙂
Minu kõige romantilisem hetk oli see, kui meil mehega
sai koos oldud aasta. Käisime koos ehete poes ning
valisime koos välja ilusa kullast ning kividega sõrmuse.
Pärast kodus sai ta ise mulle sõrme libistada selle 🙂
osalesin loosis ka esimene kord, kuid kui teine võimalus antakse siis miks ka mitte! tahaksin seda käevõru, sest see on lihtsalt ilus.
kingiksin selle suurema hea meelega oma vanaemale:)
Mina aga kingiksin selle oma tädile kellel on
kohe kohe ka sünnipäev tulemas ning mis
saaks talle rohkem rõõmu valmistada kui see
ilus käevõru
Nii halekoomiline kui see ka pole, siis polegi kunagi
sellele mõelnud. Elukaaslasega tuttavaks saades oli
mul eelmisest kooselust kaks last, väiksem alles
kahene. Seega meie “oma aeg” mõõdus enamjaolt
elukaaslase juures junkfoodi, skitelseid,hallitusjuustu
süües ja head-paremat trimbates. Muidugi nüüd tagasi
mõeldes on pani üks täiesti mõtetu hetk mu terveks
päevaks särama 😀 Nimelt ühel hommikul kui
elukaaslane tuli järekordsest 24h vahetusest teatas ta
mulle, et kaasas on üllatus. Kujutate ette, mees astub
hommikul uksest sisse, naeratus näol, käed seljataga ”
Kallis mul on sulle üllatus!” Selle lühikese aja jooksul
käis sada mõtet peast läbi, et mis kõik seal olla võib. Ja
siis annab kotikese Hesburgeri einega. Ma ei teagi
miks see mind nii rõõmustas, sest tegemist polnud ei
kalli riideeseme ega teemantsõrmusega, kuid kihisesin
naeru ja särasin terve ülejäänud päeva. Veel praegugi
tagasi mõeldes tuleb kelmikas muje näole. See oli
kindlasti üks romantilisemaid ja meeldejäävamaid
tegusid 😀
Eelmine kord loosiõnn mulle ei naeratsnd, ehk siis nüüd 🙂 põhjus ikka sama, mis eelminegi kord,
see sinine käevõru oleks tähendusrikas, sest selle kandmine tooks mulle meelde mu imearmsa
pisikese poja
Miks mina peaks saama… sest mul on vägaväga sarnase kivikesega ripats ja need sobiksid omavahel iiiideeeaaaalselt kokku.
Lisaks on minust teadmata põhjusel saanud suur käevõrude/-kettide fänn ja noh, üks juures – väga tore! 😀
Ma tahaksin selle kinkida enda parimale sõbrannale,ta tähendab mulle kõik! Ma usun,et ta oleks väga õnnelik.
Ma arvan, et kõige romantilisemad on olnud ikkagi need igapäevased hetked, kus lilled tulevad või õhtusöök. Me oleme ka
reisinud piltilusatesse kohtadesse, nt Veneetsia – mis peaks ju väga romantiline olema :), aga minu meelest on see ikkagi selline
kavandatud asi. Mina hindan nö igapäevast ootamatust ja loodan, et selline säde kestab igapäevaste hallide päevade kõrval ka 20-
30-40 aastat.
Sorri, kommentaari tuli kaks, sest enne tuli mingi error ette. Kirjutasin uuesti.
Miks mina peaks selle käevõru saama? Sest mul ei ole sellist.
Sest 10.nes on mu sünnipäev ☺️☺️☺️? ?
Ma pole ise just eriline romantik ja seda polnud ka mu
lapse isa. Aga loen seda romantiliseks sündmuseks kui
poja sündis ja mees tuli sületäie valgete roosidega
mille vahel oli pisike karbike. Karbikese sees oli
kuldkett ja võtme kujuline ripats. Ta lausus ketti kaela
pannes, et laps on elu võti. Ja nii on see võtmeke mul
juba 10 aastat kaelas. ?
Kõige romantilisem… hmm… ma arvan, et väikesed asjad. Noh, selline a la lilled peale pikka päeva või kas või tore õhtusöök.
Muidugi oleme ka reisinud romantilisematesse kohtadesse, nt Veneetsia, aga noh… see on ikka selline ettevõetud asi. Mina
hindan just ootamatut, ent igapäevast olukorda, kus mingi väike sädemeke jälle lendab 🙂 Unistan ja loodan, et see kestab ka
hallide argimurede kõrval veel 20-30-40 aastat 🙂
Üks romantiline hetk, mis mulle meenus oli siis, kui mu kallim oli mitu kuud välismaal ning ei öelnud mulle, et jõuab varem koju.
Telefon helises ning ta palus mul korraks õue minna, sest tema õde pidi mulle midagi tooma. Tegelikult oli ta ise juba tagasi
jõudnud ning ootas mind suure lillekimbuga. 🙂
Kõige romantilisemad hetked on olnud need, kui oleme
mõlemad millegi täiesti tavalise asja (asja, mida
mõistame ühtemoodi) üle südamest naernud, nii et kõht
naermisest krampis ja pisarad silmist väljas 🙂 Sellised
siirad hetked ongi need kõige romantilisemad!
Mees vahel üllatab metsa alt korjatud lilledega
mind. 🙂
Minu peika ja lapse isa pole sõnade mõttes küll maailma
kõige romantilisem, aga teeb üsna tihti pisikesi ja ka
suuremaid üllatusi ja kingitusi, kuna on oma olemuselt
hästi lahke ja selline andja… Oleme koos olnud varsti
pea 6 aastat ning hoolimata mitmetest ilusatest
žestidest ja kingitustest pean kõige romantilisemaks
hetkeks oma elus pean meie esimest suudlust! See
kõlab sellise klišeena, aga see tõesti oli nii. Olime oma
esimesel kohtingul ja jalutasime järve ääres, parasjagu
oli päikeseloojangu aeg ning taevas oli korraga roosa ja
lilla ja õranž. Ma midagi vatrasin seal ja siis järsku olid ta
huuled mu huulte vastas ning siis ma ei teagi, mis juhtus,
sest see oli midagi sõnulseletamatut. Mu jalad muutusid
otsemaid vedelateks spagettideks, kõrvus hakkas
kumisema ja naba alt keerama. Nii naljakas, mäletan
seda justkui see oleks eile juhtunud. Ma nii konkreetselt
mäletan seda hetke ning see hetk on minu jaoks ka see
hetk, mil ma temasse armusin. Just nagu keegi oleks tol
hetkel võlukepikesega meie suunas vibutanud… Või
Cupido oma noole lendu lasknud. Hästi imelik. See võib-
olla ei kõla nagu kõige romantilisem hetk (sest sisuliselt
polnud selles loos peale suudluse mitte midagi), aga see
tunne ja kõik, mis mind valdas… See oli võimas…
Kahjuks olen oma üsna lühikese eluea
jooksul sattunud eranditult ainult
üsna halbade suhete otsa – seda siis
tavaliselt otsast lõpuni –
miskipärast kipun ikka ja jälle
samasuguste inimeste otsa koperdama.
Kui pingutada, siis tuleb meelde
hetk, kus praeguseks endine
poiss-sõber pani meile kahele salaja
üheks õhtuks üsna luksusliku
hotellitoa kinni – õhtu oli täis
veinijoomist ja mullivannis
sulistamist – see oli tore 🙂
Tulevikult loodan seda, et suudan
hakata endast rohkem lugu pidama ja
ei lepi enam vähemaga, kui
tingimusteta armastus ja hoolimine.
Kuidas me Cagnes-Sur-Mer’i rannas hommikul kella 4-5
vahel koos riietega Vahemeres kui meritähed hôljusime ja
lôputult naersime. Siis ei osanud veel môeldagi, et temast
saab minu abikaasa ja laste isa. Mere lôhn, värv ja
ônneliku naeru kôla nii selgelt meeles.
Kõige romantilisem ja erilisem hetk oli see, kui 2015. aasta valentinipäeval palus nüüdseks kihlatu mu kätt. Olime just bändiga
(mille liige ta ka on) esinemise lõpetanud, kui muidu arg ja vaikne poiss-sõber mikrofoni haaras ja minu poole pöördus. Muidugi
hakkasin ma kohe nutma, sest olin seda päeva ammu oodanud :’)
See oli nii eriline just selle pärast, et ta teab, et ma olen veidi edev ja laval käe palumine on mu salasoov juba ammu olnud. Nüüd
saab siis 14. veebruaril aasta sellest ilusast hetkest 🙂
Aga pikemalt mõeldes on need kõige ilusamad hetked ka need, kui istud kallimaga teie esimeses ühises kodus diivanil, jalgade
peal kiisupoeg, vaatate teineteisele otsa ja tunned tugevat armastust teie vahel ja ei suuda välja mõelda, kuidas sa küll nii täiusliku
elu said 🙂
Mainiks veel, et osanud kunagi arvata, et ma 19.aastasena olles suhtes 5 aastat, olen leidnud enda kõrvale inimese, kes teeb mind
juba eksisteerimisega iga päev nii meeletult õnnelikuks. Võib tõesti nõme tiinekate armastus tunduda, aga that’s not the case.
You’ll know when you’ve found the one, the one that makes your heart scream with joy and makes love take over your body and
soul 🙂
mul pole olnud veel sellist üliromantilist hetke, ning samas ei ole mõelnudki, et kunagi äkki minu juurdegi satub üks ilus, hea
südamega poissmees. Samas, kui lugesin praegu teiste komentaare, siis tekib jõle tahtmine omale üks armastav ja romantiline
mees leida, kes üllataks mind rooside ja shampusega ukse taga ühel õhtupoolikul pärast rasket päeva, mis on selja taha jäänud.
Samas minu arust kõige tähtsam on armastuse juures see, et mu kõrval lihtsalt oleks mees, kes oleks see “number one” . Temaga
iga koosoldud hetk olekski omaette romantiline ning põnev! 🙂 Aga eks igasugune üllatus ja ühine tegevus (reisimine, matkad jne)
teeks head suhet aina paremaks 😀
Mina olen sajaga romantika-fänn, peiks vist mitte nii palju, aga ta on muidu armas ja soe inimene 🙂 Mingit mega-giga romantilist
hetke ei oskagi välja tuua – ma siin ise üritan ikka aeg-ajalt pisikesi üllatusi korraldada 🙂
Aga kui kõik sujuma peaks, võib loota, et mõne aasta pärast on meil järve kaldal oma majakene – vot siis läheb romantiliseks! 🙂
Mina olen täielik mitteromantik ? tahaks küll
öelda,et minu unistus on prints valgel hobusel..aga no
eiiii. Ma ei soovi isegi abielluda. Teiste abielud on aga
imelised ? selline imelik inimene olen. Mehelt
sooviks vaid ausust ja armastust..mulle sellest piisab.
Kõige romantilisem hetk oli ilmselt see, kui
kaks aastat tagasi kallimaga Hispaania reisil
käisime, mis oli ühtlasi esimene suurem reis,
kus koos käisime. Ühel õhtul ostsime
kohalikku veini, mingit jube head salaamit ja
muud lihakraami ning suundusime mere
äärde. Tegime seal oma väikese pikniku.
Paarisaja meetri kaugusel mängis
tänavamuusik kitarri, tähistaevas oli ja soe
meretuul sasis juukseid. Täpselt selline hetk,
mida võid kuskil filmis näha. See oli esimene
kord, kus ta mulle tōeliselt armastust avaldas.
See hetk läks mulle nii korda ja ei ole siiani
meelest läinud 🙂
Elu kõige romantilisem hetk on kindlasti ees, sest praegu mingit eriliselt romantilist hetke ei oskagi välja tuua.
Meil siin ülearu romatikat just ei ole, aga seda enam hindan neid nö igavaid igapäeva hetki, kust on selgesti näha, et mu kõrval
olev inimene on siin, et jääda ning et tema peale saab alati loota. Väike lillekimp paar korda aastas on vaid boonuseks 🙂
Mu eks tegi mulle kunagi ka sellise üllatuse, et kui ma tema juurde jõudsin (olime kaugsuhtes ja polnud mingi kuu aega näinud), siis
ta oli köögis katnud küünaldega laua ja serveeris mulle kolmekäigulist õhtusööki. Aga mu praegune kutt on ka väga armas ja
hooliv. Kui me polnud veel isegi suhtesse läinud ja olime paar kuud deitinud, kinkis ta mulle kuldketi. Oleme öösel käinud
trippimas mere ääres ja linnatulesid vaadanud ja kui ta sõjaväes oli, siis ilmus mulle ikka päris tihti roosidega ukse taha ja tegi
erinevaid kingitusi, näiteks see hästi suur karumõmm. Kirjutas ka kirju kui palju ma talle tähendan. Minu meelest ongi sellised
väiksed asjad kõige romantilisemad ja tähendavad väga palju.
Elukaaslane mul kahjuks tootab valismaal ja tavaliselt
iga kord kui ta teeb pikemaid toolahetusi siis kui ta
tagasi tuleb lahen talle ikka transpordi vastu ja viimane
kord oli sellel suvel ma olin peaaegu ara unustanud kui
ilusa naeratusega mees mul ikka on ja ma ei unusta
kunagi seda vaadet kui ta seal eemal seisis yles
vuntsitud mega suure roosikimbuga mulle vastu jooksis
ja kaissu tombas :)))) polnud ca kolm kuud uksteist
nainud. vot see hetk oli minu jaks nii eriline aga koige
erilisemaks tegi see kui ta utles et kaugel olles saad alles
aru kuivord hea sind kodus oootab:)
Köigi lood on vaga romantilised ja lobusad aga mullle
tuli meelde pubeka ajal selline seik kui mulle vaga
sumpaatne kutt kutsus mind ohtul valja nö kinodeidile
ja seanss oli niivord hilja ja film oli minu jaoks suht igava
voitu et ma reaalselt jain tema kaissu magama ja vist
isegi norsatasin ? aga tema nii harrasmehelik et ei
maininud seda kordagi. Parast laksime rocca juurde nö
romantilist jalutuskaiku tegema aga kuna oli suht
kottpime ja valgustatud teerada jai meist eemale siis
motlesime et laheme veele lahemale ? ja molemad
astusime pahkluuni adru sisse ? siiamaani meenutan
seda romantilist jalutuskaiku heheee toob muige suule
? Aastaid hiljem (jaime peale seda deiti kokku) kysisn
peikalt (kiusasin), et ks sa armastad mind ja kui palju, siis
ta vastas nii palju kui maailmas on pingviine ??? jah
mõne jaoks voib tunduda see nii haige vastusena aga
sellel hetkel oli see parim vastust ?
Mu armas noormees tuli mulle ühel
sügisõhtul rongi vastu autoga. Olime
juba tükk aega mulle täiesti
tundmatus suunas sõitnud, lõpuks
keerasime kuskile metsarajale ja mul
ausalt polnud õrna aimugi, et kuhu ta
mind viib. Tegin veel nalja, et toob
mind pimedasse metsa õhtul hilja ja
mõrvab ära.. karmid naljad, ma tean.
😀 Igatahes, mingi hetk jäime seisma.
Olime jõudnud ühe vaatetorni juurde.
Ronisime mõlemad sinna otsa ja
lihtsalt megaaailus tähistaevas oli.
Ma olin lummatud sellest ilust, tema
hoidis mult ümber kinni, mingi hetk
pöörasin järsult ümber ja sel hetkel
suudlesime. Hiljem hoidsime veel
käest kinni ja nautisime seda imelist
vaadet tornist. Olgu öeldud, et meie
suhe oli üsna algusjärgus veel ja see
oli ja on minu jaoks siiani ilmselt
kõige romantilisem hetk üldse.
Aastate jooksul pole see nö liblikatunne meie kõhust
kadunud. Romantikat on selles piisavalt(kino,
kingitused, armsad teated, spad, piknikud,
jalutuskäigud jne). Mees on olnud ikka väga tubli ja
hoolitsev. Enne lapse sündi lubasime teineteisele, et ei
jäta teineteist unarusse. Nii me ka toimime. Kui varem
nautisime vaid teinteise seltskonda siis nüüd
armastame väga kolmekesi olla. Mõte sellest, et me
ilma lapseta spaasse läheks ei tule kõne allagi.
Ilmselt need kõige erilisemad hetked on meie enda
teha.
Näiteks meile meeldib augustis meteoriitide sadu
vaadata. Mõeldud, tehtud. Pakkisime kaasa lapse ja
koera. Sõitsime päris mitu kohta läbi enne kui selge
taeva leidsime. See õige koht asus just rannas. Lapse
panime autos istmepeale tudule, koera samuti. Ise
ronisime autokatusele. Kaasas olid meil tekid, padjad,
tee, õhtud on juba jahedad siis.
See oli väga armas õhtu, mis ei unune. See õrn
merekohin, need paarkümmend langevat tähte ja olla
kellegi kalli kaisus, teki all soojas. Raske sõnadesse
panna!
Romantika ei pea alati väljenduma armsatest
kingitustest vaid piisab kingitud ajast ja heast ideest. 🙂
Minu kõige romantilisem hetk..
Hmmm usun, et see kui kutt kellega kunagi semmisin, kutsus mind filmi vaatama ja tegelt oli valmistanud ise õhtusöögi, küünalde j
ja kogu kupatusega 🙂
Oeh ma sulasin nagu või 😀
Mina siiralt loodan, et mu romantilisemad kogemused seisavad alles ees, kuna pole siiani seda romantikat eriti tunda saanud!
Suurim unistus on siiski imeilusas pitsilises ja valges pruutkleidis ühel imeilusal päeval oma kallimale jah sõna öelda. Kuna ma
praegu olen meeletult armunud ja mul on seekord tunne, et just sellesse õigesse, siis tõsine romantika käib mu peas hetkel
niisamagi ringi 😀
Panen igaksjuhuks uuesti, kuna enne postitasin vastusesse:
Kuna mul on just üks väga vastik lahkuminek seljataga, siis ei taha väga neid romantilisi hetki meenutada.
Mind on tohutult palju viimasel ajal aidanud ühe jube hea tsitaadi lugemine:
“Life isn’t always about fireworks. Your fireworks will come, Sarah. And they’ll fizzle out just as fast. Life’s an experience, not
a destination. All of us have the same destination, but not one of us has an identical experience. You’ll find someone who will
be there when the fireworks fizzle out and the sky turns black and love you just the same. That’s the one to hold onto.”
Minu lugu ei lõppenud nii. Ja sellepärast ma arvan, et need kõige romantilisemad hetkel ongi võibolla need, kus sa tegelikult
elutoa põrandal halastamatult nutad ning tunned, et sa oled täiesti väärtusetu (kole, saamatu, katkine inimene) ning teine
inimene sind lihtsalt hoiab ja armastab sind ikak sama palju!
Ajab ikka ohkama küll, kui siin lugeda, et eesti mehed oskavad ka romantilised olla. Püüdsin pingsalt meenutada oma kõige
romantilisemat päeva- ei meenud.
Siiski, ei tea kas seda saab romantiliseks nimetada aga meenus pisitütre sünd, 3 aastat tagasi. Mees oli alguses peal minu kõrval, ei
lahkunud sekundikski. Kõige tähtsam oli muidugi nabanööri läbilõikamine. See õhtu oli ja jääb kõige paremini meelde ja mulle
kõige erilisemaks.
Lilli on ta jah toonud aga sellega on asi ka piirdunud.
Loodan,et veel tuleb neid väga väga erilisi päevi!
Neid romantilisi hetki on olnud ikka väga mitmeid ? Loodetavasti suurem osa on veel ees ka, aga üks väga armas moment
oli see, kui elasime oma silmarõõmuga eri linnades ning ta tegi mulle mitu korda sellise üllatuse, et ilmus lillede ja
kommikarbiga akna alla lihtsalt selleks, et mind 10 minutit näha. Vahemaa oli meil 180 km ning järgmine päev tihti ka
tööpäev. See, kuidas ta pingutas, ilmselt hoidiski meid vaatamata suurele distantsile nii kaua koos.
Noh nagu enamusel meist siis ka minu mees
pole just romantikaga koguaeg hiilganud 😀
aga siiski kõige kõige armsaim ja
romantilisem asi juhtus siis kui me
hakkasime alles koos olema. Olin äkki teist
korda tema juurde ööseks jäänud (tegime
filmiõhtuid) kui järgmisel hommikul avasin
silmad ja märkasin et ta vaatab minupoole.
Esimene lause mis ta mulle ütles oli :” too
oma asjad minujuurde,ma ei taha ilma
sinuta enam ärgata.” Ma olin nii õnnelik,hea
et pillima ei hakanud 😀 Loomulikult mis
poleks veel romantilisem kui see, et ma saan
terve oma ülejäänud elu temaga koos
veeta,temaga koos vanaks jääda ja noori
kiruda 🙂
Kui üldse võib, siis hetkel pean romantilisemaks hetkeks seda, kui mu kallim kinkis keskkooli lõpetamise puhul 100 roosi, mis
koosnes valgetest ja punastest roosidest. Ma ei oodanud nii suurt lillemerd, kuid õnnelikuks tegi küll!
Samas ootaksin veel seda kõige romantilisemat hetke, kas mere ääres mõnusat olemist, kaunistatud ja mõnusaks olemiseks
tehtud magamistuba hea veini ja maasikatega.. mmmm 🙂
Minu mees on see ‘tüüpiline’ eesti kinnine mees. Aga eredalt jäi meelde, kuidas sellel suvel viis ta mind suurele hernepõllule.
Sõitsime ratastega sinna ja siis sõime seal mitu tundi herneid ja peitsime end mööduvate autode eest. Grown up life.
Romantilisi hetki on olnud ikka, kuid usun, et see kõige romantilisem on veel alles ees. Kuna hetkel on mu mees kaitseväes, on
omamoodi romantilised kõik hetked, mil saame koos olla 🙂
Minu romantilisem õhtu oli kui mu noormees suutis väikese ühikatoa nii hubaseks ja armsaks muuta aastavahetusel. Väikese laua
tuppa pannud, küünlad, laualina ka ja muidugi ka toidu valmistanud! Nii armas oli.
Lugesin täna hommikul kõikide romantilisi jutte siin kommentaariumis ja ajasin mehe restorani minuga romantikat tegema.
Tema sai enda pitsa kätte, minu unustas teenindaja loomulikult ära, kuid kui mehel söök söödud, siis sain ka mina oma toidu
kätte. Oleks küll võinud oodata, kuni ka mulle pitsa tuuakse, aga, noh, ei. Enivei, sain lõpuks pitsa kätte, veidi õnnetu olin, aga
mitte eriti, sest ega meil kiiret polnud. Sõin kõhu täis ning, veinipokaal näpus, mõtlesin valjult, et ehk peaks majakooki ka
võtma, see nägi Facebooki lehel väga ahvatlev välja. Pärast lause lõppu avastasin õudusega, et mees oli terve selle aja enda
sõrmelt nahatükikesi koorinud (tal mingi vigastus seal) ning teinud sellest restorani lauale korraliku hunniku. Ütleme nii, et
kooki seekord ei tellinud.
Küsimusele vastates: ootan pikisilmi sellist romantilist hetke, mis pole nii rõve nagu tänane õhtu oli (mis lõpes kiirelt).
Üks romantilisemaid ja meeldejäävamaid hetki, mis olnud.. 🙂 Kahju ainult, et tol hetkel ei osanud nii palju hinnata seda.
Olin Itaalias ja tahtsin maitsta tavalist traditsioonilisi spagette, kuid ei leidnud ühtegi restorani/kohvikut, mis seda pakuks. Igal
pool leidsime sõbrannaga ainult toores vormis erinevate pastade pakikesi ja mitmeid magusate suupistete kohvikuid, mis meid
nimega eksitasid kuna itaalia keeles pasticceria. Kurtsin siis ühele kohalikule seda muret. Tema teatas, et homme avatakse just
üks uus kohvik, kuhu võiks minna proovima pastat. Olin nõus.. Järgmine päev kui minek siis ta ütles et peab korra kodust läbi
käima. Ütlesin et ootan autos. Tema aga tahtis et ma kaasa tuleks ikka. Läksin siis lõpuks ja ohh üllatust… Ta oli ühe toa ukse
peale pannud plakati minu nime ja pildiga. Ise muigas kavalalt ja ütles, et olemegi kohal uues söögikohas. Toas oli nagu
restoranis valge linaga kaetud laud ning suur roosikimp mind ootamas. Ka menüü oli prinditud, esilehel ikka pilt ja valikus
traditsioonilisemad pastad ja magustoidud. Anti valida, mida soovin süüa ja siis alustas ta tegemist, samal ajal andes nippe,
kuidas kohalikud head pastat teevad. 😀
Et toidu ootamine kiiremini läheks, sain kaunistuse ja suhkruäärisega kokteili…
Valminud pasta oli imemaitsev.. Hiljem sai mindud veel tänavakohvikutesse live muusikat nautima.
Kui nüüd aus olla, siis pole mulle kunagi tehtud suurejoonelisi ja romantilisi žeste. Küll aga tahaksin ma sellel päeval meeles
pidada oma imelist ema, kes on nüüdseks olnud pikki aastaid üksi.
Mu ema on kõige isetum inimene, keda ma tean. Seega oleks minu võidu puhul käevõru kingitus temale. 🙂
Mu mees on üldiselt selline väga armas mees, toob mulle praktiliselt igal nädalal lilli (juhul kui ta on jälle kodus, mõnikord teda
pole nädalate kaupa sõjardite värk) ja hoiab ning armastab mind.
See aga toiumus eelmise aasta juunis. Alustuseks ta oli nädala aega koguaeg koju hiljem tulnud, ning kui talle helistasin, vastas ta
alati, et ei saa rääkida , tal on kiire. Koguaeg kuulsin mingeid naisehääli ka kõrval, samas ei süvenenud kah, et sama naine kah
polnud. Mõtlesin, et raisk on endale armukese sebinud. Kaalusin lahku juba minna, aga noh koguaeg kui ta koju jõudis rääkis ta
alati kui palju ta mind armastab ja talle minuga olla meeldib. Kuni ühel päeval 7dal juunil käisime meie maakodus, see päev oli
reaalselt üks halb päev, tema ema ütles mulle halvasti ja õhtul suutsin veel õega ka tülli minna. Ühesõnaga ma lihtsalt pillisin ja
pillisin, ühel hetkel, kui kell oli juba pool 12 õhtule jõudnud, kutsus m
elukaaslane mu välja, et lähme jalutama. Läksin siis torisedes, ütlesin veel, et näe kui nõme torisev naine ma olen, et tal on
kindlasti ilma minuta mõnusam olla. Aga tema ütles, et kõik on korras. Käisime öösel siis mööda Tartu linna kuni lõpuks
jõudsime Ingli sillani – seal rääkis tema meie kahe kooselatud aasta heades asjadest, mis talle meeldib ja mida ta minus
armastab. Siis kõndisime kuradi sillale, seal ta rääkis ka halbadest asjadest (mitte, et neid palju oleks), ning jalutasime edasi
kiriku varemete juurde, ühel hetkel vaatasime koos taevasse ja nägime langevat tähte. Ta palus mul silmad sulgeda ja
kirjeldada tähte mida ma nägin, kirjeldasin ning ühel hetkel palus ta mul silmad lahti teha. Kui olin silmad avanud nägin teda
minu ees põlvitamas ja karbikest käes. Siis ta küsis minult “Kas ma oleksin nõus talle naiseks tulema…” Ma värisevate käte ja
pisarates silmadega ütlesin muidugi jah..ja nüüd ilutseb mul silmas üks kaunis sõrmus.
Siis ma panin pildi kokku küll miks ta koguaeg koju hiljem jõudis ja ei tahtnud minuga rääkida ning mingi naine latras kõrval. 😀
Ma küll ei pannud pilti kokku 😀 kus ta käis siis?
Käiski sõrmust nädala aega otsimas. Tal on nii spetsiifiline maitse, et nädala aega oli tuianud poodides enne kui
sõrmuse ära oli ostnud 😀
Romantilistest hetkedest tuleb kohe meelde,
kuidas kallim öösel, kui meil und ei tulnud, tegi
ettepaneku, et tavai ta tahab mind ühte
ägedasse kohta viia. Olime tudengid ja alles
pealinna kolinud. Juhtumisi oli tal vanemate
auto nö hoiul ja nii ta viis mind Pikakari randa.
Spontaansus on superäge!!! 🙂
Kõige romantilisem hetk oli 2,5
aastat tagasi. Olin just teada saanud
oma lapseootusest, kui mees mind
samal õhtul/ööl randa täiskuud
vaatama viis. Käisime ujumas ja
värki-särki ning kui lõpuks läbi
sireliallee koju jalutasime laskus
mees ühele põlvele ja palus mind
naiseks. Olin õnnest hullumas ja aina
korrutasin jaaa-jaaa! Siis põmm!
meenus mulle ka oma uudis… Ütlesin
siis mehele ääri-veeri, et pulmadeks
on meid kolm. Mees tegi suured silmad
ja väike sillerdav pisar voolas mööda
ta põske alla. Tol ööl saime mõlemad
ikka korralikult lahistata.
PS! Kui pulmad lõpuks kätte jõudsid,
suutsin ma mitu korda enne õiget aega
ärevusest “Jaa” öelda :’D
Mehega saab 9 aprillil 4 aastat koos oldud. Esimene kõige romantilisem hetk meil koos oligi 9. aprillil 2012, kui olime juba
mõnda aega koos aega veetnud siis sellel õhtul ta viis mind mere äärde, võttis autost ühe roosi ja ütles, et ma teen ta nii
õnnelikuks ja ta tahab, et ma oleksin tema jne. See oli väga ilus ja romantiline. 9. kuupäev ongi nüüdsest meie päev ja iga kuu 9.
kuupäeval toob ta mulle ühe roosi 🙂 vahel ka rohkem 😀
Teine kord oli kui me kihlusime. 20.07.2015. Elasime maakodus, käisime õhtul jalutamas põldude vahel ja niisama rääkisime
juttu. (Ta on hull jalutaja, mina ei viitsi üldse nii tihti jalutamas käia, pean vist talle koera võtma 😀 )Kui koju tagasi jõudsime, siis
mina istusin diivani peale ja hakkasin pükse jalast võtma 😀 lihtsalt, sest juba õhtune aeg oli ja varsti magama minek ja kodus oli
soe ja mõtlesin, et nii on mugavam olla. Mul olid püksid juba nö rebadel (põlvedeni ära võetud), siis mees ütles, et ära võta veel
pükse ära. Ma mõtlesin nagu, et mis mõttes ma ei või oma kodus pükse jalast ära võtta. Siis ta tuli minu kõrvale ja küsis kas ma
tahan ülejäänud elu temaga koos veeta. Ma ei vaadanud siis tema poole ja ütlesin jah, nagu ikka. ta on varem ka seda küsinud.
Ja siis vaatasin tema poole ja tal oli käes sõrmus väikses punases südamekujulises karbis. And then it hit me. Siis ma ütlesin
mitu korda, mis asi see on, mis see on nüüd. Ma olin niiiiiiiiii suures šokis. Hakkasin nutma ja siis ma ei teadnud kummas käes
kihlasõrmus käib ja siis hakkasime seda googeldama 😀 See oli nii suur šokk mu jaoks, tuli nagu välk selgest taevast, ma ei oleks
eluski seda osanud oodata, ma polnud üldse selle peale mõelnud, et varsti võiks see juhtuda. Paljud teised on alles 2 aastat
koos olnud ja juba abielluvad ja juba on laps jne, minu arust see nii kiiresti ei peaks käima, aga see on minu arvamus.
Ma kunagi keset suve lihtsalt jutu sees mainisin oma noormehele, et ma unistan vist kõige rohkem sellest, kuidas ma astun
Moskva Suure Teatri uksest välja nii, et lund sajab ja ma olen just tulnud “Pähklipurejat” vaatamast ja siis ühel hommikul, täiesti
ootamatult, kingiti mulle Estoniasse viimasele etendusele enne jõule “Pähklipureja” piletid, vabandustega et Moskvasse ta mind
veel viia ei saa ja lund lubada on meie talvedega palju. Sel hetkel tundsin ma küll, et midagi noor armsat pole minuga vist varem
juhtunud.
Suhte alguspäevil jättis mees mulle post-iteid väikeste
sõnumitega. Enamasti peitis kuhugi vahele – rahakotti,
pinalisse… aga sellest juba aastaid.
Hiljuti leidsin pärast üht tüli iPadi vahelt post-iti
vabandusega – minu jaoks väga romantiline žest.
Muidugi leebusin ja leppisime ära.
Me ei ole üldse mingid romantikud, aga kuna ma hull
Pandora-fänn olen, tuleb pingutada.
9 aastat tagasi otsustasime abielluda. Lihtsalt
arutasime ja jõudsime kuidagi selleni, et võiks ju.
Täiesti ebaromantiliselt.
Sellest hoolimata suutis mees mind üllatada –
korraldas jõe ääres pikniku ja hoolitses kihlasõrmuse
eestki. Kuna pärissõrmuse jaoks toona raha polnud, oli
ta ostnud lillekeste ja kividega juuksekummi.
Naersime siis, et väga praktiline – mahub sõrme ka
siis, kui ma 100 kg juurde võtan.
“Sõrmus” on siiani kapis muude abiellumisega seotud
asjade karbis 🙂
Kui meil sai mingid kuud koos, siis läksime kinno ning tagasi tulles oli voodi peal perfektne roosiõitest süda, mille keskel roos ning
igalpool olid küünlad. See oli nii ilus, et silm läks märjaks küll.
Romantilisi hetki on olnud päris palju. Klišeelikult kõige-kõigemaks võiks pidada muidugi pulmapäeva 🙂 Tegelikkuses on ilusaid ja
romantilisi hetki olnud ka palju vähem erilistel päevadel. Näiteks kui üks kord tulin hilja õhtul töölt väsinuna koju ja abikaasa
ootas mind mu lemmiklillega. Eriliseks tegi selle hetke see, et see lill oli potis ja mees oli ise aianduspoes seda valmis käinud, et
saaksime mulda istutada ja saaksin veel mitmeid kordi neid ilusaid õisi nautida 🙂
Ma võiks siis panna kirja igasuguseid
romantilisi lugusid aga ei! Ma siiski
jään veel veidi ootele 😀 sest ma
tõesti usun ja loodan, et kõige
romantilisem hetk (lausa terve päev)
on mul elus alles ees …if you know
what i mean 😛 🙂
Minu elu senine kõige romantilisem hetk oli, kui me mehega tähtpäeva puhul läksime maal heinamaale pikniku pidama, meil oli
sushit, näkse, veini, latern, kus oli küünal sees, ja vaas lilledega. Augustikuu oli ja taevas oli tähti täis. See oli üks ilus ja
mäletamisväärt õhtu 🙂
Ilusaid hetki on olnud juba praegu
ka, aga kõige rohkem tahaks, et oleks
tuelvikus keegi, kes pühapäevaõhtuti
(ajavahe tõttu mitte laupäeviti)
minuga koos Saturday Night Live’i
passiks 😀
Tegelikult on ju nii, et see hetk võib üliromantiline olla, aga, kui selle inimese vastu tunded puuduvad, siis ei tekita see mingit
emotsiooni… neid hetki on mul olnud küllaga. Kõige romantilisemad on just need väikesed head asjad, mida mu oma mees teeb.
Küll aga kunagi Kreekas tööl olles tutvusin seal ühe mehega, kes oli justkui soulmate, jalutasime kuumas õhtus tulede säral ning
troopilises õhus imeilusas väikeses Kreeka linnas…. need õhtud ja hetked ei unune 🙂
Mul on iga päeva romantilisi hetki
täis:) Hommikul ärgates leian igast
toast väikseid lipikuid armsate
sõnadega (nt “Oled väga-väga ilus!”
vannitoa peeglil, “Armastan sind!” WC
uksel seestpoolt 😀 jne.).
Kuna minu mees just kõige romantilisem pole ja lilli
toob mulle ainult sünnipäevaks, siis minu soov oleks
lihtne-kõige suvalisemal ajal kimp roose saada oleks
armas temast, aga maini palju tahad, tolku pole ikka
midagi
Hei !
Tahtsin ka jagada oma mõtet aga
ainult seetõttu ,et minu kalli ema
lemmikute hulka kuuluvad Pandora
ehted. Tean ka ,et ta vaatab netist
neid pidevalt aga pole sellist raha
,et neid tellida. Seega ,kui ma
täiesti juhuslikult võitma peaksin
siis kingiksin ma igal juhul selle
oma emale. Ema ja isa on koos olnud
nüüdseks 17 aastat ja abielus sellest
2 aastat. Nende suhe on tõeline
eeskuju ja see kuidas nad tegelikult
hoiavad üksteist. Isa on mulle
tegelikult kasuisa ja vahel on isegi
naljakas , kui kaitsev ta on minu ema
suhtes. Teleka ees muditakse ikka
ema jalgu ja pannakse emale tekki
peale ,kui ta magab ning siis tuleb
tasa olla 😀
Minu elus pole kahjuks olnud veel
seda väga romantilist hetke, kuid
kuna minu suurteks lemmikuteks on
hobused siis loodan ,et ühelpäeval
kui minu elukaaslane minu kätt palub
siis selleks ei ole mitte üks tühine
sõrmus(minu jaoks :D) vaid ikka on
käeotsas nööriga suur valge hobune.
Hetkel on meil hobuseid 6 , seega ma
loodan ,et see üks hobune rohkem ja
muidugi abieluettepanek ej jää ainult
unistuseks .
Kõike ilusat !
Olete Kardoga imeline paar <3
Ma ei ole kunagi lilledest suurt lugu pidanud, üks lihasööjataim meil kunagi oli, aga seegi suri vist nälga. Ega suure
romantikuna end ei tunne ka. Selle tõttu on meil kaaslasega romantikast veidi teistsugune arusaam.
Näiteks meie teisel aastapäeval tuli ta koju energiajookidega, et saaksime koos hommikuni arvutimänge mängida. Oli vahva
küll.
Eks neid väikeseid armsaid hetki leiab igas päevas – kui ta mulle nädalavahetustel hommikukohvi voodisse toob või arvuti
käima paneb ja sisse logib, et kui ma kavatsen lõpuks üles tulla, siis kõik juba töötaks.
Eks me oleme rohkem tehnika- kui lillede ja iluinimesed. Selle pärast vaevungi kommentaari kirjutama, sest ma arvan, et ta
kingiks mulle enne uue protsessori kui mõne käevõru. Selline kaunis ehe aga võiks mu käe peal olla küll.
Kuna ma olen täielik kuu-ja tähtedefriik, siis mu elu romantiliseim hetk oli ilmselt mõned aastad tagasi augustis, kui võtsime
kutiga hunniku tekke, läksime sättisime end autokärru teineteise kaissu ning vaatasime tähtedesadu.
Esimesel hetkel tahtsin kirjutada sellest, kuidas jään
igaveseks mäletama seda, kuidas mees esimest korda
aastavahetusel armastust avaldas. Teise hooga tahtsin
kirjutada seda, kuidas iga jumala kord, kui teineteisest
lahkume, musitame. Kaks aeglast ja umbes 4 kiiret
musi. Samamoodi tervitame taaskohtumisel. Nii kõik 5
aastat.
Tegelikult on aga kõige romantilisem asi, mis minuga
juhtunud (niivõrd-kuivõrd) on, on mu vanemad. Nad
on abielus olnud 25 aastat, tuttavad üle 30 ja lapsi 4.
Ja kõigest hoolimata käivad käest kinni igal pool ringi
🙂 tihtipeale musitavad üksteist ootamatult ja
kihistavad naerda. Võibolla on osa selles, et mul on
olemas hea võrdlus – mehe vanemad on tuttavad ja
abielus olnud sama kaua, ometi on “avalik saladus” äia
üle 10 aasta kestnud kõrvalsuhe, rääkimata sellest, et
naine on alati alam, mitte võrdne..
Seega, kui peaks juhtuma, et ma võidan, annan võru
hea meelega oma isale, kes selle emale kingib. Ta on
rohkem tegudeinimene ka 🙂 see oleks minu viis
näidata neile, milliseks eeskujuks/eesmärgiks nad oma
suhtega on
Väga armas ja ilus mõte! Jätkuvat õnne mõlemale
paarile 🙂
Me kutiga pole ilmselgelt olnud nii kaua koos kui suurem osa siinseid kommenteerijaid – oleme tudengid, koos sai meil täis alles
poolteist aastat, sellest pool aastat kaugsuhtes. Oma kuti puhul armastan aga kõige rohkem seda, et tähtpäevadeks ta midagi
grandioosset ei planeeri, suudab aga teha romantiliseks muidu koleda argipäeva 🙂 Näiteks korrad kui mul on olnud raske
hommikul vara ärgata ja ta on toonud hommikusöögi voodisse, või hommikud, kus pean minema vara tööle/võistlustele ja ta
puhastab lumest mu auto ja paneb sooja, et ma ikka õigel ajal kodust välja jõuaksin ja külmetama ei peaks. Ei ole 100 roosi vajagi,
kui selline armas inimene kõrval on!
Kommentaare lugedes tuli naiselik kadedus peale, tahaks ka, et minu mees tooks teinekord vähemalt lilligi… Ma ikka räägin talle
pidevalt, et mina tahaks ka lilli saada või midagi ilusat, aga jutuks see jääb. Kui hästi läheb ja ta poodi viitsib minna, siis saan
emadepäevaks või naistepäevaks lilli, aga seda on selle 9 koosoldud aasta jooksul juhtunud harva.
Mõnikord on ta tahtnud spasse minna, aga siis jääb see mõte teostamata.
Nii et, minu jaoks oleks juba see romantiline, kui ta tooks mulle niisama lilligi, läheks kuskile kahekesi välja sööma, suurematest
asjadest ei hakka unistamagi.
Kuid alla ei anna, ostan endale ise lilli, sokolaadi vms 🙂
Nüüd oleks muidugi eriti tore võita käevõru, see on ikka midagi muud, kui iseendale kinke teha.
Tead, mul üks sõbranna ütles selle
kohta nii, et “ma mõtlen, et mu mehel
on muid häid omadusi.” Sa mõtle ka nii 🙂
Minu elukaaslane pole ka teab, mis
lilliede ja liblikate vend, aga
tõepoolest on tal muid häid omadusi.
Ja ma olen märganud, et pahatihti
need, kes FB-s oma imeromantilist
suhet afišeerivad, on tegelikult
õnnetus (ja/või truudusetus) suhtes,
mida siis nende lillesülemitega
üritatakse kompenseerida (ja
kindlasti ei unustata avalikult
näitamast).
Minu elus on ka olnud palju romantilisi hetki,
kuid võib-küll just romantiliseks, ehkki kõige
erilisemaks hetkeks ma pean seda, kui ma
läksin minu ja mu mehe esimest last sünnitama.
Ta alati arvas, et ta ei suudaks sellisel hetkel ise
juures olla, kuna nõrganärviline ja ema oli mul
see, kes alati rääkis, et tema tahab kaasa tulla.
Niisiis tuligi tema. Mees aga helistas iga
natukese aja tagant emale, küsides, et kuidas
mul läheb, kus maal sünnitus on jne. Üks hetk
oli mees aga taibanud, et ta peab kohal olema..
Seega ta kihutas nii, kuidas jaksas. Õnneks
haigla polnud kodust kaugel. Haiglasse jõudes
oli ta uksed “pikali” jooksnud mind otsides. 🙂
Lapse sünni juurde jõudis ta õigeks hetkeks ja
see oli me kõigi jaoks väga eriline. Eriti mulle, et
minu kõrval sai olla minu 2 kõige kallimat
inimest, kuigi muidu lubatakse ainult üht
tugiisikut kaasa. Minu mehe tegu jäi meelde ka
arstidele ning sel päeval, kui haiglast
lahkusime, naersid kelmikalt vastutulevad
arstid meile otsa ja ühe arsti sõnad jäid hästi
meelde-“Näe, see ongi see mees, kes uksed
pikali jooksis!” 😀 Tagant järgi mõeldes oleks
see situatsioon nagu filmis olnud. 🙂
Kuid nüüd selle käevõru juurde… Seda käevõru
nähes ma mõtlesin kohe oma kallile memmele,
kes on nüüdseks meie seast lahkunud.
Täpsemalt oli ta mu vana-vanaema. Minu
lastele veel vana-vana-vanaema. Ta oli kõige
heldem inimene maailmas minu jaoks ning ka
paljude teiste, kes teda tundsid. Ta oli õpetaja
ning armastas kõiki lapsi võrdväärselt. Lapsed
armastasid ka teda väga. Seda oli näha, kui
tema enda õpilased siiani pidasid meeles teda,
helistades talle tema sünnipäevade puhul. Ega
tänapäeval on seda väga vähe näha, et 90-
aastast kunagist õpetajat peetakse siiani
meeles. Memm mõtles alati ennem teistele, kui
endale. Ta võis anda oma viimase palukese
leiba ka ära, peaasi, et teistel kõht täis oleks.
Minu lapsed said veeta temaga kahjuks vähest
aega koos ja veel mäletavad teda. See käevõru
meenutas me memme ja selle käevõruga me
hoiaksime teda meie mälestustes edasi,
graveeerides sisse “Memme” ning tean, et see
käevõru jääks meie pere reliikviasse veel
kauaks, mida kinkida põlvest põlve edasi.
Mees tõi igapäev mulle uued lilled haiglasse kui meie tibu oli sündinud .Pidime seal kauem olema kuna kõik ei olnud korras .Koju
saamise päeval tõi suure lillekimbu !Eelviimasel päeval tõi ka uued lilled aga need jätsin nna uuele emale ,kes tuleb sinna .Lilled
annavad soojust !
Minul on mehega vedanud,
romantilisemat kutti temast ei tea.
Tooksin välja 2 kõige romantilisemat
hetke, mõlemad on seotud minu
sünnipäevaga. Saabumas oli südaöö,
mina hakkasin juba vaikselt magama
sättima, kui sain 00.00 kõne enda
kallimalt, kes õnnitles mind. Tollel
ajal me veel koos ei elanud. Kuulsin,
et ta on õues ja muudkui jookseb
ringi ja teeb miskit, küsisin, et
mida ta teeb, ütles, et oota. Läksin
juba põnevile ja lootsin, et ta on mu
maja juures ja saan teda kallistama
minna. Järsku kuulsin õues
ilutulestiku pauke. Läksin siis akna
juurde ja seal ta oligi, imeilus
ilutulestik ja minu musi. Pisarad
tulid silma suurest õnnest. Panin
ruttu riidesse ja läksin õue ning
hüppasin talle sülle.
Teine romantiline seik oli nagu
öeldud, siis jälle minu sünnipäeval.
Sel korral aimasin, et ta tuleb mind
00.00 õnnitlema ja nii oligi. Kui
koridori läksin, siis avanes mega
armas vaatepilt. Minu musi ja
hiigelsuur mõmmi. Olin talle kunagi
öelnud, et tahaksin seda saada ja
nüüd mu soov täituski. Lisaks mõmmile
oli tal mulle veel üks kingitus. Ta
võttis oma ipadi välja ja pani ühe
video käima. Lühidalt oli see video
sellest, kuidas ta seda mõmmit mulle
ostmas käis, kuidas ta mõmmit
ostukärus sõidutas, temaga koolis
õppimas käis, kuidas ta mõmmile ISE
punase südame peale õmbles, kuhu
peale oli kirjutatud “Kallista mind,
armastan sind!”
Vot selline on minu mees 🙂
Tahtsin esiti hakata kirjutama, et minu mees pole mingi eriline romantik, et meeletult planeeriks suuri üllatusi ja siis rabaks mind
nendega jalust. Tuleb tegelikult nentida, et mingite hiiglamasuurte üllatuste korraldaja ta polegi, aga lugedes siin
kommentaariumis teiste naiste juttu, oli mul äratundmismomente ikka väga mitmel korral. Ta on mul ühesõnaga selline igapäeva-
romantik ja ma vist ise olen samasugune. Romantika on siis, kui sa ise selle teed ja usud, et nii on. Tahan sellega öelda, et see võib
peituda igasugustes pisiasjades, leian, et alati ei pea jalust niitma 100 roosiga või uhkete-kallite kingituste jms-ga, saab ka
lihtsamalt, lihtsalt tulebki ise see romantika üles leida 🙂 Muidugi on tore ka, kui saada need 100 roosi või uhkeid-kalleid kingitusi,
aga leian, et see ei taga alati seda õiget romantilist tunnet. Minu härra on mind ka üllatanud küll sületäie meetripikkuste punaste
roosidega, küll täiesti ootamatul hetkel välisriigist koju tulemisega, küll kingitustega jne, aga leian, et minu jaoks jäävad meie
romantilisemad hetked siiski magamistuppa, kus saab tunda, et kahest inimesest on üks saanud. Või varahommikustesse
veekogude ääres istumistesse ja oma plaanide ja mõtete rääkimisse, olles üksteise kaisus. Või romantilistesse öödesse olles kuskil
kodust väljasõidul, samuti rääkides kõigest ja mittemillestki ning nautides teineteist. Või kodus veedetud unised pühapäevad, kus
lihtsalt ollakse – nauditakse kodu, seda, et ei pea kusagile kiirustama ja muidugi – üksteist. Vot see on on minu jaoks tõeline
romantika 🙂
Ootamatu romantika.
Pea 7 aastat tagasi peale abielu
registreerimist ei olnud meil võimalik
mesinädalaid veeta kuskil mõnusas soojas
riigis nagu ikka unistatakse.
Aga panime endale noarootsis mereäärse
puhkemajakse bronni,et noh natukenegi
omaette olla ja hetke nautida.
Kohale jõudes olin pisarateni
liigutatud..päike hakkas loojuma mere taha
,toas laual ootas
vahuveini,kommid,kaart..voodi oli
kaunistatud nii ilusalt..kaminas oli tuli all.
Super! Puhkemaja omanikud üllatasid meid
korralikult.
See oli tõesti üks romantilisemaid
nädalavahetusi üldse!!!
Kõige romantilisem hetk oli vast see kui ma oma
praeguse elukaaslasega esimest korda Viljandis kokku
sain ( tema nimelt elas siis Võrus ning mina Tallinna
lähedal, seega leppisime kokku et saame poolel
teel.kokku). See oli meie esimene kohtumine, olime
aasta aega varasemalt internetis suhelnud..veetsime
kolm päeva Viljandis järve ääres telkides, need kõik
päevad olid lihtsalt unustamatud.
Mul on nii hea ja tore mees et kõik päevad on rõõmu ja
nalja täis 🙂 käevõru on ilus ja nii nii tahaks selle oma
emale sõbrapäevaks kinkida, sest tema on minu parim
sõber!
kõige romantilisem hetk oli see, kui mu kätt paluti sel hetkel, kui olin umbes 6 kuud rase olnud. aga no siis ma ärkasin üles, polnud
rase ja polnud meest 😀 nii et kõik oli unes 😀
Hahahaaa 😀
Naljakas, et ma just täna siia blogisse sattusin. Olen oma
3-aastasega haiglas kõhuviirusest saadud
vedelikupuudust taastamas, piimapaisuga rinnad
kapsastesse mähitud, sest kodus on mu kallis mees meie
kalli 9-kuusega juba mitu ööd-päeva meid ootamas.
Käisin öösel taas veidi piima välja masseerimas ja
kapsaid vahetamas ja millegipärast tuli tahtmine netist
piimapaisu ja kapsa hingeelu kohta lugeda. Nii ma siia
jõudsin – maailma populaarsemasse Eesti blogisse, nagu
mulle tundub. 19000 FB sõpra!!! Püha müristus! Edu
Sulle, Mallukas! Äge naine oled! Tahaks teinekord
silmast silma kohtuda 🙂 Üldiselt ma blogisid ei loe, sest
pole aega. Aga mis mul siin haiglas ikka targemat teha
öösel peale magamise 🙂
Aga minu kõige romantilisem hetk… Mul on minu
totaalse mitteromantikust mehega neid ikka omajagu
olnud. Üks esimesi ilmselt aastal 1999, kui jaanipäeval
tutvusime ja päikesetõusuni mingis vanas saunas Peipsi
ääres musitasime ja läbi lahtise sauna ukse järvelt
tõusvat päikest vaatasime…. Või kui saatus meid 2011
taas kokku tõi ja Positivusel paduvihmas ansambel
James’i kuulasime, “Sit down” loo ajal koos ülejäänud
publikuga pori sisse maha istusime ja teineteist kaisus
hoidsime… Või hetked, mil meie kaunid tütred
esmakordselt meie kätele anti… Või siis ikkagi minu
viimane sünnipäev meie uues koduaias, kui ta minu ema
abil oli mind koos lastega paariks tunniks kodust välja
meelitanud, et mind siis koju jõudes vastu võtta valges
triiksärgis-viigipükstes, mind unevõlas karjuva 2-
aastase ja magava 4-kuuse juurest käekõrval maja taha
aeda viia, kus laual ootas suur roosisülem tordi ja
šampusega ja ootasid meie teekonnal olulist rolli
mänginud Ewert ja Draakonid, kes hakkasid laulma
puupakkude otsas pilli mängides laulu “You had me at
Hello”, et seista mu ees ja hoida mul värisevate kätega
kätest, vaadata kogu laulu kestel ainiti silmadesse, kuhu
valgusid pisarad, silmadega, kuhu valgusid pisarad, nii et
ka bändipoisid, ei suutnud oma pilke pillidelt tõsta, et
pärast laulu lõppu öelda mulle, mida kõike ma ja meie
pere tema jaoks tähendab ning laskuda ühele põlvele, et
paluda minu kätt, kinkides mulle sõrmuse, mis ehib
praegu mu sõrme, ning pakkuda vastu oma südant…
Seda ta siis vaikselt plaanis, kui ma teinekord voodis
lesides ja teda kusagil kaugel mõtetes tabades küsisin:
“Mis mõtled?” ning vastuseks sain kelmika: “Ei ütle.
Ükskord saad teada.” 🙂
Veel eredalt on meeles see, kui käisime koos reisil ning korjasime sealt kive. Mina arvasin, et ju need hiljem kuskile maha jäid. Tuli
välja, et Ta oli need endaga Eesti kaasa tassinud ja meisterdas mulle algusest lõpuni kaelakee sellest – oma kätega. Kinkis selle
mulle jõuludeks ja ma valasin suuri õnnepisaraid. Üleüldse on väga vedanud Temaga. 🙂
Lugedes siin ka teiste ilusaid kommentaare meenus mulle endale veel üks väga vahva seik kui me matkamas käisime.
Otsustasime varasuvel ratastega telkima minna. Sõitsime siis mööda Võrumaa künkaid ja metsavaheteid, ümberringi imeilus
loodus ja päikesetõus. Mina muidugi valisin endale ratta, millega oli jube raske vändata sellisel künklikul maastikul + seljakotid
ja muu kraam ka veel. Poiss märkas seda ja otsustas minuga rattad ära vahetada, missest, et minu ratas oli selline pisut
naiselikum, peaasi, et mul kergem oleks. Lisaks võttis ta enamuse minu kottidest (no naiste asi vedada terve kuu kraam kaasa
mõttega, et äkki läheb vaja 😀 ) ja asjadest endale lisaks, kuigi tegelikult oli tal endalgi veel raske seljakott + telk. Muidugi
mõista ei olnud nii, et mees oli kaamel ja mina sõitsin nüüd tühjade kätega või kotita, lihtsalt naise füüsis on veidi nõrgem, pole
midagi parata ja paraku ma ülehindasin enda võimeid. Ma olen selline inimene juba, et ma ei taha kuidagi teisi enda
probleemidega koormata ning seepärast ma ka ei vingunud, et mul on raske vms, kuid noormees sai sellest ise aru ja üritas
kuidagi minu vaeva vähendada. Nii me siis sõitsime ja tegime vahepeal bussipeatustes pause, kogusime end, päike paistis nii
mõnusalt, vahepeal sadas ka vihma, kuigi päike samal ajal paistis ja kõik oli nii mõnus, see vihmalõhn ja meie naer, naljad ja
lõbus tuju. Lõpuks jõudsime siis järvekese äärde ja panime sinna telgi püsti. Kõik oli nii super, tegime lõket, sõime, istusime
lõkke ääres puupakul ja vaatasime järve poole, kuidas päike loojub. Vahepeal muidugi suutsin ma koos riietega vette libastuda
(no õigemini otsustasin ma vaadata kui soe vesi on ja keerasin oma püksid põlvedeni üles, seal oli aga palju konnakulleseid ja
muid veeloomakesi, jäin neid vaatama ja liikusin järjest sügavamale kuniks libastusin kuidagi mingi asja otsa ja lendasin kogu
riietega vette – no päris jahe oli 😀 ). Hilisõhtul läksime siis telki, mängisime seal mänge, jutustasime ja naersime ja naersime ja
naersime ja me ei teinud isegi sellest välja, et tegemist oli varasuvega, mil ilmad olid veel tegelikult päris jahedad ning telgis oli
hirmus külm…meid see ei häirinud… kuni ükshetk kuulsime mingeid samme ümber telgi ja veidi eemal krõbistamist. Oii kus siis
oli mul hirm. Nimelt asusime me orus, ümberringi oli mets. Algul ei teinud me sellest välja, noormees käis veel mitu korda
vaatamas, kuid kedagi ei olnud. Kui see kordus, siis ma mõtlesin küll, et ei, ma ei suuda siin enam olla ja läheme parem kohe
koju. Kell oli vast kuskil pool 11 õhtul (praktiliselt oli juba pime), kui panime kibekiirelt telgi kokku, panime pealambid pähe ja
põrutasime siis läbi kottpimeda metsa kodu poole. Kutt sõitis ees ja mina tema järel, sest teerada oli kitsas. Mina muidugi ei
suutnud kummalegi poolele vaadata, kuna ma olen kord juba selline ülemõtleja ning mõtlesin, et nüüd ma jäängi siia mõne
metslooma kätte või satume wrong turni elukate peale. Alles siis sain ma rahulikumalt hingata kui jõudsime metsast välja
suurele maanteele, kus on siis hea kergliiklustee. Ja vot siis oli küll mõnus ja romantiline hetk, ainult meie 2 mööda suurt
maanteed jalgratastel, kell 12 või 1 öösel, täiskuu paistmas, mõnus karge öö, suvelõhn…Sel hetkel ei kartnud ma enam midagi,
kõik tundus nii turvaline, nii vaikne ja mõnus. 🙂
Tegelikult ma nõustun paljudega, et alati ei peagi neid lilli ja küünlaid ja suuremat sorti planeeringuid olema, et asi oleks
romantiline. Inimesed peavad ise tundma seda hetke, mis on tema jaoks romantiline. Kuigi jah, mu kutt on teinud mulle palju
selliseid üllatusi, kus ilmub ootamatult kohale koos lillede või mõmmiga, või kunagi tüli korral oli Annelinna rõdu alla
teeküünaldest suure südame teinud jne, siis sellised tavapärasemad pisiasjad on isegi veel meeldejäävamad ja armsamad. No
nt seesama matkamine või see, kui ma enne suhet (olles ainult 1 kord elus teda reaalselt näinud) käisin operatsioonil ja pidin
nädal aega haiglas olema. Ja kuigi ta elas ise Võrus, otsis ta endale Tartusse koha, et käia iga päev haiglas mind vaatamas
(külastusaja algusest külastusaja lõpuni, ehk siis praktiliselt terve päev). Küll ta tõi mulle süüa, õhupalle, lilli, et mul oleks tuju
parem….tegelikult tegi mind hoopis õnnelikuks tema kohalolek ja hoolimine. See, kuidas ta oli mulle toeks, kui ma üritasin
uuesti kõndima õppida. See kuidas mu näidud läksid ükshetk nii halvaks, et mul tekkis eluohtlik olukord, aga tema oli nagu
minu kaitseingel, kes saabus õigel hetkel, märkas seda ja kutsus ruttu õe. Või siis lihtsalt see, kui ma olin koguaeg nõrk ja
väsinud ja magasin, siis tema istus minu voodi kõrval ja lihtsalt valvas mind. Kui ma juba sain hiljem koridoris ringi liikuda, siis
oli nii armas, et me jalutasime vaikselt käsikäes mööda koridore ja jutustasime maast ja ilmast. Ja mulle piisas sellestki, et
nimetada seda romantiliseks hetkeks.
Mina olen läbi ja lõhki igapäevaromantika fänn. Kõige
romantilisem on see kui võid tundide kaupa voodis
lesida ja lihtsalt rääkida. Kõigest. Ja kui vahepeal
elutempo kiireks kisub ning stressilevel lakke on
tõusnud, piisab vaid sellest kui kallimal käest kinni
võtta ning teha samm magamistoa poole, kui kõik
muud asjad jäävad pooleli ning prioriteedid jälle paika
nihkuvad 🙂
:)) nii tore “ülesanne”
NT kui sõjaväes oli 5 a tagasi ja siis reede õhtul lampi keegi tuleb ukse taha- kes SEE olla võiks nii hilja õhtul?? Minu muska,
roosikimp käes, munder seljas, keda üldse oodata ei osanud 🙂
Meenub meestepäev, mil ma olin temale roosi ostnud ning ootasin teda. Kuulsin, et välisuks avanes, valmistusin tema
sisenemiseks ning tõstsin selle ühe pika roosi enda ette. Üllatus oli aga suur, kui põrandalt silmi tõstes nägin, et mees on samal
õhtul otsustanud mulle kimbu roose tuua & nüüd naeru kihistab. Ühesõnaga- mina tahtsin roosi talle kinkida ja tema mulle kimbu
kinkida. Ja nii me seisime, keset tuba, kummalgi lilled käes ja itsitasime, et küll me oleme sarnased. Naljakas, kuid samas
romantiline & siiani on tunne, et see liitis meid veelgi.
millegipärast on need hetked olnud sellised, mis ei kuulu klassikalise romantika alla. Näiteks kuidas me suures lumetormis
majaümbrust lumest koristasime. rassisime kahekesti, vahepeal puhkasime, jutustasime või viskasime teineteist lumega, siis jälle
koristasime. Kui töö tehtud, sisi tuppa kuuma teed jooma diivanile pleedi alla. Mingit küünlavalgust ega kaminatuld polegi vaja.
Piisab sellest kui mingi hetk on lihtsalt teineteisele pühendatud, pole nutitelefone ega läpakat põlvedel…
Minul kohe nii kaks romantilist seika.esimene oli siis kui esimest korda mulle armastust
avaldati.hommikul lauapeal ootas mind kaart koos lillede ja kommiga.kaardi sisse oli kirjutatud kõik
mida tunti mu vastu.ja siis muidugi see,et kaks nädalat tagasi tuli küsimus mida vist iga naine ootab ☺ja
vastus oli jah….
Minu mees ei oleabsoluutselt romantiline. Vàhemalt ei
pinguta ta selle nimel vàga kôvasti. Ei too lilli(isegi
aastapàeva unustas àra)
Kuid siiski on selliseid ilusaid hetki meie suhtes olnud
piisavalt , et nûûd ûhte kôige imelisemalt valida.
Aga minu senise romantika top1 on olukorras, kus
ilmselt vàhesed suudavad romantikat náha 🙂
See oli umbes tàpselt aasta tagasi, kui olin sûnnitamas
meie esimest imeilusat tûtart.
Olin juba pool pàeva tuhude kàes vaevelnud ja veidi
hulluks peast minemas. Lôpuks kui meid mingi aeg
sûnnitustuppa lasti, hakkasin erinevaid valuvaigisteid
nôudma. Tehti sûsti ja lubati naerugaasi. Aga miski ei
teind paremaks enesetunnet. Pigem vastupidi, aina
valusam ja valusam. Meie toas oli suur vann, kuhu
àmmakas soovitas minna. Mees, kes proovis mind
koguaeg lohutada ja olla vôimalikult abivalmis , arvas ka
, vôiksin proovida. Vannis làksid valud nagu vôluvàel
mööda. Tôesti super oli olla, isegi söögiisu hakkas
endast màrku andma. Mees làks rkioskist vôileibu ja
limonaadi tooma. Tagasi tulles pani maki màngima ja
meil hakkas selline pidu 🙂 nii vahva oli olla. Tegime nalja
ja itsitasime niisama. Pold sellist tunnetgi et ûks meist
hakkab kohe varsti sûnnitama.
Muidugi teine kôige imelisem hetk oli see kui meie beebi
meile sûlle anti ja saime teda koos imetleda. Praegugi
muutun emotsionaalseks nendele hetkedele môeldes.
Ja ûldse , kui ma meenutan , neid kôiki kauneid hetki ,
kasvôi niisama diivanil kaisutamist, vôi kuidas ta iga
pûhapàeva hommikul teeb omletti, siis ma tean, et
paremat meest tahta oleks patt. Hull asi , et ta neid lilli
ei màrka tuua , eks mul ongi tegevust ja saan seda
harjumust temasse natuke rohkem ehk sûstida ?
Elu on tàpselt nii romantiline ja ilus, nagu sa ise ta enda
jaoks môtled! Nàe ilu vàiksetes ja lihtsates asjades ning
su elu vôib olla romantikast tulvil !
Ei tule hetkel kahjuks ühtki romantilist hetke
meelde…meeldiks lihtsalt kui keegi kuum kutt kes
mulle meeldib, mind tugevalt suudleks:)
Kõige romantilisem oli vist siis, kui olime alles pool aastat koos olnud ning olime Muhu saarel just saunas käinud. Kuna mul oli
külm, olin tema pusa sees. Olime lõkke ääres, üks sõpradest mängis akustilist kitarri, õõtsusime lõkkesoojuses, teisele poole
vaadates oli meri.
Vahepeal on 7 aastat möödunud, perekond on ühe prääniku võrra suurenenud, aga selle õhtu võluv lihtsus on siiani meeles.
Käevõru sooviks väga, olen tänu väiksele präänikule viimased pool aastat (ning raseduse aeg) ainult väikeste inimeste asju kokku
kahmanud, vahepeal oleks tore midagi ilusat ka endale saada.
Poiss on hetkel kaitseväes, kuid iga kuu neljdal
kuupäeval saan talt kirja, sest siis saab meil jälle kuu
kauem koos oldud. Üllatusi teeb ka palju, palju kordi
oleme telefonitsi rääkinud ning ta on öelnud, et
nädalavahetusel peab kaitseväkke jääma, kui mõned
tunnid hiljem käib ukse kell ja ta seisab ukse taga.
Hetkel oleme koos olnud üle 2ja poole aasta. Poiss on
mul suurimaid romantikuid, kuid ise olen selle alapeal
vägagi võhik. Lilli saan suhteliselt harva, aga kirjakesi
jätab alati kuskile vihiku või raamatu vahele ning see
on armas.
Kõige meelde jäävam õhtu oli eelmise aasta suvel, kui
tulin sõbranna poolt ning poiss oli teinud valmis
õhtusöögi. Koridoris, magamis toas, köögis ja suures
toas põlesid küünlad ning muusika mängis vaikselt
taustal, ise tuli ukse peal vastu veiniga. Õhtusöök ära
söödud, käskis mul magamis tuppa minma, kus voodil
oli roosiõied ning voodil üks punane roos, kommikarp
ja nende hulgas ka kiri. Kiri oli nii liigutav, et ma
tihkusin suhteliselt kaua nutta ja terve õhtu
kaisutasime ja kudrutasime niisama?
Eeldasin, et minu elu romantiliseim hetk saab olema
see, kui läksime kallimaga Pärnusse koosolemist
tähistama. Asi lõppes aga sellega, et tähistasime nii
hoogsalt, et suutsime marmorlaua ära lõhkuda –
kuidas ja miks jäägu saladuseks, aga kohtuvalat
lõbus oli sellegi poolest. 🙂
Kui mu elukaaslane kõndis lõuna ajal 5 km
lillede ja kingitusega läbi linna töölt koju, et
mulle ootamatul hetkel sünnipäevakink anda
🙂 Sellised ootamatud üllatused on kõige
armsamad.
Esimene ühine sõbrapäev uues korteris. Mees oli valmistanud õhtusöögi ja toonud lilled. Ehitusjärgus oleva elutoa põrandal oli
tekk maas ja pappkastile oli serveeritud romantiline õhtusöök 🙂 Istusime patjadel ja nautisime sööki.
Mul ka ei ole mingeid roosilugusid rääkida, meil seda romantikasoont ilmselt ei ole.
Tegelikult eriti puudust vist ei tunne ka, pigem juhtub mingeid naljakaid asju. Näiteks
meeldib meile väga reisida, aga siiamaani pole mitte ühtegi korda olnud, kus midagi
poleks valesti läinud. Viimane kord Rhodosel vaatasime endale ühe väikese
veinilinnakese välja, lükkasime marsruudi GPSi ja panime ajama. Tuju oli maksi, aga
mingil hetkel tuli selline vasakpööre väiksema tee peale ja varsti läks asi veidraks
kätte, sest see muutus mingiks põlluvahemülkaks. Kuna eelmisel päeval oli korralikult
sadanud (kevadine aeg oli), siis seal laius megapori. Siis me jäime ilmselgelt sinna kinni
ja elukaaslane pidi autot tagant lükkama, et me sealt välja seaks. Ausalt ma ei tea,
kuidas me sealt välja saime, aga ma suutsin kuidagi veel auto ümber keerata ja pmst
vajutasin gaasi põhja ja panin silmad kinni ja palvetasin et me sinna uuesti kinni ei
jääks ja kui me sealt lõpuks võidukatena väljusime, siis oli meie valge rendiauto täiesti
pruun ja mees ka natuke mudakäkk. No vein jäi ära, sõitsime esimesse bensukasse ja
palusime härdalt, et kas oleks võimalik auto puhtaks pesta ja nad tegid seda ainult
VIIE euro eest. Ilmselgelt kummalegi meist ei tulnud pähegi kontrollida, kas tegu oli
lühima või kiireima marsruudiga. Lollakad noh. Varsti lähme Vietnami, ma juba
kujutan ette, kuidas meid seal näiteks paljaks varastatakse või ma malaaria suudan
endale hankida või elukaaslane endal mingi luu ära murrab (ükskord pillas ta endale
laua varba peale ja murdis varbaluu ära). Nagu mis inimesed lihtsalt.
Aga üks õudne asi juhtus ka mingi kolm aastat tagasi suvel. Olime juba ikka koos
olnud ja teadsime juba üksteist päris hästi. Pidime järgmisel päeval Saaremaale
sõitma ja äratus oli päris vara. Ärkasin mingi kell 8 selle peale üles, et elukaaslane
tõmbles kõrval, silmad pahupidi peas, ja korises. Ma suutsin kuidagi rahulikuks jääda
ja sain ikka kiirabi kutsutud ja nad tulid suht ruttu, pühapäeva hommik oli eksole. Ja
no pärast tuli välja, et epilepsia. Aga see hetk, kui sa lihtsalt vaatad inimest siniseks
tõmbumas ja mõtled, et ta surebki siiasamma ära, ja see kestab mingi miljon aastat ja
sa ei saa mitte midagi teha. Nojah, nüüd on tegelt kõik hästi ja ma ikka viskasin nalja
ka, et höhöhö, vaata kui hea et püksi ei sittunud, oleks see vast piinlik olnud
kiirabionude ees. Mitte et nad hullemat poleks näinud, aga mis sa ikka teed, nutad või
naerad. Eks me siis naersime. Nüüd ma enam nii ei paanitse, sest mingi rutiin on ikka
tekkinud, aga no tore seda tegelt vaadata ei ole. Aga no milline on tõenäosus, et ma
olen inimesega koos ja siis tal diagnoositakse epilepsia. Suht lotovõit.
Ilmselgelt ei saa ma rääkida kui kõige romantilisemast
päevast, sest siis on neid romantilisi päevi pea iga päev,
aga mulle niii hullult meeldib kui mu mees mind
mootorrattaga hommikuti tööle viib ja teadagi on
hommikud kiired, siis teeme kiivrid peas aidaaa-musi.
(Kolks:D) Pealtnägijatele võib see ilmselt päris tobe
tunduda aga minuarust on see nii mega armas ?
Oehh, lugedes eelnevaid kommentaare,
sooviksin kõiki neid romantilisi
hetki ka endale 🙂 Kahjuks pole ma
veel leidnud seda õiget inimest, aga
eks ikka olen kingituseks roose saanud 🙂
Eelmisel novembril olin kodus kurvalt haige ning lisaks
kõigele oli mu noormees sõitnud kaheks kuuks USAsse,
mis mind topelt kurvaks tegi. Ütles ühel päeval Skype’is
et sõidab nüüd Key Westi aga seal ta operaatoriga levi
ei ole. Et küll paari päeva pärast räägime. Olin päris
mures ja rääkisime veel viimasel hetkel enne kui
minema hakkas.
Möödas oli 2 päeva ja ma olin endiselt palavikus kodus.
Järsku kuulsin, et keegi koputas uksele. Kuna mu vend
tol ajal oli suur külaline, siis ei hakanud isegi muretsema
kes see olla võiks. Kui ma ukse lahti tegin, siis seisis seal
hoopis mu noormees lilledega. Oli otsustanud
varasemad piletid osta ja mind üllatada:) nutsin ja
karjusin, vaatasin igaksjuhuks et tegu ikka vennaga pole
ja nutsin veel 😀 istusime terve õhtu ja rääkisime juttu,
käisime autoga linnavahel sõitmas ja see oli küll üks
hetk kus ma tundsin, et ma ei suuda enam õnnelikum
olla.
Oleme mehega koos olnud pea 13 a
ja selle aja sisse mahub palju
lilli,romantikat ja yllatusi. Näiteks
kunagi valmistas ta ise mulle töö
juures nädal aega metallist lille.
Polnud just kauneim öis kuid väääga
ilus minu silmis.
Aga kirjutan väikesest,minu jaoks
mega romantilisest hetkest pool
aastat tagasi. Kolisime maale elama ja
paigaldasin ise tehtud ja kaunistatud
postkasti maja ette. Oma töö yle olin
väga uhke ja käisin igal hommikul
tähtsalt hommikumantel seljas ja
kohvitass käes postkasti sisse
vahtimas. Kuna meil midagi tellitud
polnud ja maale reklaam metsavahele
ei jöua,pidin iga kord leppima
kuuseokaste vahtimisega. Möistagi
tegi see mu nukraks.
Mingil hommikul lootust kaotamas
aga ikka käies(sest nii tuus on
hommikumantli ja kohviga hoovis
töllata) avastasin postkastist värske
Naistelehe ja järgmine päev Toit ja
trend! Hämming ja rööm oli suur sest
nyyd sain ju hoovipeal spetsiaalselt
selleks otstarbeks soetatud laua taga
kohvi juua ja lehte lugeda.
Järgnevatel päevadel sain veel
erinevaid väljaandeid. Kuupäevad kyll
ei klappinud…aga ma kordagi ei
pööranud sellele tähelepanu 😀 eks
ma teisel päeval tabasin ära mis värk
nende ajakirjadega on ja et mu kallis
mees,märgates mu nukrust,muretses
hunniku väljaandeid mida ta enne
mu ärkamist postkasti viis.
Mulle meeldib see lugu kõige rohkem 🙂 Armas mees!
+1
Kõige romantilisem hetk minu elus oli
kindlasti pulmapäev. See oli päev, kus oli nii
palju emotsioone ja armastust, et see pole
millegiga võrreldav. 🙂
Minu soov…
Põlve võiks küll lõpuks maha juba panna :)))
Loosiõnne pole, valentinipäevast suurt ei hooli, aga seda viimast romantilist seika peab lihtsalt maailmaga jagama. Niisiis:
“Kuule, kui sa tahad mulle sõbrapäevaks kinki teha, siis tahad ma teen su elu lihtsamaks ja ütlen, mida ma tahan,” ütleb
Marek.
Ma teen imestusest suured silmad. “Tohoh, ma ei teadnud, et me sõbrapäeval kinke teeme!”
“Ei, noh ega me ei teegi, aga ma mòtlesin, et kui sa sel aastal peaksid tahtma mulle kinki teha,” jätkab ta ja saadab mulle
sujuvalt pildi mingist ratastega tööriistakohvrist.
“Olgu, ma siis teen su elu ka lihtsamaks,”vastan ma ja saadan vastu Max Air’ide pildi. “Suurus 39.”
Marek noogutab ja ütleb, et kui ma tahan, siis ta võib tegelikult kohvri ise ka ära osta. Ma noogutan ka ja ütlen, et hea küll,
ma võin ka tossud ise ära osta, kuid küsin siis ikkagi, et kuidas selle üllatusmomendiga, või kingituse momendiga jääb kui me
ise endale nüüd kingid ära ostama.
“Ah see kingituse osa polegi tegelikult oluline,”vastab Marek, “mul on lihtsalt uut tööriistakohvrit vaja!”
Romantik on oma lugu sheerinud.
Ohh, kui mõtlema hakata, siis on mu elukaaslane ikka ja alati mind erinevate üllatuste ja romantiliste tegudega hämmastanud.
Muidugi neid lilli ja pisikesi üllatusi on tihedamini, aga sellised meeldejäävaimad üllatused:
1. Meie suhte alguses, mil me ei elanud veel koos – meie kodusid lahutas umbes 60km – helises ühel talve ööl mu telefon. “Tulge
välja, kallis!” – kostis hääl teisel pool toru. Olles unine ja segaduses, ütlesin: “Me oleme ju kodus. Kuhu välja?”. “Ma ootan Teid
väljas, maja juures. Pange riidesse. Ma tulin Teile järele.”. – Panin end ja oma lapse riidesse, haarasin ta magamisteki kaasa ja
läksime välja. Kell oli umbes 03:00 ning seal ta ootas meid – limusiiniga maja ees.
2. Käisin ühel õhtul oma sõbrannaga baaris. Ööseks läksime mul ema juurde. Teadsin, et hommikul ema soovib mu autoga
linnas käia ning jätsin talle võtmed teise tuppa. Muidugi meie baaris käimine sisaldas tantsu ja tralli ja alkoholi..
Hommikul, olles veel magusas unes, tuli ema mind äratama – “Ma tahaks nüüd linna minna.”. Misasja, ma ei saanud midagi aru:
“No aga mine, auto on väljas ju.”. Ema seepeale: “No, ma läheks hea meelega, aga auto on lilli täis ning ma ei saa minna.”.
“Mismõttes lilli täis?” – küsisin. “No sõna otseses mõttes lilli täis,” vastas ema. Ajasin end üles, panin riidesse ning vaatasin oma
telefoni – mul oli nii paju vastamata kõnesid ning ka mõned smsid. Läksin siis välja vaatama – lumise auto kapotile oli jäetud
kirjad – “Armastan Sind! <3 " jne. Auto istmed olid pikkade tumepunaste roosidega kaetud.
Nii kahju, nii piinlik, nii armas. Nii palju emotsioone. Alkohol ja tantsimine tegid oma töö – ma ei kuulnud öösel absoluutselt,
kuidas ta mulle helistanud oli.
Kui ma talle pärast sellist avastust helistasin ja sadu kordi vabandanud olin, et ma polnud kuulnud tema helistamist ning
tänanud sellise üllatuse eest, selgus, et ta oli öösel takso võtnud, Tartu ainsast öösel avatud lillepoest 100 roosi ostnud ning
sõitnud maha umbes 55km, et need mulle isiklikult üle anda. Kuid kuna ma olin täiesti out, siis otsutas ta lilled mu autosse jätta
(mu autojuhiukse klaas oli tooaeg ajutine pleksiklaas, mida sai vabalt eest nihutada) ning läks taksoga tagasi koju. – Olid ajad 😀
3. Ühel hommikul kööki minnes avanes selline lahe vaatepilt – terve köök oli pikki (peaaegu maani ulatuvaid) wc-paberist
tehtud "teatisi/kaunistusi" täis. Teatised olid teibiga lakke kleebitud, rippusid alla, ning need olid punase markeriga südameid
ja armastusavaldusi täis kirjutatud ja joonistatud. Need wc-paberist ripp-teatised on mul ikka alles 🙂
Mõtlen ja muigan omaette. Selline ta mul on. <3 Oleme koos olnud üle 7.aasta. Ja olles kodus või kaugel reisil või isegi vaid
teises Eesti otsas, suudab ta ikka ja jälle mind millegagi üllatada… saates kas või SmartPostiga pakikese või kulleriga lilli või
postiga kirju/kaarte 🙂
Eelmisel aastal oli üks meeldejäävamaim õhtu elukaaslasega Bahama rannas, kui kuuvarjutust vaatasime. Elu nagu filmis. Aga ma
hindan ka lihtsalt diivanil kaisutamist, sest tööpäevad on pikad ja kogu aeg kiire… 🙂
Kõige armsam kingitus/üllatus on olnud siiski mu oma
enda sünnipäev ja aastapäeva tähistamine, esmalt 20
pikk punast roosi ja hiljem Pühajärvele spasse minek,
mis sisaldas mullivanni ja mõnusat õhtusööki tornis
küünlavalgel, valge veiniga :). Eks neid armsaid üllatusi
ja asju on olnud veel, kuid see on üks armsamaid olnud
🙂
Tulin just sõbrannadega väljast tsillimast ning koju tulles leidsin ukse tagant roosikimbu. Süda hakkas rohkem taguma…tuppa
astudes vaatas vastu küünaldega kaunistatud tuba, rahulik muusika mängis ning kõige kallim ootas mind juba pikisilmi koju.
Lihtne, aga läks niii hinge 🙂
Tahaks ka 100 punast roosi.
Minu romantilisem hetk oli purjekal, koos
inimesega, kes on väga kallis. Mõnus oli
lebotada aluse tekil, vaadata kuidas päike
merre upub ja tähed taevas särama löövad.
Kuulata vaikust, juua head veini ning nautida
teinetest ning kaunist Tallinna panoraami.
Imeline ☺️
Olen enda elukaaslasega mõned kuud alles koos elanud ning ega me mõlemad suured romantikud pole. Kuigi jah, naised siiski on,
eks ma ikka vahest mõtlen, et võiks midagi teha ja kuhugi minna, aga siis olen avastanud, et tegelikult on olnud kõige
romantilisemad hetked, siis kui oleme lihtsalt koos vedelenud üksteise kaisus.
Kohtasin oma meest 10aastat tagasi, kui meid tutvustas
minu sôbranna. Öeldes saage tuttavaks , sest teist
saavad boyfriend and girlfriend aga ise te veel seda ei
tea☺️ Minu mees on romantik. Iga päev ja ôhtu üllatab
ta mind siiani. Tehes prantsuse ôhtusööke vastava
riietuse ja muusikaga, kingitusi,kuni teki peale
panemiseni. Temaga kohtumine oli minu romantiliseim
ôhtu.❤️❤️❤️
Kõige romantilisemat hetke praegu koheselt ei meenugi, kuid selliseid väikeseid rõõmsaid meenutusi on palju. Üks kord meie
tähtpäeval olin tööl ning millegipärast veel õiendasin mehega, et nii külm väljas ja miks sa juba järel pole, et ma külmun surnuks
töökoha ees. Mees järgi jõudis, olin autos ka mega turtsuv tema peale. Jõudsin siis koju, ta jäi välja suitsu tegema ning vaatan,
ahjuroog valmis tehtud, lilled, šokolaad ja kõikkõik ja siis oli küll selline tunne, et appikene, miks ta midagi ei öelnud.
Mõeldes sellele, mida tulevikus kogeda tahaks, siis tahaks privaatset pulmapäeva – meie 2, Seišellidel, jalutamas rannaliival ning
nautimatas teineteist ja kaunist loodust.
Oeh, ei oskagi kohe seda kõige romantilisemat hetke välja mõelda. Romantikat on mu elus palju ja seda igapäevaselt, sest mu
armas kallis elukaaslane suudab mind igapäev üllatada. Viimane asi oli hommikusöögi koos roosidega voodisse toomine tema
poolt. 🙂
Minu abikaasa pole ka suurem asi romantik,
aegajalt toob lilli ja poest kommi ☺️. Aga kui
ma seda postitust lugesin, tuli mulle kohe see
meelde, teiste jaoks vb random, aga minu
jaoks siiani vâga eriline. Jutt ise lihtne ja
lühike, ta oli tööl, värvis seinu ja joonistas
suurelt seinale, I ❤️ YOU ja saatis mulle
sellest pildi ☺️. Tõenäoliselt idee lihtsus ja
ootamatus mind siiani võlub. Sellised tõeliselt
random ja ootamatud asjad on minu meelest
tõeliselt romantilised ?.
Ülimalt romantiline abieluettepanek mida poleks iial
osanud om mehelt oodata pärast 13a koos oldud
aastat. Ta oli tohutut vaeva näinud ja
korraldanud!Imeline!
Üldse ta sageli kingib lilli ja teeb muid väikseid
üllatusi!Koos olnud juba 14,5a 🙂
Mina olen alati mõelnud, et kuidas mu
Härras küll mulle selle abielu
ettepaneku teeb. Küll ma kujutasin
seda ette, kuskil reisil olles,
jalutame ilusasti rannas
päikeseloojangul ja nii ta mu seal
ära kosib või kingib mulle piduliku
kleidi ja kirjutab mulle kirja, kus
palub õhtuks valmis olla ja viib mu
kuskile, kus on megailus ja
romantiline vaade, sööma ja siis seal
ta selle ettepaneku teebki…
Naised ma ütlen ja nende romantika 😀
Reaalselt oli asi hoopis nii, et mina
tulin parasjagu vetsust, endal
rasedust mõned nädalad ja korralikult
paha olla – ja siis ta seal oli,
põlvili elutoa põrandal ja palus minu
kätt 😀
Mõtlesin küll, et nüüd ju hakatakse
küsima, et: ”NOH, kuidas ta seda
tegi.” ja küsitigi, eks ma siis
mainisin, et ma fäänsilt just
”pellerist”olin välja astunud…
Aga teate mis, ei olnud seegi
lõppudelõpuks vähem romantilisem vaid
pigem just oligi armas, et see kõik
nii tuli, mitte nii nagu ma ette
kujutanud olin 🙂
Tegelt mulle tundub kõik see
planeeritud romanss alati kuidagi
võõras, kui see reaalselt toimub,
samas oskan ma imehästi nendest
olukordadest unistada, et kuidas need
olla võiksid 😀
Ei teagi. Oma peika ei ole väga
romantiline siiani olnud ja need
posid, kes ongi kuud taevast alla
tuua püüdnud ei mõjunud romantilisena
vaid pigem natukene haledalt ja
hirmutavalt. Eks selleks, et miski
romantiline oleks, on enda poolt ka
tundeid tarvis. 😀
Aga ehk siiski “meie” esimene õhtu.
Olime juba mõnda aega tuttavad olnud
aga elukorralduse tõttu olime me
teineteise jaoks nagu keelatud
viljad. 😀 Ei, me ei olnud kumbki
suhtes. Pigem tööalane ja sõpruskonna
elukorraldus segas. Oli tunne, et kui
miski meie vahel juhtukski ja siis
ilusti väja ei kukuks, siis oleks
elus oi kui palju probleeme.
Aga siis ühel õhtul ühel peol ta
võttis mind tantsima, tantsu lõppedes
embas mind, suudles hetkeks
kirglikult, vaatas otsa ja ütles:
“nüüd pead sa minuga abielluma!”. 😀
Hehe, ehk siis ettepaneku sain
põhimõtteliselt meie suhte esimestel
sekunditel.
Usun, et see kõige romantilisem hetk mu elus
on alles tulemas. Siiski on mu teine pool mulle
palju ilusaid hetki pakkunud. Alates
romantilistest kingitustest ja lilledest kuni
pisikeste hetkedeni, kui ma mõistan, et ta
muudab mu nii palju paremaks ja
õnnelikumaks inimeseks.
romantilisi hetkeid on olnud palju .. viimane neist mis
meenub oli üllatuslik spa külastus oma kalli mehega 🙂
kõik väiksed kingitused mis olen saanud on alati nii
armasalt ja romantiliselt kingitud 🙂 ütleks et meie suhe
ongi pea koguaeg romantiline :))))
Me olime 3 kuud üksteist avastanud igapäevaselt ja oli minu sünnipäev. Mul oli olnud imeilus päev, tänu talle ja oma imelistele
sõpradele. Aga seda sünnipäeva ei unusta ma kunagi, sest ma arvan, et see oli esimest korda mu elus kus ma tundsin kuidas minu
hing tunneb ära kellegi teise hinge nii, et on raske selle inimesta elada. Nimelt jõudsime me minu juurde umbes südaöö paiku
tundsin, kuidas päev oli väsitav, aga ometigi nii ilus. Ma läksin pesema ja kui pesust tulin, oli mu magamistoa suurelt aknalt
tõmmatud eest kardin, tuppa paistis täiskuu ja tuli lugu https://www.youtube.com/watch?v=0yBnIUX0QAE. Ainus lause mis
järgmist tundi kaunistas oli: “Kauni hingega tüdruk on ära teeninud ühe kauni hetke oma sünnipäeva lõppu.” Kui see lummus, mis
meid valdas ei olnud armastus, siis ma ei tea, mis armastus on. Tänaseks on sellest loost saanud meie lugu, mis paneb meid
mõlemaid paremini tundma ka siis, kui tüli on majas või kui sessi ajal õppimise vahele on pausi vaja ning me mõlemad selle saatel
tantsime.
Minu kõige ilusam hetk on enda praeguse
elukaaslasega. Kuna me olime pikaaegsed sõbrad ja elu
keerdkäikude tõttu olin sunnitud kolima just nimelt oma
parima sõbra juurde, siis üsna pea tärkasid meil veel
tugevamad tunded üksteise vastu. Mina olin temasse
juba niii armunud, et kujutasin juba tulevikku temaga
koos ette. Mu unistus purunes kildudeks kui tõsisemal
jutuajamisel teemal “mis me nüüd lõpuks oleme ja kas
meist asja saab?” sain ma vastuseks “pikas perspektiivis
ei näe ma mitte midagi” Kujutate ette minu suur
armastus ütleb nii? Seega lubasin ma endale, et ma ei
mõtle tuleviku peale vaid elan hetkes ja naudin seda,
mis mul on (ei tea ju kui kauaks veel?). Pool aastat läks
mööda, elame koos ja reisime koos ja oleme nagu
abielus noored, kõik oli ju ometigi super! Aga mind
kripeldasid need kolm sõna, mida ma noormehele öelda
tahtsin. Ma ei öelnud seda talle, sest kartsin teda endast
eemale tõrjuda sellega ning mõtlesin, et kui aeg käes siis
ma võtan julguse kokku ja proovin, mis mul kaotada on?
Nüüd ilusa hetke juurde! Tòötan lapsehoidjana ning
pidin elama ühe lapse kodus nädal aega. Olin küll samas
linnas, kus mu noormees aga kohtuda meil polnud
võimalik, sest tema tööpäev lõppes alles siis, kui
lasteaed oli kinni pandud ning mina juba kodus lapsega
mängimas. Oi issand milline piin oli elada temast eemal
nädal aega, ka tema näitas seda välja (kohati isegi
rohkem kui mina). Kui me lõpuks kohtusime, siis mu
noormees embas ja suudles mind nii kirglikult, nagu see
oleks meil viimane suudlus ning sellele järgnes muidugi
ka meeletu linade vahel hullamine. Peale hullamist olin
ma tal kaisus ning siis juhtus ime, mida ma elusees
poleks oodanud. Mu noormees avas end ning ütles “Sa
ei kujuta ette kuidas ma sind igatsesin, ma sain selle
nädalaga aru kui palju sa mulle tähendad. Sa tähendad
mulle kõike, ma armastan sind!” Ja mina nutsin ja nutsin
ja nutsin, sest mul langes selline koorem südamelt ning
sain öelda kõik välja mida ma ta vastu tunnen. See tunne
oli imeline lihtsalt, ta oli ise ka ehmunud sest tegemist
on tõesti üsna kinnise inimesega ning ta pole end
kellelegi niiviisi avanud.
Paljud küsisid, miks ma ei läinud ta juurest ära. Ma ütlen
seda, et ma võitlesin selle nimel, sest ma tahtsin seda nii
väga ja ma uskusin sellesse! Ma teadsin, et see on ainult
aja küsimus, mil see kõik juhtub ja näete oligi! Ilmselgelt
oli mu noormees väga ehmunud, et minul vatrasidnpeas
tema sõnad “pikas perspektiivis ma ei näe midagi”
(hallooo ma olen naine ja kuidas ma saan unustada
sellise asja?!). Igatahes tema jaoks olime juba suvest
saadik ametlikult paar aga minu jaoks oleme paar alates
tollest päevast novembris. Seega mehed, teie naised
tahavad kuulda selliseid asju! Me ei mõtle nagu teie! 🙂
Ma olen meeletult õnnelik ja ma olen 100% kindel, et
ma olen oma hingesugulase leidnud. See ootamine oli
seda kõike väärt!
Tegelikult sellised romantilisi hetki on olnud palju, aga millegi pärast on mulle kõige rohkem südamesse pugenud üks natuke
lihtsam, aga minumeelet tohutult armas tegu. See oli 2014 aasta kesksuvi. Olgu öeldud, et elasime noormehega teineteisest
22km kaugusel. Olin oma peika peale millegi pärast hirmus pahane (praeguseks hetkeks ei mäleta enam isegi põhjust, aga võib
arvata, et midagi väga totrat ja jaburat, nagu naistel ikka kombeks on) Mäletan, et ei rääkinud terve õhtu otsa temaga, kuigi ta
helistas mulle paljupalju kordi ja ma plaanisin vist isegi kauem vaikida, aga järgmisel hommikul üles ärgates ootas mind ukse taga
suur kimp ise korjatud põllulilli ja ümbrik kirjakesega. Ümbrikus oli ainult üks lause: “Hoolimata sellest, et kuu on vahel poolik, on
ta alati täiuslik.” Ta oli keset ööd käinud lilli korjamas ja mu kodu ukse taha sõitnud, et mulle see pisike üllatus teha. Pärast seda
lubasin endale, et ei saa enam nii mõttetute asjade peale pahaseks 🙂
Meil ei õnnestunud eelmine aasta valentini päeva tähistada ning seega võtame selle see aasta suuremalt ette – me läheme Pariisi.
Okei tegelt see nii suur ettevõtmine ei ole, kuna elan ajutiselt Belgias ning siit on Pariisi nelja tunnine autosõit. Aga ma arvan, et
sellest tuleb üks ülimalt romantiline nädalavahetus.
Muidu seni kõige romantilisem või selline mõnusam hetk, mis kohe meenus juhtus eelmine aasta kui ma brüsselist riiga lendasin.
Lennujaamas ootasin mind mu kallu koos rooside ning ta ema tehtud singirullidega (need on mu lemmik asjad maailmas!!). Aga
tegelikult juhtub igapäev kui koos oleme midagi armsat või romantilist. Ilmselt selle lennujaama hetke tegi nii eriliseks see, et ta
ema oli võtnud vaevaks mulle singirulle teha. Ehk no topelt armas.
Kõige armsam ja romantilisem on vist siiamaani olnud see, kui ma sain jõuludeks tema koostatud raamatu minust – kus oli
kirjas, mida ma armastan , pildid meist, mu perest ja meie sõpradest ning üleüldse kiitused minu kohta. Ma ei ole vist kunagi
elus nii palju pisardanud nagu seda raamatut vaadates.
Ja lisaks muidugi kõik need hetked, kui ma olen kogu maailma peale vihane (nagu naised ikka) ja siis tuuakse mulle lilli ja
nachosid (sest noh, need teevad tuju paremaks). Ja tavaliselt saab mu kaaslane sellest veel niimoodi aru, et ma ei pea talle isegi
ütlema, et mul halb tuju 🙂
armastus on ikka ilus 🙂
Me erilised romantikasõbrad ei ole
aga vahel ikka. Korra suvel
äikeseilmaga sõitsime linnast välja
välku pildile püüdma. Istusime
pimedas augustiöös rannas kivi otsas
ja vaatasime kuidas välgud sähvivad.
Ühtki head pilti ei saanud aga
niisama oli hea olla.
Kui olin alles kaks päeva tagasi oma praeguse
noormehega tuttavaks saanud, tuli ta mulle pärast
väga pikka ja väsitavat toopäeva tööle vastu, viis koju,
käskis riided vahetada, pesus käia ja viis mu ühte
üliägedasse katusekohvikusse veini jooma ja
jutustama. Raske päev oli kohe unustatud!
Ei meeldi mulle klassikaline romantika, küünlad ja vein jm jama. Aga kõige meeldejäävam olukord oli järgmine: talv, metsatee,
lund sadas väga aeglaselt ja noormees ütles, et jalutab kõige ilusamal talveilmal kõige ilusama tüdrukuga. Siis ma tundsin küll
klassikalise romantika kohalolu.
Meie kõige romantilisem hetk pärineb
vist meie suhte alguspäevilt. Käisime
kanuumatkal ja pärast ööbisime ühes
toredas saunamajakeses. Meid mehega
(kuna olime just “käima” hakanud ja
noored ja armunud :P) kupatati magama
sauna teisele korrusele. Oijummel kui
palav seal oli. Öö läbi ei saanud
magada. Selle asemel siis kudrutasime
seal öö otsa ja rääkisime, kui väga
me ikka üksteist armastame :D.
Üks hetk ja üks tants. See kuidas need käed
aralt ja tasa tasa õrnalt mind hoidsid ☺
Siuhh ja oligi see ja päris ?
Kõige romantlisem hetk oli ikka hetk millal naiseks paluti ja sõrmuse sõrme sain 😉
Minu kõige romantilisem hetk oli kui mu
praegune elukaaslane viis mu Eesti kõige
põhjapoolsemasse tippu kui me olime
teineteist alles paar päeva teadnud. Plaan oli
lõket teha, aga puud olid märjad ja tuld ülesse
ei saanud. Lõpuks jäime teineteise kaissu kuni
päikesetõusuni. Mees aitas mu mereäärde
(kivid ja kontsad ei lähe kokku) kus nautisin
kõige kaunimat vaadet kõige imelisema
inimesega.
Üks romanitilisemaid hetki oli see, kui ta kinkis mulle jõuludeks sõrmuse, mille oli peitnud kinder suprise üllatusmuna sisse.
Ta oli selle shokolaadi lahti võtnud ja hiljem perfektselt kinni tagasi sulatanud, paberi imeliselt tagasi pannud – nagu töötaks
seal tehases, kus need tulevad. Ta küsis korduvalt, et mis ma üllatusmuna seest sain. Sel päeval ma ei viitsinudki vaadata.
Ütlesin, et kui tahad, vaata ise. Olin shokolaadi muidugi ära söönud. Korraks isegi tundus see nagu imelikult kokku sulatatud,
aga mõtlesin, et kõik need munad ongi erinevad. Järgmine päev oli sama küsimus. Ma muidugi eelmine päev arvasin, et ei
saanudki kingitust. Siis ma läksin ja vaatasin, mis seal muna sees on, sest ta nii väga tahtis ju teada. Otsisin teiste
üllatusmunade seast üles(olin “päkapikult” neid terve detsembri pmst saanud) selle õige. Võtsin mänguasja välja ja seal see
sõrmus oli. Ma küsisin: “On see päris?” 😀 . Polnud küll kihlasõrmus, kuid armas kingitus ja kui palju vaeva nähtud…
Kirjeldatav hetk pärineb aastate tagant.
Olime mu tollase silmarõõmuga veetmas esimest
avalikku õhtut (tolle sündmuseni ei teadnud keegi, et
me kaks sebime ja ega tegelikult teadnud isegi, keda
või mida meie suhtlus kujutama peaks) ja hilisõhtul
siirdusime kohaliku järve äärde paadisillale. Oli üsna
jahe tähistaevaga pilvitu sügisõhtu ja nagu mulle
kombeks, siis vigisesin, et mul on niiiiiiii külm (ise olin
riides nagu hilpharakas). Vaikselt puhkusin kätele
sooja õhku, kui noormees leidis, et oleks mõistlik mul
kõvasti ümbert kinni võtta ja esimene suudlus kinkida.
Nii ma seal kaotasingi mõistuse ja südame. Aeg justkui
kadus meie ümbert ja nii ma seal kuuvalgel seda
õnnistusena saabunud hingesooja nautisin. Aga mis
kiirelt alanud, see kiirelt lõppenud. Vähemalt on
jäänud südantsoojendavad mälestused.
Oleme elukaaslasega koos olnud nüüdseks 4aastat ja 1kuu (
täna 24 on tähtpäev ehk siis 24.dets on kuupäev,mis ise juba on
väga romantiline) saime see kuu lapsevanemateks mis on
arvatavasti meie elu kõige romantilisem ja armsam sündmus:)
Aga suhte koha pealt kõige romantilisemaks sündmuseks või
mälestuseks võin pidada ühte oma sünnipäeva☺ ma olin ise
samal päeval tööl ja mees oli vaba ja kui ma koju jõudsin…tuba
oli hästiii korras, läpakast oli pandud mingine raadio kus käis
siuke rahulik muusika, küünlad põlesid igalpool, siis ootasid
mind 5 suurt valget roosi, siis südamega pildiraam kus tema pilt
oli sees ( oli käinud samal päeval pildistamas) ja siis Miss Diori
lõhn ja siis ta oli chopstickist käinud toitu võtmas, siukest
vürtsikat mis mu lemmik on ja shampa oli ka:)
Lihtsalt sel õhtul oli kõik nii ilus ja armas ja alati ma ikka
meenutan seda õhtut siiamaani naeratus suul?
Mulle meenus üks romantiline hetk, mis leidis aset eelmisel suvel. Kallim käis kaugemal linnas tööl ning ma mainisin talle, et ta
võiks õhtul töölt tulles minu juurest läbi tulla ja linnast burgerit ka kaasa võtta. Tema ütles, et ta pole kindel, kas viitsib. Mis seal
ikka. Õhtul tuli mulle kõne, et ma välja tuleks. Istusin siis tema autosse ja ta ulatas mulle Hesburgerist kaasa ostetud einekoti.
Mina hakkasin siis õhinal burgerit kotist välja võtma, kui avastasin, et burgerite peal oli kaunis väike kingitus, mis oli nii kaunilt ära
pakitud. Võtsin kingituse burgerikotist välja, kuid üldse ei raatsinud seda avada, sest see oli tõesti kaunilt pakitud. Lõpuks avasin
pakikese ning seal sees oli imeilus sõrmus. Ja siis mu rõõmupisarad voolasid. See oli minu jaoks väga armas viis kingituse
üleandmiseks.. Rääkimata veel kingitusest.
Kuna käepalumine mulle suure üllatusena ei tulnud (oli
küll romantiline – Tallinna vaateplatvormil, öistes
tuledes linn all sillerdamas..), siis vist kõige romantilisem
moment mu elus oli see, kui mu kaasa (tol momendil me
polnud veel abielus) viis mu Iirimaal matkama ühe
tuletorni juurde. Sinna jõudmiseks tuli ületada päris
suures koguses kalju küljest kukkunud suuri kive, samal
ajal veel ülesmäge rühkides. Aga vaade ookeanile oli nii
superilus. Ja mu mees siis pööras seal tuletorni juures
ringi, vaatas mulle otsa ja ütles, et kui ta kunagi ammu,
varateismelisena seal koos perega käis, lubas ta endale,
et toob kunagi oma elu armastuse sinna ja nüüd ta saigi
toodud.
Mulle meenub mu eksiga seotud üks üüber nunnu ja
võib öelda, et isegi hullumeelne seik. Me meeldisime
teineteisele, kuigi mina meeldisin talle vast rohkem
isegi. Ühel sügisõhtul otsustas mu kallim, et tuleb teeb
mulle üllatuse. Kuna tema elas Otepääl ja mina
Rakvere ligidal, siis oli meie vahemaa päris pikk. See
teda ei kõigutanud ja ta otsustas võtta takso ja sõita
minuni. Öösel kui ta minu juurde jõudis oli tal kaasas
suur karumõmmi ja kimp punaseid roose. Ma olin
õnnelik, aga ka väga üllatunud. Ta tuli põhimõtteliselt
korraks minu juurde, et mind näha ja kingitused üle
anda. Takso ju ka ootas. Paras segane ikka. Armastus
ajab hulluks. ☺
Kõige romantilisemat veel vast olnud pole,
loodetavastu tuleb see üks päev
abieluettepaneku näol. Kuid on olnud
romantilisemaid hetki küll, kui hommikusöök
tuuakse koos lilledega või mõned
jalutuskäigud suve õhtutel.
Minu esimene ilus mälestus oli sel ajal, kui käisin veel gümnaasiumis ja oma noormehega oli veel selline algfaas (nn
sebimisperiood). Kuna mina elasin Tartus ja tema Võrus, ei olnud me veel kokku saanud. Ühel koolipäeval ootas mind aga
üllatus, kui inglise keele tunni ajal avanes klassiuks ja kutsuti õpetaja korraks välja. Õpetaja tuli siis klassi armsa kingikotiga ja
andis selle mulle edasi. Kotis sees oli armas karu, mis oli tema parfüümiga veidike lõhnastatud, Rafaello karp ja kiri, kus ta
soovis minuga peale tundide lõppu kohtuda Raekoja platsil suudlevate tudengite juures. No ilmselgelt ei tulnud mul pärast
enam õppimisest midagi välja, sest pea oli pilvedes ja liblikad lendasid kõhus. Minu jaoks oli see väga suur üllatus. 🙂
Teine ootamatu üllatus oli jällegi siis (samuti oli veel sebimisperiood), kui jõudsin ühel väga vihmasel koolipäeval koju, olles ise
veidike haige. Kutt ei teadnud tol ajal, kus ma elan, ainult maja nr-it (elan muidu kortermajas) teadis. Üks hetk helistas ta mulle
ja ütles, et ta on minu maja ees, et ma tuleksin välja, sest tal on mulle miskit üle anda. Ja seal ta siis väljas oli, lõdises ja oli märg
nagu kassipoeg kimp kollaseid tulpe käes. No ilm oligi nii ootamatult halvaks läinud, sest ta ütles, et kui hommikul ta silmad
lahti tegi, oli nii ilus päikseline kevadhommik ja ta otsustas, et sõidab spontaanselt Tartusse ja toob mulle naeratuse suule.
Naeratuse ta tõigi, mis sest, et ilm enam päikseline ei olnud. 🙂
1. aastapäeva puhul mäletan ma hästi, et olin siis lõpuklassis, mul oli sel perioodil 1 lemmiklugu, mida ma koguaeg kuulasin ja
see meenutas alati mulle minu noormeest. Ühel hetkel lõi vahetunni kell ning sõbranna kutsus, et käime korra õpetajatetoa
juures, tal vaja mingi õpetajaga rääkida…läksin siis kaasa ja ühel hetkel kuulen kooli kõlaritest seda muusikat. Hüüdsin veel
klassiõele, et misasja, kui lahe, et see on see lugu, mis mulle nii meeldib praegu (ja see ei olnud mingi tuntud lugu tol ajal, oli üks
romantiline laul). Jõudsime siis õpetajatetoa juurde, seal all oli veel 2 minu klassiõde, hakkasin nendega rääkima (tegelikult 1
klassiõdedest aitaski seda üllatust teha, sest mu noormees võttis temaga ühendust ja tema siis küsis luba selle kohta) kui
ükshetk keegi puudutab õrnalt mu selga. Keerasin ümber ja seal oli minu kallim hunniku roosidega. See oli tõesti väga liigutav
ja pisarad olid silmas. Hiljem muidugi jagus tal õhtuks veel erinevaid üllatusi, aga see oli selline meeldejääv hetk.
No ja nii see asi edasi läkski, peale seda on meil olnud väga väga palju romantilisi hetki , matkamised, kodus üllatuste
tegemised – küünlad, muusika, toit, roosilehed igalpool ja paljud muud koosviibimised. Sel aastal saab meil 5 aastat ja olen väga
väga rahul ja õnnelik. 🙂
mmm..ma arvan,et seda pole veel olnud. Usun,et kõige romantilisem saabki olema see ettepanek just ja ilmselt ka “I do” ütlemine
🙂
Samas on neid romantilisi hetke ju ka varem old..näiteks suhte alguses viis mees tähti vaatama.. lasi oma suuure katuseluugi lahti
ja nii me vaatasime tundide viisi tähti. (oli karge talve öö, nii et taevas oli selge ja nii mõnigi täht langes.. kindlasti soovisin ma ka
midagi)
Minu abikaasa pole suurem asi romantik aga
siiski on mõned seigad meie koos oldud ajal,
mis on eriti meelde jäänud. Kui me 13 ja
rohkem aastat tagasi kohtusime, siis oli tal
kombeks alati minuga kokku saades mulle
Tuti-Fruti komme tuua. See oli nii armas ja on
kuidagi siiani meeles ning vahel üllatan nüüd
mina teda just nende kommidega.
Samuti teab ta, et mulle meeldib kui kodus on
vaasis värsked lilled ning seega on ta väga
tubli lillede kinkija. ?
Kuid minu jaoks oli kõige armsam üllatus see
kui ta meie esimeseks pulma-aastapäevaks
mulle laulu tegi. See on midagi mida kannan
endaga alati kaasas (mp3 mängijas, arvutis,
autos). Iga kord kui teda igatsen on mul
võimalus teda kuulata. ?
Kuna oleme kutiga kaugsuhtes, siis näeme nii iga kuu
või kahe tagant. Tavaliselt kui kauem ei ole enam
näinud, hakkavad kahjuks tillukesed probleemid ja
vaidlused tekkima. Alati planeerime me esimesel
võimalusel ka ette, et millal saaks jälle tema tulla kas
minu juurde Eesti või mina minna tema juurde. Ühel
päeval, kui raske päev oli seljataga olnud ja ainus, mis
ma oleks tahtnud, oleks olnud temaga olla, oli ta
hoopis eemal, sest meil oli tekkinud jällegi veidikene
norimist. Kuna tihti on meil kombeks ka skypeda, siis
pakkusin talle seda välja, aga tema vastus oli eitav.
Selle peale loomulikult suutsin solvuda ja talle öelda,
et ei meeldi ta käitumine ja sada häda veel.
Kui oli pool tundi või tund mööda läinud, palus ta mul
tulla majast välja ja ta seisis seal lilled käes ja kohver
kõrval. Kuna me ei olnud ammu näinud ja äkki 1,5a
koosolemist oli kohekohe tulemas, siis otsustas ta
üllatusena sõita Eesti, Tallinnasse ja sealt veel mu
kodulinna. Üllatus oli niinii suur, sest ei arvanudki
kordki, et midagi sellist võiks olla. Kokkuvõttes oli
rõõm siiski ülimalt suur ja kõik läks sadu korda
paremaks.
Kui kaugelt ta Eestisse tuli? 🙂
Mina hakkasin oma praeguse elukaaslasega
koos olema siis,kui me mõlemad olime 15.
Nüüd on sellest möödunud viis aastat. Kuigi
väga palju aega on kulunud meie kodu
ehitamisele ja koolis käimisele, oleme siiski
veidi aega ka üksteisele leidnud. Kõige
romantilisemad ja erilisemad hetked pakub
meile ilmselt tulevik, soovime abielluda ja luua
pere 🙂
Mulle meeldis eriti väga meie möödunud aastapäev, ehkki juba aastaid koos olnud. Aga äratas mu hommikul kohvi ja mu
lemmiktordiga, viie tumepunase roosi ja kingikotiga. Ei osanud absoluutselt seda oodata, sest varem sellist tähelepanu
aastapäeval ei pööranud ( v.a. kui aasta sai, jah ). Ja seal oli mu lemmiklõhn, mida Ta juba ammu nimetab “minu lõhnaks” ja
graveeringuga zippo ja langevarjuhüpe. Nii et absoluutselt igati täiuslik. Õhtul jõime koos veini ja vaatasime lemmikfilme ja
nautisime niisama.
Mitte just miskit üüber romantilist aga peale pikka aega
kui mees oli mulle toonud iga kuu veini ja lilled siis
lõpuks õppis mind ikka päriselt tundma ja tōi hoopis
veini ja grillburksi tähtpäeva puhul? Ma olin sillas!
Minu kunagine boyfriend sõitis mulle New Yorki järgi et
teha mulle abieluettepanek Time Square’is! 🙂
Minu 19 sünnipäeval ärkasin enne meest ülesse (noh
ma ärkan alati enne teda seega oleks tal võimatu mind
üllatusega ülesse äratada). Tegin oma tavapäraseid
toimetusi nagu tavalisel päeval, mees ärkas ülesse ja
ilma mulle otsa vaatamatagi ütles et läheb poodi juua
ostma. Ma olin too hetk ilmselt omas mõtetes ega
mõelnudki mis ta just kodust väljumiseks vabanduseks
tõi 😀 mingi poole tunni pärast oli ta tagasi ja kui ta
nurga tagant välja tuli sületäie roosidega (50 punast
roosi ja 1 roosa) siis mul vajus suu lahti. See oli nii ilus
et ma vahel siiamaani vaatan seda pilti nendest
lilledest. See oli üks ilus ja romantiline hetk 🙂
Teine mida ma pikkisilmi ootan (ilmselt iga naine
ootab) on abieluettepanek. Kuna mul on üsna
ettearvamatu mees siis ma ei kujuta ealeski ette millal
see juhtuda võiks seega olen kindel et see saab olema
väga romantiline ja kindlasti kõige ooatamatumal
hetkel 🙂 1
Kolmandaks saame me 3 kuu pärast kätte meie suure
ja romantilise armastuse vilja…meie poja 🙂 vot seda
ootan ma kõige rohkem!
Minu mees tõi esimesel aastal iga kuu 29. päeval
lilli…siis lugesime kuid, nüüd loeme aastaid ja lilli saan
ainult ühe kuu 29. kuupäeval ja kõikidel muudel
ilusatel tähtpäevahel. Väga ilus armas on lilli saada, ka
siis kui mees oli teiselpool maakera, sain mina
sünnipäeval ikka hunniku lilli, küll aga kulleriga 🙂
Meil täitub aprillikuus seitse aastat kooselu.
2014. aasta augustis sündis meile väike poja
Rasmus. See väike ilmaime on üks kauneimaid
asju, mis elus juhtuda saab. Meist alguse
saanud..
Lapse kõrvalt väga midagi ei tee. Aga tuleb
tunnistada, et me väga romantikahinged ole
ka. Pigem sellised lihtsad inimesed. Üks
unistus muidu on küll- minna
nädalavahetuseks spaasse. Aga hetkel pole
rahaliselt võimalik.
Kuus aastat tagasi oli meil imeline trip Soome
Himosesse. Seal asub tuntud mäesuusatamise
keskus. Pundis oli üks tore paarike veel, kes
mind oskamatut suusatama õpetasid. Oh,
oleks ma vaid teadnud, millega ma end
sidusin! Kui mäe tippu sain, siis oleksin küll
nagu suitsiidi tegema läinud. Aga alla ma
sõitsin ja olin pärast täitsa pro juba ?.
Ööseks jäime ka sinna. Rentisime meile armsa
puust majakese. Hommikul olid lihased
suusatamisest nii valusad. Maast
lahtisaamisega olid suured probleemid. Ma
päriselt ei teadnud, et see mägisuusatamine
selline trenn on. Kaela ka ei jaksand hoida?.
Mees aitas riidesse ja vaikselt liigutades
hakkas parem. Päeva veetsime ka veel
aktiivselt mägedes ja õhtuks koju. Vot selline
seik, mis võib-olla pole teiste jaoks
romantiline, on seda minu jaoks. Vähemalt
sellised seiklused ei unune kunagi.
Esimese asjana tulid mulle meelde need õhtud eksiga kahekesi, kui käisime telkimas ja istusime lõkke ääres. Aga kui natuke nüüd
mõelda, siis ütleks et hoopis üks kord kui kohtusime peale lahku minemist. Istusime kahekesi keset ööd autos ja ta küsis miks ma
teda armastan. Ükski minu vastus polnud talle piisavalt hea. Lõpuks küsisin miks tema mind armastab. Ja see, mis ta ütles oli nii
imeilus. Mina lihtsalt nutsin ta kõrval, tal endal olid ka silmad märjad. Võib tegelikult öelda, et see ka üks kõige kurvemaid hetki
mu elus, sest paraku me polnud enam koos ja ei ole siiani. Ja ka pisarad tulid ilmselt osaliselt kurbusest. Siiani hakkab süda
kiiremini lööma sellele korrale mõeldes, naeratus tuleb näole ja ka pisarad silma. Kahjuks enam täpselt ei mäleta ta sõnu, ei hakka
ka parem kordama, sest ei suudaks nii ilusasti öelda.
4 aastat tagasi,kui mees hoidis süles oma
esimest last,vaatas mulle otsa ja ütles,et soovib
minuga kindlasti veel tütart ka.See pani mu
nutma:)
Kui sain kunagi 24 tõi elukaaslane mulle
üllatusena ( tuli ette teatamata varem koju) 24
valget,pikka roosi:) lihtne ,aga armas ja
meeldejääv 🙂
Mul mees pole üldse lillede kinkija,
ütleb, et see on mõttetu. Aga meie
esimesel naistepäeval saime linnas
kokku, et koos koju minna, ja ta
surus keset tänavat mulle kimbu
kollaseid tulpe pihku. Ma olin nii
üllatunud ja see oli väga armas 🙂
Nüüd ongi kuidagi nii, et lilli saan
ma igal naistepäeval, kollaseid.
Kunagi ammu, kui veel koolis käisin, aga juba
elasime koos, ütlesin mehele, et tulen koolist
koju ära. Koju jõudes, vaatasin kööki,
avastasin laualt küpsetatud omleti, koogi,
põlevad küünlad ja lillekimbu. See oli armas ja
romantiline, eks neid tuleb veel… Ma loodan
vähemalt. 🙂
Ärkasime öösel sähvimise peale üles, tõmbasime teki ümber ja istusime akna alla tormi vaatama.
Romantika on lai mõiste 🙂 Mulle nt meeldib rohkem seiklus. ja ütleks nii, et ära tüütas mind nt see, kui mitu korda küünlavalgel
sõime ja kui me käima hakkasime, siis sain terve aasta iga nädalavahetus lille, kuna olime kaugsuhtes. Ega see enam minu jaoks
midagi meeldivat polnud. Nüüd siis kui harva saan lilli või nt saame kahekesi ilma lasteta nt välja minna, siis see tundub palju
romantilisem minu jaoks. Hetk, kus oleme ainult meie. Aga minule nt väga meeldis see pilt, kuidas mu mees mind nägi meie
pulmapäeval. Olin kleidis, meigitud, soeng tehtud ja kui astusin kardina tagant välja, siis selleks ajaks tuli salongi. See wau effekt
tema näos oli parem, kui miski muu. Ma oma abikaasale seda ei kingiks. Ma kinkisin talle meie pulma-aastapäevaks nomination
italy võru, kus on suure tähendusega lülid. Võidu korral kingiks selle enda parimale sõbrannale.
Eks neid ilusaid ja romantilisi hetki on nii mõnigi varuks. Kõige-kõigem, mis eredalt meenub kohe on järgmine. Noormees oli
kaitseväes, kuid vigastuste tõttu ei olnud teenistuse lõpuni vaid sai pisut varem minema. Eks kaitsevägi on ettearvamatu ning
täpset päevagi polnud teada, millal meest koju oodata on – lõpuks tuli välja, et see teadmatus oli pigem minu jaoks, justkui üllatus.
Nii olingi rahulikult reede õhtupoolikul kodus, kui järsku kuulsin koputust. Korraks tuli veel pähe, et äkki on noormees, kuid
aknast välja vaadates ta autot ei näinud ja nii jätsin selle mõtte sinnapaika. Ja oioi kui suur see üllatus oli, kui mu enda kallis oli
ukse taga roosikimbuga. Muidugi lendasid need roosid alguses hoopis nurka, sest üllatus ja rõõm oli tema nägemisest lihtsalt niinii
suur. Kogu õhtu küsisin veel, et kas ta nüüd jääbki minu juurde, et ei peagi tagasi minema. 😀 oeh, kirjutadeski toob samad
emotsioonid tagasi 😀
See oli meie suhte alguses me ei elanud koos ja pigem
sebisime.
Käisin tööl ja jõudsin koju 2-3 ajal öösel. Ta ootas tihti
kuna ma koju jõuan, et enne magama minekut veel
näeks. Oli talv ja otsustasime siis kokku saades, et
sõidame laululava juurde kelgutama. Lund sadas
paksult ja me kahekesi kelgutasime kell 3 öösel ja
kilekottidega kuna kelku polnud. Järgmine päev sai
traumapunktis nalja kûll kui arst küsis et vabandage
neiu miks te 3 öösel kelgutate 😀 nimelt sain
sabakondile hea põrutuse 😀
Ja nûûd elame juba koos 🙂
Kunagi arvasin minagi,et mind ei huvita see
romantiline stuff aga mida aeg edasi seda rohkem ma
seda igatsen ja hindan 🙁
Olen korduvalt mehele vihjanud ja eks ta on ka
üritanud olla romantiline aga kahjuks ei tule tal see
kuidagi välja..kord isegi vaidlesime sellel teemal ja siis
ta vastas “Ise sa valisid mu, sa ju teadsid,et ma pole
lilletooja mees .Mida sa nüüd siin virised??”
Tean ju,et ta pole aga nii tahaks,et ta oleks 🙂 ja
meeletult kadestan oma sõbrannasid kelle mehed on
tõelised romantikud.
Ideaalis oleks mingi üllatav kulleriga saadetud
lillekimp, kus oleks kutse kuhugi spaase
nädalavahetuseks puhkama 🙂 muidugi on tema juba
lapsed kuhugi ära sebinud ja minul tuleb vaid kohale
minna 🙂 või romantika reisile kahele 😀
Ah mis ma siin unistan..Kui midagi tahan,pean ise
midagi korraldama aga olen vast liiga uhke ja ootan
seda siiski salamisi oma mehelt 🙂
Kardo on ka selline, et ma pean ikka ÜTLEMA, kui ma midagi tahan. Okei, lilli ikka aeg-ajalt toob, aga seda, et nüüd kogu aeg lillesülemid ja õhtusöögid ootaks, seda ei ole. Samas kui ma ütlen, et nii, nüüd teeme ja nüüd oleme, siis ta tuleb kaasa ja on romantiline ikka, vahet pole kes seda orgunnis ju 😀
Selles on sul õigus aga ikka ju tahaks,et see
algataja oleks mees 😀 ja kogu asi on ära
orgunnitud ning sa ise ei pea vaeva
nägema..Ainult naudid 🙂
No ega ma ära ei orgunnikski. Ütleks lihtsalt, et vot see nv lähme sinna ja sina tee see juhtuma 😀
Kõige romantilisem hetk on see, kui mu kallis kaasa
mulle kihlasõrmuse(d) kinkis. Mainin ära, et mitu
kihlasõrmust ei tähenda seda, et ma ühega polnud
rahul, lihtsalt esimesel korral, kui ta mind naiseks
palus, oli tal parasjagu Soomes töölähetuses olles
hellusmoment peale tulnud ja ta võttis H&M-ist mulle
kiiruga ühe sõrmuste komplekti. Romantiliseks tegi
kogu asjaolu see, et olime vaid pool aastat koos olnud
ning ma isegi ei mõelnud, et mu mehel minu vastu nii
suured tunded on. Need sõrmused on mul siiani alles,
aga nüüd on lisaks õigele kihlasõrmusele lisandunud
ka abielusõrmus. Kuigi selle õige kihlasõrmuse lugu oli
ka päris humoorikas ja kuid samas väga romantiline.
Jõulude ajal käisime mehega Tais, 24ndal detsembril
otsustasume minna blue lagoon äärde rannamõnusid
nautima ühel hetkel kutsus mu mees, et läheme
jalutame ja ujume mööda ranna äärt edasi ning seal
valgel liiva ja helesinise veega paradiisis palus ta mind
naiseks. Minu jaoks kõige ilusam hetk ?
Esimesena meenub see kui olin 15 aastane. Oli
meie esimene aastapäev ja mees tegi isaga
kooli kõrvalt natuke tööd. Kui oli saanud oma
esimese 2 nädala “palga” ostis ta kogu selle
raha eest mulle sõrmuse (ei olnud
kihlasõrmus..lihtsalt niisama) ja peitis selle
raffaello karpi. Üllatus oli päris suur.
Teise aasta aastapäeva tähistasime saunas
(külmas saunas..ainult põrandaküte oli sees)
kuna mujal romantikat teha ei saanud. Ise olin
miski 30 nädalat rase ja nii me sauna põrandal
istusime teki peal ja sõime head paremat ning
jõime laste shampust 😀
Ja nüüd kohe 28.02 saab meil koos oldud 7
aastat 🙂 eks näis mis see aasta toimub 🙂
Minu esimene armastus mis algas 14
aastasena. Ja siiamaani liblikad lendavad ja
armun temasse ikka uuesti ja uuesti.
. Koos meiega elab ka väike tütar kes saab
aprillis juba 5 aastaseks 🙂
Kõige ilusam hetk oli võib-olla suvel, kui käisime
ratastega päikeseloojangul sõitmas ja taamalt kostis
Viljandi Folgi kontsert. 🙂
Minu üks tore hetkeke oli näiteks suvel, kui tuli mõte
järsku mehega tallink spasse minna. Kuna meil sel
hetkel ei olnud ujukaid linnas kaasas, siis käisime kähku
poest läbi ja ostsime lisaks ujukatele ka maasikaid-
vaarikaid ning shampust. Siis spasse. Ja võtsime seal
sviidi. Algul sai sviidis mõnusalt shampat limpsitud koos
marjadega ja vanni nauditud ning üksteist nauditud,
kuni siis plaanisime saunadesse ja massaasi minna.
Bikiine selga pannes oli tore avastus, et poes oli see
plastik turvajunn külge jäetud 😀 üritasime seda vist
mingi pool tundi eemaldada nii et bikiinid terveks jääks,
ise purjakil ka juba, aga hakkama saime ja nalja sai ka 😀
kahekesti massaasis oli ka tore olla ja edasi õhtu oli ka
väga mõnus ?
Mul oli olnud elu halvim päev (tol
hetkel tundus vähemalt nii) ja olin
terve päeva oma mehe ja laste kallal
kägisenud ja nurgas mossitanud selle
pärast..ja saad aru – selle asemel,
et tüli norida sai mees aru, et mul
on lihtsalt väga rõve päev olnud ja
ei valanud õli tulle.
Õhtu hakul pani ta lapsed magama,
tuli minu juurde, võttis kätest
kenasti kinni ja talutas toriseva
minu terrassile. Ta oli käinud poes,
ostnud igasugu head-paremat
näksimist, vedanud diivani õue,
katnud selle patjade ja pleedidega,
ääristanud terrassi teeküünaldega
…ja ostnud lollile lilli ka. Ja ma
polnud seda isegi märganud oma suures
pahuruses! Mis on suht ebareaalne,
sest ma istusin terve päeva arvuti
taga, mis eeldab, et olen näoga
terrassiukse poole 😀 Ja sellist
tuleharki armastatakse! Ma ei ole
üldiselt mingi romantikalemb (see
alkarite väel abikaasaga teleka ees
lebos olemine beats romance any day),
aga siis tulid küll pisarad silma.
Eriti mõnusaks muutis asja fakt, et
ka abikaasa pole mingi romantikalemb,
niiet ma ei osanud elusees sellist
asja oodata ka.
Vot see on minu masti romantika! Nii armas 😀
Ma olin tükk aega piilunud üht toredat noormeest, kellega liikusime päris tihti ühes seltskonnas ja kes mulle küll väga meeldis,
aga kellele ma läheneda polnud julgenud, sest …. no kuidas siis ikka üks tütarlaps poisile läheneb, niikuinii ma ei meeldi talle ja
siis on elu lõpuni piinlik olla ja … oeh. Ühel õhtul aga sattusime ühes pubis kõrvuti istuma ja juttu rääkima, jutt jooksis ja kuna
oli juunikuu, siis otsustasime minna Linnahalli katusele päikesetõusu vaatama. Ilm oli ilus ja soe, mina kõrvuni armunud ja
Linnahalli katus tühi, nii et nii me seal istusime ja rääkisime. Tunde. Päike tõusis samal ajal, veidi oli külm ja veidi olime väsinud,
aga nii tore ja ilus oli. Mingil hetkel läksime siiski mõlemad enda kodudesse. Pärast seda hommikut oleme vaid paar korda
põgusalt rääkinud ning nüüd olen hoopis teise inimesega koos, aga see üks hommik on mul siiani meeles kui kõige
romantilisem – ilmselt just sellepärast, et see oli üks ja ainus hetk, mis ei kordunud. Me ei jõudnud hakata elama igapäevast
suhteelu, mis oleks kõik palju argisemaks muutnud.
Ma ise olen hull romantik ja ootan, et mu tulevane
oleks ka romantik. Igastahes, mul pole veel olnud
romantilist hetke, aga ootan seda, et saaksime koos
rannas/järve ääres jalutada, siis pidada piknik ja siis
paadiga minna sõitma.
Ehk suudlus muuli lõpus- pidavat tähendama,
et elulõpuni koos! 🙂
Eks näis siis.
Minu kõige romantilisem hetk(ed) on juba pea 5 aastat
tagasi jaanipäeval. Kohtusin ühe ütleme sellise paraja
naistemehega ja veetsime terve öö kaisus ja
lollitasime, tassis mind kord seljas ja tõi jälle naabri
aiast lilleõie. Nagu jaanidel ikka olime ka meie alkoholi
tarvitanud ja ei pidand seda ütlust just tõsiselt
võetavaks, aga istusime siis trepil, kõigil lõbus ja tore,
haaras mind endale kaissu ja ütles: sinust saab mu
laste ema ja naine. Naersin ikka korralikult ja siis
tegime väikse musi. Kuidagi hinge puges see. Nüüd kus
jaanipäevast möödas varsti 5 aastat, kasvatame oma
rüblikust pooleteise aastast poega. Polnudki siis päris
nali ?
Issand kui armas!!! 😀
Minu kõige romantilisem õhtu juhtus sel suvel… Kui
ma telefonitsi mehele rääkisin kui s*tt päev mul olnud
oli, viis mu mees mind peale tööd seenele. Ilma mingi
hoiatuseta. Lihtsalt tuli koju, pakkis ämbrid ja ütles et
lähme nüüd. Vaatamata väsimusele ja õhtusele
kellajal. Best õhtu ever!
See tõestas, et ta tõesti tunneb ja armastab mind…
Mainin siia lõppu, et ma tohutult armastan seenel
käimist aga lapse ja töö kõrvalt ei õnnestu seda kuigi
tihti teha…
Luv him!
Kuule, ma ei tahaks romantikat ära rikkuda, aga võtke mind ka seenele 😀
Ma üks kord mõtlesin sind peale korjata…siis kui
sa oma lehel palusid et äkki keegi viitsib seenele
minna… Aga sa elad nii tülikalt teises linna
servas, et sealt meie seenekohtadesse minek
võtab 3korda rohkem aega, ja sinu elukoha
suunal ei oskand ma kuskilt seenekohti välja
mõelda… Anna andeks 😉
Teinekord anna teada, võin ju kuskile vastu tulla jne 😀
Minu yks romantilisemaid hetki oli ilmselt see, kui
minu praegu elukaaslane mulle 20ndaks synnipäevaks
20 kõige suuremat ja punasemat roosi kulleriga koju
saatis. (Toona olime me kohtunud vaid yhe korra ent
olin suutnud juba tolle hetkega temas tähelepanu
äratada. ) peale suurt üllatust küsis ta mu käest kas
võib mind kohtama viia. Käisime restoranis söömas ja
peale seda käisime jalutamas ja nautisime pimedas
Tartu linna ilu ja tähistaevast.:)
Kui hakkata praegu mõtlema, siis polegi meil mehega
3 aasta jooksul ühtegi romantilist hetke olnud. Ja siis
kui veel 1,4a tagasi laps sündis, no siis ma võingi nüüd
sellest unistama jäädagi ?
Aga jah mulle sobiks kasvõi mehega kuhugi kahekesi
sööma minna ja nautida kahekesi olemist ??
Minu vaieldamatult kõige romantilisem hetk oli sel suvel. Olime enda noormehega Nizzas ning ujuda päikeseloojangul
Vahemeres, nii et taustaks on linnatuled – midagi ilusamat on raske ette kujutada 🙂 Ilusaid ja armsaid ja romantilisi hetki on olnud
veelgi, aga see tuli esimesena meelde 🙂
Ei ole ka eriline romantika fänn, aga üks romantilisemaid
hetki oli seitse aastat tagasi.
Käisin siis põhikoolis ja kutt tuli mulle kooli külla. Ise olin 15,
tema 16. Kõik teised ahhetasid, et issand, kui lahe poiss mul
on, tuli üllatust tegema ja ise kohe autoga ja puha. Mis sest,
et auto oli vana romu ja kutil polnud lubegi. 😀
Aga ühele 15 aastasele oli see vinge.
Suvel täitub meil kaheksa aastat. 🙂
Minu kõige ilusam mälestus pärineb eelmise aasta
suvest, kui pidasin oma 20ndat sünnipäeva, kohal olid
kõik – minu sugulased ja sõbrad ning mehe sugulased.
Terve päev vihma sadas ja õhtul 6st vihm jäi järgi ja
pidu võis alata. Kui kätte jõudis kohvi ja koogi aeg ja
mina sefiiri torti lahti lõikasin, ise ülepeakaela sefiirine
võttis mees mul käest kinni ja kutsus kaasa, ise samal
ajal palus kõigi tähelepanu. Ja siis ta langes ühele
põlvele ja küsis ” kallis kas sa tuled mulle naiseks ? ” ma
parasjagu limpsisin sõrmi sefiirist puhtaks ja küsisin
vastu ” päriselt vä?” Ta noogutas ja kinnitas et see on
päriselt ja nii ma siis käte värisedes talle Jaa vastasin 🙂
siiani sellele mõeldes nägu läheb naerule ja mõnus
tunne tekib sisse, ikkagi Kihlatud ju 🙂
Vot, tegelikult ma oleks ka tahtnud ikka romantikast nõretavat ettepanekut. Nii lahee 😀
Minu romantilist hetke pole olnud, aga piknik koos
päikeseloojanguga oleks väga armas! 🙂
Ükskord rääkisin mehele, et hommikuti on pime maja
eest teeni kõndida ja järgmisel hommikul oli terve see
tee äär küünlaid täis 🙂 terveks päevaks oli tuju hea
Romantiliseim üllatus oli siis, kui mu elukaaslane tõi mulle imeilusa kimbu lumivalgete roosidega … olin siiralt õnnelik ja rõõmus,
kuid kui nägin rooside sees veel punast südamekujulist karbikekst, mille sees oli sõrmus.. siis võite mu emotsiooni aimata 🙂 🙂
Eriliselt südames on ka see.. kui lihtsalt vedelesime diivanil teineteise kaisus ja ta võttis mu veelgi tugevamalt kaissu, öeldes, et
olen parim, mis temaga juhtunud on 🙂 Sellised pisikesed siirad momendid teevad mu väga õnnelikuks 🙂
Minu mees pole eriline romantik.. aga paar
nädalat peale meie lapse sündi, kui ma olin
haiglas põletikuravil olnud ja kohutavalt
väsinud, sosistas mu mees mulle vaikselt :
“Kas sa ikka armastad mind? Mina sind küll
armastan väga palju ja iga päevaga aina
rohkem”. Praegu kirjutades kõlab imalalt 😀
Kuid ta pole tõesti eriline armastuse mees ja
sellest lausest olen ma siiani veidi hämmingus.
Minu lühikese elu vaieldamatult kõige romantilisem hetk oli see, kui me läksime elukaaslasega
tähistama meie suhte aastapäeva Teletorni, käisime seal servakõndi tegemas. Parkisime auto ära
parklasse, mina olin muidugi dressides, sest noh.. eksteemus oli ootamas ju 🙂 Mees oli ennast ikka
natuke viisakamalt riidesse pannud. Igatahes enne sisse minekut, tõi mees veel mingi ettekäände, et
tal jäi midagi autosse, või siis oli see niipidi, et tal oli midagi vaja autosse panna veel ära. Tegime seal
seda mingi teise paariga, kõndisime oma tiirud ära, nemad arvasid, et neile aitab, aga aega veel oli,
meie siis tegime veel ühe tiiru. Mees kõndis minu ees. Selle viimase tiiru ajal ta keeras ümber, laskus
ühele põlvele ja küsis, kas ma abiellun temaga. Vaatamata sellele, et ma esimese hooga ütlesin, et
pane ära, lendab minema :D, oli see ikkagi väga kena hetk nii kõrgel ja nii suure vaatega. Ma ei osanud
siis mitte midagi sellist oodata. Aga sõrmus ikkagi ÕNNEKS ei lennanud minema 😀 😀 Hirm oli täiesti
põhjendatud, sest tuul oli seal väga tugev 😀
EKSTREEMSUS* 😀
Isssand, kui lahe viis kätt paluda!! Mul endal juba tuleb naeratus näkku, nagu mind oleks palutud 😀
Meil on perekonnas olnud alati kombeks 1.septembrit tähistada, ent nüüd pea teises Eesti otsas elades ei saa mina sellest enam
nii palju osa. Möödunud aastal, 1.september 2015, plaanisime elukaaslasega kahekesi sööma minna, et tähistada uut kooliaastat
ja viimase ülikooliaasta algust. Läksime Gloria restorani ja mina pidasin seda tavaliselt õhtusöögiks natuke uhkemas kohas. Ja siis
see juhtus – kaaslane laskus ühele põlvele ja palun mind endale naiseks. See oli kindlasti minu senise elu kõige romantilisem hetk
ning nüüd ootame suure ärevusega suve, et ametlikult väike kaheliikmeline perekond olla 🙂
Ühel soojal suveööl üksikus rannas piknik koos lõkkega
ja muidugi kallimaga. Nii mõnus oli olla. Hiljem üksteise
kaisus lebotada ja rääkida. Nagu peaaegu Shanoni
“Varbad liivas” videos ?
Mingil hetkel tõi mu praegune elukaaslane, kellega koos käisime gümnaasiumis, mulle igal hommikul kooli kuuma kohvi. See oli
selline “võlumise” aeg, aga tagantjärele tundub see nii armas ja tore. 🙂
Neid armsaid momente on veel olnud, aga see tuli kohe meelde.
Ja nüüd nagu palutult veel romantikat! Kuna paar päeva tagasi tuli välja, et ma ei saa kahjuks minna veebruari lõpus plaanitud
suusareisile soome, siis eile üllatas mind kuller. Kuller tõi 7 punast roosi ja kaardi, et ma natukene rõõmsam oleksin. See kaart oli
nii armas ja siiras. Ei mingit cheesyt issand-kui-väga-ma-sind -armastan vaid täpselt meile omase kerge huumoriga… 🙂 See tegi
päeva nii heaks.
Minu elu romantilisim hetk: Olin tol ajal 15-aastane, sõitsime poisiga koos krossikaga päikeseloojangu poole, hoides tema ümbert
tugevalt kinni, ütlesin talle, et armastan teda. Ta vastas samaga.
Tasub mainimist et oleme käinud temaga nüüd läbi tule ja vee ning nüüd pea 5 aastat hiljem oleme temaga endiselt koos ning
peagi sünnib ka laps. 🙂
Issand, nagu mingist filmist noh! 😀
Minu elu kõige romantilisem hetk oli siis, kui tulin väsinuna koolist koju meie aastapäeval ja mees ootas mind šampuse, väikse
koogi ja suure lillekimbuga. 🙂
Sellised üllatused on jaa alati toredad. Ma mäletan kunagi, kui Mari oli 3 kuune, käisin ma kuskil filmivõtetel ja kui ma koju tulin, siis laps juba magas, köögis oli õhtusöök ja küünlad ja pudel veinikest. Ilus oli 🙂
Kuna mul on just üks väga vastik lahkuminek seljataga, siis ei taha väga neid romantilisi hetki meenutada.
Mind on tohutult palju viimasel ajal aidanud ühe jube hea tsitaadi lugemine:
“Life isn’t always about fireworks. Your fireworks will come, Sarah. And they’ll fizzle out just as fast. Life’s an experience, not
a destination. All of us have the same destination, but not one of us has an identical experience. You’ll find someone who will
be there when the fireworks fizzle out and the sky turns black and love you just the same. That’s the one to hold onto.”
Minu lugu ei lõppenud nii. Ja sellepärast ma arvan, et need kõige romantilisemad hetkel ongi võibolla need, kus sa tegelikult
elutoa põrandal halastamatult nutad ning tunned, et sa oled täiesti väärtusetu (kole, saamatu, katkine inimene) ning teine
inimene sind lihtsalt hoiab ja armastab sind ikak sama palju!