KODU

kodukindlustuse püsiklient

29. veebruar 2016

Alles paar kuud tagasi juhtus selline tore lugu, et Mari lajatas mu kauni mäkkbuuki vastu maad ja kui ma juba suurest ahastusest juukseid peast välja kiskusin, meenutasid tublid lugejad mulle seda, et mul on ju kodukindlustus. Nõnda saigi, et ma pidin maksma omavastutuse ja veel natsa peale (sest osa kahjustustest olid ka mu enda tehtud ja varem, nagu näiteks juhe jne) ja saingi uue arvuti. Omavastutus on mul 90 eurot, mis on tunduvalt parem kui üle 1000 euro eest uus arvuti osta.

Küll ma olin õnnelik, et Swedpangas see mõnus kindlustus tehtud sai. Nüüd hakkab mul neist aga vaikselt päris kahju, sest ühe nädalavahetusega on Mari suutnud veel vara hävitada, tänu millele pean ma jälle kodukindlustuse ees lömitama. Esiteks juhtus neljapäeval selline tore lugu, et Mari krabas mu telefoni ja pani jooksu.

Peale seda, kui me vähendasime ta multikavaatamise pea nullini, on ta väga innukalt üritanud meie telefone kätte saada, sest ega laps loll pole. Ta teab küll, et seal sees on Masha ja karu! Kuna meie aga oma telefone suure hea meelega ei anna (eriti nüüd, kus mul uus iPhone on, sest eelmise viskas ta vastu maad ja pool selle ekraanist enam ei töötanud*), siis on ta aru saanud, et kui juba telefon kätte saada, on kõige arukam sellega lihtsalt minema joosta ja seda nii kiiresti, kui jalakesed võtavad.

Ma nägin küll, et ta diivani vahelt mu telefoni kätte sai, aga ma kirjutasin just arvutis meili ja seega trükkisin oma meili rahumeeli lõpuni ja alles siis hakkasin. Otsima, et kuhu see väänik põgenes. Ta tatsas mulle ise poolel teel vastu, käed küünarnukkideni läbimärjad ja minu telefon ka üsna niiske.

Vetsuuks oli lahti. Potikaas üleval. Prilllaud vett täis. Polnud raske aru saada, et Mari oli taaskord vetsus sobramas käinud. Kuna telefon siiski töötas ja otseselt ei tilkunud, siis ma eeldasin lihtsalt, et ju siis Mari oma märgade kätega telefoni näppis ja asi ants. Võtsin oma kalli telefoni suure kisa saatel tagasi (tema kisas, mitte mina:D) ja elasin oma elu rahulikult edasi. Telefon töötas ka kenasti ja mingit muret ma ei tundnud.

Järgmisel päeval tulin ma tööle ja kasutasin edukalt kuni lõunani oma telefoni, aga kui jõudis kätte aeg Värska poole kimada ja ma autosse istusin, lükkas telefon pildi tasku. Sain ta korra sisse lülitada, jälle pilt taskus. Teadsin et akut oli 100%, seega tundus see kõik väga imelik ja eilne veelugu ei tulnud mulle enne pähegi, kui ekraani alla kondentsioon (või mis iganes see on) kogunema hakkas.

Selge.

Surnud.

Esitasin autos Swedpangale kindlustustaotluse ja sõitsin Värskasse, mis muud. Vahepeal laenasin sõbranna telefoni, et näha mis Instamaailmas toimus, aga tegelikult pole selle telefonita elu kuigi hull, sest mulle nagunii ei meeldi kõnedele vastata :D Kuigi noh, telefoni on vaja ja ma loodan, et nad siis õige pea minuga sealt kindlustusest ühendust võtavad. Ma ei tea isegi, et kuhu ma ta parandusse/ekspertiisi viima peaks. Maciga oli kerge, viisin sinna, kust sain. Kas siis oma iPhone peaksin ma Elisasse tagasi viima ja nemad teevad selle ekspertiisi? Ah, eks nad ise vist ütlevad mulle ka, mida teha, aga muidugi saaks kiiremini asjaga ühele poole, kui juba kuskilt ots lahti teha.

Ja nagu teleturus öeldakse – see ei ole veel kõik!

Eile tegin ma ühe vastilmuva kokaraamatu järgi süüa ja no loomulikult tahtsin ma oma saavutustest ka pilti teha. Nõnda oli kaamera korraks kasutuses ja kui pildid tehtud said, võtsin ma mälukaardi välja ja kaamera tõstsin riiulile. Paraku nii õnnetult, et kaamera juhe, või mis iganes asi, millega ta kaela käib, jäi natukene riiulilt alla rippuma ja kohe oli kohal Väga Abistav Hing Mari, kes sellest paelast kinni võttis ja selle robaki maha tõmbas. Jumal tänatud, et mitte endale peale, sest kaamera on tõesti väga kobakas ja raske, aga mitte nii õnnelikult kaamerale, sest fookust ta enam normaalselt sisse ei võta, objest on kild väljas ja mingeid imelikke naksatusi teeb ta ka.

Mis siis muud, kui jälle kodukindlustuse lehele :D

funny-sir-talk-insurance-door-face-paw-pics

* Nüüd ma mõtlen, et ma oleks võinud ju oma eelmise telefoniga ka pöörduda kindlustusse, aga kuna see oli nii odav juba ostes, mingi 300(?) euri, siis nüüdseks maksaks ta vist heal juhul sott ja minu omavastutus oleks pmst maha visatud :D

Ühesõnaga mulle tundub, et tehnika sureb minu käes, on seda alati teinud. Mis muud sain ma siis loota, kui ma oma geenidega lapse saan? Eks ikka seda, et ta aitab mul hävitada kõike, mis vähegi hävitada saab.

Mis teil viimati katki läks? Kes tegi? Ja kas kindlustus ikka on?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

51 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply EM 9. detsember 2016 at 11:49

    Asi selles, et uppus samamoodi iphone 6, ja tsek kadunud, sest telefon oli kingituseks, aga mehed ei hoia ju kõik paberid. telefon oli ostetud välismaal mulle. Sest hind oli seal parem, kui meil(sellel ajal kui ostis mulle)
    Olemas ka kodukindlustus, aga vot ei oska juba midagi teha.
    Kas karp ja telefon ja telefoniga dokumendid sobivad, mis olid karbis.
    Või siis peab ikka otsima tsekk?

    Samas kui otsida imei koodi järgi on näha ju kus ostetud, ja kus maalt tulnud.?
    Aitäh teile kes vastab.

    * Ja omavastutus on 90euro, Kas nad saavad mulle vahetada sama telefoni vastu või raha, et ma saaks uut osta, ja palju see summa võiks olla?

  • Reply greete 18. august 2016 at 14:00

    kuidas sul muidu selle asjaga läks? kui kiirelt uue saad või kas läks parandusse midagi? ehk kui kaua ilma asjata elama pead?

    • Reply Mallukas 18. august 2016 at 17:19

      No kui ekspertiis ütleb, et ei saa parandada, siis kantakse raha päris ruttu.

  • Reply Tiia T 2. märts 2016 at 13:37

    kirjuta siia …

  • Reply Tiia T 2. märts 2016 at 13:36

    Mul noorem poeg u 1,5 a ronis teleka taha laua peale ja lükkas teleka vastu maad. See käis kiiresti ja meie
    uus telekas rändas prügikasti, sest paranduses ei suudetud sellega midagi teha. Kahju oli ja järgmise
    teleka panime kõrgemale. See liikumine ja asjade võtmine käib lastel kiiresti ja ega muu ei aita kui asjad
    nii kõrgele panna, et neid kätte ei saa.

  • Reply L. 1. märts 2016 at 18:56

    Minul on peaaegu iga aasta uus telefon, juba
    algklasside ajast. Hetkel olen 18 ja ikka juhtub
    pidevalt midagi. Ma arvan et minu käest on läbi käinud
    (ja need ka ära kadunud või katki läinud) enamik
    suguvõsa ja tuttavate varu telefone. Perel ega endal
    kindlustust pole, niiet alati oleme pidanud telefoni
    oma raha eest kuidagi asendama. Eks ikka
    sülearvuteid või fotoaparaate on ka läinud minu käe
    läbi katki. Ometi ei tee ma seda kunagi meelega,
    tundub rohkem nagu mingi needus olevat. Ei tea kas
    nutta või naerda..

  • Reply Karks 1. märts 2016 at 13:53

    Ml kõige suurem ..kahju.. juhtus pm uue
    induksioonpliidiga, otsisin kapist midagi mis asus pliidi
    kohal ja kogematta kukkus maitseainepurk pliidile ja
    klaas täitsa katki pealt. Meil omavastutus 200 aga ikka
    parem kui üle 1000 uus pliit osta.

  • Reply LL 29. veebruar 2016 at 20:42

    Ka meil uppus Iphone ära ja sai tehtud avaldus. Viisin telefoni esindusse kust esitati mulle ja pangale akt, et seda ei saa
    parandada. Maksin 90€ ja ongi uus olemas. Tegemist ka swedi kindlustusega ?

    • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 21:15

      Kui ruttu selle akti said?

  • Reply Kassandra 29. veebruar 2016 at 19:51

    Möned ikka päris hullud, kohe kui telekas taustal mängib,
    siis see tähendab, et koguaeg mängib :D
    Kui kirjutad, et laps lõhkus midagi ära, siis järelikult
    koguaeg lõhub midagi :D ja veel kasvatamatu ka :D
    Hahaha

    • Reply K. 1. märts 2016 at 07:50

      Kusjuures ega siin on järelemõtlemise koht, kuidas asju ise serveeritud on. Mina kui lugeja ei tea, kuidas Mari igapäev elab aga
      postitustest jääb kõlama:
      Lõhkus ära fotoka, ipad, iphone, kisub tapeeti seinalt, rebib raaamtuid, loobib mänguasju…
      Mina siiralt loodan, et Mari ei ole autistlik laps (ega muu sündroomiga) ja kui ta areng on ühe aastase tasemel (muidu täiesti terve)
      ja logopeed soovitab telekat ja raadiot mitte mängida lasta, siis see võiks ju null tolerants olla… Vanemana poeks ma kasvõi
      pükstest välja, et laps järgi aidata. Samuti on järelemõtlemise koht mida teha, et Mari ei laamendaks…
      Kui tal on mingi reaalne terviseprobleem, siis sellega tuleb ka kokkuvõttes õppida koos elama ja see on raske ja sellisel juhul ei
      kobise mina midagi. Aga ka Marike tahab ju tulevikus teiste lastega koos mängida ja kooligi minna, siis mingid ühiskondlikud
      reeglid peaks ikka selgeks saama (ka ühe aastasele lapsele saab selgeks teha asju mida ei tohi). Ja kui kodus tohib, siis tohib
      väljaspool ka on laste loogika.
      PS! Ma ei arva, et Mallukas oleks halb ema, tal on lihtsalat müstiline taluvuslävi…

      • Reply Mallukas 1. märts 2016 at 08:27

        No tasub siiski loogilist mõtlemist kasutada. Ma loomulikult mainin suurema tõenäosusega seda, et laps nokkis tapeeti või uputas midagi vanni VS “täna ei lõhkunud ta midagi ära ja kui ta eile tudule läks, siis ta lehvitas mulle esimest korda elus tsauu”.

        Saage inimesed aru, et ma ei tolereeri, kuidas ta asju loobib või rebib, aga see ei tähenda, et ta seda enam nüüd mitte kunagi ei teeks, eksole. Lapsed ei funka minu meelest nii, et teevad ainult seda, mida sa tahad, eksole :D

        Logopeed ei soovitanud jah telekat ega raadiot nii palju lasta ja me olemegi seda Mari ärkveloleku ajal vähendanud pea 80%. Ma leian, et see on juba väga piisav lahendus.

  • Reply Helena 29. veebruar 2016 at 17:18

    Endalgi võiks olemas olla kodukindlustus, elukaaslane ostis 600 eurise mobiili, kuu aega kasutas, wcs pööras nii kiirelt ümber et
    telefon kukkus wc potti… ja ongi pekkis. Keegi ütles ka, et otsige keegi kellel kodukindlustus ja läbi selle saaks ära susserdada, et
    vähemalt mingi summa tagasi saada. Nüüd siis otsimegi.

  • Reply Anette 29. veebruar 2016 at 17:08

    Minu arvatest peaksid sa oma lapsele natuke rohkem seletama siiski. Saan aru, et hakkab jonnima ja
    röögib jne aga ka sellest annab vabaneda. Mari praegu veel sellises eas ka kus saad teda meeletult
    suunata, paar aastat veel samamoodi ja oled sina suss tal.
    Usun, et oled väga hea ema aga lihtsalt püüdle rohkem selle peale, et ta aru saaks, et kui midagi tal
    keelata siis ta ei hakkaks jonnima ega röökima vms. :)

  • Reply Mari-Liis 29. veebruar 2016 at 16:16

    Ma ise olen totaalne telefonide ja läpakate hävitaja. Paar aastat tagasi ostsin endale uue nutika. Paar kuud sain kasutada kui
    telefon kukkus umbes 1m kõrguselt murule ja ekraan enam ei töötanud. Lasin ära parandada 200! euri eest. Telefon sai täpselt
    aasta olla terve kui ühel peol öösel helistades avastasin, et jälle ekraan mõrades ja ei funka. Olgu öeldud, et kaaned olid ümber.
    Ostsin uue telefoni, aga sellega olid muud jamad – küll ei kuulnud kõnet ja küll katkes ära. Kuna eelmine telefon väga meeldis,
    lasin ühel telefoniparandajal ekraani 90€ ära vahetada. Telefon kätte saadud ning läksin paari päeva pärast poodi. Muidugi
    kukutasin ma selle telefoni poe põrandale ja ekraan jälle katki. Töötas küll, kuid kohutav nägi välja.
    Mõni aeg hiljem mõtlesin endale uue telefoni soetada, kuid siis pidasin end targemaks. Võtsin peale nutikindlustuse. Kuu aja
    pärast tahtsin minna rõdule päevitama ning panin KORRAKS telefoni teisel korrusel trepipiirde peale. Ja muidugi oli see
    telefon sealt nagu pühitud ning ekraan kati. :D Hakkasin juba mõtlema, et vaimud on majas. Nutikindlustusega sai ekraan
    vahetatud ja umbes kuu pärast taaskord telefon kukkus ja tagumine kaas mõradeks. Õnneks kaaned ümber ja seda näha ei ole.
    Aga telefonist ja rahast on kahju. :D

    Lisaks läpakad ei püsi minu käes. Küll ma ujutan neid veini, vee, mahla ja millega iganes üle. Niiet ühel läpakal ei tööta
    puutepaneel ja teisel ütles klaviatuur üles. Ahjaa, telefoni olen ka siidriga üle ujutanud nii, et telefon näitas, et kõrvaklapid on
    ühendatud. :)

    Kodukindlustus peaks peal olema, aga täpsemalt sellest midagi ei tea. See vist pigem varguse peale meil.

  • Reply M. 29. veebruar 2016 at 16:06

    Mõned soovitused on küll veidi imelikud…
    2-aastasele lapsele selgitada pikalt, miks midagi teha ei tohi, pole absoluutselt mõttekas. Ei ole mõtet selgitada, et nuga võib
    haiget teha ja mis-kõik-edasi-saab. no kui tahtmist on, siis võib seda ju omaette podiseda, aga lapsele (ka sellele, kes on
    arengult 2-aastane) on see täiesti ükskõik. temale mõjub ainult konkreetne “EI!”. öelduna kindlas kõneviisis (mitte
    närvitsedes, karjudes vms). selleni, et ta saaks aru sellest, emme on õnnetu või asi läheb katki, jõuab ta mitme aasta pärast.
    seega – minu soovitus on jätkata sellist kindlat käitumist. ja selles mõttes ka kindlat, et mis on keelatud, on seda kogu aeg.
    mitte nii, et ükspäev viitsid keelata, teinepäev ei viitsi.
    lapse kasvatamise juures on üleüldse tegelikult ainult 1 põhimõte oluline – rahu. ükskõik, kas keelad või kiidad, aga teed seda
    rahulikult. hääletoon ainult muutub. alati pole seda lihtne teha, aga toimib!
    M – 2 poja (5-aastane ja 8-aastane) ema.

    • Reply K. 29. veebruar 2016 at 17:00

      See käis vist minu pihta?
      Imelikku ei ole siin midagi, igayhel on oma arvamus
      keelamisest jms.

      Kui sinu 2,5ne ei saa sõnadest aru ega oska kuulata , ei
      tähenda , et kõik sellised lapsed on.

      Muide,

      Ka 7a lapse ema ;)

      • Reply M 29. veebruar 2016 at 21:49

        Väga hästi said aru, et ei tohi. Piisas
        ütlemisest “Ei tohi!”
        Selgitused, miks just ei tohi, kui õnnetu
        ma olen jne on eakohased umbes 5-
        aastasele ja loomulikult ma nendega
        praegu nii suhtlengi. Varem ei ole lapsel
        piisavat empaatiat ning
        ettenägemisvõimet. See tuleb ühes aju
        füüsilise arengu ning elukogemusega.
        Selgitada ikka võib, aga otsest kasu seda
        2-aastasele (Mari puhul arengu poolest
        nooremale) ei ole.
        Soovitused on lastepsühholoogi käest
        ning minu kahe lapse puhul igati toimivad
        olnud.

    • Reply Andra 1. märts 2016 at 10:30

      Suvel kahe aastaseks saav laps ûtleb pliidi ja
      noa kohta ai,ei tohi. Vanem laps 2a6k õpetas
      teisi lapsi,et ei tohi kôôluda,kukud. Nuga võib
      lõigata sõrme,tikkudega lapsed ei mãngi. Arvan
      minagi,et kui keegi ei ôpeta ega selgita siis
      sorry,peale ei(healjuhul) laps muud öelda ei
      oskagi.

      • Reply Mallukas 1. märts 2016 at 11:26

        Appi, kas saaks ehk üle siin teemast, et kelle laps kui palju arenenud on ja kes selle võrra parem ema on? Postitus räägib siiski kodukindlustusest, aitäh.

        • Reply Liis 3. märts 2016 at 09:57

          Issand kui haige..
          Keda kotib kui tublid, head ja targad Teie lapsed on? :D Kuul pähe ausalt.

          Aga Mallukas, ma tean kui halb võib olla Sinul neid kommentaare siin lugeda, aga pea püsti. Marist kasvab tubli ja tark
          neiu ja see ei ole kellegi asi kui kiiresti Tema areneb või kuidas Teie teda õpetate!

          Kallid-paid Teile! :)

  • Reply Ave 29. veebruar 2016 at 14:21

    Kas seda kodukindlustust saab siis kasutada kui asi enam ei tööta või saab ka lõhkumise korral kasutada
    nt ipadi ekraani

    • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 14:39

      No kui 30 päeva peale mittetöötamist pöördud kindlustuse juurde, siis ikka saab.

      • Reply Ave 29. veebruar 2016 at 20:42

        Mul probleem et töötab aga ekraan ämblikuks :p oleks vaja vahetada et sõrmi ära ei lõhuks :p

  • Reply juhuslik mööduja 29. veebruar 2016 at 14:20

    Kirjutan selle tähelepanu pööramise
    kohta. Kui Mari tõesti kaob oma
    maailma ja sellele eelneb mingi
    märgatav tegevus, siis on kasulik
    proovida seda tegevust keelata. Maril
    on Sinu kirjelduse järgi mõned
    tulevase autisti tunnused, kuigi
    selles eas tõepoolest ei ole võimalik
    mingeid prognoose teha. Aga mida
    rohkem ta saab “omas maailmas” olla,
    seda vähem ta võib-olla suhelda ja
    teiste maailmas olla tahab.
    Järelikult võiks olla kasu suu ja
    huulte nokkimise (või mis see oli, ma
    ei ole videot vaadanud) keelamisest –
    võtad ta käe ära, juhid tähelepanu
    kõrvale vms.

    Miks nii – mul on keskmine laps
    autistlik. Kui ma sellest aru sain,
    oli noorim alla aastane. Kuna kõne
    arenguga oli probleeme – noormees
    ütles aasta aega konkreetselt nelja
    sõna! – ja keskmine, see autistlik,
    oli täielik õudukas, kisendas iga
    rutiinimuutuse peale, peksis pisikest
    jne, olin parajas paanikas, äkki
    pöörab väike ka autistiks. Kui
    väikesel mingeid kummalisi käitumisi
    tekkis – õõtsutas ennast lõpmata
    kaua, tegi grimasse nii, et käis kolm
    päeva järjest grimassiks tõmmatud
    näoga (ikka teadlikult, kui sõi või
    midagi vaatama ununes, oli nägu
    normaalne, aga niipea, kui omaette
    jäi, väänas jälle näo ära) ringi jne
    -, püüdsin kohe tema tegevust
    katkestada, et tema taevapärast oma
    maailma ei süüviks. Lugesin ka sel
    ajal kuskilt, et igal lapsel on mingi
    “aken”, mil laps võib autistiks
    pöörata. Õudne, eks ole. Nii et päris
    omas maailmas olla, kui see on
    pikaajaline ja laps kipub muu maailma
    vastu huvi kaotama, ei tohiks vist
    lubada.

    Veel – mina Sinu asemel ei püüakski
    Mari kõrgusel seletada, ta on
    keelelises mõttes veel liiga väike,
    et pikemast jutust aru saada. Võiks
    proovida – ma oma keskmise lapsega
    tegin nii, toimis – öelda lühidalt ja
    üsna järsu tooniga: “Mari, ei tohi!
    See on halb!” Või mis sõnad Sulle
    paremini suhu sobivad. :)

  • Reply Alla 29. veebruar 2016 at 14:15

    Mul on kuidagi vedanud selles mõttes, et minu laps pole ühtegi tehnikavidinat katki teinud, maksimum šokolaadiga määrinud
    ainult. Ise olen (või noh, püüan vähemalt) korralik tehnika kasutaja. Kodukindlustus on, aga see kaitseb just kodu, mitte selle sees
    olevat tehnikat :) Et kui nt üleujutus tuleb, tulekahju vms.

  • Reply Kristin 29. veebruar 2016 at 14:08

    Üks asi on kommenteerida ja arvustada siis kui sul
    endal lapsi pole…sellised inimesed ei saa ka siis aru kui
    puust ja punaseks teha☺ Teine asi on sõna võtta siis
    kui kodus juba selles eas või suuremad lapsed.Lapsed
    juba on väga ettearvamatud,nende tujud ja käitumis
    mustrid muutuvad lausa sekunditega.Ka meil on
    kodus reeglid,ajakava ja mida kõike veel.Jah laps ongi
    tubli saab aru ning kuulab sõna,teab täpselt mida
    tohib ning ei tohi.Aga ikka veel ja veel tuleb ning
    juhtub asju mida ma poleks uneski osanud ette
    kujutada.Siis jälle mõtlen mida oleks saanud paremini
    teha,mida edaspidi muuta ja kuhu rohkem oma
    tähelepanu pöörata.Ja jällegi mõtlen,et ta siiski ju laps
    ning üpris väike…küll ta mõistab ja õpib?☺

  • Reply gaidi randmäe 29. veebruar 2016 at 13:59

    kindlustus on, siamaani ptüi ptüi, pole olnud vaja kasutada, loodan et ei ole vaja ka ;)

  • Reply A. 29. veebruar 2016 at 13:12

    Kas Swedbankil ongi üks kodukindlustus kõikidel ja kõikidele kehtib see, et nad hüvitavad ka telefoni ja muid seadmeid? Ma ei
    mõista väga, et kuidas see käib :D :D Kas ükskõik mida lõhud või katki läheb kodus, saad pöörduda kindlustuse poole? Mul läks
    just telefon endal ka katki, aga mõtlesin, et viin maci poodi tagasi, et võib-olla läheb veel garantii alla, aga kui ei lähe, siis ma ei
    teagi, kas saaks üldse kodukindlustuse poole pöörduda või kuidas see käib.

    • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 13:20

      No me pidime tegema kodukindlustuse seoses kodulaenu võtmisega. See, mida see hüvitavb, oleneb sinu konkreetsest lepingust. Mina võtsin sellise, et isegi kui ma külas kogemata kellegi asja ära lõhun, maksab minu kindlustus selle kinni :)

    • Reply ... 29. veebruar 2016 at 13:58

      Kindlustusleping tuleb ikka eraldi sõlmida, mitte pole automaatselt igal panga kliendil. Maksad ka selle eest iga kuu. Ja need
      kahjud, mis on juhtunud enne lepingu sõlmimist, arvesse loomulikult ei lähe. Samuti ei lähe arvesse, kui asi läheb lihtsalt katki
      (seadme sisemine rike).

    • Reply A 29. veebruar 2016 at 14:02

      Isegi kui oma prillid katki istud siis saad uued.. aga kui on soodsad prillid siis ei ole mõtet.
      Ma hiljuti keerasin end öösel voodist välja ja otse prillide peale. Aga kuna nad maksid kokku mingi 110 eurot ja omavastutus on
      90 eurot siis ei viitsinud hakata sellega tegelema üldse.

  • Reply tädi 29. veebruar 2016 at 13:07

    Jahh, ma olen see kuri tädi, aga
    tead, mul on ammu tunne, et sa
    peaksid alustama Mari kasvatamist.
    On olemas “EI tohi” keeld, millest
    laps peab hakkama aru saama. Olen
    ema ja vanaema, aga kasvatamata
    rüblikud, kes ei kuula absoluutselt
    sõna, ja ema ei suuda asju selgeks
    teha, on puhtalt vanemate oma viga.
    Lapsega tuleb kohe peale sellist
    intsidenti rääkida, olla tema
    kõrgusel ja rääkida miks ei tohi
    telefoni vette ja wc potti visata, ja
    miks ei tohi ise vanemate telefoni
    võtta. Seda peab tegema järjepidevalt.
    Ok, Mari on vist 2,5 ja sellises
    vanuses peab hakkama keelama, ja seda
    järjepidevalt, et laps saaks aru,
    mida tohib teha ja mida ei tohi teha.
    Rõõm lugeda, et te ei lase tal enam
    päev otsa multikaid vaadata. Eilses
    videos panin taaskord tähele. et
    Maril on väga tihti üks ja sama
    liigutus ennekui ta läheb äkitselt
    sinna oma maailma, Ta hakkab alati
    ühtemoodi oma suud ja huult nokkima
    ja siis “kaob” sinna oma maailma,
    pöörake sellele tähelepanu.

    • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 13:09

      No nagu öeldud, siis ma ei lase tal rahumeeli neid asju teha ja ta teab väga hästi, mis EI TOHI tähendab. Kui ma tema kõrgusele lähen ja seletama hakkab, siis ta paneb silmad kinni ja röögib ja vajub süldiks, seega suurt abi sellest pole. Enamasti ta siiski õnneks lõpetab need tegevused, mida ei tohi, aga ainult siis, kui ma näen ja keelan. Salaja proovib ikka teha.

      Ja mis see “pöörake sellele tähelepanu” tähendab? Mis ma siis tegema pean?

      • Reply K. 29. veebruar 2016 at 13:16

        Räägi Mariga kui kurb sa oled ,et nii juhtus( seletadki MIKS enam telefon ei tööta , miks kaamera on katki) . ta saab aru küll.
        Sa võid ka öelda ,et kui sa tahad mingit asja( nt kaamerat mis on emme oma) siis küsi kui sa kätte ei saa ja vaadake koos.
        Lapsed tahavad neid asju mida nad EI saa.

        • Reply Triin 29. veebruar 2016 at 13:20

          Autistlik laps ei saa sellest paraku aru.
          Perekooli käod on muidugi ka jälle hoos
          Malluka hekseldamisega…

          • Mallukas 29. veebruar 2016 at 13:23

            Ma ei julge isegi vaatama minna :D

          • riina 29. veebruar 2016 at 13:28

            Mul on autistlik kohe neljaseks saav poiss. Fraasist Ei Tohi, saab aru, kuid pikka
            seletust ei ole mõtet juurde sinna panna, sama hästi räägid endaga. Autistlikul
            lapsel peavad olema kindlad lühikesed nö keelud.

          • Mallukas 29. veebruar 2016 at 13:35

            Nagu öedud, siis ma ju ei tea, kas Mari on autistilik või mitte, aga ise olen sama soovitust kuulnud, et pigem olla võimalikult konkreetne ja lühidalt seletada. Siis, kui kõne rohkem, saab ka rohkem seletada.

          • K. 29. veebruar 2016 at 15:05

            A okei siis ehk tõesti.

            Aga ta saab aru, et teeb midagi valesti
            või täiesti tühi maa?

          • Mallukas 29. veebruar 2016 at 15:13

            Saab küll aru. Ma toon mõne näite – tal on komme, et kui ta tahab tähelepanu, siis ta hakkab ühe suurt pilti seina peal näppima. Kuna see on jube ohtlik, siis ta teab küll, et me kohe keelame teda. Selle peale laseb ta pildi lahti, aga hakkab jalaga vastu maad põrutama, et näidata, et ta siiski TAHAB seda näppida. Samas siiski noh, kuulab sõna ja lõpetab ohtliku tegevuse.

            Telefoni võtmise kohta ta saab ka aru, et seda ei või, aga kuna ta nii väga tahab, siis ta üritab salaja seda teha.

            Kaamerat ta ei tõmmanud meelega maha, vaatas lihtsalt, et mingi pael ja tahtis kätte saada, mis selle teise otsas oli. Paraku oli see raske kaamera.

      • Reply Grete 29. veebruar 2016 at 15:25

        Ma närin ka huuli kui ma end ära unustan või
        millestki mõtlen, aga ma päris kindlasti ei ole
        autist :-D ja ma olin ka ülirahulik laps, st võisin
        omaette passida vabalt jne.

    • Reply Reet 29. veebruar 2016 at 17:39

      Meie ostsime koju uues diivanilaua. Alates
      ostupöevast on laps seal otsas aelenud ja püsti otsa
      roninud. Ma ei luba tal ja iga jumala kord keelan teda.
      Ja ikka ta ronib sinna ja samal ajal irvitab mulle näkku,
      kui keelan. Ükspäev kukkus sinika põlvele sinna otssa
      ronides. Poole tunni pärast oli ta uuesti seal. Meie
      majas on Ei, ei tohi ja seletamine sellest ajast peale
      kasutusel, kui laps liikuma ise hakkas.
      Ja ei toimi see! Minu lapse puhul küll. Kuulab ainult
      vahest harva. Nüüd ongi mul omal selline tunne, et
      olen kogu aeg keelav, näägutav ja ei tohi kriiskav ema.
      Ilmselt käiks endale ka närvidele ja ei kuulaks :D

  • Reply Skorpaneiu 29. veebruar 2016 at 12:51

    Mina ka hoian väga oma asju ja ei
    luba lastel võtta, ega anna ka ise
    neile telefoni või arvutiga/läpaka
    mängida. Lastel on selleks ikka omad
    mänguasjad ja jonniga ei saavuta
    midagi. (Pole lapsi, aga kui peaksid
    tulema ühel päeval, siis…, aga
    õdedel on lapsed ja sõbrannadel ja
    siin näinud küll ja veel selliseid
    juhtumeid). :)

    • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 12:58

      Ma pean tunnistama, et ma pole kuigi osav asjade hoidja küll. Kõik asjad aina kukuvad ja kaovad :D

    • Reply Skorpaneiu 29. veebruar 2016 at 12:58

      Lapsed las ikka mängivad nendele
      mõeldud asjadega. Maailm ongi täis
      ainult igasugust tehnikat ja
      nutiseadmeid jne… pole vaja
      väikeseid lapsi sellega ära
      harjutada, et nt laps tahab emme/issi
      või ükskõik kelle telefoniga mängida
      ja kui niisama ei anta, siis tuleb
      jonnima hakata ning isegi lausa
      vahest röögitakse, et oma tahtmist
      saada ja nii see lapsevanem järgi
      annabki, kuna ei viitsita lapse
      nutmist kuulata. :D Kahju, aga nii
      see ju on.

      • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 13:00

        Jaa, ma enne ka andsin palju kergekäelisemalt, aga no tegelikult ega ta kaua jännata viitsi, kui ma ära võtan. Varsti leiab uue tegevuse :D

        • Reply Skorpaneiu 29. veebruar 2016 at 13:12

          Tore, kui Mari ei viitsi kaua
          jännata. :) Tuli seoses sellega
          meelde, ma ei tea, kas seda on kuskil
          ka näidatud või räägitud, aga on
          lausa selliseid juhtumeid, kus laps
          reaalselt läheb kallale emale või
          kellegile, karjub väga julmu
          sõnu/ähvardab, ühesõnaga täitsa
          hulluks/segi lähevad kui on keelatud
          olla nutiseadmes ja see võetakse
          käest ära. Tegelikult päris julm ja
          kahju, mida nutiseadmed suudavad
          inimese, eriti väikese lapse ajuga
          teha. Keegi kuskil rääkis, et üks
          laps olevat oma ema läbi peksnud
          sellepärast. Välismaal siis kuskil.
          :D Jõhker :D

  • Reply Aveli 29. veebruar 2016 at 12:45

    Okei, ma ilmselgelt ei tohiks lapsi saada..ma vihastaks seaks ennast. Siiamaani “veidi” vihane, et mehe õelaps mu telefoni
    kildudeks suutis visata..

    • Reply Mallukas 29. veebruar 2016 at 12:52

      No lapse peale vihastada pole mõtet, sest seda, et ta kõike hävitab, mida vähegi saab, tean ma ju ammuilma. Seega pean ma asju kenasti ära peitma. Aga noh, ega ma õnnelik ka ei olnud :D

  • Reply Liis 29. veebruar 2016 at 12:37

    Me saime ka swedi kindlustusest abi, nimelt murti
    meile sisse tänu millele olid aknad siis katki. Kuna
    igaüks oleks võinud tulla ja väljast sisse hüpata, siis
    saime uute akende jaoks vajaliku raha kindlustusest. :)