rasedusest siiani

Tänase seisuga peaks mul täitunud olema 11. nädal. Ma ütlen peaks, sest ega mul kodus ju ultrahelimasinat ei ole ja viimati sai arsti juures käidud alles 8. nädalal. Seega on kuidagi, läbi häda, möödunud lausa kolm nädalat. Kui ma eelmine kord lugesin kokku, et mul on Oscar testini 25 päeva ja see tundus nii üüratult pikk aeg, mida üle elada, siis tegelikult sai selle teisendada lihtsalt selleks, et “vahepeal tuleb välja kolm Grei anatoomia” osa. Kaks on ära olnud, kolmas tuleb sel reedel, arsti külastusega samal päeval.

Kui ma endale doppleri sain, siis ütlesid kõik, et ära sa siis muretse, kui vahepeal südamelööke ei leia, sest beebi on ju nii pisike ja “ujub” seal ringi. Mina aga sain esimese hooga kohe südamelöökidele pihta ja süda oli täitsa rahul. Seda hetkeni, kuni paari päeva pärast ma jälle proovisin ja siis ainult enda südamelööke leidsin. Eile proovisin siis uuesti ja ma ei tea, kas see loeb, kui ma korraks nagu kuulen neid kiireid põks-põks-põkse, aga siis äkki kaovad need ära ja üles neid leida ma enam ei suuda. Võeh, täitsa hulluks ajab see paganama doppler. Aga eks mõne nädala pärast peaks see kontrollimine kergem ka olema, kui beebi suurem.

Eelmise dopleripostituse all te uurisite ka, et mis doppler mul on ja kust seda saab. Kuna mina sain enda oma kasutatult, siis ma ei teadnudki, kust seda soetada saab, aga praeguseks olen selle sama leidnud Relaxmom lehelt SIIT. Mul ikka vedas, et selle 20 euroga sain, kui orginaalhinda vaatan.

Peale seda, kui ma Mari oodates tegin seda iganädalast “mis parasjagu mu rasedusega toimub” värki tegin, võtsid selle malli üle vist absolututselt kõik blogijad, kes beebiootele jäid. Mitte, et ma pahaks paneks, aga kuna see on kõigil üsna sarnane, siis ma enam seda teha ei viitsi. Raseduse algusega on kaasas käinud öökimised, iiveldamised ja pearinglused. Esimesed kaks olid ka Mariga, aga see kord on nad hulga üleelatavamad. Pearinglus on tõesti ebameeldiv, aga õnneks ei esine kuigi tihti. Tissid ka valutavad ja võtavad aina uhkemaid mõõtmeid, aga ka see on üsna harilik (kuid tore) raseduse kõrvalmõju.

Naljakas on see, et lugejad pidevalt muudkui loobivad komplimente, et küll see rasedus mind ilusaks teinud ja näonahk olla ka jube korras, aga tegelikult on mul juuksepiir igalt poolt punnikesi täis. Täitsa rõve, aga vähemalt pole nad mul näos, mis on vist hea, I guess.

Imelikke isusid vist ei ole, aga asi, mis tõesti öökima ajab, on kala. Ma ei saa isegi mõelda, kala peale, ilma, et paha hakkaks. Samas nüüd kui ma mõtlen, siis rõve tundub vist ainult lõhe, sest tegelikult praekilu sööks küll. Väkkk, lõhe *õlgu võdistades*. Küll aga läheb sisse kõik värske. Samas see söömine oleneb kellaajast ka, sest näiteks ühel õhtul tegin meile siin jänesepraadi ja sõin kahe suupoolega, järgmine päev nutsin, et ma jänese potti panin ja ei tahtnud seda rõvedust nähagi. Võta siis nüüd näpust, et mida tahaks või ei tahaks. Nüüd on igatahes praekilu isu ja mul pole õrna aimugi, kust ma seda siit lähikandist saama peaks.

Lisaks mõtlesin ma, et olen juba 26 aastat siin ilmas elanud, aga pashat pole kunagi maitsta saanud. Kuna ma seda tegema nagunii ei hakka, siis kuidas ma teda veel mekkida saaks? Mingis poest saab osta? Kust? On see üldse hea? Segadus…

Uni ei kao vist ka kunagi enam ära. Päike sirab, mina olen kenad 10h maganud, aga ikka tahaks kerra tõmmata ja veel magada. Ma seda küll ei mäleta esimesest rasedusest, aga praegu magan vist kogu aeg ja igal võimalusel. Ma loodan, et see on ka selline esimese trimestri värk, sest ma tahaks vahepeal asjalikuks kah hakata.

Nutmist oli paar nädalat tagasi rohkem, aga no siis ka iga asja peale:

• Kalapoeg Nemo
• Lotte armas nägu
• Huggise reklaam
• Salvesti Põnni reklaam
• Kiirabihaigla osa, kus ahvibeebi ära suri

Imelik sümptom on ka see, et mõni kord pea valutab, sest mul muidu pea ei valuta mitte kunagi. Aga väga hullu ei ole ja paari tunniga läheb ise üle. Ma väga ravimiusku ei ole ja valuvaigisteid kasutan ka mitterasedana heal juhul paar korda aastas, rasedana ei taha nagu üldse, kui just tungivat soovi pole.

Muidu on kõik nagu hästi. Vahepeal valutavad ka selg ja kõht, aga kurtmiseks põhjust pole. Mis siis, kui süda on paha võitu, mis siis kui midagi kuskilt valutab, täitsa ükskõik. Peaasi, et kõik ikka korras oleks ja beebi kenasti kosuks. Vahepeal küll mõtlen, et kui midagi tunda annab kuskilt, et vähemalt see on justkui märguanne, et ju siis olen ikka veel rase. Siis tükib pähe mõte, et aga kui mul eelmine kord nirusti läks, kas mul oli siis veel süda paha? Kas midagi valutas? Aga kuna ma ei mäleta nagunii, siis ma lihtsalt ignon neid mõtteid ja korrutan endale, et juba reedel saan ma esiti näha Grei anatoomiat ja siis kell 11 minna ITKsse oma kõhuelanikku vaatama, jee!

Äpp nimega Olivia näitas mulle eile sellist pilti. Telefonis on see muidugi väiksem, aga no pisarakese võttis silma küll. Väike käekene 🙂