LAPSED Uncategorized @et

hirm

23. mai 2016

Mul on tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem ma kardan. Mulle ei mahu pähe, et kuidas ma julgesin kunagi lambist Eestist Poola hääletada, kuidas ma julgesin 19-aastasena üksi Austraaliasse kolida ja isegi see, et kuidas ma julgesin Mariga veealusel pildistamisel käia. See meenus mulle hiljaaegu, kui ma need veealused fotod Kardo vanast arvutist üles leidsin. Püha issa meie, oma beebit vee alla panna ja LAHTI LASTA. Uuh, never ei teeks enam sellist asja!

Ma olin vist vanasti üldse üsna hulljulge. Kõik asjad siin ilmas tundusid nii tehtavad ja mitte miski ei pannud mind muretsema. No näiteks seesama hääletamine. Ma tegin seda jumala tihti ja ma ei kartnud kordagi, et keegi mind ära vägistab. Miks nad peaksid, eksole? Üldse minu maailmas tundus see vägistamine olevat mingi asi, mis juhtub kuskil võõraste inimestega ja minusse see ei puutu. Selle peale, et võiks juhtuda midagi VEEL hullemat, ei mõelnud ma ammugi.

Mul oli palju sõbrannasid, kes ei julgenud ise hääletada ja kelle vanemad seda ei lubanud. Pffft, mõtlesin mina. Mis siin mitte lubada? Ma küll kavatsen oma lapsel hääletada lasta, mis sellel siis viga peaks olema? Nüüd mõtlen, et ma pigem annan selle paganama bussiraha, kui et riskin oma lapse eluga. No ei ole see säästetud 10 eurot kuidagi olulisem, kui mu enda lihaste laste elu ja tervis. Mis siis, et see tõenäosus, et midagi juhtub, on nii väike. Siis ikkagi ei julge enam.

Mitte, et ma nüüd väga tahakski hääletada. Mul on imelik mõelda, et veel kolm aastat tagasi, RASEDANA, ma hääletasin Pärnusse. Väga imelik. Kas mul tõesti polnud siis kümmet euri või? :D Kes seda enam mäletab, igatahes on see täpselt selline asi, mida vanasti julgesin ja enam lihtsalt ei taha.

Seda imelikum, et ma kogu aeg käin ja kardan, tundus mulle mõte, et talvel võiks vähemalt kuuks ajaks soojale maale kolida. ERITI kuna ma kardan paaniliselt lendamist praeguste maailmaasjade juures. Sellegipoolest on kuidagi nagu plaanidesse roomanud, et kui uus mugul vähegi laseb (ja kuidas ta ka takistada saaks) lähme me kuuks ajaks Gran Canariale vedelema ja lapsi d-vitamiini täis toppima. Millal siis veel seda teha, kui emapuhkuse ajal? Okei, selleks ajaks on vist rohkem Kardo isapuhkus see, millest rääkida tuleb, aga no iga asi omal ajal.

Arvestades, et me siin maksame talvel 400-500 euri elektri eest (WHAT?!??!!) siis samahästi võime me selle sama raha eest üürida Gran Canarial mõnusa pesakese ja seal kuu aega lihtsalt olla ja puhata ja nautida ilma ja elada täitsa uut elu perekonnana, kus on neli liiget kolme asemel.

Ma vist kuskil mainisin, et ma üldiselt vihkan reisimist kah. Ma arvan, et see on tulnud pigem viimasel ajal, sest vanasti reisisin ma nagu vana mees mööda ilma ringi. Nüüd on aga niimoodi olnud, et viimaste aastate reisid on olnud Marita ja kuigi igal pool olen mina piki pead saanud, et kohutav ema, kes oma lapsega puhata ei soovi, siis tegelikult on see olnud pigem Kardo otsus, et Mariga koos ei tuleks puhkamisest midagi välja. Eks ma kohti nõustun ka, aga seetõttu olen ma kõik reisimised Mari igatsenud ja üldse mõelnud, et oleks võinud see tripp ka olemata olla.

Aga nüüd saaksin ma ühendada oma kaks lemmikut: Hispaania ja… Mari (pluss selle teise, kes veel ei ole mu lemmik, sest ma pole teda näinud) ja kuu aega rahulikku kulgemist. Oeh, see tundub juba eos mõnus. Ma lausa tahaksin, et see jaanuar juba kiiremini tuleks, aga see viib mind omakorda mu järgmise hirmuni, milleks on…

SÜNNITAMINE! Ma lihtsalt kardan seda nii paaniliselt, et ma ei tea isegi mida teha. Ma ei suuda uskuda, et ma eelmine kord läksin sünnitama suure naeratusega ja lausa ootasin seda. Ehk oli asi selles, et üheksandaks kuuks olin ma juba nii suur ja kohutavalt raske oli ennast liigutada, mistõttu vaevast lahti saamine tundus ahvatlevam. Praegu ma ei ole esiteks veel sealmaal, teiseks ma nüüd ju TEAN, kui räme valus see on, mistõttu ootan ma seda täpselt 0%.

Kui algusenädalad tundusid mööda venivat, siis nüüd läheb aeg nii kiiresti, et imelik lausa mõeldagi, et viie päeva pärast on pool rasedust täis ja laps on poolenesti valmis küpsenud. Kuidas see võimalik on? Millal see aeg nii kiiresti liikuma hakkas? Ja kui ühel hetkel mõtlen ma nunnu beebikese peale, keda musitada ja kallistada, siis teisel hetkel tuleb mulle meelde mälupilt sünnitushaiglast, kus ma ei suutnud enam rääkida, hingata, elada ja ainuke mõte mu peas oli see, et kui ma kuidagi laual olevad salfakad kätte saaks ja endale kurku topiks, et kas oleks võimalik, et ma siis endale otsa peale teha saaksin, et sellest jubedast piinast ükskord lahti saada. Kas pole mitte kaunis sünnitusmälestus :D?

Veel hirmsam tundub see, et mis siis kahe lapsega saama hakkab? Ma loen igalt poolt hirmulugsid, kuidas kahe lapsega on NII raske ja nii keeruline ja nii jube. Lisaks langeb umbes samasse aega ka Mari lasteaiavahetus (okei, see on õnneks juba augusti keskpaigas, nii et kahe kuuga on ta arvatavasti seal juba suutnud ära harjuda ja seegi mure vähem). Ikkagi kujutan ma ette, kuidas need paar esimest kuud saavad olema hullumaja, kus me kohaneme ja harjume ja poovime elu eest hakkama saada. Minu au ja kiitus ja respekt kõikidele üksikemadele, sest mind lohutab praegu ainult see mõte, et õnneks mul on Kardo ja mu ämm ja mu ema ja no NELJAKESTI saame ikka kõik hakkama, eks? Onju?

Ma olen isegi üsna kindel, et kui me jaanuaris Hispaaniasse lähme, siis nädalakeseks tuleksid ehk minu vanemad ka meiega kampa ja veel loodan ma, et ühed meie head sõbrad ka seal nädalakese puhata soovivad. Oleks ju lahe vaheldus ja puhkus meile kõigile.

Muidugi ma pole nii väga kursis selle paarikuuse beebiga reisimisega, aga nii palju kui mu perearst ütles, siis tema selles mingit probleemi ei näe, nii kaua kuni me just kuskile Indiasse ei reisi. Mida muuseas ka tehakse, nii et jah. Hispaania on üsna selline safe bet.  Nojah, jälle ma olen kuidagi siia Hispaania jutuni tagasi jõudnud.

Ühesõnaga, ma kardan aina rohkem, mida kauem ma elan. Õnneks vähemalt MIDAGI ma mõnikord harva julgen veel planeerida, muidu läheks päris niruks see eluke.

Mida teie kardate? Kas olete ka ajaga aremaks läinud? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

83 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Birx 24. mai 2016 at 17:56

    Kui ma mõtlen tagasi enda teismelise ajale siis tihti tuleb mõte, et kas ma olin peast sooda :D Ausalt, ma tegin selliseid hullusi,
    et no hirmu absoluutselt polnud. Selline tunne, et mul kaitseingel tegi kõvasti tööd :) midagi hirmsat pole kunagi juhtunud ja
    selle vägistamise kohta ma vist mõtlesin umbes sama, et ah misasja, seda küll kunagi ei juhtu minuga ja ei juhtunud ka ptüi ptüi
    ptüi. Üldse ma tegelikult olen siiani teatud asjade koha pealt ikka väga väga julge, aga ikka tagasi tõmmanud teismelise
    hormoonidega :D
    Aa no ja see sünnitus, mulle on sünnitamisest ja rasedusest jäänud selline mulje, et see ongi üks suur häda ja viletsus ja valu kus
    kõik augud rebitakse katki ja pärast on veel tükk aega häda ja piina. No ikka väga mustades värvides. Last ma tahan kindlasti
    tulevikus saada, aga sünnitus tundub ikka üks jubedamaid asju ja ennem ei saa keegi mind ümber veenda selles kui et ma ise
    selle läbi teen ja see on kerge. Kuid soovin sulle edu ja loodetavasti tuleb siis teine nii kerge nagu kaka häda ära ajamine (nagu
    öeldakse) :D

  • Reply J 24. mai 2016 at 14:23

    Kust kohast sa neid reisipakkumisi vaatad? Tahaks ka
    kuskil soodsalt kiirreisil mehega käia ja lapsed emaga
    jätta aga ma ei julge kuna kardan neid igasugu pettusi.

  • Reply Kaidi Linke 24. mai 2016 at 10:02

    Esimest rasedust ei osanud karta. Last sooviks väga , aga kuna
    see sünnitus pole just kõige valutum,siis pelgan uuesti
    sünnitamist.
    Mina kardan paaniliselt ämblikke ja ültse igasuguseid putukaid
    mutukaid. :D

  • Reply Maarja 23. mai 2016 at 21:22

    Mulle ka meeldis noorena hääletada,seni kuni üks juht
    avarii tegi.Sünnitus kestis kaua ja oli nii jube:).Minu
    paaniline hirm on lahtised aknad ja lukustamata
    välisuks.Ühel hommikul avastasin,et uks oli ööseks
    lukustamata jäänud,oi milline paanika oli.Aknaid
    kontrollin mitu korda päevas,laps vaesekene ei julge
    varsti enam sealt väljagi vaadata.

  • Reply ritsik 23. mai 2016 at 21:19

    Ära karda sünnitust (mul hea öelda, eks?). Mu esimene
    sünnitus oli ka selline, et peale haiglast kojusaamist arvasin,
    et IIAL ei tule siia sama asja pärast tagasi, aga teine laps tuli
    nii kenasti, et oleks suht järgmisel päeval võinud uuesti
    sünnitada. Emakas on pärast kahte aastat alles elastne- nii
    mulle öeldi, sellep oligi lihtsam.
    Samas kolmas sünnitus oli jälle karmim.

  • Reply Riin 23. mai 2016 at 20:52

    Ma ei saa aru, miks sa ei käi rasedate
    võimlemises/ujumises/joogas? Need aitavad ju
    kõik kaasa, et sünnitus kergem oleks ja sellest
    ilus mälestus jääks. Öeldakse, et sünnitus on
    nagu jooksumaraton. Niiet, kiirelt vormi,
    Mallu!! Veel on aega!

    • Reply Mallukas 24. mai 2016 at 06:37

      Ma mõtlesin joogasse minna, aga mul alles nii vähe rasedust, see tundub selline viimase paari kuu tegevus :D

      • Reply Riin 24. mai 2016 at 07:04

        Ei ole sul üldse vähe rasedust. Mõned
        käivad seal, kui on alles rasedaks jäämas
        :D
        Edu!!! Elan su tegemistele nii kaasa :)

        • Reply Mallukas 24. mai 2016 at 07:21

          Nüüd vist enam ei ole jah… Eks ma vaatan, peaks nagu varsti minema jah :D

          • J 24. mai 2016 at 14:20

            Vaata kõhukliiniku kodukat. Sealt
            saab ülihäid harjutusi mida raseduse
            ajal teha et vaagnapõhjalihaseid
            tugevdada ja songa/diastaasi ära
            hoida. Osta muidugi :D

    • Reply M. 24. mai 2016 at 16:41

      Ma olen alati mõelnud, mis inimesed need on, kes jooksumaratoniga võrdlevad, kas nad on üldse jooksnud maratoni :D.
      Okei, ma saan mõttest aru küll, et samamoodi tuleb valmistuda ja keskenduda, aga tõesti, maratoni lõpus olin ma kohe homme
      valmis uuesti jooksma ja kõik 42,2 km läbisin praktiliselt rõõmsal meelel ja naeratades, sünnitusel… ee.. mitte nii väga
      naeratades. Ja ma valmistusin, käisin nii võimlemises, ujumises kui ka joogas :P. Igal juhul ma südamest loodan, et keegi
      päriselt jooksmas samades valudes ei ole, mis sünnitusega kipuvad kaasnema. Nii palju oli joogast küll kasu, et mu hingamis- ja
      karjumistehnika said korduvalt ämmakalt kiita, aga sellega see ka piirdus :D

      Muidu jooga kohta meil joogaõpetaja ütles, et kui esimese rasedusega tullakse enamasti nii poole peal, siis järgmiste
      rasedustega tullakse tihti kohe pärast positiivset testi :D

  • Reply Merks 23. mai 2016 at 19:19

    Minul olid lapsed väikese vahega, kartsin ka. Aga tead,
    tüdrukud on üldiselt leplikumad. Lihtsalt pead
    Marikese kaasama oma tegevustesse. Äkki mõni
    beebinukk ja vanker kuluks ära, saate koos kärutada

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 19:19

      Mari peksab oma nukke piki seina :D

      • Reply Merks 23. mai 2016 at 20:33

        Nu Sa eeskujulikult näitad, et Sa teed teidtmoodi
        ?

  • Reply Kaptenike 23. mai 2016 at 14:41

    Kardan ka lendamist. Kuna olen elanud mitmes erinevas riigis, siis lennanud kohutavalt palju. Vanasti nautisin seda ent nüüd ei
    suuda mõista kuidas ma suutsin. Nüüd lähen enne igat lendu kohutavasse paanikasse ja seetõttu tegin hoopis laevajuhi load ja
    hakkan ise mööda merd maailmas ringi seilama. :D

  • Reply A. 23. mai 2016 at 14:26

    Mina olen suutnud oma hirmud oma peas
    ära lahendada. Ehk et mõtlen asjad
    nii kaugele, et hirm lihtsalt kaob.
    Ja lõppude lõpuks on hirm suht
    mõttetu emotsioon. See ei muuda
    midagi ju. Ei muuda sünnitust ka
    kuidagi kergemaks, vaid lisab
    lisapinget. Ma sünnitust ennast ei
    kartnud, aga tol hetkel kõik need
    epiduraalid ja värgid tundusid küll
    elu hirmsaimad asjad, niiet ma ei
    julgenudki mingi vaigisti kasuks
    otsustada. Ja kui mees ka kohale
    jõudis, kartsin ma üksijäämist.
    Lihtsalt ei talunud teadmist, et pean
    mõne tuhu üksi üle elama. No üks
    TÕELISELT hirmuküllane hetk siiski
    oli ka, kui kaasa tuli hakata
    pressima ja pea kitsaid kanaleid
    läbima hakkas. Eks reaalsus lajatas
    korraks labidaga, et nonii, nüüd
    tuleb see lapsekene sealtsamusest
    välja saada. Aga tõttöelda olid need
    hirmuhetked suhteliselt lühikesed,
    polnud mul hirmude jaoks ei aega ega
    energiat. Sünnitusel tuleb lihtsalt
    anda endast anda parim.
    Järgmise sünnituse ees mõistagi väike
    kartusevärin on jh, sellevõrra, et
    tean, mida see kõik endast kujutab.
    Aga lohutan end, et kui ühe korra
    juba hakkama sain, saan teist korda
    ka. Ja hirmuga sünnitama minna ei
    kavatse. Ainus, mida loodan, on, et
    see enam ei kestaks kaks päeva.
    Lapsekasvatusega kaasneb ikka
    neetumalt rohkem kõikvõimalikke
    hirme, aga neil hirmudel on vähemalt
    mingi point. Üldjuhul kui vanem karta
    oskab, oskab ta ka ehk
    lapsekasvatamises paremaid valikuid
    teha.
    Ja sellega ka nõustun, et mitut last
    perre tahta on väga lihtne ja tore,
    aga reaalsus on hirmutav. No
    lihtsalt on. Eriti kui mees ei osale
    pereelus eriti.

    • Reply inx 23. mai 2016 at 14:42

      Head mõtted. Lõpuks on ju jah kõik suhtumises kinni ja oma mõttemaailmaga tegeledes saabki kõigega hakkama. Ei lahenda keegi
      meie probleeme meie endi eest. Sünnitus on kindlasti selline sündmus, millesse elutervelt suhtudes tunned end igal juhul
      paremini kui mitte endasse süvenedes ja lihtsalt kartes, sest see on levinud ja aktsepteeritav kuidagi rohkem. Ise 38 nädal ja teine
      laps.

  • Reply Carmen 23. mai 2016 at 14:12

    Super hea idee! Hispaania pole väga kaugel (selles mõttes, et see lend ise ei kesta sada aastat nagu Taisse
    nt). Ja beebiga reisimine pole ka nii hull, kui arvatakse. Gran Canaria ilm on jaanurais ka mahe, nii et väga
    tore ettevõtmine!))

  • Reply Dianad 23. mai 2016 at 13:53

    Oh kui vinge ider minna pikemaks sooja
    perega. Me lendame täna kaheks nädalaks
    Rhodosele? beebi on 8 kuud, vanem laps
    6. Nalja saab. Mul juba praegu pea hall ja
    halb olla aga see vb sellepärast et kardan
    meeletult lendamist?
    Detsembris plaanis 3-4 nädalaks Tenerifele
    suvitama minna, armastame perega seda
    kohta. Alati oleme rahule jäänud
    KÕIGEGA!!! Seega Kanaari saartest
    valiksin alati Tenerife!?

    Sünnitust kartsin ma kaa,meeletult. Ja
    lõpuks sünnitasin kuu aega varem ja
    erakorralise keisriga?see oli veel
    hirmsam!!!

    Igatahes edu Teie perele kõigis
    ettevõtmistes ja ära seda kahe lapse asja
    karda..me naised saame kõigega
    hakkama!!!

  • Reply M 23. mai 2016 at 13:52

    Tead sa ei ole mitte kanaemaks hakanud vaid
    sa oled vanemaks ja targemaks saanud!
    Mäletan kui kirjutati sulle kommentaare selle
    vee all pildistamise kohta( ala monu avates
    see môjub lapsele traumeerivalt ) ja sa olid
    viha táis nende kanaemade peale.Kes iganes
    sinuga 2 a tagasi ei nôustunud oli sinu
    vaenlane,olgugi et sisemad ehk isegi
    nôustusid. Reisimisega náiteks on ka nii et
    ônne peale minek.Vôibolla istute erinevates
    haiglas terve oma puhkuse lastega,ala üks
    saab tuulerôuged ja paari päeva pärast teine
    järgi ( see vaid pisike näide nendest
    ebaônnestunud puhkustest) ,aga vb läheb teil
    hoopis ônneks ja teil saab olema time of your
    life ! Iial ei tea ju ette ! Ja kahe lapse canemaks
    olemisest ytleks siis nii palju et jah see on
    raske! Need kes väidavad vastupidist on
    arvatavasti väikeste pônnide vanemad kes
    usuvad et lapsed on 14 aastasena ka sama
    nunnud vôi siis on see teine pool ,kes usuvad
    “fake it until u make it” teooriasse.noh et
    minul kyll jumala eest raske pole olnud oma
    lastega! Jah kui nad alla 10 aastat vanad on
    siis nad muidugi korvavad oma kallidega kôik
    pahandused aga vot tiinekatega alati nii
    lihtsalt ei käi see kôik.mida suuremad lapsed
    seda suuremad mured.mäletan et kui mu
    lapsed olid väikesed siis oli sissetulek mul
    harju keskmine ja ikka oli meil puhkused
    vähemalt 2 x aastas jne.nyyd kui lapsed
    suuremad ja môlema sissetulek on kôvasti
    suurem siis kaks korda aastas enam ei puhka.
    Mitte et lapsed meil suuri summasid
    taskurahaks nôuaks vaid pigem see kôik
    kokku.trennid (lisaks termini maksule riided
    ,laagrid ja kôik trenniga kaasas käiv lôbu)
    ,riided,koolitarbed ,huvid jne. Yhesônaga elu
    lastega on yldiselt pikem kui 5 aastat nii et
    vôta alati kuulda nende inimeste nôu kelle
    lapsed juba vanemad. Et nyyd sul mulje ei
    jääks et lapsed on yks nuhtlus siis ytlen ka nii
    palju et enamud vanemaid ei vahetaks naljalt
    oma elu “lastetute” elu vastu.jah lastetud kyll
    väidetavalt on superrahul oma mônusa
    kohustuse vaba eluga aga samas kui nad ei ole
    tundnud tunnet olla ema siis on see väide
    ikkagi pôhjatu.

  • Reply Evelin Merisalu 23. mai 2016 at 13:41

    Kui ma veel rase polnud .. , kartsin ma paaniliselt pimedust. Jäin rasedaks, see hirm kadus, ja kui sünnitasin, hakkasin jälle
    pimedust kartma :D . Ämblikutega on sama lugu :D

  • Reply Rika 23. mai 2016 at 13:11

    Kanaari saared on väga hea valik lastega rahulikult kulgemiseks ja puhkamiseks! Olen korduvalt käinud
    ja soovitan väga! Mõnus kliima ja hea chill. Pluss mõistlikud hinnad.

    Ning mneed hirmud on sul rasedushormoonidest. Mul pole elus nii palju hirme olnud, kui teise lapse
    ootuse ajal (kolmanda ootuse ajal see ei kordunud näiteks), aga siis ma tõemeeli kartsingi kõike ja kõike
    ning muretsesin lisaks oma probleemidele ka maailmalõpu ja mille iganes üle veel. Rääkimata sellest, et
    kas ma ikka üldse suudan teist last nii palju armastada, kui oma võrratut esimest jne.
    Ehk siis läheb üle ;)

    Ning sünnituse osas ära põe – see ongi täpselt nii, et kui 9. kuu lõpuks on nii hirmus olla, magada ei saa,
    raske ja väsitav…ja siis tähtaeg üle ka veel läheb …. siis sa lausa karjud iga päev kõigile lähikondlastele
    näkku: “ma tahan sünnitamaaaaa!!!!”, sest parem õudne lõpp, kui lõputa õudus ;) Been there, done that.

  • Reply Mann 23. mai 2016 at 12:48

    Vanemast peast hakkab lihtsalt kyudagi ohutunne
    kasvama ilmselt. Ma mäletan, kuidas väiksena mööda
    turnikaid ronisin ja peaalaspidi rippusin ja üldse
    igasuguseid tempusid tegin. Ma mäletan seda ka,
    kuidas mingi hetk lihtsalt enam ei julgenud. Mitte et
    ma palju vanem oleks olnud ja ei olnud ma kukkunud
    ega haiget ka saanud. Lihtsalt ei julgenud enam ja kõik.
    Õelapsed on minust 2ja3 aastat nooremad ja ma olin
    alati supernärvis, kui nad ronisid ja trikke tegid seal.

  • Reply T. 23. mai 2016 at 12:45

    Hääletatakse ikla selleks, et pulli saaks, mitte, et raha pole :D mind näiteks
    korjas mõni aeg tagasi Tallinn-Pärnu teel peale üks endine Riigikogu liige (ei
    mäleta enam nime), kohutavalt lahe sõit oli.

  • Reply Heli 23. mai 2016 at 12:16

    Mina ei tea kunagi ei kart aga nüüd pelgan auto sõitu
    kui mees roolis ma lausa nutt see nii jõhker omal kaks
    last äkki see kuidagi asja muut …
    Ja see veeall pildi tegemine esimene käis ka aga teist
    ka ei vii ?

  • Reply pr6uatamm 23. mai 2016 at 12:08

    Hispaanias jäi ju kunagi see Madeline kadunuks. Kas
    seda ei karda, et Mari äkki ära kaob? :-D

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 12:22

      issand, ma ei mäletanudki seda :D aga ma ei tea, ma ei kavatse last üksi tuppa jätta, nagu Madeline vanemad. Veel vähem talle unerohtu anda..

    • Reply Kirsike 23. mai 2016 at 12:28

      Kui korrektne olla siis Madeleine jai kadunuks ikka Portugalis!

    • Reply Krista 23. mai 2016 at 12:37

      Portugalis jäi…

  • Reply aga 23. mai 2016 at 12:05

    Kuhu Lotte siis jääb?

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 12:23

      Veel ei tea, kas võtame kaasa (ei tea kui suur kadalipp see on) või viime hoidjale :)

      • Reply Carmen 23. mai 2016 at 14:20

        OOO, et koera kaasta võtta, on mustmiljon asja vaja enne korda ajada, sa võid kohe praegu alustada
        nende vaktsiinide, passide ja muu korrastamisega. Samuti uuri sihtkoha reegleid, mõnel on
        ekstranõuded, et loom kaasa võtta ning Lotte suurune koer ei tohi reisida salongis seega ta
        pandakse puuri kuhugi pakiruumi. Ma ise ei võtaks never koera kaasa kui just kolima nii kaugele ei
        hakkaks.

        • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 15:35

          Ma arvan ka, et teda kuuks ajaks tassida on üsna mõttetu ja loomale stressirikas.

  • Reply Marleen 23. mai 2016 at 12:02

    Issand see kartmine on nii minu teema. Varem
    olin ka suht hulljulge, läksin Austraaliasse
    samuti 19 aastasena ja tahtsin mingite
    aborigeenidega kuskil eikusagimaal nende
    elamist vaatama minna.. Nagu mis ma
    mõtlesin?! Seal polnud ei levi ega midagi,
    keegi polekski kunagi teada saanud, et mingid
    aborigeenid mind ära sõid. Õudne mõelda
    sellele.. Ja nüüd varsti on mu õde sama vana ja
    tahab ka kuhugi mujale aastaks ajaks elama
    minna, ma aga hoian teda kahe käega kinni ja
    ei lase kuhugi! Samas tean ju, et tal ka
    elukogemusi vaja. Ja üleüldse kui miskit hullu
    saab jälle tehtud siis õhtul ennem
    magamaminemist hoian kahe käega peast
    kinni ja olen tänulik, et veel elan.

  • Reply Maarja 23. mai 2016 at 11:59

    Selle hääletamisega on selline lugu, et kui vanemad
    isegi annavad bussisõidu raha siis kasutavad
    teismelised seda millegi “olulisema” otstarbeks ja
    lõpuks minnakse ikkagi häälega. Ma hääletasin ka
    kunagi pidevalt, enam ei julgeks.

  • Reply T 23. mai 2016 at 11:53

    No hirmud on ikka, nt ööjooksul vaatan ikka mõned
    korrad kas tal on hea seal oma voodis ja kas ta ikka
    hingab ?
    Hääletanud ma vist ei olegi, anti ka raha kui vaja minna
    oli kuhugi ju siis oli vanematel ka juba see et anname
    parem selle raha ja et las läheb bussiga vms. Käisin ka
    mõned aastad tagasi üksi Itaalias vnoh üksi Lätti ja
    lennukiga Itaalisse ja lennujaamast bussiga sihtkohta ja
    seal ees ootas sõbranna.. Nüüd mõtleme ka et võiks
    kuhugi reisile minna ja mul on kerge hirm ei teagi miks
    ?
    Mis sünnitusse puutub .. Siis mul oli esmane kogemus
    2kuud tagasi, kestis see täpselt 7h24min ja ma olin niiiii
    katki kui katki olla sai,et sain neljandal päeval
    vereülekande ??? seega kardan sünnitust kui tuld aga
    sellele uuele kodanikule tahaks ikkagi teist kodanikku
    kõrvale kunagi ??

  • Reply Liis 23. mai 2016 at 11:46

    Lohutan 2 lapsega pole rasket midagi, lihtsalt natuke
    rohkem toimetusi:)

  • Reply Kristiina 23. mai 2016 at 11:39

    Ma kardan nüüd sünnitamist-tãnx Mallukas ?
    Esimesega(9a tagasi) ma olin niii õhinas ja sûnnitus
    kulges ka suhteliselt valutult. Ainus valu oli siis, kui
    mul lõigati, et laps välja mahuks ???
    Ja siis peale sünnitust, kui koju sain-vetsus
    käik/istumine/püsti tõusmine oli selle lõike pärast
    tõeline põrgupiin ?
    Nüüdseks, kui uus tulekul(10nädalat veel ☺), siis tulid
    meelde pisidetailid sünnitusest ?

  • Reply piuks 23. mai 2016 at 11:35

    Võin täitsa rahulikult nendele kõikidele vastu vaielda, kes sind hirmutavad, et kahe lapsega on niiii raske. Mul ei olnud, vaid
    pigem läks kergemaks. Ja teine laps oli selline, kes tahtis pidevalt süles olla ja nuttis väga palju. Aga ikkagi on kahe lapsega palju
    mõnusam :)

  • Reply C 23. mai 2016 at 11:29

    Hirmudest ja ohtudest ei mõelnud minagi nooremana,
    aga räägin siis ühe õpeliku loo teile:
    Oli see nüüdseks ehk 3-4 aastat tagasi, kui käisin
    sõbrannaga klubis, need hirmujutud korgijookide ja
    silmatilkadest tundus nii kauge ja juhtuvad teiste
    mitte minuga, aga vat seekord oli teisiti.
    Mainin kohe ära et kodus eelnevalt olin joonud 2
    rummikoksi. Seisime siis baarileti ääres ja mu kõrvale
    tuli üks noormees küsis mis joon, ütlesin et ostan ise
    aga võttis mu pangakaardi ja pani mulle kotti . Okei
    mis mul tasuta joogi vastu ikka olla saab. Tuli ta siis
    meiega laua juurde kaasa, võttis ise mu joogist ühe
    lonksu . Tantsisime, rääkisime juttu, mingi hetk mul
    hakkas kõik ringi käima, ütlesin sõbrannale et tahan
    koju minna. Ega muu on juba udune, kukkusin vastu
    lauda. Sõbranna otsustas mu taksoni saata ja ise peole
    edasi minna aga väljas ma kükitasin vastu maja seina
    öökisin, nutsin ja ei suutnud öelda kus ma elan. Tuli
    minuga kaasa et ma ka koju jõuaks. Ja oh isver mis ma
    seal veel korda olin saatnud. Elasin sel ajal veel
    eksmehega koos, olin karjunud, nutnud, asju pakkinud,
    et ta ei mõista mind jms.
    Hommikul ärgates tundsin end kohutavalt halvasti,
    kõik kondid ja luud valutasin, polnud kehal kohta mis
    poleks tunda andnud. Elukaaslane sõimas mu näo täis
    et 2h kodunt ära ja jood end nii täis et laamemdad ja
    ulud, aga vabandust ma ise ei mäleta sellest mitte
    midagi, lõpuks mõistis .
    Loo moraal, asjad ei juhtu kuskil kaugel, teiste
    inimestega, kõik toimub meie ümber, meie tuttavate
    või meie endaga. Õnneks mu lugu lõppeb hästi, et oli
    kaasas inimene kes ei joonud seda jooki ja kes mind
    koju toimetas, vastasel juhul ei tea mis saanud oleks ja
    kas kirjutakski seda juttu siin praegu.
    Kritiseeriatele mainin ka ära et polnud kavas oma
    meest petta et võõra mehega suhtlesin :D

    Siiani (küll maru harva) kui klubisse satun siis jook
    käes ja lahti ei lase enne kui otsas, hirm on endiselt ja
    ilmselt ka igavesti.

    • Reply Annika 23. mai 2016 at 17:16

      Minul suht sama lugu kunagi juhtunud. Tavaliselt kui me
      sōbrannaga peole lähme, siis joome ennem kodus ka ja
      oleme peole jōudes meeldivalt vindised. Aga just
      seekord olime ka kodus ainult 1-2 koksi joonud. Peole
      mineku mōtet tegelikult polnu, aga viimasel hetkel
      mōtlesime, et lähme ikka. No sättimise peale läks ka
      mingi sada aastat, nii et peole jōudsime suht hilja.
      Umbes tunnike enne sulgemist. Vōtsime joogid ja
      läksime tantsima. Sellel ajal olid joogid suht lähedal ja
      midagi juhtuda ei saanud, aga seal baaris oli
      millegipärast nii, et suitsu nurka jooke kaasa vōtta ei
      saa. Nagu ikka, kui midagi pole juhtunud, siis ei oska ka
      karta. Jätsime joogid ukse taha ja läksime suitsule.
      Tagasi tulles pandi juba tuled pōlema, et pidu saab läbi.
      Jumal tänatud, et me oma jookidest vaid mōned lonksud
      vōtsime ja lahkusime. Otsustasime ühest putkast
      burksid vōtta ja jala koju minna, kuna see oli vaid 10 min
      tee. Juba burksi ootates hakkas mul väga halb ja ma
      ütlesin, et ei suuda ootata, et hakkan minema, ōnneks ka
      sōbranna ei jäänud ootama, kuigi oli makstud. Siis me
      kōndisime ja kōndisime ja rääkisime ja kirusime, et
      tuleks juba see kodu, et nii halb on olla. Järgmine hetk
      helistas sōbranna elukaaslane, et kust me oleme.
      Ütlesime, et juba kōnnime ju. Tema muidugi ei uskunud,
      sest pidu lōppes juba 2 tundi tagasi. See hetk nagu lōi
      pildi selgeks, et midagi on juhtunud ja leidsime kodutee
      ruttu ülesse. Ma arvan, et meid päästiski see, et me
      koguaeg liikusime, sest arvatavasti oodatigi, millal pargi
      pingile istume ja magama jääme. Kogu selle aja keegi
      meiega vestlema ei tulnud. Peale seda kardan ma
      pōhimōtteliselt peolegi minna ja kui juhtubki vahel, et
      lähen, siis ainult taksoga ja jook ei jää kunagi üksi.

  • Reply Käts 23. mai 2016 at 11:29

    HEtkel on mul 10 kuune beebitüdruk, no nii igatsen seda raseda aega olenemata sellest et esimesed 3
    kuud ei teinud midagi muud peale oksendamise. Sünnitus oli raske ja röökisin ja karjusin seal et ma ei
    sünnita enam kunagi, peale sünnitust ei saanud kaks nädalat istuda kuid mõtlen nii et kõik on mööduv ja
    nii imeline on vaadata oma printsessi arengut. Sulle Mallu aga rahulikku närvi ja kõik läheb kindlasti väga
    hästi ja sul sünnib kindlasti sügisel väga armas terve ja tubli beebi- hoia ennast :)

  • Reply Laura 23. mai 2016 at 11:16

    Cran Canarial on jaanuaris päris tuuline, ookean
    vahutab ja liiva lendab silma. Aga muidu on soe ja tore.
    Vaadake elamine saare lõunaossa, soovitan pisikesi
    bassuga majakesi, naabriteks saksa pensionärid
    enamasti, hea rahulik lastega. Põhjas Las Palmases
    kogu aeg sombune ja vihmane, kuigi elamine soodsam.

  • Reply E.e. 23. mai 2016 at 11:14

    Pärast sünnitust kardan igasugu asju rohkem, v.a.
    sünnitamist :D Ma arvasin, et palju hullem on, sünnitus
    kestis küll üle 11 tunni, aga oli täiesti tehtav. Võib-olla
    uuesti rasedaks jäädes hakkan kartma, ega ei tea.

  • Reply grete 23. mai 2016 at 11:11

    Jätate siis maja kuuks ajaks kütteta? Loomad kolivad siis Kardo emaga saunamajja? :D

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 11:14

      Mingil määral vist tuleb küll kütta, aga Lea on ju siinsamas, kord päevas ikka võib ta tule alla teha ja kassile süüa anda.

  • Reply grete 23. mai 2016 at 11:11

    Jätate siis maja kuuks ajaks kütteta? Loomad kolivad siis Kardo emaga saunamajja? :D

  • Reply helen 23. mai 2016 at 11:01

    Mul oli ka esimene sünnitus 2-3 tundi, kaua oli see õudus meeles. Teisega olin haiglas sees nädal enne ja kui sünnitus hakkas siis
    valusid polnud üldse..lihtsalt tundsin kuidas emakas paisub :D kuskil 10 minutit lõpust oli väga valus muidugi ikka.. ehk läkes ka
    valutumalt kuna laps sündis juba 32.nädalal ja oli väiksem ka. Loodan et sul läheb ka kergelt :)

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 11:03

      Ma päris seda ei looda, et laps 32. ndala sünnib, aga kerget sünnitust küll! :D

      • Reply helen 23. mai 2016 at 11:05

        Seda ma loomulikult ei soovi sulle ega kellelegi teisele, et laps enneaegsena sünniks .

  • Reply kätu 23. mai 2016 at 10:53

    aga planeerioma sünnitus nii, et kasutad kõiki pakutavaid valuvaigisteid. Võta näiteks era ämmakas ja lepi temaga kohe algul
    kokku, et algul tahad naerugaasi, siis epiduraali jne. Siis ei hakka keegi sind seal ümber ka veenma…ja kui hirm ikka liiga suur, siis
    mine raseduskriisi nõustamisele.

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:55

      Ma naerugaasi sain, see ei aidanud küll mitte midagi. Ja kui arvestada, et ma eelmine kord tunniga avanesin 6cm, siis ma ei tea, kas nad seegi kord jõuaks epikat teha :D

      • Reply Vivid 23. mai 2016 at 12:24

        Viv

        Ja see epi ei võta ikka valusid nulli. Hull oli ikka
        edasi.

        • Reply Kirsike 23. mai 2016 at 12:30

          Minul kull epiduraal vottis valud 100% ara, ma ei tundnud absoluutselt mingit valu.

  • Reply Kristiina 23. mai 2016 at 10:53

    Tegelikult on päris naljakas, et peale sünnitust olen nii
    palju muutunud. Või üldse juba rasedana. Kardan
    meeletult rästikuid, suuri rekkasid, sõda, kihutavaid
    autojuhte jmt. Eriti koomiline see, et elan esimesel
    korrusel ja igal õhtul hoian aknad pärani, alati last
    magama pannes mõtlen, et raudselt mingi pervert on
    kuskil peidus. Jube.

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 11:01

      Ma ka kardan kõiki võõraid :D

    • Reply Käts 23. mai 2016 at 11:12

      Huvitav et mul tuli ka jõhker rästiku hirm .

  • Reply A.T 23. mai 2016 at 10:52

    Me käisime abikaasaga 2,5 kuu vanuse beebiga
    Egiptuses, ? no worries aga oleks tõesti tahtnud, et
    seltskond oleks suurem olnud sest nüüd ei saanud
    isegi koos ujumas käia ? aga mõte on mega äge sul ja
    muidugi minge, issand, kui ei lähe siis hiljem mõtled
    mitu kuud milline pussy olid, et ei läinud ja eestis
    hingetuks külmusid ja tagatipuks elektri maksmisega
    vaeseks jäid ?

    Sünnitusest nii palju et, mul 38 nädalat ja hakkasin ka
    nüüd mõtlema, et traaa see oli ju päris valus ja tüütu
    valutamine ja ootamine tegelt ? aga vist ei tasu end
    praegu närvi ajada sellega ?

    Aa ja muude hirmude suhtes paneb ilmselt emaks
    saamine teistmoodi mõtlema, eelmise rasedusega oli
    mul ka kõik tsill ja savi jne, nüüd kuidagi palju
    hoolikam ja ettevaatlikum kõige ja kõigi suhtes,
    sellised asjad mis vanasti tundus normaalne ajab mind
    nüüd nii kohutavalt marru. ntks et laps saab rpad –
    hiljuti üks sõbranna ajas mu nii vihale, et ma ei suhtle
    temaga enam, kuna ta lõpetas rp andmise ära sest ühe
    kuune beebi oksendas sööki välja ?? ise saan aru et
    jumal las inimene teeb mis tahab aga ikka ajab mind
    hirmsasti vihale ?
    vanem laps mul nutab alati kui mees uksest välja
    suitsule läheb ja ma sõimasin teda, et on siis vaja tobi
    teha koguaeg või ?
    ma loodan et see siiski rasedusest ainult ja ma varsti
    hakkan normaalseks jälle ? aga ettevaatlikus ja hirm
    veidrate asjade ees ilmselt jääb ?

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:57

      Ojaa, mind ajavad ka paljud asjad närvi, aga mul on just vastupidi. Enne olin see, kes kohe ütles ja solvus ja mölises, nüüd mõtlen, et ah, keda see ikka huvitab. Rahulikult selgitades võib inimene isegi ju kuulda võtta, eriti kui ta enne ei teadnud, aga ma olen selline, et kohe lendan kaela ja selle jätan pigem ikka omale, mis ma ikka asjata tõmblen :D

  • Reply :-) 23. mai 2016 at 10:52

    Ma ka kartsin esimese lapsega sünnitust, aga mida aeg
    lähemale, seda kergem tundus. Asi jõudis kätte ja ma
    ei teadnud mida teha… Sest reaalselt sünnitusest ma
    lugeda ei julgenud… Ja olin krampis, hingeldasin,
    kakerdasin kurvastades ja karjudes… Jube vaevaline ja
    raske ja pikk sünnitus oli.
    Teise lapsega võtsin end kokku ja hakkasin kuskil
    poole raseduse pealt ITK rasedate joogas käima,
    Diana Leht on super. Seal ka omamoodi juturing ja tal
    mõnus huumorimeel. Ma muidu pole ei jooga ega
    spordiinimene, aga seda ma nautisin ja käisin pea
    iganädalaselt. Sünnitusele läksin rahuliku meele ja
    suuure teotahtega. Hingasin õieti, oskasin rahuneda ja
    ainult see KÕIGE lõpp oli moment kui ma nutsin
    ämmakale, et apppiii ma ikka üldse ei oska sünnitada.
    Ta naeris selle peale ja ütles, et kohe ju kõik.
    Soovitan minna tõesti. Mul läks paar korda kuni
    harjusin ja edasi ootasin juba joogat iga nädal :-)
    Teine asi mida samuti kardan on reisimine…tahaks
    siiski järgmine aasta ära teha, ka kahe lapsega ja oleks
    ka plaan rentida väike maja või korteri lähivälismaal.
    Seega hoia kursis kuidas sa end valmistad ette kahe
    titega reisuks ja kus sa neid maju otsid

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:54

      Proovin teid kursis hoida jah, mul õnneks sattus teele vahva koostööpartner, kes ise seal elab ja muuseas tema selle mõtte ka meie välja pakkus, seega lubas tema meid aidata koha leidmisel :)

  • Reply Chrissu 23. mai 2016 at 10:51

    Sünnitamist kardan. Olen koguaeg kartnud. Kartsin
    terve raseduse aja ja mida lõpu poole seda
    paanilisemalt. Kõige suurem hirm oli muidugi see hetk,
    kui arst ütles viimasel visiidil “ülehomme tuled siia, siis
    hakkame sünnitama.” ma vist röökisin terve öö nutta.
    Tegelikult ma röökisin päris palju raseduse ajal nutta
    sest ma kardsin sünnitamist :D ilmselt põhjusega ka,
    sest minu sünnitus kestis kaks päeva ja läks nii pekki
    kui vähegi andis. Ja nüüd ma kardan seda veel rohkem,
    kuigi tahaks teist last küll millalgi. Ah ma ei tea mis
    saab :D
    Ausalt naised, KARTKE SÜNNITUST, SEE ON
    ÕUDNE!

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:53

      Õudne on jah, seda ütlen isegi mina oma kahetunnise sünnitusega :D Samas karta ka ei maksa, ma saan sellest aru, sest no see ei aita enivei :D

      • Reply Elve 23. mai 2016 at 16:58

        Sünnitus pole sugugi valusam, kui hambavalu. Mina näiteks pean hambavalu ikka hullemaks, kui
        sünnitust. Ja praegusel ajal on ju kõiksugused abivahendid sünnitajatele loodud, et lapse sündimine
        emale valutum oleks. Ei mingit “konveieritööd”, nagu Nõukogude Eestis oli. Mina olen sünnitanud 4
        last ja ausaltöeldes ei osanud küll midagi karta. Vaadake kasvõi neid paljulapselisi emasid, kellel on 5
        või enam last.
        Ei ole kunagi mingi hulljulge olnud. Pigem alalhoidlik. Mida ma paaniliselt kardan, on maod või üldse
        igasugused roomajad.
        Tahtsin ka just küsida, et kuhu Lotte jääb, kui reisile sõidate?

  • Reply Tuuli 23. mai 2016 at 10:48

    Ma ise lähen kuu pärast Hispaaniasse koos oma kolme aastase lapsega, meie mõlema jaoks on see esimene lennureis ja mida
    aeg lähemale tuleb, seda suurem hirm on…Hirm, et just meie lennukiga midagi juhtub, et lapsel lähevad kõrvad lukku ja ta
    valust röögib. Hirm selle ees, kuidas ta terve selle lennujamas passimise aja ja lennusõidu aja vastu peab. Oeh, neid hirme on
    palju, aga reisiootus veel suurem :)
    Ma arvan, et lapse saamine muudab kõiki meid arglikumaks. Mul näiteks sõbranna, kes lennanud elus väga plaju, ei julge peale
    lapse sündi enam üldse lennata.

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:51

      Minu hirmu leevendab see, et Kardo on ju ka, koos on ikka lihtsam. Seda kardab muuseas Kardo ka, et lastel võivad kõrvad valutada, sest tal endal on alati lennukis niiii valus. Mul endal pole kunagi õnneks olnud.

  • Reply Laura 23. mai 2016 at 10:46

    Jaanuaris on Hispaanias päris jahe. Lihtsalt ütlen.
    Aga sünnitushirm on tõesti asi, mis suureneb iga järgneva lapsega. Mul on tähtaeg 2 nädala pärast ja ootan kolmandat last ja
    iga kord kui sünnituse peale mõtlen tuleb nutt peale. Ma ei taha ju :S

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:49

      18-20 kraadi, ega ma sinna suvitama ei tahagi minna, lihtsalt… eemale :D Soem ikka kui meil siin.

  • Reply Greete 23. mai 2016 at 10:41

    Kartsin ka teise lapsega sünnitust sest esimesega oli see täielik õudus ja olin väga katki.
    Teine sünnitus? Talutavad, ülehingatavad valud, tegin puusaringe ja polnud üldse hullu, chattisin netis samal ajal. Kui päriselt valus
    hakkas siis mõtlesin et küsiks epiduraali aga oli juba 7cm avatust ja edasi vist läks alla tunni ja laps oli käes. Ei olnud nii lõhki, sain
    isegi istuda.

    Kasvatamine ei ole ka teab mis raske, põhimõtteliselt ainuke asi mille ma pidin paika panema (ja tegin seda juba raseduse ajal) et
    suuremal lapsel kindel magamaminekuaeg ja ülejäänu tuli kuidagi iseenesest.

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:48

      No mul hakkasid ka pärisvalud u 7da cm pealt ja tunniga oli ka u laps käes, aga need tund aega olid NO NIII RÄMEDAD :D

  • Reply Ketu 23. mai 2016 at 10:39

    See hääletamise teema on mul ka :D kunagi
    tegin tervele eestile tiiru peale, isegi mõne
    pervoga kokku puutunud(ajasid niisama lolli ja
    nilbet juttu, keegi ei puutunud mind), aga see
    ometi ju ei takistanud. Nüüd on küll selline
    tunne, et pigem jätan minemata kui raha pole
    :D :D

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:47

      Sama siin :D

  • Reply Annu 23. mai 2016 at 10:39

    Hääletamist kardan,noorena alati tõstsin näppu hääletamiseks aga kui auto lähenes siis kähku käsi alla ikka ei suutnud,ja nii ma
    siis rändasin oma 30 km jala kuuma palavusega ei olnud seltsiks ei vett ei midagi :D
    Sünnitust karta ei oska kuigi varsti on ka mul sünnituse aeg käes,hetkel 34 nädal hakkas jooksma..hirm tuleb esimeste valudega
    ma arvan .

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:46

      Ma ka esimene kord ei kartnud, sest noh, ma ei teadnud mida karta ju. Nüüd tean kahjuks :D

  • Reply Sirtsu. 23. mai 2016 at 10:38

    Tahaks ka beebsuga talvel Hispaanias vedeleda kuu aega aga peame seda mõtet veidi seedima, sest mehe laps elab ka meiega ning
    teda kuuks ajaks koolist ära ei võta :/ Lugesin ka beebiga reisimise kohta ja üldiselt öeldakse, et mida väiksem – seda lihtsam ja
    Hispaaniat soovitatakse tõesti..

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:45

      Jaa, ma olen ka kuulnud, et igasugused ajutised kolimised jne soovitatakse teha enne kooliaega, sest siis on kõik juba palju keerulisem.

  • Reply Leen 23. mai 2016 at 10:37

    Muidu täiesti mõistan soovi talveks soojale maale pageda, aga Mari arendamine ei takerduks selle taha? Mitte, et teie ei saaks
    seal samamoodi temaga tegeleda nagu kodus, aga pigem just seda spetsialistide silma all olekut ja lasteaeda pean silmas.

    • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:45

      Ma siiski olen sellel arvamusel, et kuigi Mari on aeglasem, siis ei ole ta päris lootusetu keiss, et kui nüüd kuu aega logopeedid vahele jäävad, et siis midagi väga hullu juhtub. Kuna logopeed hakkab juba juulist (muud teraapiad ka) ja need kõik eeldavad ka minu kohalolekut, siis usun ma, et selleks ajaks on mul piisavalt infot ja oskusi, et temaga ka igapäevasel ise harjutusi teha ja samu meetmeid rakendada, mida logopeedid ja terapeudid. Kindlasti küsin ma muidugi ka nende arvamust, aga ma ikkagi ei usu, et sellest midagi halba sünnib :)

      • Reply M 23. mai 2016 at 10:55

        Välidmaal olemine..teine kultuur jms avardag ka
        lapse silmaringi jne, niiet pigem on see ikkagi
        kasulik. Sa ju tead ja näed ise ka mis harjutusi jms
        need tähtsad tädid teevad, et neid seal korrata :)

        • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:57

          Jah, ma ise mõtlen sama :)

    • Reply Helis 23. mai 2016 at 10:46

      Ma ei teadnudki , et kui lapsega puhkama minna , siis see mõjub ta
      arengule halvasti ??

      • Reply Mallukas 23. mai 2016 at 10:49

        Ma arvan, et Leen mõtles pigem seda, et ta ei saa siis logopeedid jne juures käia, aga no ta ei käi hetkelgi ja iga päev ikka areneb edasi, seega ma ei karda selle pärast. :)

      • Reply Laura 23. mai 2016 at 10:50

        Leen pidas silmas seda, et kui ta spetsialistide silma alt kuuks ajaks ära võtta. Kuigi kuu ajaga vaevalt nüüd jah midagi
        juhtub, see on väike aeg.