tänane jutt ja moblapicid

Täna oli selline päev, et esiteks algas Kardol nädalane puhkus. Saime mõnusalt põõnata ja kella üheks läksin mina linna, et R2 “suveraadio” esimeses osas saatekülaline olla. Ma ei tea, kui paljud teist seda kuulama sattusid, aga ma lihtsalt VIHKAN oma hääle kuulamist, mistõttu mina seda kindlasti järele kuulama ei hakka. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen mingi seitsmendast eluaastast kõlanud nagu ära suitsetanud parmutar. Hea jumal annab ja hea jumal võtab.

Tegin raadiomaja liftis väikse selfi ka, sest mulle nii meeldib mu Humanast skooritud kampsikukene. Viis euri well spent! Nende all võiksin ma ikkagi rasedaretukaid kanda, sest ootamatult olen ma nii rasedaks jäänud, et paljas kõht lehvis välja. 

Kella kolmest oli meil Marikese esimene eripedagoogisessioon, kus siis laps pidi vähe aega eksperdiga kahekesti olema ja siis saime me juba kõik juttu puhuda. Nii tore oli, et vahelduseks mõni ekspert ei hirmuta mind varbaotsteni ära ja ei leidnud ta sugugi, et Maril nii väga miskit viga oleks, ainult kõne olla vähe aeglane. Aga täitis korraldusi ja minekul lehvitas rõõmsalt ja ütles ka “headaega”, mis tema puhul kõlab küll rohkem kui “geagaega!”. Sain mõned mõtted ja korraldused, mida kodus jälgima peaks, neid ma siin arutama ei hakka. Aga homme on juba esimene loovteraapia. Kahjuks jube nirul ajal, kell 14.00. Uneaeg on aga 13-15. Seega peame nüüd mõtlema, et kas Mari saab täna eriti kaua üleval olla ja loodame, et ta siis selle võrra homme hiljem ärkab, et lõunaunne minna peale teraapiat või üritame ta just hästi vara homme hommikul üles ajada…Ideaalne ei tundu igatahes kumbki variant, aga noh, õnneks selline aeg on ainult ühe korra ja elame ikka üle.

Koduteel raputasin ma Kardo ja Mari maha, et Kardo sünnakink koju tuua. Ma olin selle ammu ära tellinud, välja valinud ja äragi ostnud, aga no kuidas ma toon ratta siia ette vedelema ja loodan, et Kardo seda ei näe. Seega ootas see mind Hawaii Expressis, kuhu ma sellele täna järgi läksin. Ratas on minu meelest nii ilus ja lahe (tsekka siit). Vinnasin ta taksosse ja lootsin seda homse hommikuni Kardo ema juures varjata. Tõstsin selle just tuppa ära, kui sisse astus Kardo, kes tuli sinna tsekkima, et kas Mari on seal või mitte. Ehk siis  minu üllatus läks vett vedama ja nõnda sai Kardo oma kingituse päev varem kätte. Mitte vaid ratas, vaid “komplekti” kuulus ka lastetool ja kiivrid mõlemale  – nii suurele kui väiksele. Kardo oli igatahes üliõnnelik ja kohe viis ta Mari ka esimesele proovisõidule.

Nagu näha, siis Mari kiitis heaks.

Mari märkas aias kirsipuud ja nüüd käib sealt neid pooltooreid kirsse nosimas.

Igatahes on superhea, et Kardo saab nüüd Marikest hakata rattaga lasteaeda viima ja sealt edasi tööle sõitma. Mitte, et tal enam kaua tööl käia vaja oleks (helllõu, isapuhkus), aga no seda toredam on see, et Kardo sügisest kah Mari saab rattaga niks-naks lasteaeda ära viia ja kohe koju tagasi kiirustada, sest siis on meid siin juba mitu ootamas 🙂