MARI JOHANNA SÜNNITUS

Kuidas Mari tuli vol 1

11. oktoober 2013

Ma ei ole kindel, kui kaua see preili siin õndsat und magada otsustab, seega ma ei tea, kui kaugele ma oma eeposega jõuan. Ta TUNDUB üsna lebos olevat omadega:

1376805_10151894787329911_1518479636_nNagu näha on ta ikka paljas, sest ma pole ikka tihanud teda riietumisega äratada. Aga noh, kellele siis paljas ei meeldiks olla. Ja ühtlasi EI OLE tal koonuspead! Halleluuja!

Ühesõnaga. Nagu ma eile heiskasin, siis kella 6st hommikul hakkasid mul esimesed valud. Jumal teab, võib-olla hakkasid nad juba varem, aga siis ma magasin rahulikult ja ei teadnud nendest midagi. Muuseas enne magama minekut ütles Kardo, et ära täna öösel sünnita, et tahaks täiega magada ja ma vastasin ok. Viisaka naisena pidasin ikka oma lubadust.

Hommikul tundsin küll, et valudel on päris vahed ja puha, aga need olid harilikud päevade valud. Ehk siis võiks öelda, et päevad on hullemad, sest siis on kogu aeg valus, aga eile hommikul need valud olid vaid 8-9 minta tagant ja üheks minutiks. Mõtlesin siis, et oh küll on see sünnitamine alles imelihtne.

Tuiasin kodus ringi, vaatasin telekat, hüppasin oma fitness palli peal ja sõin kõike, mis mu teele ette jäi, kuni mingi hetk mõistsin, et valud natukene lausa nina kirtsutama panevad. Ühel hetkel tõusin püsti, et arvatavasti enda täitmatusse kehasse veel sööki leida, kui valuhoog tabas mind püsti olles. Siis ma mõistsin, et okei, need lähevad vist veits ikka hullemaks ka.

Selleks hetkeks, kui Kardo koju jõudis, pidin ma juba valude ajal natukene puhkima hakkama. Naljakas oli see, et kui valu tuli, oli ikka üsna valus ja kohe kui see üle läks, oli jälle täiesti suurepärane olla.

Plaan oli sõita taksoga Pelgusse, et tuua ära mu rasedakaart, aga poolel teel otsustasin ma, et niikaua kuni Kardo kaarti toob, võtan mina mäkist meile eined. Igati normaalne valik. Ühesõnaga MÄKK OLI KINNI ja nõnda läksin ma oma tuhudega kõrvalolevasse statti, kus ei saanud ei kabanossi ega burksi. “Tehnilised rikked!”. Ostsin siis võikusid ja maksin, ise samal ajal uhhuutades ja puhkides. Naismüüja vaatas mind kui narkomaani ja ei teinud eriti teist nägugi. Eks seal Sõle kandis ole kõike nähtud.

Õhtu suurim viga: pool võikut taksos. See oli JUBEDA maitsega!

Haiglasse jõudsime 8 paiku, kus tehti KTG ja öeldi, et avatust on 3-4 cm. Pakuti, et 1cm avaneb umbes pooleteise tunniga, seega ennustas mulle see ämmakas, et 11daks kuupäevaks on laps käes ja mingist tagasisaatmisest ei olnud juttugi.

Siis saadeti meid Kardoga sünnitustuppa ja jällegi oli nii, et valude ajal oli ikka VALUS, aga valu vahel oli inimlik. Siis ma saingi omale Facebooki teha rõõmsaid pilte, sest noh, lebo oli ju :D Mingi hetk läksid aga valude vahed väiksemaks ja minu rõõm haihtus sama kiiresti kui raha pangakontolt. Mul oli nii valus, et vedelesin tuhude ajal neljakäpukil voodis ja muudkui uhhuutasin. Kardo proovis mind mudida ja masseerida, aga ma ei suutnud üldse taluda mingisugust puudutust ja tahtsin lihtsalt rahus endale augu kaevata ja ära surra. Mul hakkas korraga nii külm ja süda läks pahaks, niisiis oksendasin ma välja selle rõveda stati võileiva.

Vahepeal vedelesin dušši all, see tõesti väheke leevendas valusid, aga kuna siis hakkas jälle palav, roomasin ma sealt välja. Kardo muudkui proovis minuga koos hingata ja julgustas mind ringi jalutama, aga MA EI SAANUD!

Vahepeal tahtsin ma pissida, aga selle aja jooksul tuli lausa kaks hoogu, kus ma vedelesin neljakäpukil WC põrandal ja röökisin. Õnneks tuli uksepraost tuuletõmme ja nii hea oli oma nägu selles tuules hoida :D Samuti mäletan ma, kuidas ma lausa põrandat küünistasin. Aaah, ma arvasin, et ma päris tõsiselt suren.

Epiduraaliks oli juba hilja, sest järgmine hetk surati mulle käsi sisse ja öeldi, et avatus on 7-8 cm ja vist on ainult lootevete põis seal ees. Need valud peale seda olid…Oh god, how am I still alive? See põrgupiin kestis umbes 30 minta vist, ma ei oska öelda, peaks Kardo käest küsima. Aga mina tundsin ennast nagu The Saw filmis, kus mind piinatakse ja ma ei saa MITTE MIDAGI TEHA selle suhtes! Iga valu läks aina hullemaks. Ma küll üritasin sinna naerugaasi maski hingata, aga tegelikult ma lihtsalt klammerdusin selle külge ja värisesin, sest mul oli korraga kuum ja külm ja ma lihtsalt EI TAHTNUD seda enam teha. Ma vist sada korda mainisin seda ka neile ja ma ei mäletagi miks, aga mind aeti mu voodi pealt püsti. Enne kui ma sinna tagasi sain, vaatasin ma Kardot. Kuigi ma olen miinus kuus ja mul polnud prille ees, siis ma nägin, kui kuramuse paanikas ta oli. Ta seisis seal, nagu kuus deemonit oleksid mind pussitanud ja ei osanud MITTE midagi teha, peale mulle naerugaasi ulatamise.

“MINE VÄLJA, KARDO MINE VÄLJA!” võisin ma ehk röökida ja kuulekalt läks Kardo ukse taha. Kae siis sulle nalja, et mina pean siin loenguid, kuidas tõeline mees sünnituse juures on :D Aga ma ei suutnud enam olla ta ees. Ma lihtsalt tahtsin nii väga teda mõrvata, sest ma suutsin sel hetkel ainult mõelda seda, et TEMA on selle lapse mu sisse sebinud ja ta on ABSOLUUTSELT kõiges süüdi. Ja mina pean piinlema ja tema vahib mind lihtsalt niisama. Oh ei, kallis sõber :D

Ok, kallid sõbrad, on söögiaeg! (Kas te kujutate ette, kui weird on sööta ühepäevast last. Ma nagu lämmataks teda oma tissiga :D)

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

35 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kaisa L 12. oktoober 2013 at 11:21

    Mul tuli sünnitamise ees paaniline hitm. Hea, et ma veel rase pole ja sinna on ka loodetavasti aega. Aga dem, ma ei tea kas ma enam olengi valmis?!

    • Reply Mallukas 12. oktoober 2013 at 11:26

      Noh, mul oli 9 kuud paaniline hirm :D

  • Reply madiken 11. oktoober 2013 at 19:23

    Palju õnne :)

  • Reply neiu 11. oktoober 2013 at 17:34

    Isssand, ta on vist kõige ilusam vastsündinu, keda ma näinud olen.
    Õnnesoovid!!

  • Reply Sandra 11. oktoober 2013 at 16:52

    Sa oled hea näide sellest, et isegi kui EI MÕTLE AINULT POSITIIVSEID MÕTTEID ja helevalgeks, siis ikkagi saab sünnitus olla kiire! :D

    Kirjutasin just õele umbes midagi sellist: Mallukas sünnitas. 8 jõudis haiglasse, 11 oli laps käes. BITCH!

    Üldiselt suurimad õnnesoovid, jaksu ja tervist,
    Teie 24h sünnitanud lugeja Sandra

  • Reply Kaysa 11. oktoober 2013 at 16:10

    Tegid siin teist rasedusblogijat maha ja endal sul läks samamoodi ju nagu ma välja loen et sisse minnes 4cm ja nii kiirelt sünnitatud said:D
    Kuid palju õnne teile. IMETABANE MARI on lõpuks su poolt ilmale pressitud:D

  • Reply Triin 11. oktoober 2013 at 15:05

    Ma saatsin ka sünnitades mehe sünnitustoast välja. Mul oli niigi paha, vastik ja valus ja Härra muudkui käis ja silitas ja küsis mida ta teha saaks. Ma ei suutnud seda taluda ja käskisin tal ära kaduda.

    Aga Mari on nii armas. Palju õnne Teile !

  • Reply Irina 11. oktoober 2013 at 15:03

    Palju õnne!!!
    Ja Mari on ikka täitsa sinu nägu:P
    Ja hästi tore, et oma huumorit pole sa sünnitamisega kuskile kaotanud.

  • Reply m 11. oktoober 2013 at 15:02

    Siiani kõlab küll, nagu niii ilus ja loomulik sünnitus(ei mingit esilekutsumist, epiduraali vms). Usu, selliseid esmasünnitusi on vähe!
    Ps. Mina viskasin presside ajal lapse isa välja, ehkki enne 9 kuud pistiitasin teda, et peab iga sekund kõrval olema :D

  • Reply Riina 11. oktoober 2013 at 14:28

    Mina käratasin oma mehele, et ta mind ei puudutaks, kui ta mu juukseid tahtis siluda. See oli teisel korral. Esimese lapsega pigistasin ma ta kätt nii kõvasti, et pärast olid sinikad peal :) Ja need valud teisel korral – ma olin kindel, et nad üritavad mind pooleks kiskuda, sest kumbagi jala juures oli kaks inimest, niipalju ma mäletan, ja siis kui ämmaemand käskis mul pressida, surus ta oma käe mulle küünanrnukini sisse ja nähtavasti katsus, kuskaugel pea on, aga mulle tundus, et samal ajal kui mina pressin last välja, surub tema teda sisse tagasi :-)
    Igatahes – tubli töö!

  • Reply Kristi 11. oktoober 2013 at 13:32

    Käi kanni, kuidas ma siin naersin, eriti see osa, mil sa Kardo välja räuskasid:D

  • Reply Kaia Kersti 11. oktoober 2013 at 13:13

    Kui Mari sünnib, siis ma kavatsen ka kirjutada midagi sellist, et “MAAILMA KAUNEIM/PAREM/JUMALIKUM/SILEDAM/PEHMEM/INTELLIGENTSEM ELUSOLEND ON LÕPUKS MINU POOLT ILMALE PRESSITUD!”

    TEHTUD! :D

    Tublid olete ja tips on nii supernunnu! :)

  • Reply Maria 11. oktoober 2013 at 12:52

    Imeliselt PALJU ÕNNE!!! :) Läksin magama ja tõusin üles naerdes, no niiiiii hea meel on teie üle :) Mari on tõesti imeliselt ilus, lausa fabulous :) Ainult ÕNNE ja kõike kõige ilusamat, te olete suurepärased :D

  • Reply J 11. oktoober 2013 at 12:45

    Haha, mina mäletan ka, et paar esimest tundi haiglas kui valud veel NIII hullud ei olnud siis ma olin nii õnnelik, et mees ikka kaasa tuli.. läks natuke aega mööda ja mõtlesin ka mina, et “no mida see töllakas passib siin krt, mina olen SUREMAS ja tema mõtleb, et käe silitamine aitab või??!!”

  • Reply Oimakas 11. oktoober 2013 at 12:27

    ma aina räägin sellest, kuidas “mu ühel sõbrannal” sest mul endal lapsi pole :D Just avastasin ka selle, et omastarust pole mul lastega sõbrannasid, aga mingid asjad siiski meenuvad, mida on sõbrannad rääkinud. Noh igatahes… Üks neist, kellel on nüüd 8-aastane poeg, ütleb siiamaani, et ei iial enam. Et tal olid sellised valud, et tal hakkasid hallukad mingil hetkel. Arvas, et ta istub oma mehega köögis ja joob kohvi ja igasugused muud mälusähvatused, nagu näeks und vms. Ma tõesti ei taha teada, kui valus peaks olema, et su enda aju otsustab sulle leevenduseks hallutsinatsioone saatma hakata. Karm. Samas mõni teine on öelnud, et see sünnitamine oli iisipiisi, et valus oli see, kui ta nädalaega oma rebendite peale pissima pidi.

    et mõtle! Tegelt sul läks ju päris kiirelt! :D

    aalways look on the briight side of life, tutump tudump (paneks siia selle loo lingi , aga ei julge, läheb spämmi jälle äkki :D)

    Igatahes jõudu ja jaksu. Ma ise arvasin vanasti, et pean endale sünnitusmajja näpitsad kaasa võtma, et siis ettevaatlikult lapsega tegeleda, sest oma suurte kätega pigistan pooleks äkki :D

  • Reply Riina 11. oktoober 2013 at 12:24

    Igalt poolt ikka kuulen, kui valus ja õudne see sünnitamine on ja nüüd vaatan selle pisikese inimese pilti ja… krt, siuke titeisu tuleb peale.. :)

  • Reply Pipi (endine) 11. oktoober 2013 at 12:15

    Tubli oled, palju õnne!

    Kõik läks nii hästi, hinda seda mis sul on! Ja head harjumist emarolliga!

  • Reply Stine 11. oktoober 2013 at 12:11

    Palju õnne teile! :) Ja mina nägin unes, et Mari sündis, esimese asjana tulin hommikul siia piiluma ja hurraaa oligi nii! :D

  • Reply Oksana 11. oktoober 2013 at 11:58

    Palju palju õnne! Lisaks veel palju toredaid hetki, tervist kogu perele ja Marile mõnusat kosumist. Ootame kannatlikult järge ja loodan, et Mari kaua ilma riieteta ei pea vedelema :) Kuigi ise ei osanud kah last kuidagi hoida esialgu ega olla temaga, ta ju niii pisike. Aga eks sellega harjub, kui ükskord jõuab kohale, et ta katki ei lähe :)

  • Reply Krista 11. oktoober 2013 at 11:24

    Põnev. Palju Õnne sulle. Mina ajasin ka oma mehe lõpupoole palatist välja, sest igakord kui ta midagi ütles, tundsin ma nii suurt viha ta vastu, et ma oleks ta lihtsalt maha löönud, kui ta poleks ära läinud. Nii kui laps kõhule pandi, kadus see viha ka. :D

  • Reply mopsti 11. oktoober 2013 at 11:05

    Ennustama ei julgenud hakata, aga mõtlesin, et võiks ju 10.10 sündida. Meil poiss sündis aasta tagasi 10.10. :) Lahe, lahee, laheee! :D
    Palju, palju õnne ja magamata öid Teile kõigile! :)

  • Reply Tiia 11. oktoober 2013 at 10:45

    Oma kirjutamisoskust ei ole sa kaotanud :)
    Palju õnne teile kõigile ja ootame kannatamatult järge!!

  • Reply KirsikaH 11. oktoober 2013 at 10:44

    Sa oled tubli ning Mari on armas! (: Palju palju õnne teile kolmele veelkord! ((:

  • Reply meow 11. oktoober 2013 at 10:44

    Palju õnne ja suurepärane, et teiega kõik hästi on! :) aga minu titeisu kahanes just veelgi :D

  • Reply Birgit 11. oktoober 2013 at 10:43

    Mina olen teinud kaks keisrit ja saanud kokku kolm last. Ma ei isegi ei KUJUTA ette, mida tähendab sünnitusvalu, kuna minu emakas venis esimesel korral nii välja, et mingeid valusid polnud ja teine kord ei hakanud emakas samamoodi tööle. Niiet, sa oled kangelane, mu jaoks.
    Meie saime näiteks sõimata lastearsti käest, kui kaksikute sünni ajal peretoas kütet vähemaks keerasime ja kampsiku jätsime selga panemata. Rõhutati väga seda, et veresuhkur langeb kui lapsel on külm, seega peab teda hoidma soojas ja andma süüa ja palju süüa. Nahk-nahk kontakti on niimoodi muidugi raske hoida :) Loodan,et sinul on seal normaalsed lastearstid, kes 5% kaalulanguse peale minestusse ei lange ja lasevad nahk-nahk kontaki ka hoida. Pöidlad!!!!

    Aga jah, kõige huvitavama koha peal jäi pooleli…..

  • Reply KK 11. oktoober 2013 at 10:40

    ja miks just selline valik (haigla osas)?

  • Reply KK 11. oktoober 2013 at 10:40

    Esmalt palju õnne! :) aga tahaks teada, kas sa sünnitasid siis Pelgus või ITKis või kus? :)

  • Reply marca 11. oktoober 2013 at 10:38

    Nii tuttav, ma ka mäletan, kuidas ma esimeste valude ajal mõtlesin, et nagu SEE ongi kõik või? Issand, see pole ju midagi! Oh, oleks ma vaid teadnud…või noh, parem on, et ei teadnud…Sul vähemalt avanes, mul olid need kuradima valud ja miskit ei avanenud…peale üheksat tundi oli 3-4 cm ja lõpus ootasin neid viimaseid sentimeetreid nii pool senti tunnis.

  • Reply Helena 11. oktoober 2013 at 10:31

    Palju õnne teile! Nii nunnu väike preili:)
    Ära muretse, ei sa tee teda katki aga esimestel päevadel ongi muide väga hea, et imetamise ajal olete lapsega nahk naha kontaktis, st tema paljas ja sina paljas. See loob talle turvatunde, rahustab jne.
    Ära pelga teda äratada ja rinnale panna, kindlasti on tema sama kui mitte kordi väsinum sündimisest, see ka talle raske töö. St, et tema veresuhkur langeb ka vägi kiiresti, ehk siis vaja jälle lonks piima peale. Ja kui liialt langeb jääb liiga loiuks, magab liiga palju ja ei jaksa süüa piisavalt. Aga temale piisab sellest mõnest grammist ternespiimast, kus kõik eluks vajalik sees :) Ja ema lähedusest, eriti esimestel nädalatel.
    Sa oled väga tubli, st sul oli väga eeskujulik sünnitus :) See on hea, kui kodus ollakse võimalikult kaua minumeelest, palju rahulikum ja mõnusam olla. Ja see, mis kiirusega sul haiglas avanemine toimus oleks sind ajanud oksendama ka ilma igasuguse võikuta:) See on täiesti tavaline kõrvalnäht väga intensiivse avanemise puhul. Ja kõigi kolmega mäletan seda murdepunkti vahetult enne presse ja lapse sündi, kus oli NII VALUS, et teatasin, et mina lähen ära, mind ei huvita, sünnitage ise kui tahate. Tegelikult aga peale seda surnud punkti ongi kiire lõppmäng. Kokkuvõttes on sul nii perfektne sünnitus kui see üldse olla saab :) Kõik kes vastupidist väidavad, et see saab veel lillelisem olla, kipuvad ikka natuke asja ilustama:) Teine asi on see, et ajapikku see valu ununeb ja sünnitus muutub juttudes koguaeg lihtsamaks ja ilusamaks.
    Samas minul oli kohe peale sünnitusi tunne, et ma võiks kohe veel ühe sünnitada, sest see energia, mida keha oli sünnituseks varunud oli meeletu ja kui laps rinnale pandi oli ka täis kindlus, et neid tuleb veel. Näed ja tuligi, kokku kolm. Minu kogus ka nüüd kuhjaga täis:) Aga olen ka vist suht kõrge valulävega tüüp, kuna siiani arvan, et nädal kestnud tohutu hambavalu oli kordi hullem kui mõned tunnid kestnud intensiivne sünnitusvalu. Üheljuhul oli “auhinnaks” imetore laps, teisel juhul päädus nädal kestnud hambaravi ikkagi hamba välja tõmbamisega :(

  • Reply Merily 11. oktoober 2013 at 10:23

    Nii ei ole aus, et sa kõige magusama koha pealt pooleli jätad :( Aga tundub, et sa olid sünnitusel ikka kõvasti tublim ja tugevam, kui mina omal ajal. Ja mees sai mul ka sellist põrgupiina tunda (häbi on, kohutavalt häbi).

  • Reply elex86 11. oktoober 2013 at 10:20

    Mh, nii põnev! :D ootan järge :D

  • Reply kärt 11. oktoober 2013 at 10:18

    Kuuiiiii ägeee!!!!! Palju palju õnnnee!! Oh mul on lausa selline tunne nagu ma ise oleks sünnitanud.

  • Reply Kati 11. oktoober 2013 at 10:12

    Tehtud! Printsess on sündinud! Ladus! Ideaalne!

    Ma pole kunagi sünitanud, aga mul on väga kindel ettekujutus sellest, kuidas ma seda ilmselt vihkan. Ja kuna mu lapsearmastus pole nii suur nagu mu valulävi, siis ma tean juba praegu, et tuleb ainult üks laps. Kui tuleb kogemata rohkem, siis vähemalt nad tulevad ühekorraga, aga mina enam tagasi ei lähe. Ja ma ütlen seda ENNE sünnitust ja ENNE rasedust. Mul suva, et eesti iive on minu pärast madal. Ma pole mingit lepingut teinud kellegagi. Minu keha ja minu suremine.

    Mis see valu siis 10 punkti skaalal oli? Palun ära ütle 22, palun ütle, et see TEGELIKULT ei olnud nii hull. Palun.

    Ahjaa, ma läksin eile magama sellel ajal, kui sul tehtud sai, lihtsalt väga suur uni tuli peale. Kui mu poiss-sõber 2-3 ajal magama tuli, siis ta ütles, et “kuule, see blogitüüp sünnitas ära muidu”. Ma ei saa tavaliselt 2-3 ajal enam unest ärgates kottigi aru, mis mulle öeldakse, aga siis sain. Tõusin istukile korraks ja ütlesin, et see on “nii lahe” ja siis jäin uuesti magama.

    • Reply elex86 11. oktoober 2013 at 10:25

      Ma mäletan, et kui esimest last sünnitasin, siis mõtlesin, et mitte kunagi enam :D Ja siis kolm aastat hiljem, olles sealsamas haiglas, nende sammuste valudega uutamas, suutsin vaid mõelda, et mis mul küll arus oli.. Hea loll ma ikka olen, et ise siia tagasi tahtsin tulla.. Kuidas sain küll selle pisiasja unustada, et SÜNNITUS ON NII KURADIMA VALUS :D

    • Reply Rella 11. oktoober 2013 at 10:47

      Ma sünnitasin umbes aasta tagasi ja valudega oli nii, et oli küll valus, tõenäoliselt kuradi valus, sest mingil hetkel halasin vist, et ma enam ei jõua – ei jaksa – ei taha. Lisaks lõi kuskile alaselga veel mingi rämeda valu, nii et lasin epiduraali teha. Samas skaalat ma öelda ei oska, sest kuigi ma mäletan seda fakti, et oli valus (kuna halasin ja epiduraali teha lasin), siis valu iseennast ei mäleta ja seega ei oska seda millegagi võrrelda. Ses suhtes on tore, et osaliselt see protsess hägustub mälus kuidagi. Või olen mina lihtsalt nii udupea.
      Tütart tahaks ka veel saada ja see meelest läinud valu küll takistuseks ei saa, pigem muud asjaolud :D