LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED MARI JOHANNA Uncategorized @et

issand, kas su laps tõesti ei…?

26. juuli 2016

Ma kujutan ette, et enamik lapsevanemaid on oma elus kokku puutunud sellega, et teistele inimestele paistab just sinu lapse areng/riided/käitumine/välimus/jumal teab veel mis, kuidagi vale olevat.

Te ei kujuta ette, kui mitu korda ma olen elus pidanud kuulma näiteks küsimust: “Miks su lapsel hambaid pole?”. Arvestades, et Mari esimesed hambad tulid aasta ja kahekuuselt, siis olin ma juba ise nii paanikas, et olin üsna veendunud, et hambutuks see vaene laps jääbki. Seda enam ajas närvi küsimus, et MIKS tal neid hambaid pole. No kust mina tean? Võite kindlad olla, et ma ei ole käinud noorkuu ajal ristteel kitse ohverdamas, et pulli pärast lapse hammaste suhutulekut hilisemaks lükata, ausalt kah. Või loodeti, et lapsel on mingi räigelt haruldane haigus, mille tulemusel tal hambaid ei tule (muuseas selline haigus on olemas) ja millest ma siis pisarsilmi rääkima hakkama peaksin? Kui keegi päriselt arvas, et tegu on haigusega, siis tundub selle kohta küsimine võhivõõralt üsna kohatu.

“Aga kuidas ta süüa saab?” tundsid paljud muret. “Issand, ma pean talle süüa ka andma või?” küsisin ma alati sama dramaatiliselt vastu ja pobisesin siis omaette, et küll see laste kasvatamine on ikka keeruliseks aetud. Vaheta mähkmeid, pane magama, nüüd selgub, et tuleb veel süüa ka anda!

Teine suur murepunkt võõrastele oli see, et miks ometi mu laps kiilakas on? Ma ei tea, kui palju võimalusi saab olla selleks, et üks väike laps kiilakas oleks. Ise ma tal neid maha ei ajanud, lihtsalt ei kasvanud teised suht terve esimese eluaasta. No mida ma tegema oleks pidanud? Talle väikse paruka ostma, et ilmarahvas tema (ääretult armsa) kiilaspea üle muret tundma ei peaks?

mari4
kiilakas ja hambutu Mari kaheksakuusena taevaisa tänamas kõikide nende maitsvate viljade eest, mida oma igemete abil nosida.

Teine omaette ooper hakkas pihta esimesest eluaastast ja kestab suht-koht siiani. “Oota, ta päriselt ei oska ikka veel rääkida või?” küsitakse minult. “Ei, ikka oskab. Mulle meeldib lihtsalt valetada, et ta ei oska, et inimesed arvaksid, et tal midagi viga on!”.  “Aga mis tal siis viga on?” uuritakse minult murelikult, nagu ma oleks vähemalt Eesti tuntuim laste kõneekspert, kelle igapäevatöö hõlmab endas väikelaste rääkima aitamist ja kõne puudumise uurimist. Teate kui nõme mul oli, kui mult seda küsima hakati. Et mis tal VIGA on? Ma ei teadnud (ja no ega 100% ei tea päris täpselt siiani), mis on ta kõne arengut aeglustanud, aga üleolevad nõuanded stiilis: “Äkki sa peaksid proovima temaga rohkem rääkida?” ei aita ausalt mitte ühtegi lapsevanemat, kellel sama probleem on. Sama hästi võiksid sa soovitada, et kle äkki hakkad ükskord oma last armastama ja proovid teda näiteks rääkima õpetada!

Jumal tänatud, et Mari ikka nüüd mõndasid sõnu oskab, sest enne oli väga tavaline see, et kukuti täpsustama:

“No emme ta ju ikka oskab öelda?”

-“Ei oska.”

“Aga midagi ta ju ikka ütleb, ega ta päris vait ei ole?”

-“Ei ütle.”

“Appi. Sa mingi eee…arsti juures oled käinud vä?”

Nagu ausalt, öelge mulle, mis vastust inimene sellisele lollile küsimusele ootab? Kui Mari oli aastane, siis tõepoolest ma ei tormanud temaga saja arsti juurde, sest perearst sellest probleemi ei teinud ja ma ka ei pidanud vajalikuks, et kuna kõik teised lapsed midagi oskavad mingis edas, et siis minu oma ka kohe automaatselt peab seda tegema. Kui ta sai juba kaks, siis hakkasime ka arstide vahet käima. Aga seda teavad oma inimesed niigi ja kui sa oled jumala suvakas inimene, kes ei tea, siis on kaks varianti, et kui sind nii väga huvitab, siis googelda ja loe seda mu blogist või teine variant on lihtsalt elada teadmatuses ja iga õhtu ennast magama nutta, sest sul ei ole õrna aimugi, kas Mallukas käib ikka oma lapsega arsti juures või mitte.

Jumal tänatud, et ta omal ajal vähemalt keerama, roomama, istuma, seisma, käima “õigel” ajal hakkas. Ma olen nii palju kuulnud ähkimist teiste lapsevanemate poolt ka nende teemade kohta, nagu iga ema heaolek ja hüvang sõltuks sellest, et kellegi teisel sitt hakkaks. No te vaadake neid titegruppe netis. “Meie siin oskame juba seda ja teist, meil on sada hammast ja iga kord kui me potil pissil käime, siis lauame me heebrea keeles sepa poisse!” juubeldavad emad.

Ma saan neist tegelikult aru, ikka juubeldad, kui laps midagi ära õpib ja tubli on, see on ju iseenesestmõistetav. Aga see, et need samad tublid emmed siis mõne aja pärast teiste tittesid kommenteerivad, et “issand, minu Roger Janec Frederix oskas selles vanuses juba ammu seista!”, “Minu Mercedes teab ammu kõiki tähti, huvitav, miks sinu oma arengust nii maas on?”, “Meil tulid esimesed hambad küll üliammu ära, superimelik, et teil veel neid pole!”.

Palun jeesus küll, öelge mulle, miks seda vaja on? Ma saan aru, et me kõik võrdleme oma lapsi teistega, aga miks seda vaja siis nii avalikult teha on? Kui raske on täiskasvanud inimestel aru saada, et nagu kõik meie oleme ERINEVAD inimesed, on seda maast-madalast ka meie lapsed. Ja teiste laste kommenteerimine ja arvustamine, isegi kui see toimub viisakalt ja sõbralikult, on tohutult tarbetu ja tekitab suure tõenäosusega selle lapse emas pigem ebakindlust ja kurbust, kui et päriselt midagi aitab.

Näiteks täna kirjutasin Malluka lehel, et missioon võimatu on potil mitte käiva lapse käest saada pissiproovi. Ja ikka pidi tulema keegi ajuhiiglane: “Oota, misasja? ÜLDSE potil ei käi või?”. No sorri, aga mida küsimust? Mida ta vastuseks lootis saada?

“Käib küll, aga mul niisama polnud muust rääkida ja seeõtttu otsustasin oma lapse potil käimise harjumuste kohta valetada.”

“No ÜLDSE ei käi ei saaks öelda, sest ta käib potil iga T,R,L kell 20.00. Kuna täna on aga esmaspäev, siis on mul just täna see probleem.”

“Ei käi jah. Ma nimelt ei hooli ega armasta seda last absull, mistõttu on mul siiani mega pohhui olnud sellest, kas ta laseb püksi või mitte, mis siis?”

Kogu aeg on kellelgi mingi probleem TEISTE laste pärast. TEISTE elude ja kasvatusmeetodite pärast.

“Su laps läks NII vara lasteaeda? Issand jumal, vaene laps!”

“Su laps ei käi siiani lasteaias? Appi, kuidas ta küll kunagi üldse sotsialiseerima õpib?”

“Sa käisid ilma lapseta reisimas? Vaene laps, mida ta küll tundma pidi, nüüd on raudselt eluks ajaks käitumishäiretega ja ei suuda iial mitte ühtegi inimhinge armastada ega usaldada!”

“Sa käisid lapsega reisil? Raha liiga palju v? Teistele reisijatele ka mõtled, kes su tite karjumist kuulama pidid v? Kanaema oled v? Ta nagunii ei mäleta pärast sellest reisist midagi!”.

“Sa lähed kohe peale emapuhkust tööle? Sa vist ei hooli väga oma lapsest?”

“Sa ei lähegi peale emapuhkust tööle? Nojah, mehe kaelal ka hea elada…!”

“Sa annad oma lapsele kommi? Õudne, sa vist üldse ei ole ühtegi laste toitumisraamatut lugenud!”

“Sa ei anna lapsele kommi? Ei no mingi lapsepõlv võiks lapsel ka ju ikkagi olla.”

“Su laps läheb kell 8 õhtul magama? Millal te üldse temaga siis aega veedate?”

“Su laps läheb kell 11 magama? Appi! Keegi peaks lastekaitse kutsuma, see pole normaalne!”.

“Su laps ei käi huviringides? Rahast kahju v?”

“Su laps käib huviringides? Nojah, eks ikka parem, kui et sa kodus temaga TEGELEMA peaks!”.

Kas pole naljakas, kuidas võõrad inimesed teavad alati, mis on see salapärane normaalsuse tase ja nemad isiklikult püsivad ALATI selles kenasti sees. Minul näiteks on jumala suva, mismoodi teised oma lapsi kasvatavad. Nii kaua, kuni kellelegi liiga ei tehta ja kellegi tervist ei rikuta, siis iga pere õigus on kasvatada oma lapsi just niimoodi, nagu nad ise tahavad ja kuidas neile õigem tundub. Igasugused üleolevad moraalilugemised siinkohal on nii mõttetud ja tarbetud, et neil moraalitsejatel endal võiks ka vähe imelik hakata.

Ma luban, et kui ma veel ühe korra pean kuulma, et “minu laps küll…” siis ma…Suure tõenäosusega saadan selle vaese esimese lolli nii pikalt peesse, et paha hakkab. Uskuge mind, esimesed kakskümmend korda sa naeratad ja seletad, või ignoreerid, aga no igal asjal on kuskil mingi piir ja minu piir hakkab praegu kätte jõudma.

Nii siiber ees nendest ideaalsetest ja täiuslikest inimesest, kelle lapsed kaheaastasena aariaid laulavad ja kogu pere pesu ära pesevad, ise samal ajal programmeerimisega Eesti keskmist palka teenides või miskit. Loomulikult on need pereemad ise ka imeliselt täiuslikud, kes “teisi küll ei kritiseeri, aga….” nemad ei teeks iial nii ja naa ja sedamoodi, sest NEMAD tahavad oma lastele parimat, aga no kui teised ei taha, siis pole üldse nende asi ja nad ei kritiseeri kedagi :)))

Dicks.

Kaudselt laste teemasse läheb see ka, et täna lugesin arutelu selle kohta, et üli räme on ikka see, et mõni ema oma platsentat sööb. No ma ei tea, mul endal selliseid plaane pole, aga no mul ei saaks olla rohkem suva, kas keegi teine enda oma pärast ära praeb ja pintslisse paneb, või mitte. Nii nõme oli lugeda neid üleolevaid kommentaare, et nagu omg, pärast lakuvad äkki tited ka puhtaks, kui tahavad nagu loomad olla ääää. No armas taevaisa, mis see SINU ASI ON, mida teine inimene sööb? Ega keegi sinu platsentat nillinud pole, et tõmblema ja solvama pead.

Ok, ma sain nüüd enda arvamuse välja prahvatada, sest see lihtsalt nii tihti sööb mind seest, kui ma jälle pean kuskil kommentaarides vastama, et MIKS on Mari mähkmega. MIKS ta ei räägi? MIKS tal nii palava ilmaga kampsun seljas oli? MIKS ta kuskil trennis ei käi? MIKS ta ikka veel ise ei oska riidesse panna jne jne jne.

Mis see krt sinu asi on, miks. Sinu laps on või? Häirib sind kuidagi või? Ema oled mul või?  Pelšše ma ei või!

Ühesõnaga, kui sul on arvamus või kahtlus, et kellegi lapsel on midagi viga, siis aruta sellest naabrinaisega, nagu iga teine korralik klatšimoor. Kui su “küsimuse” taga peitub soov teisele haiget teha, siis küsi, miks sa ometi selline dick olla soovid? Ja kui sind lihtsalt häirib nii hirmsasti kellegi teise pereelu ja lapse areng/välimus/kombed jne, siis mine palun sebi endale kuskilt üks väike suts keppi, hakkab kergem.

Ma lähen nüüd magama ära.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

62 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Liinak 9. oktoober 2016 at 23:29

    Ma ei ole mitte kunagi ühtegi blogi kommenteerinud, aga see oli tôesti niiiii super, et ma ei suuda lihtsalt naeru tagasi hoida :)
    Ilmselgelt puudub sellistel inimestel oma elu.
    Väga hästi kirjutatud!

  • Reply Sirly 27. juuli 2016 at 14:43

    Kirjutan ka uuesti :)

    See on väga haige kuidas teistele jääb nn võõras laps
    ette.
    Ma ikka tihti pean kuulama,kuidas ma oma last kapis
    kinni hoian,kuna ta on liiga valge. Või siis tal on
    kohutav vitamiini puudus(just ma sööngi pojaga koos
    kõik puuviljad/juurviljad ja vitamiinid tema esst ära) ja
    istub liigapalju toas. Laps ise juba nördinud ja ütleb
    tihti,et ta ei tahagi pruun olla. Ta mul blond,mis blond.
    Kui ta sündis,ütles isegi ämmakas,et pole nii blondi
    last ammu näinud. Ja ninakesel on tal tedretäpid.
    Seega ta mul läheb roosaks ja taas valgeks.
    Enamasti ongi need kõige rargemad just need,kellel
    omal last ei ole.

  • Reply Kats 27. juuli 2016 at 11:42

    Tead, ma lohutan sind, mulle tundub et ma
    olen ka see normaalne inimene keda ei koti
    kelle laps millal käima hakkas jne, mul tuttava
    laps hakkad käima alles 1,5a hambad tulid ka
    suhu pea aastaselt, mõne sõna ütleb nüüd
    alles 2-a ja olen kuulnud ainult 3-4 sõna tema
    suust on sadu neid asju mida ta teha ei oska,
    mida minu laps sellises vanuses ammu tegi,
    aga jumala eest ma ei lähe kunagi ütlema, et
    issand mis su lapsel viga on, et ta 2a ka veel ei
    räâgi, mu omal oli 1,8a R täht ammu suus.
    Nagu see lohutaks seda ema. Mina
    ristivastupidi igakord ütlen sellele emale, aga
    lapsed ongi kõik erinevad, arenebad erinevalt,
    ära muretse küll ta ükskord ikka rääkima
    hakkab. Ja seda et issand sa ei tegele ega
    suhtle oma lapsega et ta ei räâgi on ta samuti
    teistelt palju kuulnud, aga tegelikult selle
    lapsega just vastupidi väga tegeletakse ja
    suheldakse ja käiakse igalpool, samamoodi
    käib ta ju lasteaias kus suhtlust on palju, aga
    lihtsalt kõik tuleb omal ajal. Nii, et pea püsti ja
    varu kannatust :) Laps on ju laps ja sama kallis
    ja armas ikka, hoolimata sellest et ta ei räägi,
    no mis siis, küll hakkab. ?

  • Reply Marta 27. juuli 2016 at 09:12

    Väga hea postitus!

  • Reply Helen 26. juuli 2016 at 20:52

    Ma loodan, et sul hakkas endal ka ehk sips kergem pärast seda postitust, said auru välja ja vaieldamatult õige koha peal ka :)
    Aga pissiproovi osas anti mu lapse jaoks haiglas selline… kleebitav kiletoru nagu, mis siis õige koha ümber käib ja peaks
    midagi koguma (läks siis mähkmesse, paljal lapsel oleks vist naljanumber kui miskit jalgevahel tilbendaks ja küllap väga ei
    püsiks ka õigel kohal). Map tea, kust normaased lihtinjmesed neid saada võiks, aga ehk apteegis ka oleks :)

  • Reply Maire Leidma 26. juuli 2016 at 20:43

    ????????????????

  • Reply Kaire 26. juuli 2016 at 20:32

    Teemasse. Aga kes on Madis Männik ;)

    • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 20:32

      Mu IT vend.

  • Reply Anna 26. juuli 2016 at 20:26

    Mina näiteks tean just tänu sellistele
    kaagutajatele väga hästi, milliseks ma oma last
    EI taha kasvatada. Kasuisal on õnnestunud mu
    vennast sarnane inimene teha – kipub
    halvustama kõike ja kõiki mis teisiti on. Isegi
    mulle on näkku öelnud, et olen rõve, sest mu
    kõrvarõnga augud ei ole mitte tavalised 1-
    3mm, vaid 14 :D . Minu jaoks üsna lamp asi
    mille kallal vinguda, sest pole need ju tema
    kõrvad, aga tänu kasuisale on tal vaja kõik
    välja öelda mis ei meeldi :D
    See laste võrdlemine ei saa ka siis läbi, kui
    lapsed juba täiskasvanud on, ikka on vaja
    üksteist üle trumbata stiilis “Minu laps
    lõpetab cum laude ja teenib juba 2000€ kuus,
    mis mõttes sinu oma kutsekas käib” jne. See ei
    saagi mitte kunagi läbi :D

  • Reply Marian 26. juuli 2016 at 20:14

    Kui mu esimene oli poolteist ja ootasin teist titat, siis
    kõige opakam küsimus oli see, et kuidas ma kavatsen 2
    lapsega hakkama saada? Eee…mida…kavatsen? Pean
    oma viie aastaku plaani välja võtma?

  • Reply Tiia Tiik 26. juuli 2016 at 19:38

    Minu laps õppis küll enne kooli 2rattalise
    jalgrattaga sõitma. Vanem laps 7aastaselt
    aga sai hakkama. Noorem laps palju
    varem… Kõik on suhteline. Loomaaia
    töötajale osteti 3rattale jalgratas, sest ta
    ei osanud sõita 2rattalisega. Nüüd
    loomaaias paljud sõidavad sellistega, sest
    sinna mahuvad paljud asjad pakiraamile
    ära. Tahtsin öelda, et inimesed on
    erinevad ja sellega tuleb leppida. Lapsed
    on ka erinevad ja laske lastel olla laps
    ?

  • Reply TM 26. juuli 2016 at 19:25

    Ma küll tihti Su blogi ei loe, kuid kord ammu sattusin
    lugema seda, kuidas Sa rääkisid halvustavas võtmes
    emadest, kes kaua imetavad. See kuulub ka ju mu
    meelest samasse patta kõigega, mida siin mainisid. Ka
    imetamine (kus, kuidas, kaua) on iga inimese enda asi
    ja inimese halvustamine millegi sellise pärast teeb
    haiget. Ma nüüd ei kirjuta, sest olen solvunud ema, kes
    4 aastat oma last imetab. Ei. Mul on kolm last ja leian
    tihti küsimas/räääkimas just neid samu lauseid. Kas
    hambaid pole/meil veel pole/meil ammu, kas potil
    käib/me ei saa kuidagi potile/meil hakkas juba 7-
    kuuselt juba käima jne. Kuna mul on 3 last, kes on
    täiesti erineva iseloomu ja arenguga, siis on ka palju
    erinevaid kogemusi. Jah, lapsed on täiesti erineva
    arengukiirusega, ja halvustada ema või last, on ikka
    äärmiselt kohatu. Minu küsimuste/jutu taga on küll
    kohe kindlasti alati uudishimu, kuid mitte paha, vaid
    siiras huvi, kuidas teistel läheb ja samas on väga tore
    ka ise oma laste arengust rääkida, kui keegi küsib. On
    igasugu inimesi, kuid ma tahan loota, et salvava
    inimese käitumise taga on põhjus (paha päev,
    sotsiaalne eraldatus, depressioon, üksindus jne).
    Vähemalt mina kipun küll uisapäisa ja teinekord
    pahasti ütlema siis, kui hoopis enda asjadega hädas
    olen.

    • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 19:29

      Jaa, ma olen sellest kirjutanud ka, et see oli tõesti minust väga nõme niimoodi öelda, sest mis see kurat minu asi on, kaua keegi tahab oma last imetada või kas üldse tahab. See on ikka iga ema isiklik asi, mitte minu (ja kellegi teise) asi kraaksuda.

      Ja küsimise ja halvustamise vahel on erinevus ju olemas. On vahe, kas sa küsid, et oh, millal teil esimesed hambad tulid, või ohkad dramaatiliselt, et issand, kas sa ikka arstil käinud oled? Mis lapsel viga on?!

      • Reply TM 26. juuli 2016 at 20:45

        On jaa! Lugesin isegi kunagi perekooli foorumit
        ja aina imestasin paljude emade suuvärgi pärast.
        Sain esimese lapse 20-aastaselt ja olin
        kohutavalt haavatav kõige suhtes. Tundsin end
        läbipõrununa ja piitsutasin end kõiges. Kuid tänu
        sellele ei nautinud oma lapse beebiaega, vaid
        käitusin temaga nagu “õige” ema seda tegema
        peaks. Nüüd kolmandaga olen palju tsillim. Omad
        nö reeglid on mul ikka kõigiga, kuid ei juhtu
        miskit, kui elu tahab minna teistmoodi, sest iga
        laps on eraldiseisev isiksus oma eripärade ja
        iseloomuga. Minule on antud õnn ja võimalus
        teda saata ja suunata tema elus ning olla lihtsalt
        olemas.

  • Reply Susanna 26. juuli 2016 at 19:12

    Üks küsimus ka sulle siia teema alla :)
    Miks sina kommenteerid neid, kellel lapsi ei ole? Ala stiilis, et no
    kuidas üldse saab lapsi mitte tahta jne? Kas ka see ei peaks
    olema iga inimese isiklik asi?
    Tihtilugu on sinuga just nii, et ise käid ja kommenteerid
    blogipostides aga kui on sinule hell teema, siis justkui teised ei
    tohiks. Tegelikult ei peakski, lihtsalt sa ise astud koguaeg sama
    reha otsa :)

    • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 19:22

      No pigem on tegu ikka sellise mõttega, et “kuidas küll…” mis iganes. Ma ei ole mitte kunagi läinud kellelegi tõde kuulutama, et iga naine PEAB lapsi saama. Mina igatahes olen õnnelik, et ma lapse sain, aga kui keegi teine ei taha, siis ärgu saagu.

      • Reply Susanna 26. juuli 2016 at 19:33

        Personaalselt ehk mitte aga kommenteerinud oled küll,
        lihtsalt selline tähelepanek, vaevalt sa seda halvaga
        mõtlesid.
        Ilmselt suur osa sellistest küsimustest, mis sulle esitatud,
        pole vast ka halvaga moeldud. Aga saan ka sinu
        seisukohast aru. Isiklikumad teemad teevad meid lihtsalt
        tundlikumateks.

        • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 19:35

          No ma saan idee poolest aru, mida sa mõtled, aga vahe on selles, et ma päriselt ka mõistan, et osad ei taha lapsi. Ma olen sõna võtnud pigem selle arvelt, et ma ise ka kunagi rääkisin, et ei taha ja nüüd lapsed on nagu parim osa mu elust :D

          • Susanna 26. juuli 2016 at 19:41

            On kaks varianti- kas hakatakse arutlema, et ei
            tea mis tal VIGA on, et tal ikka veel lapsi ei ole
            VÕI
            Issand, kuidas saab mitte lapsi tahta

            Ei ole ka lihtne, ei ole :D

          • Mallukas 26. juuli 2016 at 19:44

            Noh, vabalt saab mitte tahta :D Mul endal ka sõpru, kes ei taha. Eks ma omaette arvan küll, et see on “veel ei taha”, aaga eks näis. Neid lapsi saama ei sunni :D

  • Reply Kati 26. juuli 2016 at 17:57

    Kõik lapsed on erinevad ning arenevad just nendel
    aegad, kui nad selleks valmis on. Vahet pole kas õpib 9
    kuuselt või 1,5a kõndima, peaasi, et kõnnib. Ei ole ka
    vahet kas tulevad hambad 6 kuuselt või 1,2a suhu,
    peaasi, et tulevad. Ei tea kust on tulnud emadele
    selline komme võrrelda oma lapsi, kes mida paremini
    ja kui vara teeb. Tean paljusid lapsi, kes näiteks veel 8
    kuuselt ei rooma või aastaselt pole juukseid peas.
    Eks need on ikka need emad, kellele mõjub arengust
    maas laste kommenteerimine kui rahusti. Enne
    vaadaku oma lapsi, kui hakkavad teisi halvustama.
    Iga ema kasvatab oma lapsi omamoodi.
    Mulle väga Mari meeldib, omamoodi eriline on.
    Jõudu teile! :)

  • Reply Kaie 26. juuli 2016 at 17:39

    Ma tean,ma tean…Miks ta ei loe ,miks ta ikka veel ei
    tunne huvi kooli vastu vaid päevad läbi sul õues suvel
    mängib,ta peab sul toas ikka tähti tegema,minu laps
    luges juba teise raamatu läbi. Tegemist 5a pojaga,see
    miks ja miks ,paneb karjuma mis see sinu asi on kui ta
    ei tunne veel huvi ja elab oma mängu maailmas, ju pole
    ta veel valmis. Iga laps on erinev,igal lapsel tuleb omal
    hetkel huvi tähed /numbrid ja muud oskused oleme
    selgeks saanud ju kõik,lihtsalt selle nimi on aeg ! Jõudu
    sulle!

  • Reply Naera puruks 26. juuli 2016 at 16:30

    Oh joppen puhh,ma sain nii naerda et
    päev mitmeks päevaks hea.
    Niipalju kui on lapsi on ka nende
    areng erinev,kõik ei ole ühesugused.
    mu pojal tulid 4 kuuselt
    hambad,tütrel pealt 10 kuuselt
    poja kaalud 9 kuuselt 12 kg,tüdruk5 kg.
    pojal polnud sündides ripsmeid ja
    tütrel polnud kulme.
    Arvan et nii mõnelgi lihtsalt suur
    tähelepanuvajadus või kadedus.

  • Reply Kaisa 26. juuli 2016 at 15:58

    Hahaa! Nalja kui palju, kuid sellised need inimesed ükskord on. Ükskõik kas teed või ei tee, ikka on valesti.
    Minu lapsel polnud ka kuni aastani juukseid, samuti hakkas ta roomama alles 11-kuuselt ja kõndima 1a.5k. Teised muidugi
    targutasid, et ära anna talle nii palju süüa, ta nii paks. Kust kuradi kohast nemad teavad, palju ma talle süüa annan? :D
    Laps sündis 3700g, 1kuuselt 5400g, 2kuuselt 6700g, 3kuuselt 8500g, 4 kuuselt 9800g. Enamus aega sai rinnapiima…ja sis
    õeldakse, et ära anna süüa :D tahtis ja söi, ja regulaarselt, mitte nii nagu jumal juhatas….mis ma teha saan, et 4kuuselt juba pea
    10kg kaalus, laps wana rahu ise ja mingit jonni ei olnud kunagi :D Lapsed on nii erinevad, kuid inimestel on nii igaw, vaja sorkida ja
    uurida ja targutada, et neil kõik kõige parem..

  • Reply päikesejänku 26. juuli 2016 at 15:36

    Sa oled lihtsalt super Mallu!!! :D ma pole nii head asja
    veel lugenud..KUNAGI :D olen 1000% nõus ja sinu
    poolt :D

  • Reply Joanna 26. juuli 2016 at 15:20

    100% nõus!! Olen ka esimest korda emarollis ja ikka olen sattunud lugema foorumeid, kus käib teinekord ikka selline teiste
    mahatampimine. Ise olen pigem selline, kes väga kuskil kommenteerima ei kipu, aga no mõnele targutajale kohe tahaks paar
    ”head” sõna öelda…ja tõesti ajab närvi see normi tagaajamine, et kui mu laps ei tee selleks ajaks seda, teist ja kolmandat, siis on ta
    vist mingi suure ajuhälbega vms. Kindlasti on asju, millele tuleb suuremat tähelepanu pöörata, aga see on ikka täiesti absurd, et
    kui laps pikemat aega kiilakas on, siis tal on raudselt mõni suurem viga küljes. Mina olen seda meelt, et igaüks teab ise, kuidas oma
    last kasvatab ja millal ta kuhugi pöördub, peaasi, et laps on rõõmus, hoitud ja armastatud ja kui kuskil foorumites küsitakse
    lootusrikkalt nõu, siis jumala eest pole vaja hakata, selles inimeses veel rohkem paanikat tekitama. Seega, on su postitus täiesti
    minu vaatenurk! High five ;)

  • Reply minasiin 26. juuli 2016 at 15:17

    Sa ei muuda maailma, alati on mingi shitapea kuskil nurga taga ärkamas, pole mõtet vahtu raisata lihtsalt.

  • Reply Angela 26. juuli 2016 at 15:08

    Appi… naera puruks!!!
    ????
    Way to go girls!!!!
    ???

  • Reply maria 26. juuli 2016 at 14:46

    Mul polnud juukseid kuni neljanda
    eluaastani.
    Sundisin samal aastal kui oli
    tuumakatastroof, piimahambad olid
    teravad nagu noelad ja musta varvi.
    Uued hambad tulid normaalsed ja
    juuksed kasvasid ka lopuks page :)

    • Reply maria 26. juuli 2016 at 14:59

      Veel niipalju, et laps kes potil ei kai ja
      on pissiproovi vaja, arst Saab kleepida
      pisikese kiletasku, mahe Peale ja palju
      juua anda, ise seda proovi nii saada
      on ju voimatu, meil nad vahemalt
      aitavad nii.

  • Reply Ave 26. juuli 2016 at 14:33

    Loen sinu juttu ja tahan ise sinu
    asemel nendele küsijatele vastata
    täpselt seda mida sinagi!! Nüüd
    tüdruk juba 11 ja käib Waldorf koolis
    ning nüüd ma siis kuulen seda
    küsimust, et kas ta on arenguhäirega,
    et tavakoolis ei õpi? Ma ei hakka
    ütlema, mida ma vastanud olen. Olen
    sama kogemuse saanud, mis sinu jutust
    loen, Keegi nagu pidas raamatust
    näpuga järge, et nüüd on selline
    vanus ja oskama peab vot seda ja toda
    ning siis nõuti, et miks ma oma
    lapsega ikka kogu aeg alla latti
    panen. Näiteks – miks ta ei käputa
    neljakäpuli? Ma ei tea miks, aga
    vingerdas roomata nagu luurel olev
    sõdur ning kui sai 9kuud vanaks, siis
    hopsti püsti ja hakkas käima
    päevapelt. Ei vajanud tugesid, ei
    kukkunud ümber, käis nagu juba suur
    laps, perfektselt. Tehke järgi
    üheksakuused! Potile teda ei saanud
    enne 2 aastat. Mässasin treenida ja
    ta isegi ei vihastanud, saatis mind
    lihtsalt pikalt omas keeles ja
    jalutas minema. Sai kahe aastaseks,
    jalutas vannituppa, võttis poti,
    püksid maha ja tegi mis vaja ning
    nõudis paberit. Rohkem mähkusid ma
    tema jalas ei nänud. Ei maganud ta
    võrevoodis, oiii kui palju ma sain
    selle eest riielda ja kästi igasugu
    võtteid kasutada, sest laps peab
    magama võrevoodis!! 10 hammast oli
    suus 3 kuuselt, jälle halvasti.
    Kiilakas oli kaks aasta. Nüüd selline
    parukas, et uhke kohe. Tähti ei olnud
    nõus õppima kuni kooli minekuni,
    seega olin minu laps täiesti
    kirjaoskamatu kui läks kooli.
    Esimesed kaks eluaastat ei olnud ta
    nõus sööma. Ma sain juba
    närvivapustuse, sest ma kartsin et ta
    nälgib surnuks end. Mees rahustas, et
    pole hullu, kui enam ei liiguta, siis
    tellime meedikud ja turgutavad ta
    veenisiseses toitega üles. Taas
    alates teisest eluaastast hakkas
    sööma, aga ainult väga väga grillitud
    liha. Kaks aastat, päevas kaks korda
    grillisin liha. Kahesele ei anta ju
    grilliha, aga ta röökis nii kaua,
    kuni ma tegin talle selle liha,
    Seisis ahjuukse ees ja ootas kuni
    küpses valmis. Sõi ainult kätega
    kausist, lusikas, kahvel ja nuga
    ajasid teda marru. Lasteaias oli nõus
    kasutama lusikat, aga siis kui ise
    tahtis. Ma võingi siin jääda
    kirjutama igasugu veidrustest, seoses
    oma tütrega, aga täna ma tean, et ta
    on fantastiline ja ma olen õnnelik,
    et ma ei ole kordagi allunud survele
    ning teda ümber hakanud treenima. Las
    ta olla selline nagu on, sest mees
    ütles ka, et mis siis kui ei vasta
    normidele, aga kes on öelnud, et
    lapse poolt loodud normid on
    ebanormaalsed. Seega võta vabalt ja
    naudi iga väiksematki eripära,
    millega Mari eristub kõigist maapeal
    elavatest inimestest. Ja miks üldse
    peab rääkima, kui tal senini ei ole
    veel olnud põhjust midgi öelda :)

  • Reply Käbi 26. juuli 2016 at 14:10

    Üldiselt olen ma sinu kirjutatuga väga nõus aga seda siis, kui need asjad on pahatahtlikult öeldud.
    Samas on päris palju lapsevanemaid, kes lihtsalt ei tea ja ei oska tähelepanu pöörata teatud asjadele- eriti esimese lapse
    vanemad.
    Kui sul Mari kõnega mure oli ja mõni inimene kirjutas, et lase ikka spetsialistil asi üle vaadata, siis sellisest kommist oli palju
    rohkem kasu kui sellest, et küll Mari ise rääkima hakkab ;) Mulle tundub kohati isegi see pahatahtlikum. Hea oli, et sa “aega on
    küll” teed ei läinud vaid arstile pöördusid.
    Spetsialistid on siiski põhjusega kirja pannud, mida laps võiks hiljemalt teatud ajaks osata ja väikeste laste puhul on kindel see, et
    mida varem probleemiga tegeleda, seda suurem on tõenäosus, et mure saab lahendatud. (mõni laps vajab võimlemist ja teine
    kõnes abi jne). Muidugi võib õnneks minna ja kõik tuleb hiljem ise aga kui ei tule?
    Ma ei räägi siin muidugi hammaste tulekust või juuste kasvus vms see on muidugi absurd.

    • Reply Vaike 26. juuli 2016 at 17:45

      Pahatahtlikkus on üks asi, aga teine on taktitus. Ka siis, kui on tõsine soov aidata, on oluline, kuidas küsimust/kommentaari
      serveerida. Muidugi alati ei oska, sest kunagi ei tea, kuidas miski teise jaoks kõlab, aga väga isiklike küsimuste puhul, mis ei pea
      isegi lapsi puudutama, olen ka ise korduvalt kogenud nördimust, et miks on vaja teiste haavades sobrada. Ok, küsid ühe korra, aga
      teist korda kohe otsa!?

  • Reply Virsik 26. juuli 2016 at 13:59

    Mu laps veel aastaselt ei kõndinud ja ükskord tuulise
    ilmaga tassisin teda süles. Vastu tuli üks vanaproua,
    kes küsis, et noooh, kas ta sul kõnnib ka juba. Ma
    ütlesin, et ei kõnni veel. Ta vastas, et jah, praegu on nii
    tuuline ilm, et ei kõnni jah, aga muidu ju ikka?!

    What the…?

  • Reply Nojah 26. juuli 2016 at 13:55

    Väga palju on kinni üldises intelligentsis. Paraku
    kõigile seda ülemäära antud ei ole ja siis tulevadki
    sellised veidi sobimatud märkused ja küsimused.
    Samas, eks kõik vanemad natuke eputavad oma
    lastega, see on täiesti normaalne.

  • Reply Mari 26. juuli 2016 at 13:49

    Tõsiselt hea oli seda lugeda!

  • Reply Jaanika 26. juuli 2016 at 13:38

    Väga meeldib see postitus ??

  • Reply Jaana 26. juuli 2016 at 13:28

    Mulle ei mahu üldse pähe mingid normid, ausalt! Mis normid, mis mõttes PEAB oskama !? Ma olen saanud silmaarstilt
    kommentaari : ” Te peate oma lapsele püsivust õpetama!”. Mismoodi ? Ütlen, et kallis poja, hakkame nüüd püsivust õppima ja
    siis panen seina äärde ja ütlen, et ära nüüd liiguta ja hinga 5 minutit? Ta on 3 aastane, poiss peale kauba .. ja kurat võtaks, mulle
    meeldib, et ta kusagil nurgas ei istu nagu mõmm, vaid ongi laps ja rööveldab ringi! Kas seda mitte lapsed ei peakski tegema ? Ei
    ?! Ja üleüldsegi, kas silmaarst silmi ei peaks kontrollima, mitte kasvatusalast nõu pakkuma ? Oh well .. Perearst tundis ka
    muret, kui värve küsis, et mis, ta ei tunnegi värve ? Tunneb küll !! Aga ainult siis, kui ta ise seda tahab .. näitab küll tänaval, et
    näe sinine traktor jne jne .. Aga lihtsalt, kui talle midagi nina-alla visatakse, nii ütle nüüd, mis värvi see on- ta ei ütlegi, SEST TA
    LIHTSALT EI TAHA! Või lasteaias kutsuti mind vaatama pilti, mille laps joonistas ja lisati juurde, et näe vaata ikka, milline pilt
    see on , ta üldse ei oska joonistada, peaksite ikka kodus harjutama rohkem temaga. Mida harjutama ? Joonistamist ? Uskumatu,
    aga ma teen seda, aga ma ei sunni teda lauataha joonistama, kui tal selleks tuju ei ole. Milleks ? Kui talle esimese pusle ostsin ja
    suure õhinaga tahtsin seda temaga kokku panna- ta jooksis minema, autodega mängima. Ja las ta mängib autodega kui tahab,
    ei pea seda puslet panema. Paar kuud hiljem, tuli ta ise selle puslega minu juurde ja see sai kenasti kokku pandud. Või
    jalgrattaga sõitmine. Miks kurat peab ta sellega sõitma, kui ta ei taha ? Tõstan muudkui vägisi rattale ja keelitan sõitma ? MIKS ?
    Ma olen talle kõiki asju tutvustanud, millega vähegi kursis olen, aga kui ta ei taha, siis ta ei taha! Las laps olla laps, tehku seda,
    mis talle meeldib, millal meeldib ja kuidas meeldib. Kooliminekust alates on nagunii ainult üks PEAB, seni võiks ju lapsel
    lapsepõlv olla. Aga vot on surve ja igaltpoolt, kui pole teised titemammad on arstid, kasvatajad, sugulased .. Tabasid naelapea
    pihta Mallu- minu jaoks ka jube ketasse ajav teema!

    • Reply Pets 26. juuli 2016 at 14:23

      Vot, olen nõus et lapsele on võimatu midagi õpetada
      kui ta ise selle vastu huvi ei tunne. Esimene laps
      hakkas võrreldes teisega kõike varem tegema. Teine
      laps (3) läheb paari nädala pärast lasteaeda. Siiamaani
      ei oska riietuda. Ok, pükstega saab hakkama, aga
      pluusi lihtsalt ei taha ise panna. Pliiatsit käes hoida ei
      oska, teda ei huvita see joonistamine.. Ja ka muid
      käsitöölisi tegevuste ei oska, sest tal pole lihtsalt huvi
      olnud selle vastu. Kuidas saab sundida sellist last kas
      ei taha…? Isegi ujuma pole ta see aasta läinud, sest ta
      lihtsalt eo tahtnud vette minna. Sai vastu tahtmist
      korra vette pandud, et natukenegi märjaks saaks. (oli
      palav paev ja olime vudilas, kuidagi oli jahutust vaja)
      aga ikka polnud nõus ujuma või veega mängima
      minema. Esimene seevastu tundis enne kaheseks
      saamist tähti, joonistas palju ilusaid pilte..
      Iga lapse areng ja huvi uute tegemiste vastu on erinev,
      küll ükskord on ikka esimene kord, aga kõige paremini
      õpib laps siis, kui ise ka tahab.

    • Reply Lil' 26. juuli 2016 at 14:29

      Inimestel on mingi haige soov teisi inimesi kogu aeg raamidesse suruda, ei saagi täpselt aru miks, sest erinevus ju rikastab! Igaüks
      arvab, et nende eluviis on kõige õigem ja teised ikka ei tea mitte midagi…

  • Reply Päss 26. juuli 2016 at 13:17

    Ma siia kirjutan kohe et minu laps on küll samasugune
    nagu sinu oma. Vanust sama palju.
    Mul tuttav, kelle laps sündis samal päeval nagu minu
    piiga.. ja tema ei unusta mulle stabiilselt meelde
    tuletada et ta laps räägib juba eesti, inglise ja vene
    keeles ( värvid, numbrid ). Ta ei unusta mulle pidevalt
    meelde tuletada et laps juba tunneb numbreid ja
    oskab arvutada. Küll on ta lapse juuksed pikemad ja
    teeb seda teist ja kolmandat paremini. Hakkas tema
    oma enne keerama roomama kõndima. Minu oma
    jättis kaks esimest üldse vahele. On tema oma
    mähkmeta juba lausa aasta, minu oma käib ikka
    mässudega sest potti nähes pistab röökima. Seega
    jagan sinu valu/rõõmu. Call it how ever you want. Ega
    ma last see tõttu vähem armasta.

  • Reply V 26. juuli 2016 at 13:14

    Olen su jutuga 100% ja rohkem ka nõus. Mu laps on
    1,4 ja pm kiilakas. Väga hõredad ja heledad udemed.
    Tütarlaps. Issandjumalhoia, kuidas tuleb küsimusi, et
    MIKS tal OMETI juukseid pole, vaene tüdruk! Nojah,
    aitäh, et muret tunned, aga ma ei hakka talle
    sellepärast kanashitta pähe määrima, et ehk see aitab.
    Kõik tuleb omal ajal ja tulemata ei jää..
    Aitäh SUUREPÄRASE emotsioonitulva eest, Mariann!
    Seda lihtsalt peab jagama ??☺?

    • Reply kk 26. juuli 2016 at 13:53

      ehh .. ole õnnelik sellegi üle, minu plika oli 3 kui esimesed udemed hakkasid pähe tulema, nüüd 6 selt juuksed õlgadeni :D Teistel
      on juba aastaselt sama pikad juuksed kui tal :D

  • Reply Lotte 26. juuli 2016 at 13:11

    Mina ka ei mõista seda, miks on vaja vinguda
    teiste laste arengu üle.
    Mind huvitab hoopis palju rohkem see, miks
    seesama geeniusest lapsega ema ei räägi 10
    võõrkeelt ja ei ole ravi vähi vastu leidnud. Ta on
    ju NII VANA juba… Minul on küll lehma
    lellepoeg, kes selles vanuses rääkis 20 keelt ja
    ehitas keldris kosmoselaeva.

  • Reply Lis 26. juuli 2016 at 13:09

    Minu armas poeg saab sügisel kaheseks ja
    räägib ca 60 sõna aga lauseid ei moodusta ja
    enamus tuttavate/sõbrannade lapsed juba
    jutustavad nagu vanad mehed. Kuna minu
    pisipoja on teiste inimeste arvates jube suur,
    st “ebareaalselt pikk ja jõhkralt suure jalaga”
    siis kõik eeldavad et ta on juba kolme aastane
    ja peaks ammuilma igasuguseid imetrikke
    tegema. Mul on jällegi kopp ees et mulle
    öeldakse et mu laps on KOHUTAVALT SUUR,
    minu meelest on ta täiesti tavaline väike
    armas põnn. Ja seda rõhutatakse igal
    kokkusaamisel mingi 50 korda ja siis
    naerdakse poisi üle. Poiss on 90cm pikk ja
    kaalub 12,5kg…minu meelest täiesti tavaline
    laps kes saab varsti kaheseks. Ja kui ta ka
    oleks 2 aastaselt 2 meetrit pikk siis mis see
    teiste asi on?
    Teine laps on ka täiesti standartne beebi ja
    tema puhul rõhutatakse ka et ta on ikka
    “RÄMEDALT PIKK…nagu volask”. Mõlemad
    vastavad normidele ja on TÄIESTI TAVALISED
    lapsed aga ikka võetakse kuskilt kinni ja
    hakatakse surkima.
    Minu jaoks on nad ikka minu pisikesed ?

    • Reply Lenne 26. juuli 2016 at 13:31

      Seda pika juttu ajavad väikeste emad meil sama teem oi kui suur tegelt arstijuures mõõtes oli eesti keskmine vb cm rohkem
      2a oli92cm.mind häirima pole hakanud aga lihtsalt naljakas vahel kui tead et pole vaga pikk tegelt

  • Reply t 26. juuli 2016 at 13:04

    Kui oma laps oleks ka normaalse/kiire arenguga siis
    kindlasti ka kekutaksid ja imestaksid,olen täitsa
    kindel.Emade värk:)
    Kui laps on erivajadusega siis niigi on kehv tunne ja
    muidugi käib ajudele kui päritakse aina.

  • Reply Egle 26. juuli 2016 at 11:25

    Mind ajab närvi, kui küsitakse, et “kas ta on hea laps?”
    Ei tead, mul on nii nõme laps, kahju, et välja vahetada
    ei saa. Mismõttes hea laps, milles see siis väljendub?
    Isegi kui ta sööb halvasti või ärkab öösiti, või ta tahab
    rohkem tähelepanu või mida iganes, siis need ei tee
    teda ju pahaks lapseks.

    • Reply A. 26. juuli 2016 at 13:23

      +1, sünnitasin äsja teise lapse ja põhi küsimus on
      kõigil, et kas ta on ka sama hea laps nagu esimene?
      “nope, ikka sitem, viin tagasi ja proovin uuesti, äkki
      kolmas tuleb samasugune nagu esimene..” või mida ma
      vastama pean.
      Siis see lollakas “kas ta öösiti magada laseb?” kui ütlen
      et laps veidi jonnakam ja ei lase tuleb õpetusi nagu
      oavarrest inimestelt kelle viimased lapsed sündisid ca
      30a tagasi, või siis ollakse vait ja muigatakse (much
      wow sa oled õnnelik et ma magada ei saa?) ja kui ma
      ütlen et kõik ok ja magan ja söön nagu normaalne
      inimene saan ülbe vastuse et nojah mis siis elul viga
      kui kõik lapsed nii IDEAALSED on.

  • Reply Egle 26. juuli 2016 at 10:51

    Dicks be dicks. :)

    Mõtlesin küll mainida, et lihtsalt tuntakse huvi,
    aga edasi lugedes tegin teise järelduse.
    Parooliga postitusi ei näe, aga elan teile kaasa
    ja loodan, et kõik ok.

    Muideks, kas peale kaerahelveste olete veel
    mingi hea asjaga parte toitnud? Üks õhtu
    jalutades sattusin sinna tiigi äärde ja kohe
    paterdati mu poole, kuid va vanal matsil polnud
    miskit kaasa võetud.

    • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 12:48

      Ma midagi muud ei oska neile anda :(

  • Reply Lily 26. juuli 2016 at 10:39

    MIKS sul on siin kirjas: Posted on 26. juuli 2016 by Madis Männik?
    Ja teiseks tahtsin küsida, mis teema selle armsa taevaisaga on üldse? Kust see tulnud on?

    • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 12:48

      Mul leht oli korra maas ja mu IT vend aitas selle tagasi saaada :D

  • Reply Carry 26. juuli 2016 at 10:38

    Aplodeerin seistes!!!!!! :D Tubli!

  • Reply Niion 26. juuli 2016 at 10:23

    Täiesti nõus ja lähen ise ka selle peale närvi, kuigi mul ei ole isegi lapsi. Sõbrannade pealt näen seda sama ja olen öelnud ka, et pool
    aastat kaagutatakse, et miks laps ei kõnni/räägi/potil ei käi, aga siis kui laps hakkab käima/rääkima/potil käima, siis kõigil nagunii
    ükskõik ja ununenud, et millal see juhtus ja et üldse mingi “probleem” oli. Täiesti pointless teema. Aga jah, inimeste taktitundetus
    üllatab – mulle meeldivad ka need küsimused paaridele, kes on kaua koos olnud, et “Miks te juba lapsi ei saa?”, et nagu selle
    variandi peale ei ole mõelnud, et äkki teised on 9 aastat proovinud ja ei saa ja see küsimus on nagu korralik slap in the face? Või
    siis mulle endale on ka alati meeldinud küsimus “Miks sa nii pikk oled?”. Nagu tõesti – mis vastus see olema peaks?!

  • Reply Janely 26. juuli 2016 at 10:18

    AAMEN! Krdi õigesti kirjutatud!

  • Reply rrr 26. juuli 2016 at 10:11

    Issand, hommik on ju- mismõttes lähed magama? :D

    Tegelikult jumala minu mõtted. Endal küll last ei ole, aga see jutt sobib ükskõik mille jaoks. Kui keegi tuleb jälle jutuga stiilis, et:
    “eino väga imelik küll, et too nii ja naa teeb..noh eks igaüks elab oma elu, aga MINA küll nii ei teeks…”, tahaks tõesti küsida, et:
    “kuidas, mis otsast, mis moodi see sind hõõruma peaks? ja kui hõõrub, siis kas on ikka väga mõnus?”

  • Reply Sirle 26. juuli 2016 at 10:08

    Ma täitsa tean, mida see kõik tähendab. Kuulen seda sama juttu koguaeg, MIKS su laps IKKA VEEl seda, seda ja seda ei tee?
    MIS TAL VIGA ON? Mul laps 1a1k ja ei kõnni veel. Oi kui palju ma kuulen selle kohta, et MISMÕTTES ta IKKA VEEL EI
    KÕNNI? Mis siis selles on, et veel e kõnni? Ega ta elu lõpuni roomama ikka ei jää. Ja mina ei näe veel mingit probleemi selles, et
    aastane ei kõnni. Hakkab siis käima kui tunneb, et on vajalik. Samamoodi, et MIKS tal NII VÄHE juukseid on? Nagu, kuidas ma
    seda teadma peaks? On vähe siis on. Hammastega oli sama teema, tulid ka alles aastaselt esimesed hambad. Ja siis? On ta
    nüüd nii palju halvem teistest ja ebanormaalne sellepärast? Mul on teistest inimestest suht savi, aga sellised titemutid ajavad
    mind närvi lihtsalt. Miks see on teiste inimeste asi? Teeb see nende elu kuidagi hullemaks? Ma ei tea. Ma ei tuleks selle pealegi,
    et selliste asjade üle hakata juurdlema, palju teistel samavanadel hambaid, juukseid vms on. On palju on. Iga laps on erinev ja
    areneb erinevalt. Need samad “titemammad” peaksid ise ravile minema, et aru saada, KÕIK pole perfektsed ja kõik arenevd
    erinevalt :). Sa oled aga tubli, et sellisest teemast kirjutad. Ja Mari on ka väga armas ja tubli. Aga noh, kindlasti on ta 10ne aasta
    pärast HOOPIS TEINE INIMENE, kui need, kes hakkasid 9kuuselt raamatuid lugema ja peale sündi potil käima :)

    • Reply Mallukas 26. juuli 2016 at 12:49

      Muuseas, mina siin ütlen, et Mari hakkas kõndima “normaalsel” ajal, aga ju siis ei hakanud, sest ta hakkas ka aasta ja kahekuuselt :D

      • Reply Evely 26. juuli 2016 at 13:13

        Oi, issand, see on lootusetult hilja. Tubli
        laps hakkab kõndima 8-9 kuuselt,
        normaalne laps hiljemalt aastaselt! :D

      • Reply Sirle 26. juuli 2016 at 13:28

        Einoh, siis on ju selge. Sinu laps ka ebanormaalne :D

  • Reply Mann/Mariliis 26. juuli 2016 at 09:58

    Aamen, naene! Minu mõtted kirja pannud nüüd siia. Muide, mul poiss juba 8 aastat vana ja endiselt käib emmede seas selline
    kemplemine. Võiks ju loota, et see sügav emmestumine läheb üle, kui laps kooli läheb Mai ääss! Siukene võrdlemine käib ja
    muidugi teiste lapsed küll juba oskavad ujuda ja neil pole küll hambaauke ja nemad küll teevad igal hommikul oma voodi ise ära
    jne jne. Minu laps on absoluutselt fantastiline. Sõitku kõik kommenteerijad seenele!