mehetu ja tõbine

Ma tahtsin täna väikse laivi teha, aga miskipärast nett jamas ja nii jäi see laiv tegemata. Eks ma siis kirjutan niisama oma tänasest päevast. Esiteks jäin ma mehetuks, sest Kardo sõitis Amsterdami. Sealt naaseb ta alles reedel, seega nii kaua pean ma elama üksiku naise elu.

Täna tahtsin ma mitte midagi tehes vedeleda, aga eilses hulluhoos olin ma endale ITK joogasse ka aja pannud, kuhu ma siis ennast kohale lohistasin. Tegemist oli täpsemalt jooga-vestlusringiga, millest mulle meeldis just see vestlusringi pool, sest ma ei saa ju iial jätta kasutamata võimalust võõrastega juttu ajada. Eriti nii põneval teemal, nagu rasedus ja sünnitamine. Jooga iseenesest pani mu pea ringi käima ja uni kippus ka peale seal nii ja naa pidi lamades, aga ma ei kahetse, et ma läksin. Kõige parem mõtteke tänasest tunnist on see, et Kardo ainus töö sünnitusel on pidevalt korrutada mulle enda alumine korrus lõdvaks lasta. Nii võib tast isegi tolku olla.

Peale joogat oli mul järgmine meeldiv visiit hambaarsti juurde, kus taevaisa halastas ja viimane väike auk oli päriselt ka väike. Mitte nagu ükskord, kui Gaili ütles, et väike auk on ja siis puurima hakates jõudis lõpuks vaikselt põlveluuni välja, sest see auk oli 78 meetri sügavune. Seekord oli auk tõesõna väike ja mingi poolekaga olime juba omadega ühel pool.

Käisin kiirelt igast automaatides oma pakkidel järgi ja tõin Mari koju, kes on imelikult tõbisevõitu. Ma ise ei tunne ennast ka kõige värskemalt, seega ronime kohe voodisse ja vaatame, äkki uni teeb meile head. Homme lobiseme jälle. Piiss auttt!