KINGILOOS KURB ON OLLA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED LASTEASJAD MARI JOHANNA RIIDED TESTIN JA ARVUSTAN

jooksus laps ja Gugguu 100€ kinkekas

7. oktoober 2016

Ma ütlen jumala ausalt, et ma praegu istun arvutis ja Marile andsin telefoni koos juutuubiga pihku ja ma lihtsalt pean selle siia kõik kirja panema, et kuidagigi oma aega sisustada, enne kui ma saan mugula magama panna. St. sisustada millegi muu, kui enesetapuga, sest mul on alles täpselt kolm närvirakku ja ma lausa kuulen, kuidas üks neist praegu hädiselt röögib: “Ma sureee-eee-een!”.

Selline aasta ema siis.

Ühesõnaga oleme me Mariga mõlemad tõbised. Nohu ja köha kimbutavad. Mind isegi vist rohkem, sest mu kurk on nii valus, et isegi neelatamine teeb põrgupiina ja iga kord, kui ma aevastan, on mul tunne, et mu kurk rebeneb. Seega jäi Mari lasteaiast koju ja mina olen talle päev läbi igasugu tegevusi pakkunud, et tal igav ei oleks ja et me saaksime rõõmsalt ja intriigivabalt koos eksisteerida. Ja kuna ma eile sain kätte oma Gugguu.com poe tellimuse, kellega me hiljaaegu koostööd tegema hakkasime, siis tahtsin talle kohe need riided selga ka tõmmata, et saaks ehk piltigi teha ja puha. See oli meie esimene konflikt, sest preili ei soovinud esialgu üldse mitte riideid selga panna, mistõttu pidime me pool tundi kemplema nii, et mina panen ta riidesse, tema jookseb teise tuppa ja võtab paljaks. Korruta see nüüd vähemalt kümne järjestikuse korraga. Lõpuks ta väsis ja oli nõus riideid seljas hoidma. Halleluuja!

DSC_9068

DSC_9074

DSC_9082

Gugguu.com poest saigi Marile valitud 98 suuruses dressikomplekt. Seal sai seda põhimõtteliselt kõikidest värvidest kokku panna, mina valisin veinipunased püksid (link) ja sinise dressika (link), millel pükstega kokkusobiv lukk. Püksid maksid 44.50€ ja dressikas 68.50€. Samas materjal on supertugev, õmblused kvaliteetsed ja mulle tundub, et Mari saab neid veel pikka aega kanda, seega pikaks ajaks dressimure lahendatud. Loodame siis siinkohal sellele, et hind ja kvaliteet käivad käsikäes, aga mulle küll hetkel nii tundub. Eriti kui ma vaatan mingisuguseid 16€ eest ostetud topilisi ludusid, mis ma Hiinast tellisin, versus siis need…No pole vist mõtet väga võrrelda.

DSC_9104

DSC_9105

Kui me olime juba toas kõik toimetused ära teinud (loe: lastetoa lootusetult sassi ajanud ja kõiki puslesid 90x kokku pannud), tuli mulle mõte, et võiks poodi minna ja pärast Mariga mänguväljakult läbi astuda, et teda enne uneaega ikka natukene rohkem ära väsitada. Nohule pidi ka värske õhk ainult hea olema. Paningi siis Mari riidesse ja ma veel haarasin enda kaamera ka kaasa lolli peaga. Et noh, okei, kaamera on raske, aga mul on poest ainult paari asja vaja ja mis ma seda Mari vankritki kaasa vedin, ta ju on nii tubli lapsuke, kõnnib ise. Nii me siis teekonda poe poole alustasime, korraks palusin Maril meie maja kõrval metsatukas seisma jääda, et ta nunnust Gugguu jopest ka paar pilti klõpustada. Või peaks ma ütlema parka?

DSC_9109

DSC_9126

Alguses sujus meie koostöö ideaalselt ja Mari tundus jopemodellina kui kala vees. Nojah, olgem ausad, ma olen jumala kade, et Maril nii ilus ja soe jope on, eks isegi poseeriks sellises. Jope leiad Gugguu.com kodulehelt. Muuseas, need kõik Gugguu asjad on küll Soome firma, aga need toodetakse kõik Eestis. Päris lahe onju? Parka on igatahes veekindel ja tuulekindel ja öko-tex materjalist valmistatud. Seega igati kvaliteetne, aga olgem ausad, hirmkallis. Samas ma mõtlen, et see on sellises suuruses ja pikkuses, et ehk saab isegi järgmisel aastal selga panna? Ja kui Mari enam ei saa, siis ühel päeval saab Lemps, nii et kokku saab see küll nii mitu aastat kasutust, et ei oleks võib-olla isegi kahju 195€ jope peale “magama panna”. Kellel teist last pole, siis ma olen märganud, et selle firma asjad on ka järelturul päris korraliku hinnaga, seega kellele selline asi peale läheb ja tegeleda viitsib, saab kindlasti hea summa tagasi kah.

Lisaks on seal imearmsaid ja stiilseid kombekaid, aga nende suurused lõppesid 86ga ära ja olgem ausad, eks Mari on juba nii suur ka, et sellise korraliku ja ilusa parkaga on uhkem käia, kui kombekaga. Neid on tal nagunii kah juba olemas. Ja no ta näeb selles nii nunnukene välja!

Pärast alloleva pildi tegemist läks kõik allamäge. Ja kui ma ütlen allamäge, siis ma mõtlen seda, et Mari otsustas, et tema enam poseerida ei viitsi ja et tegelikult võiks ju üldse metsa joosta. Kui ta oleks jooksnud paremale teele, oleks ta jõudnud partide ja tiigini, vasemale – siis poodi. Mõlemal juhul siis kuskile, kus on teisi inimesi. Aga Mari jooksis otse. Otse metsa. Kus üldiselt ei ole hingelistki…

DSC_9117

Ega ma ausalt uskunud, et ta väga kaugele joosta tihkaks, aga see hetk, kui ma mõistsin, et tal pole vähimatki plaani seisma jääda, vaid ainult sügavamale metsa joosta, hakkasin ma “Mari, STOPP!” karjuma ja talle järgi jooksma. Te võite ette kujutada, kuidas “jookseb”, üks 9 kuud rase naine, käekott ja kaamera näppus. Ja see sekund läks mul kõht nii toonusesse, et ma ei saanud enam lihtsalt sammugi astuda. Kes on rasedad olnud, need teavad seda imelist tunnet, kus terve kõht on krampis ja torgib nii kohutavalt, nagu rebeneks kuskil mingi organ lahti. Seega tegin ma veel paar vaevalist sammu, mõistsin, et ma nüüd olen igaveseks oma lapsest ilma, sest ta jooksebki kuskile Männiku rabasse, kus ta heal juhul hundikarjas üle kasvab, või karude poolt ära söödakse ja istusin maha ning hakkasin nutma.

Samal ajal jalutas mööda teed noormees koeraga, kellele ilmselt jäi silma, et mõnikümmend meetrit metsatukas vedeleb valge mantliga ulguv naine ja ta tuli kenasti vaatama, et ehk vajan ma mingisugust abi. Siinkohal tänaksin armast taevaisa ja seda noormeest, sest just abi mul vaja oligi. Ta andis koera minu kätte ja silkas ise metsa poole, ning naases üsna pea, Mari kaenlas.

Jess, ei jäänudki ilma!

No ja siis ma tulin selle kisava lapsega kenasti koju tagasi, sest minul ei olnud enam mitte mingit rammu temaga veel kuskil poes ja mänguväljakul kemplema hakata. Tulin hoopis koju, andsin talle telefoni pihku ja hakkasin ise seda postitust kirja panema, et saaks ennast tühjaks kirjutada. Muuseas, aitas täitsa hästi, sest kui ma postituse kirjutamise alguses olin püha viha ja jõuetust täis, siis praegu tundub see olukord juba naljakas. Natukene…

Ning kõikide vahel, kes siin kommentaariumis kaasa räägivad, loosin ma välja lausa 100€ kinkekaarti Gugguu.com e-poest. Ma ütlen ausalt, et see auhind on igale lapsevanemale võitmist väärt, sest tooted on tõesti kvaliteetsed, ilusad ja stiilsed, seega andke näppudele tuld! Kinkekaardi loosin välja juba esmaspäeval.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

655 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Evelynka 24. oktoober 2017 at 08:27

    gugguu-d meil koduses menüüs vist praegu ei ole aga üks 116/122 suuruses tütarlaps kannaks need asjad kõik kenasti välja küll.

  • Reply kaksikute ema 11. oktoober 2016 at 16:21

    Selline ,, eemalejooksmine ,, on osalt lapse tähelepanuvajaduse ilming. Sellises vanuses esineb seda. Sina ära nüüd ennast milleski süüdista , kuid muuda jalutamisel enda käitumistaktikat. Kutsu last tihti õues enda juurde ja olgu sul varuks mingi põnev asi mida näidata või muu huvitav-meeldiv asjaolu. Nii harjutad last teadmisega , et ema JUURDE tasub joosta. Ja kui kutsumise peale ei tule , siis riidle ikka ka. Hea nipp on pakkuda lapsele võimalust emme abistajana titakäru lükkamisel….
    Eks temal ole nüüd elu esimene suur katastroof – ta pole enam ainuke… mõni laps saab sellest kohe üle , teisel võtab aega.

  • Reply Kriss 10. oktoober 2016 at 14:09

    Niuks! Nii äge parka! Tahaks oma uuele beebile Gugguu kombekat.

  • Reply Gerli 10. oktoober 2016 at 07:26

    Wauu.mis parka! Võtan loosist osa

  • Reply Mirjam 10. oktoober 2016 at 01:09

    Ma olen juba viimased paar tundi ringi surfand, et leida ometi üks normaalne komplekt oma lapsele, alati olen ma täpselt ühe aastaaja võrra asjadest maas :D hea, et mees/koer olid õigel ajal õiges kohas :) ja sellised seigad ongi just need kõige mahlakamad, mida lapsele tulevikus edasi rääkida! :P

  • Reply Christina 10. oktoober 2016 at 00:21

    Alati on hea lugeda neist heategijatest, kes ise loos anonüümseks jäävad.

  • Reply Kaidy 9. oktoober 2016 at 23:42

    Vau, see parka on tõesti imeilus! Kinkekaardi eest ostaks ka oma preilile sellise :)

  • Reply andrea 9. oktoober 2016 at 23:14

    Tuttav tunne, joosta viimase vindi peal rasedana kõht täiega toonuses. Jumal ise tuli sulle appi, et Mari kätte saada :-) Ja kinkekaardi võtaksin küll, sest nii kalleid ja kvaliteetseid asju ei saa ma tavaliselt oma poistele lubada ja noh midagi ju võiks olla :-P

  • Reply ms 9. oktoober 2016 at 21:57

    Kui ms kolmene olin,jooksin ka minema,3tundu hiljem sai ema mu kätte, käisin vanainimestega jutustamas! Riideid ostaksin oma tirtsydele ;)

  • Reply Aixu 9. oktoober 2016 at 20:34

    Mina annaksin kinkekaarti oma õele kellel on väiksed kohe 3-kuused kaksikud ja kinkekaart kuluks pisikestele riiete ostmiseks küll ära :) !

  • Reply Heleri 9. oktoober 2016 at 20:27

    hässtu nunnu pisike Mari oma ylikhuulides Gugguu riietes ?
    Oma kohe kohe 5 ks saavale pojale leiaks ka sealt kindlasti midagi vahvat ?

  • Reply Merle 9. oktoober 2016 at 20:20

    Ei saa mainimata jätta, et väike Mari ikka eriti armas plix :) Gugguu riided näivad rõõmsate toonidega ning praktilised. Ei mingeid üleliigseid vidinaid ja ninnunännut.

    Muutes teemat ja hakates mõtlema enda viimase raseduse peale, siis kogesin ise ka miskit väga hullu.
    Minu mõlemad rasedused sattusid talve peale. Teist last oodates , oli esimene poeg 1.8aastane. Olime perega minemas väljasõidule, kui poiss otsustas auto juures plehku panna (elame linnas). Abikaasa otsustas alla anda ja hoiad mulle anda. Algul palusin last viisakalt , aga siis otsustasin temaga “mängida” ja ta hoopealt kinni püüda. Nii tegingi. Olin rõõmus et sain lapse kätte ja sammusin lapsega rõõmsalt tagumise ukse juurde, kui käisin hoopilt pikali, laps süles ja ise 7ndat kuud rase. Lumekihi all oli jää, mida minu raseda silm ei märganud. Korraks läks pilt eest ära. Silmi lahti tehes, vaatas mees otsa ja küsis ” mis siin teed ! ” :D Aaaeii, uni tuli peale, loll ! Abikaasa tõstis lapse autosse ja aitas mu püsti. Kõht muidugi lõi toonusesse, algasid imelikud valud. Selg andis tunda ja pea oli imelikult uimane. Õnneks möödus kõik u. 20min jooksul, kuid olin ikkagi valvsa pilgu all.

    Seda õnnetust veel vaja. Olin tolajal ka ekstra jälgimise all, kuna oli enneaegsuse oht- pidevad toonused.
    24-33nädal. Lõppkokkuvõttes aga läks kõik hästi. Pojake otsustas sündida hoopiski 42nädal ja kaaludes 4100g :) Laps terve ja rõõsa :)

    Meie perre kuluks see kinkekaart ära. Kaks väikest poissi kasvamas (3a ja 1a) ja riideid kulub. Eriti vajalikud oleks sügis/talvised soojad riided, millega ei peaks külma tundma :)

  • Reply kristel 9. oktoober 2016 at 19:59

    Tegin kunagi varateiseismelisena emale samasuguse šoki, kui Stockholmis lihtsalt teadmata suunas jooksu panin, nu nii tige olin, et silme eest lõi mustaks ja PIDI eemale saama. Õnneks leidis ta mu tänu neoonoranžile seljakotile kiirelt rahva seast üles.

    Seega mina, kui väga halb laps gugguu dresse ära pole teeninud, aga lastele tõmbaks selga küll!

    Ja palju õnne Lende puhul!

  • 1 2 3