Kui ma Mari ära sünnitasin, siis ütlesin, et never again! Aga siis läks aeg edasi ja ühel hetkel avastasin ma, et see sünnitusele mõtlemine ei olnudki nagu nii jube ja mõtted väiksest beebist hakkasid uuesti peas keerlema. Lisaks tuli mul siis idee, et kuna minu töökoht võimaldab ka kodus töötada, saaks ju Kardo isapuhkusele jääda ja me saaksime kõik koos kodus olla. Aga jah, üks põhjus oli veel – mulle tundus, et ma olen nagu natukene kuidagi… mõttetu? Et nagu minu eksistents abikaasana ja ajakirjanikuna ja emana ja blogijana ei oleks piisav. Nagu ma teeks liiga vähe? Kas see tundub kuidagi loogiline? Et ma pean ju saama veel lapsi, sest noh, esiteks lapsed on suurim rõõm siin elus ja ma kartsin, et äkki ilma selle uue lapseta oleks mul armastust veel kuidagi vähe? Ma ei tea, ma oska seda kuidagi sõnadesse panna.
Teist korda rasedaks jäädes kirjutati minu kohta netis, et ma olen mõttetu sigija, et muud ma siin ilmas ei oska, kui järjest lapsi teha. Ma võtsin seda jube hinge, mis on naljakas, sest ühest küljest tahtsingi ma olla “mõttetu sigija”, kes teeb palju lapsi ja tööl ei käi ja on kodus ja lustib niisama. Aga teisest küljest tahtsin ma nagu olla millekski jube hea ja olla see inimene, kellel on ka muud ambitsioonid peale perekonna. Ikka karjäärimutt!
Nüüd panin ma ükspäev Lendele väikseks jäänud asju kõrvale. Osad Triinu poisile, osad ära andmiseks ja osad siis lihtsalt niiöelda tuleviku tarbeks iseendale. Ma ei saa öelda, et ma nüüd kindlalt mingiks teatud ajaks kolmandat last plaanin, aga ma ei saa öelda, et ma kindlasti seda ei tee. Olen ju alles 26-aastane, ma võiks vabalt veel 10 aasta pärastki lapsi saada. Mitte, et mul oleks tarvis nüüd kümme aastat mingit riidehunnikut alles hoida, aga ma kuidagi nagu ei taha seda ka mitte teha. Kurb oleks mõelda, et mu spekuleerides olemasolev tulevane kolmas laps ei saagi panna midagi selga, mille kohta ma saaks öelda, et oi, see on sinu õekese oma olnud.
Kunagi mõtlesin ma, et need naised, kellel on palju lapsi, et ju siis need ongi need suvalised kodukanad, kes lihtsalt peale laste saamise midagi teha ei oskagi. Nüüdseks olen aru saanud, et tegelikult on teine variant veel. Mitte, et ei oska muud teha, vaid arvatavasti ei tahagi. Mõelge ise, mis on teile kõige olulisem? Minu jaoks on see minu perekond ja minu lapsed ja armastus ja mugav kodu ja .. selline üsna kodukeskne värk. Kõik, mida ma siin ilmas kõige rohkem armastan, asuvad siinsamas, Nelgi tänaval. Ja kui ma peaksingi tundma, et ma soovin olla mingi “mõttetu kodukana”, siis kuidas saaks seda mulle pahaks panna. Kuidas saaks seda üldse kellelegi pahaks panna? Kodutunne, lapsed, armastav mees – mida veel ühel naisel õnneks vaja on?
Ma saan aru, et muidugi mitte kõigil pole neid asju õnneks vaja, sest õnnelikuks teevad meid kõiki erinevad asjad. Aga minu meelest on jube nõme kellegi valikuid kritiseerida (nagu ma ise varem tegin). Kes tahab tööd rabada, see rabagu. Kes tahab lapsi kasvatada, kasvatagu. Kes tahab põldu harida, harigu. Kes tahab pühendada oma elu minielevantide aretamisele, andku tuld.
Ühiskond kritiseerib tegelikult kõigi valikuid. Oled kodune, siis oled sa nn ühiskonnale kasutu kodune vegeteeriv tont. Oled karjäärinaine, siis oled ka mõttetu, sest iivet sa ei tõsta. Oled sa lastega karjääriinimene, siis oled sa lihtsalt jube ema, kelle lapsed kasvavad seest surnuna, sest neile pole ilmselt piisavalt emaarmastust antud, sest ema oli palju tööl. Näiteid võib ülehomseni lugeda. Alati teeb naine midagi valesti. Mehed muidugi ka, aga see on juba teine teema.
Samas mu sõbranna ütles, et olenemata sellest, et kriitikat jagub kõigile elustiilis elavatele naistele, tundub talle, et just need kodus olevad emad on niiöelda kõige suurema põlu all. Mina aga jälle tundsin, et rohkem põlu all on need emad, kes lapse kõrvalt töötavad. Ja raudselt kui meie seas oleks too hetk olnud mõni naine, kellel pole üldse lapsi, oleks meile öelnud, et kõige rohkem taunitakse temasuguseid. Ühesõnaga nagu ikka, igaüks tunneb ennast kõige rohkem puudutatuna sellest, mis ta ise on. Olenemata sellest, kas see on üldse “puudutust” väärt 😀
Igatahes kui ma neid asju kõrvale panin, siis Kardo küsis mu käest, et kas mina tunnen kuidagi, et ma ei oskaks muud teha, kui rase olla või lapsi kasvatada, et ka ennast väärtusliku inimesena tunda. Ma vastasin, et ma ei teagi. Ma tunnen ennast küll üsna väärtuslikuna, aga no mida siin salata – mida rohkem ma neid mugulaid teeks, seda väärtuslikum ma endale tunduks kah.
Mis teie sellest värgist arvate?
Ja lõpetuseks ma panen pilte enda jõulunurgakesest, sest noh.. mis ma neist niisama pildiposti teen. Mitte, et siin jõulunurka väga näha oleks, aga ma luban, et see on päris ilus. Mul neid jõulu fotoshuute tuleb küll ja veel.. Kuni selle aasta lõpuni on kõik ajad täis, seega küllap näete mingi hetk nagunii 🙂
80 kommentaari
Tead- mina arvan, et selle hetkeni on kõik okei, kuni ei minda väga äärmuslikuks. Mul on nt üks tuttav sõbranna (no mitte enam nii väga sõbranna), kellel on ridamisi tulnud 3 last ja kes on see nn. kanaema. Mul on teisigi sõbrannasid, kellel järjestikku 2 last, aga kes laste saamise juures on sama lahedad edasi ja mis KÕIGE TÄHTSAM, huvituvad ka teistest asjadest. Ma arvan, et see on nii ühel, kui ka teisel juhul oluliseks märksõnaks. Kui sa oled kanaema, ilma hobideta, väikese kõrvaltööta?, millegi muuta- siis mingiks hetkeks sa ei ole isiksusena enam huvitav kaaslane 🙁 Vestlus esimene pool kujuneb stiilis: “me olime haiged”, “meil oli sünnipäev”, “meil tuli hammas” jne. Vahemärkusena ma küsiks seda ka, et mis kuradi “MEIL” 😀 No palju õnne Juta, aastaseks saamise puhul, soovi oma pojakesele siis ka? Ja teine osa vestlusest kujuneb stiilis: “kas sa kuulsid, et Mari…”, “Kas sa seda tead, et Margit…” – ehk siis teistest rääkimine. No mõni asi võib korraks kulmu kergitama panna aga lõppkokkuvõttes jätkub juttu 30 minutiks ja noh, ei ole kuigi paeluv.
Võibolla on asi ka minus, et ma olen harjunud põnevate inimestega. Kes on reisinud, erinevaid ameteid pidanud, karjääri teinud, mingeid projekte läbi viinud vms. Sa võid ju end ka hetkel kanaemaks pidada aga sul saab pulli ka :), samas sa õpid juurde ja ei jää nö paigale, mis on nii oluline. Lapsed on imelised aga kõike muud on ka 🙂
Selline tagasihoidlik arvamus siis 😀
Võiksid kunagi kirjutada, kuidas sinust sai just ajakirjanik. Huvitav oleks lugeda.
Aga teemast. Kuigi mul lapsi pole ja vahel hirmuga mõtlen, et kuhu ma nad veel mahutaks, siis on selline soov kõike õigesti teha mulle täitsa tuttav. Kool, töö, pere ja et iseendale ka aega jääks … Kõige selle ühitamine on raske ning päris tihti pean endale meelde tuletama, et on täitsa ok kui ma ei tee kõike perfektselt ja et hukka mõista on lihtsam kui mõista.
Mina arvan, et väga vahet pole- oled Sa kasvatusele pühendunud ema, karjääriinimene või ema, kes rügab end põhimõtteliselt hingetuks, et tööd tehes lapsele (lastele) head elu võimaldada- alati, nagu ALATI on keegi, kellele ei sobi. Ja need kobisejad on enamasti ise erineva valiku teinud kui Sa ise oled. Mis poolehoidu siis sealt nagunii oodata? Ja kes lihtsalt tahavad möliseda, nad polegi olulised. Neil on mentaliteedi tõttu nagunii omad probleemid. Endaga rahul inimene üldiselt teisi maha ei tee, kuigi ühiskond näitab meile vahel vastupidist- aga sellised ongi endaga vaid näiliselt rahul. Ja siis mõtledki, et AGA mina usun endast palju paremat kui see, mida mingi suvakas jorss püüab mulle mõista anda, sest kas jorss muud ka oskab teha, kui vigu otsida vä?
Mul on küll esimene pisi poja. Aga sellegi poolest ma mõtlen koguaeg, et tahaks tööle minna ja kuidagi moodi ka abiks olla. Aga mees aina korrutab ja korrutab, et sa ei pea veel tööd otsima. Sul ongi oma töö lapse eest hoolitseda. Mul on küll riigi poolt sissetulek aga see ei loe midagi. kui ma olin kaheksandat kuud veel rase. Siis mul tuli nagu välk mõte, et peaks ikka tööd otsima. Sain sõbrannale ja endale hea pakkumise. Kahe nädala eest 390€. Aga sinna paika see jäigi.
Ma tahaks su koerale pai teha 😀
Ei noh kui sina tunned ennast mõtetu inimesena siis mis mina veel tundma pean 😀 olen 26 aastane, lapsi pole ja karjääri ka pole. Aga kui ma nüüd nende vahel sedasi jäigalt valima peaks siis vist laps tuleks ennem. Olen mõelnud, et esimene laps võiks tulla enne 30ndat. Siiani kaaslast pole, isegi mitte silmapiiril veel mitte 😀 kõike muud on, mehi justkui on jalaga segada, aga näed seda armastust ja tulevast laste isa veel pole ja muidugi enam ma ei põe ka. Olen õppinud nautima vallalise elu ja see on täitsa tore. Samas ma tunnen et kindlasti tulevikus annaks laps mu elule veel sügavama mõtte. Samas ma usun et ma olen oma elus teinud nii mõndagi, et pole elus vegeteerinud ühe koha peal. Olen kolinud teise riiki, omandanud ideaalselt selle riigi keele, teen ausat tööd, reisin ja samas olen hetkel väga õnnelik ja rahulolev. Kooli plaanin ka minna. Ùhiskonna jaoks pole vast kunagi miski piisav ja ma ùritan oma pead mitte selle pärast vaevata, sest põhiline on see et ma ise oleks õnnelik ja seda ma ka tegelikult olen 🙂
Mulle ei meeldinud varem Su blogi. Liiga erinevad arvamused, liiga erinevad vaated. See pole ju isegi halb, mitmekesisus rikastab või kuidas see reklaam oligi.
Sel ajal kui hakkasite uurima miks Mari ei räägi, olen rohkem lugenud ja nüüd juba üsna igapäevaselt. Mulle tundub, et Sa oled hästi palju kasvanud. Ja mitte pikkusesse ja laiusesse 🙂 Kuigi Sul on ikka endal kindel nägemus asjadest, siis positiivne on lugeda, et Sa saad aru, et see nägemus ei ole sama mis teistel. Lisaks on tore lugeda, et tunned end kodus hästi, naudid lastega olemist ja kasvatamist. Mulle tundub, et Sa oled leidnud “oma koha, oma inimesed” elus ja see teebki inimese õnnelikuks ning kumab temast välja.
Palju rõõmu teie ellu 🙂
Aitäh 🙂
Ma tahtsin umbes sama kirjutada. Varem ma ei saanud sust üldse aru ja vihastasin su seisukohtade peale, ise ikka ja jälle siia lugema ronides. Nüüd taban end mõttelt, et mis selle Mallukaga juhtunud on, vist täiskasvanuks saanud? Sa oled palju küpsem ja tasakaalukam. Tore on lugeda, su lood tekitavad hea tunde minus. Rohkem kui varem. Palju rohkem.
Tunnistan, mina olen üks nendest, kes vahepeal võttis Malluka blogi jälgimise maha, kuna minu jaoks muutus kogu su blogi kuidagi väga negatiivseks ja kriitiliseks peaaegu kõige suhtes. Aga näed.. Müts maha, sa nagu ära vahetatud. Tubli! Su blogi on nüüd palju nautitavam lugeda kui varem. Beebid teevad imesid.. 😀
Oh, ma olen ise sellesse auku ka kukkunud – et üritad kõike, korraga. Et jumala eest keegi ei saaks sind hukka mõista. Lastega kodus olemise pärast, töö tegemise pärast, kodu korrashoidmise pärast, kodu segamini olla laskmise pärast jne
See on vist kõik üldse interneti süü – loed miljonit erinevat arvamus ja enda arvamus ja see, mis enda jaoks on õige, kaob sinna massi sisse kuskile ära. Ja siis sipledki, üritad kõigile(kuid päriselt, kellele?) meelejärele olla. Mis see anonüümse massi arvamus peaks niipalju korda minema. Et teised arvavad, et ma ei ole/tee piisavalt. Ma igapäev nüüd kasvatan seda enesekindlust. Et ma pean olema meelejärele eelkõige endale, siis oma perele ja üldse mitte kõigile.
Jah, just nii tulebki elada. Endale ja oma perele sobivalt 🙂
Sama. Et püüdsin kõigile meele järele olla, lapsed ja looming ja õendusõpingud ja -töö, ilus ja sportlik ja lahke, hea kokk – ja mis ma sellest sain?
Sa peaks ikka rohkem koristama. Nii isekas sinust end tappa tahta! Sellepärast sa polegi mehele saanud!
Maailm tahab alati rohkem.
On minu asi talle öelda, et mine ka persse, olen ise õnnelik nagu oskan.
Nüüd tean.
Laste saamine on vanemate vastutus. Ja ega neid lapsi naabritele/sõpradele/tuttavatele siia ilma ei tooda. Seega ,eks iga vanem tea, mille ta oma õlgadele võtab, kui lapsesaamisele või mittesaamisele mõtleb. Savi, mida keegi teine arvab.
Ma olen kolme lapse kõrvalt kõike jõudnud teha ja tänaseks ka oma kolm last üles kasvatada jõudnud. Kusjuures viimased kümme aastat üksikvanemana.
Meenus just lugu ka: nõupidamiste laua tagant tõustes ja öeldes, et minu aeg sai otsa, et pean oma kolme järeletulevat põlve kantseldama minema, vaadati mind nagu ilmaimet. Küsisin, et mis nüüd? Üle laua tähtsad inimesed uurisid, et Sul on lapsed ka või? Vastasin – et kui kolm last on, siis on ime, et ajutegevus toimib või?
Naised, kui Teil on olemas armastav pere ja soov lapsi kasvatada, siis palju õnne ja armastust Teile! Ja kui on soov pühnedada end karjäärile, siis ikka palju edu! Oluline on, et teate, mida teete:)
Jaaa, kõike saab tasakaalus hoida!
Mõttetu kodukanana ja 2 lapse emana arvan, et oled igati tubli naine ja ema ja hetkel ajad õiget asja. Kunagi tegid õiget asja nt. tööd või karjääri hästi ning tulevikus võibolla midagi muud kolmandat hästi. Nii ongi. Kui kõik oleks koguaeg sama, siia ripuks me kõik oma ema tissi küljes ?. Elu muutub ja inimesed koos sellega.
Just 🙂
Karjäär jms on oluline küll, aga mu elu tundus ilma lapseta täiesti mõttetu ja tühine ja eesmärgitu. Me üritasime aastaid beebiootele jääda, õnnestus lõpuks 2 aastat tagasi. Nüüd ootan juba teist 🙂 Milleks mulle teine laps? Kas ta just mulle on… Ma mõtlen pigem, et ikka tore, kui on vend või õde, kellega elu jagada. Vennad-õed jäävad eeldatavasti me kõigi kõrvale kauemaks kui vanemad. Mind absoluutselt ei huvita, mida keegi teine asjast arvab. Pereloomine pole mingi häbiasi, just vastupidi ju. Kes arvab, et see mingi tühi lebotamine ja kodus looderdamine on, pole ise lapsevanem olnud. Lapsed võivad ju olla, aga järelikult pole selles suures kasvatustöös osalenud.
Mul on vend, kes utsitas oma naist tööle, sest noh, raha ikka vaja ja miks tema üksi peab tööl käima ja töölkäimine ikka nii suur pinge, mis polevat võrreldavgi lapsega kodus istumisel jms. Kohe näha, et ta pole pidanud päevi, nädalaid, kuid lapsega kodus olema. Kuigi lapsed on üks suur rõõm, ei ole iga eluetapp üldsegi nii rõõsa ja roosiline. Ja kui enamus laspekasvatuse koormusest on ühe vanema õlul, siis paratamatult tekib ühel hetkel sellest mingi mandumistunne ja tüdimus ja väsimus jms sellised mitte ilusad asjad. Aga eks kõik inimesed seda ei saagi mõista. Ja kõik inimesed ei peagi lapsi saama. Saavad ikka need, kes seda soovivad.
Kardo ema muuseas rääkis mulle sama asja, et esimese poja sai endale, teise (Kardo siis) tegi suuremale kaaslaseks :D!
Mul ka teine laps tulekul, et esimesel huvitav oleks. Ja siis ei pea ainus laps mind üksi matma, saavad hingevalu jagada 😀 ise olen üksikuna kasvanud ja igatsen siiamaani õde-venda, kuigi olen täiskasvanud naine.
Mul laps kolmene ja nii raske on tööle saada. Enamus firmad nii laste vastased. Töövestlustel kui küsitakse lapse kohta siis seletan, et mul väike laps ja siis kohe on ninad vingus, et kes neid vaatab kui haige vms. Väga haige suhtumine. Ühes kohas lausa öeldi, et nad ei võta tööle kui väike laps. Ei noh tore a mis kuradi pärast te mind siis vestlusele kutsusite. Vahel nagu karistatakse noori emasi. Nii tobe olukord mu meelest 🙁 Kuna kasvatan last üksinda siis ei saa ka mingit baari tööd teha, vaid on vaja lapsele lasteaeda järgi jõuda. Mul on igasugune motivatsioon kadunud töö leidmise osas 🙁
Mul ei ole muidugi iial endal sellist olukorda olnud, sest ma olen alati samas kohas töötanud (ok va korraks vahepeal), aga minu teada tööotsija ei ole sunnitud isegi tööandjale ütlema, kas tal on lapsi või mitte, sest tegu on tema eraeluga. Kas pole nii?
Jah, aga varjata seda (laste olemasolu) pole ju ka mõtet, sest arvatavasti tuleb mingil ajal lapsega haiguslehele jääda ja siis on ka üsna nadi teatada, et ahjaa, unustasin mainida et mul on kaks väikest last 🙂 Minu arvates on selline varjamine tööandja suhtes isegi veidi alatu või nii..
Jaaa, varjata oleks jah imelik, aga ma lihtsalt räägin, et nad ei tohiks küsidagi 😀
Kui sa seda tööandja seisukohast vaatad, siis ju üsna arusaadav, et ta ei taha endale töötajat, kes päevad läbi puudub, sest laps haige. Kui ise oleksid tööandja, siis sa ka ju ei tahaks maksta töötajale, kes jumal teab kui palju üldse tööl käib ja kelle peale kunagi ei saa kindel olla. Seega ainuke variant siin on enne tööle kandideerimist välja mõelda, mis juhtub siis, kui laps jääb haigeks ja seda ka tööandjale vestlusel öelda. Minu arvates ei ole iga töövestlusega kuigi mõttekas loota, et äkki seda tööandjat ei huvita, kui palju sa tööl käid. Ikka huvitab, kõiki tööandjaid huvitab. Seega kui vaadata olukorda läbi tööandja silmade, siis võib üsna kiirelt lahenduse leida.
Selle peale ma saangi alati öelda, et juhul kui lapsel on mingisugune kergem haigus nohu/köha siis saab teda vaadata 100% minu kodusolev ema aga juhul kui lapsel ikka ööd otsa palavik vs mingi okseviirus siis otse loomulikult ma ju tahan teda ise põetada ja aidata. Pealegi minu kogemus näitab seda, et mõni täiskasvanud inimene on palju sagedamini haige kui see 3 aastane laps. Töötukassas öeldi ka, et tegelikult nad ei tohiks lapse kohta uurida aga samas varjata ka seda ei tohi. Mina kui aus inimene ikka vestlusel selle ära rääkinud, kuna ei soovi et tulevikus keegi selle pärast ussitama hakkaks. Samuti ei tohi ükski firma vahet teha lastega ja lastetul inimesel aga ohates ütles töötukassa konsultant, et nii nad paraku teevad. Kogu selline asi teeb mind äärmiselt kurvaks, sest mis võimalused siis mulle jäävad ?
Mina jälle pole kunagi sattunud kohta kus laste pärast tööle ei võeta. Ise olen alati vestlusel ka selle ära maininud, et on olemas toetav tugi süsteem.
Vaatamata sellele, et puudusin 10 nädalasest praktikast 2 nadalat kuna laps oli haige, sain samasse kohta tööpakkumise. Seega minu jaoks jälle kummalised sellised jutud ja olen töötanud erinevates valdkondades.
Sain üsna noorelt lapse ja teadsin kohe, et see armas suhkrutükike jääbki ainsaks. Siiski tõstsin ka mina nunnumad riided ja lemmikmänguasjad kõrvale, kes teab, milleks. Et ta suurena näeks, kui pisikesed hilbud tal seljas olid, milliste asjadega ta mängida armastas, mis raamatuid lehitses… Et ta ka läbi asjade näeks, kuivõrd armastatud ta oli ja on.
Edaspidi töötasin, karjäärimutt polnud, päris reatööline just ka mitte. Eeldusi karjääriredelil kõrgemale ronimiseks oli, aga süda kiskus koduperenaise elu poole. Oligi kuidagi mõttetu tunne, nagu oleks midagi olulist maha maganud, sihid seadmata jätnud. Lapsi endiselt rohkem ei soovinud. Aga millalgi oleks nagu rusikaga vastu vahtimist saanud, lõi pildi klaariks, kui mehe tagasihoidlikku juttu kuulasin. Tema soovis nimelt pisikest. Mõtlesin asjad hoolega läbi, leidsin, et ma ei pea üldse millestki loobumagi, pigem saaks täidetud üks suur salajane tühimik.
Esimese lapse sünnist oli möödunud tervelt 20 aastat, kui sündis teine laps. Samasugune õnn, nii suur, et teeb füüsiliselt haiget. Osad vanad asjad läksid käiku kah!
Ainult see mõte teeb natuke kurvaks, et viimaseks ta mul jääbki. Nüüd ma tunnen küll, et võiks olla ka kolmas laps, sest minus on nii palju armastust nende jaoks, aga vanus enam ei halasta. Magasin oma võimalused maha. Aga väga palju ei kahetse ka, sest mul ju ikkagi kaks last nüüd on.
Sina, Mallukas, oled lühikese ajaga väga palju kasvanud. Rohkem, kui mina sinuvanuselt, kuigi ma pidasin end väga mõistlikuks naiseks. Ja sul on oma karjäär, kuigi see on erinev paljude teiste omast. Las olla, ag aelu eesmärk peagi olema end karjääriredelilt surnukskukutamine.
Nii lahe, et teise lapse ka veel said! Ma mõistan seda kurvastusetunnet, ma olen ka mõelnud, et kui Lents peaks jääma viimaseks, siis see oleks ju niii-iii-iii kurb. Kuigi kaks last on ju küll ja veel 🙂
Aga aitäh sulle ka, eks ma üritan ikka jah kasvada, aga mitte laiusesse 😀
Mul ei lähe eales meelest sinu kommentaar minu laste kohta
xxx Post author12. June 2014 at 11:10
Kui sa viisakust tahad, siis mine otsi seda kuskilt mujalt. Sa oled mulle juba TÄIEGA pinda hakanud käima, mine kasvata parem oma sadat last või tee midagi tarka. Over and out.
Et kontekstist paremini aru saada, siis kogu teema siin: http://soppingq.blogspot.com.ee/2014/06/valk-selgest-taevast.html
Aga mul on hea meel, et sa oled lastesaamist natukene teise pilguga vaatama hakanud.
Hei. Tead, ma üldiselt ei mäleta oma kirjutatud kommentaari, aga seda mäletan, sest ma kirjutasin seda mitu korda ja kustutasin ära ja siis kirjutasin uuesti. Mida ma aga ei mäleta on see, MIKS ma su peale pahane olin. Minu meelest sa olid mingis eelneva postituse kommentaaris kuidagi mind solvanud (midagi seotud lapsekasvatusega) ja see täiega näris mu sees. Selle pärast niimoodi nähvasingi vastu.
Aga ma alles hiljuti ütlesin ise, et mul on lastekari, niiet see “sada last” pole ju ilmselgelt väga hull võrdlus 😀 Ma siiani tahaks öelda, et oh juudas, sul on ju lausa mingi sada last! Mitte, et sajas lapses midagi halba oleks. See on sada korda rohkem armastust, kui ainult ühega 😉
Vahepeal on mul tunne, et Sa kirjutad minust. Mind pole küll õnnistatud nii andekate külgedega nagu sinul on, aga see emadus ja emaks olemine on meil küll nagu üks-ühele. Igatahes, soovin Sulle parimat ja tea, et Sa oled supper äge ema ja abikaasa.
Naljakas, mis andekatele külgedele? 😀 Ma teen nipet-näpet siit ja sealt 😀
Lugedes siin neid kommentaare, siis tundub küll, et asi on ikka väga iga inimese mõtlemises kinni. Miks sildistatakse, et oi kui laps, siis ju ei saa sotsiaalne olla, reisida, omale asju osta, kindlasti siis laenud kaelas jne. Kust selline mõtteviis? Olen hetkel küll ühe lapse ema, aga ei ole meil laene, reisime, oleme sotsiaalsed, laps on ka alati hoitud, armastatud ja tihti teeme just kõiki neid toredaid asju lapsega koos. Kui oma peast igast ühiskonna sildid lahti lasta, siis saab elada ka laste kõrvalt ja inimeseks jääda. Ja on kindlasti ka inimesi, kes tunnevadki mingil hetkel elus, et tahavd olla vähem sotsiaalsemad, kodukesksemad jne, see aga ei tähenda et kõik seda tahaks ja et laste saamisel kõigi elu täpselt selliseks muutuks, kodukanad laenud kaelas, juuksed sassis jne.
Ma arvan, et sellised kuvandid tulevad äkki sõprusringkonnast? Ma ei tea. Kui vaadata blogimaailmas ringi, siis ka enamik blogijaid elavad õnnelikku elu lastega ja keegi pole mingi mandunud kodukana. Va mina, sest lents oksendas mulle eile pähe, mina vaatasin juukseid ja mõtlesin, et ah, ainult juukseotsad! Lõin käega ja panin juuksed krunni 😀 Laen on meil ka, aga õnneks mitte suur.
Mina arvan, et nt sinusugune ema, kes KASVATAB lapsi (ei sigi niisama, et nad lihtsalt ise kasvaks, saaks raha vms..), panustab ühiskonda samamoodi nagu töötav inimene. Sa mõtle, millise panuse sa annad. Sinu lapsed kasvavad ka kunagi suureks ja hakkavad töötama. Ma saan aru, et paljude inimeste mõttes on töötu kodune ema laiskvorst, kellest kasu 0, aga suuremas pildis see pole nii. Ma ei räägi praegu hariduseta noortest emmedest, kelle miinimum emapalk oma geelküünte korrastamisele kulub, onju.
Aga naine, kes on teinud tööd kasvõi natukene, otsustab hoopis lastekasvatamise kasuks, mis selles halba on? Ega siis laste sünnitamise eest niisama tööstaaži ei anta – see ka töö.
Mina sain oma esimese lapse veel ülikooli ajal, raske oli, aga saime hakkama, lõpetasin õpingud, sain hea töö. Aktiivne tööperiood (kestab siiani), 8 aastat non-stop ja ikka lapse kõrvalt. Kodus oleme mehega iga päev kella 17:00-st, veedame koos terve perega aega, reisime jne. Nüüd oleme mehega mõlemad 30, esimene laps käib koolis. Otsustasime, et on vast aeg teine laps saada ning jäängi üsna varsti koduseks. Kas siis mõttetuks kanaemaks v? 😀 Ma ka ei välista, et võiks veel kolmas otsa tulla, miks mitte? Kui me suudame oma lastele pakkuda kõike, mida eluks vaja läheb, siis miks ma ei peaks sünnitama..
Ühesõnaga igaüks ise otsustab, mis ta teha tahab.. pole mõtet kedagi sildistada. Vaadake M. Repsi, kuues laps tulekul, karjäär missugune.. nüüd öelge, ah no tema ju oma lapsi ise ei kasvata onju.. 😉
Just, mõni kasvatab lapsi, teine teeb mega karjääri, kolmas kulgeb niisama läbi elu – igale oma!
Minal olin pikalt see tark kes kinnitas, et lapsed pole minu rida. Aga tegelikult ei ole ka, kui mind kord mingi ürituse tõttu oma loova loomu pärast laste ette tõmmati, siis ma tahtsin vaid karjudes põgeneda.
Kuna mu elukaaslane minuga sama meelt oli, et haridus, töö, firma, raha, maja ja autod esimesena, siis ma isegi lastest ei mõelnud. Seda hetkeni, mil jumal teab, mis ime läbi ma lausa läbi kolme vahendi rasedaks jäin. Mul ei lähe need naistearsti sõnad meelest kui ta sonariga sees uuris ja minu pärimise peale, et kas need tabletid on miskit väga vussi keeranud, hakks mulle kellegi käsi ja jalgu seletama. Mina muidugi pistsin pildi taskusse.
Tean, et lahkusin abordi ajaga ülehomseks, sest siis oli veel viimane piir. Aga mees kätest ja jalgadest kuuldes palus kutsikasilmil, et ma järgi mõtleks.
Tean, et minus valdas sellel hetkel viha, sest pillid ei toiminud, kondoom vedas alt ja sisetunde järgi SOS ei olnud ka oma tööd teinud.. paraku selle SOSiga vist oligi hilja juba, ags mu pea rasedust tunnistada ei tahtnud. Ma polnud kellegi mudilast katsudagi tahtnud.. nüüd ootasin ise üht.
Õnneks veenis mees mind ümber, ma küll kannatasin terve raseduse paanikahoogude all ja siis hiljem sünnitusjärgse depressiooni käes, aga nüüd on mul kolmene poeg. Tark, iseseisev ja mitte ära hellitatud.
Nüüd ootan ma teist.. oma venna järgi tean, et heaks suhteks tulevikus on vaja väikest vanusevahet. Mitte, et ma nüüd laste inimene oleks. Sugugi mitte.. ma olen õppinud vaatama heldinud pilguga ja nägema kakast, oksest ja tatist kaugemale, aga võõraid lapsi ma ei puutu ning hoida ei tihka. Igal ühel siiski omad.
Seega ootab ülikool mind alles ees ja reisida saan siis kui kõik juba saavutatud on, mitte ees ootamas. Ma pole siis ka liiga vana, et peaks koos kondimäärdega reisima, sest mini reisid pole “pikutan rannas” stiili vaid “sõidan lauda, ronin, matkan, ujun, avastan” pigem.
Mõttetuna tunnen ma ennast naguinii, sest seni kuni pole kõva tööd, pere, armastust ja palju pappi, siis vaadatakse (või vaatame me ise) alati meie pihta viltu.
Mina olin ka pikalt selline, kes oli mingi iuuu lapsed, ei taha iial 😀 Aga näed…
Olen 31. Lapsi pole. Kärjääri kui sellist pole ka. Ja siis need inimeste küsimused “miks teil lapsi ei ole?”, “millal te lapsed saate?” tekitavad kuidagi sellist survet, et ilma lasteta ma justkui ei oleks väärtuslik ühiskonnaliige. Fuck that, ma ütlen!
Oeh, ma täitsa usun seda, et neid küsimusi võib tulla jah. Nõme küss, inimestel sadu põhjuseid mitte lapsi saada ju. Muidugi ma ise soovitan ka, et saa – teiste omad on nõmedad ja tüütud, aga enda oma on selline armastusehunnik, et paha hakkab 😀 Aga kui ei taha, siis ei taha, jumala eest! 😀
tahtmine tahtmiseks, aga kui ei tule, siis lihtsalt ei tule 😀 aga teistele ei hakka ju üksikasjalikult seletama miks ja kuidas ja mis põhjusel. Nii et naudime oma elu ilma lasteta, süümepiinu ei tunne ja las teised pööritavad silmi edasi 🙂
No see on juba teine asi jah, et mis sa krt teha saad, kui ei tule. Ja tõesti pole see asi, mida arutada võõrastega. Elu tulebki nautida. NAudi täna ntks seda, et sulle pähe ei oksendatud 😀
Noh jah. Olen 29 ja pole lapsi ja ilmselt ei plaani ka veel. Kuigi pole nüüd teab mis karjelist aga siiski jah vb tahaks veel natuke õppida ja reisida ja muid asju 😀 leian et ühiskonnasurve igasmõttes on jah kõige hullem ja eriti neile, kes pole tahtnud v saanud mingi eani lapsi.
Nõme 🙁
Ma ei tea kas sa ka muud oskad teha (Muidugi oskad. Nii andekat inimest annab tegelikult otsida. Oleks ma pooltki nii andekas…), aga laste saamisega saad sa küll hästi hakkama. Selle tõestuseks on sul ju ette näidata 2 väikest imearmast printsessi. No üks muidugi natuke suurem, aga ikkagi sama armas.
Just 🙂
Mina sain esimese lapse 3 aastat tagasi ja arvasin umbes aasta, et tahan teist kohe otsa. Ka mina olen väga kodukeskne inimene ja mulle meeldib pühendada oma perele ja kodule. Unistan kolmest lapsest ja sellest, et saaks oma maja korda ja aia ümber ja kaks suurt koera hoovi peale jooksma ja kuidas kôik lapse sôbrad alati meile tahavad tulla ja kuidas ma siis maailmaparimat sööki neile teen jne ja olen üldse maailma kôige parem koduperenaine. Mulle meeldiks see! Ühel hetkel hakkas mind aga segama asjaolu, et sünnitasin lapse olukorras kus mul polnud endal mingit väljundit ega vôimalusi…mees sai isapalga, sest mina oleks saanud miinimumi aga tema palk oli maksimum. Ja ma tundsingi, et kui ma just kodus süüa ei tee vôi lapsega ei toimeta, siis mul polegi mitte midagi. Ja kuigi mees on mulle alati raha andnud kui vaja on, siis vôttis emapalgast loobumine nagu viimasegi iseseisvuse. Kui laps oli kahene, olin ma jôudnud sinnamaale, et kas nüüd teha uus vôi ei, kuni ma sain aru, et ma ei suuda olla ideaalne koduperenaine, kui mul pole midagi, mis oleks ainult minu väljund. Midagi mis annaks mulle materiaalse kindlustunde alatiseks (sest iial ei tea mis juhtub) ja midagi mille kohta ma saaks öelda, et täitsa ise tegin (polegi mehe väikseid poisikesi vaja) ?. Tänasel päeval üritan rajada oma ettevôttet, mis kôikide asjade sobivusel peaks hakkama toimima uue aasta esimeste kuude jooksul. Ja kui kôik nii läheb siis 2-3 aasta pärast kui mul on oma tagala ja oma isiklik beebi, siis tahan kindlasti veel kahte last ja neid juba pisikese vahega ? Ma ei saa oma ettevôttega rikkaks aga hakkan ilmselt elama paremat elu kui varem ja mul on vaja seda kindlustunnet, et mul on töökoht kuhu tagasi minna ning millega tegeleda kui kodus kaane pealt ära lööb ja meil kôigil juhtub seda. Ükskôik kui superemmed ja naised ja kodulembelised me oleme ? Ja noh…kui mu ettevôtte toimima ei hakka, siis teengi lihtsalt lapsi ja katsun aru saada, et olengi loodud siia ilma superperenaisena! ?
Ma mõistan sinu tundeid ka. Mulle meeldib ka see teadmine, et kui vaja, saaksin ma oma lastega iga kell ka üksi hakkama. Aga seda ma ikka ei tea, kas ja millal ma kolmandat tahaks, Kaks on ka juba niiiii palju lapsi 😀
Ma olen ka piisavalt õpetaharelt saanud tagasisidet, et mis sa siis veewl koli ronid kui sul laps on. Sain lapse kui olin 18 ja põhiharidusega. Hetkel 23 ja viieaastase kõrvalt ülikoolis. Eee no ma ei ütleks et mu laps saab vähe armastust. Sest kogu minu hellus hool ja armastus läheb ainult talle. Vahel olen mõelnud et ma ilmselt siis ei suudaks kui mul mees ka veel kõrval oleks…. aga jah tahaks teist last ka aga ilma meheta päris ei saa ja majanduslik olukord ei võimalda hetkel veel….
Tubli oled!
Minul üks laps ja ei iial rohkem 🙂 Jh olen seda kuulnud pidevalt et küll mõtled ümber aga arvan kui ikka oled enda jaoks asjad selgeks mõelnud siis las teised râägivad mida iganes tahavad. Mina kodus olemist ei naudi.Tahan inimestega suhelda ja sotsiaalne olla.Nii hea on taas koolis käia ning loodetavasti varsti saan ka tôôle 🙂
Elus on muudki lahedamat kui tatiseid ninasid pühkida ja mähkmeid vahetada 🙂 Milleks oma keha koormata? Ennekōike olen siiski naine mitte sünnitus masin.
Aga see ongi nii et iga üks leiab omale sobima ning siin pole ōiget ja ega valet vastust.Inimesed on erinevad 🙂
Laste kõrvalt saab ju ka sotsiaalne olla, aga see vist oleneb kõvasti sellest, et milline on laps ja ema tugivõrgustik.
Naljakas, ma olen 20 ja alati olen end ikka tulevikus emana ette kujutanud. Aga mida vanemaks saan, seda õudsemana mõte lastest tundub. Ausalt, ma ei suuda midagi kohutavamat ette kujutada kui rasedaks jäämine.. huvitav kas see on normaalne ja läheb üle? Ma lihtsalt tunnen, et olen liiga egoist, et lapsi saada. Ma tahaks raha teenida ja seda enda peale kulutada, elada laenudeta, reisida, olla kohustusteta. Ja selliste plaanidega laps kohe uldse ei sobi, nii et praegu tundub küll, et minust võib ema saada alles 35+. Õudusega vaatan omavanused või nooremaidki, kellel on laps(ed). Mul on neist nii kahju, et nad oma elu ära on rikkunud:D a vb nemad tunnevad end jälle maailma õnnelikemana:)
No worries 😀 ma olen 25 ja samade mõtetega…millegi pärast tunnen et see ei muutugi,a mis siis.
Ma olen 27 ja selliste mõtetega : D Pole kunagi lapsi saada tahtnud ja mida aeg edasi, seda rohkem ma nii tunnen. Vahel mõtlen küll, et kas ma olen imelik ja äkki hiljem kahetsen, aga no nii väga kui ma ka ei tahaks, ei suuda ma ennast ümber veenda.
Mina 28 ja täpselt samad mõtted..
+1 , mina olen ka 27 ja ei ole lapsi ning ei tea tõesti, kas üldse tahan :D. Hea teada,et veel selliseid leidub, juhuu 😀 Teiste lapsi on küll armas vaadata ja nunnutada 🙂
Miks peakski ennast ümber veenma? Kui ei taha, siis ei taha!
Mul oli ausalt öeldes kergendus neid kommentaare lugeda siin… Ma olen 25, abiellusin juba 20 aastaselt, meie suhe mehega on selline õnn, et ma poleks isegi osanud unistada sellest. On ka oma kodu jne. Aga.. me kumbki ei taha lapsi. Mul ei ole iial olnud mingit emainstinkti, tunnet, et aga äkkki ma kunagi hiljem ikka tahan. Ainult on tunne, et see lihtsalt rikuks kõik ära, mis meil juba olemas on. Mõte rasedaks jäämisest tekitab lihtsalt täielikku paanikat, kasutame ülikorralikult kaitsevahendeid ja ma olen tihti unes näinud, et mul on beebi ja olen täielikus ahastuses, et see on nüüd igavesti minuga ja et see piirab mind nii hullult. Mehe huvi laste osas on ka täiesti olematu, aga minus on mingi hirm, et äkki ta kunagi mõtleb ümber ja see lihtsalt hävitab meie abielu. Ainult tema pärast ei hakka ma ju küll last kandma, sünnitama, kasvatama. Et siis K’le vastuseks, et see ei pruugi üldse üle minna. Never say never, aga ma ei suuda ette kujutada, et minu tunded selles osas muutuks veel. Kui keegi saab oma näitel selle ümber lükata, siis kuulaks-loeks ka huviga 🙂
Mul on täpselt samamoodi! Nagu oleks ise selle kommentaari kirjutanud. Ma olen 28 ja abiellusin kui olin 24. Suuremal osal meie tuttavatest on juba lapsed. Igakord kui neil külas käime ja koju jõuame, ohkame kergendunult, et jumal tänatud, et meil lapsi pole. 😀 Samas on mul ka väike hirm, et mis siis, kui mees mingi hetk avastab, et ta siiski tahab last. Ma ei tea, kas see emainstinkt võib kunagi lambist peale tulla? Praegu tekib mul igal juhul järjest enam tunne, et see pole kohe üldse minu jaoks. Ma olen ka unes näinud, et olen rase ja sünnitan ja need uned lõpevad alati sellega, et ma üritan seda beebit kuhugi/kellelegi ära sokutada, sest see tundub lihtsalt nii vale ja nii piirav.
Ja sinu kommentaar oleks nagu jälle minu kirjutatud 😀 eriti see külas käimise osa, see rahu ja vaikus oma kodus on lihtsalt imeline pärast :D. Ja isegi tahaks selle emainstinkti kohta teada, äkki tuleb see 40 aastaselt peale ja siis kahetsen terve pensioniea, et niimoodi otsustasin. Loodan siis, et mul väike õde saab kunagi lapsi, saan siis oma süümepiinade najal parimat tädi mängida 😀
Mhm, ma loodan ka teiste peale. Mu mehel on 4- aastane poolvend näiteks ja meheõde ka just sünnitas. Vast nad ikka viitsivad vahest külla tulla, kui me mingi 70-sed oleme. 😀 + minu jaoks on lapsendamine ka variant, kui 40selt lapseisu peale peaks tulema. Saab ühele lapsele natuke head teha ja endal ka tore olla. 🙂
Tead, võõrad lapsed on teine asi 😀 Ausalt, ma vannun 😀
Jaa mina olles 21.a ja 2 lapse ema. Ja olen kaa kuulnud, et oleks võinud õppida ja karjääri teha, et hea peaga jne aga ega see tegemata jää. Nyyd käin öösiti tööl . Kasvatan oma imetoredaid lapsi ja lõpeyan samalajal gümnaasiumit, et minna õppima seda mis mulle meeldib. Miski ei jää tegematta kui seda tahta.
Ka mina istuks kodus oma lastega hea meelega. Aga kuna olukord ei luba kodus istuda siis tuleb teha tööd ja sellekõrvalt püüelda sinna . Ei kutda millegi üle . Elu on lill.
Ja ka kindlasti soovin veel 1 last endale.
Appi kui tubli sa oled 🙂
Olen oma elukaaslasega yle kahe aasta koos olnud ja ta on must neli aastat vanem, ehk juba piisavalt vana, et isaks saada. Oleme sellel teemal ka mitmeid kordi rääkinud ja arutanud, kuid tunnen , et ma pole selleks valmis , et ma ei saaks lapsega hakkama ja ma ei tuleks toime , ja et keegi pole mulle toeks . Ma vōin ausalt öelda , et ma kardan emaks saada. Aga sulle ja su perele palju edu ja tervist . 🙂 olge tublid.
Usu mind, kõik naised vist kardavad seda. Mul vb poleks siiani lapsi, kui poleks esimest kogemata saanud 😀 Ja ma kardan siiani ema olla! Aga see on freaking lahe ka! Edu sullegi!
Minul laps alles 8 kuune.. ja olen üksikema.. aga sellegi poolest ei möödu päevagi kus ma ei unistaks uuest titast! Mina tunnen end samuti kodus ja last kasvatades hästi. Kohe nii hästi et ma võikski neid lapsi ainult juurde teha.. kui vaid rahakott lubaks.
Jaa, lapsed on da best!
Ma olen aru saanud, et paljude arvates saabki olla ainult kaks varianti. Et kas oled noor naine, kellel on mitu last või totaalne karjäärimutt, kes veel 30-ndaks eluaastaks lapsi pole saanud, sest ta tahab tööd rügada. Ma pole kumbki ja tunnen, et selliste inimeste vastu on ühiskond veel eriti karm. Nagu sa mainisid, et kõik tunnevad ise kõige suuremat pinget. Lapsi mul pole, ei saa neid ka vabanduseks tuua, et miks mul mingit erilist karjääri pole 😀 Ja siis ongi, et mis sa siis siiani tegid – lapsi ei saanud, karjääri ei teinud 😀
Ma selle variandi unustasin jah sootuks ära, et see on ka võimalus 😀
hea point tõesti, ma ka samas kategoorias 🙂
Ma 28 ja kaks last. Pühendan ka aja sellele, et lastega olla. Vahest tunnen, et võiks juba tööle minna aga no kurjam, nad kasvavad nii ruttu – aega mul tööl käija hiljem ka.
Tegelt ma tahtsin sulle Mallukas seda öelda, et ma saan aru, kirjutamine/blogi su töö ja sissetuleku allikas aga ole kallis ja võta natuke hoogu maha. Ma muidugi usun 100% et teed neid kirjutusi kui lapsed magavad/Mari lasteaias aga puhkan ise ka rohkem! Pahatihti vaatan su nö öiseid jutte ning mõtlen omaviisi, Et kurjam kuidas sa jaksad päeval lastega olla kui öösel tööd teed. (Mitte et ma ise targem oleks kui hetkel kella vaadata :D)
Eijah, megasupperhüpper oled!
Haha, mulle just tundub, et ma ei tee mitte midagi. Ja öösel ma magan alati! Ma lähen iga päev enne 12 magama 😀
Kusjuures, ma tahan täiega palju lapsi (jõuaks üles ka kasvatada), sest ma olen aru saanud, et igasugune karjäär ja töö kaotab lõpuks eesmärgi niikuinii, kui pole peret. Kõige hullemini saavad karjäärinaised, kellel pole lapsi – nad saavad seda hala ikka mõnuga küll ülemustelt, küll lähedastelt – “mis naine sa oled, kui lapsi ei ole” etteheited.
Oh kuradi kurat ma ütlen, kui ilusaid pilte sa teed… väga meeldivad!
Aitöh!
Minul on 3 last ja ma ise 27 aastane. Ja mulle on see olukord kahjuks vägagi tuttav. Oiii kui palju ma olen kuulnud, et ala ise nii noor aga juba kolm last.No fak kelle asi see on palju mul neid on või ei ole. Niiet jah tean seda tunnet ja alguses natuke aega on ikka paha tunne küll.Kuid siis mõtlen, et see minu elu ja mulle ausaltöeldes ei lähe korda teiste arvamus. Mina igatahes olen väga õnnelik 🙂
See ongi põhiline, arvan mina.