AVALDAN ARVAMUST SUHETEST Uncategorized @et

eksindusest

6. Detsember 2016

Ma olen viimastel päevadel avastanud Sony kanalilt Seks ja linna maratonid. Iga päev tuleb ikka mitu-setu osa ja kuigi ma olen neid kõiki näinud, vaatan ma neid ikka uuesti. Naljakas on vaadata Carrie kemplusi Mr. Bigiga. Praegu on seal selline seis, et nad on lahus, Mr. Big abiellus selle noore tsikiga ja nad kohtusid ootamatult kuskil mööblinäitusel.

Esiteks – kui imelik on eksidega kokku põrgata? Näiteks kui ma peaks kokku põrkama selle eksiga, kellega ma aastaid koos olin, siis ei oleks mul üldse imelik või ebamugav. Me ei ole küll sõbrad, aga samas ei jäänud meie vahele ka mingisugust vimma või lahtiseid otsi või midagi. Või kui ma põrkaks kokku veel ammustemate “eksidega”, siis ma ütleks lihtsalt tere ja ei mõtleks sellele rohkem.

Aga vot see tüüp, kes mul enne Kardot oli ja kes on siin blogis enne välja toodud kui “see douche vend”, sellega on teine lugu. Ja ma isegi ei saa aru, miks. Meil polnud ju isegi suhet, kui sellist. Aga ma mäletan täpselt, et kui ma teda esimest korda pärast “lahkuminekut” nägin, siis ma mõtlesin, et ma suren jalapealt maha. Mu süda hakkas taguma, ma tahtsin minema joosta ja nuttes looteasendis duši all lamada. Miks, seda teab vaid taevaisa, sest sellel ajal olin ma juba Mari saanud ja Kardoga kihlatud, seega ei saa ka öelda, et ma poleks temast üle saanud või midagi. Aga ometi ma ei suutnud lihtsalt tuimaks jääda ja talle tere öelda, vaid tahtsin ära põgeneda. Miks? Lihtsalt ei tea.

Rääkisime Kikuga siin sellest, et kas eksidega on võimalik sõbraks jääda. Mina arvasin, et enamasti vist ikka ei saa, aga ma räägin vist ainult enda kogemustest. Lihtsalt peale lahkuminekut on kõik nii teine. See inimene, kellega sa oled kallistanud ja musitanud ja kes on näinud sind kõhugripis ja masendusest nutmas ja kellega sa oled tülitsenud nii, et seinad värisevad. See inimene ei saa kunagi minu jaoks olla taandatud mingile sõbrastaatusele, kellega arutada näiteks oma uue suhte probleeme ja kellega ma saaks ennast uuesti nii vabaks lasta, sest minu meelest on nagu kaks vaba olekut. Üks on selline sõprade vaheline vaba olek ja teine on selline “langen tagasi sellesse aega, kui me koos olime ja ennast vabalt tundsime”. Ma vist ei oska hästi seletada, aga ma kardan, et ma ei oskaks nii sõber olla.

Umbes nagu lepid kokku, et okei, oleme sõbrad ja siis saate kokku, joote veini, naerate mingi vana nalja üle ja äkki tuleb sulle meelde, kuidas ta tavatses sind kutsuda oma armuvareseks ja kuidas sulle meeldis, kui ta huultega su kaela puudutas ja äkki hakkad sa mõtlema, et oota, miks me lahku läksime?

Ma tean seda omast kogemusest, sest oma eksiga läksin ma oma mäletamst mööda kaks korda lahku ja kaks korda otsustasime me sõpradeks jääda proovida ja kaks korda lõpetasime me uuesti koos, et siis lõpuks lahku minna.

Enam ma muidugi ei karda seda, et kui ma nüüd oma eksiga suhtleksin, et ma Kardo maha jätaksin ja temaga uuesti koos hakkaks olema, oh ei. Nüüd on nii palju aega ka möödas, et ma kardan, et me isegi ei teagi enam teineteist, et üldse sõbrad olla. Ma ei tea, kas me oskaks üldse sõbrad olla. Aga nagu ma Kikule ütlesin, et kui ma kunagi teaks, et mu ekspeikal oleks abi vaja, siis ma aitaksin teda silmagi pilgutamata.

Aga selle douche’iga ma küll sõber olla ei tahaks, raha eest ka mitte :D Mul pole nii troppe sõpru vaja.

Mis teie arvate, kas eksidega saab sõbraks jääda? 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

70 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Neero 16. Detsember 2016 at 23:58

    Minu eksid on eranditult kõik väga suurepärased inimesed olnud. Paraku on aga nii, et kõik inimesed ei ole omavahel kokku loodud.

    Oleme ka mingi hetk pärast suhte lõppu väga headeks sõpradeks edasi jäänud, aga kuna eluteed on meid mingi hetk suhteliselt lahku viinud, pole see suhtlus püsinud. Ühe eksiga võime aga tunde jutustada nagu vahepeal poleks üldse olnud aastaid, kus ei trehvanud. Kahjuks ta kaasale ei meeldi meie (ülimalt harv) suhtlemine ning viimastel aastatel pole ka väga kokku saanud. Sellegi poolest on mul hea meel, et nad on pärast pikki aastaid ikka veel koos ning tegelikult peabki eksi jaoks ta praegune olema tähtsam kui suhtlus minuga.

    Viimane suhe on mul kestnud pea 10 aastat, seega ei mäletagi milline suhe mul omal ajal eksidega oli, et seda tagantjärgi väga meenutada. Küll aga olime praegusega mingi hetk nii pool aastat lahus ning sel ajal tekkis ka nö silmarõõm. Ilmselgelt sai silmarõõm sellest suhtlusest väga haiget ning mõnda aega oli meie sõbrasuhe täis temapoolset kibestumist, kuid sellest on juba aastaid möödas ning see etapp on ületatud, ei pea ka selles osas viha kuna tema tolleaegne suhtumine oli reaktsioon minu käitumisele. Suhtleme mitu korda nädalas ning üritame ka korra nädala-kahe jooksul kokku saada. Kuigi ilmselgelt on ta minu jaoks erilisem kui mõni teine meessoost sõber, on tegemist siiski emotsionaalse suhtlusega, teame mõlemad oma piire ning nendest üle ei astu.

  • Reply MarianneL 8. Detsember 2016 at 19:02

    Mina jäin oma esimese eksiga sõpradeks, meil oli ka selline kokku-lahku suhe, tema paras m*** tegelikult, aga minu esimene ja seepärast vist oli mul ikka kangesti vaja kinni hoida. Aastatega muidugi muutus normaalsemaks inimeseks. Siis aga hakkas ta salaja deitima mu hea sõbrannaga, tekkis mingi arusaamatus ja nüüd ei suhtle ma ei eksi ega sõbrannaga. Minu poolest samas võiks, aga mingi okas on kuskil vahel ja nüüd on nii palju juba aega möödas ja ei oskakski kuskilt enam alustada. Kahju muidugi. Teine eks on abielus ja lapsega, temaga ka ei suhtle, kuigi läksime positiivse noodiga lahku. Talle ei oskakski peale “Tere! Palju õnne!” midagi öelda. Kolmandaga (ka m***) ei tahakski sõber olla. Niigi liiga kaua talusin teda :D Praeguse elukaaslasega vist valikut ei ole, sest meil ühine laps – kui ka peaks asi nihu minema (ptui-ptui-ptui), siis üksteise elus oleme ikkagi.

  • Reply Alla 8. Detsember 2016 at 11:40

    Sõpradeks vaevalt. Lihtsalt aeg-ajalt suhelda on küll võimalik.
    Ma olen nt oma eksabikaasaga head suhted säilitanud, vahest räägime niisama sotsiaalvõrgustikus (kuna elab nüüd teises riigis, siis tänavatel kokku ei puutu). Aga ma ei saa teda sõbraks pidada.
    Olen samuti veel ühe eksiga head suhted säilitanud, aga sunniviisiliselt, kuna üks mu hea sõbranna on minu eksi vennaga abielus. Nii me siis puutumegi kokku pidevalt :D
    Aga sõbrad ei ole, no thanks :D

  • Reply K2pz 8. Detsember 2016 at 00:02

    Ei kujuta ette sõprust endistega. Viisakas suhtlus kokku põrgates ehk. Aga jh endine on minevik ja selleks see peaks ka jääma. Elan teises riigis ja seda hirmu ei ole ônneks, et peaksime kuskil trehvama, ühised sõbrad kustutasin mälust ja igalt poolt mujalt nagu kõik muu mis endisega seondus. Soovin talle ikka ainult head, lahkumineku põhjused jããvad kahjuks alatiseks meelde. Selleks, et elus edasi jõuda, tuleb vaadata tuleviku ja mitte minevikku meenutada.

  • Reply Kadi 7. Detsember 2016 at 21:17

    Ma ei kujuta küll ette, millest ma oma eksidega üldse räägiks. Ok, kui satuks ühte seltskonda, siis viisakusest miskit ütleks, aga mul ei tekita see inimene mitte mingisugust erilist emotsiooni, et ma viitsiks temaga ntks edaspidi veel kohtuda või aega veeta. Mõttetu ju. Sama teema on ju sõpradega ka, kes su elust mingil hetkel ära kaovad. Selleks on oma põhjus ja ei punni ju elu eest, et suhteid elus hoida. Nagunii midagi ühist enam pole. Hästi tore on muidugi kuulda, et paljud siin on oma eksidega tõelised sõbrad, aga ma enda puhul ei näe sel küll absoluutselt mitte mingisugust pointi. Aga noh, inimesed ongi erinevad ja põnev on lugeda siit, et kuidas keegi. ?

  • Reply Carry 7. Detsember 2016 at 19:34

    Minu eks on ühtlasi ka mu lapse isa. Lahku läksime 10! a tagasi, kui laps oli 3 aastane. Mul pole nagu ei sooja ega külma temast, tema aga vastupidi, ei ütle teregi. 10 aastat ei saa inimene kuidagi moodi üle.. kuigi endal perekond (naine ja laps) ja kõik on nagu OK.. Ma ei saa aru, mis tal ikka viga on. Jah, mina olin see, kes jättis ta maha, võtsin oma kaks kotti, lapse ja kolisin minema. Ma ei võtnud kaasa mitte kui midagi, ka elamispinda, millele omasin õigust, ei hakanud jagama. Keegi kedagi ei petnud, ega midagi väga hullu ei toimunud. Lihtsalt tundsin, et enam pole mitte mingisuguseid tundeid jäänud.. Lapsega samuti ta ei suhtle, maksab kohtu kaudu elatist ja kõik. Ju ma siis tegin inimesele nii haiget… Praeguse abikaasaga oleme koos 8 aastat ja tema kasvatab minu last, kui enda oma.

  • Reply Li 7. Detsember 2016 at 15:53

    Eks see vist olenegi palju inimestest ja olukorrast. Kui teise vastu on ikkagi väga tugevad tunded, siis leian, et ei tasu üritada südamesõpru mängida, vähemalt nii kaua, kui tunded on lahtunud – vastasel juhul võid saada varem või hiljem jälle haiget. Loomulikult arvan ka, et kui suhe on olnud vägivaldne või kui lihtsalt inimene ääretult ebameeldiv, siis ei saa sõprusest rääkidagi. Mul oleks ilmselt nii või naa raske jääda headeks sõpradeks inimesega, kellega on olnud intiimsuhe, need mälupildid ei kao ju kuhugi, ning keeruline oleks teha nägu, nagu seda kõike pole olnud.
    Keegi siin kommenteeris, et oli oma kallimaga paar aastat koos ning 4 kuud hiljem suutis juba hea sõber olla ja enam mingeid tundeid pole, ometi oli tõeline armastus. Julgen väita, et kui tegu on siiski tõelise armastusega, siis nendest tunnetest ülesaamine võib võtta aastaid (mõni ei saagi sisimas kunagi täielikult üle, kuigi liigub oma eluga edasi) – kui läks vaid 4 kuud, siis ilmselt ikkagi oli tegu vaid suure hoolimise ja ehk ka armumisega. Samas sõna “armastus” tõlgendavad ka inimesed erinevalt, kunagi ei tea, mis tunne see on teise inimese sees, mida tema armastuseks nimetab ja peab – mõne jaoks on sama tunne lihtsalt sügav hoolimine, teine aga kutsub armastuseks.

  • Reply Sandra 7. Detsember 2016 at 14:43

    Lugedes kommentaare ja mõeldes kogu saaga/taaga peale, mida eksindus endaga kaasa toob, siis ma olen ikka nii õnnelik, et nii ei minul ega mu abikaasal pole ühtegi eksi.
    Ise arvan, et eksidega sõbraks jääda oleks suht raske, sest mulle tunduks imelik sõbratasandil olla inimesega, kellega ma olen voodis olnud ja pmst kõike teinud ja näinud. No umbes, et sõber on inimene, kes on mind alasti näinud, mis mõttes. :D Ma ei oska seletada, keeruline. :D Aga nagu öeldud, siis kuna endal kogemus puudub, siis raske kommenteerida tegelikult.

  • Reply R. 7. Detsember 2016 at 13:04

    Minu eks on ka minu väga hea sõber, kui mehega probleemid on olnud on ta ka need ära kuulanud ja üleüldse toeks olnud alati kui vaja. Samas on tal endal uus neiu silmapiiril ja mina jällegi toetan ja annan nõu naiste osas. Isegi minu praeguse mehega saavad hästi läbi.
    Meie lahkuminek oli muidugi väga rahulik. Ühel hetkel lihtsalt mõistsin, et see asi ei toimi meil, eks sai küll haiget, aga väga kiirelt sai aru, et mul oli õigus selle koha pealt ja nüüd kui oleme lahkuminekust rääkinud oleme mõlemad ühel meelel, et see oli kõige õigem otsus.

  • Reply Jane 7. Detsember 2016 at 12:10

    Muidu mul probleemi olnud pole, aga viimane kord ei suutnud isegi tere öelda. Tegin talle kaks korda haiget ja võibolla oli lihtsalt häbi. Peale teist korda ta õnneks ise ka suhtlust ei otsi.
    Oma lapse isaga lävime küll vabalt. Mitte, et nüüd südamesõbrad oleksime, aga pingeid ka pole. Suhted tema emaga on ka paremad, kui abielu ajal.
    Kui aus olla, siis me toenäoliselt ei suhtleks, kui ühist last ei oleks. Minevik olgu minevik.

  • Reply Brigit 7. Detsember 2016 at 11:32

    Oleneb lahkuminekust. On inimesinkellega on olnud rohkem seksuaalne suhe ja peale lõppu pole enam millestki rääkida. Samas mina leian, et eksid on eksid põhjusega ütlemisel on teine tahk, olete ju üksteisest hoolinud. Ühe eksiga olime intellektuaalselt väga sobivad, aga keemia kadus kiirelt ning jäimegi sõpradeks – juba aastaid, on nagu vend mulle :)

  • Reply SLP 7. Detsember 2016 at 10:09

    Oh tore teema, mina olen oma eksiga selline sõber , et elame üle kui kohtume- kusjuures lahkuminek oli brutaalne (ma põgenesin lihtsalt minema, kuna viskas koblaka kõigest), aga ee – praegu mul 3a tütar ja temal 1,5 nädalane beebi. aga igakuiselt umbes tsätime ja alati räägin ka oma kaasale, kui suhtlen temaga.
    Ja minu kaasal on oma eksiga ka tore suhe, kuna nad votsid kunagi koos koera ja nyyd on koeraga neil vanemlikud õigused jagatud (mitte ametlikult) nii, et koer on nädal meil/nädal neil ? kõigil on alati mingi WTF, -aga noh me oleme selle toreda eksiga nüüd sõbrantsid ja käime külas üksteisel ja elame kaasa teineteise sündmustele elus :) Jällegi selline inimene, et ma saan täiega aru, miks nad koos olid :) No pluss kõigil on uued elud ja why not :D

    Aga saan ka täiega aru, kui ei saada oma eksidega läbi , sest mu esimene bf oli täiega douche :)

    • Reply Carry 7. Detsember 2016 at 19:45

      Mul oli ka sôbranna oma eksiga koos olles kaks väikest koera võtnud. Alguses, kui lahku läksid, käis mees neid vaatamas-jalutamas ?, aga siis kui naisel uus mees tekkis, siis eks jättis “lapsed” maha.. ?

      • Reply grete 7. Detsember 2016 at 20:12

        mulle meenus sellega üks jabur lugu… sõber kinkis oma naisele 2 tšintsiljat (ei tea, kas kirjutatakse nii) ja läksid lahku, aga sõpradena ja millalgi läks külla ning loomad jooksid vabalt ringi kuni üks läks diivani taha. Sõber mõtles et aitab kätte saada, aga nii õnnetult, et see loom jäi kuidagi sinna mehhanismi vahele kinni ja sai surma… et kas saaks veel haigemat olukorda olla :D ta rääkis ka, et eriti piinlik. ise kingib ja siis tapab veel kogemata ära, et kas ikka oli vaja nii sõpradena lahku minna ja külla minna. poleks läinud, oleks mõlemad loomakesed elus :D

  • Reply Ma 7. Detsember 2016 at 09:15

    Mina pole ühegi oma eksiga sõber. Ma olen lahku minnes vist kõigi nendega tülli ka läinud. Ei tea isegi täpselt, miks see nii on. Ju oleneb minu iseloomust. Hakka või uskuma, et see on mingi kala-naiste teema. Kunagi rääkisin oma praeguse mehega sel teemal. Tema on kõigist oma kaaslastest sõbralikult lahku läinud, ei mingit vimma ega tüli, aga üks naine, kellega ta koos elas ja kes lahku minnes ära flippis, on ka kala-naine. Hakka või arvama, et asi ongi tähtkujus.. :D

    • Reply Beeta 7. Detsember 2016 at 09:56

      Ma olen ka kala naine ja kõikidega jumala rahumeelselt ja sõbralikult lahku läinud. Ma ei flipi mitte kunagi ära ja just olen jumala rahuliku loomuga inimene. See kalade värk sul mehel lihtsalt kokkusattumus.

  • Reply Kaisa 7. Detsember 2016 at 09:06

    Mina oma eksiga sõber olla ei saaks- ma olen suhteliselt kuri, et ta 10 kuud peale lahkuminekut mulle helistas ja hooraks sõimas.. nagu WTF- oli vist kade, et temast parema leidsin ja nii umbes 1 kuu peale tutvust juba rasedaks jäin.
    Nüüdseks jookseb 6s aasta laste isaga ning eksile võiks ainult argivahesse virutada ja siis VÕIBOLLA kaaluks sõprust :D

  • Reply Katrin 7. Detsember 2016 at 08:20

    eksidega ei suhtle, sest ega nad siis asjatult “eksid” ole. Õnneks ei ela enam nendega ühes linnas ka.
    Keegi siin kirjutas, et on eksiga sõbrad, aga omavaheline keemia on tohutu – see ei ole ju enam sõprus? :D

  • Reply annu 7. Detsember 2016 at 07:50

    Ma olen üritanud teadlikult vältida eksidega suhtlemist, sest ega sellest kunagi midagi head välja ei tule ma usun. Aga muidu kunagise eksiga olen ikka suhelnud normaalselt, kui olen sattunud nägema. Seda ka ilnselt seetottu et see oli kunagi väga ammu tiineka ajal. Ta ajas mind pikalt taga ja siis olime.mõnda aega koos ja siis hoopis leidis uue ohvri. Õnneks oli see loll ja rumal noorusaeg ja tänaseks on mul sellest jumala savi. Ühel korral oleme isegi koos peol olnud seltekonnaga ja väga hästi läbi saanud.

  • Reply Lihtsalt Liina 7. Detsember 2016 at 07:41

    Saab ikka.Minu ex käis minuga kaasas kui oma kaasaga käisime õnnepalees avaldusi sisseviimas.käis meil pulmas.iga päev suhtleme. Räägin mehega probleemidest annab nõu jne. Või kuulab lihtsalt ära.Hetkel ei kujutaks ettegi seda suhet teisiti..kui sõbra-suhe. Pigem oleneb kuidas lahku minnakse,miks jne. Esimese elukaaslasega elasin 4 aastat koos ja praeguseks ei suhtle üldse..polegi rääkida üksteisega miskit. Kõik nii erinev..nagu rasedused,sünnitused nii ka suhted.

    • Reply Vaike 7. Detsember 2016 at 09:32

      Mu eks ka mu parim sõber, absoluutselt iga päev suhtleme. Omavaheline intiimsuhe meie jaoks ei toiminud, küll aga sõprussuhe ja ma olen ääretult tänulik, et ta mu elus on. Teistele eksidele ütlen kohtudes tere, ei muud; mingeid emotsioone ei tekita, ei halbu ega häid.

  • Reply Beeta 7. Detsember 2016 at 07:32

    Ma ei ole kunagi sellest aru saanud, et miks oma ekside eest põgenetakse, miks nendega juhuslikult kokku juhtumiseks on mingid eraldi artiklid valmis treitud. Noh minu jaoks on nad nagu kõik teised inimesed, oli mis meil oli ja kui neid näen mis juhuslikult on üsna võimatu, siis räägime loomulikult juttu ja oleme viisakal tasandil. Mingit möödajooksmist küll ek ole. Aa muidu ainult mu üka douch eks kes mul kunagi ammu üle 5 aasta tagasi oli, no tema oli üks kõige suurem sitakott, ta mingi paar aastat tagasi võttis ühendust ja tahtis kokku saada, ma muidugi saatsin kukele ja järgmine kord kui teda oma endises kodulinnas nägin siis tüübil olid silmad nii maas kui veel olla said ja mina ainult muigasin selle peale. Aga muidu kõigiga olen normaalsel tasandil läbi saanud ja mingit vimma pole jäänud.

  • Reply maarja 7. Detsember 2016 at 06:14

    Mul on esimesest armastusest juba 13 aastat mööödas. Olin 14, tema 21, koos olime aasta. Ja siiani on ta totaalselt mu parim sõber. Lahku läksime, sest mina kolisin ühest pärapõrgust teise, võimalust kohtuda väga ei olnud, eks ta natuke muutus eluvennaks ka ja nii see jäigi. Umbes pool aastat me ei näinud kui siis juhuslikult kohtusime ja hakkasime uuesti suhtlema. Meie vahel on alati mingi särin olnud ja on seda siiani, kuigi mul on kaks last ja mees juba tükk aega. Samas on ta selline sõber, kes tõesti olenemata hetkest ja ajast on alati ja kohe olemas kui vaja. Korduvalt on keset ööd sõitnud Tallinnas või Narvast Tartu, sest ma olen telefonis vale häälega kõlanud või muud sellist. Alati saame vabalt rääkida nii uutest suhetest kui minevikust. Jah, oleme eelnevalt ka nii mõnigi kord mineviku praktikas meenutanud kuid see pole kunagi uuesti meid suhtesse viinud. Ma ei teagi nüüd kuhu ma selle jutuga jõudsin, et nagu oleme parimad sõbrad, samas on meil endiselt mingi keemia ja flirt ka ja ausalt ma ei vahetaks seda sõprust mitte millegi vastu.

    • Reply LiJu 7. Detsember 2016 at 09:06

      Kahju su mehest :D

    • Reply Lily 7. Detsember 2016 at 14:26

      Mul on nii mehest kui sellest “sõbrast” kahju.

    • Reply Mona 7. Detsember 2016 at 17:11

      Kõlan nagu petmine! Mis tunne sul oleks, kui su mehel oleks selline sõbranna?

      • Reply Mona 7. Detsember 2016 at 17:11

        Kõlab*

    • Reply Carry 7. Detsember 2016 at 19:49

      Eee… mineviku praktikas meenutanud? Nagu endal mees, lapsed ja nii meenutanud v? See küll mingi sõprus ei ole???

  • Reply Kristi 7. Detsember 2016 at 06:01

    Eks on eks ehk endine. Ja endine on möödas. Ma ei ole kunagi heaks arvand möödunut endaga kaasas tassida. :)

    • Reply M 7. Detsember 2016 at 14:03

      Absoluutselt nōustun :)

  • Reply grete 7. Detsember 2016 at 00:02

    Mul endal mingit vimma ekside suhtes küll pole. Ühe tüübiga sai võrdlemisi nasty’lt lahku mindud, aga ma pole kunagi pika vihaga olnud ja ta oli/on omamoodi sooda tegelane ka. 3 või isegi äkki 4 aastat peale lahkuminekut sattusime koos ühele sünnipäevale, kus ta vabandas tagantjärgi kõvasti, rääkisime pikalt ja ütles ka, et sai igatpidi oma karma kätte. Mul oli selleks ajaks juba ammu uus mees ja eksi vastu mingeid tundeid küll ei olnud, aga mulle meeldis see vestlus… sai kuidagi need lahtised otsad seotud lõpuks, sest lahkuminnes polnud meil kummalgi vist asjast päris ükskõik ja raske rääkida inimesega erapooletult kui veel tunded on. Ja üldiselt ma arvan, et eksidega saab sõber olla küll, aga alles kunagi tulevikus, mitte kohe otse peale lahkuminekut, sest muidu pole seda vajalikku ülesaamisaega.

    Aga praeguse elukaaslase eks käis mulle ikka küll kõvasti pinda. Mul kusjuures pole never oma meeste ekside vastu varem midagi olnud, aga nende suhe lõppes ikka totaalse draamaga ja kuna ma oma mehega suht mingi kohe tutavaks sain, siis sain ka natuke tema armuvalust osa. Ma veel mõtlesin, et krt, sellest küll midagi vist tulla ei saa, aga näed, vist ikka sai sest oleme üle 5 aasta koos olnud. Igatahes olukord oli loll. Mu mees rääkis oma eksist ikka päris korralikult halba ja õppisin seda naist kuidagi läbi mehe peaaegu et vihkama, ise sain aru ka, et see on võibolla nõme, sest mulle otseselt see naine ju midagi halba ei ole teinud… kui aga üksäkki hakkas see naine talle ilmatupikki kirju kirjutama, kuidas ta mu meest ikka unes näeb ja üldse jumala mõttetult oma nina meie ellu toppima. Nägin ka neid kirju, mis olid stiilis 300km teksti, siis minu mehelt emotsioonitu vastus “ok” ja siis naiselt uuest 300km teksti jne. See kestis vahelduva eduga paar aastat kuna mul niiii siibrisse viskas, et ütlesin mehele, et too sellel naisel lõpetada paluks, et kui ta ise ei ütle, siis ütlen ise. Ja kirjutasingi talle, et vabandust, aga minumeelest ei ole te mingid semud ja maandagu oma energiat kuskile mujale kui mu mehe postkasti. Peale seda kadus lõpuks enamvähem ära ka. Mul lihtsalt oli raske mõsita seda… mul endal nagu ei ole vajadust oma eksidele kirjutada, kuidas ma neid unes näen ja ei kirjuta neile lambist, et “kuule, lugesin üht raamatut, ma tulen laenan sulle seda” ilma, et keegi midagi küsinud või palunud oleks :D noh, leidub igasuguseid

    • Reply A 7. Detsember 2016 at 14:58

      Ma ei suhtle oma eksidega, ei tunne vajadust kui nad just ise küsivad läinud elu üle.
      Küll aga suur segadus on lapse isaga kellega koos enam pole just sama “halvaks räägitud eksnaise” pärast, kes oli ta eluarmastus ja kellest ta ikka üle polnud nagu nõustamises selgus. Pole elus kunagi nii palju halba rääkimas kuulnud ka lapseisa sugulastelt ja parimatelt sõpradelt. See naine on vist Saatana sigitis, sest olenemata suurest kahjust(vaimne ja finantsiline), mis ta suudab tekitada on lapse isa ikkagi temaga nüüd jälle koos.Selline trall kestab 10 aastat, me olime koos 2 sellest ja üritanud hästi läbi saada 2 vveel lapse pärast. Jah, meil on väga suur seksuaalne tõmme ja partneritena toimime hästi ning oleme saanud võimalusi köik uuesti taastada pere kui see eit jälle platsis on.
      Nüüd olen proovinud eluga edasi minna, sest kogu suhe on olnud laastav nii füüsiliselt kui vaimselt. Raskeks teeb selle asjaolu veel see, et ma pean lapseisaga, kes on “armastusest pimestatud” suhtlema lapse pärast ning pealt vaatama kuidas ta üritab peret mängida selle naisega, kellel ei ole silmnähtavalt head kavatsused.

  • Reply L123 6. Detsember 2016 at 23:31

    Olime eksiga üle kahe ja poole aasta koos, läksime umbes 4 kuud tagasi lahku. Nutsin hullult taga ja anusin tagasi. Tänaseks päevaks oleme me väga head sõbrad ja igasugused tunded tema vastu on kadunud. Vahel tülitseme ka aga kunagi ei suuda üksteise peale pikalt vihased olla. Olen ehe näide sellest, et me mõlemad tõesti armastasime üksteist ja rääkisime tuleviku plaanidest jne aga suudame siiani ikka sõbrad olla. Ei ole midagi sellist, et siis kunagi ei armastanud. Armastasime, ja nii, et vähe polnud. Oleme mõlemad hetkese seisukorraga väga rahul ja suhtleme igapäevaselt. Oleme ka rääkinud, et kui kummalgi uus peaks tekkima siis vast enam ei suuda edasi suhelda.. Vahepeal talle mainides, et käisin ühe tüübiga väljas läks ta tujust ära ja oli moss-moss… Eks see ebameeldiv jututeema ole aga hetkel elame üks päev korraga.

    • Reply grete 7. Detsember 2016 at 00:41

      järelikult tema tunded siiski ei ole kadunud ja raske oleks sellist asja sõpruseks nimetada, kui üks pruugi ikka haiget saada kui teine eluge edasi läheb

  • Reply TK 6. Detsember 2016 at 23:29

    Mul on selline lugu, et tänaseks päevaks olen koos olnud oma esimese suure armastuse (ja elukaaslase) parima sôbraga 8 aastat. Kuigi ma olen jätkuvalt veendunud, et mu eks oli üks vahelüli, et jôuda ôige inimeseni, tunnen ma temaga kohtudes teatavat ebamugavustunnet. Pigem üritan neid kohtumisi vältida ning kummaline on see, et mida aeg edasi, seda rohkem ma neid väldin ? Ja kui môelda oma eelmiste pisemate tiinekasuhete peale, siis mitte kellegagi neist pole ma suutnud sôprussuhet tekitada vôi ôigemini säilitada. Ja seda mitte seetôttu, et kuidas ma nendega nüüd koos veini joon vôi aega viidan, vaid seetôttu, et meil polnud midagi mis meid oleks sidunud. Kui ei toiminud suhtena, ei toimi ka sôprusena, sest minu silmis on suur sôprus ühe hea suhte tekkimise alustala ?

  • Reply Helina 6. Detsember 2016 at 23:22

    Heh.. millegipärast siiani laidan oma viimast eksi maha, kuidagi ei olnud üldse see, mida ma vajasin. Tihtipeale leian end mõttelt, miks ma raiskasin selle suhte peale 5 kuud, kui praegu on mul eluarmastus, kes suudab minuga ka pärast sõdu endiselt koos olla ja see kutt ei elanud üht tüli ka üle..

    Nagu mis mõttes :D

    Ja esimese tõelise armastusega.. õõh.. eks ikka läheks seest õõnsaks ka, aga vaevalt, et me midagi omavahel ütleksime. Samas enam ma ei vihka teda, kuigi toona oli selleks põhjust. Eks see viha tekibki lahkuminekujärgselt, kui eks ikka shitta keerama hakkab, nagu mul juhtus :D

    Ja teise eksiga sai vahepeal natuke suheldud ja mul on tore teada, miks ta toona nii käitus ja tegi, aga samas üsna pea lõpetasin suhted kategooriliselt ära, pole vaja, et mingi eks minevikust kummitab mu praegust suhet ja pealegi temaga rääkimine ei annaks mulle mitte midagi.

    Ühesõnaga arvan, et eksidega ei tasu sõbraks jääda, kui seal ikka midagi tõsist oli. Nõustun selle arvamusega, et jääd sõbraks, kui polnud tõsist teemat, ei suuda jääda, kui tõeliselt armastasid.

  • Reply Merka. 6. Detsember 2016 at 23:15

    On harvad juhused kus eksiga läbi saadakse.
    Mul oli tegelane kes helistas kui heaks arvas. Lõpp oli ka selline et saatis sõnumi umbes nii et “oleme sõbrad” . Pärast tahtis küll tagasi aga siis otsustasin mina eluga edasi minna. Vahetult peale lahku minekut kohtasin praegust meest. Kellega pidime tasa sujuma. Aga nüüd 2 last ja puha. Eksiga pidime küll sõpradeks jääma. Fb’s küll sõbrad aga ei suhtle. Ja tagant järgi mõtlen mis krt ma temas nägin . Praeguse eluga nii rahul. Minevik las jäägu mineviku ;)

  • Reply Piibe 6. Detsember 2016 at 23:15

    Ma olin oma eksiga sõber, sõprusest arenes välja uuesti suhe paar aastat hiljem ka kihlus ning nüüd oleme 9 kuud juba õnnelikult abielus olnud. Me vajasimr lihtsalt aega, et suureks kasvada ning sellest sõprusest oli abi ?

  • Reply johhi 6. Detsember 2016 at 22:55

    Vot ma ei oska öelda, kas asi on kasvatuses või kuidas – nimelt mu ema saab mu isa ja ta praeguse tüdruksõbraga ka hästi läbi, ja saab endiselt mu venna endise armastusega läbi, millest möödas pea 10 a juba. Ja ise ka kuidagi suhtlen päris vabalt oma eksidega, pole mingit probleemi nendega kokku saada sõpradena ja mu praegusel kaaslasel pole ka selle vastu midagi, on isegi teretanud ja rääkinud. Võib-olla on asi selles, et mingid minevikuasjad vajavad veel lahendamist (ärilised) ja üleüldse ükski suhe pole lõppenud kuidagi dramaatiliselt, vaid lihtsalt oleme lahku kasvanud aga ikka veel koos elanud, niiet suhe on sujuvalt arenenud sõpruseks. Ma ei oska öelda, aga pole kunagi aru saanud inimestest kes on pühaviha täis oma endise suhte peale. No ega kui koos suhe ei toimi siis ei tähenda, et inimene on mürgine. Esimene sümpaatia tekkis ju ikkagi sellest, kes vastaspool tavaelus, tavaolukorras on, mitte suhtes, nelja seina vahel. Sellest ka tihtipeale on uskumatu, kuidas mõned inimesed suhtes nelja seina vahel vägivalda kasutavad, aga tavaelus paistab igati normaalne vend. Jällegi, raske seletada ja mõttelõng kaob pika analüüsi käigus ära. Aga on ka olnud selliseid mehi, kellega tutvud ja on alguses nö. friends with benefits ja kes 2 nädala pärast koheselt ära kaovad, ilma et mul oleks mingi huvi nendega midagi enamat arendada. Ja siis ma ikka olen imestanud, et on ikka tropp, ja polegi selliseid “sõpru” mulle vaja :)

  • Reply oojaaa 6. Detsember 2016 at 22:30

    Jaa mul ka nii, et kui näen oma esimese armastuse varjugi, hakkab organism kohe vastu töötama. Kõik läheb õõnsaks, keha kangestub ning ei suuda enam siis tükk aega muule mõeldagi. Sellest on juba mitu uhket aastat möödas ning ta on õnnelikult mu tolleaegse parima sõbrannaga koos, aga mina olen ikka tükk aega pärast tema nägemist mõtetega seal selles nö “meie” ajas tagasi. Saab sellest üldse üle kunagi?

  • Reply Maarja 6. Detsember 2016 at 22:28

    Olen oma eksiga väga hea sõber. Kes on ühtlasi ka mu lapse isa ja kes oli u 8 aastat mu kolleeg. Koos olime me vist reaalselt 3 aastat äkki? Aga kuidgi ei klappind üldse, kaklesime nii, et seinad värisesid. Vahepeal elasime lahus ja siis otsustasine lihtsalt koos elada ja ühiselt oma toredat last kasvatada. Kuna kummalgi teist suhet ei olnud, siis toimis see kuidagi ülihästi. Mõlemad saime kordamööda väljas käia ja tööl saime graafikut sättida, et keegi lapsega alati kodus saaks olla.
    Ühel hetkel tekkis minu ellu üks suurepärane mees, kes armastab mind kui ka mu last ülekõige. Oma eksiga kolisime lahku(nüüd on lahku kolinisest 4 aastat). Kuna meie parimad sõbrad on kõik ühised ja meil on ühine laps, siis oleks kuidagi mõeldamatu, et ei suhtleks. Okei…suhtlemine suhtemiseks, aga oleme tõesti väga head sõbrad. Ja mu praegune elulaaslane ja mu eks on head sõbrad (varem nad ei teadnud üksteist). Suviti käime koos maakodus grillimas ja veini/õlut libistamas ja kõik on kukimuki.
    Eksiga suhtlen enamvähem igapäevaselt ja räägime kõigest (nt mis ta peaks tegema, et omale pruut leida või kuidas verikäkki praetakse või millise kampsuni ta peaks oma siniste viigipükste juurde ostma).
    Vahel õnnestub üksteist välja ka vihastada, aga see läheb kähku üle.
    Ühesõnaga…mul on õnnestunud eksiga sõbraks(heaks sõbraks) jääda ja ta on väga suur osa mu elust mu lapse isana kui ka suurepärase sõbrana :)

    • Reply P 7. Detsember 2016 at 16:30

      Väga vinge on seda lugeda, et nii ka saab & et te näiteks puhtalt lapse pärast niiöelda kokku ei jäänud, vaid sõbralikult saate teda kasvatada ja et eks su uue elukaaslasega ka klapib.

      Ma ise olen suhtlema jäänud kahega oma eksidest, esimene oli noorpõlve esimene suurem armastus (kuigi tagasi vaadates – mida ma temas nägin ja kuidas me nii kaua koos olime on mõistatutseks) aga aitasin teda ka uue tüdruku puhul igasugu küsimustega ja eks see ka luges, et oli hulganisti ühiseid sõpru. Nüüd oleme kuidagi lahku kasvanud, mõlemal oma elud rohkem – tema on hea isa oma kahele põnnile ja abikaasa tollele neiule, kellega teda aitasin, ning elab hoopis mujal. Kokku juhtume, siis on pigem nii, et jutustame jms. Aga ega see suhtlemine-ja-sõprus kohe pärast lahkuminekut ei toimunud, elasime too hetk eri linnades ja nii aastake jäi vahele suhtlemises. Eks kasvasime inimestena mõlemad piisavalt.

      Teine eks, kellega suhtlen, oli kõigepealt ülihea sõber, kellega jagasime kortereid (elasin kõigepealt 2 poisiga koos – kummagiga polnud suhtes ja kuna klappisime hästi igati, siis otsisime uue elamise ka selle ühe noormehega) ning sealt kuidagi arenes, kuigi eks mul oli mitu kõhklust just selles osas, et ei tahaks suhte pärast sellist sõpra üldse kaotada. Mõnda aega olime koos, aga saime aru, et otsime lõpuks midagi muud, kui üksteist, läksime sõbralikult lahku ja oleme senini parimad sõbrad.

      Üldiselt on nii olnud, et ma ei saa aru sellest, et “kui armastus oli ikka päris, ei saa sõbrad olla, kui ei olnud, siis saab”. Kuigi ma olen ka korra nii lahku läinud, et nutsin ja tegin draamat jms, siis olen alati austanud teise inimese soove – too eks ütles, et ei soovi suhelda ja nüüd pole me ka peale kogemata kokkusattumiste ja viisakusteretamiste suhelnud. Olime koos pea viis aastat ja eks seal oli tulevikku ka, aga võib-olla nägime seda erinevalt (viimane pool aastat oli kaugsuhe, sest läksin välismaale õppima) ja võib-olla ta siis nägi teisi neide, kellega tal oleks parem sobivus? Kui lahku läksime, siis kõik imestasid – et nii üksmeelne paar ja et misasja, kuidas sa ta peale vihane ei ole – aga no, ma ei tea. Armastad inimest, siis ikka tahad, et tal oleks ju hea ja kui sinuga ei ole, siis pole ka midagi ette heita.

  • Reply Mannu 6. Detsember 2016 at 22:24

    Mina ei saa. Ma ei suuda taanduda tagasi sellele tasandile mis oli enne suhet. Kuidas saab astuda sellise sammu tagasi ja siis edasi hästi läbi saada? Ehk siis, kui tõesti polnud sellist tugevat või õiget armastust. Pole enda eksi näinud ega suhelnud 4 aastat, aga kui näeks siis vist sureks maha ? süda lööks 100x kiiremini ja mõttes oleks vaid et kuidas käituda, kas öelda viisakalt tere või joosta pea maas minema nagu mingi 15 aastane ennemuiste ???

  • Reply miish 6. Detsember 2016 at 22:21

    Ma lugesin kunagi psühholoogide seisukohta sel teemal: kui jääd pärast suhet oma eksiga sõpradeks, siis pole kunagi teineteist päriselt armastanud või olete tegelikult ikka veel armunud. Oma elukogemuse põhjal pigem nõustun sellega.

    • Reply Ma 7. Detsember 2016 at 09:21

      Arvan sama!

    • Reply Mari 7. Detsember 2016 at 12:32

      Arvan ka nii

  • Reply Pätu 6. Detsember 2016 at 22:19

    Lahkuminekust on möödast 10aastat aga ma ikka kardan kohtumist. Ta oli mu eluarmastus ja esimesest silmapilgust (meil mõlemil) ning ma kardan seda taaskohtumise pilku :), mis sellest, et lapsed ja armastav mees juba ammu olemas. Vb ei olekski asi nii nagu ma kardan aga julgust jääb väheks, et teada saada. Viimati näost näkku nägime enne mu pulmi 6 aastat tagasi. Aga helistame ja suhtleme internetis endiselt.

  • Reply H-S 6. Detsember 2016 at 22:18

    Isssand jaaaa see “douche venna” kohtamine… mul oma kõikide eelmiste kuttidega sama teema. Päris suhteid on olnud ainult 1, mis kestis 5 kuud, aga kõik eelmised ongi olnud sellised.. mitte suhted igatahes. Umbes et heal juhul paar korda asi voodisse jõudnud, kui sedagi. Igatahes kõigi nendega on linna peal kohtudes NII awkward, no reaalselt ongi selline tunne et paneks padavai kuskile jooksu ja vetsu luku taha ennast, kuniks õhk puhas :D Ja samamoodi nende teemade lõppemised on olnud väga lambised, pole isegi ühtegi põhjust välja toodud, järsku lihtsalt suhtlemine vajus ära ja kõik. Aga samas selle ühe eksiga kuskil nähes ei ole üldse piinlik, ütleme kenasti tere ja vahepeal teeme ka paar sõna juttu viisakusest :D

  • Reply Mann 6. Detsember 2016 at 22:15

    Mina olen täiesti sellel arvamusel, et saab. Omal on selles osas väga suur kogemus. lahkuminek oli väga pöörane ja kreisi. Mis tagant järgi mõeldes on täielik seebikas ja naljakas. Ja ma ytleks et ma saan
    oma eksiga paremini läbi kui siis kui me
    koos olime, me jagame yksteisega muresid ja anname nõu nagu oleks sydamesõbrannad. kui pikalt pole kohtunud siis uurime
    kuidas läinud j pyyame ikka kohvitada ja jälle niisama maast ja ilmast lobada, ei kujutaks ettegi enam ilma eksi sõprusetta olla. Ja ei
    olnud tavaline eks vaid olid ka
    nö esimene armastus mis kestis 5a. Kuid olen ka praegu väga
    õnnelik kihlatu kahe armsa lapsega mida ei vahetaks
    millegi vastu.

  • Reply kkk 6. Detsember 2016 at 22:14

    Kui eksiga sõbraks suudad jääda, siis tähendab, et teil ei olnud “tõeline armastus”. Mida on tegelikult ju isegi positiivne tõdeda, sest muidu tekiks ju küsimus, et miks üldse lahku mindi.
    Mul on 2 kutti, kellega saan hästi läbi. Muidugi ei kontakteeru nendega igapäevaselt, aga kui kuskil sünnipäeval või üritusel kokku põrkame, siis suhtleme nii, nagu enne suhet meil see seis oli. Räägime koolist ja tööst ja ühistest sõpradest, uutest suhetest, vahel purjus peaga meenutame (sõnaliselt :D) vanu aegu jne. Aga praegu nendele suhetele tagasi vaadates saan aru, et see asi oli pelgalt armumine, kindlasti mitte armastus. Sellepärast see nö. sõprus toimibki siiamaani.
    Muidugi see vast kehtib sellistel puhkudel, kui lahku on mindud enam-vähem sõbralikult, vastastikkusel kokkuleppel või vähemalt nii, et kumbki pool pole petmise või mõne muu sigadusega hakkama saanud. Siis vist eriti ei kujuta ette jah seda, et oma petjast eksiga veel mõnusalt jutulõnga veeretad, see on juba puhas massohism ja arvatavasti pole ka tunded siis veel endiselt kadunud.

  • Reply Lila 6. Detsember 2016 at 22:14

    Ma jäin oma eksiga sõbraks, aga ei suutnud uutest suhetest rääkida, mis on ju oluline osa inimese elust. Veider, kui meenutasime mõnda koos veedetud õhtut ja teame, et peale seda tantsisin talle ja oli parim seks mis üldse kunagi. Keegi välja ei ütle, aga mõlemad mäletavad selle õhtu lõppu. Samuti kui tunda eksi kõrval end mugavalt, siis võib asi jälle käest ära minna. Mina kirjutasin üles lausa miks oma kuttidest lahku läksin. Praegu ei suhtle kellegagi neist, sest ongi sõbraks jäädes käest läinud ja olen kahetsenud.

  • Reply Merlik 6. Detsember 2016 at 22:02

    Mul on oma 2eksiga küll nii, et kui peaks poes kohtuma ja ise veel meikimatta, siis vist küll sureks maha ?
    Aga jah, sõpradeks ei saa jääda siis kui sügavad tunded olid, samas kui tundeid pole olnudki, siis lebo ju edasi suhelda ja nö sõbrad olla.
    Sa küll üritad oma eksiga olla pinnapealne ja suhelda kui sõpsiga ja kuulda kuidas tal oma uue pruta/peiksiga làheb, endal samalajal hing nutab sees..

  • Reply K 6. Detsember 2016 at 22:02

    Haha lihtsalt ei saa mainimata jätta, et mu eks on mu treener!! Oli siis mu treener ja kuna ala on suhteliselt haruldane ja tahan sellega endiselt tegeleda, siis on ta ka praegu mu treener :D mõlemil on uus suhe ja oma eluga täiesti edasi läinud. Ja siit ka mu teine eks, kes tegeleb sama alaga mis mina, õnneks teises linnas, kuid siiski puutume väga palju kokku. Tema vihkab mind. Vist. :D üritan temaga suhtlemist vältida nii kuis saan.

  • Reply Andra 6. Detsember 2016 at 21:59

    Käisin täna oma eksiga lõunal ja jutustasime maast ja ilmast ja me olime koos umbes 4aastat tagasi. Ja tegime ikka samamoodi nalja nagu oleksime vanad sõbrad ja rääkisime uutest silmaröömudest kes siia vahepeale ära eksinud on ja sai jälle kõhutäie naerda. Aga olen ka seda ütlust kuulnud, et kui eksid saavad peale lahkuminekut läbi siis ühel osapoolel on ikka tunded. Ja tean, et olen ta “eluarmastus”
    Väga huvitav teema muidu, just täna kui ma oma eksi kohtasin üle mitme aasta. See mingi märk????????? :D

  • Reply Kaire 6. Detsember 2016 at 21:58

    Mina ühega olen ja väga hea sõber. Loomulikult läks sinna jõudmiseks ikka parasjagu aastaid ka. Paari aasta jooksul peale lahku minekut ei kujutanud seda eladeski ette. Nüüd ei mõtle sellele, mis kunagi oli. Isegi mu praegune mees on temaga väga hea sõber. Tihti teevad midagi koos. Sedagi ei osanud ette arvata ja mõnele näib kindlasti imelik. Aga sellise asja puhul sõltub kõik inimestest mitte ajaloost.
    Teise tüübiga tekivad mul samad tunded, nagu sina siin kirjeldas. Ja täitsa arusaamatu miks. Targemad on rääkinud, et ju jäi midagi lõpetamata korralikult ja olen selle väitega nõus ka. Ja ega sellise iseloomu ja suhtumisega tüübiga ei tahaks sõber olla ka. Mida ma küll toona mõtlesin! ?
    Aga jah, sisuliselt on ju võimalik. Ei saa sundida ja see tahab palju aega ja vahemaad.

  • Reply Ragne 6. Detsember 2016 at 21:57

    Minul on olnud enne oma praegust suhet kaks peikat, kellega olin tõsisemalt koos. Esimene suhe neist kestis küll vaid 9 kuud ja lõppes minu jaoks nii ootamatult. Kutt lihtsalt ilmus mu ühikasse ja ütles, et nüüd on kõik läbi, kuigi ma olin kõrvuni temasse armunud ega osanud sellist asja ettegi näha. Väga pikalt tegi see väga haiget ja kuigi ma püüdsin mingisugust suhtlemist meie vahel alles hoida, siis ta oli nii tõbras mu vastu, et mõnda aega me ei suhelnudki. Täna oleme väga head sõbrad ja seda tõbrast mängis ta oma sõnul vaid selleks, et ma tast kiiremini üle saaksin. Ta oli meie suhte ajal ja on siiani mega naljakas inimene, mõtleb kastist väljas ja arvab ikka veel, et ma olen heasüdamlik, ilus ja tore inimene. Teisest kutist, kellega koos olin pea 1,5 aastat ning kellega mõnda aega isegi koos elasin, läksin lahku suhteliselt sõbralikult. Suhte saatuse otsustasime koos ja kuigi ma teda veel mitu kuud hiljem taga igatsesin, olen mega õnnelik, et ta mu elust läinud on. Ehk siis oma esimese kutiga olen väga hea sõber, arutangi temaga maailma-asju, kurdan oma muresid ja nöögin tema kallal ka vahest. Teisest kutist ei ole umbes 3 aastat midagi kuulnud, pole rääkinud ja ei taha ka. Nii et minu meelest saab su küsimusele vastata nii ja naa, kõik ilmselt oleneb inimesest: milline on tema ja milline oled sa ise.

  • Reply Mi 6. Detsember 2016 at 21:56

    Ühega ei suhtle üldse kuigi läksime viisakalt laiali, aga suhtlema siiski ei jäänud.. Eelmisega pean olude sunnil sõber olema, või noh suhtlema kuna ta mu praeguse mehe parim sõber :D ja siis ühe nö eksiga ei ole me kunagi aru saanud kas oleme koos või lahus, aga kui näeme siis sädemed lendavad :D viimasel ajal olen teda vältinud ja õnneks niisama kokku ei satu ka.

  • Reply väga väga naine 6. Detsember 2016 at 21:55

    Saab. Aga …

    Mitte südamesõpradeks. Saab hästi läbi saada ja üksteist aidata ja isegi natuke toetav käsivars olla või käsivarrele toetuda. Aga just see vabadus on puudu. Tunne, et selle inimesega võib ja saab kõike rääkida.

    Mul ei ole iial tulnud seda “miks me üldse lahku läksime?!”-hetke. Sest mul on kogu aeg peal “Ei no, ta on tore ju küll, AGA …”

  • Reply H.L 6. Detsember 2016 at 21:54

    Eks ikka saab :) Eriti, kui sa avastad et su eks on su kuti (nüüdseks juba abikaasa) hea sõber või mis vele hullem , ta vend :) (Jah, ma teadsin et ta on mu uue silmarõõmu vend, aga meil oli rohkem selline koolipõlve “meeldimine” kui suur suhe) Nüüd on nii see sõbrast eks kui ka vennast eks nii “omad” et nalja saab rohkem kui kunagi varem.. Mu mees teadis neist mõlemast juba enne meie suhet. :) Venna koha pealt naerame, et noh naine jäi perekonda ju :)

  • Reply Liis 6. Detsember 2016 at 21:52

    Eks see oleneb paljuski, kuidas/mis põhjustel lahku mindi. Ma saan praegu täiesti ausalt öelda, et olen oma eksiga endiselt sõber. Jah, eks mingi kohmetus või pisike ebamugavustunne on ikka, kui (eriti kahekesi) kokku juhtume, aga asi vist ka selles, et meil suht vähe aega möödas sellest.

    Ühesõnaga, kui lahkuminek on mõlemapoolne ja mõlemad leiavad, et kuigi on raske üksi edasi minna, aga see on õige otsus, (nagu meil oli), siis on võimalik jääda ka sõpradeks. Kuigi tõsi, need sõpruse piirid on üsna kerged hägustuma, just neil põhjustel, mis sa välja tõid, et meenuvad mineviku head ajad. Aga kui sellest künkast teel üle saab, on väga võimalik ilma tagamõtteta sõpradeks jääda :)

  • Reply E 6. Detsember 2016 at 21:52

    No üks eks ehk first love, mõneaasta jooksul vaheldumisi kokku-lahku, teda nähes löövad ka kõik karvad püsti ja süda puperdama ja vot ei tea miks. Aga las ta olla, aga see vend, kellega ma peale teda tõsisemasse suhtesse läksin, temaga saan ma küll väga hästi läbi, sest ta on mu abikaasi parim sõber :D

    Ehk pikk jutt vahele jätta, oli minul mõned aastad tagasi lihtsalt siin mehevahetus, elades üle mõneaja lisapinged jäid nemad siiski parimateks sõpradeks, ja kui seltskond ikka koos on siis mingit pinget küll ammu enam kuskilt välja ei loe ja noh, tuus tüüp on ja tore ka, mingit vimma pole ja kõik saame väga hästi läbi.

    Seega, saab küll eksiga sõber olla, oleneb muidugi asjaoludest :)

    Ma ka selle seksi ja linna avastanud sonyst, hea ajaviide vahel :D

  • Reply I. 6. Detsember 2016 at 21:52

    Mul ainult 1 ex on. Ja temaga ei suhtle üldse. Möödas 6a sellest,aga ikkagi ei taha teda näha ja temast miskit kuulda. Kui käin linnas kus ta peaks? elama,siis ka loodan alati et ta samal ajal samas kohas pole. Selline vastikus on jäänud ta vastu. Ei teagi kas see kunagi ära kaob. Olen küll juba eluga edasi läinud. 3 last sünnitanud,abiellunud. Aga viha lihtsalt ei laabu. Ju ta siis tekitas ikka piisavalt suure trauma mulle.

    • Reply Keiu 6. Detsember 2016 at 21:58

      Täpselt minu sõnad..omal oli täpselt sama..ei suuda mõeldagi enam sellele.

  • Reply Tiia 6. Detsember 2016 at 21:51

    Mina arvan, et see vist sõltub inimesest. Minul on eksidest sõpru päris palju. Kõigiga kellega on pikem teema olnud, oleme suhtlema jäänud.

  • Reply Sandra. 6. Detsember 2016 at 21:50

    Sõbrad ei ole,aga viisakusest teretame ja küsime kuidas läheb. Aitasin kord ekspeikal pealinnas tema praegusele naisele suurt mängukaru kingiks leida :D imelik oli aga vähemalt sain aidata.

  • Reply Triinu Liis 6. Detsember 2016 at 21:48

    Saab.. Seda enamasti siis kui kummagil on uus kaaslane :D no näiteks Jüri ja Maia on meil ju väga head sõbrad. Kristo ka hängib Jüriga nsm. Isegi kui mind juures ei ole. Eks see on ebatavaline ja kindlasti enamasti nii ei ole. Meil sattus nii ja kõik toimib. Eks ilmselt sellepärast ka, et meie läksime väga sõbralikult lahku. Lihtsalt otsustasime nii.. Ei mingit suurt draamat enne seda. Mõistsime, et oleme rohkem “friends” kui “lovers”.

    • Reply Triinu Liis 6. Detsember 2016 at 21:49

      Unustasin mainida, et seda kõike tänu sellele ka, et Maia on ise on super khuul inimene ja suhtub sellesse kõigesse samamoodi jumala normaalselt :)

  • Reply Angelika 6. Detsember 2016 at 21:45

    :D
    Alguses kui kutiga lahu läksime, tema jättis minu maha. Otsustasin, et ikka nii ei saa. Sain ta tagasi, lõpuks jätsin ta ikkagi ise maha :D Viha oli meeletu, vihkasime üksteist. Kuniks üks õhtu suhtlesime ja veits ja ta oma uue bemmiga mind jäärajale viis :D Naljakas, ta ei vihanud mind enam :D Mina ka vist? väga ei vihanud enam :D Naljakas, aga võimalik :D

  • Reply Carol 6. Detsember 2016 at 21:43

    Mina arvan et saab kll . Olen 1 oma ex poissga suured sõbrad . Alguses peale lahku minekut ei rääkind üldse aga nüüd jälle suhtleme ja oleme lihtsalt head sõbrad . Ning vahest käime väljas ka ja aitab paljudes asjades :)

  • Reply K. 6. Detsember 2016 at 21:43

    Mina oma eksidega selles mõttes, et me pole “sõbrad” aga teretame ikka ja küsin kuidas läheb kui näeme. Mingit bad blood-i mul küll kellegiga pole imekombel ?