Lugesin Kristi blogist nende pere kogemust omavahelistest suhetest peale lapse saamist. Mul pole mõtet seda siia linkida, sest see on kahjuks parooli all. Selles suhtes arusaadav, et ega need suhted võivad pingelistel aegadel olla inimestel siia-sinna. Aga ma pidin rääkima, kuidas meil need suhted muutusid peale esimest ja teist last.
Kuna iga suhte lugu on erinev, siis loomulikult muutuvad ka kõik suhted erinevalt. Meie olime Kardoga ju vaid paar kuud koos olnud, kui ma rasedaks jäin. Ja kohe kindlasti ei olnud mul enne seda plaanis Kardoga üldse mingit päris suhet aretama või veel vähem, kodu mängima. Kui ma aus olen, siis mul sõber just hiljaaegu meenutas, et ma olin talle rääkinud Kardoga tutvudes, et issand, nii ilus noormees, aga no nii loll, et rääkida temaga küll midagi pole. Hehe. Ma ei suuda mäletada, et kuidas või miks ma nii tundsin, sest me oleme mingi neli(?) aastat nüüd rääkinud ja ma pole veel ära tabada suutnud, et kumb meist lollim on, kas tema või mina 😀
Igatahes sellest tulenevalt tuli meil väga palju pingeid just rasedusest teada saamisel. Mina tahtsin last, aga ei tahtnud nii väga Kardot. Kardo jälle ei olnud eriti sillas võõra naisega lapse saamisest, aga oli valmis seda siiski tegema. Mulle oli seda nagu kuidagi vähe…Ma tahtsin, et ta rõõmust lakke kargaks ja kõhtu musitaks ja iga õhtu oma baby mamale lilli tooks. Kui seda ei juhtunud, võtsin ma seda kui märki, et ju siis ta tegelikult ei ole väga selles kodu mängimises käpp ja enne kui ta ise ära läheb, tundus loogilisem ta maha jätta.
Me olimegi lahus pea 20da rasedusnädalani. Ma olen blogi tagantjärgi lugenud ja sellest ma ometi ei kirjutanud, aga tegelikult oli mul enam kui pool rasedust väga minimaalne suhtlus Kardoga. Seda selle ajani, kuni ma läksin ema sundimisel raseduskriisinõustamisele, kus mingi loiu häälega naine mind küsitles ja närvi ajas. Ma arvasin, et sellest käigust pole mingit tolku, aga ta küsis lõpuks küsimuse, et kui ma jääksin Kardoga, et mida ma KARDAN, et võiks juhtuda. Ja mina ütlesin endale ootamatult, et ma kardan, et ta läheks ära. Selle peale nentis see nõustaja, et suht tobe on üksi jäämise hirmu ees ennast juba eos ise üksi jätta, sest tulemus on ikka sama, aga mina polnud ju proovnudki, et teada, kas ta läheks.
Mul oli aastaid tagasi suuri probleeme enda emotsioonide ja tunnete väljendamisega. Isegi kui ma jõudsin endas otsusele, et okei, me võime ju tegelikult proovida seda kodu mängimist, ei tulnud mul kuidagi üle huulte, et tunnistada Kardo järele igatsemist ja muud sellist. Ma ei tea mis häda mul oli mingit tuima, emotsioonitut inimest mängida, kui Kardo ilmselgelt ei kavatsenudki kuskile minna. Ja vaevalt, et kui ma oleks lihtsalt aus olnud oma tunnete kohta, et ta siis mind narrima oleks hakanud, et hehe, valus homo oled, Mallu. Rämedad TUNDED sul! Aga ma ei tea, miks ma pelgasin.
Ühesõnaga. Nii need lood meil olid. Enne Mari. Selleks ajaks kui Mari sündis, oli Kardo mulle juba igapäevaselt tõestanud, kui usaldusväärne, naljakas, rõõmsameelne ja hoolitsev inimene ta on. Ja kui Mari tuli, sain ma sellele mingi miljon korda kinnitust. Seega ma võin öelda, et meie suhe läks ainult paremaks. Mina rahunesin maha, me õppisime jooksvalt teineteist tundma ja teineteisega käituma, samal ajal oli meil väike präänik Mari, kes iial ei nutnud, oli selline väike vahva sõbrakene, keda me nagunii teineteisest hoolimata kõige rohkem maailmas armastasime. Ja mind pani see Kardot ainult rohkem armastama, kui ma teda nägin Mariga. Kuidas ta temaga hakkama sai, tema eest hoolitses, teda rahustada oskas. Ta hoidis teda iga kell, vingumata, et ta ei oska või ei saa. Ma mäletan, et ükskord ta hoidis beebiMari ja kui ma koju tulin, oli ta valmistanud veel küünalavalguses õhtusöögi ja ma mõtlesin, et issand jumal, ma ei tuleks elu sees sellise asja peale!
Nüüd on aega mööda läinud ja me oleme veel ühe lapse saanud ja ou mai gaad, meie suhe on VEEL parem. Mul on tunne, et “süü” laskub siiski enamasti Kardol, sest ta on sellist sorti mees, kellega vist igal naisel oleks hea suhe 😀 Jumal tänatud, et mul ei õnnestunud teda kunagi eemale peletada, kui ma seda täiega püüdsin, sest mul on temaga nii vedanud. Selle nelja aasta jooksul ei ole meil vist ühtegi tüli ka olnud. Ma olen mõnikord solvunud ja vait jäänud, aga mul on nii sitt mälu, et ma alati unustan ära, et vihane tuleb olla ja kui meenub, siis on juba hilja.
Ma loodan, et ta Mari lasteaiast tagasi tulles seda kohe ei loe, sest enne ma kavatsen natukene möliseda temaga, et miks ta kunagi kööki koristada ei või…Aga kui ma nüüd natukene mõtlen, siis ta võiks mulle ju vastu öelda, et miks ma kunagi ise Mari lasteaeda ei vii, seega ma parem ei hakka üdse mölisema, vaid istun niisama siin, vait nigu sukk.
Kardo on ju nagu mingi metsaline, mingit positiivset tähelepanu ei tohi talle anda, see kukub kohe käppima ja pükse maha kiskuma mul. See oleks ohtlik, sest ma alles ärkasin ja mul pole pükse jalaski. Ehk peaks ikka hoopis mölisema, nii igaks juhuks…
***
Küsisin Kardo käest ka ta arvamust ja tema leidis, et peale esimest last oli meil väga vähe sellist ainult kahekesti olemise aega ja peale teist last veel vähem. Või no ta täpne sõnastus oli, et meil pole kahekesti olemise aega, et me jõuaks üldse kemplema hakata. Ju siis nii ongi.
Kellel lugejatest lapsed on, kuidas teie suhteid laste saamine muutis?
64 kommentaari
Seda on alati nii hea lugeda kui kellelgi hästi läheb ja kuidas elu ikka suunab ise sinna õigele rajale. Isegi kui see pole olnud see “ideaalne tee” (niivõrd kuivõrd kelle jaoks) – noh tead küll, kohtud, astud suhtesse, deidid mõned aastad, kihlud, abiellud, saad lapsed, elad õnnelikult elu lõpuni vms.
Mul sõbranna on mehega 13 aastat koos olnud, lapsi veel ei ole aga abielus küll. Endal natukene vähem neid aastaid, aga sõbranna tihti räägib, et kardab, et ühel hetkel tüdineb ise ära või tüdineb mees või midagi muud sellist. See paneb mõnikord mind ennast ka mõtlema, et mis siis kui… Kuigi tegelikult tundub ju selline ette kartmine mega mõttetu.
Tegelikult see võiks olla isegi huvitav asi, millest võiksid kirjutada. Just, et praegu on kõik imeline ja hea, aga kas kardad mõnikord, et nt 10, 15, 20 aasta pärast enam nii ei ole? Nt kui sina leiaksid kellegi või Kardo leiaks kellegi, kellega tunneks, et on mega hea klapp ja vaikselt justkui hakkad armuma ja tahtma hoopis selle teise inimesega rohkem aega veeta. Või nüüd mõnekümne aasta pärast tuleb mingi keskea kriis peale ja keegi petab või jõuab sellele lähedale jne. Kas kujutaksid ette, et oleksite siis lihtsalt lapsevanemad, kellel teised kaaslased ja üritaksite kuidagi läbi saada? Kuidas nt Kardo või sina sellesse ise suhtute? Laseksite teisel minna või mõtleksite, et ikka tuleb suhte nimel vaeva näha? Mõtlen just seda, et oled enne öelnud, et teie suhe ei nõua tööd ja tuleb justkui iseenesest, aga kui ikka nt ise tunned, et keegi teine paneb südame kiiremini põksuma, mida siis teeksid?
Vaata, et keegi teine saaks südame kiiremini põksuma panna, tuleb selle kellegi teisega ju suhtlema hakata 😀 Me lihtsalt ei suhtle niimooodi teiste meeste ja naistega. Mitte, et ei räägi sõnagi, aga see on ikka tahtlik valik, hakata kellegagi südamest-südamesse vestlusi pidama ja luua pinnas nn armumiseks. Kui seda teha, siis järelikult polegi enam soovi suhtes olla, kui otsid midagi muud. Kerge flirt kuskil peol on teine asi, sest siis sa lähed koju ära ja see ei jätku kuidagi. Oeh, ma ei tea, kas oskan normaalselt väljendada ennast.
Kuldsed sõnad Mallukas! Tahaks Sind lausa kallistada :)) Kui juba kellegagi nii sügavalt suhtlema minnakse siis on peres midagi valesti ja nii see läheb. Arvan, et iga teema puhul peab mees oma naise juurde (ja vastupidi) rääkima minema, on justkui kõige lähedasem inimene. Milleks mingisugusele klubitšikile halada peol, et kodus jamad (olen seda nii palju kuulnud). Isegi sellises olukorras kui keegi teine hakkab silma, parem kohe ära rääkida, põhjusi arutada, naerda/nutta koos selle üle või midagi iganes. Soovin teie perele kõike ilusat 🙂 Te olete ägedad!
Kardo on väga seksikas mees, ja temast on näha, et ta on suure seksi isuga ka, nii et anna minna, mida sa hoiad end tagasi.
Mida vanemaks Kardo saab, seda mehisemaks ta muutub, aga ta on seksapiilne mees ja selleks ka jääb. Nii et selles mõttes jah, sul on vedanud ja minu arust sa ei peaks neid pükse nii paaniliselt kinni hoidma, oska nautida sama mida tema 🙂
Meie poja 1a ja 10kuud oli vägagi planeeritud ja oodatud laps. Kevadel oleme 10a koos olnud. Olin ka pärast lapse sündi vääga hormonaalne. Mees hakkas nn omi asju ajama. Käis üksi igal pool st sõpradega, sest ega elu ju seisma jää eks. Aga mina istusin terve suve kodus ehk jalutasin mööda meie väikest linna nii et jalad huugasid. Laps magas ainult kärus. See kõik lõi meie vahele kiilu. Kodus teda polnud. Nädala sees oli tööl ja kuna ta oli nii väsinud tööst, siis nv on ju lõõgastumiseks. Käid tśillid ja grillid. Last ei puutunud. Nii pisike ja ei julge jne. Nûüd on väga armas ja tegeleb lapsega muidugi armastab väga. Aga meie oleme nüüd ainult emme ja issi. Vanainimeste asja oleme terve selle aja jooksul pärast lapse sündi ehk 5x ajanud?! Sest et ta on ju väsinud ja muud vabandused. Ma ei tea. Nutma ajab. Rääkida ei taha, ütleb, et mis ma vingun. Ohjah. Aga nii vahva, kui kellegil toimib kõik ?
Ütle oma mehele, et sa tahad temaga rääkida ja kohe alguses seleta, et pärast seda jutuajamist mitte keegi ei lähe mitte kuhugi. Eks ta saab isegi aru, et teie vahel on probleeme ja pelgab, et neid saaks lahendada vaid lahku minnes. Tuleb öelda ausalt, et tunned temast puudust, temaga koos olemisest, kallistamisest, tema puudutamisest, kõigest sellest, mis oli alguses ja mida saaks (väikeste mööndustega) taastada. Tähtis on mitte süüdistada, vaid proovida näidata, kui palju sa teda armastad, küsida mida saaks sina teha või muuta, et tema tunded tagasi pinnale tuleks. Hoian sulle pöialt ja saadan kallistuse!
Meil oli nö üheöösuhe… saime oma esimese ühise lapse 🙂 sellest ööst alates oleme kogu aeg ninapidi koos ja kasvatame nüüdseks juba kahte ühist last. Perekond oleme juba 6 aastat ja iga päevaga tunneme rohkem armastust 🙂
Mina olin oma (abi)kaasaga koos 15a. Rasedaks jäin kui olime pool aastat tuttavad olnud. Ilma selle üllatusbeebita ilmselt me poleks küll koos (umbes nagu sul Kardoga, et ei näinud suhet esiti).
Saime 2 last ja abiellusime ka aga siiski see suhe sai läbi. Kasvasime nö lahku, erinevateks inimesteks.
Siiski olen selle suhte üle nii uhke. Koos sai oldud kaua, loodud ühiseid mälestusi ja ühised lapsed. Vanematena me ju eksisteerime edasi elu lõpuni.
Meie suhe muutus ajas palju, nii laste sünniga seoses kui ka niisama. Andsime endast kõik, pingutasime palju ja ei andnud kergesti alla. Siiski tuli lõpuks nö alla vanduda ja laiali minna aga mälestuso ju ei kustuta.
Otsus oli õige ja küll tulevad ka uued ilusad mälestused.
Hakkasin oma elukaaslasega koos olema novembris 2015. Alguses, nagu enamus suhteid, tundus kõik nii ideaalne. Vaikselt hakkasid ka meil probleemid tekkima. Ning mees ei olnud enam see, kellesse mina armusin. Jaanuaris sain teada, et ootan last. Tahtsime mõlemad seda last väga ja otsustasime pingutada. Märtsis kolisime ka kokku. Raseduse ajal tülitsesime ka ikka väga palju, mina soovisin iga tüli käigus alla anda ning ei soovinud enam seda suhet. Kuid mees suutis igakord mind jälle ära rääkida. Mehel ei ole olnud armastavat ja toetavat perekonda, suhteliselt närviline ema jne, et tema tahab oma lapsele teistsugust lapsepõlve. Kui kõht hakkas juba suuremaks minema, siis lõppes meie vahel pm igasugune intiimsus. Laps sündis meil 5.oktoober. Peale seda on tasapisi kõik muutunud, mees tegeleb väga palju lapsega, üritab meiega võimalikult palju koos olla, teeb rohkem tööd, et meil parem elu oleks. Seks on samuti taas päevakavas. Tundub, et meist saab veel asja ?
Olin 17 ja esimest last jäin ootama pärast 4 kuud “käimist”. Nüüdseks oleme koos olnud õnnelikult üle 10 aasta ja meil on 2 last, oma kodu ja kohevarsti tähistame esimest pulmaaastapäeva 🙂
Dont ever stop daiting your wife and dont ever stop flirting with your husband!
Ära kirjuta inglise keeles, kui sa seda tegelikult ei oska. Eesti keel on ka väga ilus keel oma mõtete avaldamiseks.
Aga miks sa kräunud üge kirjavea pärast?
ma ka ei saa aru, mis häda on kaevelda 😀
Nii mõnus lugemine?.. Soovin teile hästi palju õnne ja armastust pikkadeks aastateks!
Meil on esimene ühine laps tulekul ja siis näeb, kuidas suhe muutuma hakkab. Muidu oleme aga peaaegu 10 a koos, kasvatame minu esimesest kooselust last, kes on juba päris suur ja loodan, et meie beebi tulek toob vaid rõõmu meie suhtesse.?
Meie beebu on alles nii pisike, et ma pole veel saanud mahti enda ja mehe suhet või selle muutumist analüüsida. Aga see on küll tõsi, et lapse saamine pani mind armuma enda lapsesse ja uuesti enda mehesse. Uuuuhhhh ????
Meil on üks laps, kes mais saab juba kaheseks. Koos oleme olnud nõks üle 4 aasta, millest mai alguses saab 3 abielus oldud. Kuigi laps oli oodatud, siis meie suhted on küll tunduvalt kehvemaks läinud. Tunnistan ausalt, et seda puhtalt minu pärast. Mul olid raseduse ajal ja on ka nüüd, 2 aastat hiljem, hormoonid nii paigast ära, et endal ka on tihti sellepärast halb. Kõik käib pidevalt närvidele. Eriti mehe puhul, ja näägutan pidevalt ta kallal. Mees muidugi on mul kogu aeg suht pohhuist olnud ja ei tee väga älja, aga pingelisem olukord on küll. Samas kui näen, kuidas mees lapsega tegeleb, väljas käib, vabatahtlikult vanni läheb, nõmedalt lapsikuid mänge mängib jms, siis võtab südame alt soojaks küll. 🙂
Ise saad aru et oled bitch ja mees ei vààri alti su sitta tuju, aga ometi midagi ette ka ei vôta , et oma “hormoonid” paika saada?
Jah, sest see on nii ulmelihtsasti teostatav…
Tegelikult on nii, et selle kommentaariga oled hoopis sina siin see kõige suurem bitch.
Kellelgi jäi täna üks tablett võtmata? 😀 Kui Sina ei tea, mismoodi meil asjad on või kuidas ma ennast aidata püüan, siis pole vaja kusagil kommentaariumis anonüümselt targutama ka hataka. 😀
Esimese mehega läksid suhted halvemaks kuigi olime 3 aastat koos olnud kui laps sündis.
Teise mehega olin vaid 4 kuud koos olnud kui jäin rasedaks, hakkasime ka kohe koos elama. Oli raske ja tülisid oli ka aga põhiliselt selle pärast et me ei saanud üksteisest aru. Aga me oleks niikuinii hakanud koos elama sest armastus oli suur (on siiani) lihtsalt lapse sünd tuli samal ajal.
Praegu oleme veidi üle 4 aasta koos olnud, kolmas laps on ka ja kõik on väga hästi 🙂
Aga kahjuks seda peab küll tõdema et seda vanainimeste asja peab väga tasakesi tegema ja ei saa nii spontaanselt ja nii rajult kui tahaks 😛
Olen oma elukaaslasest väsinud. Ometigi oleks ma nõus temaga peale 15 aastat veel pingutama, kui ta ise mingitki huvi üles näitaks. Lapsed pole me suhteid paremaks teinud, pigem ikka rohkem erimeelsusi me vahel välja toonud. Mõistus ütleb, et liigu oma eluga edasi, aga pole hetkel võimalik oma asjad kokku pakkida ja siit ei tea kuhu kolida. Kuuse alla ka nagu ei lähe. Ja raskeks teeb, et lapsed ikka igatsevad oma isa. Lohutan ennast, et küll ma kunagi selle õige hetke ikka leian, et end siit lahti murda. Ma ei mäleta, mis tähendab olla õnnelikus suhtes ja ausaltöeldes ma vist ei oskakski enam seda olla. Samas mingit emotsionaalset lähedust ikka igatsen. Füüsilist mitte nii väga. A kes teab, vb keegi uus paneb seda viimast ka tahtma. Elame näeme.
Sa pole üksi 🙂 Ka mina püüdlen selle iseseisvuse poole, et mitte kuuse alla minna ning leida härra õige 🙂
Minu lugu on kestnud täpselt 7 aastat.Aprilli lõpus oli siis see saatuslik esimene öö, mis muutis meid ja jäin rasedaks.Mina tahtsin last aga mitte oma meest ,mees tahtis meeletult seda last ja käis nagu kass ümber palava pudru- olin segaduses kuid andsin vôimaluse, sest tahtsin ju ka last… Nüüd oleme ônnelikus abielus, meil 2 last ja tôesti nagu sa kirjutasid- aastatega làhebki aina paremaks,sest meil pole aega muuks kui kasvatada lapsi ja kodu hoida.. hiljem on meil aega nii palju ja ainult teineteisele, selleks ajaks oleme vanad ja enam kakelda nagunii ei viitsi ??
Soovin teile pikki aastaid ja veel rohkem armastust!
Üle 4 aasta oleme elukaaslasega koos olnud. Olime suhtes olnud 3 kuud kui rasedaks jäin. Tema röömustas raseduse üle väga, mina olin pigem hirmul, aga saime lapse ja ma ei kahetse seda. Nüüd mul on oma pisike perekond, kellest alati unistanud olen 🙂 Suhe on nagu ikka, tõusud ja möönad 😀 Oleme mõlemad harjunud üksteisega, mees tegeleb lapsega palju. Ta on mind lapse sünnist saati aidanud lapsega. Laps nüüd 3-aastane. Eks ikka tülitseme ja solvume ka, aga see ununeb kiiresti. Paari aasta päraks soovime ka uut last saada, aga seekord ei kiirusta, vaid ootame mida tulevik meile toob.
Peale beebi saamist kõik muutubki.Pead olema ema ja naine.Mina kõike ei jõudnud ja pühendusin täielikult lapsele.Kõik toimetused tahtsin teha ise,mingist abist ei tahtnud kuuldagi.Mees oli alati kõrval olemas kuidagi jooksis see aeg nii,et tena veetis rohkem sõpradega aega,mina olin kodus.Nüüd on meie kullatükk neljane ja meil on elu parim aeg üldse.Mul on maailma parim mees üldse.Peale pikka ootamist ta lõpus isegi palus mind endale naiseks oma suguvõsa ees :).Ikka iga hommik mõtlen,et nii hea,et selle raske aja üle elasime.Beebi kõrvalt ei saagi olla lihtne teineteisele aega leida.Küll see nn kahekesi olemise aeg ka tuleb.Pealegi beebid on beebid vaid korra:),kasbavad nad ju nii kiiresti.Kannatlikku meelt ja meest kõigile beebide emmedele :)!
Unustasin lisada,et kui sa kedagi tõeliselt armastad,siis lase tal palun magada :)! Väljamaganud mees teeb imesid 🙂
Ühest laulust mul tulid kohe sellised sõnad meelde:”vabadus sõi armastuse ära”-sellepeale, et mees enamasti sõpradega aega veetis ja kodus ei lastud end “kasulikuna tunda” nii hea lugeda, et teil asjad ilusti paika loksusid. Paraku kõigil nii hästi ei lähe.
Eks meil läks hästi jh.Aga me samast tähtkujust ka ja me teame ja arvestame üksteisega.Praeguseks on meil enamus nv harmooniliselt pere ja sugulaste seltsis 🙂 ja kui meil kummalgi peaks tahtmine tulema välja tuulduma minna ,siis teine pool kunagi ei takista :). Homnikuks tuuakse voodisse värska ja burger :)!
Meil saab mehega see aasta 8 aastat. ? Meie suhe muutus peale lapse sündi tunduvalt pingelisemaks. Olime enne seda enamuse koosoldud ajast lihtsalt pidutsenud, ringi rännanud ja endale ette kujutanud, et me pereelu elame. ?Kuna elasime erinevates riikides, siis ega me üksteist päris hästi tegelikult ei tundnud. Peale lapse sündi tuli ta Eesti…kuna laps oli üpriski sôjakas, ei läinud kaua aega kui pinged üle pea kasvasid ja esimest korda suhte jooksul tuli koos igapäevaprobleemidega ühe katuse all olla. Kui laps oli 1,5a tekkis tunne, et oleks vist aeg lahku minna, sest omavaheline intiimsus ja suhtlus nende pingete keskel oli pea olematu. Istusime maha ja rääkisime ning kuna meil on väga sarnased tulevikuvaated, sarnane maitse ja lisaks suhtele oleme me ka parimad sôbrad, otsustasime veelkord proovida. Lubasime, et niisama kummi ei venita ja kui tunneme, et suhtest enam asja ei saa, siis oleme teineteise suhtes ausad. Hakkasime tihedamalt last ära andma, hakkasime palju ringi rändama (ka koos lapsega), puhkama ja väljas söömas käima, üllatasime teineteist ja käisime jälle päris kohtingutel ? Lisaks taaselustasime intiimsuse, kuigi nii nagu varem ei saa seda vist enam kunagi olema ? Ehk siis üritasime leida kôik selle, mis meid väljaspool kodu ja olmeprobleeme värskendab. Tänaseks päevaks vôin öelda, et olen oma mehesse uuesti armunud. Mais saab meil kihlusest 5a ja tunnen, et esimest korda olen ma alles nüüd valmis päriselt temaga abielluma. Ma austan oma meest rohkem kui iial varem ja tunnen, et oleme paarina ka palju tugevam kui me enne olime. Kindlasti on need 3 aastat pannud lôpuks teineteist ka paremini tundma…seega pikemas perspektiivis on lapse saamine meie suhte teinud palju paremaks aga ei ütleks, et see teekond on läinud takistusteta ja iseenesest.
Ahjaa ja tuttavad oleme oma mehega 13 aastat ? Ta oli mu salajane armastus juba ajast kui eelmise kutiga koos elasin. Nadi oleks nüüd esimese suurema takistuse peale alla anda ?
Meie suhted elukaaslasega on käinud üles-alla, paremale-vasakule ja kõikvõimalikud diagonaalid ka läbitud.
1 laps saab kohe 5 aastaseks, seejuures oleme elukaaslasega koos olnud 5 aastat ja 10 kuud- 1 kuu tutvust ja beebi, igati vägev 😀
Kuna ta pagendati suhte alguses sõjaväkke, siis erilist suhet ju polnud. Tagasi tulles olid rasedahormoonid ja oi kus sai vaieldud ja sõimatud jne. Mõlemad temperamentsed inimesed- ega siis jagelemata saa.
Nüüd on meil lisandunud kohe-kohe 5 kuuseks saav poja ja elu on tavaline. Muidugi võiks olla rohkem kooskäimisi või kasvõi aega kahekesi, aga kui saan õhtu jooksul talle niisamagi kaissu korraks pugeda, on hea. Nägelemisi tuleb muidugi ette, aga mõlemal on suud peas, et vabandada, ära leppida ja musi ka takka teha 🙂
Elu on ilus!! 🙂
Esimese lapse isaga oli meil pigem kiindumus lihtsalt ja peale lapse sündi 2 kuud läksime lahku .
Ja siis 5 kuud hiljem kohtasin enda elukaaslast. Ma olin lapsega naine aga teda see ei häirinud üldse, võttis mu tütre kohe omaks ja siis kui laps rääkina hakkas oligi tema just issi talle ?
Olime olnud üle aasta koos kui üks hommik oli mul selline tunne et tee see test.. elukaaslane oli sel ajal soomes tööl. Test oli positiivne ja meie ühine laps oligi tulemas ?? helistades talle oli ta nii elevil ja rõõmus seda kuuldes. Raseduse ajal oli meie suhe super ja mind hellitati nii nagu üks rase tahab ?
Nüüd siis 2 lapse vanematena on aega teineteise jaoks küll vähem aga ta suudab ikka mind üllatada ja leida seda aega et kahekesi koos olla.. kasvõi kodus diivanil vedeledes ja surm väsinud olles ? vahepeal leiab aset väike nääklemine aga õnneks saame arusaamatused kiiresti lahendatud sest mu elukaaslane on super iseloomuga inimene ja ta ei suuda lihtsalt minu peale kuri olla ?
See aasta saab meil koos oldud juba 6 aastat ?
Hirm oli ja oli seda,et mees hakkab nädalavahetusel kuskil käima ja jooma,lisaks käib ta nädala sees tööl ja peale tööd (esmas. ja reede) trennis,mis venisid tal väga pikaks. Jah see hirm saabuski ,laps sündis keisriga jõudsime koju olime möned päevad kodus olnud ja laps oli mönedpäevad vana kui see ronis külabaari ,olin vihane ja närvis kuna see on meie mölema esimene laps (rohkem lapsi pole ei temal,ega minul) ja ta sai oma tahtmise ja käis jõi edasi köik ülejäänud Jaanuarikuu nv’d ka ,nüüd laps 1kuu ja 4päevane. Täna ütleks,et miks ta üldse last tahtis oma nimele, tegelikult ju ei huvitagi see laps teda vaid ,et see et meie laps kannaks tema nime (pole abiellus )olen ise önnelik,et selline terve ja löbus laps tuli ja on .
Niisiis ühesönaga ,suhe on laiali läinud .
Kogu esimese raseduse ajal tegid mul hormoonid ekstreemsporti ja see pani meil mõlemal kannatuse kõvasti proovile…kõrvaltvaatajale oleks vist jäänud mulje, et seal läheb kohe-kohe lahutuseks, aga pärast sünnitust olime maailma vingeim tiim (kus pisikesed hõõrumised tekkisid, aga saime mõlemad aru, et see kõik käis olümpiakulla nimel – oleme mehega mõlemad noorimad lapsed ja beebidest teadsime pmst ainult seda, kuidas seda sõna kirjutama peaks). Teise lapse tulek oli juba chill, tundsime, et oleme vanad kalad ja rahu oli majas. Kvantitatiivselt on seksi ca viimase aasta jooksul vähemaks jäänud…aga kvaliteedi osas ei saa kurta 🙂
Ma siis täielik “vanaema” 🙂 meie olime juba 4.a koos kui lapse saime (täiesti planeeritud ja mõlema otsus) Ma ütleks,et 4.a olid nagu ameerika mägedel :)) ikka oli nii häid kui ka halbu päevi aga lapsega siis tõesti unustad vist selle “vingumise” ära või lihtsalt pole aega. Kui olime 6.a koos elanud abiellusime ja kui juba 11.a kooselu siis otsustasime ka teise lapse teha. Niiet Meid on lapsed ja koos käidud tee ainult lähedasemaks teinud….ikkagi 15.a Ei tea kas peaks kolmanda lapse ka tegema 😀
No ma sain kõhutäie naerda (metslane kes tirib pükse ??). Aga meil suhe mehega peale lapsi kaheval. Hindan väga et tegeleb lastega ilma vinguta ja üldse hoiab lapsi. Ikka kallistame ja musitame ka üksteist . Ja päevas ikka meenutame et armastame teineteist. Aga kahjuks meie voodielu jäänud tahaplaanile. Mul lihtsalt ej jää enam erngiat selleks. Kui päeval mõtled et ohh õhtul olen nagu emalõvi voodis siis tegelikus on see et magan veel vahel esimesena ?? loodan et see muutub.
Mul ka olnud sellist asja, et mõtled, et oiiii blinn, mis kõik õhtul saama hakkab ja siis tegelikult mis saab, on see, et magad 😀
+1
Mina sain oma elukaaslasega tuttavaks nii, et nägin teda koolis ja mõtlesin, et on ikka kena noormees. Iga kord kui ta minust möödus, siis ma lihtsalt tardusin. Niii kena oli. Siis üks hetk võtsin julguse kokku ja otsisin ta netist üles ja hakkasime suhtlema. Sain teada, et ta minust 2a noorem. Hiljem sain teada, et ta mõtles, et mida nii vana eit temast tahab:D:D aga hakkasime suhtlema ja lõpuks suhtlesime juba rohkem, saime kokku ja siis sain aru, et peale välimuse on tal ka super hea iseloom. Teeb nalja ja samas ajab ka tõsist juttu ja kannab mind kätel juba 4 aastat. Meil on ka laps ja peale seda saame samamoodi läbi nagu enne last. Olen küll õhtuti üsna väsinud ja ise kahjuks ei suuda nii palju tähelepanu talle anda kui sooviksin. Aga üritan selle korda saada:) mu elukaaslane on lihtsalt parim inimene, ma tunnen temaga end nii vabalt! Ja see on suhtes üks tähtsamaid asju minu jaoks. Et suudaks oma mehe ees nt peeretada:D mõtle, muidu kõht valutaks kogu aeg 😀
Ma ei tea, mul tiksub mehega neljas aasta, aga ometi pole seni olnud vajadust nimelt peeretama hakata ja kõht ausõna sellest valutanud pole.
Ma pean siinkohal ühte naljakat lugu rääkima. Üks õhtu Kardo täiega kõdistas mind ja hoidis kinnni, aga mina hoidsin samal ajal elu eest midagi muud kinni 😀 ja ta kurat ei lasknud mind lahti ja ma muudkui naersin ja naersin ja lõpuks hakkasin nutma, sest ma kartsin, et kui ta mind kaua solgutab siis ma peeretan mega kõvasti 😀
Ta lõpuks ikka lasi ja ma pääsesin peeruta 😀
???
Minu suhe peale lapse saamist muutus täielikult. Mees käis välismaal tööl ja põhiliselt olime me lapsega kahekesi. Need korrad, kui mees koju tuli, olime me ikka lapsega kahekesi, sest mees justkui otsis pidevalt põhjuseid eemale pääseda. Läks oma lapsepõlve koju ja mässas seal oma autodega, offroadis mööda metsi ja mülkaid ning vahest ei jõudnud öösekski koju, sest “kell on palju ja ei hakka enam tulema”. Endal tal lubasid ei ole, seega olenesid tema sõidud ka kellestki. Ja niimoodi kuni jälle tuli aeg välismaale tööle minna. Siis viimasel õhtul tuli kahetsus, et meiega ei olnud nii palju ja tahaks ikka koguaeg olla meiega.
Siis välismaal olles hakkas tihedalt uurima meie tegemiste kohta. Mis te teete, kus te olete, mis siis teete jne, jne. Kuni ühel päeval tuli pauk ära. Keegi oli talle ussitanud, et mina siin sõitvat ringi mingi teise mehega, laps tagaistmel ? Siis läks asi käest ära. Usaldusest polnud grammigi alles. Kõned muutusid terroriks ja süüdistused aina segasemaks. Laps oli 5-kuune, kui tegin suhtele lõpu. Kõik, siia ei ole sul enam vaja tulla.
Läks päris mitu aastat isegi, kui mees tuli vabandust paluma, et ühe ussi pläma uskudes oma pere laiali ajas. Laps on praegu 3-aastane.
Meil pole lihtne pärast lapse sündi. Ma vahest tunnen, et kogu minu tähelepanu on lapsel ja mees suunab liiga vähe tähelepanu lapsele. Kahekesi pole me saanud olla ja kui teda pea kuu pärast sünnitust puudutasin, tundus tema kõht ja nägu niii võõras. Olin harjunud selle pidikese olendiga. Ma südamest loodan, et peagi asjad paranevad. Eilsest hakkasin tugevdama lapse ja mehe suhet.
Mulle on jäänud mulje, et kui paar saab üsna kohe lapse, siis jäävad nad suurema tõenäosusega kokku, kuna neil pole enne last olnud pikka kahekesi olemise aega. Pmst algusest peale käibki elu lapse ümber ja paar on nii harjunud.
Aga neil, kes on aastaid koos olnud, tuleb ümber harjuda, omavahel olemise aega enam suhtes nii palju pole, teineteisele pööratakse vähem tähelepanu jne. Isegi kui laps on planeeritud, siis võib see tahelepanu värk ikkagi üsna ootamatult suhtele korraliku põntsu panna ja nii need laguneda võivadki.
Ehk tõesti ongi nii!
Meie oleme koos olnud 18a. Lapsed olid oodatud ja planeeritud. Suhe muutub alati. Olime lihtsalt noored. Hakkasime kodu mängima. Otsustasime lapse saada ja seks polnud sama ja aeg ja väsimus tegid ka oma töö kuid meie oleme teineteisele ikka olemas. Parimad kaaslased … mingi aeg muutus seks paremaks kui kunagi varem peale last.. siis uus rasedus ja täielik mõõn seksis… kuid teineteisega lähedased oleme ikka! Kui ma küsingi mehelt kas ta kurb vms, et pausid seksis siis vaatab mind kui napakat! ?
Temale vaid oluline, et mul ja lapsel oleks hästi ja ta teab/usub, et kõik rasked ajad mööduvad ja läheb kõik paremaks. Nii tavaliselt ongi! Kui ongi rasked ajad olnud siis see teeb meie suhte tugevamaks ja me hoiame veel rohkem kokku ja sekz on taas parem kui varem. Vähem aega, võimalusi ja jaksu. Kuid see eest kordades parem kui varem! ?
Ülioluline ongi mõtteviis. Rasketel aegadel tuleb mõelda positiivselt ja olla teineteisele olemas! Kui ma olin hinge heitmas rasedustega oli mees olemas ja ei olnud hädas oma asjadega. Kui taastusin sünnitustest oli ta ka olemas ja toeks! Püüdis mõista ja olla kannatlik… tundub, et kõik on ennast ära tasunud! ?
Meil on kõik vaid paremaks läinud ja suhe muutub ikka aastatega! See ongi normaalne! Lihtsalt tuleb hoolitseda enda ja suhte eest ja ka aega anda! See on” töö” mõlemale!!!! ?
Igatahes päikest kõigile!
Mina olen oma mehega koos olnud nüüd peaaegu 4aastat, nendest 3aastat oli ikks päris raske,tagandjärgi mõtlen,et mul olid ikka raudsed närvid…enne rasedust me vist ei saanudki väga läbi. Kui rasedaks jäin,siis ta ka väga selle üle ei rõõmustanud(mulle tundus vähemalt nii) igatahes raseduse lõpus ta juba ootas,et millal sünnitan ja tema jaoks oli välistatud see,et ta ei saa sünnituse juures olla.. tema esimesed sõnad mulle peale sünnitust olid,et sa oled ikka nii ilus ja vapper naine,ta pole eriline komplimentide ütleja kunagi olnud. Aga see selleks,igatahes praegu on meie suhe miljon korda parem,mis siis et kodus on veidi pahur ja jonniv laps,aga nüüd me leiame aega ,et olla ka üksteisega koos ja on nii näha kui ka tunda,et me mõlemad naudime koos olemist väga. Ja super isa on ka! Ehk läbi lapse ma elan/elame täpselt nii,nagu ma alati unistanud olen 🙂
Meie puhul kehtib see lause
Läbi raskuste tähtede poole
No kindlasti muutub suhe ja prioriteedid lapse tulekuga kõigil aga ilmselt mängib palju rolli lapse käitumine ja ka vanemate iseloom. Meie präänik saab kohe 9kuud ja kahjuks ikka võitleme suhte hoidmisega. Tegelikult mõlemad ju tahame toimivat suhet ja armastame üksteist ja last aga..no kui oled 9kuud magamata, laps on viril, pidevad nutuhood, jonnimine, tissisõltuvus, öösiti 8-10x ärkamine siis see muudab ka inimese närvilisemaks ja rahutuks ja vahel on tunne, et no kõik on minu õlgadel, sest isa ei saa lapse magama paneku või öiste rahustamistega hakkama ja siis muudkui nähvan ja kisun tüli üles, sest tema magab sellise norskamise saatel rahus samalajal, kui ma ainult unistan magamisest. Ja kui päev lãbi lapse vingumist kuulata ja ei oska midagi teha, et teda lohutada ja palub abi mehelt, kes õhtul koju jõuab ja siis kuuled midagi sellist, et “tule siia, emme ei taha suga tegeleda” lapsele ütlemas siis ikka kãib klõps ära küll…
Ja nii me suhe siis veerub siin. Õnneks pole ta pika vihaga ja kui öösel/õhtul tülitseme siis järgmine päev teeme näo et kõik on korras. Mõned päevad lähevad hästi ka..siis unistan, et võiks veel asjad nii heaks minna nagu enne last ja et saaks ka omaaega ja romantikat jms
Loodan lihtsalt et asi lihtsamaks läheb ja laps meile armu annab 😀
On ma jäin rasedaks kui ta sõjaväest korra koju sai. Noh “õnneks” saadeti ta tervislikel põhjustel üldse koju ära. Noh saime siis oma kodu mängima hakata. Enne lapse sündi oli kõik jumala äge. Laps sündis ja siis hakkas pihta. Esimesed kolm kuud me ainult kaklesime vist. Koguaeg oli midagi. Mingi aeg see paranes. Kui me päris oma kodu ostsime siis ta ütles et nüüd oleks aeg teiseks. Kartsin, kuna ma mõtlesin et äkki tuleb sama teema jälle. Aga ei. Me saame nii hästi läbi, me ei kakle peaaegu üldse. Ma olen temaga nii rahul ikka. Vahest norib küll aga see selleks. Ma nokin teda ka vahest ?
Aa ja näed kaks last oli vaja,et sõrmus ka sõrme saada ?
Raju sexi jääb vähemaks kahjuks..
Meil on suhe läimud..kehvemaks? Või pigem ütleks nii, et kakleme. Enne lapse saamist ei kakelnud ega tülitsenud me kordagi. Lapse esimesed 4-5 elukuud ei kakelnud me üldse. Lapsega sujus ilusti. Aga siis hakkas asi metsa minema. Laps sai vanemaks ja läks aina jonnakamaks ja aina raskem on temaga hakkama saada. Ja kuna mina olen sellise tohutult kehva psühhikaga, siis mul on neetult raske reedeks juba, kui ma olen viis päeva hommikust õhtuni seda aastase lapse kisa ja jonni ja karjumist ja peksmist ja näpistamist talunud. Lihtsalt ei jõua enam.
Ma ei väida, et mees mind ei.aitaks, vastupidi. Aga temal ei ole õigust ennast minuga võrdväärseks teha, kui tema lapsega õhtul paar tundi mängib ja ongi kõik. Ja siis ma vihastangi, kui IGA KORD kui ma tahaks lihtsalt kellelegi öelda, et ma ei jõua, tukeb sealt vihaselt vastu “AGA MINA on ka..”.
Ohjah, ühesõnaga me tülitseme, palju. Kord nädalas on ikka nääklusi. Paar korda on tüli isegi üle võlli läinud.
Aga tähtis on see, et me saame üle ja lepime ära 🙂
Hahah see Kardo metsaline pool.. ?? aga jah, mul on laps alles kõhua, aga teiste kommentaare loeks huviga. Suurim hirm ongi see, et mees hakkab iganädalaselt väljas pidutsemas käima ja mina pean 24/7 lapsega kodus istuma. Meil nimelt ei ole last mitte kellelegi hoida jätta, sest kõik vanaemad ja sugulased mööda ilma laiali..
Isssand mul täpselt sama hirm.. 😀 kujutan ette kuidas rasedana või väikse lapsega istun üksi kodus ja mees paneb nädalavahetuseti pidu, ega noh selles suhtes et tema ei peagi ju sp kodus istuma, et mina rase olen aga no, ma eitea 😀
solidaarsusest võiks ju ikka rohkem kodus olla
Pidu võib ju panna, aga iga nv oleks küll vähe imelik 😀
Väga armas lugemine 🙂
Kui mina tutvusin oma mehega olin täiesti kindel ,et mingit suhet siit küll ei tule, sebida aga võiks veidikene 🙂 Nüüdseks sebime juba 16 aastat, abielus oleme 11 aastat ja meil on 12 ne aastane tütar. Mina õppisin oma meest armastama just ajaga. Iga päev aina rohkem ja rohkem ja kõige suurem armastus ja kõige paremad suhted tekkisid just peale tütrekese sündi. Olen oma valikuga nii rahul ,et paremat ei suudaks tahtagi 🙂
Jube tuttav lugu. 🙂
Jäin ise ka rasedaks kui olime neli kuud ainult koos olnud. Mees last ei tahtnud aga mina väga tahtsin, sellegipoolest jäi ta mu kõrvale ja õnneks on kõik hästi oleme õnnelikud. Pole ka väga omavahelist aega olnud laps alles 1.5 kuune. Aga küll me jõuame 🙂
Meie suhe ennem lapse saamist oli…ilus äkki? Aga peale lapse sündi keeras kogu asi pea peale. olime üsna tihti lahus. Asja tegi raskemaka ka see, et olime alles niiiiiiii noored ja lihtsalt mehel olid nn sarved maha jooksmata. Aga kui 4aastat tagasi kolisime eraldi elama(ennem olime mehe vanemate juures), siis kõik muutus. Meie suhe oli enamat, kui lihtsalt ilus. Kui olime 10aastat koos olnud, siis kihlusime, kuid abieluni pole veel jõudnud, kuigi on plaanis ehk see aasta ära teha ?
Veidi enam kui aasta saime ka teada, et saame ka teise lapse pärast aastaid proovimist ja ebaõnnestumist. Tänaseks on meil 2 imeilusat last ning elu on ideaalne ?
Eks me vahel tülitseme ka(pigem mina virisen), aga saame hakkama ?
Me olime koos olnud 6kuud kui teada sain et last ootan… 2kuud olin selleks ajaks juba ootel olnud . Meie õnneks tuttavad olime olnud juba mingi 5a ja minu süül läks ta aasta kaks enne seda oma eelmisest naisest lahku sest julgesin välja rääkida et too petab teda ja peale seda enam ei suhelnud 😀 imelik mõelda sellele nüüd ? anyway pisike sünnib kahe kuu pärast(tähtaeg on pandud issi sünnipäeval) ja läbi saamine on endiselt super kuigi lilli tuuakse vähem ja puudutakse ka vähem sest väidetavalt härra kardab mu kõhule liiga teha… pidavat õrn teema olema 😀 Ei kahetse miskit sest kui mina olin see kes kaalus kas saaksime hakkama siis tema oli testi nähes käpad püsti ja nii elevil… ta tahab ise jääda lapsega koduseks ja iga ultraheli aeg kleepub seal ekraani küljes pluss tema plaanid veel kuidas ta lapse ja koeraga jalutamas hakkab käima ja temaga jõusaali läheb 😀 vahepeal tekib küsimus et milleks mind siin ss vaja on kui koguaeg on lapsele planeeritud xD
*pärast lapsi
issand, ma ju tean ise ka seda reeglit, aga näed, ega retakus pole häbiasi 😀
http://m.postimees.ee/section/129/2635078
Mõlemad juba mitu aastat lubatud