Nagu popp on, siis käisin ka mina mingi aeg tagasi kristalliteraapias. Muuseas, täitsa ilma põhjuseta, ei virelenud mingis masenduses, või maadelnud mingi probleemiga. Läksin selle pärast, et Leenu rääkis, et see on mu kodule mega lähedal ja maksab ülivähe ja et no MEGA HULL VÄRK pidi olema. Vot, oleks ma taibanud, et neid kristallikohti siin tallinnas nagu muda on, ei oleks ma kogemata pannud endale 60 eurist aega kesklinna kristallikott/tuppa/pessa – mis iganes see ka oli! 😀 Ma oma lolluses arvasin, et neid ainult üks siin Tallinnas on ja ei taibanud enne kohale mineku päeva kodukatki uurida, et kus see täpsemalt on, aga see selleks.
Igatahes ma sattusin sinna samasse tuppa, kus need Eesti nõiad kinnisilmi minema pidid ja sinna samasse kambrisse ka, mis kristallidest tehtud oli. Lugedes Leenu kogemusi, kuidas mingi MEGALT hakkab midagi toimuma ja hull värk on ja kuidas see terapeut muudkui rääkis tema elust megadetailseid asju – etteruttavalt ütlen, et mul ei olnud absull midagi säärast. Võib-olla selle pärast ei olnudki, et me erinevates kohtades käisime, aga no minu see kristallitädi ütles, et nonii, nüüd võid küsida megakonkreetseid küsimusi ja ma olin oma peas nagu issandpühajeesus, mul pole ühtegi küsimust, sest ma tulin ju ainult selle pärast, et seda võimast värki saada nagu Leenu:D Jumal tänatud, et ta hakkas rääkima midagi mingist kuumast kerast, mis mu keha peaks soojendama ja vaikselt ümises seal veel midagi, et ma suutsin siis selle ajaga välja genereerida sellise küsimuse, et kuna meil just Melu.tv välja tulemas oli, et kuidas sellega siis minema hakkab.
Mulle vastati, et halba see värk ei tee, õpin sellest palju ja olla üldse väga kasuks. Tea siis nüüd, et kas õpin sellega, et kuidas hästi läheb, või õpin, kuidas hävida 😀 Vahet pole ka, igatahes ütles ta mingi sellise väga umbmäärase vastuse, mille jaoks mul küll kuskile kristallide vahele lesima poleks vaja olnud tulla. Kuna ma aga seal olin, siis ma küsisin veel lisaks asjade prioriteetide paika panemise kohta. Et noh, mul ju megapalju tegemisi ja värke, Kardo tegeleb lastega hästi palju ja pidevalt närib nagu mingi väike süütunne, et kas ma ikka olen piisavalt hea.
Oleks muidugi ka naljakas, kui ta oleks mulle vastanud, et kle jah, sa suht sitt ema, mine proovi parem olla. Seda ta otseloomulikult ei teinud, rääkis niisama, et tal endal on ka palju lapsi ja omad tegemised ja tema on võtnud eesmärgiks iga jumala päev vähemalt tund aega iga lapsega individuaalselt tegeleda. Et kõik muud toimetused jätab kõrvale ja tegelebki ainult selle ühe lapsega. See olla rohkem, kui enamik vanemaid oma lastele tähelepanu pööravad.
Ta tõi näiteid, et kui tavaline vanem ärkab hommikul, viib lapse aeda, läheb ise tööle ja läheb lapsele nt 5-6 järele, siis tuleb koju, teeb süüa, peseb pesu, kontrollib koduseid töid (kui laps nii vana vms aitab õppida), vaatab ise oma sarja või lõõgastub kuidagi ja ongi magamamineku aeg käes. Et see aeg, et konkreetselt nüüd TEGELEN lapsega, seda ei tee väga paljud vanemad. Mitte, et nad ei tahaks, aga nad ei teadvusta seda, et ala koos teleka vaatamine ja siis paari lause vahetamine ei ole kuigi kvaliteetaeg koos. Või kui ema teeb süüa ja laps sealsamas maas värvib, et ka see ei ole ühistegevus.
Siis ma mõtlesin küll, et ilmselt tõesti on see ebakindlus ja süütunne mingil määral tekkinud selle blogijaks olemisega. Laste teemad on ju alati kõige hingekriipivamad ja kes see tahaks olla halb ema. No kes tahaks isegi KESKPÄRANE ema olla? Mitte kui keegi, kõik tahavad hea ema olla. Miks mitte veel kohe eriti hea ema. Seega ongi tõesti tekkinud mõni kord selline tunne, et võrdled ennast alati teiste parimate külgedega ja nõuad endalt ka neid samu omadusi.
Omg, vaadake! Ma olen nii hea ema! Ma käin lapsega kohvikuus!
Ma tahan olla ema, kes on alati hästi rõõmsameelne, tore ja kes ei pahanda kunagi. Samas tahan ma olla ema, kes oskab piire paika seada ja kes oma sõna maksma paneb. Ma tahan olla ema, kes on alati kodus ja laste jaoks olemas, aga ma tahan olla ema, kes saab käia uksest väljas sõpradega mitte ema olemas, et säilitada siin suures emaks olemises isennast ka. Ma tahan, et mu lapsed saaksid lasteaiast kodus olla, et me saaksime kõik terve perega päevad läbi pulli teha, aga ma tahan samas, et ma jõuaks päeva jooksul muid asju ka teha, kui pidevalt a) ainult Mariga ringi trallida, b) talle vahepeal multikaid näidata ja ise süümekaid tundes tööd teha. Ma tahan olla edukas, töötav ema, aga ma tahan olla samal ajal kodune, ainult laste jaoks mõeldud ema. Ma tahan, et mul oleks mingitki aega Kardoga kahekesti, samas ei raatsi ma raisku lasta aega lapsega, ega sõpradega, ega üksinda passimisele 😀
Issand jeesus, kuna kell on praegu pool kaks öösel ja ma olen kogemata joonud ära kaks tassi kohvi ja pudeli energiajooki*, siis mõte juba natukene rallib oma rada, aga kuhu ma tahtsin jõuda on see, et ma ei saagi ju olla see kõige parem. Et ala kui ma näen, et mul üks sõbranna ei käi tööl ja ongi nn vaid laste päralt ja ma olen kade, sest mul on sada asja teha ja ma kardan, et äkki ta on selle võrra palju parem ema, siis võib ta mulle vabalt tunnistada, et tal mega kopp ees sellest passimisest ja lausa kass peal ja no ei teagi siis, et kas tema vaatab mind ja mõtleb, et vot, hoopis Mallu elab “õigemini”. Kes seda teab. Me keegi ei saa olla kõigest kõike. Ei saa olla korraga kodune ja töötav. Ei saa olla korraga reeglitevaba ja reegleid täis. Ei saa kõike siin ilmas, midagi tuleb ikka alati valida.
Jõudes nüüd tagasi sellesse kristalliteraapiasse, siis see naine ütleski mulle, et lapsed valivad endale ise vanemaid**. Ja kui mina olen oma tegemistes hea ja õnnelik, siis on nemad ka õnnelikud. Sest tegelikult probleemi ju pole – perekond on ilus tore, lastega tegeleb emb-kumb meist pidevalt, üks käib lasteaias (va siis kui teeme popipäeva, või tripime kuskil perega), saame ringi rännata, oleme suht lebo perekond, kõik on mega tsill, aga näed, mina ikka mõnikord istun ja põen, et äkki ma peaks parem olema.
Peale seda seanssi ma muuseas pole nii mõelnud. Olengi nii teinud, et kui Mari aiast tuleb, siis nui neljaks, hakkan temaga kas värvima, joonistama, meisterdama, what ever ta parasjagu teha tahab ja kuni ta enam ei viitsi, siis tegelen jälle omade asjadega edasi, täitsa süümekateta. Kui ta jälle peaks huvi tundma minuga koos asju uudistada, siis pole mul raske läpakas kõrvale panna ja temaga raamatut vaadata (ja õppida ära sõna “urson”). Ja no kord kuus on mul see spa-värk ka teemas olnud, et lähme kõik koos ja ujume hülgeks ennast.
Muidugi ma ei tea tegelikult, millise iseloomuga inimesed mu lapsed suurena on, umbes võin eeldada juba praegu ja selle järgi võiksin ma eeldada ka seda, et neile peaks meie peres meeldima elada küll. Mulle lapsena küll oleks meeldinud 😀 Ma olen olude sunnil siin pidanud küll vähe rangemaks hakkama ja muudkui käian nagu katkine grammofon, et asju ei loobita ja asjad koristatakse enda järgi ära ja… aga see on tegelikult ka lebom, kui ma arvasin. Ma nimelt vanasti eeldasin, et käskimine tähendab mölisemist ja röökimist, tegelikult piisab häääästi põnevil häälega ütlemisest: “Ooo! MARI!!! Paneme nüüd selle pusle karpi tagasi! Jess, wohhoooooo!! Ruttu-ruttu, kes enne saaab!” ja juba ta, vaene hing, enda teadmatagi rõõmsalt koristab. Aga arvestades, et mitu jäätist see väike suslik päevas nahka paneb, võin vist ennast ikka veel väga vastutustundeduks ja hirmsaks emaks lugeda. Aga no kui jätsi on, las nosib. Ta ka kõigest inimene.
Ühesõnaga jah, kui tahate adekvaatset nõu, siis selle jaoks vast ei pea kuskile kristallituppa ronima. Vb sinna peaksite minema, kus Leen käib, aga ma ise nii mega skepiline nende värkide suhtes, et ma ei tea, kas mul sealgi oleks sama fiiling olnud mis tal. Sessuhtes, et tõesti andis hea nõu ja pani mind paremini tundma, aga enamik ajast, kus ta rääkis mingit juttu, kuidas ma jalutan enda sees ringi ja mingi energia ja mingi valgus ja et lõõõõõgastu ja blabla, siis ma terve aja mõtlesin, et nina nii räigelt sügeleb, et kas oleks imelik, et ma seda sügama hakkaks siin suure lõõgastuse ajal. Ja kui ta mingit kaitsevaimu väljatulekut lunis, siis mul tuli mitu korda naer peale ja ma reaalselt pidin ennast sundima mõtlema surnud kutsikatest ja muust säärasest, et tõsine olla 😀
Mul oleks seal kristallitoas muidu poole seansi pealt sama nägu tulnd mis lentsul 😀
Ja kui me nüüd korraks taandume selleni, et mina ise olen ju tegelt rahul, mees rahul, lapsed rahul, et miks ma üldse lasin ennast mõjutada kasvõi natukenegi nendest suvalistest inimestest, kes mulle netis anonüümselt etteheiteid tegid? Selles suhtes, et me kõik võime ju luua netis mingisuguse parema või halvema mulje. Ma võiks ka täiega toppida netti iga kord pilte, et näete, meie siin lastega ujumas, meie siin lastega pargis, meie siin Mariga voolime, what ever. Mõnikord panen ka, aga no äkki tõesti kui ma ALATI ja iga kord paneks, siis kas see jätaks võõrastele mulje, et ma olen parem ema? Ei tea. Need, kes tahavad halba leida, need leiaks raudselt siis ka.
Näiteks Triinu tihti paneb minu meelest pildi ala instasse, et aww Kristo on nii musi, tõi lilli (ok, ta tegelt nii ka ei räägi, aga no umbes :D). Kunagi mäletan, et keegi ütles, et omg sul nii veab, et ma ei tea kedagi, kes nii tihti lilli saaks. Jaa, Kristo on tubli lilletooja, aga ma kujutan ette, et paljud mehed on? Ei? Ma saan minimaalselt korra nädalas lilli, parematel kaks. Ja see on nii tavaline, et ma ei tuleks selle pealegi, et ma sellest pilti teeks. Tõele au andes, ma mõnikord ei pane isegi seda tähele 😀
Vb selle pärast, et mul on kodus enivei alati lilli, ise ka ostan neid, sest mulle meeldib, kui kodus on midagi vaasis. Seega on loogiline, et Kardo neid mulle ostab ka. Ja no mida ma ikka iga nädal ohkan, et no näete, vaadake ometi, JÄLLE sain lilli! (Ma ei mõtle siinkohal enam üldse Triinut, et ta nii heiskaks kuskil :D!) Enamasti on need veel alati samad lilled ka, sest no mulle meeldivad valged liiliad kõige enam. Seega ma säästan teid omast arust iganädalasest liiliapildist, aga mõni ehk tõesti arvabki selle tõttu, et selliseid pilte ei ole, et seda ei olegi siis?
Pilti ei jaga, lilli ei saa. Pilti pole, hui käisid lastega ujumas. Pilti pole – oled üldse lastega koos veetnud elus mõne sekundi :D? Piltidest rääkides, haha, ma ei suuda naeru lõpetada. Hommikul lamasime korraks kõik nii nunult voodis, isegi Lotte ronis kohale, mõtlesin, et teeks nüüd ühe kena pildikese, et näidata oma imelist ja armast perekonda. Sain sellise pildi, nagu allpool näete. Mari oli ka muidu seal, aga pildi tegemise hetkeks hakkas ta Lottet selle kollase padjaga lükkama. Lentsu nägu on suht priceless 😀
Tere tulemast Treimannide tavalisse pereellu – kaootiline, random ja naljakas 😀
Ühesõnaga, nii palju siis minu elumuutvast hingerännakust kristalliteraapia ajal. Ütleme nii, et tagasi just väga ei tõmba. Aga kas teist on keegi käinud?
*Nüüd on kell juba 2.30 ja ma ikka ei maga, apppiiii!
**Kardo ütles mulle, et see on kõige suurem hülgeila maailmas, sest miks peaksid siis mõned lapsed valima endale narkatest vanemad, kes nad surnuks näljutaksid. Või vanemad, kes nad surnuks peksavad või vägistavad või jumal teab, mida veel. Ma sellele muidugi vastust leida ei suutnud, ei tea jah, miks lapsed peaksid valima sellised vanemad, kui mingi valimine kuskil isegi olema peaks.
26 kommentaari
Piibli jargi on koik need soolapuhujad saatanast vaevatud ja deemonid annavad neile selle informatsiooni, et inimesed uskuma hakkaks.
Vaimud pidid samuti deemonid olema, et inimesi valele teele Saata, et nad jumalasse ei usuks.
Ma ise usklik ei ole, aga sobranna on. Ise naen unenagusi asjadest enne kui midagi juhtub, nagu nagemusi.
Kui sa ise ei ole usklik siis milleks sa sellist cräppi ajad? :D:D
Lihtsalt kuulsin seda varianti ja jagasin teistega.
Ega me keegi 100%tea kellel oigus on.
Ukskord kui mineks ju siis saab selgEks :D..
Mul on kunagi naiteks olnud luupainaja voi mis iganes see on, unehalvatus ei saa ju olla kui juba uleval olid ja liigutasid enne.
Vaimud voi deemonid no utle siis kellel oigus.
Unehalvatus on bioloogiline nähtus paljudel inimestel. Ei midagi üleloomulikku.
Miks esiteks vãlistab vaimudesse uskumine jumalasse uskumise? Need kaks ei pea vãlistama teineteist. No mina ei usu piibli jumalat, usun mingk energiat. Aga see deemonite ja saatanate jutt on küll täielik jura ja unehalvatus on teaduslikult ja igatepidi täiesti äraseletatav asi 😀
No unehalvatuses sa arkad ja ei saa liigutada. Mina arkasin ulesse, sest valjas oli hirmus torm ja vihma peksis aknale, tousin natuke istukile, liigutasin.
Akki nagin imelikku valgust akna vahelt tuppa immitsemas, siis tundsin kuidas midagi nahtamatut mulle jalgadele ronis. Ma olin ju enne seda uleval ja liigutasin.
Ma olen teraapias käinud ja see oli mega tore kogemus. Ühtlasi usun ka seda, et lapsed valivad oma vanemaid ja ka seda, et meie hinged on varem juba kõik kokku leppinud kuidas me omavahel läbi saame ja mis elusündmused juhtuma peavad. Kõikidel inimestel on elus halbu kogemusi. Osadel laosepõlves, osadel hilises elus – just õppetundide jaoks. Hingel on vaja teatud õppetunnid elus kätte saada, et areneda. Selline mõtlemine tegelikult toob mulle sisemise rahu, sest tean, et ma ei kannata ilmaaajata ja nii on lihtsam andestada ja minna lasta 🙂
Olen siis samasugune tuim tomp kui sina 😀 käisin paastulaagris ja seal sellel perenaisel oli mingi kristallvoodi mis pidi ka tooma ulme kogemusi, probleemidesse selgust tooma ja teab mida veel. Noh tegin mina seal siis seda kolm korda, mingi soe tunne tuli, aga see oli ka suhteliselt kõik. Lugesin seal seda vihikut kuhu oli kirjutatud oma kogemustest selle kristallivoodiga ja issand hoia mis valgustusi sealt saadud oli. Ja minul ei midagi. Vahepeal tekib siuke tunne et kas inimesed kujutavad ette või olen mina ikka nii blokk tegelane et mulle sellised asjad kohale ei tule 😀
Vot see pilt, see on kogu postituse lemmikosa 😀
Sellesse, et lapsed ise oma vanemad valivad, sellesse mina ka ei usu. Ma olen kaalunud jah ka seda, et vb tõesti mõni tahab teist elukogemust saada, kuid sorry not sorry, tundub liiga uskumatu, et keegi tahaks tunda mis tunne on narkarite peres elada vms.
Lisaks olen mõelnud, et miks see meie oodatud laps meid juba siis välja ei vali? Ootab, et ära abielluks või? Vabaabielus vanemad ei sobi vist 😀 Tegelikult loogiline lahendus oli see, et tahab koera aastal sündida, siiani valikusolevad variandid vist ei sobinud talle…
Kui sul aega/viitsimist, siis ma soovitaks lugeda Michael Newtoni “Hinge Saatus” ja/või “Hinge Rännak”. Seal kirjutab hästi lahti kuidas lapsed valivad vanemaid ja mis üldse peale surma juhtub jne. Ega seda muidugi kõike ei pea uskuma 😀 Aga see tüüp üldse kirjutas need raamatud, sest ta hüpnoositerapeut, kes viis inimesi tagasi nende eelmistesse eludesse, et lahendada probleeme praeguses elus. Ja ükskord läks midagi nats nihu ja inimene sattus hoopis uude kohta, lõpuks selgus, et ta sattuski sinna kuhu peale surma minnakse. Newton ise oli alguses väga suur skeptik ja ei uskunud ka seda ning otsustas hakata seda nö uurimustööna tegema. Kui ma õigesti mäletan, siis ta tegi seda aastakümneid ja tal oli sadu (vb isegi tuhandeid???) vabatahtlikke ning kõige friikim on see, et absoluutselt kõik keda ta hüpnoosi viis rääkisid ‘eludevahelisest elust’ täpselt sama juttu.
Huuh nüüd tuli jube pikk jutt, aga ma ise avastasin need raamatud poolkogemata ja kui need läbi lugesin, siis keeras kõik jumala pea peale 😀 Siiamaani mõtlen selle kõige üle. Nende raamatutega on see ka kõige raskem, et Newton ei tõmba kuskilt õhust seda teksti välja, et noh siis oleks lihtne ju mõelda, et ah mingi jura. Vaid ta tegi seda kõike uurimustööna ja tal ju kõik lindistused ja tõestused selle kohta.
Nats teemast välja, aga kas sul seda enam ei tule siia blogisse, kus sul paremal pool olid nende blogide, mida sa loed, kõige uuemad postitused? 😀 Ma spetsilt käingi ainult sinu blogi lugemas ja sealtkaudu oli alati nii mugav teisi ka lugeda 😀
See hingede rännak on tõsiselt hea raamat.. Mul see olemas! Ma võin laenata Mallur! 🙂
nu davai, anna siia
Karma. Mina usun, et need lapsed, kes omale sellised vanemad valivad – nad soovivad läbida sellist ōppetundi selles elus. Võibolla on nad eelmises elus ise oma lapsega halvasti käitunud ja see on nende karma. Elu mõte ongi läbida erinevaid õppetunde, et hing saaks edasi areneda. Kõik, mis selles elus õppimata jääb, tuled läbida järgmises elus ja siis võib see õppetund juba karmimal moel tulla..
Lugesin ka ta teemat ja ma arvan, et ta võiks vähem igasuguseid soolapuhujaid uskuda ja rohkem tõsiste asjadega tegelema.
Kui inimene on teelahkmel, uusi suundi oma ellu otsimas või näiteks omadega ummikusse jooksnud, siis otsibki ta kõikjalt abi, ka nn soolapuhujatelt.
Kristalliteraapiast ei arva ma midagi. Pole minu tassike teed. Aga kui kedagi miskitpidi aitab, siis miks mitte..
Lastekasvatamisest… See on kuidagi nii keeruliseks muutunud tänapäeval. Kõik peab lapse ümber keerlema, last peab hirmsasti igatpidi arendama ja temaga pidevalt tegelema.
Ma ei tea, kui me lapsed olime, siis me olime lapsed. Kui midagi vaja oli, siis tegeleti meiega. Süüa anti ja kasiti ja lohutati ja kallistati ja vastati küsimustele. Mingit otsest tegelemist küll polnud, kuigi ema oli pikalt kodune. Ega ei igataenud ka. Lastel olid omad tegemised ja ei kujtanud ettegi, et ema tuleb viskab ka end põrandale maha ja hakkab mängima.
Ja nih, näed, kasvasime ka kõik inimesteks.
Ma ei ole üldse selline hirmus tegeleja ema. Lastega koos teeme kodus enamasti mingeid praktilisi asju. Süüa tehes üritan neid kaasata jmt. Ja lauamänge mängime ka vahrl.. Kui tähelepanu “nõudma” tulevad, siis saavad ka.
Arendamisega me kodus aktiivselt ei tegele. Nad arenevad koolis ka. Ja täitsa ise.
Kuna tänaoäeva lastel on niigi palju aega ära planeeritud (kool, trennid jmt), siis lasen neil kodus lihtsalt olla ja teha, mis nad tahavad.
Et nad vahel igavleks ka ja laseks mõistusel vähe liikuda.
Noh, mul oli ka nii, aga ma oleks TAHTNUD küll, et ema viskaks siruli ja mängiks 😀
Kunagi lugesin (igavusest) fb-s (alati on vähemalt üks inimene, kes mingeid horoskoope ja esoteerika-mula jagab) selle kohta, kuidas lapsed ise endale vanemad valivad jne ja kui nüüd õigesti mäletan, pidavat point olema selles, et inimene/hing peab erinevate elude jooksul kõik nö kogemused omandama ja õppetunnid saama, a la õnnelik pere, üksikvanem, orb jnejne; sellepärast tuleb mingi hetk valida ka vähe kehvem variant, et sealt ka midagi õppida/vanematele õpetada. Vot ei tea, aga vahel on huvitav selliseid asju lugeda küll 😀 samamoodi tundus see kristalliteraapia päris omamoodi kogemus, ainult et ma ei tahaks üldse mingile võõrale “ravitsejale” oma muredest rääkima hakata 😀
Ega nii ongi, kellele tundub jabur, kellele huvitav)). Lugesin samast valdkonnast ka sellist asja, et mida vanem ja kogenum inimese hing, seda rohkem ta usub sellesse värki.. krt teab.
Ma muidu usun KÕIKE 😀 Nagu ma usun vaimudesse ja igast muud seda värki, aga no lihtsalt ei saand sellist kogemust ikka 😀
Äkki selle vanemate valimisega on nii, et mõnikord on valik väga nigel ja tuleb võtta see, mis parajasti vaba on. Nagu riiete ostmisega vahel. Näiteks on sul bikiine vaja, lähed kaubanduskeskusesse ja no EI OLE üheski poes normaalset komplekti. Ainult mingid imelikud vetika moodi ürbid on või on vale suurus.
No ja vahel on inimeste maitse kaunis veider.
Lastega võib ka nii olla, et kui mõnel sündida on vaja, siis on parajasti valik natuke väike või jätab mõni laps valimise väga viimasele hetkele. Või on mõni selline, kes ongi valmis maailma hädasid ja õnnetust enda peale kanda võtma ja kohe valibki raske perekonna, sest lõpuks keegi peab ju selle jama ära kannatama.
Ka mõte 😀
Sa oled lihtsalt veidi teisest puust kui Marileen või ei ole hetkel nii puntras ja meeleheitel kui tema. Meeleheitel inimene juba häälestab ennast veidi teistmoodi kõiksugu taoliste soolapuhumiste eel ja ajal, tõlgendamisest rääkimata. Ju sa jah veel nii kadunud ei ole, et igast asjast midagi välja lugema hakata ja endale ei tea mida ette kujutada.
Kristalliteraapias ja kaardimooride juures käinud ei ole, aga kunagi proovisin mingit “ülidiipi” joogaseanssi, mis pidi ka nii kirgastav värk olema ja mis kõik puha. Kõik olid enam-vähem transi äärel ja midaiganes. Mina aga polnud üldse sellel lainelgi. Kõik need tädi pühendunud ja veidral häälel edastatud jutukesed, gongid ja misiganes asjad kokku olid nii koomilised, et kah reaalselt pidin naeru tagasi hoidma. Vahepeal tegin silmad lahti ja vaatasin, et kas see tunni läbiviija mitte hoopis ise salaja pihku ei naera kogu selle jura peale. Ei naernud. Igatahes ei jaksanud ma ära oodata, millal sealt vehkat teha saab. Aga tunnistan, et oleks ma mõnes teises olekus või olukorras sinna sattunud, siis ilmselt oleks isegi sealt hoopis suures vapustuses ja eneseleidmises tagasi koju hõljunud.
Selle jutu peale ütleksid õiged kristalliinimesed, et sul on lihtsalt tšakrad no nii kinni ja sina mitte ei oska ennast lõdvaks lasta, oh vaesekene küll, selle pärast ei mõjugi. 😀
Ma üritasin paar saadet ka seda hüpnotisööri vaadata. Tegin truult nii kaine kui täispeaga seanssi kaasa – no nui neljaks ei tule sealt midagi. Jumala jura! Kusjuures mitu korda on olnud see “suvaline inimene”, kellele hüpnoos saates mõjub, vana harrastusnäitleja, kes igal võimalusel püünele ronimise poolest tuntud on. Suht keeruline on nii seda uugabuugat uskuda.
Ilmselt on sul õigus selle meeleheitel olemise kohal. Mind paneb imestama, et kui inimene on töötu ja ei oska eluga eriti miskit peale hakata, siis lahenduseks leiab ta olevat kamaluga selgeltnägemist ja kristalliteraapiaid, mis kahtlemata kindlasti odavad pole. Eks see nende selgeltnägijate värk olegi, et ütlevad seda, mida inimene kuulda tahab ja vastavad meele heitmise astmele on positive reassurement tõhus.
Kui sa viimases lõigus Leenust räägid, siis minu meelest tema see kristalliteraapia oli just mega odav (ma nagu möletaks 15 euri vms).
Kindlasti mängib mingit rolli see jah, et kui väga sa ise usud teemasse jne. Aga no ehk ma oleks ka vapustuses olnud, kui see tädi oleks minust midagi konkreetset lambist rääkinud, seega jah 😀 Oleneb vast tegijast kah.